2-20-102301/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-102301

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. i ja B.B: i hagi C.C i vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C.C i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. i nõude osas 612 eurot

B.B: i nõude osas 900 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad (vastustajad): A.A. (isikukood xxxxxxxxx) ja

B.B: (isikukood xxxxxxxxx), seaduslik esindaja D.D.

Kostja (apellant): C.C (isikukood xxxxxxxxx), esindaja

riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Andrei

Matvejev

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 27. mai 2021. a otsus

muutmata.

2. Jätta tähelepanuta C.C i 16. detsembri 2021. a taotlus arvestada asja

lahendamisel tsiviilasjas nr 2-21-6558 tehtud Viru Maakohtu 20. septembri 2021. a

ja 25. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse määrustega.

2(8)

3. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta C.C i kanda.

A.A. il ja B.B: il hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B: (hageja II) esitasid 17. jaanuaril 2020 seadusliku esindaja

D.D. (ema) kaudu Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse C.C i (kostja; isa)

vastu 400 euro suuruse elatise saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule 26. jaanuaril

2020 vastuväite. Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2020. a määrusega anti nõue üle Viru

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hagejad esitasid 11. veebruaril 2020 ema kaudu Viru Maakohtule hagi kostja vastu, milles

palusid alates 1. jaanuarist 2020 kummagi hageja kasuks välja mõista elatise

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras. 27. aprilli 2021. a

kohtuistungil vähendasid hagejad nõuet ning palusid alates 1. jaanuarist 2020 välja mõista

igakuise elatise hageja I kasuks 120 eurot ja hageja II kasuks 100 eurot. Hagejad palusid

määrata kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist

hageja I kontole.

Hagiavalduse kohaselt elavad hagejad oma ema juures. Kostja ei täida alates vanemate

abielu lahutamisest 2017. a-l hagejate ülalpidamiskohustust. Kostja on kolme aasta jooksul

ostnud hagejatele mõne riideeseme (nt ühe jope, teksad, neli paari sokke). Samuti ei toeta

ega sisusta kostja hagejate vaba aega, sh hagejate huvitegevust (hageja I tegeleb

laskesuusatamisega ning hageja II sõudmise ja laskesuusatamisega).

Hageja I igakuisteks kuludeks on kulud eluasemele 50 eurot, toidule 100 eurot,

transpordile 30 eurot, sidevahenditele 7 eurot, tervishoiule 20 eurot, hügieenile 10 eurot,

koolile 10 eurot, riietele ja jalanõudele 50 eurot, spordile 200 eurot, kultuurile 15 eurot

(kokku 492 eurot).

Hageja II igakuisteks kuludeks on kulud eluasemele 50 eurot, toidule 100 eurot,

transpordile 30 eurot, sidevahenditele 7 eurot, tervishoiule 20 eurot, hügieenile 10 eurot,

koolile 10 eurot, riidetele ja jalanõudele 50 eurot, spordile 75 eurot, kultuurile 15 eurot

(kokku 367 eurot).

3(8)

Kostja on ostnud 5-toalise korteri, vahetanud kolme aasta jooksul mitu korda sõidukit ning

käinud välismaal puhkusel. Emal on 3-toaline korter asukohas XXX .

Hagejad ei viibi kostja juures suuremat osa ajast. Kostja elab Jõhvis koos elukaaslase ja

tema kahe lapsega ning käib Narvas vaid töölt vabal ajal, s.o 2–3 päeval kahe nädala

jooksul. Võimalusel võtab ta hagejad enda juurde nädalavahetuseks (hagejate treeningud

seda pidevalt ei võimalda) või üheks puhkepäevaks. Suvevaheajal ning riigis kehtestatud

eriolukorra ajal viibisid hagejad rohkem aega kostja juures, kuid nad ei viibinud ka siis

seal üle poole ajast.

Maakohtu 29. mai 2019. a määruse kohaselt tsiviilasjas nr 2-17-1474 on vanemate ühine

hooldusõigus (isikuhooldusõigus) hagejate elu- ja viibimiskoha määramise osas osaliselt

lõpetatud ja selles osas on ainuotsustusõigus antud emale.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle hagis esitatud nõude ulatuses

rahuldamata.

Hagejad elavad nii ema kui ka kostja juures. Hagejad on kostja juures ligikaudu kaks

nädalat kuus. Sel ajal kannab kostja kõik hagejatega seonduvad kulud. Seega ei pea kostja

hagejatele elatist maksma. Maakohtu 29. mai 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-1474

on kehtestatud hagejate ja kostja vaheline suhtlemiskord, mille kohaselt viibib hageja I

õppeajal kostja juures igal paaritul nädalal esmaspäeval kl 16.00-st järgmise esmaspäeva

kl 16.00-ni. Hageja II suhtes kehtestatud suhtlemiskord on teistsugune, kuid tegelikult

viibivad mõlemad hagejad kostja juures hageja I suhtes kehtestatud suhtlemiskorra järgi.

Kehtestatud suhtlemiskorra kohaselt viibivad hagejad suvel kostja juures juunis ja juulis

kaks viimast nädalat järjest. Tegelikkuses viibivad hagejad kostja juures rohkem aega.

Hagejad ei ole tõendanud igakuiseid kulusid ulatuses, mis põhjendaks nõutud elatise

väljamõistmist. Lisaks on kohus kostjale riigi õigusabi andmisel kontrollinud, et kostja

igakuine sissetulek perioodil 1. veebruarist 2019 kuni 31. jaanuarini 2020 oli keskmiselt

455 eurot 8 senti. Kostjal on ka laenukohustused, sh vanemate ühisvarasse kuuluvad.

Kostja vara (korter Kohtla-Järvel ja 2006. a sõiduk) väärtus ei ole piisav selleks, et katta

kostja kulutusi. Seega ei ole kostjal võimalik tasuda hagejatele miinimumelatist. Elatist

tuleb vähendada alla miinimummäära.

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) 2013. a uuringut

(uuring) arvestades on lapse igakuine ülalpidamiskulu 2020. a-l hinnanguliselt 312 eurot.

Muu hulgas on uuringuga tuvastatud, et lapse ülalpidamiskulu ühes kuus ühe lapse kohta

on 172 eurot. Seega on igakuise elatise mõistlik suurus kokku 344 eurot. Samuti võivad

osa hagejate vajadusi olla kaetud emale makstava peretoetusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus

rahuldas

hagi

osaliselt

ning

mõistis

kostjalt

välja

alates

1. jaanuarist 2020 igakuise elatise hageja I kasuks 68 eurot ning hageja II kasuks 100 eurot

kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda

hageja I kontole. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kostja riigi õigusabi

kulud jäid kostja enda kanda. Maakohus märkis, et määrab nende suuruse ning maksmise

korra kindlaks eraldi määrusega.

Otsuse kohaselt on kostja hagejate isa. Kostja tugineb peamiselt sellele, et annab hagejatele

vahetut ülalpidamist, kuna hagejad elavad vaheldumisi mõlema vanema juures. Pooltel ei

4(8)

ole üksmeelt selles, kus hagejad elavad ja kui palju nad ühe või teise vanema juures aega

veedavad. Pooltel on vaidlus ka selle üle, kui suures ulatuses kumbki vanem hagejate

kulusid kannab ja milliseid kulusid tasutakse. Ema on selgitanud, et kostja ei tasu hagejate

riiete ega huvitegevuse eest.

Kostja ei ole tõendanud, et ta tasub järjepidevalt hagejate riiete ja jalanõude eest. Seetõttu

ei saa väita, et kostja ei peaks üldse elatist maksma. Kostja on esitanud kuludokumente

mõne riideeseme ostmise kohta, kuid ei ole osanud selgitada, kellele need osteti ega

seostada tõendeid asjaoludega. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja on ostnud jope,

püksid ja suvise riiete komplekti, kuid tunnistaja ei osanud nimetada summat, mida kostja

võiks olla tasunud. Tegemist on üksikute riietega, kuid tegelikkuses on lapsel vaja rohkem

riideid.

Kuivõrd pooltel on vaidlus selle üle, kui palju hagejad tegelikult kostja juures viibivad,

tuleb ülalpidamiskohustuse täitmise tuvastamisel lähtuda maakohtu 29. mai 2019. a

määrusega tsiviilasjas nr 2-17-1474 kehtestatud suhtluskorrast. Kehtestatud suhtluskorra

kohaselt viibib hageja I ligikaudu poole ajast kostja juures ning hageja II ligikaudu kuus

päeva kuus. Seetõttu on hageja I kasuks põhjendatud mõista elatis välja osas, milles kostja

oma ülalpidamiskohustust ei täida (riided, jalatsid ning huvitegevus). Hageja II osas tuleb

võtta arvesse, et ta viibib kostja juures ligikaudu 20% kuust.

Kostja igakuine sissetulek on ligikaudu 825 eurot (neto). Talle kuulub korter Kohtla-Järvel

aadressil XXX ja 2006. a sõiduk Volkswagen Touareg. Emale kuulub korter Narvas

aadressil XXX ning ta on 2020. a sõiduki Škoda Octavia kasutaja. Ema sissetulek on

keskmiselt 1558 eurot kuus (neto). Arvestades hagejate kulusid, peab ema hagejaid ülal

vähemalt samas ulatuses kostjaga. Samas asjaolu, et ema sissetulek on mõnevõrra suurem,

ei saa olla põhjuseks, et kostja ei peaks oma kohustusi täitma.

Arvestades, et hageja I kasuks on põhjendatud elatis välja mõista üksnes riiete ja

huvitegevuse eest, ei pea kohus teisi kulusid hindama. Maakohus tuvastas, et hageja I

spordiga seotud tegevusele kulub aastas kokku ligikaudu 1012 eurot (igakuine

spordiklubitasu 16 eurot, vähemalt kaks laagrit 700 eurot, varustus 120 eurot). Ühe kuu

kulu on 84 eurot. Jalatsite ja riiete osas ei ole esitatud kohtule tõsikindlaid tõendeid nende

maksumuse kohta. Üks vanem peaks olema vastutav lapsele riiete ostmise eest. Kuna

tõendatud ei ole, et kostja oleks hagejatele järjepidevalt riideid ostnud ja ema konto

väljavõttest nähtub, et ta on teinud makseid riidepoodides, peaks hagejate riiete ostmine

olema kooskõlastatud emaga. Laps ei vaja topelt riideid ega jalatseid. Kohus lähtus riiete

maksumuse osas keskmisest kulust. Kostja viidatud uuringus on leitud, et 13–17-aastase

lapse igakuiseks kuluks riietele on 52 eurot. Seega on hageja I kulud, mida elatise välja

mõistmisel arvestada, kokku 136 eurot. Ühe vanema osa sellest on 68 eurot.

Kuna hageja II kulude osas ei ole samuti tõsikindlaid tõendeid esitatud, tuleb lähtuda

uuringus tuvastatust. Uuringu järgi on 7–12-aastase lapse kulud 319–360 eurot, st

keskmiselt on 11-aastase lapse ühe kuu kuluks 339 eurot. Arvestades, et hageja II viibib

20% ajast kostja juures, on põhjendatud kulu 20% võrra vähendada. Hageja II ise nõuab

kostjalt elatist 100 eurot. See on eeltoodud kulude suurust arvestades põhjendatud.

Põhjendatud ei ole vähendada elatist hagejate ema kontole laekuvate lastetoetuste arvel.

Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud.

5(8)

Lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele, olenemata nende tegelikust

vajadusest. Seega puudub praegusel juhul alus vähendada väljamõistetavat elatist ainuüksi

põhjusel, et hagejale makstakse lastetoetust.

Arvestades kostja sissetulekut, on ta võimeline hagejatele väljamõistetavat elatist maksma.

Seejuures on kostja kohustatud andma vahetut ülalpidamist hagejatele ajal, kui nad

viibivad tema juures. Juhul kui suhtluskord peaks muutuma, võib olla alus ka elatise

summade muutmiseks. Elatise suurust mõjutavate asjaolude olulisel muutumisel on

huvitatud isikul õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 alusel

hagi elatise suuruse muutmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 28. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus kõiki tõendeid ja asjaolusid piisavalt

analüüsinud ega hinnanud tõendeid ja hagejate väiteid kogumis. Hagejate esitatud väited

ja tõendid ei anna alust hagi osaliseks rahuldamiseks.

Maakohus jättis tähelepanuta, et maakohtu 29. mai 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-17-1474 kehtestatud hagejate ja kostja vahelise suhtluskorra kohaselt elavad hagejad

võrdselt mõlema vanema juures. Ajal, kui hagejad viibivad kostja juures, kannab ta

hagejate igapäevased kulud.

Asjakohatu on viide Riigikohtu 12. mai 2021. a otsusele tsiviilasjas nr 2-18-6491, mille

kohaselt on ülalpidamiskohustuse täitmise tuvastamisel võimalik lähtuda kohtulahendiga

kindlaksmääratud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju kostja tegelikult lastega koos

viibib. Seda võimalust tuleb kastutada näiteks juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha ega

tõendada, kui palju lapsed elavad ühe ja teise vanema juures. Praegusel juhul on kostja

poolt tõendatud ja asjas tuvastatud, et hagejad elavad mõlema vanema juures võrdselt.

Lisaks on hageja II viimased kaks kuud elanud kostja juures ja võib jääda pikemaks ajaks.

Ema ei täida hagejate ülalpidamiskohustust.

Tuvastatud ja tõendatud on, et hagejad saavad ülalpidamist kostja poolt piisavas ulatuses,

sh ajal, kui hagejad elavad ema juures. Kostja kannab hagejate ülalpidamisega seotud

kulud, tagades nende igapäevased vajadused ajal, kui nad elavad kostja juures. Asjaolu, et

kostja ei osanud selgitada, kellele on riided ostetud ja seostada esitatud tõendeid

asjaoludega, ei tõenda, et kostja neid kulusid tegelikult kandnud ei ole. Lisaks on tunnistaja

ütlustega tõendatud, et kostja on riideid ostnud. Kõiki ülalpidamisega seotud kulusid ei ole

dokumentaalselt võimalik tõendada. Seejuures on ema nõustunud, et kostja ostab

hagejatele midagi emaga eelneval kooskõlastamisel. Seega puudub alus kostjalt elatise

väljamõistmiseks.

5. Hagejad ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

6(8)

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

hagejate nõuded igakuise elatise saamiseks rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles maakohus jättis hagejate elatise nõude rahuldamata. Selles osas on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis vabastaksid

teda hagejate ülalpidamiskohustusest või annaks alust maakohtu otsusega väljamõistetud

elatise vähendamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei

nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib

maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki

korrata.

9. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi

rikkumisel, kuna maakohus ei hinnanud kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtule

nähtuvalt ei ole aga kostja täpsustanud, milliste asjaolude või tõendite osas ei ole maakohus

seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid ja asjaolusid

elatise nõude rahuldamist puudutavas osas piisava põhjalikkusega hinnanud (TsMS § 232

lg-d 1–2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja § 442

lg 8). Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei saa see

praegusel juhul anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea ka

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

9.2.

Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise osas, milles kostja oma

ülalpidamiskohustust ei täida (riided, jalatsid ning huvitegevus). Kostja tugineb

apellatsioonkaebuses sellele, et kuna hagejad viibivad võrdselt mõlema vanema juures, st

hagejatel on vahelduv elukoht ning kostja täidab hagejate ülalpidamiskohustust vahetult,

ei tulegi elatist temalt välja mõista.

9.2.1. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtu 29. mai 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-17-1474 kehtestatud suhtlemiskord, mille järgi viibib hageja I õppeajal kostja juures

iga paaritu nädala esmaspäeva kl 16.00-st järgmise esmaspäeva kl 16.00-ni (dtl-d 408–

423). Suvisel ajal eeltoodud suhtlemiskord ei kehti ning siis viibib hageja I kostja juures

juuni ja juuli kaks viimast nädalat. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et

kohtulahendiga kehestatud suhtlemiskorra kohaselt on hagejal I vahelduv elukoht, viibides

olulise osa (ligikaudu poole) ajast kummagi vanema juures. Sellisel juhul peavad mõlemad

vanemad eelduslikult last (hagejat I) vahetult ülal ajal, mil ta elab kummagi vanema juures,

kattes ka lapse põhivajadused.

9.2.2. Elatise väljamõistmise eeldusena peab olema esile toodud, et vaatamata lapse

kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele, on lapse vajaduste katmine

raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste

7(8)

jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle

tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui

selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule

andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt

ka Riigikohtu 12. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13 alapunktid koos nendes

viidatud praktikaga).

9.2.3. Samas ei ole vahelduva elukoha kindlakstegemiseks ainumäärav, et laps elaks

kummagi vanema juures 40–50% ajast. Vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb

lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid

asjaolusid, tuvastamaks mh, kas lapse muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb

vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus

siiski ühel vanematest. Näiteks ei sõltu lastega seotud püsikulude, sh kulud riietele,

laagritele, treeningutele, huvialaringidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma

vanema juures laps on (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 23.4; 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11).

Praeguses asjas on hageja I tuginenud sellele, et kostja ei kanna vaatamata hageja I

vahetule ülalpidamisele kulutusi riietele ja huvitegevusele. Asja materjalidest nähtub, et

kostja on hagejale I ostnud ühe paari jalanõusid (dtl-d 536, 669–670). Ka tunnistaja antud

ütlustest järeldub, et kostja on ostnud lastele mõne riideeseme, kuid ei ole osanud täpsemalt

selgitada, millises ulatuses on ta laste riiete kulusid kandnud (dtl-d 457–458). Seejuures on

kostja kinnitanud, et hageja I huvitegevuse (laskesuusatamise) eest ei ole ta maksnud (dtl

669). Ringkonnakohtu arvates järeldas maakohus seetõttu õigesti, et hageja I riiete ja

huvitegevusega seotud kulude katmise põhiraskus on emal.

9.2.4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu tuleks

hageja II kasuks väljamõistetava elatise suuruse kindlakstegemisel lähtuda sellest, kui

palju viibib hageja II kostja juures tegelikult. Kostja väitel viibib hageja II viimased kaks

kuud tema juures ning võib jääda sinna elama pikemaks ajaks.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et olukorras, kus vanema ja lapse vahel

on kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskord, ei saa ülalpidamiskohustuse täitmist

tuvastades juhinduda sellest, kui palju aega viibib vanem (kostja) lapsega tegelikult koos.

Sellest juhindumine raskendab laste ülalpidamisega seotud vaidluse lahendamist, luues

täiendava tõendamiskoormise. Samuti pisendab selline lähenemine kohtulahendiga

kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast

ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste

kohustuste tekkimist ja suurust (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a otsusele tsiviilasjas

nr 2-18-6491, p 14.1).

Kuna maakohtu 29. mai 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-1474 kehtestatud

suhtlemiskorra järgi viibib hageja II kostja juures iga paaritu nädalavahetuse reede

kl 18.00-st pühapäeva kl 18.00-ni ja paaris nädala neljapäeva kl 18.00-st reede kellani

18.00-ni (dtl-d 408–423), st ligikaudu 20% kuus, on õige maakohtu järeldus ka selles osas,

et seda saab hageja II kasuks väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvesse võtta.

Siiski ei ole põhjendatud elatist suuremas osas vähendada. Kuigi kostja on enda väitel ja

ema kinnitusel ostnud hagejale II mõned riideesemed (jope, jalanõud, müts; dtl-d 669–

8(8)

670), ei ole see piisav, et lugeda, et riietega seotud kulude kandmine jaotub vanemate vahel

enam-vähem võrdselt. Lisaks on kostja kinnitanud, et hageja II huvitegevuse eest ei ole ta

maksnud (dtl 669). Seega leidis maakohus õigesti, et ka hageja II riiete ja huvitegevusega

seotud kulude katmise põhiraskus on emal.

9.3.

Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldusi hagejate kulutuste suuruse kohta

riietele ja huvitegevusele.

9.4.

Eelmärgitust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

10. Kostja on esitanud 16. detsembril 2021 ringkonnakohtule taotluse, milles palub

arvestada asja lahendamisel tsiviilasjas nr 2-21-6558 tehtud Viru Maakohtu 20. septembri

2021. a ja 25. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse määrustega, mille alusel elab hageja II

kostja juures ja hageja II õppeasutuse määrab samuti kostja. Ringkonnakohtu hinnangul

on see taotlus esitatud apellatsioonimenetluses hilinenult (TsMS § 633 lg-d 4 ja 5; § 634),

mh pärast ringkonnakohtu 19. oktoobri 2021. a määruses märgitud tähtaja lõppu, ning

puuduvad TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud alused hilinenult esitatu menetlemiseks. Taotluse

menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimise (kohus ei saaks kavandatud ajal,

17. detsembril 2021 asjas lahendit teha) ning kostja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Eelmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus kostja taotluse tähelepanuta.

11. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude

jaotuse muutmiseks.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse menetlemisel

tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

Hagejad ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole hagejad apellatsioonimenetluses toiminguid teinud, mistõttu ei ole neil

kulusid ka tekkinud. Seega hagejatel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Kostjale on 4. märtsi 2020. a määrusega antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi

õigusabi ja kulud täies ulatuses osade kaupa (dtl-d 115–118). Kuivõrd kostja on saanud

riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustusega, tuleb kostjal need kulud riigile hüvitada.

Riigi õigusabi osutamisega seonduvate kulude riigi kasuks väljamõistmise kostjalt

otsustab ringkonnakohus vajadusel eraldi määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Samuti määrab kohus eraldi lahendiga kindlaks kostja riigi õigusabi korras määratud

esindaja senini kindlaks määramata riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest