2-19-12544/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-12544

Kohtuasi

C hagi Y vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

720 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX),

seaduslik esindaja X

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde C 24. augusti 2021. a e-kirjaga esitatud Eesti Töötukassa 22.

jaanuari 2021. a otsust.

2. Jätta Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus muutmata.

3. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus C kanda. Y-l rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-12544

2 (9)

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. C (hageja) esitas 21. augustil 2019 Y (kostja) vastu elatise vähendamiseks hagi, mida

täpsustas 31. augustil 2019 ja 11. septembril 2019. Hageja palub vähendada Harju Maakohtu 6.

septembri 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

elatist 160 eurole kuus. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt mõisteti hagejalt 6. septembri 2017. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-16-17240 kostja kasuks välja igakuine elatis alates 15. novembrist 2015 kuni

kostja täisealiseks saamiseni suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärale.

1.2. Hageja olukord on võrreldes 6. septembri 2017. a kohtulahendi tegemise ajaga muutunud.

Hageja ei ole võimeline ülalpidamiskohustust ettenähtud ulatuses täitma. Hageja töötas Q OÜ-

s töötasuga 3,21 eurot tunnis, kuid pidi töölepingu alates 23. juulist 2019 üles ütlema, kuna

tööandja ei maksnud töötasu. Hageja on alates 23. juulist 2019 töötuna arvele võetud. Hageja

ainus

sissetulek

on

Eesti

Töötukassa

26. juuli

2019.

a

otsusega

määratud

töötuskindlustushüvitis ajavahemikuks 23. juuli 2019 kuni 5. oktoober 2019 summas 9,33 eurot

kalendripäevas, s.o 250 eurot kuus. Hageja on 54-aastane vana mees ja halvenenud tervise tõttu

ei ole võimeline endale praegu tööd ja sissetulekut leidma. Hageja otsib siiski aktiivselt ja

sihipäraselt endale uut töökohta ja sissetulekut.

1.3. Menetluse käigus selgitas hageja, et tal on terviseprobleemid, mh seljaprobleemid ja kõrge

vererõhk, mistõttu ta on võimeline töötama maksimaalselt pool päeva ja mille tõttu teda tööle

ei võeta. Hageja esitas Eesti Töötukassa 22. jaanuari 2021. a otsuse, mille kohaselt hagejal on

osaline töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus ajavahemiku 13. jaanuar 2021 kuni 12.

jaanuar 2025 eest suurusega 8,4873 eurot kalendripäeva eest.

1.4. Hageja enda kulud ühes kuus on 495 eurot, sh eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, ravimite

ja hügieenitarvete ning riiete ja jalanõude kulud. Seega ei kata hageja sissetulek isegi tema enda

kulusid. Hageja peab võimalikuks tasuda elatist 160 eurot kuus, s.o 1/3 lapse igakuiste vajaduste

rahuldamiseks vajalikust summast, millest on maha arvestatud riiklik lapsetoetus, mis alates 1.

jaanuarist 2019 on 60 eurot kuus.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Asjaolu, et hageja ei tööta ja ei

soovi töötada, ei ole põhjus elatise vähendamiseks. Kostja nõuab elatist üksnes seaduses

sätestatud määras. Hageja joob pidevalt, helistab ja ähvardab. Joomise jaoks on hagejal raha ja

tervist küll. Hageja vanus ei oma tähtsust.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus muutis Harju Maakohtu 6. septembri 2019. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17240 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise suurust alates

22. augustist 2019 ja mõistis alates 22. augustist 2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni 24.

2-19-12544

3 (9)

märtsil 2028 hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise suuruses, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, millest on maha arvatud pool kostjale

perehüvitiste seaduse alusel iga kuu makstavast lapsetoetusest. Menetluskuludest jättis

maakohus 27% kostja kanda ja 73% hageja kanda. Kulude puudumise tõttu jättis maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja menetluskulud välja mõistmata.

3.1. Maakohus tuvastas, et hagejalt mõisteti 6. septembri 2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr

2-16-17240 kostja ülalpidamiseks välja elatis alates 15. novembrist 2015 kuni kostja

täisealiseks saamiseni 24. märtsil 2028 suuruses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäärale. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018. a

määrusele nr 117 tuli hagejal hagi esitamise ajal tasuda kostjale igakuist elatist 270 eurot kuus

ja alates 1. jaanuarist 2020 vastavalt Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2019. a määrusele nr

115 tuleb hagejal tasuda 292 eurot kuus. Hageja palub vähendada elatise 160 eurole.

3.2. Kui elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see TsMS § 457 lg 1 järgi

menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt

tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda TsMS §-s 459 ja §-s

497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad

asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad

asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet

suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma

üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud,

et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende

asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11; 30. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

17, p 32).

3.3. Kohtuotsuse nr 2-16-17240 kohaselt tugines hageja juba eelmises vaidluses asjaolule, et

tal raha ei ole. Kohus selgitas selles otsuses, et tegemist on 52-aastase mehega, kelle töövõime

ei ole piiratud ja kellel puuduvad teised ülalpeetavad. Hageja ei tõendanud selles asjas, et

esineksid mõjuvad põhjused, mis annaksid aluse elatise väljamõistmiseks alla seaduses

sätestatud määra. Otsusest nähtub, et hageja käis sel ajal tööl.

3.4. Praeguses asjas tugineb hageja sellele, et ta on töötu ja ta ei ole halvenenud tervise tõttu

võimeline tööd leidma, aga ta otsib sihipäraselt uut tööd ja sissetulekut. Kohus leiab, et hageja

väited on hoolimata kohtu selgitustest ja kohtuistungil arutatust jäänud vastuoluliseks ja

ebaselgeks.

3.5. Hageja selgitas 17. detsembri 2020. a kohtuistungil, et tal on pärast eelmise asja arutamist

tekkinud tervisega probleemid. Hageja esitas tõendina OÜ X 26. mai 2020. a raviloo, mille

kohaselt on hagejal diagnoositud täpsustamata skolioos, lülisamba osteokondroos, nimmevalu

ja hüpertooniatõbi (tl-d 95–96). Terviseloost nähtub ka see, et hageja ei tarvita korralikult

ravimeid. Samuti esitas hageja SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisi alaseljavalu tõttu

kompuutertomograafia uuringu tegemise kohta (tl 97). Kohus andis hagejale 17. detsembri

2020. a kohtuistungil võimaluse tõendada, et tema terviseseisund on selline, mis ei võimalda

tal tööd teha. Ainuüksi raviloo ja kompuutertomograafia andmete alusel ei saa kohus sellist

järeldust teha. Hageja esitas kohtule Eesti Töötukassa 22. jaanuari 2021. a otsuse nr

TVT/21/005286 töövõimetoetuse määramise kohta. Otsusest nähtub, et hagejal on osaline

töövõime ja ta on töötuna arvele võetud. Hagejale määrati seoses sellega ajavahemikuks 13.

jaanuar 2021 kuni 12. jaanuar 2025 töövõimetoetus 8,4873 eurot kalendripäevas (tl-d 102–103).

Maakohus viitas töövõimetoetuse seaduse § 5 lg-tele 1 ja 2 ning lg 3 p-le 2 ja leidis, et ehkki

2-19-12544

4 (9)

hageja ei esitanud kohtule Eesti Töötukassa otsuses viidatud töövõime hindamise otsust, on

töövõimetoetuse määramise otsusega tõendatud, et hagejal on terviseseisundi tõttu töötamine

osaliselt takistatud, st tal on osaline töövõime. Nimetatust ei järeldu aga see, et hageja ei ole

võimeline üldse tööd tegema ja sissetulekut teenima.

3.6. Hageja selgitas hagiavalduses, et ta otsib uut töökohta ja sissetulekut. 17. detsembri 2020.

a kohtuistungil selgitas hageja, et kui ta käib proovipäeval ja nähakse, et ta selg valutab, siis

teda tööle ei võeta. Kohus kohustas hagejat 17. detsembri 2020. a kohtuistungil esitama tõendid

selle kohta, et hageja on tööd otsinud, kuid töö leidmine ei ole õnnestunud. Samuti kohustas

kohus hagejat esitama tõendid Q OÜ-ga töölepingu lõppemise asjaolude kohta, kuna

hagiavalduses märgitu ja kohtuistungil antud selgitused olid vastuolulised. Kohus tuletas seda

kohustust hagejale meelde ka 16. märtsi 2021. a e-kirjas (tl 108). Hageja ei ole kohtu nõutud

andmeid esitanud.

3.7. Hagiavalduse kohaselt lõpetas hageja töölepingu Q OÜ-ga põhjusel, et tööandja ei

maksnud töötasu. Kohtuistungil selgitas hageja, et tööleping lõpetati tööandja algatusel, kuna

hagejal tekkisid seljaprobleemid. Hageja esitas nende asjaolude selgitamiseks üksnes väljavõtte

töötamise registrist, millest nähtub, et hageja töötas võlaõigusliku lepingu alusel

ehituslihttöölisena ajavahemikul 3. aprill 2019 kuni 30. juuni 2019 (tl 116). Hageja esitatud

tõendist ei saa teha järeldusi selle kohta, millisel põhjusel leping lõppes, ega selle kohta, et

hageja ei ole võimeline tööd tegema.

3.8. Ainuüksi asjaolu, et hageja tööleping on lõppenud ja ta ei tööta, ei anna alust elatise

vähendamiseks. Hagejal tuli tõendada, et ta ei ole objektiivselt võimeline lapsele ülalpidamise

andmiseks tulu teenima. Hageja ei ole seda tõendanud. Seda, et hageja oleks aktiivselt tööd

otsinud, kuid töö leidmine on osutunud võimatuks, nagu ta väidab, ei tõenda ka hageja esitatud

Eesti Töötukassa kinnitus selle kohta, et hageja on töötu ja alates 19. veebruarist 2020 töötuna

arvele võetud (tl 114). Hageja ei esitanud ühtegi tõendit ega sisulist selgitust selle kohta, mida

ta on tegelikult sissetuleku hankimiseks teinud.

3.9. 17. detsembri 2020. a kohtuistungil märkis hageja, et ta on võimeline töötama kõige

rohkem pool tööpäeva, kuna tal valutab selg ja valu lööb jalga ning ta ei saa normaalselt tööl

käia. Hageja selgitas, et võib-olla saab valvurina töötada. Samuti selgitas hageja, et tal on

võimalik tööle minna Soome või Rootsi, kus tal on tuttavad ja tal on ekskavaatorijuhi load.

Samas märkis hageja vastuoluliselt nii hagiavalduses kui ka kohtuistungitel, et keegi teda tööle

ei oota ja tal ei ole võimalik tulu teenida. Eeltoodust tulenevalt jääb ebaselgeks, millisel

põhjusel hageja ei ole asunud tegema sellist tööd, mida tema tervislik seisund võimaldaks teha.

Hageja tõendas, et tema töövõime on piiratud üksnes osaliselt, ja ta on ise selgitanud, et tal

oleks võimalik vähesel määral tööd teha. Hageja ei ole veenvalt selgitanud, miks ta seda ei tee.

Samuti ei ole hageja hoolimata kohtu korduvatest ettepanekutest tõendanud, et ta oleks

tegelikult üritanud sobivat tööd leida, kuid see on ebaõnnestunud. Hageja on tõendanud ainult

seda, et ta ei tööta.

3.10. Elatise vähendamiseks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et hageja on pärast eelmises

tsiviilasjas lahendi tegemist jäänud töötuks. Seetõttu ei oma asja lahendamisel olulist tähtsust

ka see, et hageja ainus sissetulek oli hagiavalduse esitamise ajal töötuskindlustushüvitis (tl-d 8–

9 ja 15–16) ega tema enda väidetavate kulude suurus või muud kohustused. Samuti ei oma

tähtsust see, et hagejal on tekkinud elatise maksmisel võlg ja see on täitmisel kohtutäituri juures

(tl-d 32–35). Vanem ei vabane elatise maksmise kohustusest pelgalt halva majandusliku

olukorra tõttu. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

2-19-12544

5 (9)

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-100215, p 20).

3.11. Kostja kasuks mõisteti 6. septembri 2017. a kohtuotsusega välja elatis seaduses sätestatud

alammääras. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise erandina välja

mõista perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 kolmanda lause järgi üksnes mõjuval põhjusel. PKS

§ 102 lg 2 kohaselt loetakse mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse elatise vähendamiseks, mh

vanema töövõimetus. Koostoimes muude elatise vähendamise aluseks olevate asjaoludega võib

elatise vähendamiseks alla miinimumi olla mõjuv põhjus ka riiklike peretoetuste maksmine (vt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Hageja ongi palunud

praegusel juhul arvesse võtta, et kostjale makstakse ka riiklikke peretoetusi 60 eurot kuus, mis

tuleb lapse koguvajadustest maha arvata.

3.12. Maakohus leidis, et kuna hageja on tõendanud, et ta on osaliselt töövõimetu, esineb mõjuv

põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Koostoimes hageja osalise

töövõimega ja vastavalt hageja taotlusele arvestada elatise suuruse määramisel riiklike

peretoetustega, vähendas kohus hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist poole

perehüvitiste seaduse alusel kostjale makstava peretoetuse võrra, s.o praegusel ajal 30 eurot.

Arvestades, et hagejal on säilinud osaline töövõime ja ta ei ole hoolimata kohtu selgitustest ja

ettepanekutest esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei oleks objektiivselt võimeline tema

töövõimele vastavas ulatuses tulu teenima, jääb hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.13. Kostja vastusega esitatud venekeelsed tõendid jättis kohus TsMS § 33 lg 2 alusel

tähelepanuta, kuna hoolimata kohtu nõudest ei esitanud kostja tõendite eestikeelseid tõlkeid.

3.14. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja palus elatist vähendada 110 euro võrra ja

kohus rahuldas hagi selliselt, et elatist vähendatakse 30 euro võrra), jättis maakohus 27%

menetluskuludest kostja kanda ja 73% hageja kanda. Kostja kinnitas 9. juuni 2021. a

kohtuistungil, et ta ei ole menetluses kulusid kandnud. Hageja ei esitanud kohtu antud tähtaja

jooksul menetluskulude nimekirja. Kuna kulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest,

jättis kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub muuta maakohtu

otsust ja vähendada elatist 160 euroni kuus.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja olukord alates 6. septembri 2017. a kohtulahendi

tegemisest kardinaalselt muutunud ja ta ei ole võimeline ülalpidamiskohustust ettenähtud

ulatuses täitma. Põhjuseks on hageja tervislik seisund. Eesti Töötukassa 22. jaanuari 2021. a

otsusega on määratud hagejale töövõimetoetus ajavahemikuks 13. jaanuar 2021 kuni 12.

jaanuar 2025 suurusega 8,4873 eurot kalendripäevas. Töövõime määramisel toodi välja, et

hagejal on osaline töövõimetus 57% ulatuses. Tulenevalt halvast tervislikust seisundist ei ole

hageja võimeline tööl käima ja sellest tulenevalt ei ole ka suuteline tasuma nõutud elatist.

Hageja olukord on eelmise lahendi tegemise ajaga võrreldes tunduvalt halvenenud. Töö

mitteleidmise põhjus on tervislik seisund. Hageja tervis on viimaste aastatega halvenenud ja

kohati ei ole hageja võimeline isegi tõusma. Probleemiks on vanad seljavigastused, vererõhk

jm.

4.2. Hageja leiab, et praegu on ta võimeline tasuma elatist vaid 160 eurot kuus, ning palub

vähendada elatist selle summani.

2-19-12544

6 (9)

Vastustaja seisukoht

5. Kostja sai apellatsioonkaebuse kätte 14. septembril 2021 (tl 156) ja sellele vastamiseks antud

20-päevane tähtaeg möödus 4. oktoobril 2021. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.

7. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja ringkonnakohtule Eesti Töötukassa 22. jaanuari

2021. a otsuse nr TVT/21/005286 töövõimetoetuse määramise kohta (algselt oli lisa jäänud

kaebusele lisamata, aga hageja esitas selle 24. augustil 2021 e-kirjaga). Kolleegium saab

eelnevast aru nii, et hageja taotleb nimetatud dokumendi tõendina asja materjalide juurde

võtmist. Kolleegium jätab selle taotluse rahuldamata ja dokumendi asja materjalide juurde

võtmata. Hageja on esitanud sama dokumendi 24. jaanuaril 2021 juba maakohtus, mistõttu see

on toimikus olemas (tl-d 102–103) ja selle korduv vastuvõtmine ei ole põhjendatud. Tulenevalt

dokumendi elektroonilisest esitamisest ei ole vaja seda hagejale tagastada.

8. Esitatud hagis taotleb hageja temalt 6. septembri 2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-

17240 välja mõistetud elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärale, suuruse vähendamist 160 eurole. TsMS § 459 lg 1 võimaldab esitada

kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust

mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja

hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist.

Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või

vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega

muutunud (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 14; 17. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatise suurust mõjutavate asjaoludena, mis on

pärast 6. septembri 2017. a otsuse tegemist oluliselt muutunud, tõi hageja menetluses välja töö

puudumise, oma halvenenud tervisliku seisundi, millest tulenevalt ei ole ta võimeline tööl

käima, ja osalise töövõimetuse.

9. Maakohus märkis otsuse p-s 9 õigesti, et TsMS § 459 alusel elatise suuruse muutmiseks peab

kumbki pool tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited

tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11; 30. juuni

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32). Lisaks, kuna praeguses asjas taotleb hageja

elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab hageja tõendama mõjuva

põhjuse PKS § 102 lg 2 tähenduses, mis annaks selleks alust (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).

10. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud

niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse

kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas TsMS

§ 459 kohaldamiseks oluliste asjaoludena, et tsiviilasjas nr 2-16-17240 otsuse tegemise ajal käis

hageja tööl, tema töövõime ei olnud piiratud ning ei esinenud asjaolusid, mis oleks andnud alust

elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra (maakohtu otsuse p 10; 6. septembri

2-19-12544

7 (9)

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17240 (tl-d 5–6)). Praeguse menetluse ajal on hageja töötu

(maakohtu otsuse p 16; Eesti Töötukassa 22. märtsi 2021. a teatis hageja töötuna arvele võtmise

kohta (tl 114)), tal on pärast 6. septembri 2017. a kohtuotsuse tegemist diagnoositud erinevaid

terviseprobleeme (skolioos, lülisamba osteokondroos, nimmevalu ja hüpertooniatõbi)

(maakohtu otsuse p 12 ja seal viidatud tõendid (tl-d 95–97)) ning tal on osaline töövõime

(maakohtu otsuse p 12; Eesti Töötukassa 22. jaanuari 2021. a otsus töövõimetoetuse määramise

kohta (tl-d 102–103)). Hageja ei ole nende asjaolude tuvastamist vaidlustanud.

11. Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja vähendas hageja osalise

töövõimetuse tõttu igakuise elatise suurust poole kostjale perehüvitiste seaduse alusel iga kuu

makstava lapsetoetuse võrra, mis oli maakohtu otsuse tegemise ajal 30 eurot. Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu sellekohane otsus põhjendatud ja tuvastatud asjaolud ei anna alust

tsiviilasjas nr 2-16-17240 välja mõistetud elatise täiendavaks vähendamiseks. Kolleegium

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

12. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja peamiselt oma kehvale tervislikule seisundile ja

sellest tulenevale osalisele töövõimetusele. PKS § 102 lg 2 kohaselt on mõjuvaks põhjuseks,

mis annab aluse elatise vähendamiseks, muu hulgas vanema töövõimetus. Praegusel juhul on

maakohus hageja osalist töövõimetust vaidlustatud otsuses arvesse võtnud ning sellest lähtuvalt

vähendanud elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Juhindudes Riigikohtu 9. juuni

2017. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 28.2 esitatud seisukohast, mille kohaselt

koostoimes muude elatise vähendamise aluseks olevate asjaoludega võib elatise vähendamiseks

alla miinimumi olla mõjuv põhjus ka riiklike peretoetuste maksmine, vähendas maakohus

hageja osalise töövõimetuse tõttu hageja iga kuu makstavat elatist poole kostjale makstava

lapsetoetuse võrra (maakohtu otsuse p 20). Hageja apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja

arvates oleks tulnud elatise suurust veel rohkem vähendada. Kolleegiumi arvates ei ole selleks

alust. Ehkki hageja väitel ei ole ta kehva tervise (seljavigastused ja vererõhuprobleemid) tõttu

tööd leidnud ega võimeline tööl käima, ei ole hageja neid väiteid tõendanud ega ka veenvalt

põhistanud.

13. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et temale määrati töövõime määramisel osaline

töövõimetus 57%. Maakohtus hageja oma osalise töövõimetuse määra välja ei toonud ning asja

materjalidest hageja väidetud töövõimetus 57% ulatuses ei nähtu. Hageja esitatud Eesti

Töötukassa 22. jaanuari 2021. a otsusest nähtub see, et hagejal on osaline töövõime ja talle on

määratud töövõimetoetus ajavahemikuks 13. jaanuar 2021 kuni 12. jaanuar 2025. Samuti on

otsuse p-s 3 selgitatud töövõimetoetuse maksmist, sh seda, et töövõimetoetuse suurus ühe

kalendripäeva eest on osalise töövõime korral 57% ja puuduva töövõime korral 100%

töövõimetoetuse päevamäärast. Kolleegium märgib, et sellised töövõimetoetuse suurused

osalise ja puuduva töövõime korral tulenevad töövõimetoetuse seaduse § 13 lg-st 2. Eesti

Töötukassa 22. jaanuari 2021. a otsusele lisatud selgitustest töövõimetoetuse maksmise kohta

ei saa seega järeldada seda, et hagejal on osaline töövõimetus 57% ulatuses. Hageja ei ole

esitanud kohtule töövõimetoetuse määramise otsuses viidatud ja selle aluseks olevat otsust oma

töövõime hindamise kohta, kust võiks nähtuda hageja töövõimetuse täpne ulatus. Eelnevast

tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et hagejal on osaline töövõime, kuid hageja esitatud

tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada hageja töövõimetuse täpset ulatust.

14. Õige on maakohtu seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et hageja on töötu, ei anna alust elatise

vähendamiseks. Riigikohus on selgitanud, et vanema töötus ja sissetuleku puudumine ei ole

mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem osa lapse

ülalpidamiskuludest (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsust siviilasjas nr 3-2-1-118-12, p

2-19-12544

8 (9)

16). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik

endast oleneva ja hankima nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid (nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4; 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p-d 14–15). Seejuures on vanemal kohustus teenida

sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Seega on vanemal üldjuhul kohustus tööle minna või vähemalt tööd otsida.

15. Hagejalt välja mõistetud elatise täiendavaks vähendamiseks ei anna alust ka hageja osaline

töövõimetus. Riigikohus on selgitanud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt

miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund, sh

sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kui

vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata

võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist (Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Seega on vanemal ka osalise töövõime korral kohustus

teenida sissetulekut ulatuses, milles tema töövõime seda võimaldab.

16. Hageja on menetluses viidanud terviseprobleemidele, täpsemalt seljavalule, mis on läinud

ka jalgadesse, ja kõrgele vererõhule (17. detsembri 2020. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:13:17 ja 00:49:43 (tl-d 98 pöördel–99); 9 juuni 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:10:36 ja 00:13:10 (tl 138 pöördel)). Seda, et hagejal on vähemalt alates 2020. aastast

probleeme selja ja vererõhuga, kinnitavad ka menetluses esitatud tõendid (tl 95–97, 137).

Vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud aga hageja tõendeid, millest nähtuvalt tema

terviseseisund ei võimalda tal tööd teha ja sissetulekut teenida (maakohtu otsuse p-d 12 ja 13).

Ehkki maakohus andis selleks 17. detsembri 2020. a kohtuistungil hagejale tähtaja (tl 99), mida

tuletas meelde 16. märtsi 2021. a e-kirjas (tl 108), ei esitanud hageja andmeid ja tõendeid ka

selle kohta, et ta on tööd otsinud ja see on ebaõnnestunud (vt ka maakohtu otsuse p-d 14, 17).

Kuna hagejal on tuvastatud osaline töövõimetus, on tal eelduslikult võimalik mingis ulatuses

tööd teha. Ka 17. detsembri 2020. a kohtuistungil möönis hageja, et tal võiks olla võimalik teha

nt istuvat tööd valvurina või töötada ekskavaatorijuhina (ajamärk 00:21:08, 00:25:58 (tl 98

pöördel)). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja väidetest ja esitatud tõenditest jääb

ebaselgeks, miks hageja ei ole asunud tegema sellist tööd ja sellises ulatuses, mida tema

tervislik seisund võimaldaks (maakohtu otsuse p 17). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses

väitnud, et maakohus oleks mõne tema väite arvestamata või tõendi hindamata jätnud või

tõendeid ebaõigesti hinnanud.

17. Seega ei ole praeguses asjas tuvastatud asjaolude põhjal võimalik teha järeldust, et hageja

tervislik seisund ja sellest tingitud osaline töövõimetus takistaksid hagejal töö otsimist,

töövõime säilinud osale vastavas ulatuses töötamist ning seega sissetuleku teenimist, mis

võimaldaks maksta kostjale väljamõistetud suuruses elatist. Põhjendatud ei ole hageja väide, et

ta ei ole võimeline tasuma elatist rohkem kui 160 eurot kuus.

18. Eelnevast tulenevalt ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust 6. septembri 2017. a

otsusega kostja kasuks välja mõistetud elatise TsMS § 459 ja PKS § 102 lg 2 alusel

vähendamiseks maakohtu määratust suuremas ulatuses. Seega tuleb maakohtu otsus jätta elatise

suuruse muutmise osas muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2-19-12544

9 (9)

19. Kuna maakohtu otsus jääb sisu osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude

jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus on põhjendatult ja kooskõlas TsMS

§ 163 lg-ga 1 jaotanud menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes neist 73%

hageja kanda ja 27% kostja kanda. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu

menetluskulude jaotuse kohta ka vastuväiteid esitanud.

20. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja pole apellatsioonimenetluses kulusid kandnud,

mistõttu rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur