2-18-7840/111 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Iris Kangur-

Gontšarov ja Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-7840

Kohtuasi

X hagi Y vastu kaasomandi lõpetamiseks ja nõusoleku

andmiseks kohustamiseks

Y vastuhagi X vastu kaasomandi lõpetamiseks ja

nõusoleku andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ott Saame

Kostja Y (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 01.12.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellandi alternatiivne taotlus kohtuekspertiisi määramiseks rahuldamata.

2. Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus jätta muutmata.

3. Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-18-7840

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud, vastuväited vastuhagile

1. Hageja esitas 20.05.2018 kostja vastu hagi kaasomandi jagamiseks. Hageja palus lõpetada

XXX kinnistu Saku vallas kaasomand viisil, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel

täitemenetluse reeglite kohaselt kohtutäituri vahendusel ja kinnistu müügist saadud summad

jagatakse järgnevalt: hagejale kantakse 50% kinnistu müügist saadud summast; kostja

müügitulu arvelt tasutakse tema laenukohustus panga ees ja ülejäänu kantakse kostjale. Samuti

palus hageja kohustada kostjat andma tarvilikke tahteavaldusi. Alternatiivselt palus hageja jätta

kinnistu kostja ainuomandisse kohustusega tasuda hagejale 50% kinnistu turuväärtusest ja

kohustada hagejat andma tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks üksnes juhul, kui

omandi kaotuse eest ettenähtud hüvitis on hagejale tasutud või kandud notari deposiitkontole.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja ja kostja vennad, kes omandasid

23.02.2012 kinkelepingu alusel kinnistu vanemalt vennalt ning otsustasid rajada sinna

kahepereelamu mõlemale koduks. Kohalik omavalitsus ei võimaldanud rajada kinnistule

paarismaja ja vennad otsustasid esitada taotluse üksikelamu ehitusloa väljastamiseks, kuid

ehitada maja kahele perele. Maja on ehitatud selliselt, et kummagi pere elamu osa vahele on

rajatud sein. Selliselt on mõlemal perel oma sissekäik, köök, pesemisruumid jms.

3. Hageja on ehitaja ning ehitusettevõtte omanik ning suure osa ehitustöödest tegi hageja

isiklikult. Kostja võttis enda osa finantseerimiseks ning materjalide soetamiseks laenu. 2014. a

kolis hageja elama Soome. Kostja jäi elama majja koos perega.

4. Poolte kaasomand on mõistlik jagada kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel.

Hagejal on kahtlus, et kuivõrd kostjal on panga ees märkimisväärne võlgnevus, ei pruugi tal

olla rahalisi vahendeid omandada hageja kaasomandi osa.

5. Vastuhagile vaidles hageja vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal puudub huvi

omandada vastuhagis talle pakutud kinnistu osa, tal ei ole huvi ega soovi enda omandisse jätta

kinnistut ega osa sellest. Arvestades pooltevahelisi suhteid, ei ole otstarbeks, mõistlik ega

kaasomanike huvides lõpetada kaasomand reaalosadeks jagamise teel. Hagejal puudub huvi

vastuhagis talle pakutava kinnistu omandamise vastu, sellist kinnistut ei eksisteeri ning

igasuguse kinnistu moodustamiseks peab olema täidetud palju eeldusi, sh peab olema kohaliku

omavalitsuse kooskõlastus. Samuti tuleks reaalosadeks jagamise korral kostjal tasuda hagejale

rahaline tasaarvestus kinnistu turuväärtuselt. Hageja on veendunud, et kostjal puudub rahaline

võimalus taotleda kinnistu jätmist enda ainuomandisse hüvitise maksmise vastu.

2-18-7840

Kostja vastuväited ja vastuhagi

6. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palub lõpetada kaasomand viisil, mille

kohaselt kinnistu koos selle oluliste osadega jagatakse reaalosadeks vastavalt lisatud plaanile,

hagejat kohustatakse asjaõiguslepingut sõlmima ja vajalikke tahteavaldusi andma.

7. Kostja taotletud viisil kaasomandi lõpetamine arvestaks enim poolte seniseid suhteid ja

läbisaamist. Samuti oleks nimetatud viis kõige õiglasem, kuna annab mõlemale võimaluse

säilitada senisest kinnistust osa omandiõigus, saades kindlalt piiritletud kinnistu osa

ainuomanikuks.

8. Kostja kinnitas, et tal on isiklik huvi kinnistu vastu, kuna tegemist on vennalt kinke teel

saaduga, millele ta on oma rahast ja ajast püstitanud elumaja, kus elab praegusel ajal koos

perega. Mingil juhul ei ole põhjendatud kinnistu avalikul enampakkumisel müümine. Kostja on

kinnistule ehitanud maja oma vahendite arvelt, mistõttu hagejale 50% hoonestatud kinnistu

väärtusest hüvitamine ei ole põhjendatud.

9. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõuded on osaliselt või täielikult

põhjendatud ning hagejale tuleb hüvitada 50% kinnistu väärtusest, palus kostja hüvitise

tasaarvestada. Kostja kulutused kinnistule on vähemalt 185 342.26 eurot. Eksperthinnangu järgi

on kinnistu turuväärtus 233 000 eurot. Seega on õiglane, et kostja maksab hagejale hüvitisena

23 828.87 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Harju Maakohus rahuldas 22.03.2021 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus

lõpetas kaasomandi viisil, mille kohaselt kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning

saadust saab 50% hageja ja ülejäänud 50% arvelt tasutakse esmalt Luminor Pank AS-i ees olev

laenukohustus, mille tagamiseks on kinnistule seatud hüpoteek, ja seejärel järgi jääva summa

saab kostja. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja kulude suurust rahaliselt kindlaks ei

määranud.

11. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja on XXX kinnistu asukohaga Saku vald, XXX küla, Harju

maakond (registriosa number XXXXXXX) kaasomanikud. Kummalegi kuulub ½ mõttelist osa,

mis nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest. Pooled ei vaidle, et kaasomand tuleks lõpetada,

kuid neil on erimeelsus kaasomandi lõpetamise viisi osas.

12. Kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lõikega 1 on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda

kaasomandi lõpetamist. See tähendab, et kohus ei pea tuvastama kaasomandi lõpetamise

põhjust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-06). Kohus tugines ka AÕS § 77 lõigetele 1 ja 2. AÕS

§ 76 lõike 2 järgi on kaasomandi lõpetamise nõuet välistav asjaolu üksnes poolte kokkulepe.

Sellise kokkuleppe sõlmimist ei ole kohus tuvastanud, nagu ka muid piiranguid, mis takistaksid

kaasomandi lõpetamist. Seega on kaasomandi jagamise nõude materiaalõiguslikud eeldused

täidetud.

13. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-65-10 punktist 21 tulenevalt peab kaasomandi lõpetamine

toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades; kohus peab nõude

lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest; kohtul on võimalik

kaasomand lõpetada üksnes hagis või vastuhagis taotletud viisil.

14. Maakohus leidis, et antud juhul on põhjendatud lõpetada kaasomand hageja poolt hagis

esimese alternatiivina nimetatud viisil, s.o kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel.

2-18-7840

Kaasomandit ei ole võimalik lõpetada kinnistu jätmisega kostja ainuomandisse, kuna kostja ei

ole kohtule esitanud tõendeid, millest ilmneks, et tal on võimalik hagejale tasuda õiglane hüvitis

omandi kaotuse eest. Kohus selgitas pooltele 09.09.2020 e-kirjas, et Riigikohus on lahendis nr

3-2-1-14-17 (punktis 25 ja selle alapunktides 25.1–25.3) asunud seisukohale, et kui asja või

õigust soovib üks kaasomanik, peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks

tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule

maksma. Jättes asja või õiguse ühele kaasomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste

tahteavaldused omandi üleandmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 5 ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lõike 1 kohaselt. Kui seda teha hüvitise maksmise

kohustuse vastu, mida omandaja maksta ei jaksa, tekib olukord, kus otsus võib jäädagi huvi

(raha) puudusel täitmata. Seda juhul, kui raha maksmise kohustus pannakse omandajale omandi

saamise tingimusena, st teiste kaasomanike tahteavaldused asendatakse tingimusel, et omandaja

maksab neile omandamise eest kohtulahendiga ette nähtud hüvitise. Sel juhul on tegemist

tahteavalduste andmiseks kohustatud kaasomanike õigusega keelduda tahteavalduste andmisest

raha saamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lõike 5 mõttes. Kui hüvitis mõistetakse aga teise

kaasomaniku kasuks välja, võib hüvitist saama õigustatud kaasomanik alustada teise vastu raha

saamiseks täitemenetlust, mille käigus võõrandatakse lõpuks hüvitist maksma kohustatule

jäetud ese ja halvemal juhul ka muu vara ning lõppkokkuvõttes võib kaasomandi jagamine viia

eseme omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni. Selline

kaasomandi lõpetamise viis võib seega koormata üht kaasomanikku ebaproportsionaalselt.

Eelkirjeldatud olukordade vältimiseks peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest

tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov

ja võimalus maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule, vaid panema eseme avalikule

enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei

ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi selles

olukorras lõpetamata. Seda peaks kohus pooltele ka enne selgitama ja võimaldama neil esitada

enampakkumise nõue alternatiivselt juhuks, kui kohtu arvates tuleks eseme omandamise eest

maksta rohkem, kui omandamist soovija on valmis ja võimeline tegema. Eset ühele

kaasomanikule jättes tuleks temalt samal ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja

mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist soovinud kaasomanik on ise nõudnud asja endale

hüvitise väljamõistmise vastu või vähemasti nõustunud temalt raha väljamõistmisega . Sel juhul

tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike

tahteavalduste andmisega (TMS § 21), vältimaks nii eseme omandamist hüvitist maksmata kui

hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut tagamata.

15. Antud juhul on riiklikult tunnustatud eksperdi 13.07.2020 ekspertiisiaktiga (dtl 306-336)

tuvastamist leidnud, et kaasomandisse kuuluva kinnistu väärtuseks on 233 000 eurot. Seega

märkis kohus 09.09.2020 e-kirjas, et kostjal tuleb tõendada, et tal on majanduslikult võimalik

hüvitada hagejale omandi kaotamise eest ½ kinnisasja väärtusest, milleks on 116 500 eurot.

Kohus märkis, et nimetatud asjaolu on kostjal võimalik tõendada dokumentidega, millest

nähtub, et kostjal on koheselt olemas vastavad rahalised vahendid (nt pangakonto väljavõte)

või et mõni krediidiasutus on kinnitanud, et ta on valmis kostjale vastavas summas laenu andma.

Kuna kostja selliseid tõendeid ei esitanud, leidis kohus kooskõlas Riigikohtu lahendis nr

3-2-1-14-17 väljendatuga, et võimalik ei ole lõpetada kaasomandit selliselt, et kinnistu jääks

kostja ainuomandisse.

16. Rahuldamata tuleb jätta ka vastuhagis esitatud nõue kaasomandi lõpetamiseks reaalosadeks

jagamise teel. Kohus selgitas 09.09.2020 e-kirjas kostjale, et Riigikohus on lahendi nr

3-2-1-61-12 punktides 12 ja 13 asunud seisukohale, et kinnisasja jagamisel tuleb arvestada

maatüki olemust ja maakorralduse nõudeid. Riigikohus leidis, et olukorras, kus pooled ei ole

saavutanud kinnisasja kasutamise kokkulepet, võib asja reaalosadeks jagamine olla ebamõistlik

2-18-7840

ja kaasomanike huvide vastane, jagamine eeldab jagatava kinnisasja piiride kindlaksmääramist.

Kohus selgitas, et kostjal tuleb esitada tõendid selle kohta, et kinnistu reaalosadeks jagamine

on võimalik lähtuvalt maatüki olemusest, maakorralduse nõuetest ja kinnistul asuvast ehitisest.

Eelkõige tuli kostjal esitada tõend selle kohta, et kohalik omavalitsus annab nõusoleku kinnistu

reaalosadeks jagamiseks. Kostja selliseid tõendeid ei esitanud. Seega asus kohus seisukohale,

et vastuhagis esitatud kaasomandi lõpetamise nõue tuleb rahuldamata jätta, kuna kostja ei ole

tõendanud vastava nõude rahuldamise eelduseid. Samuti oli kohus seisukohal, et kaasomandi

lõpetamine kinnistu reaalosadeks jagamise teel ei oleks mõistlik, kuna nähtuvalt menetluses

esitatud asjaoludest ei ole poolte vahel heanaaberlikud suhted.

17. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kaasomandit on võimalik lõpetada üksnes

hagis esimese alternatiivina nimetatud viisil, s.o avaliku enampakkumise teel. Kinnistu

müümisel avalikul enampakkumisel saavad mõlemad kaasomanikud enda omandiosa suurusele

vastava õiglase hinna. Kohus määras, et enampakkumisel saadavast summast saab 50% hageja

ja ülejäänu 50% arvelt tasutakse esmalt Luminor Pank AS-i ees olev laenukohustus, mille

tagamiseks on kinnistule seatud hüpoteek, ja järgi jääva summa saab kostja. Kohus leidis, et

kinnistu müügist saadava tulemi jaotus eeltoodud viisil on põhjendatud lähtuvalt asjaolust, et

kinnistule seatud hüpoteek tagab üksnes kostja sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi

(dtl 10-14). Seega tuleb just kostjale ettenähtud kinnistu müügist saadava tulemi arvelt hüvitada

panga ees olevad kohustused.

18. Kostja on menetluses esitanud hageja suhtes ka tasaarvestuse avalduse. Kohus tugines VÕS

§ 197 lõikele 1 märkides, et ei ole kohtulahendis tuvastanud, et hageja on kohustatud tasuma

kostjale rahasumma, mistõttu ei ole täidetud VÕS § 197 lõikes 1 sätestatud eeldused, ning kostja

tasaarvestuse avaldus tuleb rahuldamata jätta. Täiendavalt märkis kohus, et kohtul puudus ka

alus lähtuda kostja tasaarvestamise avaldust analüüsides küsimusest, kas kostjal on võimalik

tasuda hagejale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist, kuna kostja ei ole tasaarvestamise

avalduses nimetatud nõuet ühegi tõendiga korrektselt tõendanud. Kohus jättis kostja 25.09.2020

tasaarvestamise avaldusega seoses esitatud tõendid 21.12.2020 määrusega tähelepanuta

kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-141-13, kuna kostja ei selgitanud, milliste tõenditega

kostja milliseid asjaolusid tõendab.

19. Kuivõrd kohus rahuldas hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata, jäävad menetluskulud

TsMS § 162 lõike 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise küsimuse lahendab

kohus TsMS § 174 lõigete 2 ja 4 alusel pärast otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja

kanda.

21. Kostja väitis alates esimesest menetlusdokumendist, et tema ehitas kinnistule elamu.

25.09.2020 menetlusdokumendis tõi kostja selgelt välja elamu ehitamisega seonduvad kulud,

mis on üheselt seostatavad sama menetlusdokumendi lisadega. Vastupidine kohtu seisukoht on

väär. Täiendava ekspertiisi mittevõimaldamisega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, kuna

kostjal ei võimaldatud enda väiteid tõendada. Maakohtu üldsõnalisest selgitusest 29.09.2020 e-

kirjas ei ole võimalik aru saada, millest kohus aru ei saa. Veelgi arusaamatum ja TsMS-i vastane

on kohtu 21.12.2020 määrus. Hageja ei esitanud taotlust dokumentide tähelepanuta jätmiseks

(vaid tagastamiseks) ning TsMS ei tunne sellises olukorras dokumentide tähelepanuta jätmise

instituuti. TsMS § 238 lõige 1 näeb ette dokumentide tagastamise. Riigikohtu seisukoha järgi

2-18-7840

peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. TsMS ei

võimalda teha määrust tõendi tähelepanuta jätmise kohta. Seega ei hinnanud kohus tõendeid

igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ja jättis tähelepanuta asjas tähtsust omavad kostja

esitatud tõendid. Lisaks rikkus kohus TsMS § 442 lõiget 8, ignoreerides kostja väidet, et elamu

on tema ehitatud, vaid leidis omaalgatuslikult, et elamu on ehitatud hageja ja kostja poolt

ühiselt.

22. 04.02.2019 menetlusdokumendiga edastas kostja vanema venna Tauno Tõnumaa

01.02.2019 kinkelepingust taganemise avalduse hageja suhtes. Kohus jättis alusetult selle väite

osas seisukoha võtmata ja selgitamiskohustuse täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus

oleks eeltooduga seoses võtnud nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha või selgitanud pooltele

tõendamiskoormust. Kui kohtu hinnangul olid kostja nõuded ja selgitused ebaselged, tulnuks

sellele tähelepanu juhtida.

23. Kohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust. Isegi kui ei eksisteeriks kehtivat kinkelepingust

taganemist, mis välistab hagi rahuldamise, on kohus vääralt kohaldanud AÕS § 77. Kohus ei

ole kaasomandi jagamisel kaalunud poolte huve ega lähtunud õiglusest. Kinnistu on ehitatud

kostja rahaliste vahendite eest ja kostja elab koos naise ja lastega kinnistul. Samas hagejal

puudub isiklik seos kinnistuga – ta ei ole elamut ehitanud ja elab Soomes.

24. Kostja üheks nõudeks oli kaasomandi jagamine reaalosadeks selliselt, et elamuga kinnisasja

osa jääks tema ainuomandisse. Vastavalt Saku Vallavalitsuse 05.04.2021 kinnitusele on

katastriüksuse jagamine võimalik ja lubatav. Seega on kõrvaldatud kohtu etteheide, et puudus

kohaliku omavalitsuse nõusolek.

25. Teiseks kostja viisiks on kinnistu jätmine tema ainuomandisse. Kohus rikkus

menetlusõigust, jättes arvestamata protsessuaalse tasaarvestusega. Ainuüksi tasaarvestusega

arvestamine oleks viinud selleni, et kaasomandi oleks saanud lõpetada viisil, et kinnistu jääb

kostja ainuomandisse ja puudus vajadus täiendavalt tõendada, et kostjal olid piisavad rahalised

vahendid. Tasaarvestuse järgne olukord on, et hagejale on võimalik kaasomandist ilmajäämine

valdavas osas juba kompenseeritud. Kaebusele on lisatud poolte ema kinnitus kostja võimalike

kohustuste tagamiseks, nimetatuga on tõendatud ka protsessuaalse tasaarvestuse järgsete

kohustuste tagamine. Poolte ema on nimetatut hagejale pakkunud, aga hageja varjas seda teiste

eest. Vajadusel on ema valmis oma korterile seadma hüpoteegi hageja nõude tagamiseks.

Vastustaja seisukoht

26. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus

tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega

seonduvad menetluskulud.

28. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt 01.12.2021 kirjalikus korraldavas

määruses ekslikult lahendamata jäänud kaebuse punktis 21 esitatud alternatiivse taotluse

määrata apellatsioonimenetluses kohtulik ekspertiis elamu ehitamise kulude kohta. Sarnaselt

2-18-7840

viidatud määruse põhjendustele täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumisest keeldumise

kohta on kolleegium seisukohal, et puuduvad TsMS § 652 lõigetes 3 ja/või 4 sätestatud alused

ka selle täiendava tõendi kogumiseks apellatsioonimenetluses. Maakohtus esitas kostja

taotlused kinnistu turuväärtuse ja eraldi sel asuva elamu turuväärtuse määramiseks (t I kd lk 78-

79). Kostja ei esitanud maakohtus taotlust elamu ehitamise kulude suuruse kindlaks tegemiseks,

kuigi menetluslikult oli tõendi kogumise taotluse esitamine maakohtus võimalik. Kuna tõend

ei jäänud maakohtus kogumata kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja

kaebuses ei ole esile toodud mõjuvat põhjust, miks ei olnud võimalik taotlust esitada TsMS

§ 329 lõike 1 kohaselt õigeaegselt maakohtus, jääb taotlus tõendi kogumiseks

apellatsiooniastmes rahuldamata.

29. Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei tuvastanud

selliseid olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist maakohtu

poolt, mis tooks kaasa lahendi tühistamise. Kolleegium ei tuvastanud ka tõendite ebaõiget

hindamist, mis annaks aluse nende ümberhindamiseks (TsMS § 232 lõige 1, § 653). Ka vastab

maakohtu otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lõike 8 nõuetele.

30. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei pidanud otsuses analüüsima kostja poolt tema

tasaarvestuse vastuväite (tasaarvestuseks kasutatud vastunõude) tõendamiseks 25.09.2020

menetlusdokumendi lisadena esitatud 123 dokumenti, kuna oli eelnevalt 21.12.2020 määrusega

(t II kd lk 91-92) jätnud need tähelepanuta põhjusel, et kostja ei olnud kõrvaldanud 29.09.2020

menetluslikus määruses (vormistatud e-kirjana) kirjeldatud puudust, st ei seostanud iga tõendit

faktiliste väidetega (asjaoludega). Seejuures viitas maakohus Riigikohtu seisukohale lahendi nr

3-2-1-141-13 punktis 17, kus kõrgeim kohus selgitas, et ei piisa sellest, kui hageja on esitanud

dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada; pooled peavad esitama

kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas

vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule,

mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud; kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima,

vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu

vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb;

esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on

asjakohatu ja tuleb tagastada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitas maakohus 29.09.2020

(t II kd lk 71) kostjale, et tal tuleb detailselt välja tuua, milliseid asjaolusid ta esitatud

kuludokumentidega tõendada soovib.

31. Tutvunud kostja tasaarvestuse avaldusega, nõustub kolleegium maakohtuga. Protsessuaalse

tasaarvestamise avalduse esitamisel tuleb kohtul tuvastada kostjal tasaarvestuseks kasutatud

vastunõude tõendatus (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 981).

Seega laienevad sellisele avaldusel vastavas ulatuses hagiavalduse sisu reeglid, st kostja peab

tooma mh välja enda nõude aluseks olevad faktilised (elulised) väited (asjaolud) ning tõendid,

millega ta väiteid tõendada soovib. Praeguses asjas tõi kostja tasaarvestuse avalduses välja vaid

väite, et on teinud kaasomandis oleva kinnistu suhtes kulutusi kokku vähemalt 185 342.265

eurot (t II kd lk 5 pöördel) ja loetelu kantud kulutusi väidetavalt tõendava 123

kuludokumendiga. Kostja avalduses puuduvad väited selle kohta, milliseid kulutusi ja millal

konkreetselt kostja tegi ja kuidas on üks või teine kulutus seotud kinnistuga, mistõttu ei oleks

sellises olukorras olnud hagejal võimalik ka vastuväiteid esitada/tõendada ega kohtul võimalik

tuvastada, millisel õiguslikul alusel ja millises suuruses saab kostjal hageja vastu nõue olla.

Isegi kui nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei olnud 29.09.2020 e-kirjas

piisavalt konkreetne, nähtub kostja tolleaegse vandeadvokaadist lepingulise esindaja tähtaegade

pikendamise taotlustest (t II kd lk 72, 80), et esindaja sai kohtu ettekirjutusest aru ja püüdis

puudusi kõrvaldada, kuid ei suutnud seda teha esialgselt määratud tähtaja jooksul ega teinud

2-18-7840

seda ka peale kohtu poolt antud tähtaega maakohtu menetluse jooksul. Isegi kui kohtu

ettekirjutusest ei saanud aru kostja isiklikult, oli tal maakohtus vandeadvokaadist lepinguline

esindaja, kelle käitumine ja teadmine võrdsustatakse TsMS § 217 lõike 6 kohaselt

menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtu 29.09.2020

e-kiri oli deklaratiivne.

32. Kolleegium märgib lisaks, et on seisukohal, et 29.09.2020 e-kiri oli selline kohtu toiming

menetluse juhtimisel, millega mittenõustumisel pidi menetlusosaline selleks, et saaks

väidetavale kohtu veale hiljem, sh lõpplahendi peale edasi kaevates, tugineda, esitama TsMS

§ 333 kohase vastuväite. Praeguses asjas kostja seda ei teinud. Kuna 29.09.2020 e-kirjas

vormistatud määrusega ei võtnud kohus lõplikke seisukohti tõendite kohta (vastuvõtmine või

sellest keeldumine, tähelepanuta jätmine), siis ei olnud tegemist TsMS § 333 lõike 4 kohase

olukorraga, mil vastuväite esitamine vajalik ei ole.

33. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu otsustus 21.12.2020 määruse resolutsiooni

punktis 2 (jätta tõendid tähelepanuta) on erinev võrreldes lahendis endas viidatud Riigikohtu

seisukohale, et tõendid tuleks tagastada. Siiski on kolleegium seisukohal, et asja lõpplahenduse

seisukohalt nimetatud asjaolu tähtsust ei oma. Kuna maakohus ei olnud teinud otsustust tõendite

vastuvõtmisest keeldumise ja tagastamise kohta, siis järelikult oli ta tõendid küll vaikimisi vastu

võtnud, kuid otsustanud need jätta TsMS § 238 lõike 5 mõttes edasises menetluses arvestamata.

Maakohtu poolt mõneti eksliku sõnastuse kasutamine ei muuda lõpptulemust, s.t et kohtul

puudus võimalus tõendeid hinnata, kuna kostja ei toonud esile tasaarvestuseks kasutatud nõude

kohta faktilisi asjaolusid ega seostanud neid esitatud konkreetsete dokumentaalsete tõenditega.

34. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus pidi otsuses vastama kostja väidetele,

millised olid esitatud seoses kinkija poolt hageja suhtes 01.02.2019 tehtud kinkelepingust

taganemise avaldusega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja taganemise avalduse

04.02.2019 menetlusdokumendi (t I kd lk 55-57) lisana selleks, et põhistada menetluse

peatamise taotlust (vt dokumendi punktid 17-19). Peatamise taotluse jättis maakohus

18.03.2019 määrusega rahuldamata (t I kd lk 67). Hilisemalt ei esitanud kostja maakohtus

mistahes väiteid seonduvalt kinkelepingust taganemisega. Seega puudusid kostja väited, millele

maakohus oleks pidanud otsuses vastama. Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et maakohus oleks

pidanud võtma seisukoha kinkelepingust taganemise kehtivuse osas. Selliselt oleks maakohus

väljunud hagi piiridest ja teinud otsuse nõude kohta, mida selles tsiviilasjas ei esitatud (TsMS

§ 439).

35. Kuna kostja ei tõendanud maakohtus kinnistu reaalosadeks jagamise võimalikkust (tema

taotletud esmane viis; t I kd lk 36-38) ega tasaarvestuseks kasutatud nõuet ja kohtul ei olnud

alust vähendada kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvat omandiõiguse kaotust hüvitavat

rahalist makset, kui kinnistu oleks jäänud kostja ainuomandisse (hageja taotletud alternatiivne

viis; t I kd lk 81-82) ei olnud maakohtul võimalik valida muud AÕS § 77 lõikest 2 tulenevat

kaasomandi lõpetamise viisi kui hageja poolt taotletud müük avalikul enampakkumisel. Müüki

kaasomanike vahelisel enampakkumisel kumbki pool ei hagenud. Sellises menetluslikus

olukorras lahendas maakohus vaidluse poolte etteantud elulisi ja õiguslikke asjaolusid

arvestades kooskõlas AÕS §-ga 77 ega rikkunud kaasomandi lõpetamise viisi valimisel

diskretsiooni teostades kohustust lõpetada kaasomand omanike suhtes võimalikult õiglaselt.

36. Apellatsioonkaebus ei sisalda maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse

vaidlustamiseks alternatiivseid põhjendusi. Seega puudub kolleegiumil alus kontrollida

maakohtumenetluse kulude jaotust olukorras, kus asja sisulise lahendamise osas jääb kaebus

rahuldamata.

2-18-7840

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1

alusel apellandi kanda.

38. Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks,

ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale praeguse otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)