3-21-365/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-365

Haldusasi

D. S. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24.11.2020 otsuse ja

21.01.2021 vaideotsuse nr 5.2-3/2232-1 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks määrata ja maksta kaebajale

lapsetoetusi, lasterikka pere toetust ja vanemahüvitist

Menetlusosalised

Kaebaja – D. S.

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta D. S. kaebus rahuldamata.

2. Tagastada läbivaatamatult D. S. nõue Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks maksta

D. S. eest sotsiaalmaksu ja määrata ravikindlustus.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Tagastada D. S. esitatud venekeelsed asjakohatud tõendid: sünnitunnistus, väljavõte

O. Š. haigusloost ja kaks 01.12.2021 otsust laste eest A. Z.le sotsiaaltoetusmeetmete

maksmise lõpetamise kohta.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.01.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-21-365

2(9)

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja ja tema pereliikmete nimed tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. S. (kaebaja) maksti peretoetusi seoses M. Z. (sünd. xx xx xxxx) ja A. Z. (sünd. xx xx

xxxx) kasvatamisega.

2. Kaebajal sündis xx xx xxxx laps R. Z. ja seoses sellega on Sotsiaalkindlustusameti

(vastustaja) iseteeninduskeskkonnas loodud perehüvitiste pakkumus.

3. Sotsiaalkindlustusamet saatis kaebajale 15.09.2020 e-kirja, paludes andmeid pere olukorra

kohta.

4. Kaebaja vastas 18.09.2020, et ta elab koos lastega Eestis püsivalt alates 2013. aastast. Laste

isa A. Z. elas perioodil 2013-2018 Eestis elamisloa alusel ja alates 2018. aastast Venemaal.

Kaebaja ja tema kaks last käisid perearsti visiidil (M. Z. 27.07.2018 ja järgmine külastus

planeeritud augustis 2021, A. Z. 03.05.2019). Kaebaja võeti 2020. a märtsis arvele Keskhaigla

Sünnitusmajas, kus sündis R. Z. Esimene R. Z. läbivaatus perearsti poolt toimus 16.09.2020.

Lapsed on terved ja plaanivälised pediaatri külastused vajalikud ei olnud. Vajadusel suhtleb

kaebaja perearstiga telefoni teel.

5. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) andmetel (23.09.2020 vastus vastustajale piiriületuste

alusel) viibisid kaebaja ja tema lapsed (M. Z. ning A. Z.) 2018. a Eestis 157 päeva, 2019. a 151

päeva ja 2020. a 151 päeva. Kaebaja ja tema kolme lapse viimane Eestist lahkumine toimus

19.09.2020.

6. Kaebaja teavitas 23.10.2020 vastustajat enda perekonna ajutise elukoha aadressist

Venemaal – xxxxxxxxx ning selgitas, et asub ema haiguse pärast ajutiselt Venemaal. Venemaa

piiri saab ületada vaid ühekordselt, aga ema vajab pidevalt hoolt, mistõttu peab kaebaja praegu

Venemaale jääma. Kaebaja kinnitas, et ei saa mingeid makseid soodustuste ega hüvitiste vormis

laste kasvatamise eest, vaid sai perekapitali sertifikaadi, mis kuulub kõigile kahe või enama

lapsega Venemaa kodanikele sõltumata nende elukohast. Aastast 2018 kuni kolmanda lapse

sünnini töötas kaebaja püsivalt Eestis. Alates 01.08.2020 on kaebaja haiguslehel seoses lapse

sünniga. Tema ettevõtte Vankart OÜ tegevus on seotud Eestiga (ettevõtja koduleht

https://maema.ee). Ettevõtte maksustatav käive Eestis kasvab pidevalt ning ettevõte maksab

käibemaksu ja tööjõumakse. Kaebaja ootab otsust perehüvitiste kohta. Lisatud olid tõendid

kaebaja, tema abikaasa ja kahe vanema lapse asukoha registreerimise kohta aadressil xxxxxxxx

ajavahemikuks 12.04.2018–10.04.2023.

7. Vastustaja otsustas 24.11.2020 otsusega mitte määrata kaebajale perehüvitisi lapse R. Z.

kasvatamiseks ning lõpetada peretoetuste maksmise laste A. Z. ja M. Z. kasvatamiseks alates

01.12.2020. Rahvastikuregistri (RR) andmetel on kaebaja ning laste M. Z., A. Z. ja R. Z.

elukoht registreeritud Eestis, kuid PPA andmetest ei selgu pere alaline elamine Eestis vähemalt

183 päeva aasta jooksul. Kaebaja kinnitas, et viibib lastega ajutiselt Venemaal. Seega ei ole

piisavalt tõendatud pere viibimine Eestis vähemalt 183 päeva aastas ja peret ei saa lugeda

alaliselt Eestis elavaks tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 mõistes. Kuna perehüvitisi on

õigustatud saama Eestis elavad perekonnad, siis on eelduseks, et nii lapsevanem kui ka lapsed

peavad alaliselt elama Eestis. Kaebaja ei vasta perehüvitiste saamiseks perehüvitiste seaduses

(PHS) sätestatud tingimustele.

8. Kaebaja esitas 24.11.2020 otsuse peale 21.12.2020 vaide. Eesti Vabariik on kaebaja äri-,

sotsiaal- ja elu huvide kese. Kaebaja asub praegu ajutiselt Eestist väljaspool (ema haiguse tõttu)

ja tal puudub sama kese kusagil mujal. Ta pole saanud laste sünni ega kasvatamise eest toetusi

3-21-365

3(9)

ega hüvitisi Venemaalt ega mujalt. Kaebaja registreeriti alalisest elukohast Venemaal välja

07.08.2018. Kaebaja kolmel lapsel ei ole ajutist elukohta Venemaal isegi registreeritud ning

kõigi kolme lapse ja kaebaja elukoha aadress RR-is on xxxxxxxxx. Pere- ja lastearst asub Eestis.

Kaebaja on Maksu- ja Tolliameti (MTA) tõendi alusel Eesti maksuresident alates 26.08.2013

ja seega PHS § 4 lg 3 alusel perehüvitisi saama õigustatud isik. Kaebajal ja tema lastel on

kehtivad elamisload kuni 13.06.2023 ning ta on kõikvõimalikel viisidel Eestiga seotud.

9. Vastustaja jättis 21.01.2021 vaideotsusega nr 5.2-3/2232-1 vaide rahuldamata.

Põhjendused:

9.1. Perehüvitise saamise eelduseks on Eestis elamine ja lapse Eestis kasvatamine. RR-i

andmetel on kaebaja elukohaks alates 26.08.2013 xxxxxxxxxxx (vaideotsuses ilmselt ekslikult

märgitud xxxxxxx). Tal on Eestis elamiseks 13.06.2018–13.06.2023 kehtiv elamisluba. RR-i

andmetel ei ole kaebaja abikaasal Eestis registreeritud elukohta ega ka elamisluba. 26.08.2013–

10.07.2018 oli RR-is märgitud A. Z. sama elukoht, mis kaebajal. Abikaasa lisa-aadressina on

alates 11.07.2013 näidatud xxxxxxxxx. Laste elukoha aadressina on RR-is näidatud sama

aadress, mis kaebajal, ja nende elamisload kehtivad kuni 13.06.2023.

9.2. Töötamise registri andmetel töötas kaebaja 02.12.2013–31.12.2019 Crimson Ehitus OÜ-s

ja alates 03.02.2020 Vankart OÜ-s. Piiriületuse andmetel on kaebaja alates 21.11.2019 viibinud

Eestis 153 päeva. Noorim laps R. Z. sündis Eestis xx xx xxxx ja kaebaja lahkus Eestist 13-

päevase lapsega 19.09.2020. Kaebaja elukoht on registreeritud 5 aastaks aadressil xxxxxx.

Viieaasta pikkust perioodi ei saa pidada ajutiseks elukohaks. Kaebaja kinnitas pere viibimist

Venemaal. Asjaolu, et kaebaja abikaasa ja laste isa elab Venemaal, ei lisa veenvust kaebaja

väitele Eestis elamise kohta. Kaebajale ei saa määrata perehüvitisi PHS § 4 lg 3 alusel, sest ta

ei ole Eesti alaline elanik ega viibinud 12 kuu jooksul Eestis 183 päeva.

9.3. Venemaa asutuse 27.11.2020 tõendi kohaselt tehti kaebaja abikaasale igakuiseid rahalisi

väljamakseid lastele vanuses 3-7 aastat ajavahemikus 01.01.-31.12.2020, arvestatuna kaebaja

kahe vanema lapse eest 5588,10 rubla (ca 67,49 eurot). Seega ei olnud kaebajal õigust saada

perehüvitisi Eesti Vabariigilt.

10. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks pärast kaebuse muutmist

jäid vastustaja 24.11.2020 otsuse ja 21.01.2021 vaideotsuse tühistamine ning vastustaja

kohustamine maksta kaebajale lapsetoetusi M. Z., A. Z. ja R. Z. eest alates 01.12.2020,

lasterikka pere toetust alates 06.09.2020 ja vanemahüvitist R. Z. eest. Kaebaja palus 26.11.2021

avalduses

täiendavalt

kohustada

vastustajat

maksma

kaebaja

eest

sotsiaalmaksu

sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 alusel ning määrata ravikindlustus ravikindlustuse seaduse § 5

lg 2 p 3 alusel. Põhjendused:

10.1. Kaebaja elas abikaasaga Eestis kuni 2018. a elamislubade alusel. Abikaasa elamisluba

lõppes ja ta kolis elama Venemaale. Kaebaja jäi lastega Eestisse, kuna pidi töötama abikaasale

kuuluvas Crimson Ehitus OÜ-s (kuni 31.12.2019). Kaebaja registreeris 29.07.2019 Vankart OÜ

ja on selle ainuosanik. Kaebaja äriühing maksab tööjõu- ja käibemakse. Kaebaja äri on seotud

Eestiga ja suunatud Eesti turule, kauplus-ladu asub aadressil Majaka põik 15, Tallinn. Kaebaja

on MTA 03.12.2020 tõendi alusel Eesti resident TuMS-i alusel alates 26.08.2013. Kaebajal on

Eestis tööpartneriteks 3 osaühingut: Narva Border Market OÜ, Narva Dacar OÜ ja DLB

Trading OÜ.

10.2. Venemaal tehakse kõikidele Vene täiskasvanud kodanikele, kellel on 3-7-aastased

lapsed, automaatsed väljamaksed. Hüvitise maksmine ei ole seotud lapse elukohaga, vaid

arvestatakse ühe vanema elukohta. Kaebajale ei ole hüvitist makstud, kuna tal puudub alaline

elukoht Venemaal. Kaebaja abikaasa ega lapsed ei saa sotsiaaltoetusi. Kaebajal lõppes

3-21-365

4(9)

Venemaa alalise elukoha registreering 07.08.2018. Kaebaja kolmandal lapsel (R. Z.) puudub

Venemaal isegi ajutine elukoht.

10.3. Kaebaja taotles enda pojale M. Z. koolikohta alates 01.09.2021 Pae Gümnaasiumisse.

Poeg A. Z. läheb septembrist 2021 Kivimurru lasteaeda. Ka poeg R. Z. hakkab käima samas

lasteaias. Kaebaja pere kasutab Eestis teise elukohana elamut aadressil xxxxxxxx ja nad

veedavad seal iga suve.

10.4. Kaebaja mainis vastustajale, et oli sunnitud perioodil 2019-2020 enamiku ajast

Venemaal viibima ema tervise halvenemise tõttu (2019. a alguses tehti mitu operatsiooni).

Kaebaja elab Eestis alates 2013. a. Alates 2018. a elab kaebaja Eestis koos lastega, ilma laste

isata ja kasvatab lapsi üksinda. Laste isa elab Venemaal ega ole taotlenud riigilt lastega seoses

mingit sotsiaaltoetust.

10.5. Kaebaja ema tundis end 2021. a keskel paremini ja kaebaja naasis lastega Eestisse.

Aastatel 2014-2019 laste sünni ja kasvatamisega seotud makseid Venemaal ei tehtud, välja

arvatud pere kapitali tunnistuse väljastamine, mis kuulub kõigile Venemaa kodanikele,

olenemata

nende

elukohast.

2020.

a

maksti

kaebaja

laste

isale

automaatselt

sotsiaalkindlustusmakseid 2 lapse eest (5588,10 rubla) Vene Födratsiooni sotsiaalkoodeksi

alusel täiendava sotsiaaltoetuse meetmena lastega peredele koroonaviiruse pandeemia ajal.

Makse tehakse ühele vanemale, kes on Vene Föderatsiooni kodanik ja registreeritud Peterburi

pensionifondis. Sellest toetusest keeldumiseks peab lapsevanem kirjutama avalduse. Need

maksed ei saa kuidagi olla seotud Venemaa tavaliste elanike sünni- ja kasvatamise toetustega.

A. Z. kirjutas avalduse ja sai tõendi nende toetuste maksmise peatamise kohta alates

01.12.2021. Kaebaja kohustuseks on enda vanemate eest hoolitseda, kuna neil ei ole Venemaal

sugulasi. Need probleemid on ajutised ega mõjuta kaebaja alalist elamist Eestis.

11. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

11.1. Vaidlus puudub selles, et RR-i andmetel on kaebaja ja tema laste elukoht xxxxxxxxx

(vastuses ilmselt ekslikult märgitud xxxxxx) ja et töötamise registri andmetel töötas kaebaja

02.12.2013–31.12.2019 Crimson Ehitus OÜ-s ning alates 03.02.2020 Vankart OÜ-s.

11.2. 23.09.2020 piiriületuse andmete järgi on kaebaja alates 21.11.2019 viibinud Eestis

153 päeva (21.11.2019–04.03.2020 105 päeva, 10.03.2020 1 päev, 04.08.-19.09.2020 47

päeva). Noorim laps R. sündis Eestis ja lahkus 19.09.2020 ehk 13-päevaselt enda väidetavast

alalisest elukohast. 5 aasta pikkust elamise perioodi ei saa pidada ajutiseks. Kaebaja on

kinnitanud pere viibimist Venemaal. Samuti elab Venemaal kaebaja abikaasa ja laste isa, kes ei

ole Eesti kodanik ning kellel puudub Eestis elamiseks elamisluba. See asjaolu ei lisa veenvust

väitele, nagu elaks kaebaja koos lastega Eestis. Kaebajale ei saanud määrata perehüvitisi, sest

ta ei ole Eesti alaline elanik. Samuti on tõendatud, et kaebaja ei viibinud Eestis 12 kuu jooksul

183 päeva.

11.3. Venemaa asutuse 27.11.2020 tõendi kohaselt on kaebaja abikaasale tehtud igakuiseid

rahalisi väljamakseid perioodil 01.01.-31.12.2020 kahe lapse toetamiseks. Lisaks on tõendi

järgi välja antud mitmelapselise pere tunnistus kehtivusega kuni 18.05.2032. Seega ei olnud

kaebajal 2020. a õigus saada perehüvitisi Eesti Vabariigilt.

11.4. Kuna kaebaja ja tema pere ei ela alaliselt Eestis, ei kasvata enda lapsi Eestis, ei vasta ta

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg-s 1, PHS § 4 lg-tes 1 ja 3 ning § 33 lg-s 1

sätestatud tingimustele. Asjaolu, et Eestis on kaebaja äri, sotsiaalsete ja elu huvide kese ning

kaebajal on ettevõte Vankart OÜ, ei ole aluseks perehüvitiste määramiseks PHS-i alusel.

Samuti ei toeta kaebaja väidet tema elu huvide keskmest Eestis abikaasa elamisloa lõppemine

3-21-365

5(9)

2018. a ja see, et pere elab Venemaal. Huvide kese ei ole PHS-ist lähtudes eelduseks või

õigustuseks perehüvitiste saamisel. Määrav on, et hüvitise taotluse esitaja elab alaliselt Eestis

ja kasvatab enda lapsi Eestis.

11.5. Perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskirjas (217 SE) on selgitatud, et Eestis on

residentsuspõhine perehüvitiste skeem ja hüvitisi on õigustatud saama Eestis elavad

perekonnad (selgitus § 4 lg 1 juures). Eesti elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus

perehüvitistele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses ehk isik elab Eestis vähemalt

183 päeva aastas (selgitus § 4 lg 3 juures). Kaebaja ei ole ema haiguse kohta tõendeid esitanud

ega ole ka täpsemalt põhjendanud, miks ta peab seetõttu koos oma kolme lapsega Venemaal

elama ehk eemal enda väidetavast alalisest elukohast. Ei ole teada, kas kaebaja elab Venemaal

koos enda haige emaga. PHS-is ei ole sätestatud erandit juhuks, kui pere elab välisriigis seoses

haige sugulasega. Ka haige pereliikme tõttu välisriigis elamine ei anna õigust saada perehüvitisi

Eestist. Kui kaebaja asub koos lastega Eestisse elama, on tal õigus uuesti taotleda hüvitisi.

11.6. Kaebaja

esitatud

täiendavad

dokumendid

annaksid

aluse

haldusmenetluse

uuendamiseks ja perehüvitiste määramise uueks otsustamiseks, kuid vaidlustatud otsust need ei

mõjuta, sest neid asjaolusid otsuse tegemise hetkel ei esinenud (õppimine Eesti koolis, toetuste

maksmise lõpetamine Venemaal) või ei olnud teada (väljavõte kaebaja ema haigusloost).

Kaebaja ema haigusloos on viimane kanne 15./16.05.2019, mis ei anna infot, kas ja millal

kaebaja enda ema eest hoolitses. Vaidlustatud otsusega lõpetati perehüvitiste maksmine

kaebajale alates 01.12.2020. PHS-is ei ole sätestatud erandit juhuks, kui pere elab välisriigis

seoses haige sugulasega. Haige pereliikme tõttu välisriigis elamine ei anna õigust saada

perehüvitisi Eestist.

11.7. Kaebaja ei ole vastustajale esitanud vaiet tema eest sotsiaalmaksu maksmiseks

ravikindlustuse saamise eesmärgil.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas vastustajal oli õigus lõpetada kaebajale

perehüvitiste (lapsetoetus M. Z. ja A. Z. eest) maksmine alates 01.12.2020 ja mitte määrata

vanemahüvitist, lapsetoetust ja lasterikka pere toetust R. Z. sündimisega seoses. Asjaolu, et

vastustaja esitas kaebajale 26.02.2020 kirjaga nõude maksta tagasi alusetult makstud

perehüvitis 1320 eurot, kohus praeguses vaidluses ei käsitle ega arvesta, sest kaebaja ei ole seda

praeguses asjas vaidlustanud.

13. PHS § 3 lg 2 järgi on perehüvitiste liigid riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ja elatisabi.

PHS § 16 lg 1 p 1 järgi on lapsetoetus üks peretoetuste liikidest. PHS § 17 lg-s 1 nähakse ette,

et lapsetoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab täiendavalt koolis õppiva lapse õiguse lapsetoetusele kuni 19-aastaseks

saamiseni.

PHS § 33 lg 1 alusel on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal,

arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi.

PHS § 21 lg 1 järgi on lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, hoolduspere

vanemal või eestkostjal või PHS § 25 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres

kolme või enamat last, kes vastavad PHS § 17 lg-s 1 või 2 sätestatud tingimustele.

PHS § 4 lg 1 järgi määratakse ja makstakse perehüvitisi selles seaduses sätestatud tingimustel

SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 järgi on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused

3-21-365

6(9)

ja kohustused Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise

elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise

elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel.

14. Eeltoodud sätetest nähtuvalt on Eestis makstavatele perehüvitistele õigus isikutel, kes

elavad Eestis. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu 93 SE seletuskirjas1 (lk 11) on

põhjendatud seda järgmiselt: „Seadusandjale on põhiseadusega jäetud avar otsustusulatus,

millistele

põhimõtetele

sotsiaalkaitsesüsteem

rajada,

mistõttu

võib

seadusandja

sotsiaalkaitsesüsteemi rajada põhimõtteliselt ka territoriaalsuse põhimõttele, et tagada

avalikke hüvesid vaid isikutele, kes elavad või töötavad Eesti riigi territooriumil.“ Seega omab

asja lahendamisel tähtsust kaebaja ja tema laste elukoht.

15. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või

peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2). Rahvastikuregistri seaduse

(RRS) § 21 lg 1 p 6 järgi on elukoha andmed RR-i kantavateks isikuandmeteks. RRS § 6 lg 1

järgi RR-i kantud andmete õigsust eeldatakse ja sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse avaliku

ülesande täitmisel RR-i kantud põhiandmetest. RRS § 65 lg 1 kohaselt esitab isik RR-i

kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Kui isik kasutab alaliselt

või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta RR-i kandmiseks kõigi nende aadressid,

valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks. Teised elukohad kantakse RR-i

lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2). RRS § 66 lg 1 sätestab, et kui avaliku ülesande täitmine on

seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma RR-i kantud elukoha aadressist.

16. RR-i andmetel on kaebaja elukoht alates 26.08.2013 xxxxxxx. Sama aadress on

registreeritud ka kaebaja laste elukohaks. Kaebaja kohta on lisa-aadressina märgitud alates

11.07.2013 xxxxxxxx. Kuna vastustaja tugines vaidlustatud otsuse tegemisel perioodile

20.11.2019–20.11.2020, siis ei oma tähtsust, kus kaebaja elas sellele eelneval perioodil.

Kaebajale on väljastatud Peterburis tõend selle kohta, et ta võib ajutiselt kuni 2023. a aprillini

elada xxxxxx tänaval.

17. Perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirja2 kohaselt rakendub Eestis

residentsuspõhine perehüvitiste skeem. Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse

põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad (lk 9).

18. PHS § 8 lg 3 järgi on vastustajal lisaks RRS-is sätestatud andmetele õigus lähtuda ka

teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine.

Seega ei ole RR-i andmetel perehüvitiste määramisel ja maksmisel määravat tähtsust, kui teiste

tõendite alusel on tuvastatav, et RR-i andmed ei vasta tegelikkusele.

19. Vastustaja tuvastas kogutud tõendite alusel, et kaebaja ja tema pere ei elanud perioodil

20.11.2019–20.11.2020 Eestis.

20. PHS § 4 lg 3 täpsustab, et Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus

perehüvitistele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. TuMS § 6 lg 1 järgi on füüsiline

isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu

jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast.

Kaebaja on esitanud MTA residentsustõendi, mille kohaselt on ta alates 26.08.2013 Eesti

resident TuMS-i tähenduses. Residendist füüsiline isik maksab tulumaksu kõikidelt nii Eestis

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa.

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-

b7027f2f94b4/Perehüvitiste%20seadus

3-21-365

7(9)

kui väljaspool Eestit saadud tuludelt. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja elab nii Venemaal kui ka

Eestis. Eeltoodud tõendid ei kinnita, et kaebaja alaline elukoht on Eestis.

21. Järelikult peab kaebaja perehüvitiste saamiseks lisaks residendi staatusele TuMS § 6 lg 1

tähenduses Eestis elama 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeval (vt Tartu

Ringkonnakohtu 28.03.2019 otsust asjas nr 3-18-265, p 10; Tartu Halduskohtu 20.06.2019

otsust asjas nr 3-19-151). Vastustaja on õigesti kontrollinud, kas kaebaja ja tema lapsed elavad

alaliselt Eestis ning kas laste kasvatamine toimub Eestis. Teisalt tuleb arvestada, et taotlejal

võib olla mitu elukohta ning üks elukohtadest võib asuda ka välisriigis. PHS § 3 lg 1 mõttes on

oluline, et enamjaolt elatakse Eestis, st et taotleja ja tema laste alaline elamiskoht peab olema

Eestis.

22. Kaebaja selgitas kohtule 26.11.2021 seisukohas, et tema ema tundis end 2021. a keskel

paremini ja kaebaja naasis lastega Eestisse. Järelikult kaebaja möönab, et ta elas Venemaal.

Kaebaja väited enda elukoha kohta on segased. Kohus saab aru, et kaebaja soovib väita, et

vaidlusalusel perioodil ehk 20.11.2019–20.11.2020 (mis võeti aluseks perehüvitiste maksmise

lõpetamisel ja uue hüvitise määramata jätmisel) viibis ta ajutiselt Venemaal ega saanud haige

ema hooldamise vajaduse ja piiri ületamise raskuste tõttu tihedamalt Eestis käia ega siin elada.

See aga tähendabki, et kaebaja ei elanud faktiliselt Eestis, vaatamata sellele, et ta on

määratlenud RR-is enda elukohana Tallinna.

23. PHS § 3 ja § 4 lg 1 ning § 17 alusel on lapse kasvatamisega seotud peretoetuse maksmise

jätkamine sõltuvuses ka laste asukohast. See tähendab, et ka laste kasvatamine peab toimuma

peaasjalikult Eestis.

24. Vastustaja järeldas PPA piiriületuste andmetest, et kaebaja ei viibinud 12 järjestikuse kuu

jooksul perioodil 20.11.2019–20.11.2020 Eestis. PPA esitatud andmete kohaselt saabus kaebaja

Eestisse 21.11.2019 ja lahkus 04.03.2020 (64 päeva, sh 2 päeva viibis isik piiriületuse tõttu

mõlemas riigis), saabus ja lahkus Eestist 10.03.2020 (1 päev), saabus Eestisse 04.08.2020 ja

lahkus 19.09.2020 (47 päeva, sh 2 päeva viibis isik piiriületuse tõttu mõlemas riigis).

19.09.2020 on Eestist Venemaale lahkunud ka R. Z. Seega viibis kaebaja perioodil 20.11.2019–

20.11.2020 Eestis kokku 112 päeva, sh 5 piiriületuse päeva, mil kaebaja viibis mõlemas riigis.

25. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti järeldanud piiriületusandmete, kaebaja ja

tema registreeritud elukohtade ning Venemaal viibimise asjaolude alusel, et kaebaja ja tema

laste alaline elukoht ei olnud 20.11.2019–20.11.2020 ehk 12 järjestikuse kuu jooksul Eestis

ning selles osas puudus alus perehüvitiste maksmise jätkamiseks. Samal põhjusel nõustub

kohus vastustajaga, et puudus alus ka xx xx xxxx sündinud lapse eest perehüvitiste

(vanematoetuse ja lapsetoetuse) määramiseks ja seoses kolmanda lapse sünniga lasterikka pere

toetuse määramiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et laste käimisega Eesti koolis ja lasteaias

ning sellega seoses kaebaja ja tema laste viibimisega Eestis enam kui 183 päeva ulatuses

12 järjestikuse kuu jooksul, võib olla tekkinud alus kaebajale perehüvitise määramise uueks

otsustamiseks, arvestades muutunud asjaolusid. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal neid

asjaolusid ei esinenud.

26. Kaebaja selgitab, et tema äriühing Vankart OÜ asub Eestis. Äriregistri andmetel on kaebaja

osaühingu asutaja, praegune osanik ja juhatuse liige. Äriühing tegeleb 2020. a majandusaasta

aruande kohaselt lastekärude hulgi- ja jaemüügiga veebipoes, võtab tellimusi ning toodab

kärusid oma kaubamärgi all. Seega on kaebajal ettevõtte ainuosaniku ja juhatajana võimalus

korraldada äriühingu tööd ka väljaspool Eesti riigi territooriumi viibides. Järelikult ei tõenda

kaebaja väide tema osalemisest äriühingus osaniku ja juhatuse liikmena seda, et ta viibis

20.11.2019–20.11.2020 Eestis enam kui 183 päeval.

3-21-365

8(9)

27. Praegu on PPA piiriületusandmetest selgunud, et kaebaja ei ole enda lastega perioodil

20.11.2019–20.11.2020 ehk 12 kuu jooksul viibinud Eestis 183 päeva. Perearsti külastamise

eesmärgil Eestis viibimine ei muuda Eestis elamist püsivaks ega anna alust Eestis makstavatele

peretoetustele. Kaebajale oli PPA väide haldusmenetluses teada ja kaebaja ei ole seda vaide

esitamisel ümber lükanud, vaid selgitanud vaides, et tema äri-, sotsiaal ja elu huvide kese on

Eestis ning kaebaja on Eestis maksuresident. Seega ei vaidle kaebaja vastu, et vastustaja

vaadeldud perioodil ta ei viibinud Eestis vähemalt 183 päeva.

28. Perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist

hüvitist (PHS § 4 lg 4). Kuna kaebaja ei vasta PHS §-s 4 sätestatud tingimusele Eestis elamise

nõutava minimaalse ajaperioodi osas, siis ei ole vaja käsitleda, kas kaebaja abikaasale Venemaal

makstud sotsiaaltoetusi kahe lapse eest saab pidada teise riigi makstavaks samaliigiliseks

hüvitiseks.

29. Eeltoodud tõendeid arvestades nõustub kohus vastustajaga, et tõendatud ei ole kaebaja ja

tema laste elamine ning laste kasvatamine Eestis PHS § 4 lg 1 ja SÜS § 3 lg 1 tähenduses.

Vastustaja on välja selgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult

järeldusele, et kaebajal puudus õigus perehüvitiste saamiseks Eestis.

30. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud vormi- või menetlusvigu, mis võiksid vaidlustatud

otsuse tühistamise kaasa tuua. Otsus vastab haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud

õiguspärasuse eeldustele. Kaebajale on võimaldatud haldusmenetluses kahel korral asjaolude

kohta selgitusi esitada, seega oli tagatud ka võimalus olla haldusakti andmise menetluses ära

kuulatud.

31. Eelnevat arvestades puudub alus vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Samadel

põhjendustel puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohus märgib, et kaebaja on

26.11.2021 seisukohas kirjutanud, et kuna tema ema tervis paranes, tuli kaebaja koos kolme

lapsega Eestisse tagasi. Seega ei ole ka võimalik vastustajat kohustada maksma kaebajale

peretoetusi alates 01.12.2020, sest kaebaja tuli alles 2021. a suvel tagasi Eestisse elama. Kaebaja

saab taotleda elukoha muutumisel (Venemaalt Eestisse tagasi asumisel) vastustajalt uuesti

perehüvitisi.

32. Kaebaja esitas 26.11.2021 seisukohas ka nõuded vastustaja kohustamiseks maksma

kaebaja eest sotsiaalmaksu ja määrata ravikindlustus. Kohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks

uusi nõudeid käimasolevas kohtumenetluses menetlusse võtta, sest see tähendaks asja

lahendamise venimist. Kaebajal on võimalik pärast vastustajale kohaste taotluste esitamist ning

keelduva vastuse saamist esitada halduskohtule uus kaebus.

33. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente ega

taotlenud nende väljamõistmist kaebajalt, seetõttu tuleb vastustaja võimalikud menetluskulud

jätta vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

34. HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil

ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendatud.

Kaebaja esitas 26.11.2021 kohtule enda sünnitunnistuse, mis tõendab, et O. Š. on kaebaja ema,

väljavõtte O. Š. haigusloost ja kaks 01.12.2021 otsust lastele M. Z. ja A. Z.

sotsiaaltoetusmeetmete maksmise lõpetamise kohta. Esitatud dokumendid on venekeelsed.

Kuna praeguse vaidluse seisukohalt ei ole oluline, mis põhjusel kaebaja Venemaal viibis ja kas

3-21-365

9(9)

tema lastele maksti mingeid toetusi Venemaal, siis tagastab kohus kaebaja esitatud asjakohatud

tõendid.

/allkirjastatud digitaalselt/