2-20-1550/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1550

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Esvika Elekter hagi Purbasha Sarbojanin

OÜ ja Y vastu võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. novembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

15 099 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Aktsiaselts

Esvika

Elekter

(registrikood

10166316),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadid Kristjan Tamm ja Heili Püümann

Kostja (apellant) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 27. novembri 2020. a otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y kanda.

4. Mõista Y-lt Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 1223 eurot 75 senti. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

5. Mõista Y-lt riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv

700 eurot. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulu tuleb tasuda vastavalt

otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates.

Tasumisega viivitamise korral tuleb riigi kasuks väljamõistetud menetluskulult

tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras.

2-20-1550

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Esvika Elekter (hageja, võlausaldaja) esitas 29. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule

Purbasha Sarbojanin OÜ (kostja I, põhivõlgnik) ja Y (kostja II, käendaja) vastu hagi (täiendatud

18. veebruaril 2020), milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõla

12 689 eurot 21 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 94 eurot 59 senti ning alates hagi

esitamisele järgnevast päevast kuni nõude kohase täitmiseni põhivõlalt viivise 0,05% päevas,

kuid mitte rohkem kui 12 689 eurot 21 senti. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28. augustil 2017 elektrimaterjalide müügi

raamlepingu (müügileping), millega hageja kohustus kostjale I müüma elektrimaterjale.

Kostja I esitas hagejale tellimuse, mille alusel hageja väljastas kostjale I tellitud kauba ja

saatelehe. Saatelehe põhjal tegi hageja kostjale I arve. Kostjal I tuli kauba eest tasuda arve alusel

30 kalendripäeva jooksul. Hageja ja kostja I sõlmisid 20. juunil 2019 müügilepingu muudatuse,

mille kohaselt oli kostja I krediidi piiriks 10 000 eurot.

Hageja ja kostja II (kostja I juhatuse liige) sõlmisid 28. augustil 2017 käenduslepingu

nr 2272/17 (käendusleping), millega kostja II kohustus tagama müügilepingust tulenevaid

kostja I kohustusi. Kostja II vastutuse piirmääraks oli 90 000 eurot. Kostjal II tuli

käenduslepingu järgi täita kostja I poolt täitmata jäänud kohustused 14 kalendripäeva jooksul

alates võlausaldajalt sellekohase teate saamisest.

Kostjal I tekkisid 2019. a mais probleemid ostetud kauba eest tasumisega. Kostja I oli 2019. a

juulikuu seisuga hagejale võlgu 13 842 eurot 78 senti. Hageja ja kostja I sõlmisid 7. oktoobril

2019 võla tasumiseks maksegraafiku. Maksegraafiku sõlmimisel ning sellele eelnenud

läbirääkimistel ei esitanud kostja I vastuväiteid müügilepingu alusel üleantud kauba kohta.

Maksegraafiku allkirjastamisega on kostja I andnud deklaratiivse võlatunnistuse.

Maksegraafiku järgi kohustus kostja I tasuma võla (13 842 eurot 78 senti) 12 osamaksega (iga

osamakse suurus 1153 eurot 57 senti). Kostjal I tuli esimene osamakse teha 2019. a oktoobris

ning viimane osamakse 2020. a jaanuaris. Kostja I tegi maksegraafiku alusel hagejale üksnes

esimese osamakse 1153 eurot 57 senti. Kostjal I on tasumata põhivõlg 12 689 eurot 21 senti.

Hageja taganes maksegraafikust võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 järgi. Kostjal I tuleb

VÕS § 108 lg 1 alusel tasuda hagejale 12 689 eurot 21 senti ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist

0,05% päevas.

2-20-1550

Kostja II vastutab käenduslepingu alusel põhinõude täitmise eest kostjaga I solidaarselt.

Kostja II väide, et ta ei ole käenduslepingu pooleks, on ebaõige. Käenduslepingu iseloomust ja

tekstist tuleneb üheselt, et kostja II on käenduslepingu pool. Hageja on enda nõudeid tõendanud.

Käendusleping ei ole tühine ega heade kommetega vastuolus. Võimalikud tüüptingimused

käenduslepingus ei vabasta kostjat II lepingu täitmisest.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I ei vastanud hagile.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei ole kostja II käenduslepingu pool. Käendajaks on endine Evitel OÜ

(kostja I). Hageja ei ole enda nõudeid tõendanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid kauba

üleandmise ja vastuvõtmise kohta. Käendusleping on tühine ja heade kommetega vastuolus.

Käenduse tühisusele viitab käenduse maksimumpiir, mis on ebaproportsionaalne krediidipiiriga

3000 eurot. Hageja ei teavitanud kostjat II piirmäärast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2020. a otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja 12 689 eurot 21 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

94 eurot 59 senti ning edasiulatuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni

põhinõude tasumiseni põhinõudelt 0,05% päevas, kuid mitte rohkem kui 12 689 eurot 21 senti.

Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3197 eurot ning alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude hüvitise täieliku tasumiseni hüvitiselt seadusjärgses määras viivise.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja kostja I sõlmisid 28. augustil 2017 müügilepingu nr 2272/17, mille alusel

kohustus hageja müüma kostjale I elektrimaterjale, kostjat I esindas lepingu sõlmimisel

kostja II ning lepingu p-s 1.2 nimetatud lepingu lisa järgi oli volitatud isikuks AS;

-

hageja müüs kostjale I elektrimaterjale ja esitas nende eest arved, mis jäid tasumata;

-

arvete aluseks olevad saatelehed on valdavalt allkirjastanud kostja I esindaja AS; kostja

I esindajana on kaupa vastu võtnud ka teised isikud, kelle nimed on märgitud

saatelehtedele;

-

kostja II allkirjastas 7. oktoobril 2019 kostja I esindajana dokumendi, milles olid

märgitud tasumata arved, arvete tasumise tähtajad ja nendest tulenev võlg, kokku

13 842 eurot 78 senti, samuti maksegraafik, mille järgi kohustus kostja I tasuma võla

igakuiste osamaksete tegemisega; osamakse suurus oli 1153 eurot 57 senti;

-

kostja I tegi maksegraafiku alusel esimese osamakse 1153 eurot 57 senti;

-

hageja ja kostja II allkirjastasid 25. augustil 2017 käenduslepingu; käendajana oli

lepingus märgitud Evitel OÜ juhatuse liige Y; käendaja vastutuse maksimaalne summa

oli 90 000 eurot.

2-20-1550

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostjal I müügilepingust tulenev võlg

13 842 eurot 78 senti ning kostja II allkirjastas kostja I nimel 7. oktoobril 2019 deklaratiivse

võlatunnistuse, milles tunnistas kostja I võlga. Kuna kostja II on kostja I seadusliku esindajana

võlatunnistuse allkirjastanud, pöördus tõendamiskoormus ümber. Vaatamata kohtu selgitustele,

ei põhistanud ega tõendanud kostja II, miks ei ole hagejal hagiavalduses märgitud suuruses

nõuet. Kostja I ei ole kohtule vastanud.

Hageja ja kostja I olid sõlminud müügilepingu ning hageja esitatud saatelehed tõendavad kauba

üleandmist. Ainuüksi osade saatelehtede allkirjastamine teiste isikute, mitte lepingus märgitud

kostja I esindajaks oleva isiku poolt, ei too automaatselt kaasa hageja nõude alusetust.

Kohustuse saab lugeda VÕS § 79 lg 1 järgi täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik

kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Ka juhul, kui saatelehtedel kostja I esindajana kaupu

vastu võtnud isikutel ei olnud õigust kostjat I kaupa vastu võttes esindada, on kostja I kiitnud

võlatunnistust allkirjastades täitmise heaks ja tunnistanud lepingust tuleneva tasu maksmise

kohustust.

4.3. Kostja II ei ole põhistanud, miks ei saa teda pidada käenduslepingu pooleks.

Käenduslepingus oli selgelt märgitud, et käendajaks on kostja II füüsilise isikuna.

Käenduslepingu järgi oli käendajaks kostja I juhatuse liige kostja II, kelle isikukoodile ja

aadressile on lepingus viidatud.

Ainuüksi sellest, et käenduslepingus tehtud viite kohaselt oli kostja II kostja I juhatuse liige ja

sõlmis sellelt positsioonilt käenduslepingu, ei saa järeldada, et käendajaks ning lepingu teiseks

pooleks oli kostja I. Käenduslepingu p-s 1.1 on viidatud, et kostja I on põhivõlgnik, mitte

käendaja. Kostja II ei ole põhistanud, et poolte ühiseks tahteks VÕS § 29 lg 1 tähenduses oli

sõlmida selline leping, kus käendaja ja põhivõlgnik on samad. Käendusleping on VÕS § 142

lg 1 järgi olemuselt selline leping, kus põhivõlgniku kohustuse eest vastutab alati teine isik,

mitte põhivõlgnik. Ükski mõistlik isik ei sooviks sõlmida sisutut käenduslepingut.

4.4. Kostja II ei ole põhistanud, miks on käendusleping tühine ning milles seisnes

käenduslepingu vastuolu heade kommetega.

Kuna kostja II vastutuse maksimaalne piirmäär 90 000 eurot on käenduslepingus selgelt

märgitud, on alusetud kostja II väited, et hageja ei teavitanud teda sellest piirmäärast. Kostja II

ei ole põhistanud, millest tulenes hageja kohustus kontrollida, kas kostjal oli lepingu sõlmimise

ajal võimalik täita kohustusi piirmäära ulatuses. Hageja ei ole krediidiasutus.

Kostja II ei ole selgitanud, miks on käendusleping heade kommetega vastuolus.

Käenduslepingu sõlmimine ei ole iseenesest vastuolus heade kommetega, sest tegemist on

seaduses lubatava tehinguga. Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Kostja II ei ole välja toonud ega tõendanud,

et ta oleks käenduslepingu sõlminud erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või

muu säärase asjaolu tõttu ning tehing oli tema jaoks äärmiselt ebasoodne. Käenduslepingu

tühisus ei saa tuleneda ainuüksi käendaja vastutuse maksimumsummast. Lisaks on hageja

esitatud nõue mitu korda väiksem.

Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendusleping on tüüptingimustel sõlmitud leping.

Isegi kui leping on tüüptingimustega, ei ole kostja II põhistanud ega tõendanud enda väiteid

tüüptingimuse tühisuse kohta. Kostja II ei ole välja toonud, milline käenduslepingu tingimus

on millisel põhjusel tühine. Kostja II ei ole põhistanud, et tal ei ole mistahes ulatuses kohustust

2-20-1550

käenduslepingut täita, kui mõni käenduslepingu tingimus peaks olema tühine. Käenduslepingu

kui terviku või mõne selle tingimuse tühisus ei saa tuleneda ainuüksi käendaja vastutuse

maksimumsummast.

4.5. Kuna kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid, vastutab ta käendajana

solidaarselt kostja I kohustuste täitmise eest. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista

põhivõlg 12 689 eurot 21 senti. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, kuulub rahuldamisele

ka viivisenõue. Kostja II ei esitanud hageja viivisenõudele ja selle arvestusele vastuväiteid.

Kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 94 eurot 59 senti ja alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast

edasiulatuv viivis põhinõudelt 0,05% päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

12 689 eurot 21 senti.

4.6. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 3197 eurot koos seadusjärgses määras viivisega.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt saab kostja II esitada käendajana hageja nõudele

vastuväite, et müügilepingust tulenev võlg ei ole sissenõutavaks muutunud.

Maakohus leidis ekslikult, et 7. oktoobril 2019 allkirjastatud dokument on deklaratiivne

võlatunnistus, mis pööras kostja II puhul tõendamiskoormuse ümber. Kohtu järeldus on õige

kostja I puhul, aga mitte kostja II puhul. Kostja II allkirjastas dokumendi kostja I seadusliku

esindajana, mitte füüsilisest isikust käendajana. Kostja II vastutus tuleneb üksnes

müügilepingust ja AS allkirjastatud saatelehtedest, mitte võlatunnistusest. Hageja ei ole

tõendanud võla olemasolu. Arved, mille aluseks on muude isikute kui AS allkirjastatud

saatelehed, ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kauba üleandmine ei ole tõendatud. Hageja

peab tõendama, et arvete aluseks olev kaup on vastu võetud.

5.2. Kostja II ei ole käenduslepingu pool, selleks on kostja I.

5.3. Käendusleping on tüüptingimuste kasutamise ja heade kommete vastasuse tõttu tühine.

Kostja II sõlmis käenduslepingu füüsilise isikuna, seega on tegemist tarbijakäendusega.

Käenduslepingu vastuolule heade kommetega viitab asjaolu, et käendaja vastutuse

maksimumsumma 90 000 eurot on ebaproportsionaalne krediidipiiriga 3000 eurot, kostjal II ei

olnud võimalik selles läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud lepingu sõlmimise ajal, kas

käendusriisiko realiseerumisel suudab kostja II põhivõlgniku kohustust olulises osas täita.

Hageja ei teavitanud kostjat II, et tema suhtes on kehtestatud maksimumsumma 90 000 eurot.

Tarbijakäendusleping on VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi tühine, sest käendaja vastutuse

maksimumsumma on 90 000 eurot. Juhul, kui hageja väidab, et tegemist ei ole

tüüptingimustega, tuleb tal selgitada ja tõendada, millisel viisil oli kostjal II võimalik tingimusi

mõjutada ja läbi rääkida.

5.4. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja II menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus rahuldas 29. märtsi 2021. a määrusega

2-20-1550

kostja II taotluse ja vabastas kostja II apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu (700 euro)

tasumise kohustusest.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja II kanda.

6.1. Müügilepingust tulenev võlg on tõendatud. Võlatunnistus pööras tõendamiskoormuse

ümber nii kostja I kui ka kostja II suhtes, sest kostja II allkirjastas võlatunnistuse nii kostja I

seadusliku esindajana kui ka käendajana (füüsilise isikuna). Ka juhul, kui kostja II ei oleks

käendajana võlga tunnistanud ja maksegraafiku pooleks oleks ainult kostja I, kehtib

põhivõlgniku poolt võla tunnistamine ka käendaja kui solidaarvõlgniku suhtes ning kostjal II

lasub kohustus tõendada oma vastuväiteid, kui põhivõlgnik on võlga tunnistanud. Lisaks on

hageja täitnud tõendamiskohustust ning tõendanud kauba üleandmist saatelehtede ja arvetega

ning kostja I on täitmise muule isikule kui oma seaduslikule esindajale või ASle

võlatunnistusega heaks kiitnud.

6.2. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja II on käenduslepingu pool. Kostja II

käsitus on vastuolus käenduse iseloomu, lepingu teksti ja vahetatud tahteavaldustega.

6.3. Käendusleping ei ole tühine. Kostja II on esitanud üksnes paljasõnalised väited tühisuse

kohta. Asjaolu, et vastutuse piirmäär oli 90 000 eurot, ei saanud tuua kostjale II kaasa

negatiivseid tagajärgi, sest hageja nõude suurusjärk on 13 000 eurot. Ehitusvaldkonnas ei ole

90 000 euro suurune juhatuse liikme käendus materjalide järelmaksu puhul midagi tavatut.

Kostja II ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendusleping oli sõlmitud tüüptingimustel ning

ka juhul, kui leping oleks sõlmitud tüüptingimustel, ei ole kostja II põhistanud, milline lepingu

punkt on tühine, kuna see kahjustab kostjat II ebamõistlikult, ning kuidas see toob kaasa

kostja II vastutusest vabanemise. Kostja II viide VÕS § 42 lg 3 p-le 22 ei ole käenduslepingu

puhul asjakohane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna

apellatsioonkaebuse esitas üksnes kostja II, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise osas.

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja II vastutab käendajana kostja I

kui põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud müügilepingust tuleneva võla eest. Kostja II ei

nõustu maakohtu otsusega kokkuvõtlikult seetõttu, et kostja II väitel ei ole ta sõlminud hagis

nimetatud käenduslepingut, käendusleping on tühine ning käendatavat kohustust ei ole osaliselt

tekkinud, sest kauba saatelehtede kohaselt on osa kaupa põhivõlgniku nimel vastu võtnud isik,

kes ei olnud selleks volitatud.

2-20-1550

Kolleegium märgib, et iseenesest saab kostja II esitada käendajana hageja nõudele nii neid

vastuväiteid, mis tulenevad käenduslepingust (sh käenduslepingu sõlmimist ja kehtivust

puudutavaid vastuväited), kui ka VÕS § 149 lg 1 järgi kõiki neid vastuväiteid, mida saaks

hageja nõudele esitada põhivõlgnikuna kostja I (sh käendatava kohustuse osalise puudumise

vastuväide), sõltumata sellest, kas kostja I on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Praegusel

juhul ei ole aga kostja II vastuväited põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust tühistada.

9. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

9.1. Kuigi kostja II väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei ole käenduslepingu pool (käendajaks

on kostja I, mitte kostja II), ei ole kostja II toonud apellatsioonkaebuses esile ühtki asjaolu, mis

tema väidet põhistaks, ega põhjendanud, miks asus maakohus käenduslepingut hinnates vääralt

seisukohale, et lepingupoolena oli käenduslepingus märgitud selgelt kostja II ning kostja I ei

saaks käenduslepingu olemust arvestades käendada iseenda kohustust.

Olukorras, kus käenduslepingusse on käendajana märgitud nimeliselt äriühingu juhatuse liige

koos isikukoodi ja elukoha aadressiga, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik, et käendajaks

on hoopis põhivõlgnikuks olev äriühing, keda juhatuse liige käenduslepingut sõlmides esindas.

See ei oleks kooskõlas lepingule märgitu ega käenduslepingu eesmärgi ja olemusega.

VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste

täitmise eest. Käenduse eesmärgiks on anda põhivõlgniku kohustuste kohta võlausaldajale

isiklik tagatis, s.o võimalus nõuda kohustuse täitmist lisaks põhivõlgnikule ka tagatise andnud

kolmandalt isikult (käendajalt), kelleks praktikas on sageli äriühingu juhatuse liige kui füüsiline

isik. Käendusleping, millega põhivõlgnik käendaks iseenda kohustust, ei annaks võlausaldajale

isiklikku lisatagatist põhivõlgniku kohtustuste täitmise kohta. Seega ei saaks kostjat I lugeda

kostja II asemel käenduslepingu pooleks.

9.2. Edasi väidab kostja II apellatsioonkaebuses seda, et käendusleping on tühine, kuna selles

sisalduv käendaja vastutuse maksimumsumma 90 000 eurot on kostja II kui tarbija suhtes

ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 22 tähenduses. Samuti leiab kostja II

apellatsioonkaebuses seda, et käendusleping on heade kommetega vastuolus, kuna vastutuse

maksimumsumma 90 000 eurot on ebaproportsionaalne põhivõlgniku krediidipiiriga

3000 eurot, hageja ei teavitanud kostjat II maksimumsummast, kostja II ei saanud

maksimumsummat hagejaga läbi rääkida ning hageja ei kontrollinud, kas käendusriski

realiseerumisel suudab kostja II põhivõlgniku kohustust täita.

Kolleegium märgib, et kuna kostja II on füüsiline isik, saab käenduslepingut pidada VÕS § 143

lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguks. Sellise lepingu kehtivuse eelduseks on VÕS § 143 lg 2 järgi

käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe, s.o kokkulepe selle kohta, millises

ulatuses saab võlausaldaja nõuda käendajalt põhivõlgniku kohustuste täitmist. Kokkuleppe

eesmärgiks on piirata tarbijast käendaja vastutust, aga ka hoiatada käendajat selle eest, et tema

vastutus võib põhivõlgniku algse võla suurust intresside, viiviste ja leppetrahvide tõttu

mitmekordselt ületada. Praegusel juhul oli kostja I krediidipiir ostu-müügilepingu p 4.3.1 järgi

algselt 3000 eurot ning müüja (hageja) võis lepingu p 4.3.2 järgi krediidipiiri suurendada,

seejuures ei sõltunud ostja (kostja I) vastutus krediidipiiri suurusest. Lepingu lisaga 4

suurendasid hageja ja kostja I lepingu p-s 4.3.1 sätestatud krediidipiiri 10 000 euroni. Kostja II

käenduse maksimumsumma oli käenduslepingu p 6.6 järgi 90 000 eurot. Käenduslepingu

p-s 1.5 kinnitas kostja II, et ta mõistab täielikult käenduslepinguga võetava kohustuse olemust,

st ta on teadlik, et käendab nii olemasolevaid kui ka tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi

võlausaldaja ees, ning pooled leppisid kokku, et käendaja vastutus ei ole piiratud müügilepingus

kokkulepitud ostja krediidipiiriga ja käendaja vastutab ka ostja krediidipiiri ületavate

2-20-1550

kohustuste eest. Juhul, kui ostja ja müüja sõlmivad müügilepingu tingimuste osas muudatusi,

mis puudutavad krediidipiiri või maksetähtaegasid, siis laieneb käendusleping ka neile

muudatustele. Pooled lugesid, et müügilepingu krediidipiiri või maksetähtaegade tingimuste

võimalik muutmine tulevikus on käendajale lepingu sõlmimisel piisavalt määratletud ja

võimalik vastutuse maht arusaadav. Käenduslepingu p-s 1.6 kinnitas käendaja, et tal on täielik

ülevaade käendatavatest kohustustest ja sellest tulenevalt on talle käendatava kohustuse suurus

mõistetav ja selge. Seega ei olnud kostja I (ostja) ega kostja II (käendaja) vastutus seotud

krediidipiiriga, mistõttu ei saa ka krediidipiiri mitmekordselt ületavat käendaja

maksimumsummat pidada praegusel juhul tingimata ebamõistlikult suureks.

Ka juhul, kui pidada käenduse maksimumsummat ebamõistlikult suureks, ei annaks see alust

pidada maksimumsummat sätestavat käenduslepingu punkti või kogu käenduslepingut

TsÜS § 86 lg 2 p 1 alusel tühiseks, sest viidatud sätte rakendamiseks ei piisa ainuüksi

ebamõistlikult suurest maksimumsummast. Selleks, et maksimumsumma kokkulepe oleks

tühine, peavad täidetud olema ka muud TsÜS § 86 lg-s 1 sätestatud eeldused, st tehingu teinud

pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust.

Selliseid asjaolusid ei ole aga kostja II esile toonud ega kohtumenetluses tõendanud, nagu leidis

õigesti ka maakohus. Kostja II väited selle kohta, et hageja ei teavitanud kostjat II

maksimumsummast ega rääkinud maksimumsumma suurust kostjaga II eelnevalt läbi ning

jättis kostja II maksevõime kontrollimata, ei ole samuti tõendatud ega anna alust järeldada, et

käendusleping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine.

Asjaolu, et hageja ei rääkinud kostjaga II eelnevalt käenduse maksimumsummat läbi, võib

viidata sellele, et tegemist oli tüüptingimusega. Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi

lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida

lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav

lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast

võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on leidnud, et menetlusosaline, kes tugineb

tüüptingimuse tühisusele, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on

lepingutingimus kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 ja 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).

Seega ei ole õige kostja II käsitus tõendamiskoormuse jaotumisest. Kuna praegusel juhul ei ole

kostja II toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et

90 000 euro suurune maksimumsumma oli hageja kasutatav tüüptingimus, mida pooled ei

rääkinud eelnevalt läbi, ei olnud maakohtul alust pidada seda tüüptingimuseks ning selline

kokkulepe ei saa olla VÕS § 42 alusel tühine. Kuna kostja II ei ole tõendanud, et tegemist oli

tüüptingimusega, ei ole kostja ülejäänud tüüptingimuste käsitusele tuginevatel väidetel asja

lahendamisel tähtsust.

9.3. Viimaks heidab kostja II maakohtule apellatsioonkaebuses ette seda, et maakohus jättis

tuvastamata hageja nõude põhivõlgniku vastu ning leidis vääralt, et hageja nõue kostja II kui

käendaja vastu on tõendatud 7. oktoobril 2019 allkirjastatud deklaratiivse võlatunnistusega.

Kostja II hinnangul pöörab deklaratiivne võlatunnistus ümber küll kostja I kui põhivõlgniku

vastu esitatud nõude tõendamiskoormuse, kuid mitte kostja II kui käendaja vastu esitatud nõude

tõendamiskoormuse.

Kolleegium möönab, et iseenesest ei too põhivõlgniku deklaratiivne võlatunnistus endaga

tingimata kaasa käendaja vastu esitatud nõude puhul tõendamiskoormuse pöördumist. Nagu

ülal märgitud, saab kostja II kui käendaja esitada võlausaldaja nõudele VÕS § 149 lg 1 järgi

kõiki neid vastuväiteid, mida saaks hageja nõudele esitada põhivõlgnikuna kostja I, sh

2-20-1550

käendatava kohustuse osalise puudumise vastuväite, sõltumata sellest, kas kostja I on nõudele

vastuväiteid esitanud või mitte. Seejuures on käendaja põhivõlgniku kohustuse puudumise

vastuväidet esitades tõendamise aspektist samas seisundis, kui oleks põhivõlgnik ise, st

tõendamiskoormus jaguneb käendaja ja võlausaldaja vahel samamoodi, nagu see jaguneks

hageja ja põhivõlgniku vahel. Õiguskirjanduses on leitud, et põhivõlgniku antud võlatunnistus

ei kehti käendaja suhtes, sest tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist,

ei laienda VÕS § 145 lg 4 järgi käendaja kohustust (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne, lk 776, p 3.2 ja lk 767–768, p 3.3). Ka Riigikohus on selgitanud, et viidatud sätte

kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi

võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks

ebasoodsamaks (vt Riigikohtu 22. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 19).

Eelnevat arvestades peab võlausaldaja üldjuhul käendaja vastu nõuet esitades tõendama ka

nõude aluseks olevad asjaolud ja käendajal on õigus esitada nõude suuruse kohta vastuväiteid.

Praegusel juhul on aga tegemist olukorraga, kus kostja II allkirjastas maksegraafiku, millega

kinnitas, et kostja I võlg on 13 842 eurot 78 senti. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle

üle, et maksegraafikut saab pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks, millega kostja I loobus

nõude suuruse kohta vastuväidete esitamisest ning sellest tulenevalt pöördus nõude suurust

puudutavalt tõendamise koormus kostjale I. Pooled on aga eri meelt selles, kas maksegraafikuga

tunnistas kostja II ka enda kui käendaja nimel põhivõla suurust ja loobus sellele vastuväidete

esitamise õigusest ning ka tema suhtes on tõendamiskoormus sellest tulenevalt pöördunud.

Kolleegiumi hinnangul saab käendaja ja põhivõlgniku seadusliku esindaja isiku

kokkulangemise tõttu järeldada, et maksegraafikut allkirjastades on kostja II tunnistanud

põhivõlgniku 13 842 euro 78 sendi suurust võlga nii põhivõlgniku kui ka käendaja nimel. Seega

pöördus tõendamiskoormus ka kostja II suhtes ning hageja ei pidanud tõendama nõude aluseks

olevaid asjaolusid. Samas on hageja esitanud kohtumenetluses ka oma nõude aluseks olevad

asjaolud ning neid kinnitavad tõendid, nagu leidis õigesti ka maakohus, ning kostja II

vastuväited nõude suurusele ei ole põhjendatud. Kuigi kostja II väitel ei ole osadel arvetel

märgitud kaupa kostja I nimel tema ega tema määratud esindaja vastu võtnud, asus maakohus

põhjendatult seisukohale, et kostja I nimel on kostja II kiitnud kauba muule isikule väljastamise

heaks sellega, et tunnistas maksegraafikut allkirjastades ka nendel arvetel märgitud võlga

VÕS § 79 lg 1 tähenduses.

10. Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning

see tuleb jätta muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

12. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1223 eurot 75 senti (käibemaksuta). Nimekirjade

kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 7 tundi

25 minutit. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on

kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud

2-20-1550

põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 165 eurot

(käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1223 eurot

75 senti (7,41667 tundi × 165 eurot/tund = 1223,75 eurot), mis tuleb kostjalt II hageja kasuks

välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal II TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

13. Tallinna Ringkonnakohus vabastas kostja II 29. märtsi 2021. a määrusega

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 700 euro tasumisest. Ringkonnakohus mõistab selle

kostjalt II TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 I lause alusel riigituludesse välja. Riigi kasuks väljamõistetud

menetluskulu tuleb tasuda TsMS §-s 179 sätestatud tingimustel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik