2-19-19181/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-19181

Tsiviilasi

Testires OÜ hagi OÜ KaMo Shop ja X vastu võla ning

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

OÜ KaMo Shop ja X apellatsioonkaebus, hind 53 233,60

eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Testires OÜ (registrikood 11283805), esindaja

Andrus Viilver

Kostjad OÜ KaMo Shop (registrikood 12258264) ja X

(isikukood XXXXXXXXX), esindaja Mihkel Nukka

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda solidaarselt.

3. Rahuldada hageja Testires OÜ taotlus apellatsioonimenetluse kulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata hageja põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 540 eurot.

4. Välja mõista solidaarselt OÜ-lt Kamo Shop ja X-lt Testires OÜ kasuks

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude

katteks

eurot

(ilma

käibemaksuta) ning alates kohtulahendi jõustumisest viivist võlgnetavatelt

menetluskuludelt kuni nende tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5. Mõista OÜ-lt KaMo Shop ja X-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 1 100 eurot.

Tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid ja viitenumber on kättesaadavad otsusele

lisatud makseinfos. Riigilõiv tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates 15 päeva

jooksul ja tasumisega viivitamise korral tuleb OÜ-l KaMo Shop ja X-lt solidaarselt

tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Testires OÜ (hageja/üürileandja) esitas 06.12.2019 Harju Maakohtule hagi OÜ KaMo Shop

(kostja I/üürnik/põhivõlgnik) ja X (kostja II/käendaja) vastu. Hageja palus jätta menetluskulud

kostjate kanda. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja võlg 47 841,66 eurot, viivis

3 395,88 eurot ning kohustada kostjaid tasuma viivist seadusjärgses määras 26 575,83 eurolt

alates hagiavalduse esitamise päevast kuni võlgnevuse täies ulatuses tasumiseni. Alternatiivselt

taotles hageja mõista välja kostjalt I võlgnevus 47 841,66 eurot, viivis 3 395,88 eurot ja viivis

protsendina 26 575,83 eurolt seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamise päevast kuni

võlgnevuse täies ulatuses tasumiseni, kostjalt II solidaarselt 50 000 eurot ning 50 000 eurot

ületav summa kostjalt I.

2. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I (kostja II oli kostja I seaduslik

esindaja) 18.04.2016 tähtajalise üürilepingu viieks aastaks, mille objektiks olid ärihoones

paiknevad ruumid asukohaga Tuleviku tee 2, Rae vald, Harju maakond üldpinnaga 533 m2.

Üürnik pidi maksma üüri 3 300 eurot (käibemaksuta) kuus ja tagatisraha kahe kuu üüri ulatuses

hiljemalt ruumide üleandmiskuupäevaks.

Üürnik soovis teha ruumide sisekujunduse osas lisa- ja muudatustöid, kuid ei esitanud

muudatustööde projekti tähtaegselt. Selle tõttu täiendasid pooled üürilepingut 09.11.2016

kokkuleppega. Selle järgi tegi üürileandja ruumides ehitustöid vastavalt üürniku esitatud

projektile. Üürileandjal oli kohustus lõpetada ehitustööd hiljemalt 09.02.2017. Hageja teostas

kokkulepitud tööd. 09.11.2016 kokkuleppe kohaselt algas üüri tasumine alates 01.01.2017,

olenemata ruumide valduse üleandmisest ja üleandmise akti allkirjastamisest. Üürnikul oli

kohustus tasuda ehitustööde eest alates 01.01.2017. Ehitustööde maksumus oli kokkuleppe järgi

8 245,24 eurot. Pooled allkirjastasid 02.01.2017 ruumide üleandmise-vastuvõtmise akti ja

sellega võttis üürnik ruumid vastu.

Üürnikul tekkis üürileandja ees üüri ja ehitustööde eest võlg, mis oli 20.10.2017 seisuga

26 575,83 eurot. Majandusraskuste tõttu ei olnud üürnikul enam võimalik üürilepingut täita.

Hageja ja kostja I sõlmisid 25.10.2017 kompromisskokkuleppe. Kompromisskokkuleppe

kohaselt lõpetasid pooled üürilepingu poolte kokkuleppel 31.10.2017 ja see asendas kõik poolte

poolt varasemalt samas küsimuses tehtud tahteavaldused, pooled lugesid lõppenuks kõik

üürilepingust tulenevad nõuded ja asendasid need kompromisskokkuleppes sätestatud õiguste

ja kohustustega. Kompromisskokkuleppe kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale võla

26 575,83 eurot kolme aasta jooksul vastavalt graafikule. Summale lisandus intress 10% aastas.

Kostja I kohustus tasuma hagejale leppetrahvina üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise eest

25 000 eurot. Leppetrahv tuli tasuda vastavalt graafikule kolme aasta jooksul. Summalt

arvestati intressi tasumata jäägilt 10% aastas. Graafikutejärgsed makseid tuli teostada alates

01.11.2017. Kompromisskokkuleppest tulenevate maksetega viivitamisel tuli tasuda viivist

0,2% päevas ning maksetega viivitamisel üle 60 päeva lepiti kokku, et hagejal on õigus nõuda

põhivõlgnikult summade jäägi kohest tasumist koos intressi ja viivistega. Kokkuleppest tulenev

nõue moodustas kokku 51 575,83 eurot.

Kokkuleppe kohaselt pidi üürnik igakuiselt tasuma 1 664,21 eurot. Kostja I maksis 02.11.2017,

15.12.2017 ja 15.01.2018 kokku 4 992,63 eurot (3 korda 1 664,21 eurot). Maksetest tulenevalt

vähenes põhivõlgnevus 3 734,17 eurot võrra ja intressivõlgnevus vähenes 1 258,45 eurot võrra.

Üürileandja

nõudis

kompromisskokkuleppest

tuleneva

võlgnevuse

jäägi

tasumist

47 841,66 eurot (51 575,83 – 3 734,70).

Hageja ja kostja II sõlmisid 25.10.2017 käenduslepingu ja sellega käendas kostja II 25.10.2017

sõlmitud kokkuleppest tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohast täitmist hageja ees.

Käendaja vastutus põhivõlgnikuga oli solidaarne ja selle maksimaalne piirmäär oli

50 000 eurot. Käendusleping kehtis selle sõlmimisest arvates kuus aastat. Käenduslepingust

tulenev nõue kostja II suhtes muutus sissenõutavaks põhi- ja kõrvalnõuete osas hiljemalt

02.05.2018. Kostja II oma kohustusi ei täitnud ja sellega rikkus käenduslepingut. Vastutuse

rahaline maksimumsumma ei piiranud võlausaldaja õigust esitada käendaja vastu

maksimumsummat ületavas osas nõudeid, mis seondusid käenduslepingust tulenevate käendaja

kohustuste rikkumisega (nt viivisenõue).

Hageja nõudis kostjatelt viivist 26 575,83 eurolt alates 02.05.2018 kuni hagi esitamiseni

seadusjärgses määras 3 395,88 eurot (26575,83 x 0,0219% = 5,82 x 583 päeva).

Kostjate vastuväited

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja I ja hageja vaheline kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus. Võlatunnistus oli

aktsessoorne aluslepinguga ja selles deklareeritud kohustus oli seotud põhikohustuse

kehtivusega. Kostjal I polnud üürilepingu alusel kohustust tasuda võlatunnistuses viidatud

leppetrahvi. Seega puudus kostjal ka kompromissikokkuleppe alusel kohustus leppetrahvi

tasumiseks. Hageja nõue 26 575,83 euro saamiseks oli ebaselge, kuna kostjal I oli õigus nõuda

tagatisraha tagastamist. Üürnik tasus üürilepingu alusel tagatisraha 7 920 eurot. Hageja polnud

seda summat tagastanud.

Kostjal I oli õigus nõuda üüripinnal tehtud ehitustööde hüvitamist, sest üürniku kulud ja

üürileandja nõusolekul teostati üüripinnal ehitustöid kokku 23 226,11 eurot. Nendele lisandusid

ehitustööd, mida tehti Dalton Kinnisvara OÜ hinnapakkumise järgi, mille kohaselt oli kostja I

tellitud tööde väärtus 46 870,80 eurot. Kostja I oluliselt renoveeris ja parendas üüripinda. Seega

oli kostjal I õigus nõuda hagejalt vähemalt 23 226,11 eurot tasumist. Kui kohus tuvastab, et

kostja I võlgneb hagejale rahalise kohustuse, siis kostja I tasaarvestab eeltoodud nõude hageja

võimalike nõuetega tema vastu. Lisaks tasus üürnik kokkuleppe alusel hagejale 4 992,63 eurot.

Kostja I nõuded katavad hageja nõuet. Hageja arvestas alusetult kostja I tasutud summast

4 992,63 eurot 2 420 eurot leppetrahvi katteks. Üüripinna väärtus suurenes 55 000–

70 000 eurot.

Käendusleping oli vastuolus heade kommetega. Kompromissikokkuleppe sõlmimise ajaks oli

selge, et kostja I polnud suuteline üürilepingust tulenevaid kohustusi täitma. Käendusleping

sõlmiti, kuna hageja oli nõus üürilepingu lõpetama ainult siis, kui sõlmitakse käendusleping.

Üürilepingu jätkamine oleks toonud kaasa kostja I kohustuste kasvamise veelgi suuremaks ning

tähendanuks tõenäoliselt pankrotti. Käendaja oli põhivõlgniku lähedane isik (juhatuse liige).

Kostja II sõlmis käenduslepingu ainuüksi põhjusel, et hoida ära kostja I pankrotti ning

ülejõukäivate kohustuste suurenemist. Arvestades hageja poolt seatud tingimusi, ei jäänud

kostjal II muud valikut kui käendusleping sõlmida. Kostja II ei saanud käenduslepingu

sõlmimisega mingit kasu. Kokkulepitud käendaja maksimaalne vastutuse piirmäär oli

kostjale II üle jõu käiv. Käendaja sissetulek oli 587,78 eurot, millest kulus eluasemele ja toidule

480 eurot. Käendajal oli võimalik tasuda 107,78 eurot kuus, st kohutuste täitmise aeg oli 38,7

aastat. Arvestades meeste oodatavat eluiga, poleks käendaja oma elu jooksul suutnud kohustust

täita. Kokkulepitud maksimumsumma oli ebaproportsionaalne. Kostja II ja hageja juhatuse

liige suhtlesid omavahel ja viimasele pidi olema teada, et kostja II ei suudaks kohustust täita.

Pooled olid ka varem sõlminud käenduslepingu, mida kostja II ei suutnud täita.

Hagejal polnud õigus nõuda käendajalt rahalise kohustuse maksimumsummat ületava summa

tasumist. Samuti ei olnud hageja varem nõudnud kostjalt II hagis nõutud kohustuse täitmist.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks võla

46 583,21 eurot, viivise 2 923,73 eurot ja kohustas kostjaid alates 07.12.2019 tasuma hagejale

viivist seadusjärgses määras 22 841,66 eurolt kuni selle kohustuse täitmiseni. Hageja

alternatiivne nõue jäi rahuldamata.

Kohus mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 4 559 eurot

(käibemaksuta). Kohus mõistis hagejalt kostja II kasuks menetluskulude katteks 180 eurot (sh

käibemaks). Menetluskuludelt tuli tasuda viivist seadusjärgses määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni nende tasumiseni. Kostja I menetluskulud jäid 3% ulatuses hageja kanda,

kuid nende suurust kohus kindlaks ei määranud kulude puudumise tõttu.

Kohus, hinnates kompromissikokkuleppes poolte tehtud avaldusi, mida nad võtsid lepingut

sõlmides arvesse, lepingu p–des 1, 2, 4.3 sätestatud tingimusi, asus kohus järeldusele, et

kompromissleping asendas kõik poolte poolt varasemalt samas küsimuses tehtud

tahteavaldused, pooled lõpetasid kokkuleppel varasema üürisuhte ning omandasid vastastikku

uued õigused, kohustused, mis sisaldasid lisaks uutele õigustele kohustustele ka varasema võla

tasumist, aga samuti üürniku poolt tehtavate tööde tegemist, tähtaega ja vastuvõtmise korda.

Nii sai järeldada lepingust, et muudest nõuetest olid pooled loobunud ja kostja I oli nõuet

tunnustanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 järgi. Seega vastas hageja ja kostja I vahel

25.10.2017 sõlmitud leping VÕS § 578 lg 1, 2 tulenevale kompromissile ning märgitud leping

oli hagejale ja kostjale I VÕS § 8 lg 1, 2, § 578 lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik. Tegemist

polnud deklaratiivse ega konstitutiivse võlatunnistusega. Antud juhul tuli kostjal I VÕS § 8 lg

1, 2, § 76 lg 1, 2 ja § 578 lg 2 järgi täita kompromisslepingut selles kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas lepinguga võetud leppetrahvi kohustust VÕS § 158 lg 1 järgi.

Kompromisslepingus leppisid hageja ja kostja I kokku 26 575,83 euro suuruses võla tasumises

(millele lisandus intress, leppetrahv). Hageja raamatupidamise kliendivõlgnevuse aruande

kohaselt oli kostja I võlg hageja ees 34 495,83 eurot ehk suurem kui kompromisslepingu p-s

1.2 märgitud summa, kuid kui arvestada maha tagatisraha 7 920 eurot, siis tegi see kokku

26 575,83 eurot. Seega olid alusetud kostjate väited, justkui poleks tagatisraha maha arvestatud.

Kompromisslepingu p 2.3 sätestas, et üürnik teostab ruumides ehitustööd vastavalt lisas 3

toodud mahtudele ja hindadele. Tööde teostamise tähtaeg on 20.11.2017. Tööde valmimisel

annab üürnik tööd aktiga üürileandjale üle. Aktis fikseeritakse teostatud tööde maht ja hind.

Juhul, kui töid ei teostata tähtaegselt või teostatakse osaliselt, teostab tööd üürileandja ja esitab

teostamata tööde eest üürnikule arve lisas 3 toodud ühikuhindade alusel. Esitatud arve kuulub

tasumisele kolme tööpäeva jooksul. Kuna üürniku poolse vastava kohustuse rikkumise korral

võis need tööd teha hageja ja nõuda sisse kulud üürnikult, siis lepingu p 2.3 lisa nr 3 järgsed

tööd 13 445,06 eurot tuli teha kostjal I ja temal tuli kanda ka need kulud. Seega oli õige hageja

väide, et selliste kulude kandmise kohustus oli igal juhul üürnikul.

Kuna kompromisslepinguga omandasid pooled uued kohustused ja õigused, pooled lugesid

lepingu p 1.2 järgi kompromisslepingu sõlmimisega lõppenuks kõik üürilepingust tulenevad

nõuded ja asendasid need kompromisskokkuleppes sätestatud õiguste ja kohustustega, lepingu

p 4.3 järgi asendas kompromisskokkulepe kõiki poolte vahelisi kokkuleppeid, lubadusi ja

lepinguid,

mis

sõlmiti

enne

kompromisskokkuleppe

allkirjastamist

seoses

kompromisskokkuleppe objektiga ning kompromisslepingu p 2.3 järgi tuli kulud kanda

üürnikul, siis ei saanud kostja I tugineda VÕS § 286 lg-le 1 ja nõuda mõistlikke kulusid

väidetavalt selle eest, et ta tegi parendusi või muudatusi ja see oluliselt suurendanud asja

väärtust. Eeltoodu tõttu ei saanud kostja I teha tasaarvestust.

Kostja II oli kostja I juhatuse liige, kui sõlmiti vaidlusalune kompromissleping ja

käendusleping. Seega ei olnud kostja II kostjaga I lähedastes isiklikes suhetes nagu

perekonnaliige või koos elav isik, sugulane, vaid kostja II seos äriühinguga oli

majandusliku/varandusliku iseloomuga. Nii ei saanud kostjat II pidada kuidagi erilises isiklikus

sõltuvussuhtes kostjaga I, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada põhivõlgnikku. Kostja II

oli kostjast I äriühingu juhatuse liige ning seega tuli tema teadmisi, oskusi hinnata kohustuste

võtmisel kõrgemaks kui tavalise tarbija teadmisi ja oskusi käenduskohustuse võtmisel. Seega

sai ja pidi kostja II olema võimeline hindama oma varanduslikku olukorda, sissetulekuid ajal

kui ta käenduslepingu sõlmis. Kui kostja II käendas põhivõlgniku kohustusi olukorras, kus tema

enda väidetel oli tema sissetulek 587,78 eurot kuus, siis oli ta juhatuse liikmena võimeline ka

käenduskohustuse võtmisel hindama, et ta suudab käendatavat kohustust kanda.

Käenduskohustuse võtmise korral ei saa rääkida üksnes sissetulekust kui sellisest, vaid isiku

varanduslikust olukorrast tervikuna. Kui käendaja võttis käenduskohustuse, siis järelikult

hindas ta kogu oma varanduslikku võimekust käenduskohustuse võtmisel paremaks kui

märgitud sissetulek. Kirjavahetuses enne käenduslepingu sõlmimist kostja II ei avaldanud

midagi sellist, millest oleks võimalik järeldada, et ta oli mingit viisi raskes, sunnitud või

varanduslikult halvas olukorras ja millisel juhul seaks hageja kuidagi kostja II sundolukorda, et

viimane sõlmiks käenduslepingu. Vastupidiselt kinnitas kirjavahetus, et kostja II oli valmis

kohustusi täitma. Et kostjal II oli veel teisi käendatavaid kohustusi, ei võimaldanud järeldada,

et vaidlusaluse käenduskohustuse võtmisel poleks ta suutnud neid käendatavaid kohustusi täita.

Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja II väited polnud põhjendatud ning käendusleping polnud

vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi.

Käenduskohustus oli kehtiv ning VÕS § 8 lg 1, 2, § 142 lg 1, § 145 lg 2 järgi tuli seda täita.

Hageja sai nõuda kostjatelt solidaarselt kohustuste täitmist ja viivise tasumist VÕS § 100, § 101

lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 65 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Puudus vaidlus, et kostja I

tegi kokku kolm makset 4 992,63 eurot ja kokkuleppe kohaselt tuli kostjal I tasuda

51 757,83 eurot. Seega pärast tasutud summa maha arvestamist moodustas võlgnevus

46 583,21 eurot (51 757,83-4 992,63) mitte 47 841,66 eurot nagu hageja arvestas.

Kokkulepitud viivisemäär oli 0,2% päevas. Hageja nõudis viivist seadusjärgses määras. Hageja

arvestas viivist 26 575,83 eurolt ja viivise arvestuse alguse ajaks on 02.05.2018 ehk hiljem kui

kostja I viimase makse 2018 jaanuaris tegi. Hageja arvestas viivist p–s 2.1 nimetatud summalt,

kuid jättis tähelepanuta, et 2018 jaanuari seisuga oli kostja I kohustusi täitnud 4 992,63 euro

ulatuses. Hagi asjaolude kohaselt moodustas põhivõla vähenemine 3 734,17 eurot ja

intressivõla vähenemine 1 258,45 eurot. Põhivõlg oli kompromissilepingust nähtuvalt

26 575,83 eurot. Seega ei saanud hageja nõuda viivist alates 02.05.2018 hagi esitamise aja

seisuga 06.12.2019 mitte võlalt 26 575,83 eurot vaid 22 841,66 eurolt (26 575,83-3 734,17).

Viivis oli 2 923,73 eurot, mitte 3 395,88 eurot.

Nii moodustasid põhivõlg ja viivis kokku hagi esitamise seisuga 49 506,94 eurot ega ületanud

kostja II vastutuse piirmäära. Kostja II sai hagi ehk hageja käendusest tuleneva nõude kätte

09.01.2020. Selleks ajaks oli viivis perioodi 02.05.2018-09.01.2020 eest 3 093,83 eurot.

Põhivõlg ja viivis moodustasid kokku 49 677,04 eurot ega ületanud kostja II vastutuse

piirmäära. Hageja nõudis mõlemalt kostjalt viivist alates 02.05.2018, kuid seda, et ta oleks

nõudnud kostjalt II kohustuse täitmist alates 02.05.2018 ja see oleks muutunud kostja II suhtes

sissenõutavaks 02.05.2018, hageja ei tõendanud. Nii sai rääkida vaid kostja I viivitusest alates

02.05.2018. Kostja II viivitus tekkis alates 10.01.2020, mis oli kostja II enda viivitus kohustuse

täitmata jätmisel. Kostja II vastutust võla ja viivise nõudes ei saanud piirata käenduse

piirmääraga, sest see piiras käendaja vastutust põhivõlgniku kohustuste rikkumise korral, mitte

käendaja enda-poolse kohustuse täitmisega viivitamise korral.

Hagi kuulus rahuldamisele osaliselt - peaaegu 97%. Seega jäid hageja menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda 97% ulatuses ja kostjate menetluskulud hageja kanda 3% ulatuses.

Kostjate apellatsioonkaebus

5. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsus selle rahuldatud osas ja teha uus, millega jätta hagi

rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus jaotas menetluskulud

ebaõigesti ja ületas diskretsiooni piire kulude kindlaksmääramisel. Kohus ei arvestanud

menetluskulude väljamõistmisel kostjate vastuväidetega. Hageja kulud olid ülepaisutatud.

Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 30 lg-t 1 ja leidis vääralt, et kompromissleping oli

konstitutiivne

võlatunnistus.

Samuti

jagas

maakohus

ekslikult

tõendamiskoormise

võlatunnistuse liigi tõendamise osas. Maakohus ei selgitanud asja menetlemisel ja pooltega

arutamisel, et loeb kompromisslepingu konstitutiivseks võlatunnistuseks. Sellega rikkus kohus

selgitamis- ja põhjendamiskohustust. Kohus jättis õigussuhte kvalifitseerimata – seetõttu

kostjad ei teadnud, et neil tuleb esitada vastuhagi. Maakohus jättis arvestamata kostjate

vastuväite, et hagejal polnud õigus nõuda leppetrahvi tasumist. Maakohus rikkus oluliselt

tõendite hindamise kohustust ja leidis ebaõigesti, et kostjal I polnud tasaarvestavat nõuet VÕS

286 lg 1 alusel. Maakohus jättis kostjate toodud asjaolud ja tõendid sisuliselt tähelepanuta.

Kostjal I oli õigus tasaarvestada oma nõuded hageja nõuetega. Üürileandja nõuded olid selle

tõttu lõppenud.

Kostjad leidsid, et otsuse resolutsioonis oli ebaselge väljamõistetud nõude summa. Samuti ei

polnud võimalik aru saada, millistest nõuetest võlg 46 583,21 eurot koosnes ja kas see sisaldas

juba viivist 2 923,73 eurot. Arusaamatuks jäi seegi, kui põhivõlg oli 22 841,66 eurot ja viivis

2 923,73 eurot, siis kuidas oli arvutatud võla summa 46 583,21 eurot. Kohtuotsuses

resolutsioonist ei nähtunud, et kostja II käendatav kohustus oli piiratud.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostjate kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille

peale on kaevatud, see on osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Hagi

rahuldamata jäetud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt

edasikaebamata jõustunud.

8. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel.

Kostjate apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda

neid.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostjad on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud

seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast.

Kuivõrd

maakohtu

otsuses

on

piisava

põhjalikkusega

käsitletud

ka

enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud

ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades

maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks.

10. Kostjad on püüdnud eksitada ringkonnakohut, kui on kaebuses väitnud, et maakohus pidas

25.10.2017 hageja ja kostja I vahel sõlmitud kompromissilepingut konstitutiivseks

võlatunnistuseks. Maakohus on kõigil kohtuistungitel selgitamiskohustust täites avaldanud ja

samuti kohtuotsuse p-s 36 tuvastanud, et hageja ja kostja I sõlmisid 25.10.2017

kompromissilepingu. Lepingu sõlmimisega lõpetati tähtaegne üürileping ennetähtaegselt, lepiti

kokku uued õigused ja kohustused, mille kohaselt kostja I kohustus tasuma üürivõla

maksegraafiku alusel 3 aasta jooksul alates 01.11.2017. Lepiti kokku intressi ja viivise

tasumises ning kostja I kohustuses tasuda leppetrahvi üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise

eest (kompromissikokkuleppe p 2.2). Pooled olid kompromissilepingu sõlmimisele eelnevalt

pidanud kirjavahetust, milles rääkisid läbi ebaselged küsimused. Ebaselguseks loetakse mh

VÕS § 578 lg 1 kohaselt ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Vaidluse all ei olnud, et

kostjal I oli tekkinud 20.10.2017 seisuga hageja ees üürivõlg ja tasumata oli ehitustööde eest,

millist võlgnevust ta tunnistas.

Kompromissleping sõlmiti vastastikuste järeleandmiste teel. Õigusteoorias on võlgniku poolt

võla tunnistamist, mis lihtsustab nõude maksmapanekut ja selgust, peetud järeleandmiseks.

Vaidlus puudus, et kostja I ei suutnud majanduslike raskuste tõttu võlgnevust tasuda. Tegemist

polnud varasemate kohustuste deklareerimisega, vaid üürilepingust tulenevad õigused ja

kohustused olid jäetud kõrvale. Pooled tegid järeleandmisi, mille käigus kokku lepiti uutes

õigustes ja kohustustes: hageja nõustus sõlmima võlgnevuse tasumiseks 3 aastase tähtajaga

maksegraafiku ja nt kohustus kostja I tasuma leppetrahvi ning kulud jäid kostja I kanda

(kompromissilepingu p 2.3). Sellises olukorras ei saanud kostja I tugineda VÕS § 286 lg-le 1

ja nõuda üüritud asjale tehtud kulutuste hüvitamist. Ka selles osas olid pooled pidanud eelnevalt

läbirääkimisi, kõrvaldamaks ebaselgus ja mille tulemusena sõlmiti kompromissileping.

11. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Käenduskohustuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. VÕS § 142 lg-s 1

sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib

käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

12. Kostja

II

käendusleping

vastab

tarbijakäenduse

tunnustele

ja

tingimustele.

Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (VÕS § 143 lg 1).

Kostja II on füüsiline isik, st ta andis tarbijakäenduse. Maakohus leidis õigesti, et lepingus lepiti

50 000 eurot kokku kostja II kui käendaja vastutuse rahalise maksimumsummana (VÕS § 143

lg 2).

13. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise

korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette

nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. 25.10.2017 sõlmitud käenduslepingus leppisid hageja ja kostja II kokku solidaarse

vastutuse kohaldumises. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies

ulatuses. Nimetatud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku

kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest.

Samas ei piira eeltoodu aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest.

Riigikohus on 12.03.2013 otsuse nr 3-2-1-8-13 p-s 12 selgitanud, et käenduslepingus märgitud

piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda

viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab

võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu 27.11.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja II oli viivituses enda

kohustuse täitmata jätmisel alates 10.01.2020. Seetõttu ei saa kostja II vastutust piirata

käenduse piirmääraga, kuivõrd hagi esitamise seisuga ja kostja II poolt hageja nõudeavalduse

kättesaamise aja seisuga ei ületanud nõue kostja II vastutuse piirmäära (maakohtu otsuse p 51

jj). Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt II sõltumata

kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva

kohustuse täitmisega viivitamisest. Võlgnetava summa kujunemine on jälgitav ja arvutused

selged. Kaebaja väited, mille kohaselt ei ole võlgnevuse kujunemine talle arusaadav, pole

kooskõlas maakohtu otsusega.

15. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme, on arvestanud hagi

lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232

lg-tega 1 ja 2. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust

erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohtu otsuse

põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohus on otsuse põhjendustes märkinud

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on järeldused rajatud.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise

osas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda solidaarselt.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

17. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kulu TsMS § 174 ja § 175 sätete järgi rahaliselt

kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 990 euro hüvitamist, mis on tasu

11 tunni õigusteenuse eest tasumääraga 90 eurot/tunnis (käibemaksu ei lisandu). Kostjad

esitasid kulude osas vastuväited ja pidasid põhjendatuks õigusteenuse ajakuluks kokku 5,5

tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 6 tundi

(kokku 540 eurot), sh tutvumine otsuse ja kaebusega, analüüs ja vastuse koostamine, täiendava

seisukoha ja kulunimekirja koostamine ning esitamine. Ringkonnakohus võtab arvesse, et

vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud

uusi väiteid ega tõendeid. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja

ei taotle.

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

18. Kostjad vabastati ringkonnakohtu 05.07.2021 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel

menetlusabi korras riigilõivu 1 100 tasumisest. Vastavalt TsMS § 190 lg-le 5, kui kostja või

tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel,

mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja.

Kuna hagi rahuldati, siis tuleb TsMS § 190 lg 5 ja § 179 alusel kostjatelt solidaarselt välja

mõista riigituludesse riigilõiv summas 1 100 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)