3-21-2554/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

23.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2554

Haldusasi

VA jt kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse

nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse

diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja

nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p 5 alap-i

1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule

karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180-

päevalise piirangu

Menetlusosalised

Kaebajad – VA, LV, JS, HP, JN, HK, AV, KH, PL, AK,

KL, IH, EH, VK, TH, KV, AO, LO, TA, TP, AS, IT,

KK, TT ja KR, esindaja v.adv abi Jaanika Reilik-

Bakhoff

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Vabariigi Valitsuse määruskaebus menetlusse.

2. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määrus ja teha uus määrus, millega jätta

HP esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2554

2(8)

1. Vabariigi Valitsus kehtestas 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega

lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse

(NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 ja § 28 lg 8 alusel isikute karantiinis viibimise nõuded,

et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut

haiguskoldest väljapoole.

Korralduse p 3 kohaselt on lähikontaktsel ehk isikul, kes elab haigega (s.o isikuga, kellel on

diagnoositud COVID-19 haigus või kellel tervishoiuteenuse osutaja tehtud SARS-CoV-2 RT-

PCR või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tulemus on positiivne) koos, viibib temaga püsivalt

samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast

või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul.

Korralduse p 5 näeb ette, et lähikontaktse karantiininõuet ei kohaldata sellise lähikontaktse

suhtes, kes on: 1) COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi

tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 2)

läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi

järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;

21) läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse

ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole

möödunud rohkem kui üks aasta; 3) võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga

võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi

vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei

ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist

haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud

rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul

pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 1 sätestatut.

2. VA, LV, JS, HP, JN, HK, AV, KH, PL, AK, KL, IH, EH, VK, TH, KV, AO, LO, TA, TP,

AS, IT, KK, TT ja KR esitasid 05.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 212

p 5 alap-i 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks

tingimuseks 180-päevalise piirangu diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või

diagnoosi kinnitamisest.

Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse nõudega peatada

kohtumenetluse ajaks korralduse nr 212 täitmine osas, mis seab kaebajatele kui läbi põdenud

isikutele karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180-päevase piirangu.

LV, HP, JN, AV, KL, TH, TA ja KK on COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid läbipõdemisest

on möödas rohkem kui 180 päeva. Läbipõdemine on tõendatud positiivse SARS-CoV-2 testiga.

Ülejäänud kaebajatel on veres antikehad, mille tase ületab referentsväärtust.

Kaebajad leiavad, et läbi põdenud isikute karantiini sulgemine õigusliku aluseta ja vajaduseta

on niivõrd intensiivne õiguste riive, et see tuleb lõpetada kohe, kui on olemas ilmselged tõendid.

Täna on teada, et läbipõdenuid ei pea panema karantiini. Esialgse õiguskaitse kohaldamise

vajadust kinnitab asjaolu, et vaidlus praeguses haldusasjas võib kesta pikka aega. Seega tuleb

kaebajatel eelduslikult taluda neile korraldusest õigusvastaselt tulenevaid piiranguid väga pika

aja jooksul. Karantiini nõuded kehtivad varsti juba kaks aastat. Esialgset õiguskaitset tuleb

kohaldada viivitamata, kuna puudub igasugune mõistuspärane põhjendus kaebajate suhtes

karantiinikohutuse kehtestamiseks. Prof KF arvutuste põhjal on vaktsineerimiskuuri lõpetanud

isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes

ei ole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Haigust läbi põdenud isikutel on samas

3-21-2554

3(8)

tõenäosus uuesti haigestuda üheksa korda väiksem. Seega on ilmne, et puudub alus kehtestada

läbipõdenud isikutele rangemaid meetmeid kui vaktsineeritud isikutele. Vastustajal ei saa

tekkida esialgse õiguskaitse kohaldamisest ühtegi negatiivset tagajärge, kuna kaebajad on

ilmselgelt vähem nakkusohtlikud kui vaktsineeritud isikud, kes ei pea karantiini jääma.

Antikehade olemasolu tõendab SARS-CoV-2 viirusega kokkupuute tulemusel immuunsuse

tekkimist. Tulenevalt teaduslikest uuringutest on kaebuse rahuldamine perspektiivikas. Prof IL

on avalikult teatanud, et antikehade olemasolul võiks inimestele anda nn koroonapassi ning

teadusnõukoda kavatseb vastava soovituse ka vastustajale teha.

3. Tallinna Halduskohus peatas 12.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 7 esialgse õiguskaitse

korras LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK osas korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 kehtivuse järgmise

piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi

kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“ kuni praeguses kohtuasjas

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Ülejäänud kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse

jättis kohus rahuldamata.

Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad kaevatava korralduse tõttu taluma

kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis

muudavad nende tavapärast elu. Seetõttu sõltub nende heaolu esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise tulemusest.

COVID-19 haiguse läbipõdemine on SARS-CoV-2 testiga tuvastatud LV-l, HP-l, JN-l, AV-l,

KL-l, TH-l, TA-l ja KK-l. Halduskohus võttis sellises olukorras esialgse õiguskaitse

kohaldamise kohta seisukoha 08.10.2021 määruses nr 3-21-2245 ja jääb nende põhjenduste

juurde. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 halduskohtuga,

et uuringud, millele halduskohus on viidanud, osutavad sellele, et COVID-19 haiguse

läbipõdenutel võib olla immuunsus koroonaviiruse vastu ka pärast seda, kui haigestumisest on

möödunud kuus kuud, ja see võib olla tõhusam kui mõnel vaktsineeritud inimesel (p 16) ning

pidas esialgse õiguskaitse kohaldamist õigustatuks nende isikute suhtes, kelle puhul on

COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud, kuid diagnoosi kinnitamise

kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva (p 18). Avaliku huvi osas leidis

ringkonnakohus, et inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on

kaalukad õigushüved ning kehtestatud piirangutel on mitu eesmärki: kaitsta inimeste elu ja

tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada

kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Samas ei õigusta

kirjeldatud avalik huvi viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras olevate inimeste

ebavõrdset kohtlemist (p-d 20 ja 21). Ringkonnakohus pidas kaebuse eduväljavaateid pigem

suureks, arvestades piirangute kehtestamise õigusliku aluse võimalikku puudumist ja

teadusandmete ebaselgust piirangute kehtestamise õigustamiseks.

COVID-19 haiguse läbi põdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis äärmiselt madal.

Seega puudub alus arvata, et isikute suhtes, kelle puhul on läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga

tuvastatud ja kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud enam kui 180 päeva, võrdne

kohtlemine vaktsineeritutega ohustaks inimeste elu ja tervist ning tervishoiusüsteemi toimimist.

Kuna LV, HP, JN, AV, KL, TH, TA ja KK on COVID-19 haiguse läbipõdemise tulemusel

omandanud immuunsuse, puudub nende osas avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse

kohaldamise vastu. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine.

Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid

kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab

siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi

paremini kaitstud.

3-21-2554

4(8)

4. Vabariigi Valitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtule 22.11.2021 määruskaebuse, milles

palus tühistada Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 osas, milles kohus

rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse, ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata.

5. HP esitas Tallinna Halduskohtule 29.11.2021 taotluse 12.11.2021 määruse resolutsiooni

parandamiseks. Halduskohus on ekslikult jätnud resolutsiooni p-st 7 välja HP nime, kuigi

määruse põhjendustes on hinnatud esialgse õiguskaitse kohaldamist ka tema suhtes. HP on

sarnases olukorras teiste kaebajatega, kelle suhtes halduskohus rahuldas 12.11.2021 määrusega

esialgse õiguskaitse taotluse.

6. Tallinna Halduskohus peatas 02.12.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras HP osas

Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtivuse järgmise piirangu osas:

„ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast

ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“.

HP esialgse õiguskaitse taotluse ekslik rahuldamata jätmine ei ole ilmne ebatäpsus, mida saab

parandada vigade parandamise määrusega. Eksimuse saab kõrvaldada selliselt, et kohus

muudab HKMS § 253 lg 1 alusel HP osas oma 12.11.2021 määrust.

HP-l on COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud ning kohus jääb

12.11.2021 määruses väljendatud seisukoha juurde, mille järgi puudub alus kehtestada COVID-

19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele. On teada, et

immuunsus saavutatakse haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib

COVID-19

läbipõdemine

andvat

tõhusama

kaitse

kui

vaktsineerimine.

Tallinna

Ringkonnakohus nõustus 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 halduskohtu sellise järeldusega ja

pidas esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks.

COVID-19 läbipõdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis äärmiselt madal. COVID-19

haigusesse kolmanda laine ajal nakatunutest on Terviseameti andmetel varem haiguse

läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv (vastavalt 623 ja 27 342, sh

lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 24 833); sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu

hospidaliseeritutest on varem haiguse läbipõdenuid ja eelnevalt vaktsineerituid vastavalt 0 ja 1

007 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 922, vt Terviseameti 10.11.2021 vastus kohtunõudele).

Seega puudub alus arvata, et isikute, kelle COVID-19 haiguse läbipõdemine on SARSCoV-2

testiga tuvastatud ning kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180

päeva, võrdne kohtlemine vaktsineeritutega ohustaks inimeste elu ja tervist ning

tervishoiusüsteemi toimimist.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.12.2021 määrusega Vabariigi Valitsuse 22.11.2021

määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 osas,

millega halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ning tegi tühistatud osas uue

määruse, millega jättis LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Vabariigi Valitsus palub 17.12.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

02.12.2021 määrus ja teha uus määrus, millega jätta HP esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kaebuse kohaselt on HP suur restoranide ja meelelahutusasutuste (teatrite, kinode, spaade)

külastaja, samuti osales ta keelekursustel, kuid eeltoodud tegevuste tõttu on HP-l suur oht jääda

karantiini. Ühtki neist põhjendustest ei saa pidada piisavaks, et kohaldada esialgset õiguskaitset.

3-21-2554

5(8)

Kaebajal on võimalik nautida kultuuri veebi vahendusel, tellida restoranist toitu koju, osaleda

veebipõhistel treeningutel või keelekursustel jne. Võrreldes vaidlustatud korraldustest

tulenevate eesmärkidega – ohjeldada kriisi ja peatada COVID-19 levik – on kaebaja väidetav

õiguste rikkumine vähese intensiivsusega ega kaalu üles avalikku huvi, kolmandate isikute

tervise ja elu kaitset ning tervishoiusüsteemi toimepidevust. Halduskohus ei ole neid asjaolusid

üldse hinnanud.

Halduskohus jättis arvestamata ettevaatuspõhimõttega, mille kohaselt tuleb COVID-19 haiguse

puhul esialgse õiguskaitse kohaldamisel eeskätt lähtuda avalikest huvidest ja kahtluste

tekkimisel eelistada pigem lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele

ja sellega võitlemisele ning aitavad tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse.

Halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et tavapärase elurütmi juurde naasmiseks on vaja

saavutada võimalikult laialdane vaktsineerituse tase. Vaktsineerimine kaitseb raskelt

haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski, mistõttu on ka võimalikult suure

hulga inimeste vaktsineerimine avalikes huvides. Riik on teinud kõigile tasuta kättesaadavaks

võimaluse end vaktsineerida ning sel moel vabaneda väidetavalt diskrimineerivatest ja

ülemäärastest piirangutest. Kaebaja ei väida, et ta ei saa vaktsineerida tervislikel põhjustel.

Vaktsineeritutele ja vaktsineerimata läbipõdenutele erinevate piirangute kehtestamine on

põhjendatud. Tänase parima teadusteadmise põhjal saab väita, et COVID-19 haiguse mõju

vaktsineeritud isikutele ja vaktsineerimata isikutele on väga erinev: vaktsineeritud isikud

nakatuvad COVID-19 haigusesse vähem kui vaktsineerimata isikud; kui vaktsineeritud isikud

COVID-19 haigusesse nakatuvad, põevad nad seda kergemalt läbi; kui vaktsineeritud isikud on

COVID-19 haigusega nakatunud ja vajavad haiglaravi, viibivad nad võrreldes vaktsineerimata

isikutega haiglas vähem aega; kui vaktsineeritud isikud on COVID-19 haigusega nakatunud ja

põevad seda raskelt läbi, siis vajavad nad vaktsineerimata isikutega võrreldes märkimisväärselt

lühemat aega intensiivravi; vaktsineeritud isikud COVID-19 levitavad haigust edasi vähem kui

vaktsineerimata isikud.

Halduskohus jättis arvestamata need Tallinna Ringkonnakohtu lahendid esialgse õiguskaitse

küsimuses, mis toetavad vastustaja, mitte kaebaja seisukohti.

9. HP palub 21.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Puudub avalik huvi, mis räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-19

läbi põdenud ja antikehade arv tema veres ületab normväärtust. Mitmed tõendid kinnitavad, et

läbipõdemine annab tõhusama kaitse kui vaktsineerimine, sest oht uuesti COVID-19 haigusesse

nakatuda on väiksem kui vaktsineeritul.

Kui avalik huvi ka esineb, ei õigusta see viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras

olevate inimeste erinevat kohtlemist. Läbipõdenud inimeste korduv haigestumine on olnud

äärmiselt madal. HP on 32-aastane terve inimene, kes ei kuulu COVID-19 riskigruppi. Praegu

leviva Omicroni tüve vastu ei ole vaktsiinid kuigi efektiivsed, sh ei pruugi vajalikku kaitset

pakkuda tõhustusdoos.

Kaebaja jaoks on esialgne õiguskaitse oluline, sest karantiini korral jääks kaebaja töö ja

täienduskoolitus pausile ning ta peaks pühade ajal viibima üksi. Omicroni tüve kiire leviku tõttu

on oht jääda karantiini keskmisest suurem. Alternatiivselt võiks kohaldada esialgset

õiguskaitset 12 või vähemalt 10 kuuks, nagu ringkonnakohus tegi 09.11.2021 määruses nr 3-

21-2245 (kaebaja sai positiivse PCR-testi tulemuse 09.03.2021).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2554

6(8)

10. Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210

lg 1 ls 3 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

11. Vaidlustatud 02.12.2021 määrusega kohaldas Tallinna Halduskohus esialgset õiguskaitset

ühe kaebaja – HP – suhtes. Teiste kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse lahendas halduskohus

12.11.2021 määrusega (resolutsiooni p 7), mille Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.12.2021

määrusega LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK osas. See määrus on esindaja vahendusel

kättesaadav ka HP-le.

HP on LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK-ga sarnases olukorras ehk COVID-19 haiguse läbi

põdenud isik, kelle läbipõdemine on tuvastatud SARS-CoV-2 testiga, kuid kellel on

läbipõdemisest möödunud rohkem kui 180 päeva. Nimetatud isikud on esitanud ühise kaebuse

üldjoontes samade väidetega. Halduskohus viitas HP kohta tehtud 02.12.2021 määruses, et jääb

oma 12.11.2021 määruses võetud seisukohtade juurde. Vabariigi Valitsuse 17.12.2021

määruskaebuse väited on sarnased 22.11.2021 määruskaebuse väidetega. Seetõttu tugineb

ringkonnakohus praeguses määruses samuti oma sarnastel asjaoludel tehtud 13.12.2021

määruse põhjendustele (koos edasiste viidetega teistele avalikult kättesaadavate lahenditele)

neid kõiki üle kordamata.

12. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on vältida tagajärgi, mis raskendavad kaebuse

eesmärgi saavutamist või muudavad selle võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab

esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab

kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg

3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne.

13. Ringkonnakohus selgitas 13.12.2021 määruses, et kuigi kaebajad on esitanud üksnes

korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 osalise tühistamise nõude, ei piira see kohtu võimalust rakendada

kaebajate õiguste kaitsmiseks muu hulgas sellist laadi esialgse õiguskaitse abinõu, mis

pikendab läbipõdenu karantiinivabastust teatud tähtajani. Kui esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega

oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute

õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele

olulist kahju (p-d 8–9; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p-d 9–

12 ja 02.12.2021 määrus nr 3-21-2432, p-d 9–12). Ringkonnakohus on jätkuvalt samal

seisukohal.

14. HP-l on esialgse õiguskaitse vajadus. Korraldusest nr 212 tulenev karantiinikohustus piirab

tema põhiõigusi (sh liikumisvabadust ja üldist vabadusõigust) ning kohtumenetluse ajal

karantiinis viibimisega tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik asjas tehtava

kohtuotsusega kõrvaldada. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista hilisema kahjunõude

esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda õiguste piiramisest tekkinud tagajärgi ning kahju

väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa vajaduse algatada täiendav

kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5).

15. Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated pole ka

ülekaalukalt head. HP on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent läbipõdemisest on möödas

enam kui 180 päeva. Kaebaja on teinud 14.10.2021 antikehade testi, mille kohaselt on kaebaja

3-21-2554

7(8)

veres antikehade arv 263,3 AU7ml, mis ületab referentsväärtust (< 50 AU/ml). Kuigi antikehad

kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, puudub praegu üldtunnustatud

teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku

nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui

kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt

viited Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-s 22). Kaebaja väited tema

nakkusohutusest seonduvalt haiguse läbipõdemisega on seega selles kontekstis vähemalt

vaieldavad. Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt

määratletud või mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust

ei ole alust pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241,

p 23; Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p-d 14–15 ja 02.12.2021

määrus nr 3-21-2432, p-d 14–15).

16. Kaebaja väidab enda ebavõrdset kohtlemist võrreldes vaktsineeritud inimestega.

Ringkonnakohus möönab, et selline küsimus võib tõepoolest tõusetuda vaktsineeritud ja

haiguse tõendatult läbi põdenud isikute võrdlemisel, kui võtta aluseks üksnes halduskohtu

määruses viidatud allikad. Ringkonnakohus jääb siiski 02.12.2021 määrustes nr 3-21-2412 ja

3-21-2432 toodud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja

ebakindlad teadusandmed ei võimalda praegu üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute

ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul

kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt.

Ringkonnakohtu põhjalikum analüüs on esitatud 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 16‒

21 ja 02.12.2021 määruse nr 3-21-2432 p-des 16‒21. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa

kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus tema omandatud nn

loomuliku immuunsuse kestus on teadmata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2021 määrus nr

3-21-2554, p-d 12–13). Ringkonnakohus lisab, et EL-s on praeguseks otsustatud alates

01.02.2022 lühendada ka vaktsineerimistõendi kehtivusaega ühelt aastalt üheksale kuule ning

selliselt soovitatakse liikmesriikidel vaktsineerimistõendi kehtivusaeg määrata ka riigisiseselt.1

Läbipõdemistõendi 180-päevase kehtivuse pikendamist seevastu ei ole peetud EL-s jätkuvalt

vajalikuks ka uuenevate teadusandmete valguses.

17. Praeguse vaidluse kontekstis asjakohase üksikisiku ja avaliku huvi kaalumise osas viitab

ringkonnakohus enda 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 23‒25 ja 02.12.2021 määruse nr

3-21-2432 p-des 23‒25 esitatud seisukohtadele, millele ringkonnakohus tugines ka 13.12.2021

määruses. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid kaalukaid asjaolusid, mis annaks aluse asuda

tema õiguste ja avalike huvide kaalumisel teistsugusele seisukohale kui ülejäänud kaebajate

osas. Kaebaja ei ole väitnud, et karantiini jäämise korral kaotaks ta töö ja sissetuleku. Kultuuri

nautida ja keelekursustel osaleda on ajutiselt (s.o karantiini ajal) võimalik ka veebikanalite

vahendusel, nagu vastustaja on õigesti märkinud. Avalikes huvides on ka võimalikult suure

hulga inimeste vaktsineerimine. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on

vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas

Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36). Kaebaja ei väida, et

vaktsineerimine oleks tema puhul meditsiinilistel põhjustel välistatud.

1 Vt Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2021/2288, 21.12.2021, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) 2021/953 lisa seoses ELi digitaalse COVID-tõendi vormis välja antud ja esmase vaktsi-

neerimiskuuri

läbimist

kinnitavate

vaktsineerimistõendite

kehtivusajaga;

vt

ka

https://www.err.ee/1608438986/ulemkogu-otsustas-luhendada-koroonapassi-kehtivust-uheksale-kuule;

https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/IP_21_6837

3-21-2554

8(8)

18. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määruse ning teeb uue määruse, millega jätab HP esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)