2-21-1133/40 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtukoosseis

Kädi Sacik-Korn

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30.12.2021 avaliku e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-21-1133

Tsiviilasi

X ja Y hagi Z vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

Hagihind 2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: X (ik xxxxxxxxxxx)

Hageja II: Y (ik xxxxxxxxxxx)

Hagejate seaduslik esindaja: C (ik xxxxxxxxxxx)

Hagejate lepinguline esindaja: vandeadvokaat Nikolai Kõiv, e-

post: abnikolaikoiv@gmail.com

Kostja: Z (ik xxxxxxxxxxx, e-post: xxx)

Asja arutamine

06.10.2021 toimunud kohtuistungil ja jätkuvalt kirjalikus

menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada X osas osaliselt ja Y osas täies ulatuses.

2. Välja mõista Zlt elatis X ülalpidamiseks perioodi 23.01.2020 – 22.01.2021 eest

summas 823 eurot ja alates 23.01.2021 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummäärast kuni X täisealiseks

saamiseni, s.o xx.xx.xxxx.

3. Välja mõista Zlt elatis Y ülalpidamiseks perioodi 23.01.2020 – 22.01.2021 eest

summas 1 739 eurot ja alates 23.01.2021 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimummäärast kuni Y täisealiseks

saamiseni, s.o xx.xx.xxxx.

4. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord, mille kohaselt on Z

kohustatud temalt väljamõistetud elatise üle kandma C arvelduskontole nr

XXXXXXXXXXXXXX.

Menetluskulude jaotus.

5. Jätta X menetluskulud 48% ulatuses kostja kanda

Lk 2 (7)

6. Jätta Y menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hagejad X (hageja I) ja Y (hageja II) esitasid 23.01.2021 Harju Maakohtule hagi Z

vastu, milles paluvad mõista kostjalt välja igakuine elatis alates 23.01.2021 kuni

hagejate täisealiseks saamiseni summas 292 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi

Valituse poolt kehtestatud miinimummäär. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt välja

tagasiulatuv elatis perioodi 23.01.2020 kuni 22.01.2021 eest summas vastavalt 1 699

eurot (hagejale I) ja 1 739 eurot (hagejale II).

Hagejad ei vaidlustanud asjaolu, et X elas ca kolm (3) kuud ajavahemikul märts 2020

kuni juuni 2020 isa juures, kuid märkisid, et hagejate ema kandis sellel ajal kõik muud

kulud nagu riided, jalatsid, breketiravi. Kostja kanda oli üksnes igapäevane toitlustus,

kuigi hagejale I olevat antud kaasa toiduaineid ning kostja sai osaliselt toiduaineid ka

kooli toidupakkidest.

Hagejate ema majandusliku ja varandusliku olukorra tõendamiseks esitasid hagejad

hageja ema oma pangakonto väljavõtte elatise tasumise kohta (tlk 7), 2020. aasta

tuludeklaratsiooni (tlk 31-34), väljavõtted äriregistrist hagejate ema osalusega

ettevõtete kohta (tlk 26-28) ja kinnistusraamatu väljavõtte (tlk 29). Hagejate ema ja

kostja vahelise e-kirjavahetusega (tlk 65-67, 124-127) tõendasid hagejad, et on küsinud

kostjalt seaduses sätestatud miinimummääras elatist.

Kohtu tehtud päringust Maksu- ja Tolliametile (MTA) on vastusest (TLK 105)tulenevalt

on hageja ema saanud perioodil 01.2020 kuni 05.2021 töötasu B OÜ-st keskmiselt

692,93 eurot (11 086,90/16) kuus. Nimetatud perioodil on laekunud Eesti Haigekassalt

65,26 eurot ning dividendide ja omakapitalist on tehtud väljamaksed 2020. aasta

märtsis 2 000 eurot (P OÜ), 2020.aasta aprillis 7 750 eurot (B OÜ) ja 2021. aasta

jaanuaris 6 000 eurot (P OÜ).

Kostja vastuväited ja põhjendused.

Lk 3 (7)

2. Kostja ei vaielnud vastu igakuisele elatisele summas 292 eurot, mida on tasunud

alates hagi esitamisest (vähematasutud osas on teostatud 08.10.2021 juurdemakse

summas 901,55 eurot, tlk 118).

Kostja tasus ajavahemikul 23.02.2020 kuni 22.01.2021 Xle elatist kokku 1 805 eurot ja

Yle 1 765 eurot. Alates hagi esitamisest on kostja maksnud mõlemale hagejale elatist

292 eurot kuus.

Menetluses on kostja asunud seisukohale, et kostja ei ole elatise maksmisest kõrvale

hoidunud, vaid on seda tasunud regulaarselt, sh jätkanud elatise maksmist ka ajal kui

hageja I elas kostja juures. Kostja kannab ka laste sidekulud ja hageja I mobiiltelefoni

soetamise järelmaksu. Kostja on rõhutanud, et ei taotle nimetatud kulude arvestamist

elatisena (tlk 72 pöördel p 6).

Hageja I kostja juures viibimise ajal hageja I breteketiravi hüvitamise osas märkis kostja,

et oli nimetatud ravi kogu planeeritud maksumuse hagejate esindajale ettemaksuna juba

2018.aasta sügisel üle kandnud (tlk 77-79, 137).

Tagasiulatuva elatise osas leidis kostja, et hagejad ei ole enne hagi esitamist kordagi

kostja vastu konkreetseid pretensioone või nõudeid esitanud. Kostja leidis ka, et võttes

arvesse, et hageja I elas kostja juures kolm (3) kuud, ei saaks hageja I tagasiulatuv elatise

nõue olla enam kui 823 eurot ja hageja II nõue mitte enam kui 863 eurot.

Kostja on toonud välja selle, et peretoetus 120 (2x60) euro laekub hagejate emale, mille

palub tasaarvestada igakuise elatise nõudega.

Kostja esitas kohtule oma majandusliku ja varandusliku olukorra tõendamiseks RRRi

käskkirjad kostja ametikohale nimetamise ja töötasu määramise kohta (tlk 41-44),

väljavõtte töötamise registrist GoWorkaBit Estonia OÜ-s töötamise kohta 2020.aasta

detsembris koos pangakonto väljavõttega töötasu laekumise kohta (tlk 45-47),

kinnistusraamatu väljavõtte (tlk 48), väljavõtte liiklusregistrist sõiduki XXXXXX

omamise kohta (tlk 50), väljavõtted äriregistrist kostja osalusega seotud ettevõtetest

(tlk 51-55), väljavõtte väärtpaberiportfelli saldost (tlk 56). Samuti esitas kostja tõendid

hagejatele tehtud ülekannete kohta taskuraha näol (tlk 58, 132).

MTA tõendist nähtub, et perioodil 01.2020 kuni 05.2021 on kostja saanud RRRst töötasu

keskmiselt 2 303,92 eurot ja 2020. aasta jaanuaris GoWorkaBit Estonia OÜ-st 120 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused.

1. Kohus, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega leiab, et hagi tuleb

rahuldada hageja I osas osaliselt ja hageja II osas täies ulatuses.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. Poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon ei ole kohtule siduv (TsMS §

436 lg 7). Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja

seisukohtadega (TsMS § 436 lg 6). Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS

§ 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Lisaks asjaolude kohtu ette toomise

kohustusele peab kumbki pool TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagimenetluses ka tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust

tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (TsMS § 436 lg

2 esimene lause ja § 438 lg 1).

Lk 4 (7)

3. Hagejad esitasid kostja vastu nõude ülalpidamise saamiseks. Hageja rahalisele

sooritusele suunatud ülalpidamise nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele

perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel,

mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist.

Hageja nõude eeldused on järgmised: 1) kostja on hagejate esimese astme üleneja

sugulane ehk lapse vanem; 2) hagejad on alla 18 aasta vana; 3) kostja rikub elatise

maksmise kohustust, st ei anna hagejale elatist või annab seda ebapiisavalt. Hagejate

sünnitõendite (tlk 5-6) kohaselt on kostja hagejate isa ja hagejad on hagi esitamise ajal

alla 18 aastat vanad. Hageja I sai 18. aastat vanaks xx.xx.xxxx. Kostja ei ole neid

asjaolusid ka vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt ei ela hagejad ja kostja koos alates

2018. aasta suvest ja hagejad elavad koos oma emaga.

4. Kohus võtab kõigepealt seisukoha selles, kas elatise hagi kostja vastu on

õiguslikult põhjendatud või mitte, sest vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 369 sätestatule võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik ei täida oma korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks

eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Sellisele

seisukohale on asunud oma lahendi nr 3-2-1-33-11 p-s 18 Riigikohus. Kohus asub

seisukohale, et kuna kostja ei ole enne hagiavalduse esitamist elatist igakuiselt

miinimumsuuruses tasunud, siis on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest

õiguslikult põhjendatud.

5. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema

arenguks piisavate vahendite tagamist (vt RKTKo 16.10.2012 ts.asjas nr 3-2-1-69-13 p

17, RKTKo 24.10.2012 ts.asjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Selle eest, et laps saaks

kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal

vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti

vahetult. PKS § 100 lg 1 ja 2 kohaselt täidab vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale

lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist

makstes.

Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk

kostja ei anna hagejatele elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Reeglina tuleb selle

välja selgitamiseks teha kindlaks hagejate vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja

hagejate vajadusi katnud. Käesolevalt on hagejad taotlenud kostjalt elatisena igakuiselt

292 euro väljamõistmist ning kostja ei ole seda vaidlustanud. See tähendab, et kostja on

võtnud omaks, et hagejate vajadused pooles ulatuses on 292 euro suuruses summas ja

kostja on nõustunud nimetatud summat igakuiselt hagejatele elatisena maksma.

Seetõttu puudub antud juhul vajadus tuvastada hagejate vajaduste suurus.

Kostja on taotlenud kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud igakuise elatise

tasaarvestamist hagejate emale laekuva peretoetusega. Kohus asub seisukohale, et

ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust vähendada elatist alla

miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste

maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise

seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast

väiksemad (vt ka RKTKo 19.06.2017 ts.asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesolevalt ei ole

kostja vaidlustanud, et hagejate igakuised vajadused on seaduses sätestatud

miinimummäärast väiksemad. Samuti ei ole kostja toonud esile ega tõendanud muid

asjaolusid, mille tõttu peaks hagejate elatis olema alla seaduses sätestatud

miinimummäära. Pigem on kostja taotlenud hagejate nõude rahuldamist elatise 292

euro osas. Seega puudub ka alus tasaarvestada väljamõistetav elatis peretoetusega.

Lk 5 (7)

Tuginedes eeltoodule rahuldab kohus hagejate igakuise elatise nõude ja mõistab kostjalt

hagejate kasuks alates 23.01.2021 kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja igakuine

elatis summas 292 eurot, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud Vabariigi Valituse

kehtestatud määras.

6. Hagejate nõude osas välja mõista kostjalt elatis ka tagasiulatuvalt, juhindub

kohus PKS § 108 sätestatust, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju

hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna

tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse

ka tagasiulatuvat elatist PKS § 100 lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Riigikohus on tagasiulatuva elatisnõude osas kohtupraktikas selgitanud, et kuivõrd

ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks

rahuldamiseks,

on

üksnes

juhul,

kui

õigustatud

isik

nõuab

järjepidevalt

ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab

oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele

esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam

õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt

äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium on samas lahendis leidnud, et

teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud

elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud

isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul

kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb

arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Eeltoodu ei tähenda

aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist

järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise

õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku

nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud,

nõude ulatuse määramisel. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad

erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise

üldsätetest. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse

määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise

nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida

eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid

vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt RKTKo

25.05.2016 ts.asjas nr 3-2-1-35-16, p 19; 04.12.2013 ts.asjas nr 3-2-1-136-13, p 11-14).

Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate igakuiste vajaduste suurus vastab seaduses

sätestatud miinimumäärale, mis on alates 2020. aastast 584 eurot (1/2 on 292 eurot).

Sellest võib järeldada, et hagejate vajadused olid ka aasta enne hagi esitamist 584 eurot

kuus.

Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kostja tasus 2020.aastal hagejale I elatist kokku

1 805 eurot, mis on 1 699 eurot vähem kui 12 kuu elatissumma kokku (12x292=3 504)

ja hagejale II elatist kokku 1 765 eurot, mis on 1 739 eurot vähem kui 12 kuu

elatissumma kokku. Pooled vaidlevad selle üle, kui suur peaks tegelikult tagasiulatuva

elatise summa olema ning kas tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks on alust.

Lk 6 (7)

Kohus ei nõustu kostjaga, et hagejad ei küsinud kostjalt enne hagi esitamist elatise

suuremas ulatuses tasumist. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hagejate ema on

kirjutanud juba 01.05.2019 kostjale „…..millal kavatsed laste elatusrahasid maksma

hakata vähemalt seaduses ettenähtud miinimumi alusel.“ Ka 16.04.2019 e-kirjas on

hagejate ema juhtinud tähelepanu sellele, et kostja on toetanud hagejaid rahaliselt alla

miinimumi, mistõttu ei ole võimalik olnud katta nende eluks hädatarvilikke kulusid

võrdselt ja hagejate ema on pidanud kandma rahaliselt suurema osa hagejate

ülalpidamiskuludest (tlk 65). Samuti on viidatud suuremale elatise vajadusele

24.01.2020 e-kirja „Kas Sa oleksid nõus omalt poolt rohkem panustama? Seda enam, et

miinimum sellest aastast ka nagunii tõusis ja sa ei maksa sedagi.“ (tlk 67). Ka kostja enda

poolt kohtule esitatud messengeri sõnumist nähtub, et hagejate ema on viidanud kostja

poolt makstava elatissumma mittevastavusele seaduses sätestatud miinimumiga (tlk

133).

Kohus asub seisukohale, et kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja tasus

enne hagi esitamist eelnenud aastal hagejatele elatist väiksemas ulatuses kui seaduses

sätestatud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär, hagejate ema ja kostja

kirjavahetus tõendab, et juba 2019. aastal on hagejad küsinud kostjalt raha enda

ülalpidamiseks suuremas ulatuses kui kostja seda on teinud, on kostjalt põhjendatud

elatis välja mõista ka tagasiulatuvalt perioodi 23.01.2020 kuni 22.01.2021 eest. Kohus

leiab siiski, et põhjendatud ei ole mõista välja tagasiulatuvat elatist hagejate taotletud

summas. Pooled ei vaidle, et hageja I elas kostja juures ca kolm (3) kuud 2020.aasta

märtsist juunini (k.a). Kuna hageja I elas kostja juures kolme kuu jooksul järjepidevalt,

tähendab see, et sisuliselt oli hageja I elukorralduse raskuskese sellel ajal peamiselt

seotud kostja elukohaga, kes korraldas suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi

küsimusi ja andis ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste

vahetusse katmisesse PKS § 100 lg 2 tähenduses. See aga tähendab, et hagejast I lahus

elav vanem pidanuks panustama hageja I ülalpidamisse ja täitma ülalpidamiskohustust

hageja I elatise maksmisega. Seega puudub hagejal I õiguslik alus nõuda kostjalt elatist

kolme (3) kuu ulatuses, millal ta kostja juures elas. Kohtu hinnangul ei ole ka tõendatud,

et sellel perioodil oleks kostja jätnud kasvõi hambaravikulude hüvitamises omapoolse

kohustuse täitmata, sest kostja on tõendanud, et tasus hambahüvitisega seotud kulud

ette juba 2018.aastal (tlk 77-80). Hageja I ei ole kostja poolt 10.03.2021

menetlusdokumendis väljatoodud ja tõendatud asjaolu ka menetluses vaidlustanud.

Seega loeb kohus nimetatud asjaolu hageja I poolt TsMS § 231 lg 2 alusel omaksvõetuks.

Tuginedes eeltoodule on seega põhjendatud mõista kostjalt hageja I kasuks välja

tagasiulatuv elatis summas 823 eurot. Märgitud summat on kostja ka ise oma vastuses

pidanud arvestuslikult õigeks (tlk 38).

Hageja II kasuks mõistab kohus tagasiulatuva elatise summas 1 739 eurot, s.o summa,

mille ulatuses kostja ajavahemikul 23.01.2020 kuni 22.01.2021 hagejale II elatist vähem

tasus – 12 kuu elatis kokku 3 504 eurot, kostja tasus 1 765 eurot (kostja on nimetatud

asjaolud TsMS § 231 lg 2 alusel omaks võtnud). Kohus ei nõustu kostjaga, et ka hageja II

tasumata elatise osalt tuleks maha arvestada kolme (3) kuu elatis, sest üks hagejatest

elas ema juus ja teine kostja juures. Kohus selgitab, et üksnes seetõttu, et üks vanem

kasvatab üht ja teine vanem kasvatab teist last, puuduks lapsel õigus nõuda elatist

vanemalt, kellega ta koos ei ela. Seega olukorras, kus isa kasvatab ühte ühist last ja ema

teist ühist last, saab kumbki vanem esitada teise vastu kohtumenetluses elatisenõude.

Vastastikuste hagide esitamise vältimiseks oleks vanematel otstarbekas sõlmida

kokkulepe mõlema vanema ülalpidamiskohustuse täitmise osas.

(vt nt Tln

Lk 7 (7)

Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsus ts.asjas 2-19-5985). Antud juhul ei ole vastavat

kokkulepet hageja II ema ja kostja sõlminud. Seega tuleb kostjalt hageja II kasuks välja

mõista saamata jäänud elatis 1 739 eurot.

Kohtu hinnangul ei ole kostja esitatud tõendeid oma majandusliku ja varandusliku

olukorra kohta arvesse võttes kostjalt elatise tagasiulatuv väljamõistmine tema suhtes

ebaõiglane ega pane teda ka majanduslikult nii halba seisukorda, et ta seda teha ei saaks

ega suudaks.

7. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega

kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Hagejad taotlesid, et väljamõistetud elatis

tuleb kanda C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX.

Kohus juhib kostja tähelepanu sellele, et vastavalt PKS § 100 lg-le 4 makstakse elatist iga

kalendrikuu eest ette.

8. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida, et pooled on esitanud mitmeid

seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid hagejate vanemate lahutuse ja ühisvara jagamise

kohta ning suhtumist teineteise suhtes. Nimetatud asjaolud ei ole käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohalt asjakohased, mistõttu jättis kohus need otsuse tegemisel

tähelepanuta.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.

9. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui

menetlusosalised seda ei taotle.

Kohus rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks hageja I osas osaliselt ja hageja II osas

täielikult, peab kohus põhjendatuks jaotada poolte menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, s o jätta hageja I menetluskuludest 48 % kostja kanda, hageja II

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulusid, mistõttu jätab kohus

menetluskulude suuruse kindlaks määramata.

Tsiviilasja hinna määramine

10. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille

kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 129 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on

seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral

hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele

järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Kuna hageja esitas kohtusse nõude välja

mõista elatis seaduses sätestatud miinimummääras, on hagihind käesolevas asjas 2 628

eurot (9 x 292).

/digitaalselt allkirjastatud/

Kädi Sacik-Korn

kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2022. a otsusega nr

2-21-1133.