2-20-17874/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. jaanuar 2022

Tsiviilasja number

2-20-17874

Tsiviilasi

A.A.i hagi Dmitri Smolentsevi vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3884 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. augusti 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. detsember 2021. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Epp Landberg

Vastustaja (kostja): Dmitri Smolentsev (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Roman Golovenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A.i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 4. augusti 2021. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A.i

kanda.

4. Määrata Dmitri Smolentsevi menetluskulude

suuruseks ringkonnakohtus 360 eurot (koos

käibemaksuga).

5. Mõista A.A.ilt Dmitri Smolentsevi kasuks välja

menetluskulud ringkonnakohtus 360 eurot (koos

käibemaksuga).

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 3. detsembril 2020 Viru Maakohtule hagi Dmitri Smolentsevi (kostja)

vastu mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks. Hageja palub

mõista kostjalt välja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise kohtu äranägemisel, kuid mitte

vähem kui 3000 eurot ning varalise kahju hüvitise 384 eurot.

Hagiavalduse kohaselt tuvastati 7. jaanuari 2020 Politsei- ja Piirivalveameti otsusega

väärteoasjas nr 2440,19,005379, et hageja on toime pannud väheolulise varavastase süüteo ning

teda karistati karistusseadustiku (KarS) § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses,

s.o 300 euroga. Väärteootsuse kohaselt tekitas hageja kostjale kuuluva sõiduauto Honda CR-V

registreerimismärgiga XXXXXX tagumisele vasakpoolsele uksele värvikahjustuse. Hageja

esitas väärteootsuse peale kaebuse. Viru Maakohus rahuldas 31. märtsi 2020. a otsusega

väärteoasjas nr XXXXXXX kaebuse, tühistas otsuse väärteoasjas nr 2440,19,005379 ning

lõpetas menetluse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

Hageja esitas 10. augustil 2020 kostjale nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kostja hageja

nõudele ei vastanud, mistõttu edastas hageja 10. septembril 2020 kostjale korduva nõude ning

andis kahjuhüvitise tasumiseks tähtaja 15. septembrini 2020. Kostja teatas 28. septembri 2020

vastuses, et ei ole esitatud nõudega nõus. Hageja on seoses kohtuvälise nõude esitamisega

kostjale teinud kohtumenetluse eelselt kulutusi õigusabile 384 eurot (käibemaksuga).

Kostja on käitunud õigusvastaselt ning põhjustanud hagejale sellega kahju. Kostja poolt antud

ütluste alusel alustati hageja suhtes väärteomenetlust. Väärteomenetluse käigus kuulati hageja

üle, otsiti läbi hageja kodu ning tehti hageja suhtes negatiivne otsus. Kostja viitas oma ütlustes

hagejale kui võimalikule väärteo toimepanijale, kuigi kostjal puudusid sellise väite esitamiseks

põhjendused ja tõendid. Kostja andis valeütlusi.

Väärteomenetluses

erinevate

menetlustoimingute

läbiviimisega

kaasnesid

hagejale

põhjendamatud hingelised üleelamised, stress ja närvipinge. Kostja poolt antud ütluste tõttu

pidi hageja põhjendamatult osalema väärteomenetluses ja kohtumenetluses, mis põhjustas

hagejale heaolu languse ja piiranguid tema elukorralduses ja tegevuses. Hageja on

õiguskuulekas kodanik ning asjaolu, et hageja kodu otsiti läbi politsei poolt, kahjustas hageja

mainet. Kodu läbiotsimisega rikuti hageja põhiseaduslikku õigust kodu puutumatusele. Kostja

kahjustas hageja mainet, kuivõrd hagejat süüdistati kostja ütluste alusel väärteos, mida hageja

ei ole sooritanud.

Hagejal on tuvastatud puuduv töövõime. Eesti Töötukassa 14. jaanuari 2020. a otsusest

nr TVH/20/002000 nähtub, et hagejal on raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas,

piirangud õppimise ja tegevuste elluviimise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkonnas. Hagejal on probleeme liikumisega. Hageja pidi käima ütlusi andmas nii politseis,

kui ka kohtus ning tervislikku seisundit arvestades oli see temale väga koormav ja väsitav. Ajal,

kui hageja suhtes toimus väärteomenetlus, oli hageja sunnitud korduvalt pöörduma arstide

poole. Väärteomenetluse ajal ägenes hagejal astma ning tekkisid õhupuudusehood, mis

põhjustasid hagejale füüsilisi kannatusi.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja elab viiekorruselises majas aadressil XXXXXX linn, kus

on

moodustatud

korteriühistu.

Kostja

omandis

on

sõiduauto

Honda

CR-V

registreerimismärgiga XXXXXX. Hageja omandis on kinnistu asukohaga XXXXXX linn,

registriosa nr XXXXXX. Korterelamu XXXXXX ja hageja kinnistu on naaberkinnistud.

Hageja oli omavoliliselt teinud sissesõidu enda kinnistule XXXXXX maa kaudu. Hageja ei

olnud XXXXXX maa kasutamist kooskõlastanud ei maa kaasomanike ega korteriühistuga.

22. aprillil 2019 toimunud korteriühistu üldkoosolekul kinnitati sõidukite parkimise eeskiri

XXXXXX territooriumil ning otsustati keelata hagejal kasutada XXXXXX territooriumi

sissesõiduks XXXXXX kinnistule. Alates 30. juunist 2019 oli hagejale sissesõit XXXXXX

kinnistule XXXXXX maa kaudu suletud. Hageja ei olnud korteriühistu otsustusega rahul ning

tal tekkisid konfliktid korteriühistu juhatuse ning liikmetega. Kostjal hagejaga konflikte ei

olnud.

Kostja avastas 5. oktoobril 2019, et tema sõiduauto parempoolne esiuks on kriimustatud. Kostja

auto oli pargitud korterelamu hoovialal, kus oli varem sissesõit hageja kinnistule. Korterelamu

kaameratelt ei olnud nähtav kostja sõiduauto parkimiskoht, sellepärast kostja politseid ei

kutsunud. 7. oktoobril 2019 pöördus kostja kindlustusandja poole kindlustusjuhtumi

fikseerimiseks ja remonttööde tegemiseks.

12. oktoobril 2019 avastas kostja, et tema auto tagumine vasakpoolne uks on kriimustatud.

Kahju oli tekitatud siis, kui kostja auto oli pargitud korterelamu juures hageja elamu vastas.

11. oktoobri 2019 õhtul ei olnud autol uusi kahjustusi. 12. oktoobri hommikul kell 04.35 sõitis

kostja linnast välja. Esimesel peatumisel valgustatud kohas avastas kostja kahjustusi sõiduauto

tagumisel vasakpoolsel uksel. Tagasi tulles kutsus kostja politsei ning andis ütlusi. Ametniku

küsimusele vastates oletas kostja, et võib-olla kriimustas tema autot hageja, kellel on konflikt

korteriühistuga. Kostja pöördus kindlustusandja poole. Pärast 12. oktoobrit 2019 ei olnud kostja

enam alustatud väärteomenetlusega seotud, kostja ei andnud enam politseile ütlusi ega olnud

kaasatud muude menetlustoimingute juurde.

Hageja kahju hüvitamise nõue on üllatuslik. Kostja ei soovinud tekitada ega tekitanud hagejale

varalist ega mittevaralist kahju. Kostja ei käitunud hageja suhtes õigusvastaselt.

Väärteomenetlus oli alustatud kostja avalduse alusel seoses kostja vara rikkumisega. Kostja ei

ole esitanud politseile avaldust eesmärgiga alustada väärteoasi hageja suhtes. Kostja ei andnud

valeütlusi ega esitanud teadvalt ebaõigeid väiteid. Kostja esitas põhjendatud eelduse, et vara

kahjustajaks võis olla hageja. Tegemist on kostja poolt antud väärtushinnanguga. Kostja ütlused

ei olnud ei kohtuvälises ega kohtumenetluses põhitõendiks, vaid põhitõendiks oli valvekaamera

salvestis. Kostja ütlusi ei olnud Viru Maakohtule isegi esitatud.

Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Hageja tõenditest nähtub, et hagejal on

pikaajalised ammu tekkinud terviseprobleemid. Hageja ei ole tõendanud, et tal ägenes astma ja

tekkisid õhupuudusehood seoses väärteomenetlusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 4. augusti 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1140 eurot.

Asja materjalidest nähtub, et väärteoasi nr 2440,19,005379 alustati seoses kostja vara

kahjustamisega. Väärteomenetluse alustamise avalduse esitas kostja, kes kuulati 12. oktoobril

2019 tunnistajana üle. Tunnistaja ülekuulamise protokolli (tl 12–16) kohaselt andis kostja

järgmisi ütlusi: „Meie ühistul on konflikt XXXXXX maja omanikuga, kuna ta tegi hoovi

sissesõidu meie maja territooriumilt. See sissesõit tõkestati plokiga. Võib-olla minu autot

kriimustas selle maja omanik. Parkimiskoht on just sissesõidu vastas“. 7. jaanuari 2020. a

otsusega väärteoasjas 2440,19,005379 (tl 10–11) määrati hagejale rahatrahv 300 eurot

KarS § 203 lg 1 alusel (väheoluline varavastane süütegu). Väärteo kirjelduse kohaselt kahjustas

hageja kostjale kuuluva sõiduauto Honda CR-V (XXXXXX) tagumist vasakpoolset ust,

tekitades sinna värvikahjustuse, kahju suurus 641 eurot 96 senti. Väärteo toimepanemine on

tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja fototabelitega, tunnistaja (kostja) ütlustega,

läbiotsimise määrusega, läbiotsimisprotokolliga, asitõendi vaatlusprotokolliga (videosalvestis

Hiseeu ja videofailid), valvekaamera salvestisega, ERGO Insurance SE poolt väljastatud

õiendiga (kahjujuhtum nr XXXXXXX). Viru Maakohtu 31. märtsi 2020. a otsusega

väärteoasjas nr XXXXXXX tühistati väärteoasja nr 2440,19,005379 otsus ja väärteoasja

menetlus lõpetati (tl 17–22).

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja poolt politseis antud ütlusi saab käsitleda

õigusvastase teona või valeütlusena. VÕS § 1046 lg 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine

õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja

kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul

lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Vaidlust ei ole, et

korteriühistu ja hageja vahel olid konfliktid, mis olid seotud sissesõiduga hageja kinnistule.

Konfliktid päädisid politsei, linnavalitsuse ja televisiooni kaasamisega. Vaidlust ei ole ka selles,

et kostja vara kahjustati. Vara kahjustamise korral on vara omanikul õigus pöörduda politseisse

oma õiguste kaitseks. See, et kostja avaldas politseile, et võib-olla kahjustas hageja kostja vara

konflikti tõttu korteriühistuga, ei ole õigusvastane tegu ega ka valeütlus. Politsei ülesandeks on

tuvastada võimaliku väärteo koosseis ja toimepanija.

Kohtuotsusest väärteoasjas nr XXXXXXX tuleneb, et politsei võttis omaks, et väärteoasja

menetlemisel tehti hulgaliselt menetlusvigu. Väärteoasjas tehtud otsus tühistati seetõttu, et

hageja tegu ei leidnud tõendamist ning väärteoasjas kogutud tõendid olid oluliste puudustega.

Oluliseks tõendiks, mis ajendas väärteoasjas hagejale karistuse määramist, oli valvekaamera

salvestis, millest oli näha, et hageja käsi oli suunatud auto poole, kuid ei olnud tuvastatav see,

kas kontakt või puudutus toimus.

Kodu puutumatuse rikkumist (läbiotsimine) ei saa omistada kostjale. Läbiotsimine toimus

kohtu läbiotsimismääruse alusel. Kostjale ei saa omistada ka politsei muid menetlustoiminguid

(nt ülekuulamist) väärteoasja menetlemisel ning politsei otsusega mittenõustumisele järgnenud

kohtumenetlust.

Hagejale mittevaralise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Hageja andis vande all ütlusi, et juba

varasemalt avaldunud tervislikud probleemid süvenesid: tekkis stress, ärevus, õhupuudushood,

mille põhjustas kostjapoolne teadvalt ebaõigete (valede) ütluste andmine väärteomenetluses.

Maakohus suhtus hageja ütlustesse kriitiliselt, sest need on vastuolulised ning enamus hageja

esindaja küsimusi hagejale olid suunavad. Hagejal oli võimalik esitada kirjalikke tõendeid

asjaolude kohta, mida ta vande all olles avaldas (neuroloogiliste haiguste süvenemine,

süstemaatiline kiirabi väljakutsumine, sh detsembris 2019. a, kolme erineva ravimi tarvitamine,

valuvaigistite tarbimine, pidev arstide juures käimine). Hagejal on juba varasemalt

(töövõimetus 20 aastat) tuvastatud terviseprobleemid (artroos, bronhiaalastma), talle on

määratud ravimid (sh valuvaigistid), mistõttu puudub alus seostada hageja tervislikke

probleeme 2019. aastal toimunud väärteomenetlusega (Eesti Töötukassa 14. jaanuari 2020. a

otsus (tl 36), patsiendikaart nr XXXXXXXX (tl 30–32)).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel, varalise kahju hüvitis 384 eurot, viivis seaduses

sätestatud määras ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei oma hageja ja korteriühistu omavaheline konflikt käesoleva

asja lahendamisel tähtsust. Kostja nimetas oktoobris 2019. a toiminud ülekuulamisel hagejat

kahju tekitajaks. Kostja ei näinud ise pealt talle kuuluvale autole kahjustuste tekitamist. Kostja

antud ütlused põhjustasid hageja suhtes väärteomenetluse algatamise. Väärteomenetluses

tunnistajana ütluste andmisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 66 lg 3

teisest lausest, mis sätestab, et tunnistaja on ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt. Seega on

tunnistajal väärteomenetluses tõerääkimise kohustus ning kostja, viidates hagejale kui väärteo

toimepanijale, ei rääkinud tõtt.

Kostja vastutab hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Ebaõige on maakohtu järeldus, et

kostjale ei saa omistada politsei menetlustoiminguid väärteoasja menetlemisel ning järgnenud

kohtumenetlust. Kõikide menetlustoimingute läbiviimist põhjustas kostja tegevus, kui kostja

viitas põhjendamatult hagejale kui väärteo toimepanijale. Seega just kostja poolt antud ütluste

tõttu halvenes hageja tervis, kahjustati hageja mainet, rikuti hageja õigust kodu puutumatusele.

Hageja on tõendanud mittevaralise kahju tekitamist. Maakohus jättis põhjendamatult hageja

hingelised kannatused ja üleelamised tähelepanuta. Hagejal on probleeme liikumisel,

muutustega kohanemisel, mistõttu ütluste andmine politseis ja kohtus oli talle koormav ja

väsitav. Väärteomenetluse toimumise ajal oli hageja sunnitud korduvalt pöörduma arstide

poole, sh kiirabiga 12. novembril 2019 vahetult pärast väärteomenetluse alustamist

12. oktoobril 2019 (hagiavalduse lisad 7–9). Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks

hagejale tekitatud hingelist valu ja kannatusi hinnanud. Hageja 6. mail 2021 vande all antud

ütlustest nähtub, et seoses tema suhtes antud süüstavate ütlustega süvenesid tal neuroloogilised

haigused, tekkis kaalukaotus, kilpnäärme alatalitus, probleemid südamega. Lisaks pidi ta

taluma pärast läbiotsimist negatiivset tähelepanu. Hagejal võimendusid üleelamiste tõttu

varasemad terviseprobleemid, tekkis stress, ärevus, õhupuudushood jne.

Maakohus leidis, et hagejale esitati suunavaid küsimusi. Hagejale suunavate küsimuste

esitamise puhul oleks maakohus pidanud ise sellised küsimused kõrvaldama ning keelama

hagejal nendele vastata (TsMS § 262 lg 7). Kuna kohus seda ei teinud, tuleb lugeda küsimused

lubatuks ning kohus ei saa ette heita suunavate küsimuste esitamist.

Maakohus on jätnud tähelepanuta ega ole analüüsinud kohtuotsuses hageja poolt esitatud

väiteid selle kohta, et põhjendamatult väärteomenetluse alustamine kostja ütluste alusel on isiku

au teotav, kuna au teotamine tähendab isiku maine kahjustamist.

Kostja käitumine on olnud vastuolus heade kommetega. Kostja pidi ütluste andmisel politseis

arvestama, et sellega kahjustatakse hageja õigushüvesid. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse

mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja

käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja palub arvestada, et kostjal

puudus alus arvata, et hageja võis tema autot kriimustada, samuti et kostja tõttu elas hageja väga

raskelt üle kogu väärteomenetlusega kaasnevat, hageja tervis halvenes, kostja ei ole hageja ees

vabandanud ega üritanud korvata temale tekitatud kannatusi.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja

hinnangul puudus alus ja eeldus hageja vande all ülekuulamiseks TsMS § 268 (kostja ei olnud

nõus hageja ülekuulamisega vande all) ega ka TsMS § 2681 alusel. Isiklikud kannatused ja

üleelamised ei ole need asjaolud, mis tuleb tuvastada poole ülekuulamisel vande all. Poole

ülekuulamine vande all ei muuda isiku ütlusi temale tekitatud kannatuste ja üleelamiste kohta

usaldusväärsemateks, kui poole tavalised seletused. Hageja ütlused on vastuolulised.

Kostja käitumine ei olnud õigusvastane (VÕS § 1046 lg 2) ja juba seetõttu puuduvad eeldused

hageja kahjunõude rahuldamiseks. Samuti ei ole hageja tõendatud objektiivse teokoosseisu

elemente, s.o kahju, kostja õigusvastast tegu ja põhjuslikku seost teo ja kahju vahel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

hageja kanda.

7. Hageja esitas kostja vastu talle kostja poolt väärteomenetluses antud ütlustest põhjustatud

mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude. Hageja tugineb VÕS § 1045 lg 1 p-dele 4, 7

ja 8, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu

isikliku õiguse rikkumisega, seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega või heade

kommete vastase tahtliku käitumisega.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-te 1–3 ja lg 5 kohaselt võib hüvitamisele

kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

8. Hageja heidab kostjale ette, et kostja poolt antud ütluste alusel algatati hageja suhtes

väärteomenetlus ning selle tulemusena on hageja maine kahjustatud, hageja tervis halvenes

(hagejale on sellega tekkinud mittevaraline kahju) ning hageja pidi kandma kohtuväliseid

kulusid õigusabile (hageja varaline kahju).

VÕS § 1043 järgi peab õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) teisele isikule

(kannatanu) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse

kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju

vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise

kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (Riigikohtu

9. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-02, p 10; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-07, p 10).

Vaidlust ei ole selles, et kostja auto kahjustamise järel algatati väärteomenetlus ning kostja

andis selles menetluses tunnistajana ütlusi. Hageja hinnangul olid kostja ütlused ebaõiged, kuigi

tal oli kohustus rääkida tõtt ning kostja pidi aru saama, et valeütluste andmisega tekitab ta

hagejale kahju.

9. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama sätte lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva

kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte

eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. Seega on seadusest tuleneva

kohustuse rikkumine seatud sõltuvusse rikutud sätte kaitse-eesmärgist, st igal konkreetsel juhul

tuleb analüüsida, kas hageja kaitsmine ja temal tekkinud kahju ärahoidmine oli kostja rikutud

sätte (kaitsenormi) eesmärk (Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11,

p 13; 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasja nr 2-16-14655, p 14.1.)

Kuna teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab hageja juhul, kui ta

tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat

kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta

kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab (Riigikohtu 17. detsembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 11).

KrMS § 66 lg 3 teise lause kohaselt on tunnistaja kohustatud ütlusi andes rääkima tõtt.

Ringkonnakohtu hinnangul võib nimetatud sätte kaitse eesmärk hõlmata ka neid isikuid, kelle

suhtes on ütlusi antud. Praegusel juhul puudub aga alus asuda seisukohale, et kostja oleks oma

varalisi õigusi kaitses käitunud hageja suhtes KrMS § 66 lg 3 rikkudes ja pahatahtlikult.

Tunnistaja ülekuulamise protokollist (tl 12–15, tõlge tl 16) nähtuvalt ei ole kostja sõnaselgelt

väitnud, et hageja on tema autot kriimustanud, vaid esitas oletuse, et selleks isikuks võib olla

hageja. Ringkonnakohus leiab, et ka hageja viidatud väidetav erinevus kostja poolt vene keeles

väljendatu ja ütluste eestikeelse tõlke vahel ei anna alust asuda seisukohale, et kostja viitas

otseselt hagejale kui kahju tekitanud isikule. Kostja ei öelnud, et väärteo pani toime hageja.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et kostja poolt politseis antud ütlusi ei saa

käsitleda õigusvastase teona. Kostjale tekitati auto kriimustamisega varaline kahju, kostjal oli

õigus nõuda kahju hüvitamist aga ka kohustus avaldada kohtuvälisele menetlejale kogu temale

teadaolev info. Ütluste andmisega väärteomenetluses kasutas kostja talle õiguskorraga tagatud

võimalust oma rikutud õiguste kaitseks riigi poole pöörduda.

Asja materjalide põhjal puudub alus asuda seisukohale, et kostja ei oleks tunnistajana ütlusi

andes käitunud heas usus, seda ka arvestades asjaolu, et hilisemas kohtumenetluses ei osutunud

hageja käitumine etteheidetavaks ning menetluse käigus on hagejale tekkinud ebameeldivusi

(mh politseijaoskonnas käimist).

Kuigi väärteootsuses on tõendina mh märgitud ka kostja ütlus, ei olnud kostja ütlused ka

põhiliseks tõendiks hageja suhtes kohustava ja negatiivse väärteootsuse tegemiseks.

10. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale

saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist.

Õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab sellest, kui kostja mõistis oma

käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (Riigikohtu

12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). Käitumise õigusvastasuse

mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See

omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema

käitumise vastuolu heade kommetega.

Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et kostja käitumine oleks teadlikult olnud suunatud

kohtuvälisele menetlejale hagejat kahjustavate ebaõigete andmete esitamisele. Kostja soov oli

selgitada välja juhtunu asjaolud ning saada hüvitis tekitatud kahju eest, mitte hagejale kahju

tekitamine. Kostja väljendas kahtlust, et kahju kostjale võis tekitada hageja, kuivõrd hageja

kasutas varasemalt oma kinnistule pääsemiseks kohta, kus oli pargitud kostja auto.

11. Hageja leiab, et kostja poolt antud ütluste tõttu on rikutud hageja isiklikku õigust

(VÕS § 1045 lg 1 p 4), kuna kahjustada sai hageja au ja väärikus ning rikuti hageja õigust kodu

ja eraelu puutumatusele, kuivõrd väärteomenetluse käigus otsiti läbi hageja kodu.

Õigus kodu puutumatusele on VÕS § 1045 lg 1 p-s 4 nimetatud isiklik õigus. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega, et väärteoasjas läbiviidud läbiotsimist ei saa omistada

kostjale. Läbiotsimine toimus kohtumääruse alusel ning kohtuvälise uurija ülesandeks on

tuvastada teo toime pannud isik, seda kõikidele asjaoludele ja tõenditele tuginedes. Hagejal oli

võimalik esitada vastuväiteid läbiotsimise läbiviimisele väärteomenetluses. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on hageja oma õigusi väärteomenetluses kasutanud.

Eespoolöeldut arvestades ei olnud kostja käitumine väärteoasjas ütluste andmisel

ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane.

12. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja tegevus ei olnud õigusvastane, siis ei ole ka olulised

hageja väited, mis puudutavad kahju suurust.

13. Hageja soovis ka varalise kahju hüvitamist, s.o kohtuvälise õigusabi kulu hüvitamist 384

eurot. Maakohus ei ole hageja varalise kahju nõuet sisuliselt lahendanud, kuid jättis hagi

tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei too hageja ka välja ühtegi sisulist vastuväidet

varalise kahju rahuldamata jätmisega seoses, kuid taotleb uue otsusega varalise kahju

väljamõistmist.

Kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka

kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nõude

aluseks on VÕS § 115 lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku

üldised eeldused. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas eespool, et kostja ei ole hageja suhtes

käitunud õigusvastaselt, siis ei vastuta kostja ka hagejale varalise kahju hüvitamise eest.

14. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja rahalist suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust rikkunud.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise

esindaja kulu 360 eurot (koos käibemaksuga). Kostja esindajal kulus kostja esindamisele

ringkonnakohtus kokku 3 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine ja selle analüüs,

apellatsioonkaebusega tutvumine, selle analüüs, seisukoha kujundamine ja vastuse koostamine

2,5 tundi, mille eest palub kostja mõista välja 300 eurot ning hageja 29. novembri 2021. a

taotlusega tutvumine ja taotluse osas seisukoha esitamine ning menetluskulude nimekirja

koostamine 0,5 tundi, mille eest palub kostja mõista välja 60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul

on kostja menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot

(käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele

kulutatud aeg 3 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke