2-18-19272/130 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-19272

Tsiviilasi

Asta Küti hagi Swedbank AS vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS apellatsioonkaebus

Asta Kütt vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. november 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Swedbank AS (registrikood 10060701),

esindaja Külli Reinfeld

Vastustaja

(hageja):

Asta

Kütt

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. aprilli 2021 otsuse resolutsioon muutmata täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Swedbank AS-i apellatsioonkaebus ning Asta Küti vastuapellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Asta Kütt (hageja) esitas 21. detsembril 2018 maakohtule hagi AS Swedbank (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine

kohtutäitur Oksana Kutšmei täitemenetluses olevas täiteasjas nr 084/2018/3186 hüpoteegiga

koormatud kinnisasja, registriosa nr XXXXXXX, realiseerimise ja saadud tulemist hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Andres Laanes (võlgnik) ja kostja 20. juulil 2004 laenulepingu

nr XXXXXXXXXXX (laenuleping I). Lepingu p 2.1 kohaselt oli laenulimiit 7 674 eurot.

17. augustil 2004 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise- ja

asjaõiguslepingu nr 2782 tagamaks võlgniku ja kostja vahelisest laenulepingust tulenevaid

nõudeid. Hageja on tagatisvara omanik.

12. juunil 2005 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu lisa nr 1, mille p 2.1 kohaselt tõsteti

laenulimiiti 16 550,52 euroni. 20. juulil 2005 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud

hüpoteegi kande muutmise asjaõiguslepingu nr 2397 tagamaks võlgniku ja kostja vahelisest

laenulepingu lisast nr 1 tulenevaid nõudeid, sh suurendati hüpoteegi summat. 18. augustil 2005

sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu lisa nr 2, millega lepiti kokku lepinguga võetud

kohustuste tagastamise lõpptähtpäevas.

9. augustil 2007 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (edaspidi ka

laenuleping II), mille alusel väljastas kostja võlgnikule laenu summas 95 929 eurot ja millest

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati XXXXXXXXXXX aadressil asuvale kinnisasja

XXXXXXXX mõttelisele osale hüpoteek. Nimetatud kinnisasi ei kuulunud hagejale.

Kostja on varasemalt kahel korral alates 2010. aastal laenulepingu I pahatahtlikult ja tühiselt

üles öelnud ning esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks, mille tagajärjel

on alustatud hagejale kuuluva ja laenulepingu I tagatiseks oleva kinnisasja müüki. Mõlemal

korral on kohtud leidnud, et laenulepingu I kostjapoolne ülesütlemine on olnud tühine ning

tunnistanud sundtäitmised lubamatuks (tsiviilasjad nr 2-10-48595 ja 2-15-13997).

26. jaanuaril 2018 esitas võlgnik kostjale tahteavalduse, et kõik võlgniku kostja pangas

asuvatele kontodele minevikus laekunud, laekuvad ja sealt tehtavad maksed, millistel on kasvõi

kaudne viide laenulepingule I, loetakse laenulepingust I tulenevate tagasimaksete katteks.

Esimest korda vastas kostja võlgniku 26. jaanuari 2018 tahteavaldusele 7. märtsil 2018 ja leidis,

et hageja saab täita tulenevalt VÕS § 88 lg-st 2 esmajärjekorras vaid laenulepingust II

tulenevaid nõudeid, lugedes seega kõik võlgniku või hageja poolt tehtud maksed

laenulepingust II tulenevate nõuete katteks. Nii põhjustas kostja olukorra, kus laenulepingut I

ei oleks justkui täidetudki.

7. märtsi 2018 kirjaga teavitas kostja hagejat, et kirja esitamise ajaks ei ole võlgnik kohaselt

täitnud laenulepingust I tulenevaid kohustusi ning tegi otse hagejale pakkumise I laenulepingust

tulenevate kohustuste ülevõtmiseks.

30. aprillil 2018 saatis kostja võlgnikule teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ning

tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks. Võlgnik sai nimetatud ülesütlemisavalduse kätte 18. mail

2018.

Kostja ei ole mingilgi viisil näidanud ega tõendanud, kuidas ülesütlemise avalduses

märgitud laenulepingust I tulenev 3 293,28 euro suurune võlgnevus on arvutatud. Tegelikkuses

võlgnikul laenulepingu I alusel kostja jaoks sissenõuetavaks muutunud võlgnevus puudub.

31. juulil 2018 alustas kohtutäitur Oksana Kutšmei hageja suhtes kostja 26. juuli 2018 avalduse

ja täitedokumendi alusel laenulepingust I tulenevate kohustuse (9 943,42 eurot) sundtäitmiseks

(täiteasi nr 84/2018/3186). Kostja ei ole näidanud kuidas on 9 943,42 euro suurune nõue

kujunenud. Täitemenetluse dokumendid (sh täitmisteade) toimetati hagejale kätte

10. augustil 2018.

Võlgnik ja hageja võlgniku eest on täitnud lepingust tulenevaid kohustusi regulaarselt ja

järjepidevalt. Laenuleping I on kehtiv, kuivõrd kostja poolt lepingu ülesütlemine oli õiguslikult

tühine.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Laenulepingust II tulenevate kohustuste katteks realiseeriti hüpoteek 24. augustil 2011, kuid

tagatise müügist saadu ei katnud kõiki lepingust tulenevaid kohustusi. Laenulepingust II

tulenev võlgnevus on võlgnikult kostja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga

tsiviilasjas nr 2-13-5939 ja see kohustus on kogu ulatuses sissenõutav. Laenulepingu I, mida

tagab hagejale kuuluvale kinnisasjale kostja kasuks seatud hüpoteek, on kostja poolt

ühepoolselt üles öeldud.

Laenulepingust I tulenev kohustus on käesoleva ajani hüpoteegiga tagatud, kuid

laenulepingust II tulenev kohustus ei ole hüpoteegiga tagatud, st laenulepingust II tulenev

kohustus on vähem tagatud kohustus.

Võlgnik tasus kuni 2016. aastani enda kontole raha viitega laenulepingule I. Kostja arvestas

need tasumised õigustatult vähem tagatud laenulepingust tuleneva kohustuse katteks. Kostja ei

ole nõustunud laenulepingu I täitmisega, kuna tulenevalt VÕS § 88 lg 2 ei või võlgnik juhul,

kui kohustused ei ole võrdselt tagatud, määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse.

Hindamaks seda, milline kohustus on vähem tagatud, tuleb lähtuda kohustuse täitmise ajast ja

antud juhul oli täitmise ajal laenulepingust I tulenev kohustus tagatiseta.

Kostja saatis 7. märtsil 2018 hagejale ja võlgnikule kirja, et võlgnik ei ole kohaselt täitnud

endale laenulepinguga võetud kohustusi. Laenulepingu I järgne võlgnevus oli selleks hetkeks

3 273,12 eurot. 7. märtsi 2018 teatises märkis kostja selgelt, et võlgnik on seadusest

(VÕS § 88 lg 2) tulenevalt isiklikult võimalik täita esmajärjekorras vaid laenulepingust II

tulenevat kohustust.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. oktoobri 2017 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-13997

osaliselt maakohtu otsuse, sest ei nõustunud maakohtuga, et kostjal ei olnud õigus

VÕS § 88 lg 1 ja 2 alusel alates 13. märtsist 2015 debiteerida laenulepingu II

tagastamiskohustuse katteks võlgniku kontolt rahasummasid, mille selgitusse oli makse tegija

märkinud, et tegemist on laenulepingu I märtsi-, aprilli- ja maikuu 2015 osamaksetega. Seega

ringkonnakohus nõustus, et kostjal oli õigus arvestada tasumised laenulepingu II katteks.

Võlgnik ei täitnud laenulepingut I kohaselt ning sellest laenulepingust on võlgnikul kostja ees

võlgnevus 246,53 eurot (s.h põhivõlgnevus 214,54 eurot), millele lisandub viivis. Selle

võlgnevuse suhtes on võimalik sundtäitmine. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust selle üle,

et tasumised, mille võlgnik tegi kostjale selgitusega laenuleping I või tasumised, mille hageja

tegi võlgniku kontole, oli kostjal õigus arvestada laenulepingu II kohustuste katteks.

Tsiviilasjas nr 2-15-13997 toimus vaidlus 18. mai 2015 lepingu ülesütlemise tahteavaldusest

tulenevalt. 18. mai 2015 teatise väljastamise hetkel oli laenulepingu I võlgnevus 246,53 eurot.

Kuna ringkonnakohus nõustus kostjaga, et hageja tasumised, mis ei laekunud otse kostjale ja

võlgniku tasumised võis kostja arvestada laenulepingu II kohustuste katteks, siis suurenes

laenulepingu I võlgnevus järjepidevalt. Kostja esitatud arvestustest ja 30. aprilli 2018

ülesütlemise teatisest nähtuvalt oli ainuüksi põhivõlgnevus 30. aprilli 2018 seisuga

2 623,50 eurot.

Pärast 18. mai 2015 ülesütlemise teatise väljastamist kuni 30. aprillini 2018 ülesütlemise teatise

väljastamiseni lisandus 35 põhiosa kuumakset kokku summas 2572,96 eurot. Kui lisada 18. mai

2015 ülesütlemise teatise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 214,54 eurot, on tulem

2787,50 eurot. Kuna 13. märtsil 2018 ja 16. aprillil 2018 tasus hageja otse kostjale kokku 164

eurot, siis oligi 30. aprilli 2018 ülesütlemise teatise väljastamise ajaks laenulepingu I järgne

põhivõlgnevus 2787,50 – 164 = 2623,50 eurot. Eeltoodust nähtuvalt oli 30. aprilli 2018 lepingu

ülesütlemise teatise väljastamise ajaks tasumata enam kui kolm järjestikust makset, mistõttu oli

igati põhjendatud lepingu ülesütlemise teatise väljastamine.

7. märtsi 2018 vastuses võlgniku 26. jaanuari 2018 tahteavaldusele ja võlgnevuse teatises

teavitas kostja, et võlgnikul on seadusest (VÕS § 88 lg 2) tulenevalt isiklikult võimalik täita

esmajärjekorras vaid laenulepingust II tulenevat kohustust ning viitas, et Tartu Ringkonnakohus

on tsiviilasjas 2-15-13997 leidnud, et võlgniku tahteavalduses viidatud debiteerimine oli

õiguspärane. Lisaks märkis kostja, et hagejale on korduvalt teatatud, et ta saab kohustusi täita

kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Nimetatud teatises on välja toodud, et laenuleping

I on võlgnevuses ja võlgnevuse summa oli kirja väljastamise hetkel

3272,12 eurot. Võlgnik võttis tähitult saadetud 7. märtsi 2018 teatise isiklikult vastu 28. märtsil

2018. Kuna võlgnevust ei tasutud ja kokkulepet ei sõlmitud, väljastas kostja põhjendatult 30.

aprillil 2018 lepingu ülesütlemise teatise.

Seega ei ole usutav võlgniku kui tunnistaja poolt 9. veebruaril 2021 kohtuistungil antud ütlus,

et tema teada võlgnevust tal ülesütlemise teatise väljastamise ajal ei olnud. Kostja oli võlgnikku

võlgnevuse olemasolust teavitanud ja võlgnik oli saadetud teatise isiklikult kätte saanud.

13. aprillil 2018 on kostja selgitanud ja edastanud ka nõude arvestuse võlgnevuse kujunemise

kohta. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal ja võlgnikul mistahes alus väita, et võlgnevus

puudus.

Kostja on seisukohal, et 30. aprilli 2018 lepingu ülesütlemine on kehtiv.

Puudub vaidlus, et võlgnik elab aadressil XXXX ning saab sealt kätte talle edastatava posti.

Samuti puudub vaidlus selle üle, et võlgniku kehtiv e-postiaadress on XXXXXXX. Nimetatud

asjaolusid on võlgnik tunnistajana 9. veebruari 2021 kohtuistungil kinnitanud. Kostja on

tõendanud, et edastas lepingu ülesütlemise teatise võlgnikule tähitud postiga ja lihtkirjaga

aadressil XXXX ja e-postiga aadressil XXXXXXX. Tähitud kirja võttis võlgnik vastu

18. mai 2018.

Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui võlgniku elukaaslase ema, kes on tagatisvara

omanik (hageja) sai talle edastatud teatised kätte paari päeva jooksul pärast väljastamist ning

suhtles oma tütre Liis Küttiga aktiivselt ka kõnealuse laenulepingu probleemidega seoses, siis

võlgnik sai ülesütlemise tahteavaldusest teada alles tähitud kirja kättesaamisel 18. mail 2018.

Asja materjalide kohaselt suhtleb võlgnik e-posti aadressi XXXXXXX vahendusel nii panga,

kohtu kui kohtutäituriga. Seega ei ole eluliselt usutav, et ta ei mäleta, et oleks lepingu

ülesütlemise teatise kätte saanud ka e-posti teel või et see info oleks temani hageja ja Liis Kütti

kaudu jõudnud enne 18. maid 2018. Ülesütlemise teatis on võlgnikule edastatud ka 30. aprillil

2018 postitatud lihtkirjaga aadressile XXXXas, millisele aadressile edastatavate teatistega oli

tal mõistlik võimalus tutvuda.

Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda lihtkirja teel saadetud lepingu ülesütlemise tahteavaldus

võlgnikule kätte toimetatuks hiljemalt 1. mail 2018, millest lepingu ülesütlemise tähtpäevani,

s.o 18. maini 2018 möödus 16 kalendripäeva. Seega ütles kostja lepingu üles järgides nii

VÕS § 416 lg-s 1 kui ka laenulepingu tüüptingimuste punktis 13.1.2 sätestatud tähtaega ja

laenusaajal oli enam kui kaks nädalat aega võlgnevuse kustutamiseks.

7. märtsil 2018 edastas kostja võlgnikule teatise, milles andis võlgnikule kohustuste täitmiseks

või läbirääkimiste teel alternatiivsete lahenduste saavutamise tähtaja 29. märtsini 2018. Samal

kuupäeval saatis kostja teatise ka hagejale, mille viimane võttis vastu juba 9. märtsil 2018,

samal ajal kui võlgnik viivitas kirja vastuvõtmisega kuni 28. märtsini 2018, s.o päev enne kirjas

määratud tähtaega. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik juhuslikult võtab kõik talle saadetavad

kirjad vastu 1 päev enne või 1 päev pärast kirjas märgitud kuupäeva ja seda olukorras, kus tema

lähikondne on teatised kätte saanud viivitamatult ning vastavad teatised on võlgnikule saadetud

ka e-posti teel mida ta kasutab ning lihtkirjana aadressil, kus ta ka päriselt elab.

Eeltoodust tulenevalt olid täidetud kõik lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed

eeldused.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus

rahuldas

hagi.

Kohus

tunnistas

lubamatuks

sundtäitmise täiteasja

nr 084/2018/3186 hüpoteegiga koormatud kinnisasja, registriosa nr XXXXXXX realiseerimise

ja saadud tulemist hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda. Maakohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamine) kohtulahendi jõustumiseni.

Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, sest kostja poolt 30. aprillil 2018 tehtud

laenulepingu I ülesütlemine on tühine, mistõttu ei ole kogu laenulepingust tulenev võlgnevus

sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa sundtäita.

Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude

täitmiseks (VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud

viivitusse. Hageja väite kohaselt ei ole nõue muutunud sissenõutavaks seetõttu, et võlgnik ei

ole makseviivituses, kostja ei ole võlgnikule andnud kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega

ning kostja ei ole võlgnikule pakkunud võimalust läbirääkimiste pidamiseks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuleping I on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 kohaselt.

Vastamaks küsimusele, kas kostjal oli õigus laenuleping I üles öelda, tuleb hinnata, kas esinesid

laenulepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused (VÕS § 416 lg 1 ja 2).

Üks hageja peamisi väideteid on see, et 26. jaanuaril 2018 esitas võlgnik kostjale tahteavalduse,

et kõik võlgniku kostja pangas asuvatele kontodele minevikus laekunud, laekuvad ja sealt

tehtavad maksed, millistel on kasvõi kaudne viide I laenulepingule, loetaks I laenulepingust

tulenevate tagasimaksete katteks. Kostja vastas tahteavaldusele 7. märtsil 2018 ja leidis, et

hageja saab täita tulenevalt VÕS § 88 lg-st 2 esmajärjekorras vaid laenulepingust II tulenevaid

nõudeid, lugedes seega kõik võlgniku või hageja poolt tehtud maksed laenulepingust II

tulenevate nõuete katteks. Nii põhjustas kostja olukorra, kus laenulepingut I ei oleks justkui

täidetudki.

Võlgnikul oli kostjaga sõlmitud kaks lepingut. Laenulepingust II tulenev võlgnevus on

võlgnikult kostja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-13-5939 ja

see kohustus on kogu ulatuses sissenõutav. Laenulepingust I tulenev kohustus on käesoleva

ajani hüpoteegiga tagatud. Kostja ei ole nõustunud laenulepingu I täitmisega, kuna tulenevalt

VÕS § 88 lg 2 ei või võlgnik juhul, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud, määrata, et täidab

paremini tagatud kohustuse. Seetõttu arvestas kostja võlgniku poolt tehtud maksed

laenulepingu II järgsete kohustuste katteks, kuna nimetatud lepingust tulenevad kohustused olid

muutunud varem sissenõutavaks ja olid halvemini tagatud.

VÕS § 88 lg 1 võimaldab võlgnikul arvestades VÕS § 88 lg 2 ja 3 tingimusi määrata, missuguse

kohustuse katteks on makse tehtud (vt Riigikohtu 3. juuni 2020 otsus tsiviilasjas 2-17-7502,

p 14.2). Kohus nõustus kostja seisukohaga, et võlgniku 7. märtsil 2018 tehtud tahteavaldus ei

oma õiguslikke tagajärgi, kuna on vastuolus VÕS § 88 lg-s 2 sätestatud kohustuse katteks

maksete määramise eeltingimustega, millest tuleb võlgnikul lähtuda. Samuti leidis kohus, et ei

ole õige hageja tõlgendus lepingute võrdse tagatuse osas. Kui võlgnikul on mitu kehtivat

kohustust võlausaldaja ees, mis ei ole võrdselt tagatud, ei või võlgnik määrata, et täidab

paremini tagatud kohustuse. Siinjuures ei omanud kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, kas

eelnevalt olid kohustused võrdselt tagatud, lähtuda tuleb olemasolevast olukorrast ja selline

käsitlus tagab ja kaitseb võlausaldaja huve võlgniku poolt kohustuste täitmise osas.

Kohtule esitatud 30. aprilli 2018 hagejale väljastatud teatisest lepingutest tuleneva võlgnevuse

kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kohaselt on laenulepingu I järgne võlgnevus

30. aprilli 2018 seisuga 3293,28 eurot, millest põhiosa on 2623,30 eurot, viivis 351,66 eurot ja

intress 318,32 eurot.

Hageja on ise hagiavalduses kinnitanud, et kuna kostja debiteeris tasumised laenulepingu II

katteks, tekkis olukord nagu laenulepingut I ei oleks täidetud ja selle täitmine on võlgnevuses.

Eeltoodust asjaoludest tulenevalt on tõendatud, et laenulepingu I täitmise osas oli võlgnevus

enam kui kolme järjestiku makse osas 30. aprilli 2018 seisuga kui kostja saatis võlgnikule

teatise võlgnevuse tasumiseks ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostja laenulepingu ülesütlemine on kehtiv. Maakohus leidis, et

30. aprilli 2018 laenulepingu I ülesütlemisteates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta

kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus. Riigikohus on asunud 1. novembri 2017

lahendis 2-15-17677 seisukohale, et sellises olukorras ei saa teate kättesaaduks lugemisele

kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik

tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja

avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja tagatisvara täitemenetluses müümiseks.

(Riigikohtu 25. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12).

Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise korral puudub tahteavalduse saajal mõistlik

võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14).

Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid

võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri

seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse

tekkimise korral kontrollitaval viisil.

30. aprillil 2018 kostja poolt saadetud tähitud kirja saatmine ja võlgniku poolt 18. mail 2018

kättesaamine on antud asjas tõendatud. 9. veebruari 2021 kohtuistungil kinnitas võlgnik, et sai

teate kätte postkontoris tähitud kirjana. E-postiga sellise teate kätte saamist ei mäleta. Kostja

poolt esitatud tõendid e-kirjade saatmise kohta ja võlgniku elukohta lihtkirjade saatmine

kinnitab üksnes, et nimetatud kirjad on võlgnikule saadetud, kuid ei saa lugeda tõendatuks

võlgniku poolt kirjade kättesaamist. Kostja poolt ei ole tõendatud, et võlgnikul oli mõistlik

võimalus saadetud e-kirjade ja lihtkirjade sisuga tutvuda.

Maakohus asus seisukohale, et kui tõendatud ei ole tahteavalduse kättesaamine, siis puudus

võlgnikul mõistlik võimalus saadetud kirja sisuga tutvuda. Kuna kostja lõpetas lepingu

ühepoolselt 18. mail 2018 ja võlgnik sai lepingu ülesütlemise avalduse kätte 18. mail 2018, siis

ei olnud võlgnikule tagatud VÕS § 416 lg 1 tulenev kahenädalane tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks ja seetõttu on lepingu ülesütlemine tühine.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista

menetluskulud summas 6350 eurot koos lisanduva viivisega. Kohus leidis et arvestades hageja

esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid antud tsiviilasja olemust ja keerukust ning ajalist

kestvust, on hageja poolt menetluskulude nimekirjas esitatud menetlustoimingutele näidatud

ajakulu põhjendatud osaliselt 38,5 tunni ulatuses, mis on kooskõlas tsiviilasja olemuse,

keerukuse ja mahuga. Põhjendatud menetluskulu on ka riigilõiv 350 eurot. Kohus määras

hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4970 eurot (4620 + 350), mille mõistis välja

kostjalt. Kohus mõistis hageja taotluse alusel alates kohtuotsuse jõustumisest menetluskuludelt

välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaal- ja

menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi

osaliselt rahuldamata ja sundtäitmine lubamatuks tunnistamata laenulepingu I osamaksetest

tuleneva võlgnevuse 3859,83 eurot (seisuga 30. aprill 2021, lisandub viivis) sundtäitmisel.

Maakohus ei ole võtnud seisukohta sissenõutavaks muutunud laenulepingu osamaksete

võlgnevuse sundtäidetavuse osas. Maakohus nõustus kostja seisukohaga nõude arvestuse osas,

mistõttu pidanuks kohus tunnistama sundtäitmise osaliselt lubatavaks. Kuivõrd võlgnevuse

suurus on ajas muutuv, on kostja hinnangul oluline nõude arvestuse ajakohastamine,

tuvastamaks võimalikult ajakohane nõude suurus, mille sundtäitmise õigus kostjal esineb.

Kuna maakohus tuvastas, et võlgniku kontole tehtud maksed ei saa pidada laenulepingu I

täitmiseks, on võlgnikul kostja ees võlgnevus, mis 30. aprilli 2021 seisuga on 3 859,83 eurot,

millel lisandub viivis ja seda nõuet on võimalik sundtäita, mistõttu tuleb maakohtu otsus

tühistada osas, millega maakohus tunnistas lubamatuks kogu sundtäitmise.

Kuna hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata, tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada hagi

tagamine osas, milles hagi jäetakse rahuldamata, s.o 3 859,83 euro ja lisanduv viivise

sundtäitmisel. Kostja palub jätta maakohtu menetluskulud kogu ulatuses poolte endi kanda

ning ringkonnakohtu menetluskulud kogu ulatuses hageja kanda.

5. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja menetluskulud jätta

kostja kanda.

Hageja hinnangul pidanuks maakohus otsuse tegemisel lähtuma TsMS §-dest 5 lg 1, 221 lg 1

ja 442 lg 8. Seega oleks kohus pidanud tuvastama kas võlgnikul puudub laenulepingu I alusel

kostja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevus; miks võlgniku poolt 26. jaanuaril 2018 kostjale

tahteavalduse tegemise ajal ei olnud laenuleping I ja laenuleping II enam õiguslikult võrdselt

tagatud ning miks ei olnud võlgniku selline tahteavaldus kostjale õiguslikult siduv.

Võlgnik on teinud kostjale tahteavalduse, millega ta määras kindlaks, et kõik tema kontole

vastava viitega laekuvad ja sealt debiteeritavad maksed tuleb lugeda laenulepingust I tulenevate

kohustuste katteks tehtud makseteks. Hageja hinnangul on tegemist ühepoolse tehinguga

TsÜS § 67 lg 2 II lause mõttes, mis ei vaja kehtimiseks mitte kellegi aktsepti.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus võttis menetlusse hageja

vastuapellatsioonkaebuse osas, milles hageja vaidlustab kindlaksmääratud menetluskulude

suurust. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Seega on ringkonnakohtu menetluses hageja vastuapellatsioonkaebus osas, milles kohus

määras hageja menetluskulude suuruse kindlaks väiksemas ulatuses kui hageja oli taotlenud,

so. 6 350 euro asemel 4 970 euro ulatuses.

Hageja hinnangul oleks maakohus pidanud kohtuotsuses esitama õiguslikult jälgitavad

põhjendused selle kohta, miks tuleb antud juhul määrata hageja poolt asjas kantud

menetluskulud kindlaks oluliselt väiksemas summas, kui hageja on neid tegelikult kandnud.

7. Kostja ei pea vastuapellatsioonkaebust menetlusse võetud osas õigeks ja vaidleb sellele

vastu. Kostja hinnangul oli hageja menetluskulude nimekiri väga üldsõnaline, puudus detailne

kulude koosseis, mille põhjendatust oleks võimalik hinnata. Menetluse kulgu ning esitatud

dokumentide sisu ja mahtu arvestades on hageja esindaja töötundide arv on üle paisutatud.

Hageja on avaldanud, et dokumentide koostamisele on kulunud minimaalselt (juba ainuüksi

nimetatud märge näitab, et esindajal puudub ka endal selge ülevaade) 24,5 tundi, kohtu

koostatud dokumentidega tutvumisele 6 tundi, kostja dokumentidega tutvumisele 21 tundi ja

kohtuistungitel osalemisele 5,5 tundi. Ajakulu ei ole kogu ulatuses põhjendatud ning vajalik.

Menetluse kestvus on olnud küll pikk, kuid 2020. aasta sisulist menetlust erinevatel põhjustel

ei toimunud (v.a 14. jaanuari 2020 kohtuistung). Paljud menetlusdokumendid sisaldavad kas

kompromissi tähtaja pikendamise taotlust, sellele seisukoha esitamist või istungi

edasilükkamise taotlust, millised menetlustoimingud ei ole ajamahukad ega keerukad. Kogu

menetluse kestel on hageja esindaja esitanud vaid kolm sisulist menetlusdokumenti ning

osalenud kahel kohtuistungil. Ka kohtu dokumendid ei ole olnud sedavõrd mahukad või

keerukad, et nendega tutvumiseks kuluks 6 tundi. Samuti ei ole vastustaja esitanud menetluses

menetlusdokumente, millega tutvumiseks saaks lugeda põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21

tundi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning

tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi

(TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus ja hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

9. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Täitemenetlus hageja suhtes

algatati hageja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes kostja 26. juuli 2018

avalduse alusel laenulepingust I tulenevate kohustuste 9943,42 eurot sundtäitmiseks.

Maakohus rahuldas hagi täielikult ja tuvastas, et sundtäitmine on lubamatu. Kostja ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et 30. aprilli 2018 laenulepingu I

ülesütlemine on tühine. Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta hagi osaliselt rahuldamata ja

sundtäitmine hageja suhtes lubamatuks tunnistamata laenulepingu I sissenõutavaks muutunud

osamaksete osas 30. aprilli 2021 seisuga 3859,83 eurot. Ringkonnakohtu istungil täpsustas

kostja, et sissenõutavaks muutunud osamaksete summa on 3974, 72 eurot, millest 2380, 95

eurot põhiosa, 523, 09 eurot intress ja 1070, 68 eurot viivis.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud

ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

10. Maakohus tuvastas, et võlgnik A. Laanes sõlmis kostjaga laenulepingu I ja laenulepingu

II. Laenuleping I on tarbijakrediidileping. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt

tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole

õiguste suurema kaitse vajadus. Kuna laenulepingu I tagatiseks on hüpoteek hagejale kuuluvale

korteriomandile, saab eristada lepingut kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut

(VÕS § 402 lg 2), mistõttu on põhjendatud analoogia korras kohaldada käesoleval juhul

tarbijakrediidi sätted ka hüpoteegi seadmise lepingule, mis tagab tarbijakrediiti. Oluline on siin

asjaolu, et tagatise andjaks on võlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes olev isik, kes sõlmis

lepingu isiklikust põhjusest tulenevalt (võlgniku elukaaslase ema).

11. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidlust, et 30. aprilli 2018 laenulepingu I

ülesütlemine oli tühine. Sellele eelnevalt on sundtäitmine hageja vastu tunnistatud kaks korda

kohtuvaidluse tulemusena lubamatuks (täiteasjades nr 084/2010/2954 ja nr 084/2015/2170).

Kostja soovib vaatamata laenulepingu I ülesütlemise tühisusele lubada tal sundtäita tagatisvara

arvelt laenulepingu I järgseid sissenõutavaks muutunud osamakseid perioodil märts 2015 kuni

veebruar 2018 koos lisanduva intressi ja viivisega. Osamakseid märtsist 2015 soovis kostja

sundtäita ka täitemenetluses nr 084/2015/2170, mille lubatavuse osas toimus pooltel vaidlus

tsiviilasjas nr 2-15-13997. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et täitemenetlus täiteasjas

nr 084/2015/2170 lõpetati kostja algatusel ning koheselt seejärel ütles kostja laenulepingu I

uuesti üles ja algatas uue (käesoleva) täitemenetluse.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna laenuleping I ja laenuleping II ei

olnud pärast laenulepingu II tagatise realiseerimist enam võrdselt tagatud, ei võinud võlgnik

VÕS § 88 lg 2 järgi ise määrata, et ta täidab paremini tagatud kohustuse (st laenulepingust I

tulenevad kohustused). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et võlgniku 7. märtsi

2018 tahteavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi, kuna see on vastuolus VÕS § 88 lg-ga 2.

Nõustudes selles osas maakohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata.

Maakohus tuvastas (otsuse p 14), et laenulepingust I tulenev osamaksete võlgnevus, mida kostja

soovib sisse nõuda, tekkis ajast, mil kostja hakkas kõiki võlgniku makseid arvestama VÕS § 88

lg 2 alusel üksnes laenulepingu II kui vähem tagatud laenulepingust tulenevate kohustuste

katteks, st 13. veebruarist 2015 (apellatsioonkaebuse lisa II kd lk 114). Kostja arvestuse järgi

ei ole laenulepingu I osamakseid kuni 13. märtsini 2018 , mil hageja alustas ise osamaksete

tasumist (82 eurot kuus) tehtud.

Ringkonnakohus märgib, et kui kostja oleks arvestanud märtsist 2015 tehtud makseid

laenulepingu I katteks, ei oleks kostjal olnud eelduslikult alust laenulepingut I korduvalt üles

öelda VÕS § 416 lg 1 järgi.

13. Asjas on oluline välja selgitada, kas ja millal kostja teatas võlgnikule ja hagejale

pandipidajana oma otsusest arvestada kõik võlgniku maksed laenulepingust II tulenevate

kohustuste katteks. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 järgi

kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramise kohta ei saa olla tarbijakrediidilepingu korral

täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on

võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 järgi kohustuste

täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemiseks laenulepingus

kokku lepitud viisil. Pangakontol nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus

(Riigikohtu 3. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502). Tsiviilasjas nr 2-15-13997 tuvastas

ringkonnakohus (otsuse p 7), et alates 13. märtsist 2015 debiteeris kostja võlgniku laenulepingu

II tagasimakse kohustuse katteks võlgniku kontolt rahasummad, mis makse tegija oli

määratlenud maksekorralduse selgituses kui märtsi-, aprilli, ja maikuu 2015 osamaksed

laenulepingu I järgi.

Laenulepingu I p-s 14.4 on pooled kokku leppinud, et lepinguga seotud teated vormistatakse

kirjalikult ja saadetakse teise poole aadressile. Tasumise korra osas (ptk 10) ei ole pooled

teistmoodi kokku leppinud.

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et teda ei ole kõigi võlgniku maksete arvestamisest

laenulepingu II katteks informeeritud. Kostja hageja väidet ei vaidlustanud ning hageja

teavitamine ei ole tõendatud ka tsiviilasja materjalidega. .

Ringkonnakohus leiab, et kui kostja ei ole hagejat tagatise andjana õigeaegselt teavitatud oma

otsusest arvestada kõik võlgniku maksed laenulepingu II kohustuste katteks, puudus hagejal

võimalus asuda ise laenulepingut I täitma, et vältida sellega sundtäitmist tagatise arvelt.

VÕS § 78 lg 3 järgi ei saa võlausaldaja keelduda täitmise vastuvõtmisest, kui kolmas isik teeb

seda sundtäitmise vältimiseks. Hagejal oli tagatise andjana oluline ja äratuntav huvi saada täpset

informatsiooni laenulepingu I täitmise kohta kogu lepingu kehtivuse ja täitmise aja. Tõendatud

on, et sellekohast kirjalikku teavet andis kostja hagejale alles märtsis 2018 pärast kohtuvaidluse

lõppu tsiviilasjas nr 2-15-13997 ( I kd lk 21).

14. AÕS § 278 lg 7 kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude

vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik. Hageja ei nõustu võla arvestusega (II kd

lk 64) ja väidab, et kostja ei ole edastanud võlgnikule graafikuid ja on tuginenud kostja poolsele

lepingu p 7.2 rikkumisele. Laenulepingu p 7.1. ja 7. 2 kohaselt on võlgniku poolt pangale

tasumisele kuuluvad laenumaksed ja intressimaksed ja nende tasumise tähtajad graafikus ja

mille pank kohustus koostama kahe pangapäeva jooksul pärast laenusumma või selle osa

kasutusse võtmist laenusaaja poolt ja intressimäära igakordset muutmist. P 7.3 kohaselt

kohustus pank edastama graafiku e-posti teel. § 7.4 kohaselt kui graafikus toodud maksed ei

ühti laenusaaja poolt lepingu tingimuste alusel arvutatud maksetega, siis kohustus ta sellest

pangale pärast graafiku kättesaamist viivitamatult teatama.

Kostja ei vaidlusta hageja väidet, et ta ei ole graafikut pärast laenulepingu I järgset esmast

ülesütlemist enam võlgnikule edastanud, põhjendades seda sellega, et neid enam ei genereerita

(II kd lk 64p). Seega on kostja jätnud täitmata lepingust ja VÕS § 404 lg-st 22 tuleneva

kohustuse

teha

tarbija

nõudel

kogu

tarbijakrediidilepingu

kestel

kättesaadavaks

tagasimaksetabelid (graafik).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus leping kehtib, kuid kostja ei nõustu täitma

lepingus kokkulepitut maksegraafikute edastamise osas ning ei ole enne 2018. aastat teavitanud

kooskõlas lepinguga võlgnikku ja hagejat oma otsusest arvestada kõik võlgniku maksed

laenulepingu II järgsete kohustuste katteks, ei ole kostja nõue, mille alusel kostja algatas hageja

suhtes täitemenetluse, selge ning täitemenetlus pandipidaja suhtes ei ole lubatav ka osamaksete

osas.

15. TMS § 221 järgses hagis võib tugineda ka sellele, et hüpoteegi realiseerimiseks

sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 2-17-7502 p 17). Hageja on menetluses tuginenud hea usu põhimõtte rikkumisele kostja

poolt. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui eeldada, et kostja poolt menetluses esitatud võla

arvestused on õiged, on sundtäitmine hageja kui pandipidaja suhtes lubamatu juhtumi muid

asjaolusid arvestades (sh järjestikused laenulepingu I kehtetuks tunnistatud ülesütlemised,

erinevate täitemenetluste algatamine ning samade osamaksete nõudmine erinevates

täitemenetlustes). Eelkõige on aga oluline kostja poolt hageja suhtes teavitamiskohustuse

täitmata jätmine VÕS § 88 lg 2 kohaldamise osas, mistõttu ei saanud hageja õigeaegselt teada

oma õigusest hakata sundtäitmise vältimiseks ise makseid tegema. Just seetõttu sai tekkida

võlgnevus, mille täitmiseks hageja tagatisvara müüki nõuab. Kostja on käitunud vastuoluliselt

ja hagejat kahjustaval viisil. Tagatisvara sundvõõrandamine ei saa olla kostja eesmärk ning

kohustust ise täitma hakates (mida hageja 2018. aastal ka tegi) saanuks hageja tagatisvara

võõrandamist ära hoida.

Seega on sundtäitmine täiteasjas nr 084/2018/3186 täielikult lubamatu.

16. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse kostjalt hageja

kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse osas. Vastuapellatsioonkaebuses selles osas

põhjendused täielikult puuduvad, sh ei ole hageja märkinud millist õigusnormi on maakohus

otsuses rikkunud või millist asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud (TsMS § 633 lg 2 p 3

ja lg 3). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt oli tema menetluskulu suuruseks maakohtus

õigusabikulu 57 h eest 6000 eurot ja riigilõiv 350 eurot (II kd lk 90), millest maakohus pidas

põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja 4970 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus jätab hageja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võetud osas rahuldamata.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud. Käesolevas asjas

pidas maakohus põhjendatud ajakuluks õigusabile 38,5 h, mis on kooskõlas tsiviilasja olemuse,

keerukuse ja mahuga. Maakohus põhjendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate

menetluskulude vähendamist sellega, et õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja

olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus ei pea hindama iga

üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust minutilise täpsusega. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja jätab maakohtu otsuse ka selles osas muutmata.

17. Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad

poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Pooled

menetluskulude nimekirju ei esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks