3-20-1522/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.01.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1522

Haldusasi

T.R. kaebus tühistada Muinsuskaitseameti 27.07.2020 otsus

nr 5.1-15/14-2, millega tagastati T.R. vaie, ja tagastada

T.R.le Muinsuskaitseameti 06.07.2020 kirja nr 5.1-15/14

„Teade sunniraha rakendamisest. Hoiatus uue sunniraha

rakendamisest“ resolutsiooni p 1 alusel rakendatud

sunniraha summas 300 eurot ning sellega seoses tasutud

kohtutäituri tasu summas 72 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – T.R., volitatud esindaja O. R. Vastustaja –

Muinsuskaitseamet, volitatud esindajad Merike Peterson ja

Marko Djagilev

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.02.2022 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kanepi vallas, Jõksi külas aadressil Hinni asuv „Hinni talu rehielamu“ on kultuuriministri

12.08.1999 määrusega nr 17 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (RTL 1999, 122, 1666)

tunnistatud ehitismälestiseks (mälestise nr 23671).

2. Muinsuskaitseamet (MKA) kooskõlastas 08.01.2015 „Hinni talu rehielamu restaureerimise

põhiprojekti“. Projekti kooskõlastusest 2 aasta ja 6 kuu möödumisel juhtis MKA järelevalve

korras rehielamu omaniku tähelepanu hoone halvale seisukorrale ja selle süvenemisele.

Koostati tegevuskava hädavajalike tööde tegemiseks.

3. Hinni talu omanik T.R. andis 05.08.2019 MKA-le teada, et on alustanud hoonete

lahtivõtmist ja taaskasutuseks sobiva ehitusmaterjali korrapärast ladustamist.

4. MKA hindas 06.08.2019 olukorda kohapeal ning tuvastas, et mälestiselt „Hinni talu

rehielamu“ on 90% ulatuses eemaldatud katusekate, mistõttu ei ole enam takistatud sadevete

pääsemine mälestiseks olevasse palkhoonesse ning eksisteerib oht, et mälestise avariiline

seisund võib veelgi halveneda. MKA peatas 06.08.2019 kirjaga nr 1.1-7/2002-1 tööd, sh hoone

lahtivõtmise, mälestisel „Hinni talu rehielamu“.

5. T.R. esitas MKA-le vaide, mille MKA jättis 19.08.2019 vaideotsusega nr 1.1-7/2002-3

rahuldamata.

6. MKA koostas 19.09.2019 T.R. ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse, kuna

MKA tuvastas 03.09.2019, et 06.08.2019 antud korraldus ei mõjutanud T.R., kes jätkas

õigusvastaselt Hinni talu rehielamu lahtivõtmist. MKA kohustas ettekirjutusega T.R. hoiduma

kultuurimälestisel töödest ja tegevustest, mis on vastuolus muinsuskaitseseadusega (MuKS) ja

hoiatas, et ettekirjutuse rikkumise korral võidakse rakendada sunniraha 1000 eurot. Samuti

kohustas MKA T.R. paigaldama rehielamu säilinud hooneosadele ja laudale katused tähtajaks

27.09.2019, et kaitsta kultuurimälestisi ja nende osasid sademete eest. Ettekirjutuse täitmata

jätmise korral tähtajaks 27.09.2019 võis MKA rakendada sunniraha 500 eurot ja tähtajaks

04.10.2019 sunniraha 1000 eurot.

7. T.R. pöördus oma õiguste kaitsmiseks kohtu poole. Tallinna Halduskohus menetles

haldusasjana 3-19-1841 T.R. kaebust MKA 06.08.2019 ettekirjutuse ja 19.08.2019 vaideotsuse

tühistamiseks ning 19.09.2019 ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse nr 5.1-15/41

tühistamiseks. Riigikohus tegi 13.10.2021 asjas nr 3-19-1841 otsuse, millega jäi kaebus

rahuldamata.

8. MKA 06.07.2020 kirjaga nr 5.1-15/14 „Teade sunniraha rakendamisest. Hoiatus uue

sunniraha rakendamisest“ rakendati T.R. suhtes sunniraha 300 eurot MKA 19.09.2019

ettekirjutuse mittenõuetekohase täitmise eest. Sunniraha vabatahtliku tasumise tähtajaks

määrati 17.07.2020. Ühtlasi tegi MKA 19.09.2019 ettekirjutuse täitmiseks uue sunniraha

rakendamise hoiatuse (resolutsiooni p 2). T.R. tuli katta rehielamu ja laut ning nende

allesjäänud puitmaterjalist osad ajutiste katustega kaitseks sademete eest. Enne nimetatud

ajutiste katuste paigaldamist pidi T.R. vastavalt 23.12.2019 ehitustehnilisele ekspertiisile

eemaldama rehielamu kambri laepealselt liiva ja lauda laepealselt heina. Samuti pidi T.R.

nõuetekohaselt ladustama (staabeldama maapinnast kõrgemal) mälestise palgid ja muud

konstruktsioonielemendid ning katma need varikatusega. Ka pidi T.R. kontrollima rehetoa

ajutise varikatuse kandekonstruktsioone ning vajadusel tugevdama või toestama ajutisi

sarikaid. Ettekirjutuse tähtajaks 31.07.2020 täitmata jätmise korral võis MKA määrata

sunniraha 500 eurot. Antud ettekirjutuse tähtajaks 15.08.2020 täitmata jätmise korral hoiatas

MKA, et võib rakendada sunniraha 1000 eurot.

9. MKA tagastas 27.07.2020 kirjaga nr 5.1-15/14-2 „Vaide tagastamine“ (vaideotsus) T.R.

vaide, kuna tegi 21.07.2020 järelkontrollis kindlaks, et Hinni talu laut ei ole katustatud, nagu

T.R. vaides väitis. Samuti olid katmata rehielamu osad. Kuna 19.09.2019 ettekirjutus oli

21.07.2020 täitmata, siis leidis MKA, et ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks on sunniraha

rakendamine ja korduva sunniraha rakendamisest hoiatamine õiguspärane ja põhjendatud.

10. Tallinna Halduskohtus registreeriti 15.08.2020 T.R. hiljem täiendatud kaebus keelata MKA

19.09.2019 ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse nr 5.1-15/41 ning MKA

06.07.2020 kirja nr 5.1-15/14 „Teade sunniraha rakendamisest. Hoiatus uue sunniraha

rakendamisest“ alusel sunniraha rakendamine ja tühistada MKA 27.07.2020 otsus nr

5.1-15/14-2, millega tagastati T.R. vaie.

11. Tallinna Halduskohus keelas 28.08.2020 määrusega esialgse õiguskaitse korras haldusasja

lõpetava lahendi jõustumiseni MKA 06.07.2020 kirja „Teade sunniraha rakendamisest. Hoiatus

uue sunniraha rakendamisest“ nr 5.1-15/14 resolutsiooni p 2 alusel sunniraha rakendamise T.R.

suhtes.

12. MKA tunnistas 07.12.2020 otsusega „Muinsuskaitseameti 06.07.2020 „Teade sunniraha

rakendamisest. Hoiatus uue sunniraha rakendamisest“ nr 5.1-15/14 muutmise kohta“ MKA

06.07.2020 kirja nr 5.1-15/14 täitekorralduse ja sunniraha rakendamise hoiatuse resolutsiooni

p 2 osas kehtetuks.

13. Kaebaja

taotles

09.02.2021

kaebuse

muutmist

keelamisnõude

asendamisega

heastamisnõudega kaebaja poolt täitemenetluses tasutud sunniraha 300 euro ja kohtutäituri tasu

72 euro tagastamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 18.02.2021 määrusega kaebaja kaebuse

muutmise taotluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. T.R. põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Haldusasja nr 3-19-1841 12.06.2020 kohtuotsuse p 18 kohaselt ei tohi MKA 19.09.2019

ettekirjutust ja hoiatust uuesti täitmisse pöörata, sest ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal

MKA-le teada olnud asjaolud on muutunud.

2) Järelkontrolli käigus tehti vigu. Vastasel korral oleks MKA-l olnud võimalik veenduda, et

omanik on abinõud rakendanud ja teha kaebaja vaide suhtes positiivne või vähemalt soodsam

otsus. Kaebaja suhtes kohaldatakse sanktsioone selle eest, et ta on täitnud ehitusseadustiku

(EhS) §-dest 8 ja 16 tulenevaid kohustusi. Seda tuleb sanktsioonide rakendamise

proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta.

3) Pärast 21.07.2020 järelkontrolli ilmnenud uute muutunud asjaolude valguses pole võimalik

kaebajal MKA ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse nr 5.1-15/14 käske täita, sest

hoonetel jätkunud avariitööd tõid välja veelgi ulatuslikumad kahjud, mille likvideerimine MKA

vanade korralduste kohaselt oleks osutunud ohtlikuks juba ka töödele appi palutud ekspertidele.

Kaebaja viis avariitööd lõpuni ohtu eludele välistades, mis oli ainumõeldav viis.

4) Ohutuse küsimused laiemalt ei ole MuKS-iga reguleeritud. Arvestades, et kaebaja põlistalu

on koduks kolmele põlvkonnale, kuid MuKA-l puudub visioon või vähimgi huvi omanikuga

lahendust otsida, siis võib ameti ignorantust pidada lausa kuritahtlikuks.

5) On alust arvata, et MKA 06.07.2020 ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatusel nr

5.1-15/14 ja 27.07.2020 vaideotsusel nr 5.1- 15/14-2 puudus andmiseks vajalik õiguslik alus,

kuivõrd kultuuriministri 12.08.1999 määrus nr 17 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“

tõenäoliselt kehtivate õigusaktide hulka ei liigitu. Õigusvastase haldusakti sundtäitmine ei oleks

lõppkokkuvõttes proportsionaalne. Kaebaja taotleb kaebuse muutmist kaebuse täiendamisega

kultuuriministri määruse nr 17 kehtivuse tuvastamisnõudega.

6) Kaebaja palus 15.11.2021 MKA-lt otsust, millele toetudes MKA repressioone tema suhtes

rakendab. MKA saatis 19.11.2021 vastuseks kaebajale kuuluva hoone ENSV aegse passi.

ENSV ülemnõukogu esimehe otsus kuulutada Hinni talu mälestiseks võib küll olla põhjendatud

avaliku huviga, kuid tuleb silmas pidada, et mõiste avalik huvi kuulub määratlemata

õigusmõistete hulka. Seega tänaste tegevuste ja tagajärgede hindamisel tuleb paratamatult anda

hinnang 48 aasta tagustele otsusele ja kuigi seda otsust on kultuuriministeerium oma määrusega

12.08.1999 kinnitanud, siis ka selle määruse kehtivusele.

7) Viimase kahe aasta kohtuvaidluste sarjas on kohus korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele

arvestada muutunud olusid mälestisel ja laiemalt. Muutunud oludega ei arvesta ükski MKA

poolt astutud samm.

8) Kultuuriministri määrus nr 17 ei arvestanud omandireformist tingitud muutunud oludega.

Riik on alles viimastel aastatel tunnistanud probleemi, mis kaasneb sundvõõrandatud omandi

okupatsiooni ajal mälestisteks võtmisega, laiendades omandireformi reservfondi raha

kasutamise otstarvet ka mälestistele. Näiteks Hinni talu tagastati 14.05.1993 omanikule

seisukorras halb. 2009. aastal hinnati mälestise seisund avariiliseks. Omaniku palvetele saada

leevendusi (2016 ja 2017) vastas MKA eitavalt.

9) Kultuuriministeeriumi määruse ajal kehtinud MuKS § 46 lg 2 kohustas üle vaatama ja

kindlaks tegema mälestiste vastavuse mälestise tunnustele 1997. aasta 1. juuliks. Seda ei tehtud.

10) Mälestiste hindamisel ei saa enam ammu lähtuda ainult tema kultuuriväärtusest, vaid

arvestada tuleb ka omaniku huvidega ning majanduslikku ja sotsiaalset aspekti. Lisaks tuleb

arvestada ka subjektiga. Kõiki neid aspekte pole tänini terviklikult kaalutud ega hinnatud.

Karistada heaperemehelikku kodu korrastamist ning koormata tagaselja omanikku absurdsete

asendustäitmistega, kui asendustäitmise tulemusel ei muutu mälestise kvaliteedis midagi, on

pahatahtlik ja õigusriigile sobimatu.

15. MKA leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Kaebaja ettekirjutuse täitmiseks kasutusele võetud meetmed ei täitnud otstarvet – ei kaitsnud

hoonet (hooneosasid) sademete eest. Kohustus oli sunniraha rakendamise teate esitamisel ajal

osaliselt täitamata. Sunniraha rakendamiseks olid kõik eeldused täidetud. Sunniraha rakendati

hoiatuses märgitud summast 1500 eurot oluliselt väiksemas ulatuses 300 eurot.

2) 23.12.2019 on eksperdi poolt kindlaks tehtud, et rehetoale paigaldatud kate ei kaitse

seinapalke sademevee eest, mistõttu need on märgunud (ekspertiis lk 12). Ekspert andis juhise

eesmärgipärase ajutise katuse paigaldamiseks (lk 13). Eksperdi arvamus kinnitas vajadust

paigaldada ajutised katused rehielamu rehetoale, kambrile, köögile, esikule, laudale ja

mälestisest eraldatud osadele kaitsmiseks sadevee eest. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi

vastuväiteid ekspertiisis esitatud hinnangute kohta. Rehetuba ja maas asuvad mälestise osad on

endiselt eesmärgipäraselt katustamata ning ilmastikule avatud. Ettekirjutuse nõuet ei saa lugeda

täidetuks.

3) Haldusakti põhjendusetega või haldustoiminguga mittenõustumine ei ole iseseisvaks aluseks

sunniraha rakendamata jätmisele, sunnirahade tasumise tähtaegade edasi lükkamisele ega

sunniraha rakendamise keelamisele, sest sunnivahendite rakendamise alus – rehielamu rehetoa

ja mälestiste osade sademevee eest kaitsmise kohustuse täitmata jätmine – on tänaseni olemas.

4) Määratud sunniraha ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalselt suur, arvestades ettekirjutusega

kaitstavaid huvisid ja seda, et kaebaja ei ole ettekirjutust jätkuvalt täitnud vaatamata asjaolule,

et talle määrati juba 06.07.2020 otsustusega sunniraha ettekirjutuse täitmata jätmise eest.

Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks oli 27.09.2019. Kaebaja ei ole näidanud üles valmidust

ettekirjutust täita.

5) Kaebuses esitatud väited ei anna alust kohtute lahendite ümberhindamiseks, kuna nad ei

lükka ümber kohtu otsustes esitatud põhjendusi muinsuskaitsenõuete põhjendatuse osas, mis

kantud põhiseaduse eesmärgist tagada kultuuripärandi säilimine.

6) Sunnivahendi liigi valikul eelistati sunniraha-hoiatusega ettekirjutust sundimaks kaebajat ise

tegutsema, sest kaebaja senine tegevus oli kantud tahtest teha oma jõududega ja kaebaja ise ka

nõutud mälestiste katmist alustas. Just sellel põhjusel vastustaja eeldas, et tööde nõuetekohane

täitmine võib valitud sunnivahendi kaudu realiseeruda.

7) Kaebaja väidab, et juhindus oma tegevuses ehitusseadustikust, kuid MuKS on selle seaduse

suhtes eriseadus, ehk kuulub erinormina kohaldamisele, kui kõne all on mälestised. Kaebaja on

mälestise omanik pikka aega ning kursis kuni 30.04.2019 kehtinud MuKS nõuetega ning

osalenud ka alates 01.05.2019 jõustunud MuKS väljatöötamise juures. MuKS viide sellele üld-

ja erinormi suhtele ei saa kaebajale olla teadmata.

8) Vaide tagastamine samas asjas toimuva kohtumenetluse tõttu tugines asjaolule, et

haldusasjas 3-19-1481 oli kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiks muuhulgas

sunniraha tasumise kohustuse vältimine. Kaebaja 17.07.2020 esitatud vaie kordas sisu poolest

haldusasjas 3-19-1481 01.10.2019 esitatud kaebust. Sunniraha rakendamise teade ega uus

hoiatus ei muuda ettekirjutusega pandud kohustust ega pane täiendavaid kohustusi.

9) Kultuuriministri 12.08.1999 määruse nr 17 andmisel Hinni talu rehielamu ja teiste Hinni talu

ehitiste

mälestiseks

tunnistamise

kohta

juhinduti

selle

andmise

ajal

kehtinud

menetlusnormidest. Sel ajal kehtinud MuKS kohaselt kehtestab mälestiseks tunnistamise ja

mälestiseks olemise lõpetamise korra Vabariigi Valitsus. Kultuurimälestiseks tunnistamise ja

kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra p 5 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks

kultuuri- ja haridusministri määrusega ja on riigi kaitse all määruse andmise päevast arvates.

Kultuuriministri 12.08.1999 määrus nr 17 on avaldatud aastal 1999 Riigi Teataja Lisas nr 122

(p 1666). Seega on õigusakt avaldatud ning selle õigusakti kehtivuse eeldus täidetud kuivõrd

täitmiseks ja kohustuslik saab olla avaldatud õigusakt.

10) Kaebajale ettekirjutusega pandud kohustus katta mälestised sademete eest kaitsva katustega

on jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest.

Kehtiva haldusakti tõttu puudub kaebajal õigus nõuda ka selle alusel rakendatud sunniraha

tagastamist ning selle nõudel ei ole perspektiivi.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja on esitanud kaebuse muutmise taotluse kaebuse täiendamiseks kultuuriministri

12.08.1999 määruse nr 17 kehtivuse tuvastamise nõudega, kuna kaebajal on kahtlus, et

tegemist ei ole kehtiva õigusaktiga. Kaebaja hinnangul saab kohus seeläbi hinnata ka seda, kas

kaebajale 06.07.2020 ettekirjutusega pandud kohustus ning selle täitmata jätmise tõttu

kaebajale määratud sunnirahad on õiguspärased. Kohus ei pea kaebuse muutmist lubatavaks

ning jätab taotluse rahuldamata. Esmalt märgib kohus, et kaebajat kohustati 19.09.2019

ettekirjutusega mitte MKA 06.07.2020 kirjaga nr 5.1-15/14 „Teade sunniraha rakendamisest.

Hoiatus uue sunniraha rakendamisest“. Käesolevalt kehtib vaid eelnimetatud kirja resolutsiooni

p 1, millega MKS rakendas kaebaja suhtes sunniraha 300 eurot 19.09.2019 ettekirjutuse

täitmata jätmisest tulenevalt. Teiseks selgitab kohus, et HKMS § 37 lg 2 sätestab ammendava

loetelu nõuetest, mida kaebusega esitada võib. Selles nimekirjas ei sisaldu nõuet õigusloova

akti kehtivuse tuvastamiseks, mistõttu ei ole määruse nr 17 kehtivuse tuvastamise nõue ka

lubatav (HKMS § 49 lg 1). Kohtutel on küll võimalik konkreetse vaidluse raames kontrollida

õigust loova akti põhiseaduspärasust, kuid seda saanuks teha MKS 19.09.2019 ettekirjutuse

õiguspärasuse hindamise raames. MKA 19.09.2019 ettekirjutuse õiguspärasust on kohtud

kontrollinud haldusasjas nr 3-19-1841 ning leidnud lõplikult, et tegemist on õiguspärase

haldusaktiga. Kuivõrd kohtud ei tühistanud MKA 19.09.2019 ettekirjutust, on see kehtiv ning

täitmiseks kohustuslik. Kohus ei saa käesolevas vaidluses asuda uuesti MKA 19.09.2021

ettekirjutuse õiguspärasust hindama. Seejuures puudub kohtul kahtlus, et määrus nr 17, millega

muu hulgas Hinni talu rehielamu ehitusmälestiseks on kuulutatud, on Riigi Teatajas avaldatud

ning seega kehtiv. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste selgitustega.

17. Kuivõrd käesolevalt ei ole enam vaidlust selles, et MKA 19.09.2019 ettekirjutus on kehtiv

ning kaebajal oli kohustus seda täita, peab kohus kaebuse lahendamisel hindama vaid seda, kas

sunniraha määramine ning selle sissenõudmine olid õiguspärased. Asendustäitmise ja sunniraha

seaduse (ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on

tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et on MKA 19.09.2019 ettekirjutuse täielikult täitnud. Kohtule

ei nähtu, et ettekirjutuse tähtaegne täitmine oleks olnud kaebajale võimatu või ta oleks teinud

kõik endast oleneva, et seda täita. Kaebaja on selgitanud, et ettekirjutuse täitmise asemel lähtus

ta oma tegevustes EhS §-dest 8 ja 16. Seega on kaebaja teadlikult vältinud MKA 19.09.2019

ettekirjutuse täitmist. Niisiis olid 06.07.2020 sunniraha rakendamisel ATSS § 8 lg 1 eeldused

täidetud.

18. Asjaolu, et halduskohus on haldusasjas nr 3-19-1841 12.06.2020 tehtud kohtuotsuse p-s 18

obiter dictumi korras märkinud, MKA peab 19.09.2019 hoiatuse täitmisele pööramisel

muutunud asjaoludega arvestama, ei tähenda, et konkreetne sunniraha määramine oleks olnud

ebaproportsionaalne. Halduskohus ei ole öelnud, et sunniraha määramine on keelatud. MKA

on 06.07.2020 sunniraha rakendamisel lähtunud ka 23.12.2019 ekspertiisiga tuvastatud

muutunud asjaoludest. Lisaks on halduskohus viidatud lahendi punktis asunud seisukohale, et

sunnivahendite rakendamine ei aita ehitismälestiste taastamisele kaasa. Käesoleval juhul

polnudki aga sunniraha määramise otseseks eesmärgiks mälestise taastamine, vaid selle

säilitamine ehk hävimise vältimine. Kuigi kohtud on käesolevas haldusasjas väljendanud

seisukohta, et sunniraha korduv rakendamine ei pruugi enam proportsionaalne olla, ei tähenda,

et esmane sunniraha rakendamine 06.07.2020 oleks õigusvastane olnud. Vastustaja on

selgitanud, et ta arvestas sunnivahendi valikul, et kaebaja senine tegevus oli kantud tahtest

tegutseda mälestisel oma jõududega ja kaebaja ka ise nõutud mälestiste katmist alustas. Niisiis

oli põhjendatud võimaldada kaebajal omada olukorra suhtes suuremat kontrolli ning mälestise

säilitamiseks ise vajalikud meetmed kasutusele võtta ning mitte koheselt asendustäitmise

rakendamist sunnivahendina valida.

19. Lisaks on sunniraha rakendamise proportsionaalsuse hindamisel oluline asjaolu, et

vastustaja määras kaebajale sunniraha 19.09.2019 ettekirjutus-hoiatuses märgitust oluliselt

väiksemas ulatuses ehk 1500 euro asemel 300 eurot. Sunniraha summa valimine on vastustaja

kaalutlusotsus. Kohtu hinnangul ei saa MKA 06.07.2020 määratud sunniraha suurust pidada

ebaproportsionaalseks, arvestades ettekirjutuse eesmärki (mälestise säilimine), ettekirjutuse

täitmiseks võimaldatud aega (enam kui 9 kuud) ning ka kaebaja isikut (töötav pensionär).

20. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et MKA rakendas kaebaja suhtes õiguspäraselt sunniraha

summas 300 eurot, mistõttu tuleb kaebus tervikuna rahuldamata jätta.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)