3-21-1009/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult teatavakstegemine

17. detsember 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1009

Haldusasi

Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt tema suhtes 11.

aprillil

2021

teostatud

õigusvastaste

toimingutega

(isikusamasuse tuvastamine, turvakontroll ja isiku läbivaatus

ning kinnipidamine) tekitatud varalise kahju eest 400 euro

suuruse hüvitise ja mittevaralise kahju eest kohtu

äranägemisel kindlaks määratava hüvitise välja mõistmise

nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Esindaja: v.adv Kalev Aavik

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Margit Maidla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xi kaebus osaliselt. Tuvastada, et Politsei- ja Piirivalveameti tegevus, mis seisnes

11. aprillil 2021 Xi paigutamises politseisõiduki kongi ja seal kinni pidamises, oli õigusvastane

ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt sellega tekitatud mittevaralise kahju eest Xi kasuks

välja hüvitis 50 eurot ja 50 senti. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja menetluskulud 465 eurot. Muus osas jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda.

SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 17. jaanuaril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1

p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. 11. aprillil 2021 kella 13:17 vestlesid politseiametnikud Tallinnas Suur-Karja ja Pärnu mnt tänavate

nurgal ühe naisega, kui lähenes kaebaja, kes asus politseiametnikele esitama küsimusi viimaste

tegevuse kohta. Tekkis sõnavahetus kaebaja ja politseiametniku vahel. Kell 13:23 saabus kohale

konvoibuss koos täiendavate politseiametnikega. Politseiametnikud nõudsid, et kaebaja esitaks enda

isikut tõendava dokumendi, millest kaebaja keeldus. Seejärel võtsid politseiametnikud kaebajast kinni

ja toimetasid ta konvoibussi juurde, kus tehti talle turvakontroll, mille käigus leiti kaebaja taskust

rahakott, kus oli ka isikutunnistus. Seejärel paigutati kaebaja kell 13:28 konvoibussi kongi, kust ta

vabastati kell 14:17.

2.1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vastustaja toimingute, mis seisnesid

kaebaja isikusamasuse tuvastamises, tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse läbi viimises ning tema

politseisõidukis kinni pidamises, õigusvastasuse tuvastamist ning nende toimingute käigus kaebajale

tekitatud 400 euro suuruse varalise kahju hüvitamist, samuti mittevaralise kahju hüvitamist kohtu

äranägemisel.

2.2. Kaebaja hinnangul puudus politseil seadusest tulenev alus tema isikusamasuse tuvastamiseks ning

igal juhul ei selgitanud politseiametnik kaebajale selle toimingu põhjust. Samuti peab kaebaja

õigusvastaseks tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse läbi viimist ning tema kinnipidamist, kuna

ühtki korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud alust selleks ei esinenud. Ka nende toimingute osas märgib

kaebaja, et politsei nende tegemist kaebajale ei põhjendanud.

2.3. Viidates vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele märgib

kaebaja, et isikusamasuse tuvastamine ei saanud olla vajalik karistusseadustiku § 279 lõikes 1

nimetatud väärteo toimepanemise lõpetamiseks, kuna kaebaja ei takistanud oma tegevusega

politseiametnike poolt väidetavate riikliku järelevalve toimingute tegemist. Samuti leiab kaebaja, et igal

juhul puudus vajadus tema paigutamiseks konvoibussi kongi, kuna selleks ajaks oli kaebaja

isikutunnistus juba politseiametnike käes ning eelkõige sündmuse kohta olemas olevast

videomaterjalist nähtub üheselt, et põgenemise ohtu kaebaja puhul ei esinenud.

2.4. Kaebaja ei nõustu ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes antud hinnanguga, et ta käitus

provokatiivselt. Kaebaja selgitab, et reageeris politsei tegevusest end selgelt häirituna tundva naise

abipalvele, ent ei käitunud politseiametnike suhtes agressiivselt, jäi viisakaks ega takistanud

politseinike tegevust, pidades silmas, et politseiametnikke oli kohal mitu ning nad jätkasid ka vestlust

kõnealuse naisega. Kaebaja hinnangul on tal õigus võimalikku õigusvastast tegevust nähes sekkuda ka

juhul kui kohal on politseiametnikud. Kaebaja leiab, et ei rikkunud ühtegi õigusnormi sellega, et ta küsis

politseinikelt naise kinnipidamise ja temalt dokumendi küsimise põhjuste kohta.

2.5. Varaline kahju seisneb kaebaja väitel jope väärtuses, kuna tema suhtes jõu rakendamisel lõhkusid

politseiametnikud jope vasaku tasku, vasaku põuetasku voodri ja parema kaenlaaluse piirkonna

sisevoodri ning koos tükiga välisvoodrist rebiti eest üks nööp. Jope väärtust, milleks kaebaja hindab 400

eurot, tõendab ta sarnaste jopede pakkumistega internetipoodides.

2.6. Mittevaraline kahju seisnes kaebaja väitel selles, et ta pidi tundma valu, mis kaasnes sellega, kui

politseiametnikud väänasid kaebaja vasaku käe valuvõttega selja taha ning lõid parema käe tugevasti

vastu autot. Kaebaja selgitab, et valu ei lakanud ka järgmisel päeval, mistõttu oli ta sunnitud tellima

MRT-uuringu, mis küll traumat ei tuvastanud. Lisaks leiab kaebaja, et kogu toimingute ahel oli tema

suhtes inimväärikust alandav, kaebaja tundis tema suhtes jõu rakendamisel, läbivaatuse teostamisel ja

politseiauto kongis viibimisel ärevust ja hirmu. Kaebaja hinnangul oli politseiametnike tegevus kaebajat

seda enam kahjustav, et asjaomast sündmust kajastati ajakirjanduses, kus kaebaja suhtes toimunut

esitleti meeleavalduses kontrolli alt väljunud õigusrikkuja kinni pidamisena, kuigi asjaomasel

sündmusel seost meeleavaldusega polnud.

3.1. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. Oma täiendava seisukoha lisana esitatud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele tuginedes leiab vastustaja, et kaebaja kinni pidamine konvoibussi

kongis 48 minuti jooksul oli õigusvastane, ent see ei saanud kaebajale põhjustada sellist mittevaralist

kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Vastustaja selgitab, et on õigusvastase kinnipidamise eest kaebaja ees

vabandanud. Isikusamasuse kontrollimine, turvakontrolli läbiviimine ning kaebaja paigutamine

konvoibussi kongi üheks minutiks tema isikusamasuse tuvastamise eesmärgil olid vastustaja hinnangul

õiguspärased. Isikusamasuse tuvastamise alusena osutab vastustaja KorS § 32 lõikele 1 ning asjaolule,

et riikliku järelevalve takistamine on KarS § 279 lg 1 järgi karistatav väärtegu. Kohtuistungil jäi vastustaja

seisukohale, et kaebaja käitus provokatiivselt, ei allunud politseiametniku korraldusele lahkuda ega

soovinud kuulda ühtki politseiametniku antud selgitust, korrates pidevalt oma küsimusi. Vastuseks

turvakontrolli läbi viimise õigusliku aluse kohta, viitas vastustaja kohtuistungil KorS § 47 lg 1 punktile 1

ning selgitas, et enne isiku paigutamist sõiduki kongi tuleb muuhulgas tema enda turvalisuse

tagamiseks teostada turvakontroll, samas kui antud juhul kavatseti isik paigutada sõidukisse, et viia ta

politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks.

3.2. Vastustaja peab põhjendamatuks varalise kahju hüvitamise nõuet, märkides, et eelkõige toimikus

olevatelt videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebajal seljas olnud jope hõlmad olid eest lahti,

politseinikud haarasid teda küll kätest, kuid mingit jopest rebimist, mis oleks võinud tekitada jopele

niivõrd suuri kahjustusi, nagu väidab kaebaja, ei toimunud, samuti on videolt näha, et jope vasaku tasku

ülemine äär oli katki juba enne füüsilist kokkupuudet politseinikega. Veel selgitab vastustaja, et kaebaja

seljas olnud jopel olid ees trukid, mille eest rebimiseks peab rakendama väga suurt jõudu, ent videolt

nähtub, et trukile sellist jõudu ei rakendatud, samuti kinnitab politsei vormikaamera pilt, et jopel

puudus trukk juba enne seda, kui politseiametnikud kaebaja kätest haarasid. Vastustaja leiab, et

eeltoodut arvestades ei saa usaldusväärseks pidada ka kaebaja väiteid jope sisetasku ja sisevoodri

rikkumise kohta.

3.3. Vastustaja peab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet alusetuks, leides ühelt poolt, et

videosalvestistelt ei nähtu, et kaebaja oleks tundnud hirmu ning teisalt käivitas kaebaja enda

provokatiivse käitumisega sündmuste ahela, mis päädis tema politseisõidukis kinnipidamisega ning

isegi kui kaebaja tundis ennast politseisõidukis ebamugavalt, siis ei ole tegemist niivõrd intensiivse

kaebaja õiguste riivega, mille puhul oleks põhjendatud kahju rahaline hüvitamine, vaid kaebaja õiguste

rikkumine on heastatud vabandamisega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustaja tegevus, mis seisnes kaebaja paigutamises

konvoibussi kongi ning tema seal kinni pidamises, oli õigusvastane. Tegemist oli kaebajalt vabaduse

võtmisega, mille puhul tuleb eeldada, et see tekitab isikule rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju. Analoogia alusel saab hüvitise suuruse kindlaks määramisel juhinduda süüteomenetluses

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest tasumisele kuuluvast hüvitise määrast ning mõista

kaebaja kasuks vastustajalt välja 50 eurot ja 50 senti. Kaebaja konvoibussi paigutamine ja seal kinni

pidamine ei olnud inimväärikust alandav ega anna seeläbi alust mõista vabaduse võtmisega tekitatud

kahju eest välja suuremat hüvitist. Politseiametnikud ei põhjustanud kaebaja suhtes vahetut sundi

kasutades talle ebaproportsionaalselt suurt valu. Vastustaja toimingud, mis seisnesid kaebaja

isikusamasuse tuvastamises, sealhulgas vahetu sunni kasutamises ning turvakontrolli teostamises, olid

õiguspärased.

Kaebaja väide varalise kahju tekkimise kohta esitatud tõenditega veenvat kinnitust ei leia.

5. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et politseiametnikul puudus õiguslik alus kaebaja

isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 1 kohaselt võib politsei isiku teadmisel kehtiva isikut

tõendava dokumendi alusel tuvastada isikusamasuse, kui see on vajalik ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lõikest 2

tulenevalt on politseil selleks õigus peatada isik ja nõuda isikusamasuse tuvastamist võimaldava

dokumendi esitamist. KorS § 5 lõikes 1 on korrarikkumine määratletud kui avaliku korra kaitsealas

oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Sama paragrahvi

järgmise lõike kohaselt kvalifitseerub ohuna olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse

hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.

Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja lähenes politseiametnikele, kui viimased

vestlesid tänaval ühe naisega. Vaidlust pole selles, et see naine oli politseiametnike tegevusest häiritud

ning väljendas seda selgelt, nii et kaebaja kuulis. Pooled ei vaidle ka selle üle, et seejärel asus kaebaja

esitama politseiametnikele küsimusi nende tegevuse õigusliku aluse kohta, seades politsei tegevuse

õiguspärasuse kahtluse alla ning pakkuma omalt poolt võimalikke lahendusi politseiametnike ja naise

vahelise

erimeelsuse

lahendamiseks.

See

nähtub

ka

kaebaja

esitatud

videosalvestiselt

(1.Videopolitsei.mp4), kus kaebaja selgitab politseinikele, et „[…] me peame mingisugusele

kompromissile jõudma, sest teie eksite selles, et […]“. Sisuliselt sekkus seega kaebaja politseiametnike

poolt ametikohustuste täitmise raames tehtavatesse toimingutesse, asudes politseiametnikke häirima

selliselt, et lisaks kavandatud toimingutele – milleks oli vestlemine või mistahes muude toimingute

tegemine eelnimetatud naise suhtes – tuli politseiametnikel asuda suhtlema kaebajaga, samas kui

kaebajasse ei puutunud politsei toimingud, millesse ta sekkus, mitte mingisugusel arusaadaval moel.

Selles olukorras võis politseiametnik asuda seisukohale, et esineb korrarikkumise toime panemise oht.

Ohu hindamisel ei pidanud politsei võimalikku korrarikkumist täpselt õiguslikult kvalifitseerima. Politsei

seisukoht, et esines karistusseadustiku § 279 lõikes 1 nimetatud väärteo (riikliku ja haldusjärelevalve

takistamise eest sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist) toime panemise ja seeläbi

avaliku korra rikkumise oht, ei olnud ilmselgelt meelevaldne. Olukorras, kus kõrvaline isik sekkub

politsei toimingutesse ilma, et tal selleks mistahes üheselt arusaadavat põhjust oleks ehk kus sellise

isiku motiivid ja eesmärgid ei ole politseiametnikule selgelt arusaadavad, võib ta ohtu eeldada ja võtta

selle neutraliseerimiseks vajalikke vastumeetmeid. Objektiivsetele asjaoludele hinnangu andmisel ja

ohu tuvastamisel on politseiametnikul avar kaalutlusruum, mis tähendab seda, et hinnang ohu

esinemisele ei tohi olla ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul see nõnda ei olnud. Silmas tuleb

pidada ka avaramat konteksti: kaebajaga seotud sündmused leidsid aset meeleavalduse toimumiskoha

(Tallinnas Vabaduse väljaku) vahetus läheduses. Kõnealune meeleavaldus puudutas olulisi

ühiskonnaelu küsimusi, mille osas võis eeldada, et erinevatel inimestel on diametraalselt erinevad

seisukohad. Seetõttu oli konfliktsituatsioonide tekkimise võimalus meeleavaldusel osalevate ja/või

selle toimumise kohast mööduvate inimeste vahel suur. Politseiametnikud võisid eeldada, et sellise

meeleavalduse toimumiskohas ja selle lähiümbruses on inimesi, kes ei ole rahul ükskõik kas politsei

kohaloleku või politsei mistahes tegevusega. Selles kontekstis oli politseiametnike hinnang, et kaebaja

– kes sekkus kõrvalise isikuna politsei tegevusse, asudes esitama küsimusi ja seisukohti ilma, et politsei

tegevus kaebajat ennast kuidagi vahetult puudutanud oleks – võis sõnavahetuse ägenemise või muul

põhjusel politseiametnikega tekkinud vastuseisu eskaleerumise korral asuda käituma avalikku korda

rikkuval moel. Kaebaja väide, et ta ei takistanud kuidagi politseil toimingute läbi viimist, ei ole siinkohal

asjassepuutuv. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks eelnimetatud väärteokoosseisule vastava teo

toime pannud. Väärteomenetlust kaebaja suhtes ka ei alustatud. KorS § 32 lg 1 sätestatud

isikusamasuse tuvastamise õigus ei eelda juba toime pandud õigusrikkumist, vaid pelgalt selle ohtu.

6. Isikusamasuse tuvastamisel on mitmeid eesmärke, muuhulgas on see vajalik distsiplineeriva

meetmena ajendamaks isikut mitte alustama õigusvastast käitumist, kui asjaoludele antav objektiivne

hinnang õigustab järeldust, et esineb korrarikkumise oht. Isikusamasuse tuvastamine võib pärssida ohu

realiseerumist, kuna seeläbi isik mõistab, et tema isikusamasus on teada ning vastutusest pääsemine

võimaliku korrarikkumise toime panemisel seega väike. Ükski tõend ei viita antud juhul sellele, et

kaebaja isik oleks politseiametnikele olnud teada. Politseiametnikel ei olnud mingisugust konkreetselt

kaebajat puudutavat teavet, mis oleks sundinud neid järeldama, et kaebaja tegevusest mingisuguseid

ohtusid tegelikult lähtuda ei saa. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei käitunud agressiivselt ning

iseenesest polnud ühtki konkreetset märki, mis viitaks sellele, et ta võib agressiivseks muutuda ja

näiteks politseiametnikke füüsiliselt ründama asuda. See ei tähenda aga, et ohuhinnang oleks olnud

ebaadekvaatne. Politsei jaoks tundmatu ja konkreetse sündmuse seisukohast asjassepuutumatu isiku

sekkumise motiivid ja eesmärgid, samuti selle isiku edasine võimalik käitumine ei ole ennustatav.

Politsei ei või selliselt käituva isiku puhul eeldada, et korrarikkumise ohtu ei ole. Isiku puhul, kes läheneb

ametikohustusi täitvale politseiametnikule ning asub esitama küsimusi politsei tegevuse kohta, mis

tegelikult seda isikut ennast kuidagi ei puuduta või asub politsei tegevusele andma hinnanguid, nagu

kaebaja seda tegi, võib politsei eeldada, et isiku motiiviks on politseiametniku ametiülesannete

takistamine. Politseiametniku ametiülesannete põhjendamatu takistamine on iseenesest käsitatav

korrarikkumisena, seda ka siis – nagu see käesoleval juhul oli – kui kaebajale võis selle info pinnalt, mis

temani jõudis, jääda mulje, et politseiametnikud käituvad eelnimetatud naise suhtes õigusvastaselt.

Ilmselgelt ei olnud seejuures naisele mingisugust otsest ohtu, naisega vestelnud politseiametnikud olid

mundris ja kaebajale pidi olema selge, et tegemist on politseiametnikega. Isegi kui tõdeda, et

politseinike ja naise vahelist erimeelsust pealt nähes võis kaebaja oma küsimusega politseiametniku

poole pöörduda, ei tähenda see kuidagi seda, et kaebaja oleks pidanud saama end identifitseerimata

politsei toimingutes osaleda ja jäädagi meelepärast vastust saamata politseiametnikega vaidlema. Juba

eelviidatud videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4) nähtub, et sisuliselt asus kaebaja politsei tegevust

korraldama. Teadmata, miks kaebaja nii käitub ja mida ta sellega saavutada soovib, ei pidanud

politseiametnikud välistama võimalust, et kaebaja hakkab avalikku korda rikkuma. Selles olukorras oli

kaebajalt tema isikusamasuse tuvastamiseks dokumendi esitamise nõudmine mitte üksnes

põhjendatud, vaid tegelikult ainumõeldav samm. Tegemist oli olukorraga, kus ilmnenud asjaoludele

antava objektiivse hinnangu põhjal võis pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset

korrarikkumine. Olenemata sellest, kas või kui resoluutses sõnastuses ütles mõni politseiametnikest

kaebajale, et viimane ei pea sekkuma ja/või peaks lahkuma, pidi kaebajale olema selge, et

politseiametnike ja naise vaheline konflikt ei puutunud kuidagi temasse ning tal ei olnud mistahes

põhjust arvata, et tal on vaja või et ta saab oma sekkumisega selle kuidagi õiguspäraselt lahendada.

7. KorS § 32 lg 5 kohaselt on politseil õigus isikusamasuse tuvastamisel kasutada vahetut sundi nii

kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et politseiametnik

nõudis kaebajalt dokumendi esitamist, kaebaja seda ei esitanud, korrates, et politseil pole

isikusamasuse tuvastamiseks alust ning väljendades rahulolematust politseiametniku poolt talle antud

vastusega. Kaebaja poolsete argumentide esitamisega ei langenud alus kaebaja isikusamasuse

tuvastamiseks ära. Vastupidi, mida kauem sõnavahetus kestis, seda rohkem oli õigustatud politsei

ohuhinnang ja sellest tulenev vajadus kaebaja isikusamasus tuvastada. Kuna oli ilmne, et kaebaja oma

dokumenti ei esita, oli politseil õigus kasutada vahetut sundi, mis seisnes kaebaja kinni võtmises ja

politseisõiduki juurde toimetamises. Kaebaja esitatud videosalvestiselt (0Edastatud PPA-le.mp4) on

selgelt kuulda, et politseiametnik hoiatab kaebajat vahetu sunni kohaldamise eest, öeldes, et kui

kaebaja oma dokumenti ei esita, kasutab politsei jõudu. Kaebaja pidi sellest aru saama. Vahetu sunni

kasutamise eesmärk võib olla isiku sundimine talle antud korralduse täitmiseks, antud juhul isikut

tõendava dokumendi esitamiseks. Eelviidatud videosalvestiselt ilmneb, et pärast seda, kui

politseiametnikud olid kaebaja sundi rakendades konvoibussi juurde toimetanud, keeldus kaebaja

endiselt dokumenti esitamast, väites, et politsei pole selgitanud isikusamasuse tuvastamise õiguslikku

alust. Sellele järgnevalt toimetati kaebaja konvoibussi tagaukse juurde ilmselgelt eesmärgiga paigutada

ta kongi. Kuna kaebaja talle politseiametniku poolt seaduslikult antud korraldust ei täitnud, oli jõu

kasutamine lubatav. Esitatud videolt ei nähtu ega kuuldu, et jõudu oleks kasutatud ülemääraselt, et

kaebajat oleks jõu kasutamisel koheldud inimväärikust alandavalt või põhjustatud talle ülemäärast

valu.

8. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus kaebaja suhtes turvakontrolli läbi viimise õiguspärasuses.

Politseiametnikud toimetasid kaebaja konvoibussi tagaukse juurde eesmärgiga paigutada ta bussi

kongi. Sellise tegevuse eesmärk omakorda sai olla kaebaja toimetamine politseiasutusse isikusamasuse

tuvastamiseks. KorS § 32 lg 6 kohaselt on korrakaitseorganil õigus toimetada isik isikusamasuse

tuvastamiseks ametiruumi, kui see on vajalik vahetu ohu korral või olulise ohu väljaselgitamiseks või

tõrjumiseks. Vahetu oht on KorS § 5 lg 5 kohaselt olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on

suur tõenäosus, et see kohe algab. Antud juhul nähtub kaebaja esitatud videosalvestistelt üheselt, et

kaebaja oli asunud oma tegevusega, sealhulgas korraldusele mitte allumisega takistama

politseiametnike ametikohustuste täitmist. Selles olukorras oli politsei hinnang vahetu ohu ilmnemise

kohta adekvaatne ning otsus toimetada kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks politseisse,

põhjendatud. KorS § 47 lg 1 punkti kohaselt võib politsei isiku suhtes turvakontrolli läbi viia kui meetme

kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik Politsei- ja Piirivalveametisse. Turvakontrolli eesmärk

on vältida seda, et isikul on kaasas esemeid, millega ta võib ennast või teisi kahjustada. Isiku

paigutamisel politseisõiduki kongi on turvakontrolli läbiviimine vältimatu. Muul moel ei ole võimalik

veenduda selles, et isikul ei ole eeskätt esemeid, millega ta iseennast sõidukis kahjustada saab.

Tuvastades turvakontrolli läbi viies isiku taskus eseme, mille kohta ei ole teada, mis see on, võib

politseiametnik selle eseme taskust välja võtta ja veenduda, mis see on. Vastasel juhul puuduks

turvakontrolli läbi viimisel igasugune mõte. Seejuures annab KorS § 48 lg 1 p 3 korrakaitseorganile aluse

isiku läbivaatamiseks – mis igal juhul hõlmab isiku seljas olevate riiete ja nende taskutes olevate asjade

läbivaatust – kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks. Olukorras, kus isik ei ole nõus,

hoolimata politseiametniku korraldusest, oma isikut tõendavat dokumenti esitama, on isiku selleks

politseiasutusse toimetamine viimane võimalus. Politseiasutusse toimetamine eeldab turvakontrolli

läbi viimist. Kui sellise turvakontrolli käigus toimuval läbikompamisel ilmneb, et isiku taskus on võimalik

dokument (või rahakott, kus tavaliselt inimesed dokumente kannavad), võib turvakontrolli teostaja

selle taskust välja võtta ja selle sisu läbi vaadata, veendumaks, kas isikusamasuse tuvastamist

võimaldav dokument seal on. Käesoleval juhul oli kaebajal dokument kaasas ning just sel põhjusel

osutusidki edaspidised toimingud ehk kaebaja paigutamine sõiduki kongi ja seal kinni pidamine

õigusvastaseks. Vältimatu vajadus isikusamasuse tuvastamiseks KorS § 48 lg 1 p 3 esineb juhul, kui

isikusamasuse tuvastamine on vajalik – nagu see käesoleval juhul oli – ja muude, isiku põhiõigusi vähem

piiravate meetmetega ei ole see võimalik – nagu käesoleval juhul samuti oli. Eeltoodust tulenevalt ei

olnud turvakontrolli läbi viimine ja kaebaja riiete, sh tasku ja seal olnud asjade läbivaatus õigusvastane.

Alljärgnevalt toodud põhjusel langes turvakontrolli järel kaebaja politseisõidukisse paigutamise alus

küll ära, ent see ei muuda õigusvastaseks turvakontrolli teostamist.

9. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse üle. Vaidlust ei ole

selles, et pärast turvakontrolli läbi viimist said politseiametnikud enda valdusesse kaebaja

isikutunnistuse. Vastustajaga võib nõustuda selles, et isikutunnistuse alusel isikusamasuse tuvastamine

võtab samuti teatud aja, ent antud juhul ei viita ükski tõend ega asjaolu sellele, et olles saanud kätte

kaebaja dokumendi, oli kaebaja isikusamasuses veendumiseks vajalik kaebaja paigutada konvoisõiduki

kongi. Selleks, et politsei saaks veenduda dokumendi ehtsuses, võrrelda kaebajat dokumendifotoga või

vajadusel kontrollida kaebaja isikut oma andmekogudest, ei olnud kaebajat vaja paigutada kongi.

Samuti ei nähtu, et ümbritsevas keskkonnas oleks toimunud mingisuguseid selliseid muutusi, mis oleks

vältimatult tinginud vajaduse paigutada kaebaja dokumendi õigsuse kontrollimise ajaks kongi. Kaebaja

käitumine võrreldes ajaga, mil talle esmakordselt dokumendi esitamiseks korraldus anti, ei olnud

muutunud selles tähenduses, et temast lähtuvaid võimalikke ohtusid oleks olnud alust pidada

kõrgemateks kui need olid sündmuse alguses. Ei nähtu ka ühtki turvataktikalist kaalutlust, millega oleks

selles olukorras olnud põhjendatud kaebaja kongi paigutamine. Isiku suletud ruumi paigutamine on

intensiivne meede. Antud juhul oli see ebaproportsionaalne.

10. Selles, et kaebaja kinni pidamine konvoibussis järgneva 48 minuti jooksul oli tarbetu ja

õigusvastane, ei ole poolte vahel vaidlust. Sellisele seisukohale on vastustaja ise jõudnud läbi viidud

distsiplinaarmenetluse käigus ning seda kinnitas vastustaja ka kohtuistungil.

11. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on osaliselt põhjendatud. Põhjendamatu on nõue

hüvitada kahju, mis tekkis isikusamasuse tuvastamise, sh vahetu sunni kohaldamise ja turvakontrolli

läbi viimisega seoses. Kõnealused toimingud olid, nagu eespool selgitatud, õiguspärased ning

politseiametnikud ei käitunud neid toiminguid tehes ülemääraselt. Kaebajale kaebuses väidetava valu

põhjustamine tema politseisõiduki juurde toimetamisel ei ole esitatud videomaterjali pinnalt usutav.

Vastustaja leidis kohtuistungil õigesti, et valu kannatamine ei nähtu videosalvestistelt kaebaja ilmest

ega käitumisest. See, et kaebajast kinni hoidmine ja/või tema surumine vastu bussi seina oli ebamugav,

on ilmne, ent tekkinud valu ei saanud olla suurem sellise toiminguga paratamatult kaasnevast.

12. Mis puudutab kaebaja etteheiteid, et politseiametnikud ei selgitanud talle, millisel õiguslikul

alusel kaebaja isikusamasust tuvastada sooviti või millisel alusel teda turvakontrollile allutati, siis tuleb

tõdeda, et ei kaebaja esitatud videosalvestistelt ega ka vastustaja esitatud distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes kajastatud politseiametnike selgitustest ei nähtu veenvalt, et kaebajale oleks selgelt

öeldud, mis on toimingute põhjus. See ei muuda aga toiminguid iseenesest õigusvastaseks ega andnud

kaebajale alust politseiametniku antud korralduse täitmisest keelduda. Eeltoodust nähtuvalt oli

asjaolusid arvestades põhjendatud nii isikusamasuse tuvastamine kui turvakontroll. Tõsi,

politseiametnikud oleksid pidanud kaebaja küsimusele selgelt vastama, miks nad nende toimingute

tegemist vajalikuks peavad, ent sellise selge põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale

mingisugust täiendavat kahju. Kaebajale antud korraldused olid selged ja arusaadavad, kaebajal ei

saanud olla mõistlikku kahtlust selles, et korralduse andjaks on politseiametnik. Selles olukorras pidi

kaebaja korralduse täitma, kuna korraldusel ei olnud ilmselgeid tühisuse tunnuseid. Korrakaitseorgani

poolt toimingu tegemisel selle ebapiisav selgitamine isikule, kelle suhtes toiming tehakse, ei muuda

toimingut iseenesest õigusvastaseks, kui objektiivselt tuvastatavate asjaolude pinnalt on ka tagantjärgi

hinnates võimalik tuvastada vastava toimingu tegemiseks seadusliku aluse esinemine. Käesoleval juhul

see nii oli.

13. Kaebaja politseisõidukisse paigutamine ja seal kinni hoidmine kvalifitseerub vabaduse

võtmisena. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik temalt vabaduse võtmise korral

nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vabaduse võtmise korral tuleb mittevaralise kahju

tekkimist eeldada. Kohtuasjas 3-09-2847 tehtud kohtuotsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et ka

väljaspool süüteomenetlust politsei poolt isiku vabaduse piiramisel ulatuses, mis on kvalifitseeritav

vabaduse võtmisena, on sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel põhjendatud lähtuda

nendest hüvitise määradest, mis on ette nähtud süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmise korral.

Eelnimetatud kohtuotsuses kohaldas ringkonnakohus analoogia alusel toona kehtinud alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust. Käesoleval ajal reguleerib samu küsimusi

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS), mille § 11 lõikes 4 on sätestatud, et

vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva

kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule

eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.

Viidatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 nähtub üheselt, et vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju puhul on seadusandja eeldanud selle rahas hüvitamist ega ole jätnud võimalust

selle heastamiseks muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.

Eeltoodust saab lähtuda ka käesolevas asjas. Kaebaja kohtuistungil esitatud seisukoht, et käesolevas

asjas vaidluse all olevas olukorras vabaduse võtmine on loomuldasa märksa kahjustavam kui SKHS-is

ette nähtud juhtudel, ei saa nõustuda. Kaebaja õigusvastane kinnipidamine kestis vähem kui tund aega.

Kuigi kaebaja paigutati konvoibussi kongi teiste inimeste silme all ning ta viibis seal täpselt teadmata,

kui kaua teda seal kinni peetakse, ei ole selline kinnipidamise viis ega selle tingimused sellised, mis

tekitaksid põhimõtteliselt suurema kahju kui isiku ühe päeva jooksul kinni pidamine arestimajas mõnel

SKHS-is sõnaselgelt sätestatud juhul. Neil asjaoludel ei ole põhjendatav süüteomenetluses alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest ette nähtud hüvitisest suurema hüvitise välja mõistmine. 14.

Kaebaja esitas kaebuse 11.05.2021. Kuna statistikaamet avaldas 2021. aasta I kvartali keskmise

brutokuupalga andmed 27.05.2021[1], siis tuleb hüvitise suuruse määramisel lähtuda 2020. aasta IV

kvartali andmetest, mille kohaselt oli keskmiseks brutokuupalgaks 1515 eurot ning SKHS § 11 lõike 4

kohaseks päevamääraks seega 1515:30=50,50 eurot. Kuna kaebaja kinnipidamine kestis vähem kui ühe

päeva, tuleb hüvitis välja mõista ühele päevamäärale vastavas määras.

15. Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja

jopele tekkisid kaebuses kirjeldatud kahjustused politsei tegevuse läbi, saaks need olla põhjuslikus

seoses kaebaja suhtes vahetu sunni kasutamisega ehk politseiametnike tegevusega, mis seisnes

kaebajast kinni hoidmises ja tema viimises konvoibussi juurde. Esiteks oli nimetatud toiming

õiguspärane ja kahju hüvitamine juba seetõttu välistatud. Kaebaja esitatud videosalvestistelt ei nähtu,

et politseiametnikud oleksid kaebaja suhtes kasutanud võtteid, millega oleks saanud kaasneda kaebaja

riiete minimaalsest suurem kahjustamine. Videosalvestiselt nähtub, et kaebajast vasakul olevad

politseiametnikud haarasid kaebaja vasakust käest, kaebajast paremale jääv politseiametnik haaras

kaebaja jope paremast varrukast. Video pinnalt ei ole usutav, et varrukast haaramine oleks võinud

põhjustada sisevoodrite rebenemise. Mis puudutab jope välistasku kohal oleva õmbluse purunemist ja

nööbi ära tulemist, siis nõustun vastustajaga, et kaebaja suhtes kasutatud võtete tagajärjel ei ole jopele

selliste kahjustuste tekkimine usutav. Videosalvestiselt nähtub üheselt, et politseiametnikega füüsilise

kontakti tekkimisel olid kaebaja jope hõlmad eest lahti. Videolt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid

haaranud kaebaja jopest nii, et välistasku kohal olev õmblus oleks rebeneda saanud. Vastustaja poolt

1 https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-palk-i-kvartal-2021.

esitatud videolõigu pildilt nähtuvad samuti jope tasku kohal oleva valge elemendi taustal lahtised

niidid, mis samuti viitab sellele, et kõnealune õmblus oli lahti juba enne, kui politseiametnikud

kaebajast kinni haarasid. Nõustuda tuleb ka vastustaja seisukohaga, mis puudutab jope nööbi eest

rebimist. Videosalvestiselt ei nähtu ühtki politseiametnike liigutust, mille tagajärjena oleks võimalik

avatud hõlmadega jope eest ära rebida trukknööp. Sel moel trukknööbi eest rebimine on raskesti ette

kujutatav isegi juhul kui jope hõlmad oleksid kinni, ent lahtiste hõlmadega jope küljest sellise

trukknööbi kätte saamiseks on vaja tange või muud sellist abivahendit.

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lõikes 2 on sätestatud, et kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vastustaja ei

ole menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Kaebaja taotleb 250 euro suuruse riigilõivu ja 3600 euro

suuruse õigusabikulu välja mõistmist. HkMS § 109 lg 6 kohaselt tuleb välja mõista vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Kaebaja õigusabikulu on vaidluse sisu, sealhulgas faktiliste asjaolude

mahtu ja õiguslikku keerukust arvestades ilmselgelt ülemäärane. Advokaadibüroo arvetel näidatud

kulu 20 advokaadi töötunnile, milline töömaht ei ole asja sisu arvestades mõistlik. Kaebuse täieliku

rahuldamise korral tuleks välja mõistetavat õigusabikulu umbes kaks korda vähendada. Kaebuse saab

rahuldatuks lugeda umbes 25% ulatuses, pidades silmas, et kaebusega vaidlustati kolm toimingut,

millest õigusvastasus leidis tuvastamist ühe puhul ning varalise kahju hüvitamise nõue osutus

põhjendamatuks. Seega on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 25% õigusabikulust,

mis oleks kuulunud välja mõistmisele kaebuse täieliku rahuldamise korral ehk 3600:2x0,25=450 eurot.

Ka riigilõivu täies ulatuses välja mõistmine ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamisel saab kaebaja otsustada, kas märkida kaebuses nõude summa ja maksta riigilõivu 3% nõude

summast või jätta summa märkimata ning maksta riigilõivu kindlaksmääratud summas 250 eurot.

Viimasel juhul tuleb riigilõivukulu põhjendatuse hindamisel arvesse võtta välja mõistetud hüvitise

suurust. Antud juhul kuulub kaebaja kasuks välja mõistmisele 50,50 euro suurune hüvitis. Sellise nõude

esitamise korral oleks kaebaja pidanud riigilõivu tasuma 15 eurot. Vastavat summat saab pidada

põhjendatud menetluskuluks ja see tuleb vastustajalt välja mõista, ülejäänud osas tuleb riigilõivukulu

jätta kaebaja kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 02.11.2022 KOHTUOTSUSEGA.