3-20-13/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-13

Haldusasi

Vladimir Kirsanovi kaebus Viru Vangla 4. novembri

2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a

vaideotsuse nr 6-12/415-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Kirsanov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus

rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. jaanuar 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/802-1 tunnistati kaebaja süüdi Viru Vangla

kodukorra (VVK) p 1.12.7, s.o keelu kasutada füüsilist ja/või vaimset vägivalda teiste

kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes, rikkumises ja karistati teda seitsmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

4. novembri 2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/425-2

tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei kavatsenud kaebaja vaidlusaluses intsidendis kakelda. Vastupidisele

seisukohale tuginedes kaebaja karistamine on õigusvastane.

3. Vastuses kaebusele Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul viidi distsiplinaarmenetlus läbi õiguspäraselt ja kaebaja karistamine on

põhjendatud. Järgitud on vormi- ning menetlusnõudeid ja käskkirjas on esitatud põhjendused

rikkumise tuvastamise kohta. Määratud karistus on toime pandud distsiplinaarrikkumisega

proportsionaalne.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 9. märtsi 2021. a otsusega rahuldas kaebuse, tühistas Viru Vangla 4. novembri

2019. a käskkirja nr 6-3/802-1 ja 6. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/415-2 ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks.

5. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt 3. oktoobril 2019 kavatses kaebaja kasutada teise

kinnipeetav suhtes füüsilist vägivalda. Vaidlust ei ole, et jalutuskäigult kambrisse naasmisel tekkis

kaebajal teise kinnipeetavaga tüli, mille käigus kinnipeetavad karjusid üksteise peale, selle konflikti

käigus ei läinud aga kinnipeetavad füüsiliselt kokku.

Vastustaja hinnangul, kuna kaebaja käed olid kaitseseisundis, oli tema eesmärgiks kasutada füüsilist

vägivalda teise kinnipeetava vastu, kuid vangla ametniku sekkumise tõttu jäi kavatsus teostamata.

6. Sellest teokirjeldusest ei ilmne, et täidetud oleks VVK p-s 1.12.7 sätestatud faktiline teokoosseis.

Teokoosseisu täitmiseks peab tegu olema lõpule viidud. Lõpetamata katsestaadiumis tegu, s.o

kaitseasendi võtmine, ei ole koosseisu täitmiseks piisav. Selleks, et võtta kinnipeetav vastutusele teo

lõpetamata või lõpetatud katse eest, peab õigustloovas aktis või selle alusel välja antud haldusaktis

olema vastav volitus. Sellist volitusnormi ei ole vangla sisekorraeeskirjas ega vangistusseaduses

(VangS).

7. Samuti ei ole tõendatud, et just kaebaja, kuid mitte teine kinnipeetav, soovis kasutada füüsilist

vägivalda.

29. oktoobri 2019. a videosalvestuse läbivaatamise protokolli kohaselt kaamera 2.9 videosalvestuse

läbivaatamisel selgus, et kell 11.03.09 taganeb kaebaja kambrist välja selg ees. Kell 11.03.11 väljub

kambrist ka teise kinnipeetav, käed on kaitsvas seisus enda ees. Kell 11.03.17 liigub teine

kinnipeetav kambri S402 poole, vaatab korra tagasi ning kell 11.03.21 haarab kambris asuva kapi

pealt tuvastamata eseme ning liigub kiirete liigutustega kambrist välja. Kaamera 2.8 videosalvestuse

läbivaatamisel selgus, et kell 11.03.59 taganeb kaebaja mööda päevaruumi, teine kinnipeetav liigub

kaebaja poole kiirete sammudega, mõlema kinnipeetava käed on enda kaitseks ees.

Kaebaja pidevast taganemisest on võimalik aru saada, et tema oli pigem kaitse-, mitte ründavas

positsioonis. Kaebajal puudus selgelt väljendatud tahe teise kinnipeetava ründamiseks. Kaebaja

käitumine oli pigem reaktsioon teise kinnipeetava aktiivsetele tegevustele. Seega väide, et kaebaja

oleks kasutanud teise kinnipeetava suhtes füüsilist vägivalda, kui vanglaametnik ei oleks sekkunud,

on oletuslik ja vähetõenäoline.

8. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks rikkunud VVK punkti 1.12.7 ja oleks sellega pannud

toime distsiplinaarrikkumise. Vastustajal puudus õiguslik alus määrata kaebajale VangS § 63 lg 1 p

4 alusel distsiplinaarkaristust ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on materiaalselt

õigusvastane haldusakt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, nagu puudunuks

vangla direktoril volitus kehtestada VVK-s vaidlusalune säte (p 1.12.7), mille alusel kaebajat

karistati. Vangla direktor kehtestab kodukorra VangS § 105 lg 3 alusel. Vangla kodukorras

reguleeritavad küsimused on kajastatud sama paragrahvi lõikes 21 . Tegemist on avatud nimekirjaga

– sellele viitab selle lõike p 14 – muud reguleerimist vajavad asjaolud.

Halduskohus tuvastas, et vangid, sh kaebaja karjusid üksteise peale, olles valmis kakluseks. Kakluse

hoidis ära vanglaametniku sekkumine. VangS § 67 p 1 kohaselt peab vang alluma vangla

sisekorraeeskirjadele ja muudele õigusaktidele, p 2 kohaselt ei tohi vang häirida ka teisi vange. Teise

vangi peale karjumine ja kaklemine (positsiooni võtmine kakluseks on sisult juba kakluse alguse

osa) seda ilmselgelt aga on. Põhjendamatu on halduskohtu poolt karistusõiguse katse instituudi

vahetu kohaldamine distsiplinaarkaristuse asja lahendamisel.

Distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt oli ka kaebaja ise konfliktis aktiivne pool.

Tema tegevust ei saa pidada hädakaitseks või teda hädaseisundis olevaks, mis välistaks tema

distsiplinaarkorras vastutuse. Põhjendatud ei ole ka halduskohtu poolt meditsiinitõendite

kõrvalejätmine. Kuna mõlemal vangil vigastused tuvastati, siis on eluliselt usutav, et aset leidis ka

füüsiline kontakt. Kohus jättis arvestamata, et mitte igal hetkel ei olnud konflikti osapooled

videokaamerate vaateväljas. Seega ei ole õige ka kohtu järeldus, et füüsilise konflikti

mittetoimumise osas vaidlust ei ole.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

12. Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale seitsmepäevane kartserikaristus VVK p 1.12.7

rikkumise eest, s.o teiste kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes füüsilise ja/või

vaimse vägivalla kasutamise keelu rikkumise eest. Halduskohus leidis asjas kogutud tõendeid

hinnates, et kaebajale etteheidetav rikkumine ei ole tõendatud ning et kaebaja karistamine

VVK p 1.12.7 rikkumise katse eest ei lubatav.

Ringkonnakohus halduskohtu nende seisukohtadega ei nõustu.

13. Vangla kodukord on vangla direktori käskkirjaga antud üldkorraldus haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 51 lg 2 mõttes. Seega vangla kodukord on õiguspärane, kui see on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Vangla kodukorraga on lubatud

täpsustada vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja regulatsiooni selleks antud volituse aluse ja

piires. Samas ei ole vangla direktoril õigust reguleerida õiguse üldaktis reguleeritud küsimusi neis

sätestatust erinevalt. Vangla direktori volitus kodukorra kehtestamiseks tuleneb VangS § 105 lg-st 3.

VangS § 105 lg 21 näeb avatud loeteluna ette ka need küsimused, mida võib ja tuleb vangla

kodukorras reguleerida.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et VVK p 1.12.7 täpsustab VangS § 67 p-ga 2 kehtestatud

kinnipeetava kohustust mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirida

teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. VVK p 1.12.7 sõnastusest saab järeldada, et keeld ei ole

suunatud üksnes vägivalla tagajärgede ärahoidmisele, vaid sellega soovitakse saavutada vägivaldse

käitumise ärahoidmine üldisemalt. Vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamise keeld on hõlmatud

kohustusega mitte häirida teisi kinnipeetavaid või muid isikuid ning mitte takistada vanglateenistuse

ametnike kohustuste täitmist. Sellisena tuleb VVK p 1.12.7 mõista ja tõlgendada koostoimes VangS

§ 67 p-ga 2. Pidades silmas VangS § 67 p-s 2 sätestatud kohustuse laia ulatust tuleb ka vägivalla

kasutamise keeldu mõista selliselt, et see hõlmab kõiki vägivalla kasutamisele suunatud toiminguid

ja tegusid, s.h ka ettevalmistusi vägivalla kasutamiseks. Vastavalt on keeldu rikkuvaks kinnipeetava

käitumine, kui tema poolt füüsilise vägivalla kasutamine jääb toimumata temast mitteolenevatel

asjaoludel, näiteks vastustaja ametniku sekkumise tõttu. Seetõttu on ekslik halduskohtu arusaam, et

nn vägivalla katse VVK p 1.12.7 keeldu ei riku ja et kaebajale etteheietava teo eest karistamiseks

peaks VVK otsesõnu ette nägema rikkumise katse eest karistamise võimaluse.

14. Asjas on tuvastatud, et 3. oktoobril 2019 toimus kaebaja ja teise kinnipeetava vahel konflikt,

mille käigus mõlemad kinnipeetavad võtsid asendi, millest ilmnes valmidus ennast kaitsja ja/või

teist konflikti osapoolt rünnata. Vaidluse all ei ole seegi, et konflikt lõppes vastustaja ametniku

sekkumise järel. Konfliktis osalejate karjumise ja kehakeeles avaldunud agressiivsuse tõttu ei saa

välistada, et vastustaja ametniku sekkumiseta oleks konflikt lahendatud füüsilise vägivalla

kasutamisega mõlemalt poolt.

15. Halduskohtu hinnangul viitab 29. oktoobri 2019. a turvakaamera salvestise vaatlemise protokoll

sellele, et kaebajal ei olnud konfliktis ründavat rolli, vaid ta üksnes taganes teise kinnipeetava eest

ja oli valmis ennast kaitsma. Seejuures ei ole halduskohus aga selgitanud osa vastustaja tuvastatud

asjaoludest. Täpsemalt ei ole halduskohus pööranud tähelepanu sellele, et kaamerate salvestiste

vaatlemise protokolli kohaselt kell 11.03.06 liikus kaebaja teise kinnipeetava kambrisse nr S402,

seejärel nähtus kaamerast, et kaebaja jalg oli kambris S402 ukse ette asetatud, kambris sees oleva,

rohelise rätiku peal, rätik tõmmati jalaga kortsu, samal ajal kaebaja keha näha ei olnud. Alles sellele

sündmusele järgnes halduskohtu kirjeldatu, milles kaebaja väljus teise kinnipeetava kambrist ja

taganes teise kinnipeetava ees.

Vastustaja tuvastas, et konflikt algas 3. oktoobril 2019, kui jalutuskäigult naasmisel tekkis kaebaja

tüli teise kinnipeetavaga, kusjuures teine kinnipeetav karjus kaebaja peale. Vanglateenistuse

ametnik andis korralduse karjumine lõpetada, misjärel teine kinnipeetav läks oma kambrisse. See

eelnes eelmisel lõigus kirjeldatud sündmustele. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et

kaebaja oli ärritatud teise kinnipeetava karjumisest ja läks teise kinnipeetava kambrisse varasemat

verbaalset konflikti jätkama. Halduskohus siinkohal alusetult jättis tähelepanuta vangla

meditsiiniosakonnas samal päeval tuvastatud kaebaja ja teise kinnipeetava pisivigastused – kaebajal

täppverevalumid mõlemal õlal ja teisel kinnipeetaval väike verevalum ninal. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et need osutavad võimalusele, et kaebaja teise kinnipeetava kambris viibimise

ajal toimus nende vahel füüsiline kontakt. Kaebaja hilisem taganemine teise kinnipeetava eest on

seletatav sellega, et teise kinnipeetava kambris kaebaja ründas teist kinnipeetavat, milles eest teine

kinnipeetav omakorda soovis kätte maksta. Tähelepanuväärne on, et distsiplinaarmenetluses antud

seletustes kaebaja ega teine kinnipeetav ei ole püüdnudki usutavalt oma käitumist selgitada, väites

et konflikti ei olnudki ja valjuhäälne suhtlemine oli tingitud vajadusest ennast olmemüra taustal

kuuldavaks teha. Seega ei ole esitatud ühtegi selgitust kaebaja käitumisele, mida vastustaja oleks

pidanud ja saanud alternatiivse versioonina kontrollida. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav, et

ta distsiplinaarmenetluses ei suutnud konflikti kummagi osapoole käitumist täpsemalt kirjeldada ega

välja selgitada kumb kinnipeetavatest oli ründavas ja kumb kaitsvas rollis.

16. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid kinnitavad

VVK p-s 1.12.7 nimetatud vägivalla kasutamise keelu rikkumist kaebaja poolt. Määravat tähendust

ei ole siinjuures sellel, et füüsilise kontakti toimumine teise kinnipeetava kambris ei ole tõsikindlalt

tõendatud ning vastustaja ametniku sekkumine hoidis hiljem ära kakluse puhkemise. Kaebaja

tegevus on piisav teiste isikute elu, tervise ja kehalise puutumatuse õiguse rikkumisele suunatud

käitumise jaatamiseks, seega käsitatav vägivalla kasutamisest hoidumise kohustuse rikkumisena.

17. Vastustaja on karistuse määramisel selgelt põhjendanud, miks tuli kõiki asjaolusid arvestades

kaebajat esmakordse rikkumise eest karistada kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohus nõustub,

et vägivalla kasutamine kinnipeetava poolt on raske rikkumine, sest ohustab vangla julgeolekut

üldiselt, süvendades vaenulikkust kinnipeetavate vahel ning võib kaasa tuua kehavigastusi ja/või

tervisekahjustusi. Seetõttu ei saa kaebajale rikkumise eest karistuse määratud seitsmepäevast

kartseris viibimist pidada ebaproportsionaalseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaebaja karistamisel seega arvestanud oluliste asjaoludega

ega ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Seetõttu ei ole kaebaja karistamisel kaalutlusõiguse

rikkumine vastustajale etteheidetav. Kuigi kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 loetletud

distsiplinaarse mõjutamise meetmetest kinnipeetava õigusi kõige enam piirav, ei ole siiski keelatud

määrata kartserikaristust kinnipeetava poolt esmakordse rikkumise tuvastamisel, kui rikkumise

raskus ja muud asjaolud seda õigustavad. Vastustaja sellekohased põhjendused on küll üldsõnalised,

kuid neist nähtub siiski piisava selgusega, et vangla pidas oluliseks mõjutada karistusega hoiduma

kaebajat ja ka teisi kinnipeetavaid sarnaste rikkumiste toimepanemisest tulevikus. Leebemat liiki

karistuse kohaldamine selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud põhjendatud rikkumise raskuse tõttu.

18. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla 4. novembri 2019. a käskkirja

nr 6-3/802-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Seetõttu ei ole põhjust ka vaideotsuse

tühistamiseks.

Vastavalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb

uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.

19. Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kaebaja, et juhul kui ringkonnakohus tuvastab uusi

asjaolusid, soovib kaebaja riigi õigusabi esindamiseks kohtumenetluses. Ringkonnakohus ei

tuvastanud uusi asjaolusid, vaid rajas otsuse juba distsiplinaarmenetluses tuvastatule. Seetõttu ei ole

kaebaja taotluse tingimus täidetud ning taotlus tuleb jätta tähelepanuta.

Juhul, kui kaebaja siiski pidanuks vajalikuks talle riigi õigusabi korras esindaja määramist ka

praeguse apellatsioonimenetluse asjaoludel, tuleks taotlus jätta rahuldamata. Asjas vaidluse all

olevate asjaolude iseloomu tõttu ei ole apellatsioonimenetluses osalemiseks vajalik kaebajale

esindaja määramine. Kaebaja on menetluses näidanud, et suudab iseseisvalt esitada oma õiguste

kaitsmiseks vajalikud seisukohad ja taotlused.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb tühistada ka

halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2. Ringkonnakohus teeb ka selles osas uue otsuse ja jätab

kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

21. Vastustaja

ei

ole

esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid

vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)