2-21-2711/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2711

Kohtuasi

Aktsiaselts Eesti Raudtee hagi Osaühing DUO AUTO

vastu kahju 21 036.14 euro ja viivise 1122.56 euro

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 22. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing

DUO

AUTO

22. detsembri

2021.

a

apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) aktsiaselts Eesti Raudtee (registrikood

11575838), esindaja Maarja Radziwill

Kostja (apellant) Osaühing DUO AUTO (registrikood

10765525), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur

Krinal

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühing DUO AUTO 22. detsembri 2021. a apellatsioonkaebus Pärnu

Maakohtu 22. novembri 2021. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-2711 Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Osaühing DUO AUTO kanda. Aktsiaseltsil

Eesti

Raudtee

ei

ole

apellatsioonimenetluses

tekkinud

hüvitatavaid

menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

2-21-2711

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Eesti Raudtee (hageja) esitas XX Pärnu Maakohtule Osaühing DUO AUTO

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahju summas 21 036.14

eurot ja viivise 1122.56 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 20. veebruaril 2018. a Keila-Vasalemma jaamade vahel asuval

Kulna III kategooria reguleerimata raudteeülesõidukohal AS Eesti Liinirongid Stadler Flirt

elektrirongi ja poolhaagisega veoauto kokkupõrge. Poolhaagisega veok Scania R-500

(registrimärgiga XXXXXX) sõitis suure kiirusega raudteeülesõidukohal reisirongile teed

andmata elektrirongi esiossa, mille tagajärjel sai kahjustada hagejale kuuluv rööbastee,

raudteeülesõidukoha kate ning tähispostid. Juhtumiga seoses algatati õnnetuse põhjustanud

kostja töötaja X suhtes väärteoasi nr 2302,18,001483, milles 8. augustil 2018. a tehtud otsusega

karistati X liiklusseaduse (LS) § 223 lg 1, § 224 lg 2 ja § 232 järgi juhindudes KarS § 56 lg-st

1 juhtimisõiguse äravõtmisega 12 kuuks. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju

summas 45 921.99 eurot, millest kindlustus hüvitas kokku 24 885.85 eurot ning 21 036.14 eurot

on hüvitamata.

3. Hageja hinnangul on talle tekkinud kahju kostja töötaja õigusvastase tegevuse tagajärjel, kes

täitis kahju tekitamise ajal tööülesandeid ning kasutas tööülesannete täitmisel kostja sõidukit.

Kostja töötaja süül põhjustatud avarii tagajärjel on hagejale tekkinud varaline kahju summas

45 921.99 eurot, millest kindlustus on hagejale hüvitanud 24 885.85 eurot. Kindlustussummat

ületav hagejale tekkinud kahju on 21 036.14 eurot. Hagejale tekkis kahju kostja töötaja

õigusvastase tegevuse tagajärjel, kes täitis kahju tekitamise ajal tööülesandeid ning kasutas

tööülesannete täitmisel kostja sõidukit. Hageja tõi esile, et kostja X tööandjana oli kohustatud

töötajat mitte tööle lubama. Selle kohustuse täitmata jätmine oleks ära hoidnud õigushüve

kahjustamise. Hageja esitas õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude VÕS § 1043, §

1045 lg 1 p 5 ning VÕS § 1054 alusel kostja kui X tööandja vastu summas 21 036.14 eurot.

Alternatiivselt esitas hageja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1057alusel, sest kostja oli sõiduki

vastutava kasutajana ja autojuhi tööandjana sõiduki otseseks valdajaks. Lisaks esitas kostja

vastu põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise summas 1122.56 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5. Kostja hinnangul käsitleb hagi kostja töötaja tegevust, kuid arusaamatul põhjusel on hagi

esitatud kostja kui tööandja vastu. Kostja viitas ohutusjuurdluse aruandele, mille kohaselt

põhjustas õnnetuse inimlik eksimus ning avarii tekkimises olid süüdi ka valitsenud

ilmastikuolud, mistõttu ei ole õige panna kogu vastutust autojuhile. Ei saa tõsikindlalt

tuvastada, et avarii toimus vaid autojuhi joobe tõttu.

6. VÕS § 1057 alusel ei saa vastutada kostja, sest tal ei olnud konrolli kahju tekitanud käitumise

üle, mistõttu vabaneb kostja vastutusest VÕS § 1054 lg 3 alusel. Kostja väitis, et seaduse

analoogiat kohaldades on seadusandja liikluskindlustuse seadust muutes piiranud tööandja

regressvastutust (LKindlS § 54) vaid juhtudele, mil on rikutud töö ja puhkeaja nõudeid ja

2-21-2711

välistades tööandja regressvastutuse autojuhi poolt joobes kahju tekitamise eest. Seega on antud

juhis, et sellistel juhtudel ei vastuta tööandja ka kolmandatele isikutel autojuhi poolt tekitatud

kahju eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Pärnu Maakohus rahuldas 22. novembri 2021. a otsusega hagi ning mõistis välja kostjalt

hageja kasuks kahju summas 21 036.14 eurot ja viivse 1122.56 eurot. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud, s.o riigilõivu

summas 900 eurot.

8. Maakohtu otsuse kohaselt kostja töötaja poolt LS § 59 lg 1, 3 ja § 69 lg 3 rikkumiste tagajärjel

tekkis kahju hagejale kokku summas 45 921.99 eurot. Kahju seisneb raudtee kahjustamises

(materjalid), selle kordategemise töödes (töölised, masinad, mehhanismide, tööriistade ja

autode kulu, tellitud tööd, teenused) ja pinnasereostuse likvideerimises. Maakohus järeldas, et

kostja töötaja rikkus tööülesannete täitmisel LS § 59 lg 1, 3 ja § 69 lg 3 põhjustas

liiklusõnnetuse, milles sai kahjustada kolmanda isiku, s.o hageja vara. Kahju tekitamine

hagejale on õigusvastane VÕS § 1045 p-de 5 ja 7 alusel. Kostja ei ole tõendanud, et tema töötaja

ei tekitanud kahju õigusvastaselt ega olnud kahju tekitamises süüdi. Maakohus tõi esile, et kahju

suurust kostja ei vaidlustanud.

9. Maakohus märkis, et kostja väited, et kahju tekitamises vastutab autojuht ja kahju tekitamises

ei saa vastutama panna tööandjat, ei ole põhjendatud ega õiged. Maakohus selgitas, et kostja

vastutab oma töötaja käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest TsÜS § 132 lg 1 alusel nagu

oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest ning õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS

§ 1054 lg 1 alusel nagu enda tekitatud kahju eest, mida kinnitab ka Riigikohtu kohtupraktika.

X käitumine on omistatav kostjale, sest õnnetust ei oleks toimunud, kui X ei oleks töötanud

kostja juures ja olnud tööülesannete täitmisel. X ja tema tööandja vastutavad kahju eest VÕS §

137 lg 1 järgi solidaarselt.

10. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega seoses vastutusest vabanemisega VÕS § 1054 lg

3 alusel ega ka liikluskindlustuse seaduse analoogia rakendamisega. Maakohus selgitas, et VÕS

§ 1054 lg 1 on kohaldatav eelkõige töötajate suhtes, kellel on neid oma majandustegevuses

kasutatava isikuga püsiv lepinguline suhe. VÕS § 1054 lg 3 kohaldub aga eelkõige juhul, kui

täidetakse ühekordset käsundit või töövõtulepingut, mille täitjat ei kasutata püsivalt oma

majandus- ja kutsetegevuses. Kuivõrd X töötab kostja juures alaliselt töölepingu alusel alates

2012. a, ei ole VÕS § 1054 lg 3 kohaldatav. Samuti ei kuulu kohaldamisele LKindlS § 54, sest

selles on sätestatud kindlustusandja regressnõue, millega antud juhul tegemist ei ole.

11. Maakohus tõi välja tuginedes VÕS § 127 lg-le 1, et kui kostja töötaja ei oleks tööülesannete

täitmisel liiklusseaduse sätteid rikkunud, ei oleks ka õnnetust juhtunud ega hagejale kahju

tekkinud. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja kahjunõue on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele summas 21 036.14 eurot. Viivisele ega viivise arvestusele kostja vastuväiteid ei

esitanud, mistõttu kuulub viivis põhinõude sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni

summas 1122.56 kostjalt väljamõistmisele. TsMS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus

menetluskulud kostja kanda ning mõistis hageja menetluskulud, s.o riigilõiv summas 900 eurot

kostjalt hageja kasuks välja.

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

2-21-2711

13. Kostja leidis, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Kostja hinnangul

piirneb tööandja vastutus vaid nende tegevuste osas, mille üle on tal võimalik teostada kontrolli.

Kuivõrd töötaja asus tööülesandeid täitma Harjumaal, kuid kostja reaalne asukoht on

Pärnumaal, ei olnud kostjal võimalik hommikul kontrollida töötaja seisundit, mistõttu vabaneb

tööandja vastutusest VÕS § 1054 lg 3 alusel. Kohtu järeldus, et liiklusõnnetust ei oleks

toimunud, kui töötaja ei oleks tööandja juures töötanud ei oma põhjuslikku seost õnnetuse

toimumise asjaoludega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

15. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt

Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab

ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende

kohta asjas esitatud tõendeid.

16. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hageja saab VÕS § 1054 alusel nõuda kostjalt kui

liiklusõnnetuse põhjustanud X tööandjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Kostja

apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue põhjendatud eelkõige seetõttu, et kostja ei

saanud enda töötaja seisundit kontrollida, mistõttu vabaneb VÕS § 1054 lg 3 alusel vastutusest,

lisaks ei oma põhjuslikku seost õnnetuse toimumisega asjaolu, et töötaja töötas kostja juures.

Kostja ei vaidlusta seda, et tema töötaja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai

kahjustada hagejale kuuluv vara ning hagejale tekkis kahju summas 21 036.14 eurot.

17. VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik

(kahju tekitaja) hüvitama kahju, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Seega on VÕS § 1043 deliktilisest üldvastutusest tuleneva kahju

hüvitamise nõude eeldusteks tegu, kahjulik tagajärg, teo ja kahjuliku tagajärje vaheline seos,

õigusvastasus ning süü. Seejuures hageja peab tõendama kostja teo, oma kahju ja põhjusliku

seoses teo ja kahju vahel ning õigusvastasuse eeldused. Kostja vabaneb vastutusest, kui tõendab

õigusvastasust välistava asjaolu esinemist või süü puudumist.

18. Maakohus on praegusel juhul tuvastanud, et kostja töötaja rikkus tööülesannete täitmisel

LS § 59 lg 1, 3 ja § 69 lg 3, mille tagajärjel põhjustas liiklusõnnetuse, milles sai kahjustada

kolmanda isiku, s.o hageja vara. Maakohus järeldas, et kui kostja töötaja ei oleks tööülesannete

täitmisel liiklusseaduse sätteid rikkunud, ei oleks ka õnnetust juhtunud ja hagejale kahju

tekkinud. Kahju tekitamine hagejale oli õigusvastane VÕS § 1045 p-de 5 ja 7 alusel. Lisaks

tuvastas maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et tema töötaja ei tekitanud kahju õigusvastaselt

2-21-2711

ega olnud kahju tekitamises süüdi. Seega tuvastas maakohus õigesti töötaja vastutuse delikti

üldkoosseisu järgi VÕS § 1043 mõttes.

19. Teist isikut oma asjade ajamiseks kasutava isiku deliktilist vastutust õigusvastaste tegude

eest, mida tema huvides tegutsev isik on toime pannud seoses oma tööülesannete täitmisega,

reguleerib VÕS § 1054. Seejuures sisaldab paragrahv kolme erinevat koosseisu, mis on

kohaldatavad erinevatel juhtudel. Tööandja vastutust oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel

kolmandale isikule tekitatud kahju eest reguleerib VÕS § 1054 lg 1, mis sätestab, et kui isik

kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt

õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli

seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Maakohus tuvastas otsuses, et X käitumine on

omistatav kostjale, sest õnnetust ei oleks toimunud, kui X ei oleks töötanud kostja juures ja

täitnud tööülesandeid. Seega ilmneb maakohtu otsusest, et X oli kostja töötaja, kes hagejale

kahju tekitamise hetkel täitis kostja tööülesandeid, mistõttu vastutab kostja VÕS § 1054 lg 1

alusel hageja ees.

Kostja on apellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohtu järeldus selle kohta, et liiklusõnnetust

ei oleks toimunud, kui töötaja ei oleks töötanud kostja juures ning täitnud tööülesandeid, on

kummaline ega oma põhjuslikku seost õnnetuse toimumise asjaoludega. Ringkonnakohus

selgitab, et maakohus on jõudnud nimetatud järelduseni hinnates kostja vastutust töötaja eest

VÕS § 1054 lg 1 järgi, põhjusliku seose teo ja kahjuliku tagajärje vahel delikti üldkoosseisu

alusel tuvastas maakohus kohtuotsuse punktides 8.1, 8.2 ja 12. Seetõttu ei ole kostja etteheide

asjakohane.

20. Mis puudutab kostja vastutusest vabanemist VÕS § 1054 lg 3 alusel, selgitas maakohus

kolleegiumi hinnangul kohtuotsuses õigesti, et VÕS § 1054 lg 1 on kohaldatav eelkõige

töötajate suhtes, kellel on neid oma majandustegevuses kasutatava isikuga püsiv lepinguline

suhe. VÕS § 1054 lg 3 kohaldub aga eelkõige juhul, kui täidetakse ühekordset käsundit või

töövõtulepingut, mille täitjat ei kasutata püsivalt oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja ei

ole vaidlustanud asjaolu, et X töötas kostja juures alaliselt töölepingu alusel alates 2012. a.

mistõttu ei ole VÕS § 1054 lg 3 kohaldatav.

Lisaks märgib kolleegium, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-st 15

tulenevalt on tööandjal kohustus kõrvaldada töölt alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes

või psühhotroopse mõju all olev töötaja. Selle nõude eesmärk on ohutu töökeskkonna tagamine,

mis on ka töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 p-st 6 tulenevalt üks tööandja põhikohustustest.

See, millisel viisil tööandja tagab ohutu töökeskkonna ning kontrollib töötajate seisundit

olukorras, kus töötaja alustab sõitu Harjumaalt, kuid tööandja on Pärnumaal, on tööandja enda

korraldada.

21. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

22. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

23. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et apellant oleks tasunud apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu, ei ole apellandil alust seda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi nõuda.

2-21-2711

24. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)