2-20-13262/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-13262

Kohtuasi

USB GROUP OÜ hagi X vastu 14 400 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) USB GROUP OÜ (registrikood

14179988), seaduslik esindaja IJ

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 3. detsembri 2021. a taotlus tõendite kogumise korras AB

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt dokumendi (PZU kindlustuse otsus)

väljanõudmiseks.

2. Jätta Harju Maakohtu 24. septembri 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-13262

resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Harju Maakohtu 24. septembri 2021. a otsus on jõustunud osas, millega X-lt mõisteti

USB GROUP OÜ kasuks välja 3500 eurot, samuti osas, millega hagi jäeti 8500 euro

ulatuses rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-13262

2 (17)

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p-le 2 ja lg-le 2.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ USB Group (hageja) esitas 10. septembril 2020 hagi X (kostja) vastu 14 400 euro

saamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja PL Group OÜ 14. septembril 2017 rendilepingu

08-2017USB, millega hageja andis PL Group OÜ-le rendile veoauto Scania R 420,

registreerimismärgiga 613MGR (sõiduk või veoauto) (rendileping või 14. septembri 2017. a

leping). Samal päeval sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja käendas rendilepingust

tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist (käendusleping).

1.2. 6. juulil 2018 sõitis C renditud sõidukiga Pihkva linna, kus sõidukil väidetavalt kadus

elekter ja ta ei saanud edasi liikuda. C jättis sõiduki Venemaale, arvates, et sellega midagi ei

juhtu, kuna auto ei käivitunud, elekter oli välja lülitatud, kõrval oli elanikega eravaldus ja parkla

valvuril oli aknast otsevaade. Eestisse naastes kostja hagejale mingit infot vastuolus

rendilepingu p-ga 4.3.9 ei jaganud. C läks 20. augustil 2018 tagasi Venemaale, kuhu oli sõiduki

jätnud, kuid sõidukit seal väidetavalt ei olnud. Hagejale teatas ta olukorrast alles 23. augustil

2018. Venemaal on algatatud kriminaalmenetlus.

1.3. Hageja nõuab kostjalt kui käendajalt rendilepingust tulenevat kahju. Rendilepingu p 4.3.10

kohaselt kohustub kostja hüvitama kahju, mis tekkis auto kaotsimineku või hävimisega. Kuna

veoauto on tänaseni kadunud, on sõiduki maksumus käsitatav hagejale tekkinud kahjuna ja

hagejal on õigus nõuda seda kostjalt. Rendilepingu sõlmimisel oli vastavalt lepingu p-le 2.1

auto turuväärtus 14 000 eurot, mis on hageja kahjunõude suurus.

1.4. Hageja täpsustas 10. novembri 2020. a menetlusdokumendis, et on vaidlusaluse sõiduki

omanik ja tegemata on vaid kanne registris. Kindlustus hüvitas vaid 3300 eurot, kuna kahtlustas

kindlustuspettust. Käenduslepingu allkirjastas juhatuse liige, mitte Q. Q selgitas kostjale

lepingu sõlmimisel selle sisu vene keeles. Käenduslepingu p-s 1.2 viide laenulepingule on

eksitus ja on ilmne, et kasutatud on vana lepingu põhja. Asjas ei ole tähtsust sellel, kas sõidukit

oli varem remonditud, kuna tänaseks on sõiduk kadunud. Sõiduki korrashoiu ja säilitamise

kohustus oli PL Group OÜ-l. PL Group OÜ jättis sõiduki pikaks ajaks (7. juuli 2018 – 20.

august 2018) valveta kohta, kus ei olnud tagatud selle säilimine. Sõiduki turuväärtus oli

kadumise hetkel 14 400 eurot ja see ei kahane aastaga 30%.

1.5. Hageja leidis 18. jaanuari 2021. a menetlusdokumendis, et Mauri Veod OÜ oli õigustatud

volitama hagejat lepinguid sõlmima. Üheks põhjuseks, miks sõidukit ümber ei vormistatud, oli

asjaolu, et Mauri Veod OÜ-l oli rahvusvaheliste vedude litsents, mis võimaldas ka PL Group

2-20-13262

3 (17)

OÜ-l teha vedusid Venemaale. Sõiduk oli PL Group OÜ valduses ja seega vastutab käendaja

ka sõiduki kaotsiminekuga tekitatud kahju eest. Hageja ei ole kindlustushüvitist varjanud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2.1. Kostja ei saanud lepingu allkirjastamisel aru, et allkirjastas käenduslepingu, kuna ta ei

valda selleks vajalikul tasemel eesti keelt. Käenduslepingu kirjutas võlausaldaja nimel alla Q

(lepingus märgitud N), kes lubas esitada lepingu tõlke vene keelde ja palus selle eest 150 eurot.

Kostja tasus nõutud summa, kuid lepingu tõlget ei ole saanud ja keegi ei ole talle selle sisu

selgitanud.

2.2. Käenduslepingu punktid on omavahel vastuolus. Näiteks käenduslepingu p 1.1 kohaselt

käendaja käendab võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel 14. septembril 2017 sõlmitud

rendilepingust nr 08-2017USB tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist. Punktis 1.2

nimetatakse rendilepingut aga laenulepinguks. Põhivõlgnik ei ole hagejaga mingeid

laenulepinguid sõlminud. Seega pole käenduslepingu tingimused piisavalt selged, et seda

lepingut oleks võimalik täita.

2.3. Sõiduki registreerimistunnistuse üleandmisel PL Group OÜ-le 22. septembril 2017 selgus,

et auto kuulub hoopis Mauri Veod OÜ-le. Kuna hageja pole veoauto omanik, ei ole ta kandnud

ka kahju seoses selle kadumisega. Kadunud on kolmanda isiku vallasasi. Ka hageja esitatud

müügilepingu kohaselt oli sõiduk Mauri Veod OÜ omandis ja hagejal ei olnud õigust anda

sõidukit teise isiku kasutusse. Seega sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu tühise rendilepingu

täitmise tagamiseks. Kuna sõiduki müügilepingus puudub müügihind, on see tühine ja sõiduki

omanik on ka praegu Mauri Veod OÜ.

2.4. PL Group OÜ renditud veoautol, mis vedas konteineriga haagist registreerimismärgiga

464YKM, tekkis 6. juulil 2018 Venemaal Pihkva linnas elektrijuhtmestiku rike, mille tõttu veok

jäi seisma. Veoautot juhtinud autojuht C proovis mootorit mitu korda käivitada, kuid see ei

õnnestunud ja auto käima ei läinud. Järgmisel päeval püüdis autojuht autot ebaõnnestunult ise

remontida. Autojuht küsis abi möödasõitvatelt autojuhtidelt, kuid keegi polnud võimeline teda

aitama. Veoautot ei olnud võimalik ka kuhugi pukseerida, kuna veoauto süsteemis puudus õhk.

Ligidal polnud ka autoremondi töökoda, kust autojuht oleks saanud asjatundja abi. Autojuht

informeeris juhtunust auto omanikku Mauri Veod OÜ, hagejat ja haagise rendileandjat.

Autojuhil hakkas elamisraha lõppema ja ta palus raha laenata, aga keegi talle raha ei saatnud.

Seetõttu oli ta sunnitud sõitma Tallinnasse, et leida veoauto remontimiseks vajalik spetsialist.

Enne koju sõitmist oli autojuht veendunud, et auto, haagise ja konteineri turvalisus on tagatud.

Veok oli pargitud nähtavasse kohta Pihkva linnas Snjatnaja Gora tänava ääres, ei takistanud

teiste sõidukite möödasõitu, veoki uksed olid lukustatud, elektri ja õhu puudumise tõttu polnud

veokit võimalik käivitada ja pukseerida. Veoautol oli rikkeid ka varem. Näiteks 31. mail 2018

oli elektrisüsteemi rike ja veoauto pukseeriti Luhamaalt Tallinnasse, kus 1. juunil 2018 vahetati

starter.

2.5. Tallinnasse saabumise päeval helistas C hagejale ja teatas, et veoauto rikke tõttu jäi see

koos haagise ja konteineriga seisma Pihkva linna. C palus abi veoki remontimiseks ja lühiajalist

laenu veoauto Tallinnasse tagasi toomiseks. Hageja keeldus PL Group OÜ-le abi osutamast. PL

Group OÜ saatis 28. juulil 2018 Mauri Veod OÜ-le Pihkva Šumilkino tollipunkti edastamiseks

teate, et rikke tõttu pole auto Venemaalt välja sõitnud ja seisab Pihkvas alates 6. juulist 2018,

ning avaldas lootust, et auto tehakse korda 10–15 päeva jooksul. Samuti palus ta pikendada

2-20-13262

4 (17)

ajutist sissevedu alates 22. juulist 2018 kuni 22. augustini 2018. Seetõttu on väär hageja väide,

et PL Group OÜ ei teatanud hagejale veoauto rikkest vastavalt rendilepingu p-le 4.3.9.

2.6. C läks 20. augustil 2018 koos autoelektrik G-ga veoauto remontimiseks Pihkvasse ja

avastas, et autot haagise ja konteineriga parklas ei olnud. C pöördus kohe politseijaoskonda,

kuid tema avalduse vastuvõtmisest keelduti, kuna väideti, et sellise avalduse peab esitama

omanik või valdaja. C esitas 23. augustil 2018 hagejale põhjaliku avalduse veoauto, haagise ja

konteineriga juhtunu kohta ning palus Mauri Veod OÜ-d ja hagejat pöörduda veoauto

kadumisega seoses avaldusega politseisse, mida hageja ka tegi.

2.7. C tegi endast kõik, et oleks tagatud veoauto, haagise ja konteineri säilimine ning teavitas

pärast veoauto riket sellest Mauri Veod OÜ-d ja hagejat, kes PL Group OÜ-d ei aidanud. Seega

ei rikkunud PL Group OÜ oma kohustusi ega tekitanud hagejale kahju, mistõttu kostja ei pea

hagejale kahju hüvitama. Kui veoauto varastanud isikud tuvastatakse, on veoauto omanikul

õigus esitada kriminaalasjas hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks.

2.8. Kahju suurus ei ole teada. Hageja märgib 21. septembri 2020. a menetlusdokumendi p-s 5,

et kadumise ajal oli sõiduki turuväärtus 14 000 eurot, kuid nõuab kostjalt 14 400 euro

väljamõistmist. Hageja eksitas müügiportaalide väljavõtetega kohut, kuna sõiduk oli

kaheteljeline, aga pakkumised on võetud kolmeteljelise sõiduki kohta. Portaali auto24.ee

kaheteljeliste sõidukite müügipakkumised detsembri 2020 seisuga on u 7000 eurot. Arvestada

tuleb, et sõiduki ostmisel oli selle läbisõit 1 270 444 km, rikke päeval 6. juulil 2018 mitte vähem

kui 1 750 000 km. Sõiduk oli kostja kasutuses u aasta ja sellega tehti pikki kaubavedusid, seega

võib amortisatsioon olla 15–30%. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kadumise hetkel ei olnud

veoauto töökorras ja ei ole teada, kui palju oleks maksnud sõiduki remont. Sõiduki tegelik

turuhind juulis 2018 oli 3000–4000 eurot. Hageja nõudest tuleb maja arvata lepingu sõlmimisel

tasutud tagatisraha.

2.9. Kuna veoauto kasutamise ajal maksis PL Group OÜ veoauto eest ka kaskokindlustust,

pöördus C 29. septembril 2020 kindlustuse poole päringuga, kas sõiduki kahjujuhtumi kohta on

tehtud otsus. Kindlustusest teatati, et kindlustusvõtja oli Mauri Veod OÜ ja nendega on

arveldatud. Seega võib eeldada, et veoauto eest on kahju hüvitatud selle tegelikule omanikule

Mauri Veod OÜ-le. Hageja ei ole esitanud kindlustuse otsust, millest nähtuks väljamakse

summa.

2.10. Hinnata tuleb kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel (VÕS § 139), kuna hageja ja Mauri

Veod OÜ keeldusid kostjale sõiduki remontimisel abi osutamisest. Sõiduki oleks saanud

sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel Tallinnasse pukseerida.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5900 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja PL Group OÜ sõlmisid 14.

septembril 2017 tähtajalise rendilepingu 08-2017USB, millega hageja andis PL Group OÜ-le

rendile veoauto Scania R 420 registreerimismärgiga 613MGR. Pooled vaidlevad selle üle,

kellele veoauto kuulub ja kas hageja on õigustatud kahju nõudma, kas hagejal on tekkinud kahju

14 400 eurot ning kas kostja käendajana vastutab hagejale tekkinud kahju eest poolte 14.

septembril 2017 sõlmitud käenduslepingu alusel.

2-20-13262

5 (17)

3.2. Maakohus leidis, et 15. jaanuaril 2018 hageja ja Mauri Veod OÜ vahel sõlmitud

müügilepinguga on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki omanik on hageja. Võlaõigusseadusest

ei tulene, et kui müügilepingus puudub müügihind, on leping tühine. Kohus viitas VÕS §-le

341 ja § 288 lg-le 1 ning märkis, et asjas ei ole tõendatud, et hagejal puudus Mauri Veod OÜ

nõusolek rentida sõiduk 14. septembril 2017 PL Group OÜ-le. Vabariigi Valitsuse 16. juuni

2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole

registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei tulene

seadusest teisiti. Seega ei tekita, muuda ega lõpeta liiklusregistri kanded omandiõigust

sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida on selgitanud ka Riigikohus

haldusasjas nr 3-3-1-94-09. Eeltoodust järeldas kohus, et hageja on vaidlusaluse sõiduki omanik

ja seega nõudeõigust omav isik.

3.3. Hageja ja PL Group OÜ vahel sõlmitud leping on käsitatav rendilepinguna VÕS § 339

mõttes. Kohus viitas VÕS § 339 lg-le 1, §-le 344, § 358 lg-le 1 ja §-le 341. Vaidluse

lahendamiseks tuleb tuvastada, kas rentnik rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel

tekkis hagejale kahju, ning kas kostja käendajana vastutab selle kahju hüvitamise eest.

3.4. Rendilepingu p 4.3.8 järgi vastutab rentnik lepingu kehtivuse ajal auto säilimise ja

korrashoiu eest. Rentniku kohustus p 4.3.3 järgi on kasutada autot sihipäraselt ja

heaperemehelikult. Rendilepingu p 4.3.10 kohaselt kohustub rentnik hüvitama vastavalt

esitatud arvetele rendileandjale tekitatud kahju kahe nädala jooksul pärast rendileandjalt nõude

saamist. Kahjuna käsitavad pooled mh auto kaotsiminekut.

3.5. Kohus luges tunnistaja C ütlustega tõendatuks, et PL Group OÜ renditud veoautol, mis

vedas konteineriga haagist, tekkis 6. juulil 2018 Venemaal Pihkva linnas elektrijuhtmestiku

rike, mille tõttu veok jäi seisma. Veoautot juhtinud autojuht C-l ei õnnestunud sõidukit

remontida ja käivitada, mistõttu ta oli sunnitud veoauto remontimiseks vajaliku spetsialisti

leidmiseks sõitma Tallinnasse. Veok oli pargitud võimalikult teepeenrale. Veoki uksed olid

lukustatud, aku lahti ühendatud. 21.–22. augustil 2021 naasis C koos autoelektrik G-ga

Pihkvasse ja avastas, et autot haagise ja konteineriga parklas polnud. Kohtule on esitatud tõend,

mille kohaselt on sõiduki kaotsimineku kohta alustatud Venemaal kriminaalmenetlust. Kuna

rentnik ei ole vaidlusalust sõidukit hagejale tagastanud ja tõendeid selle kohta, et sõiduk oleks

leitud, ei ole esitatud, leidis kohus, et rentnik on rikkunud rendilepingust tulenevat kohustust

sõiduk säilitada. Seega vastutab rentnik lepingu rikkumise eest. Tõendatud pole, et rikkumine

oli vabandatav VÕS § 103 lg 2 mõttes. Sõiduk jäeti pikaks ajaks Venemaale valveta ja rentnik

pidi mõistma, et on oht sõiduki kaotsiminekuks.

3.6. Tekkinud kahju on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, st rentnik pidi

hoiduma hageja vara kasutades selle kaotsiminekust. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena

rentnikule ettenähtav, st rentnik pidi ette nägema, et kui sõiduk jääb Venemaale valveta

sedavõrd pikaks ajaks, siis võib juhtuda, et sõiduk võib seal kaotsi minna ja siis tekib hagejale

kahju, mis tuleb rentnikul hüvitada (lepingu p 4.3.10). Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik

seos, kuna kui sõiduk ei oleks kaotsi läinud, siis ei oleks hagejal varalist kahju tekkinud. Ka ei

ole kohus tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 kohaselt, sest hagejale ei tulene

rendilepingust kohustust osutada kostjale puksiirteenust või remondiabi.

3.7. Hageja nõuab kostjalt veoki kaotsiminekuga tekkinud kahju 14 400 eurot. Kostja väitel oli

sõiduki soetamise kulu 12 000 eurot, ülejäänu oli käibemaks. Rendilepingu p 2.1 kohaselt oli

auto turuväärtus lepingu allkirjastamise hetkel 14 400 eurot. Hageja ei vaidlusta ja tunnistaja C

ütlustega luges kohus tõendatuks, et sõiduki soetamiskulu oli 12 000 eurot, millele lisandus

käibemaks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on käibemaksukohustuslane ja sai seega käibemaksu

2-20-13262

6 (17)

maha arvata. Kohus leidis, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata käibemaks 2400 eurot. Samuti

tuleb maha arvata kindlustuse poolt antud juhtumiga seoses hüvitatud 3300 eurot (tl 52) ja

rentniku poolt rendilepingu p 4.3.2 alusel tagatud tagatisraha 2800 eurot (tl 66). Kahju suurust

ei mõjuta see, kas veoautol esinesid rikked ka varem, sest rendilepingu p 4.3.5 järgi tuli

rentnikul kanda lepingu kehtivuse ajal kõik auto ekspluateerimiskulud, sh jooksva remondi

kulud, mis on vajalikud auto tehnilise seisukorra säilitamiseks. Seega on hüvitamisele kuuluv

kahju 5900 eurot (12 000 – 3300 – 2800).

3.8. Pooled sõlmisid 14. septembril 2017 käenduslepingu, millega kostja käendas

rendilepingust nr 08-2017USB tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist. Maakohus leidis, et

siinsel juhul ei ole kostja kui käendaja tegutsenud käenduslepingut sõlmides tarbijana. Kostja

oli rentniku ainus seaduslik esindaja ja leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks on

sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu. Kostja on sõlminud käenduslepingu, saades

aru, et ta vastutab äriühingu kohustuste täitmise eest, mis tulenevad 14. septembril 2017

sõlmitud rendilepingust. Kostja vastuväide, et ta ei mõistnud lepingut, kuna ta ei valda eesti

keelt, ei ole kohtule usutavaks tehtud. Käenduslepingu sõlmimisel ei ole seatud tingimuseks, et

leping kehtib alates selle venekeelsena allkirjastamisest. Ei ole eluliselt usutav, et kostja

allkirjastas lepingu, saamata aru, mis kohustuse ta endale sellega võtab. Samuti oli kostjal

osaühingu juhatuse liikmena keskmisest inimesest suurem vastutus allkirjastada vaid lepinguid,

sh võtta kohustusi, millest ta aru sai. Käenduslepingus on selge viide 14. septembril 2017

sõlmitud rendilepingule 08-2017USB. Asjaolu, et käenduslepingu p-s 2.1 on märgitud mh

laenusumma, ei muuda käenduslepingut vastuoluliseks. Käenduslepingus p-s 2.1 on kokku

lepitud kostja vastutuse rahaline maksimumsumma 15 000 eurot. Kuna kohus tuvastas, et

hagejale on tekkinud kahju 5900 eurot, tuleb kostjal käenduslepingu alusel see summa hagejale

hüvitada.

3.9. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, vaidluse asjaolusid ja hageja andmete (nt

kindlustusandmete) esitamata jätmist ning kostja õigusabi kvaliteeti (dokumendid on esitatud

mitu korda, asjaolud on esitatud segaselt ja keeleliselt ebakorrektselt) pidas kohus põhjendatuks

jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi 3500 eurot ületavas osas, ning jätta hagi selles osas

rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebapiisavalt tuvastanud 14. septembri 2017. a

rendilepingu eesmärgi. Poolte tegelik tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu

sõlmimisele. Seda kinnitavad rendilepingu p 4.1.2, mille kohaselt sõiduki omandamisel

tagatisraha tagastamisele ei kuulu, ja p 4.3.2, mille kohaselt rendimaksete korrektsel tasumisel

on rentnikul õigus omandada auto täiendavaid makseid tegemata. Kohus kohaldas ebaõigesti

VÕS §-i 339, kuna tegelikult sõlmisid pooled kapitalirendi tüüpi liisingulepingu VÕS § 361 ja

§ 363 lg 3 mõttes. Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu sõlmimise tõendamiseks esitas kostja

kohtule uusi tõendeid.

Kohtuotsusega tutvumisel tuvastasid põhivõlgnik ja kostja, et hageja ei lisanud rendilepingu 4.

ja 5. lehte. Kostja on seisukohal, et hageja jättis need olulised dokumendid, samuti kindlustuse

poolt tasutud summa andmed, esitamata pahauskselt. Rendilepingu 4. lehel oleva

maksegraafiku kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma liisinguandjale põhiosast ja intressidest

koosnevaid makseid. Kokku tuli teha 40 makset, millest 12 000 eurot (300 eurot/kuus × 40

2-20-13262

7 (17)

kuud) on põhivõlg, mis on samaaegselt liisingueseme turuväärtus, ja 12 000 eurot (300

eurot/kuus × 40 kuud) on intress. Pärast liisingumaksete tasumist pidi liisingueseme omand

põhivõlgnikule üle minema (rendilepingu p 4.3.2). 5. leht oli sissemakse arve nr 2017/0063.

Liisinguandja väljastas liisinguvõtjale iga kuu arveid, mis olid osaliselt tasutud. Kokku väljastas

liisinguandja arveid selgitusega mh „liisingumakse“ 8007,10 euro ulatuses. Väljastatud arvete

alusel tehti 8 liisingumakset ning maksti liisinguandjale tagatisraha. Seega tasuti hagejale

põhivõlga 2400 eurot (300 eurot/kuus × 8 kuud), millele lisandub tagatisraha 2800 eurot.

Arvestades, et sõiduki soetamiskulu oli 12 000 eurot, võlgnes liisinguvõtja hagejale 6800 eurot

(12 000 – 2400 – 2800), millest tuleb maha arvata kindlustuse poolt juhtumiga seoses hüvitatud

3300 eurot. Seega kuulub hüvitamisele kahju 3500 eurot.

4.2. Esimese astme kohus rikkus selgitamiskohustust. Kohus kirjutas kohtuotsuses, et asjaolu,

et käenduslepingus on p-s 2.1 märgitud mh laenusumma, ei muuda käenduslepingut

vastuoluliseks. Kohus oli kohustatud selgitama välja poolte seisukohad, miks käendusleping oli

selliselt koostatud.

4.3. Maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata kostja väite, et käenduslepingu kirjutas

võlausaldaja nimel alla Q (lepingus märgitud N), kes lubas esitada lepingu tõlke eesti keelde ja

palus selle eest 150 eurot. Kostja tasus nõutud summa, kuid lepingu tõlget ei ole saanud ja keegi

talle selle sisu ei selgitanud. Kostja leiab, et hagejat tuleb kohustada tagastama see 150 eurot

tegemata töö eest.

4.4. Maakohus ei täitnud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Asjas on jäänud esitamata kindlustuse

otsus koos põhjendustega. Kindlustuse 19. novembri 2018. a kiri ei ole otsus. Arusaamatuks on

jäänud, miks kindlustus muutis oma seisukohta ja tegi teise otsuse. Kostja eeldab, et

kindlustusele said teatavaks asjaolud, mida võib-olla ei ole esitatud siinses tsiviilasjas. Hageja

10. novembri 2020. a väide, et kindlustus kahtlustas kindlustuspettust rentniku poolt, on

tõendamata ja paljasõnaline. Kostja on endiselt seisukohal, et kindlustus vähendas kadunud

sõiduki eest hüvitist 3300 euroni, kuna leidis, et sõiduki omanik on oma tegevusetuse tõttu

sõiduki kadumises ja sellega kahju tekkimises osaliselt süüdi. Kostja on seisukohal, et kuna ta

tasus kindlustusmakseid, siis on tal õigus tutvuda kindlustusotsusega.

4.5. Esimese astme kohus pidi kontrollima, kas liisingulepingu esemeks olev veoauto kuulus

Mauri Veod OÜ-le või mitte. Registriandmete kohaselt kuulus veoauto 14. septembril 2017

teisele omanikule. Mauri Veod OÜ on auto omanik alates 15. septembrist 2017. Kostja eeldab,

et Mauri Veod OÜ ostis auto 15. septembril 2017. Seega ei ole hageja õigustatud kahju nõudma.

4.6. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna hagejale ei tulene rendilepingust kohustust

puksiirteenust või remondiabi osutada, siis ta ei vastuta kahju tekkimise eest. Kostja leiab, et

hageja oli hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 6 lg-d 1 ja 2, § 7 lg-d 1 ja 2) lähtuvalt

kohustatud pöörduma oma kindlustusandja poole ja tagama sel viisil puksiir- või

remonditeenuse. Hageja käitumine on hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus ka

põhjusel, et kostja oli lepingu kehtivuse ajal kohustatud tasuma kõik autoga seotud kindlustuse

maksed (lepingu p 4.3.6), mida hageja nõudis väljastatud arvete alusel, kuid kindlustusjuhtumi

korral ei olnud kostjal mingit võimalust kasutada puksiirabi, kuna hageja vastas tema abipalvele

eitavalt.

Vastustaja seisukoht

2-20-13262

8 (17)

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

7. Kõigepealt lahendab kolleegium kostja taotluse tõendite kogumiseks, mis esitati pärast

ringkonnakohtu 29. novembri 2021. a määrust, millega ringkonnakohus lahendas kostja

apellatsioonkaebuses ja hageja vastusega esitatud taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks ning

andis pooltele TsMS § 647 lg-s 1 nimetatud tähtaja avalduste või seisukohtade esitamiseks.

7.1. Kostja esitas ringkonnakohtule 3. detsembril 2021 taotluse tõendite kogumiseks TsMS §

236 lg 2 alusel, paludes kohtul nõuda AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja PZU

kindlustuse otsus koos põhjendustega. Kostja põhjendas tõendi kogumise taotlust sellega, et

nimetatud tõend on jäänud asjas esitamata. Sellega soovib kostja tõendada oma seisukohta, et

PZU kindlustus vähendas kadunud sõiduki eest hüvitist 3300 euroni, kuna leidis, et sõiduki

omanik on oma tegevusetuse tõttu osaliselt süüdi sõiduki kadumises ja sellega kahju tekkimises.

7.2. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja leidis, et

kostja oleks saanud esitada taotluse maakohtus. Hageja arvates ei ole kostja soovitud

dokumendil ka tõenduslikku väärtust, kuna kohus on kindlustushüvitisega juba arvestanud ja

selle summa võrra hageja nõuet vähendanud. Hageja lisas, et kohtutoimikus on kirjavahetus

kindlustusandjaga, millest nähtub, et hüvitise maksmisest keeldumise põhjuseks oli see, et

Venemaal algatati kriminaalasi kelmuse tunnustel ja kinnitust ei ole leidnud, et sõiduk oleks

varastatud, mis oleks kindlustuskaitsega hõlmatud.

7.3. Kolleegium leiab, et kostja taotlus tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium

põhjendab seda järgnevaga.

7.3.1. Esiteks ei ole kostja põhistanud mõjuva põhjuse esinemist tõendi kogumiseks

ringkonnakohtus. TsMS § 652 lg 3 võimaldab ringkonnakohtul erandlikel juhtudel hinnata ka

esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid. Uute tõendite kogumist ringkonnakohtus saab

taotleda mh juhul, kui seda ei saanud teha maakohtus kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh kuna tõend tekkis või sai poolele teatavaks

pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks

taotlenud maakohtus kindlustusotsuse väljanõudmist AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt.

Kostja taotles maakohtus kindlustusotsuse väljanõudmist hagejalt (vt kostja 8. jaanuari 2021. a

menetlusdokumendi p II; 22. veebruari 2021. a menetlusdokument), ehkki hageja väitis, et tal

kindlustusotsust ei ole (vt hageja 18. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi p 2.10) ja esitas selle

asemel 23. aprillil 2021 väljavõtte kirjavahetusest kindlustusandjaga (tl 104). Kostja ei ole

taotluse esitamisel viidanud mõjuvale põhjusele, mis takistas tal esitada maakohtus taotlus

kindlustusotsuse väljanõudmiseks kindlustusandjalt.

7.3.2. Teiseks on taotlus esitatud apellatsioonimenetluses hilinenult. TsMS § 633 lg 4 kohaselt

tuleb dokumentaalsed tõendid, mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb, lisada

apellatsioonkaebusele, ning lõike 6 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida ka seda,

milliseid menetlustoiminguid apellant tõendite kogumiseks taotleb. Seega oleks kostja juhul,

2-20-13262

9 (17)

kui ta soovis, et ringkonnakohus nõuaks kindlustusandjalt välja maakohtus hageja poolt

esitamata jäänud tõendi, pidanud esitama sellekohase taotluse apellatsioonkaebuses. Ka TsMS

§ 329 lg-st 1 tuleneb menetlusosalise üldine kohustus esitada menetluses oma taotlused ja

tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja

õigeks lahendamiseks vajalik. Praeguses asjas küll märkis kostja apellatsioonkaebuses, et asjas

on jäänud esitamata kindlustuse otsus koos põhjendusega (vt kaebuse p 4), kuid kostja ei

taotlenud ringkonnakohtult tõendi kogumist. Sellekohase taotluse esitas kostja alles pärast seda,

kui ringkonnakohus oli lahendanud poolte muud tõenditega seonduvad taotlused ning andnud

pooltele viimase tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks, määrates ühtlasi kindlaks otsuse

avalikult teatavakstegemise aja. Kuna tõendi väljanõudmine praeguses menetlusetapis

põhjustaks asja lahendamise viibimist ja kostja ei ole põhistanud mõjuvat põhjust hilinemiseks,

ei ole taotluse menetlemine põhjendatud ka TsMS § 331 lg 1 alusel. Tõendi kogumise taotluse

hilinenult esitamine on juba iseenesest piisav põhjus taotluse rahuldamata jätmiseks (vt

Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 17.2).

7.3.3. Kolmandaks ei ole kostja taotletud tõendi kogumine kolleegiumi hinnangul ka sisuliselt

põhjendatud TsMS § 238 lg 1 järgi, kuna tõend ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja väitel

soovib ta tõendiga tõendada seda, mis põhjusel PZU kindlustus vähendas kadunud sõiduki eest

hüvitist 3300 euroni. Kolleegium leiab, et see, millised olid kindlustusandja motiivid

kindlustushüvitise väljamaksmisel, ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise vaidluse

lahendamisel. Hagejale tekkinud kahju suuruse hindamisel võib omada tähtsust välja makstud

kindlustushüvitise suurus, kuid selle asjaolu üle pooled ei vaidle, kuna kostja ei ole seadnud

menetluses kahtluse alla seda, et kindlustusandja maksis hüvitisena välja 3300 eurot. Kostja ei

ole väitnud ega põhjendanud, et kindlustusotsus võiks tõendada mingeid selliseid konkreetseid

faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, kas hageja täitis oma

rendilepingust või VÕS § 139 lg-st 2 tulenevaid kohustusi.

8. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Praeguses asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada

ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt võlgnevuse 3500 eurot osas ning jätta hageja

ülejäänud nõuded rahuldamata (apellatsioonkaebuse taotluste p-d 1.1 ja 1.2). Seega vaidlustas

kostja maakohtu otsuse hageja nõude kohta üksnes osas, millega maakohus rahuldas hagi 3500

eurot ületavas osas. Osas, millega maakohus mõistis kosjalt hageja kasuks välja 3500 eurot, on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Samuti on maakohtu

otsus jõustunud osas, millega hagi jäeti 8500 euro (=14 400-5900) ulatuses rahuldamata, kuna

hageja apellatsioonkaebust ei esitanud.

9. Olles tutvunud vaidlustatud maakohtu otsusega, apellatsioonkaebuse ja poolte muude

seisukohtadega apellatsioonimenetluses ning asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et

maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada vastavalt praeguse otsuse p-dele 12.2–12.2.2 ja

16.3–16.3.4, kuid muus osas on vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Kostja leiab, et maakohus hindas ebaõigesti hageja ja PL Group OÜ 14. septembri 2017. a

lepingut ja eksis VÕS § 29 lg 1, lg 2 ja lg 5 p-de 3 ja 4 kohaldamisel, kvalifitseerides selle

rendilepinguna VÕS § 339 tähenduses, ehkki poolte tegelik tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi

liisingulepingu sõlmimisele VÕS § 361 mõttes (apellatsioonkaebuse p 1). Kolleegium kostjaga

ei nõustu.

2-20-13262

10 (17)

10.1. Liisingulepingu legaaldefinitsioon on sätestatud VÕS §-s 361, mille kohaselt

liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt

teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga

maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega iseloomustab liisingulepingut

kolmnurksuhe, mille osapoolteks on liisinguandja, liisinguvõtja ja liisingueseme müüja. Kostja

ei väitnud maakohtus ja ei väida ka ringkonnakohtus, et hageja oleks 14. septembri 2017. a

lepingu alusel kohustunud omandama PL Group OÜ juhiste kohaselt PL Group OÜ määratud

müüjalt sõiduki, et anda see PL Group OÜ kasutusse või finantseerida PL Group OÜ jaoks

sõiduki omandamist. Sellist järeldust ei saa teha ka 14. septembri 2017. a lepingu tingimuste

põhjal (tl-d 5–6). Vastupidi, kostja menetluses esitatud väidetest nähtub, et PL Group OÜ arvas

lepingu sõlmimisel, et sõiduk kuulub hagejale, saades 22. septembril 2017 sõiduki

registreerimistunnistuse üleandmisel teada, et see võib kuuluda hoopis Mauri Veod OÜ-le (vt

16. oktoobri 2020. a hagi vastuse p 8). 23. märtsi 2021. a kohtuistungil väitis kostja esindaja, et

PL Group OÜ ei ole hagejalt laenu võtnud (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:20:54 (tl 88

pöördel)), mis viitab sellele, et tehingu eesmärk ei olnud finantseerida PL Group OÜ jaoks

sõiduki omandamist. Seega ei vasta 14. septembri 2017. a leping kostja esile toodud asjaoludel

liisingulepingu juriidilistele tunnustele.

10.2. Kolleegium leiab, et maakohus kvalifitseeris 14. septembri 2017. a lepingu õigesti

rendilepinguks VÕS § 339 mõttes (maakohtu otsuse p 29). VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga

kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu

eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi

saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Praegusel juhul nägi 14.

septembri 2017. a lepingu p 1 ette, et rendileandja (hageja) annab veoauto rentnikule (PL Group

OÜ) ajutiseks kasutamiseks lepingus toodud tingimustel ja korras. Punkti 2.1 kohaselt annab

rendileandja rentnikule tasu eest kasutamiseks rendileandja käsutuses oleva auto ning p 3.1 järgi

kohustub rentnik maksma rendileandjale auto kasutamise eest renti 600 eurot, millele lisandub

käibemaks. Lepingu p 4.3.1 kohaselt on rentnikul õigus omandada tulu, mida ta saab lepingu

kestel auto kasutamisest. Seega vastavad lepingupoolte 14. septembri 2017. a lepingust

tulenevad põhikohustused ja rentniku õigus hoida endale lepingu esemest saadav vili,

rendilepingu tunnustele. Lepingu p 4.3.7 kohaselt tuli rentnikul lepingu lõppemise päeval

tagastada rendileandjale auto lepingu sõlmimise ajaga võrreldes tehniliselt samas seisukorras,

mis on samuti omane rendilepingule, ehkki kõnealuses lepingus oli lepitud kokku rentniku

seaduses sätestatust kõrgemas lepingueseme korrashoiukohustuses (VÕS § 358 lg 1).

10.3. Maakohtu seisukohta lepingu kvalifitseerimisel ei sea kahtluse alla apellatsioonkaebuses

viidatud asjaolu, et lepingu p 4.3.2 kohaselt oli rentnikul rendimaksete korrektsel tasumisel

õigus omandada auto täiendavaid makseid tegemata ning p 4.1.2 kohaselt ei tulnud sõiduki

omandamisel tagatisraha tagastada. Lepingupooled võivad ka rendilepingus kokku leppida, et

teatud tingimustel on rentnikul õigus rendilepingu ese omandada või välja osta ning et sel juhul

võetakse väljaostuhinna määramisel arvesse makstud renditasusid. See ei muuda lepingut

liisingulepinguks olukorras, kus puudub liisingulepingut iseloomustav kolmnurksuhe (vt ka

Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2019. § 361, p 3.7.2). Praegusel

juhul ei olnud sõiduki omandamine rentniku lepingust tulenev kohustus, vaid tegemist oli

õigusega, mida rentnik sai kasutada vaid juhul, kui ta kõik rendimaksed korrektselt tasus. Kostja

ei ole väitnud, et PL Group OÜ oleks rendimaksed korrektselt tasunud ja kasutanud lepingu p-

st 4.3.2 tulenevat õigust sõiduk omandada. Vastupidi, apellatsioonkaebuses märgib kostja, et

hageja esitatud arveid tasuti kuni 21. maini 2018 (vt kaebuse p 1, lk-d 3 ja 4), samas kui lepingu

p 1.2 kohaselt sõlmiti see kehtivusega kuni 20. jaanuar 2021. Olukorras, kus sõiduki

omandamise tingimused lepingu p 4.3.2 järgi ei olnud täidetud, oleks rentnikul tulnud lepingu

2-20-13262

11 (17)

p 4.3.7 järgi sõiduk lepingu lõppemise päeval rendileandjale tagastada, mis vastab

kasutuslepingu tunnustele.

10.4. Samuti ei sea 14. septembri 2017. a lepingu rendilepingu tunnustele vastavust kahtluse

alla kostja väited maksegraafikus põhiosa ja intresside eristamise kohta ja arvete selgituses

termini „liisingumakse“ kasutamise kohta. Lepingu p 3.1 järgi kohustus rentnik maksma

rendileandjale auto kasutamise eest renti 600 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Väited, et

lepingu osaks olevas maksegraafikus eristasid pooled n-ö põhiosa (300 eurot) ja intressi (300

eurot) ning arvetel kasutati terminit „liisingumakse“, esitas kostja esimest korda

apellatsioonkaebuses. Kuna kostja ei põhistanud mõjuvat põhjust TsMS § 652 lg 3 tähenduses,

mis võimaldaks ringkonnakohtul tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolu,

jätab kolleegium need kostja väited tähelepanuta. Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 652 lg 3

tähenduses ei ole praegusel juhul asjaolu, et kostja ei ole põhivõlgnik, mistõttu talle ei ole

kättesaadavad kõik põhivõlgniku käsutuses olevad dokumendid. Nagu kolleegium 29.

novembri 2021. a määruses märkis, oli kostja 14. septembri 2017. a lepingu sõlmimise ajal ja

kuni 22. maini 2018 põhivõlgniku PL Group OÜ ainuosanik ja ainus juhatuse liige, mistõttu

talle pidid olema teada lepingu sõlmimise ja täitmise (sh hageja esitatud arvetega seonduvad)

asjaolud. Kolleegium märgib siiski, et isegi kui kostja väited maksegraafikus põhivõla ja

intressi eristamise kohta ning arvetel termini „liisingumakse“ kasutamise kohta vastavad tõele,

ei muudaks see, millisteks osadeks lepingu pooled igakuise rendi makseid jagasid ja kuidas neid

maksegraafikus ning arvetel nimetasid, praegusel juhul rendilepingut liisingulepinguks, kuna

lepingupoolte lepingust tulenevad kohustused on iseloomulikud rendilepingule.

10.5. Seda, et 14. septembri 2017. a leping oleks liisinguleping, ei saa järeldada ka asjaolust, et

käenduslepingu p-des 1.2 ja 2.1 on viidatud laenulepingule. Käenduslepingu, mis sõlmiti hageja

ja kostja vahel, sõnakasutus ei saa mõjutada selle lepingu, mis sõlmiti hageja ja põhivõlgniku

vahel, kvalifitseerimist. Lisaks on hageja põhjendanud käenduslepingus laenulepingule

viitamist eksitusega.

10.6. Oma 3. detsembri 2021. a seisukohas märgib kostja, et talle jääb arusaamatuks, kas hageja

leiab oma vastuses apellatsioonkaebusele, et poolte tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi

liisingulepingu sõlmimisele või mitte (menetlusdokumendi p 1). Kolleegiumi arvates on hageja

apellatsioonkaebuse vastusest (eelkõige p-d 4.1 ja 4.2) selge, et hageja ei nõustu kostja väitega

liisingulepingu sõlmimise kohta, vaid leiab, et poolte vahel oli sõlmitud rendileping.

10.7. Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et rendilepinguga püüti varjata kapitalirendi tüüpi

liisingulepingut. Tuvastatud asjaoludel ei ole alust arvata, et hageja ja PL Group OÜ olid 14.

septembri 2017. a lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud

tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad varjata rendilepinguga

liisingulepingut, mida nad tegelikult sõlmida tahavad. Poolte väidetest nähtub, et lepingupooled

täitsid sõlmitud rendilepingut kuni veoauto kadumiseni Venemaal (ehkki pärast maid 2018 võis

rentnik olla rendimaksetega viivituses). Nagu kolleegium eespool märkis, ei ole kostja toonud

menetluses esile asjaolusid, millest nähtuvalt võinuks poolte tegelik kokkulepe vastata

liisingulepingu tunnustele. Seega ei ole rendileping näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses.

11. Kolleegium

ei

nõustu

kostjaga,

et

maakohus

rikkus

selgitamiskohustust

(apellatsioonkaebuse p 2). Kostja käsitab maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisena seda, et

maakohus väidetavalt ei selgitanud välja poolte seisukohti selle kohta, miks on käenduslepingu

p-s 2.1 viidatud mh laenusummale. Nagu kolleegium märkis juba 29. novembri 2021. a määruse

p-s 7.2, nähtub asja materjalidest, et pooled on saanud oma seisukohad selles küsimuses esitada

(nt kostja 16. oktoobri 2020. a hagi vastuse p 7 ja 25. mai 2021. a seisukoha p 2.1; hageja 10.

2-20-13262

12 (17)

novembri 2020. a menetlusdokumendi p 2.5) ning maakohus on asjas esile toodud asjaolude ja

esitatud tõendite põhjal järeldanud, et viide laenusummale ei muuda käenduslepingut

vastuoluliseks (maakohtu otsuse p 47). Kostja ei ole põhjendanud, mida maakohus oleks

pidanud pooltele täiendavalt selgitama ja miks selle tegemata jätmine takistas kostjal asjaolude

esile toomist ja tõendite esitamist maakohtus. Kohus saab selgitada ainult selliste asjaolude

täpsustamise või tõendamise vajadust, mille pooled on kohtu ette toonud. Praegusel juhul ei

olnud kumbki pool toonud maakohtu ette selliseid asjaolusid, mille põhjal maakohtul oleks

pidanud tekkima kahtlus, et tegemist võib olla rendilepingu asemel laenulepingu või

liisingulepinguga. Poolte seisukohad maakohtus selle kohta, missuguse sisuga lepingu hageja

ja PL Group OÜ olid sõlminud, ei olnud ka ebaselged.

12. Kostja arvates jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata tema väite, et

käenduslepingule kirjutas võlausaldaja nimel alla Q (lepingus märgitud N), kes lubas esitada

150 euro eest kostjale lepingu tõlke, kuid ei teinud seda, mistõttu hagejat tuleks kohustada 150

eurot tagastama (apellatsioonkaebuse p 3). Ka need väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

12.1. Kolleegium märgib, et kostja ei ole esitanud menetluses hageja vastu vastuhagi 150 euro

väljamõistmiseks, samuti pole kostja teinud menetluslikku tasaarvestust, et tasaarvestada oma

väidetav nõue hageja vastu hageja nõudega. Seega ei oleks maakohus saanud ega saa ka

ringkonnakohus kostja väidetava nõude põhjendatust hinnata.

12.2. Väite, et käenduslepingu kirjutas hageja nimel alla Q, ehkki lepingus oli hageja esindajaks

märgitud N, esitas kostja juba maakohtus (nt 16. oktoobri 2020. a hagi vastuse p 7; 8. jaanuari

2021. a menetlusdokumendi p 3). Põhjendatud on kostja etteheide, et maakohus vaidlustatud

otsuses seda väidet ei hinnanud ega põhjendanud, miks see ei oma vaidluse lahendamisel

tähtsust. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja §

442 lg 8 järgi. Kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades otsuse põhjendusi

järgnevaga.

12.2.1. Hageja on kostja kõnealusele väitele menetluses vastu vaielnud, väites, et Q pidas küll

läbirääkimisi ja oli lepingu sõlmimise juures, kuid lepingule oli eelnevalt alla kirjutanud

juhatuse liige (vt hageja 10. novembri 2020. a seisukoha p 2.3). C tunnistajana antud ütluste

kohaselt allkirjastas rendilepingu ja selle lisa kõigepealt hageja esindaja ja seejärel kostja (23.

märtsi 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:06:59 ja 00:07.31 (tl 86 pöördel)), samas

käenduslepingu kohta ei osanud tunnistaja ütlusi anda (samas, ajamärk 00:09:22). Seega ei

võimalda asjas esitatud tõendid teha järeldust, et käenduslepingu allkirjastas hageja tolleaegse

seadusliku esindaja N asemel Q.

12.2.2. Kolleegium märgib, et isegi kui käenduslepingu oleks hageja nimel allkirjastanud Q, ei

tooks see tingimata kaasa tehingu tühisust. Esiteks ei ole kostja seadnud kahtluse alla seda, et

tema on käenduslepingu allkirjastanud, võttes sellega kohustuse tagada põhivõlgniku

kohustuste täitmist. Teiseks, isegi kui asuda seisukohale, et käenduskohustuse tekkimiseks pidi

ka hageja käenduslepingu allkirjastama, on tehing võimalik sõlmida ka esindaja kaudu, millisel

juhul tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja tal oli

tehingu tegemiseks esindusõigus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1). Lisaks

seadusjärgsele esindusõigusele võib esindatav anda esindajale esindusõiguse ka tehinguga

(volitus) (TsÜS § 117 lg 2). Ehkki kostja on väitnud, et käenduslepingu sõlmis hageja nimel Q,

ei ole kostja väitnud ega tuginenud sellele, et Q-l puudus hageja nimel käenduslepingu

sõlmimiseks volitus, mistõttu lepingut ei ole kehtivalt sõlmitud. Rendilepingul ja

käenduslepingul olevaid allkirju võrreldes on selge, et need on hageja nimel allkirjastanud sama

2-20-13262

13 (17)

isik. Ka rendilepingu osas ei ole kostja väitnud, et selle allkirjastanud isik ei oleks olnud

õigustatud hageja nimel lepingut sõlmima. Kolleegium märgib, et isegi kui Q-le ei olnud antud

enne lepingute sõlmimist 14. septembril 2017 volitust hageja nimel tehingute tegemiseks TsÜS

§ 118 tähenduses (hagiavaldusele lisatud volikirja kohaselt anti Q-le üldine volitus hageja nimel

tähtajatuna tegutsemiseks 23. oktoobril 2017 (tl 14)), kehtib teise isiku nimel esindusõiguseta

tehtud mitmepoolne tehing TsÜS § 129 lg 1 järgi ka juhul, kui esindatav selle hiljem heaks

kiidab. Praegusel juhul nähtub hageja heakskiit rendilepingu ja käenduslepingu sõlmimisele mh

praeguse kohtumenetluse algatamisest, milles hageja nõuab nendest lepingutest tulenevate

kohustuste täitmist.

13. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-st 1

tulenevat kohustust (apellatsioonkaebuse p 4). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud

konkreetsetele tõenditele, mille maakohus oleks jätnud tähelepanuta või mida kohus oleks

valesti hinnanud.

14. Kostja heidab apellatsioonkaebuse p-s 4 maakohtule ette ka seda, et asjas jäi esitamata

kindlustusandja otsus koos põhjendustega kindlustushüvitise suuruse 3300 eurot kohta.

14.1. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et võimaldas hagejal

jätta nimetatud dokumendi esitamata ega nõudnud dokumendi esitamata jätmise põhjendamist,

ehkki maakohus oli 23. märtsi 2021. a kohtuistungil kohustanud hagejat kindlustusotsus

esitama (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:13:32 (tl 88)). Kohus oleks pidanud nõudma

hagejalt kohtu korralduse täitmist või selle võimatuse põhjendamist, kusjuures dokumendi

aluseta esitamata jätmise korral oleks kohtul olnud võimalik hagejat TsMS § 279 lg 3 alusel

trahvida.

14.2. Eelnev ei ole aga oluline menetlusõiguse rikkumine, kuna see ei ole kolleegiumi

hinnangul mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtus. Nagu kolleegium eespool märkis,

ei ole kindlustusandja motiividel vähendatud kindlustushüvitise väljamaksmisel tähtsust hageja

ja kostja vahelise vaidluse lahendamisel. Selle üle, et kindlustusandja maksis

kindlustushüvitisena välja 3300 eurot, pooled menetluses ei vaidle. Kostja ei ole toonud esile

asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, mida ta soovis maakohtus kindlustusotsusega

tõendada. Kostja üksnes eeldab, et kindlustusandjale võisid teatavaks saada mingid asjaolud,

mida pole praeguses tsiviilasjas esitatud ja mille tõttu ta kindlustushüvitist vähendas (vt

apellatsioonkaebuse p 4). Selle põhjal näib, et kostja ei tea täpselt ka ise, milliseid asjaolusid

kindlustusotsus oleks võinud tõendada. Hageja esitatud kirjavahetuse põhjal kindlustusandjaga

on tõenäoline, et kindlustushüvitise vähendamise põhjuseks oli see, et kindlustusandja

hinnangul ei olnud sõiduki vargus ja seega kindlustusjuhtum leidnud kinnitust (tl 104). Kostja

ei ole veenvalt põhjendanud, et kindlustushüvitise vähendamisel võis olla mingi muu põhjus.

14.3. Lisaks leiab kolleegium, et kostja on TsMS § 331 lg 3 ja § 652 lg 6 järgi kaotanud õiguse

maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tugineda, kuna ta ei esitanud õigeaegselt

maakohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel TsMS § 333 lg 1 kohast vastuväidet.

14.3.1. Maakohus kohustas hagejat esitama kindlustusotsuse 23. märtsi 2021. a kohtuistungil

(vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:13:32 (tl 88)). Samal istungil andis maakohus hagejale

tõendite esitamiseks tähtaja kuni 23. aprill 2021 ja kostjale hageja tõendite kohta seisukoha

esitamiseks kuni 14. mai 2021. Hageja esitas 23. aprillil 2021 kindlustusandja seisukoha

tõendamiseks väljavõtte kirjavahetusest kindlustusandjaga (tl 104), kuid ei esitanud kohtu

nõutud kindlustusotsust ega põhjendanud selle esitamata jätmist. 2. septembril 2021 andis

2-20-13262

14 (17)

maakohus menetlusosalistele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks hiljemalt 14. septembril

2021, märkides, et uusi asjaolusid ja täiendavaid tõendeid pooled esitada ei saa. Maakohus

teavitas pooli, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 24. septembril 2021 (tl 121).

14.3.2. Maakohtu 2. septembri 2021. a kirjast pidi kostja aru saama, et kohus ei nõua hagejalt

kindlustusotsuse esitamist ning läheb otsust tegema ilma selle tõendita. Kui kostja arvates

rikkus maakohus sellega menetlusõiguse normi, kuna oleks pidanud nõudma hagejalt

kindlustusotsuse esitamist vaatamata sellele, et hageja oli esitanud kirjavahetuse

kindlustusandjaga, oleks kostja pidanud sellele rikkumisele tähelepanu juhtima, esitades kohtu

tegevusele vastuväite (vrd Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 17.3).

Kolleegiumi hinnangul ei vabastanud kostjat TsMS § 331 lg-st 1 tulenevast vastuväite esitamise

kohustusest ega võimalda kostjal maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tugineda see, et

kostja ei esitanud maakohtu antud tähtaja jooksul, s.o 14. septembriks 2021 täiendavat

kirjalikku seisukohta (viimased kirjalikud seisukohad esitas kostja 25. mail 2021). Kostjal oli

võimalus seda teha ja selle võimaluse kasutamata jätmine ei õigusta vastuväite esitamata jätmist

olukorras, kus kostja arvates oli kohus jätnud nõuetekohaselt kogumata tõendi, millele ta soovis

asjas tugineda. Oma nõuete ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamine on

hagimenetluses üldjuhul poolte kohustus (§ 230 lg 1), mistõttu sai kujunenud olukorras eeldada

kostjalt kohtu tegevusele vastuväitega reageerimist. Jättes vastuväite esitamata, aktsepteeris

kostja vaikides seda, et maakohus läks asjas otsust tegema ilma, et asja materjalide juures oleks

kindlustusandja otsus kindlustushüvitise väljamõistmise kohta.

15. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei kontrollinud, kellele sõiduk kuulus.

Kostja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et hageja ei ole õigustatud kahju nõudma, kuna

ta ei ole sõiduki omanik (apellatsioonkaebuse p 5).

15.1. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses 15. jaanuaril 2018 hageja ja Mauri Veod OÜ

vahel sõlmitud müügilepingu (tl 51) põhjal, et vaidlusaluse sõiduki omanik on hageja

(maakohtu otsuse p 25). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et müügilepingu kehtivust ei

mõjuta praegusel juhul asjaolu, et selles ei olnud märgitud müügihinda. 15. jaanuari 2018. a

müügilepingust on tuvastatav selle poolte, s.o Mauri Veod OÜ ja hageja, tahe sõiduk hagejale

võõrandada. Seejuures olid lepingupooled müügilepingu p-s 4 kokku leppinud, et omandiõigus

sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast lepingu allkirjastamist.

15.2. Asjaolu, et hageja kohta ei tehtud liiklusregistrisse omanikukannet, ei mõjuta

müügilepingu kehtivust ja sõiduki omandiõiguse üleminekut hagejale. Maakohus on õigesti

märkinud, viidates Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri

pidamise põhimäärus“ §-le 9 ja Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-94-

09, et liiklusregistri andmetel ei ole õiguslikku tähendust. Praegusel juhul on hageja ka

põhjendanud, miks liiklusregistri kanne jäeti tegemata, selgitades, et kuna sõiduki eelmisel

omanikul Mauri Veod OÜ oli rahvusvaheliste vedude litsents, võimaldas sõiduki ümber

vormistamata jätmine PL Group OÜ-l teha vedusid Venemaale (nt hageja 18. jaanuari 2021. a

menetlusdokumendi p 2.5). Asjaoludest nähtuvalt tegigi PL Group OÜ sõidukiga vedusid

Venemaale, kuni sõiduk ühe sellise veo käigus rikki ja hiljem kaduma läks. Samuti ei mõjuta

sõiduki omandiõiguse kuuluvust see, kelle nimele oli sõlmitud kaskokindlustuse poliis. Poliisi

sõlmimine 28. märtsil 2018 Mauri Veod OÜ nimele (tl-d 74–75) võis tuleneda sellest, et Mauri

Veod OÜ oli sel ajal kantud sõiduki omanikuna liiklusregistrisse. Sama asjaolu võis olla ka

põhjuseks, miks Venemaal algatatud kriminaalmenetluses käsitati sõiduki omanikuna ja kaasati

menetlusse tsiviilhagejana Mauri Veod OÜ (tl-d 99 ja 101, tõlked tl-d 99 ja 102), mistõttu ka

Venemaa kriminaalmenetluse asjaoludest ei saa järeldada, et sõiduk ei kuulunud hagejale.

2-20-13262

15 (17)

15.3. Apellatsioonkaebuses esitas kostja uue väite, mille kohaselt sõiduki registriandmete

kohaselt ei kuulunud see 14. septembri 2017. a lepingu sõlmimise ajal ei hagejale ega ka Mauri

Veod OÜ-le, vaid hoopis kolmandale isikule, ja Mauri Veod OÜ sai selle omanikuks alles 15.

septembril 2017. Kuna kostja seda väidet maakohtus ei esitanud ega ole toonud välja mõjuvat

põhjust TsMS § 652 lg 3 mõttes, mis võimaldaks ringkonnakohtul seda asjaolu arvesse võtta,

jätab kolleegium kostja uue väite tähelepanuta. Sellegipoolest märgib kolleegium, et isegi kui

kostja väide vastaks tõele, ei tähendaks see seda, et sõiduk ei võinud 14. septembril 2017

kuuluda Mauri Veod OÜ-le, kuna liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta

omandiõigust sõidukile (vt Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12)

ning Mauri Veod OÜ võidi liiklusregistrisse sõiduki omanikuna kanda ka tagantjärgi.

15.4. Maakohus märkis õigesti, et see, kui sõiduki rendile andnud isik ei ole rendilepingu

sõlmimise ajal sõiduki omanik, ei välista rendilepingu kehtivust (vt maakohtu otsuse p 26).

Kostja ei ole ka väitnud, et sõiduk oli antud rendile ilma selle tegeliku omaniku (s.o kas Mauri

Veod OÜ või keegi kolmas) nõusolekuta.

15.5. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium erinevalt kostjast, et maakohus on vaidlustatud

otsuses hinnanud seda, kas hageja oli vaidlusaluse sõiduki omanik, ja põhjendatult leidnud, et

sõiduk kuulus alates 15. jaanuarist 2018 ja seega ka selle kadumise ajal hagejale.

16. Kostja apellatsioonkaebuse viimase väite kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hageja ei

vastuta kahju tekkimise eest. Kostja arvates oli hagejal hea usu (VÕS § 6) ja mõistlikkuse (VÕS

§ 7) põhimõtetest tulenevalt kohustus pöörduda kindlustusandja poole ja tagada sel viisil

puksiir- või remonditeenus, kuid hageja seda ei teinud ning vastas kostja abipalvetele eitavalt

(apellatsioonkaebuse p 6).

16.1. Aluse kahjustatud isiku rolli arvestamiseks kahju tekkimisel annab VÕS § 139. Nimetatud

paragrahvi esimese lõike kohaselt, kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel

või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes

1 sätestatut ka mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis

tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda

mõistlikult oodata.

16.2. Maakohus ei tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 kohaselt, leides, et

hagejale ei tulene rendilepingust kohustust puksiirteenuse või remondiabi osutamiseks

(maakohtu otsuse p-d 38 ja 42). Kostja ei ole maakohtu järeldust, et rendilepingust hagejale

neid kohustusi ei tulenenud, vaidlustanud.

16.3. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et hageja roll kahju tekkimisel seisnes selles, et ta ei

pöördunud kindlustusandja poole, et tagada sel viisil sõiduki pukseerimine või remont. Ehkki

kostja tugines hageja osale kahju tekkimisel seoses sõiduki suhtes sõlmitud kindlustuslepingust

tulenevate võimaluste kasutamata jätmisega juba maakohtus (nt kostja 25. mai 2021. a

menetlusdokumendi p 2.4), ei ole maakohus neid väiteid vaidlustatud otsuses käsitlenud,

rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8).

Kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi

järgnevaga.

16.3.1. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et üldjuhul on kindlustusvõtjast rendileandjal mh

hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kohustus (vt VÕS § 23 lg 1 p 4) võimaldada

rentnikul kasutada sõiduki kindlustamisega kaasnevaid hüvesid, mille eesmärk on sõiduki

2-20-13262

16 (17)

kasutamise võimaluse tagamine (sh puksiir- ja remonditeenus), eriti kui rentnik

kindlustusmaksed ise kannab või hüvitab. Seda ka sellises olukorras, nagu praegu, kus

rendilepingu

kohaselt

pidi

rentnik

kandma

lepingu

kehtivuse

ajal

kõik

auto

ekspluateerimiskulud, sh jooksva remondi kulud, mis on vajalikud auto tehnilise seisukorra

säilitamiseks (vt rendilepingu p 4.3.5).

16.3.2. Praeguses asjas ei ole aga kostja kolleegiumi hinnangul tõendanud, et hagejale oli

sõiduki rikkest ning seega pukseerimise ja remondi vajadusest õigeaegselt teatatud.

Kostja väitel teavitas C pärast rikke toimumist telefoni teel nii hagejat kui ka Mauri Veod OÜ-

d (vt nt 16. oktoobri 2020. a hagi vastuse p 9; 8. jaanuari 2021. a menetlusdokumendi p 6).

Samuti helistas C kostja väitel hagejale pärast Tallinnasse jõudmist 8. juulil 2018 ning palus

abi veoki remontimiseks ja Tallinnasse toomiseks (vt samas, p 10). Seevastu hageja on

menetluses väitnud, et PL Group OÜ talle rikkest ei teatanud, rikkudes sellega rendilepingu p-

st 4.3.9 tulenevat kohustust (vt nt hagiavalduse p 1.4). Ka hagiavaldusega esitatud C 23. augusti

2018. a kirjalikust selgitusest nähtub, et C teatas omanikule veoauto kadumisest siis, kui ta

jõudis Tallinnasse pärast veoautol 20. augustil 2018 järel käimist ja selle kadumise avastamist

(tl-d 9–11, tõlge tl-d 11 pöördel–12 pöördel). Nimetatud selgitusest ei nähtu, et C oleks

teavitanud hagejat koheselt sõiduki rikkest ja pukseerimise või remontimise vajadusest ning et

hageja oleks kindlustusandja poole pöördumisest või abistamisest keeldunud. C kirjalikust

selgitusest nähtuvalt tingis viivituse veoautole Venemaale järgi minemisel hoopis see, et tuli

oodata autohooldustöökoja elektriku ja direktori puhkuselt naasmist. Seevastu maakohtus 23.

märtsil 2021 toimunud kohtuistungil andis C tunnistajana ütlusi, et ta helistas hageja esindajale

ja teatas veoauto rikkest ning selle Tallinnasse transportimise vajadusest kohe pärast rikke

tekkimist ja Venemaalt Tallinnasse jõudmist (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:24:32 (tl

87)). Seega on C 23. augusti 2018. a kirjaliku selgituse ja 23. märtsil 2021 antud ütluste vahel

vastuolu. Kolleegiumi hinnangul on selles olukorras usaldusväärsem tõend C 23. augusti 2018.

a kirjalik selgitus, kuna see on koostatud lühikest aega pärast selles kirjeldatud sündmuste

toimumist ning kajastab eelduslikult objektiivselt C arusaama sündmuste käigust. Maakohtu

istungil antud ütlused on antud enam kui 2,5 aastat pärast sündmuste toimumist ning ütluste

andmise ajaks oli C-st saanud põhivõlgniku PL Group OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, mistõttu

ta oli huvitatud sellest, et praegune vaidlus laheneks hageja kahjuks ja kostja kasuks.

Kostja on menetluses väitnud ka seda, et 28. juulil 2018 saatis PL Group OÜ teate Mauri Veod

OÜ-le, mis oli mõeldud edastamiseks Pihkva tollipunktile ja milles selgitati, et veoauto ei ole

rikke tõttu Venemaalt välja sõitnud ja seisab Pihkvas alates 6. juulist 2018, ning paluti ajutise

sisseveo pikendamist kuni 22. augustini 2018 (vt kostja 16. oktoobri 2020. a vastus hagile, p 10

ja selle lisa 2 (tl 94, tõlge tl 37)). Hageja ei ole menetluses sellise teate olemasolu ja saatmist

kahtluse alla seadnud. Sellest teatest, mis on saadetud enam kui kolm nädalat pärast veoauto

rikke toimumist ja mille saatmise eesmärk oli pikendada ajutist sissevedu Venemaale, ei saa

kolleegiumi hinnangul siiski järeldada seda, et PL Group OÜ oleks hagejat kas koheselt või

vähemalt mõistliku aja jooksul pärast veoauto rikke toimumist sellest teavitanud ja andnud

hagejale alust pöörduda kindlustusandja poole. Esiteks ei nähtu sellest teatest sõiduki rikke

asjaolud ega ka see, et PL Group OÜ vajaks pukseerimise või remontimisega abi. Teiseks tuleb

teavitamiseks mõistliku aja sisustamisel arvestada seda, et kindlustusvõtjal oleks võimalik

kindlustusandjat võimalikust kindlustusjuhtumist õigeaegselt teavitada. Hageja esitatud

kaskokindlustuse poliisi kohaselt tuli kindlustusandjale kindlustusjuhtumist teatada esimesel

võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul (tl 75). Kolleegium leiab, et kolm

nädalat ei ole veoauto tehnilisest rikkest teavitamiseks, kui seeläbi soovitakse tugineda

kindlustusjuhtumile ja kasutada kindlustuslepingust tulenevaid õigusi, mõistlik aeg. Lisaks,

sedavõrd pika aja möödudes sellest, kui C veoauto Pihkvasse jättis, ei pruukinud see enam isegi

2-20-13262

17 (17)

endises kohas alles olla, mistõttu kindlustusandja poole pöördumine ei oleks pruukinud kahju

ära hoida.

Kuna asjas esitatud tõendid kogumis ei võimalda teha järeldust, et hagejat oleks mõistliku aja

jooksul veoauto rikkest ja selle pukseerimise või remontimise vajadusest teavitatud, ei ole alust

heita hagejale ette seda, et ta ei pöördunud kindlustusandja poole (või kindlustusvõtja Mauri

Veod OÜ poole, kes oleks saanud pöörduda kindlustusandja poole), et korraldada sõiduki

pukseerimine ja remont.

16.3.3. Lisaks, isegi kui PL Group OÜ oleks hagejat veoauto rikkest õigeaegselt teavitanud, ei

ole kostja tõendanud ega ka veenvalt põhistanud seda, et sõiduki suhtes sõlmitud

kindlustusleping oleks selle pukseerimise ja remondi kulud katnud või et kindlustusandja oleks

õigeaegse teatamise korral pukseerimise ja remondi korraldanud. Menetluses esitatud

kaskokindlustuse poliisist (tl 74) seda järeldada ei saa. Asjaolu, et kaskokindlustus katab ka

kindlustatud eseme välismaalt pukseerimise või selle remontimise kulud olukorras, kus seda on

tabanud elektrisüsteemi rike, ei ole kolleegiumi hinnangul alust lugeda ka üldtuntuks TsMS §

231 lg 1 tähenduses, mis vabastaks poole kohustusest seda asjaolu tõendada.

16.3.4. Seega ei ole kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud pöörduma kindlustusandja poole

ja saanud sel viisil kahju ära hoida, põhjendatud ega anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks.

16.4. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139

alusel, mistõttu kostja apellatsioonkaebuse sellekohased väited ei ole põhjendatud ega anna

alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna maakohtu otsus jääb sisu osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude

jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus on põhjendatult ja kooskõlas TsMS

§ 163 lg-ga 1 jätnud menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral poolte endi kanda. Kostja

ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude jaotuse kohta ka vastuväiteid esitanud.

18. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust

vaidlustatud otsuses kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur