2-20-128622/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-128622

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Marek Kobi hagi Rasmus Kattai vastu 1400 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Rasmus Kattai apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1573 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Marek

Kobi

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ingrid Vinnal

Kostja

(apellant):

Rasmus

Kattai

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Toomas Alp

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. mai 2021. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja Rasmus

Kattai kanda.

3. Määrata

Rasmus

Kattai

poolt

Marek

Kobile

hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista

Rasmus Kattailt Marek Kobi kasuks välja 520 eurot.

2(11)

4. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Rasmus Kattail tasuda Marek

Kobile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Marek Kobi (hageja) esitas 29. juulil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Rasmus Kattai (kostja) vastu 1427 euro 85 sendi saamiseks. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2020. a määrusega anti

nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 17. novembril 2020 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõla 1400 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 61 eurot 20 senti ja

alates 17. novembrist 2020 viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1338 eurot 80 senti. Samuti palub

hageja kohustada teda üle andma ja kostjat vastu võtma sõidukit Audi A6 Avant

(registreerimismärk XXXXXX; sõiduk) ühe päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28. aprillil 2020 müügilepingu

(müügileping), millega kostja müüs hagejale sõiduki hinnaga 1400 eurot. Hageja tasus

ostuhinna sõiduki valduse ja omandi üleandmisel.

Hageja ei soovinud osta sõidukit, mis vajaks remonti või oleks tagavaraosadeks. Kostja

väitel oli sõiduk heas seisukorras. Hageja soovis sõidukil tehnoülevaatuse teostamist enne

ostmist, kuid kostjale pakutud ajad ei sobinud. Seetõttu teostas hageja selle esimesel

võimalusel, s.o 29. aprillil 2020. Kuivõrd sõidukil tuvastati erinevad tehnilised probleemid,

ei läbinud see 29. aprillil 2020 tehnoülevaatust ning hagejale anti tähtaeg tuvastatud

puuduste likvideerimiseks. 18. mail 2020 toimunud uuel tehnoülevaatusel tuvastati

sõidukil täiendavad tehnilised probleemid mitmeid olulisi ja väheolulisi rikkeid ning

puudusi, sh lähi- ja kaugtulelaternate lülitamise nõuetele mittevastavus, suuna- ja

ohutulelaternate lülitamise nõuetele mittevastavus (suunad ei vilgu); eesmised

udutulelaternad reguleerimata; paremal esimesel ja tagumisel rehvil on veeremissuund

vale; vasak välimine roolihoovastik on liigselt kulunud; lähi- ja kaugtulelaternad ei vasta

3(11)

nõuetele jne. Enamiku puuduste kõrvaldamise maksumuseks on kokku 3299 eurot 5 senti

(kõikide puuduste kõrvaldamist see hind ei sisalda).

Müüdud sõiduk oli puudustega ka seetõttu, et müügitingimuseks olid töökorras

istmesoojendused, kuid tegelikkuses need töökorras ei olnud. Hageja pöördus 29. aprillil

2020

kostja

poole

istmesoojenduse

ja

tehnoülevaatusel

tuvastatud

puuduste

kõrvaldamiseks, kuid kostja keeldus sellest. Kostja pidi olema teadlik sõidukil esinevatest

puudustest. Seetõttu taganes hageja 29. aprillil 2020 müügilepingust, esitas kostjale

sellekohase avalduse ning soovis asja ja raha tagastamist. Kostja pidi müügilepingu

tagasitäitmise tulemusena tagastama hagejale ostuhinna 1400 eurot hiljemalt 30. aprilliks

2020. Kostja ei ole raha tagastanud ning sõiduk on antud hoiule. Hageja ei ole sõidukit

kasutanud, välja arvatud tehnoülevaatuse teostamisel.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Sõidukil oli kehtiv tehnoülevaatus kuni 2020. a oktoobrini. Seetõttu ei pidanud hageja

järgmisel päeval pärast müügilepingu sõlmimist pöörduma korduvülevaatuse tegemiseks

oma tuttava poole, kui ta just ei otsinud põhjust lepingust taganemiseks.

Hageja avaldas müügilepingu sõlmimisel, et ostab sõiduki tagavaraosadeks olemasolevale

sõidukile. Kuigi hagejal oli endal bensiinimootoriga sõiduk, on kere, veermiku ja

salongidetailid vahetatavad.

Hageja teadis, et ostab 18 aastat vana sõiduki, millel on kulumisjäljed. Kostja võimaldas

hagejal sõiduki tehnilist olukorda kontrollida. Sõiduki korrasolekut kontrollis hagejaga

kaasas olnud spetsialist oma arvutiga. Kui hageja hiljem sõiduki karterisse õli asemel

petrooleumi valas, mis põhjustas mootori suitsemise, puudutab see hagejat.

29. aprillil 2020 väidetavalt avastatud puudused, nagu rooliotsa loksumine ja tagahoova

puksi pragu ei takista sõitu remondikohta. Tulede seisund ei mõjuta sõiduki kasutamist

valgel ajal. Ka 18. mai 2020. a korduvülevaatusel tuvastatud vead ei ole takistuseks sõiduki

esialgsele kasutamisele (remondikohta sõitmise eesmärgil) ega kujuta liiklusohtu. Kui

rehvid on valesti paigaldatud, on hagejal võimalus töö ümber teha.

Kuivõrd hageja taganes lepingust 29. aprillil 2020, tuleb lepingust taganemise põhjusena

arvestada sõidukil üksnes 29. aprillil 2020, mitte 18. mail 2020 tuvastatud puuduseid.

Hageja võis sõiduki oskamatul kasutamisel hiljem tuvastatud puudused ise tekitada. Samas

ei ole sõiduki tehnoülevaatuse toimumist 29. aprillil 2020 tõendatud. Hagile lisatud

ülevaatusaktil on kuupäevaks märgitud 30. aprill 2020.

Sõiduki läbisõit oli 402 868 km. Praeguse aja sõidukid on orienteeritud läbisõidule

200 000–250 000 km. Audi on lagunev sõiduk, millega pidi hageja arvestama, nagu ka

sõiduki vanuse ja läbisõiduga. Hagist ei nähtu, et kostja oleks püüdnud neid andmeid

hageja eest varjata ja teda eksitusse viia.

Istmesoojenduste korrasolek ei olnud lepingutingimuseks. Seega lepingust taganemise

aluseid ei esine.

4(11)

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 12. mai 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1461 eurot 20 senti ning viivise põhinõudelt (1400 eurot) alates

17. novembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras, kuid mitte rohkem kui 1338 eurot 80 senti. Sama otsusega kohustas maakohus

hagejat üle andma ja kostjat vastu võtma sõiduki ühe kalendripäeva jooksul otsuse

jõustumisest alates. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1675 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja lepingulise

esindaja kulud 1450 eurot) ning mõistis selle kostjalt hageja kasuks välja koos kohustusega

tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni tasumiseni.

Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nad sõlmisid 28. aprillil 2020

müügilepingu. Kostja andis hagejale sõiduki üle ja hageja võttis selle vastu ning maksis

kostjale 1400 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale üleantud asi vastab

lepingutingimustele või on tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega, mille eest

kostja vastutab ning mille tõttu oli hageja õigustatud lepingust taganema ja nõudma kostjalt

asja tagastamisel lepingu alusel makstud raha tagastamist.

Hageja soovis osta sõidukõlbuliku sõiduki, millel töötaksid istmesoojendused.

Müügilepingu sõlmimisel kinnitas kostja hagejale, et istmesoojendused töötavad ning

sõiduk on töökorras. Kostja väide, et hageja otsis sõiduki tagavaruosadeks, on tõendamata.

Müügileping ei sisalda kokkuleppeid sõiduki omaduste kohta (v.a p 3). Samas ei ole

pooltel vaidlust selle üle, et kostja avaldatud müügikuulutuses on kinnitatud, et sõiduk on

tehnilise seisundi tõttu sõidukõlbulik. Samuti on hageja tõendanud müügilepingus

dokumenteerimata jäänud pooltevahelise kokkuleppena töökorras istmesoojenduste

olemasolu. Seega on kostja poolt väidetud müüdava auto sõidukõlbulikkus koos töökorras

istmesoojendustega saanud müügilepingu tingimusteks. Kirjalikus müügilepingus puudub

VÕS § 31 lg 1 kohane välistav tingimus.

Sõidukil kokkulepitud omadusi ei ole. Kostja on sellega rikkunud oma kohustusi ja seega

müügilepingut. Hageja on tõendanud, et sõidukil esinevad puuduste tõttu ei läbinud see

tehnoülevaatust ning rakendus sõidukeeld. Sellist sõidukit ei saa pidada sõidukõlbulikuks.

Samuti on tõendatud, et istmesoojendused tegelikult ei töötanud.

Kuna hageja on lepingutingimustele mittevastavusel tuginenud VÕS § 217 lg 2 p-le 1, on

ebaõige kostja järeldus, et sõiduk pidi vastama ainult sellistele nõuetele, millistele

tavapäraselt peaksid vastama kasutatud sõidukid. Kui kostja ei olnud kindel sõiduki

müügikuulutuses ja müümise käigus antud kinnitustes, tulnuks nende andmisest hoiduda.

Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui puudus oli olemas riisiko

ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);

ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);

sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda

(VÕS § 221 lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta puudusest teda sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult

vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu

5(11)

(VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud

seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2).

Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et sõiduki pidurisüsteem ja tuled ei toiminud

korrektselt juba müügilepingu sõlmimisel 13. aprillil 2020, kui A.P. müüs sõiduki kostjale.

Kõik vead olid müügikuulutuses välja toodud ning sõiduki seisukorra tõttu oli selle

müügihind 750–800 eurot. Seega arvestades sõidukil tuvastatud puudusi ning nende

ilmsiks tuleku aega, olid puudused olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1),

s.o 28. aprillil 2020 (VÕS § 214 lg 2).

Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tuvastatud puudused oleks

tulenenud hagejast (VÕS § 101 lg 3). Kostja väide, et hageja on pärast müügilepingu

sõlmimist valanud karterisse õli asemel petrooleumi ning kasutanud sõidukit oskamatult,

on tõendamata. Samuti ei ole tuvastatud, et hageja teadis lepingu sõlmimise ajal puudustest

või pidi neist teadma (VÕS § 218 lg 4). Vaidlust ei ole selles, et kostja hagejat enne

müügilepingu sõlmimist sõidukil esinevatest puudustest ei teavitanud. Ostjal ei ole

kohustust asja enne müügilepingu sõlmimist üle vaadata, sest ta ei pea eeldama, et talle

müüakse lepingutingimustele mittevastav asi. Lisaks tuleb eristada tavapärase visuaalse

ülevaatuse käigus äratuntavaid puudusi, mille ostja peaks avastama asja üle vaadates, ja

varjatud puudusi, mille avastamist ostjalt ülevaatuse käigus oodata ei saa. Vaidlust ei ole

selle üle, et hagejal oli sõiduki ostmisel kaasas tunnistajana üle kuulatud R.P., kes vastava

tarkvara abil kontrollis sõiduki elektroonikat. Samas ei ole hageja välise ülevaatuse käigus

ega ka tunnistaja poolt tuvastatud puudustele kostja vastutuse osas tuginenud. Hageja

väide, et sõidukil ei ole kokkulepitud omadusi, põhineb eeskätt sõiduki tehnoülevaatusel

tuvastatud puudustel. Seega ei ole põhjust jaatada hageja puudustest teadma pidamist.

Pooled ei ole ka sõlminud kostja kui müüja vastutust piiravat kokkulepet (VÕS § 221 lg

2).

Vaidlust ei ole selles, et hageja on teatanud kostjale asja lepingutingimustele

mittevastavusest mõistliku aja jooksul (õigeaegselt) pärast lepingutingimustele

mittevastavusest teada saades, s.o 29. aprillil 2020 (VÕS § 220 lg 1).

Kuivõrd sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ja kostja vastutab lepingutingimustele

mittevastavuse eest, on hagejal õigus mh taganeda lepingust ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p-d 4 ja 6). Müügilepingust

taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja on 29. aprillil 2020

kostjale saadetud sõnumis müügilepingust taganenud (formaalne eeldus). Samuti on

hageja tõendanud, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud. Kostja andis hagejale üle

sõiduki, mille puudused välistavad selle tavapärase kasutamise. Hageja on tõendanud, et

sõidukiga ei saa liikluses osaleda ilma olulisi kulutusi kandmata, mis koos ostuhinnaga

ületavad kordades sõiduki turuväärtuse. Lepingust taganemine eelneva tähtaja andmiseta

on lubatud juhul, kui puuduste kõrvaldamine on lepingueseme hinnaga võrreldes äärmiselt

kulukas. Seega oli hageja õigustatud olulise lepingurikkumise tõttu VÕS § 223 lg 1

viimase alternatiivi ja VÕS § 223 lg 3 alusel taganema müügilepingust kostjale täiendavat

tähtaega määramata. Järelikult on hageja lepingust kehtivalt taganenud (VÕS § 116 lg 1).

Kui leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 186 p 5), kohalduvad lepingu

tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). Kuivõrd müügileping on tagasi täitmata,

6(11)

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1400 eurot ning kohustada hagejat üle andma ja

kostjat vastu võtma sõiduki. Kuna kostja on olnud viivituses rahalise kohustuse täitmisega,

on hageja õigustatud nõudma ka viivist.

Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 11. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ise sisustanud hagi aluseks olevaid asjaolusid

ning

hageja

tõendamiskohustusest

vabastanud.

Maakohus

tugineb

korduvalt

müügikuulutusele või –pakkumisele, kuid hageja ei ole seda tõendina esitanud. Hageja ja

kohus üksnes oletavad, et selliste puudustega sõiduk ei oleks tehnoülevaatust läbinud ning

seetõttu poleks saanud liikluses osaleda. Sõidukil oli kehtiv tehoülevaatus kuni 2020. a

oktoobrini.

Kostja omandas sõiduki 13. aprillil 2020. Pooltevaheline müügileping sõlmiti 28. aprillil

2020, kui sõiduk ka üle anti. Seega sai hageja 28. aprillil 2020 sõiduki omanikuks. Asjas

ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks püüdnud kahe tehingu vahepealsel ajal teostada

sõidukile tehnoülevaatust. Seega on hageja väited sõidukil varjatud puuduste või

kokkulepitud omaduste mitteesinemise kohta oletuslikud. Sõidukil on liikluses osalemise

omadus juhul, kui sellel on kehtiv ülevaatus. Ka politsei lähtub sõiduki kinnipidamisel

sõiduõigust tagavatest dokumentidest ja registrikandest tehnoülevaatuse läbimise kohta.

Kohtul puudub arusaam elementaarsetest tehnilistest küsimustest. Istmesoojenduse

puudumine ei takista liikluses osalemist ning seda ei saa pidada harilikuks tingimuseks.

Müügilepingus puudub igasugune viide sõiduki tehnilisele seisukorrale. Seega ei saa ka

kohus poole vande all antud seletusele tuginedes leida, et üks pooltest on mingil viisil

lepingut rikkunud.

Kostja ei vastuta VÕS § 218 lg 4 kohaselt asja lepingutingimustele mittevastavuse eest,

kuna hageja teadis, et tegemist pole uue autoga ning sellel võivad esineda tavapärasest

kulumistest tingitud vead. Hageja on kinnitanud, et kostja ei piiranud aega sõiduki

kontrollimiseks. Tal oli ka kaasas spetsialist elektroonilise eriseadmega.

Ostja võib tugineda müüja vastu nõude esitamisel üksnes nendele puudustele, mille

esinemisest ta müüjat teavitas. Praeguses asjas on kohus võtnud arvesse tõendeid ning

puudusi, mille hageja tekitas hiljem ja suuremas mahus pärast müügilepingust taganemist.

Seega on kohus tuginenud lubamatutele tõenditele (18. mai 2020. a Osaühingu Siller Auto

tehnoüleülevaatuse kontrollkaart ja Folk Auto OÜ tehnilise seisukorra hindamise akt).

Müügilepingust taganemine toimus ebakorrektses vormis 29. aprillil 2020. Selleks ajaks

oli tehnoülevaatus toimunud hageja väitel Osaühingus Siller Auto. Puudub mõistlik

põhjendus, miks ei tuvastatud sõiduki kõiki puudusi esmasel ülevaatusel 29. aprillil 2020.

Lisaks on 18. mai 2020. a aktis märgitud, et puksi seisukord on halvenenud. Järelikult

sõiduki tehniline seisukord muutus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga. Samuti ei saa

tõsikindlalt väita, et 18. mail 2020 tuvastatud puudused tekkisid kostja kohustuste

rikkumise tõttu. Kuigi maakohus otseselt ei märgi, tugineb maakohus sõidukil esinevate

7(11)

puuduste kõrvaldamise maksumuse osas uute varuosade hinnale. Seega on maakohus

rikkunud menetlusõiguse norme, arvestades tõenditega, mis ei oma puutumust

tõendamisesemega.

Hageja on kinnitanud, et tal oli sama kerega sama tüüpi ja sarnase aastarvuga sõiduk. Ei

oma tähtsust, et see oli bensiinimootoriga. Agregaadid, sillad, keredetailid ning rattad on

vahetatavad. Seega jääb kõrvaldamata kahtlus, et hageja soovis (madala hinnaga) osta

sõiduki tagavaruosadeks. Kõrvaldamata kahtlust tõlgendatakse kohustatud isiku kasuks.

Ei ole eluliselt usutav, et hageja olemasolev sõiduk ei oleks saastenormide mittejärgimise

tõttu tehnoülevaatust läbinud ja seetõttu tuli temal omandada sama kerega teine sõiduk,

kuna ka omandatud sõiduk suunati kordusülevaatusele. Hageja oli selles osas

lepingutingimustele vastavusest teadlik ja leppis sellega.

Otsuse resolutsioonis märgitud sõiduki registreerimisnumber ei vasta tegelikkusele. Sellist

otsust pole võimalik täita.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti menetlusse. Tegemist on lihtmenetluse asjaga

(TsMS § 405 lg 1), milles tehtud otsuse edasikaebeõigus on piiratud. Kuna maakohus ei

andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks ning ei saa väita, et

maakohus oleks ilmselgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või

hinnanud tõendeid, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi apellatsioonkaebust

menetlema.

Hageja on esitanud hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendid (dokumendid,

tunnistaja ütlused ja hageja vande all antud seletused). Hageja andis vande all mh seletusi

kokkulepitud lepingutingimuste kohta, sh müügikuulutuses avaldatu kohta, mis on samuti

tõend. Kostja ei ole vastu vaielnud ega vastupidist tõendanud. Samuti on hageja vande all

antud seletuste ja tunnistaja R.P. ütlustega tõendanud, et kostja kinnitusel oli sõiduk

sõidukorras ja istmesoojendused töötavad. Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud ka

see, et sõidukil on sellised puudused, mis keelavad liiklemise. Politsei võib sõiduki suunata

erakorralisele tehnoülevaatusele või rakendada sõidukiga liiklemise keeldu.

Kostja eksitab kohut, väites, nagu oleks maakohus leidnud, et istmesoojenduste puudumise

tõttu on sõiduki liiklemine takistatud. Maakohus tuvastas, et sõidukil esinevad vead

välistavad liikluses osalemise ja istmesoojendused ei tööta. Istmesoojenduste töökorras

olek oli oluline tingimus, mille alusel hageja sõiduki ostis ja milles pooled kokku leppisid.

Kostja väited, et ta ei teadnud sõidukil esinevatest puudustest ja ei vastuta selle eest, on

ebaõige. Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et kostjale 21. aprill 2021 müüdud

sõidukil esinesid osaliselt samad vead, mille tõttu on keelatud sõidukiga liiklemine. Seega

kostja teadis sõidukil esinevatest puudustest. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja

poolt etteheidetud puudused on tavapärane kulumine. Seejuures sai hageja tugineda pärast

lepingust taganemist ilmnenud puudustele, kuna poolel on õigus varem tehtud

taganemisavaldust täiendada.

Ebaõige, eksitav ja tõendamata on kostja väide, nagu oleks hageja ostnud sõiduki

tagavaraosadeks olemasolevale sõidukile. Hageja ostis selle sõiduki põhjusel, et tal oli juba

8(11)

kehtiva ülevaatuseta sõiduk, millelt ta saaks kasutada sobivaid asju uuele sõidukile. Samuti

on eksitavad ja tõendamata kostja väited, et hageja tekitas osa puudusi ise. Hageja sõidukit

ei kasutanud ning lisaks puudus sellel alates 17. juulist 2020 ülevaatus. Kostja eksitab

kohut ka väitega, et vedrustuse ülemise tagahoova puksi seisukord on müügilepingu

sõlmimise ja tehnilise kontrolli vahepealsel ajal halvenenud. Selline väide on ebaõige ja

hüpoteetiline.

Asjakohatu on kostja väide, nagu peaks puuduse parandamiseks kasutama kasutatud

pidureid või tihendeid. Teatud osi ei saa asendada kasutatud asjaga.

Maakohus on otsuses esineva vea registreerimisnumbri kohta 6. juuli 2021. a määrusega

parandanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu

asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi, sh tõendite hindamise osas.

Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

7.1.

Ringkonnakohtu arvates seostas maakohus asjas esile toodud asjaolusid õigete

materiaalõiguse normidega ning kohaldas neid õigesti. Samuti jagas kohus õigesti

tõendamiskoormuse. Maakohus on oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja

§ 442 lg 8) põhjendanud. Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud

järeldustega, ei saa see praegusel juhul anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust

erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks mh tunnistaja ütlus ja

menetlusosalise vande all antud seletused. Järelikult sai hageja tõendada oma väiteid mh

tunnistajate ütluste ja enda vande all antud seletustega.

7.2.

VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele.

VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud

omadusi. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui kokkuleppe

puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda

vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis

mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks,

milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

7.2.1. Otsustamaks, kas kostja on müügilepingut rikkunud, tuli maakohtul esmalt

tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev sõiduk vastama (vt nt

Riigikohtu 22. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582, p 12). Kui kasutatud asja

müügileping ei sisaldanud kokkulepet asja kvaliteedi kohta, peab asi VÕS § 217 lg 1 ja

9(11)

§ 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud asja nõuetele ehk asja keskmisele

kvaliteedile (vt Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 13).

7.2.2. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest

kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel

ei esine, ei kujuta endast veel lepingutingimustele mittevastavusi. Samas tuleb

lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga

võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (vt Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Kui asi ei ole selle ostjale üleandmise hetkel

eesmärgipäraselt kasutatav, toob see kaasa asja lepingutingimustele mittevastavuse

VÕS § 217 lg 2 p 2 mõttes.

7.2.3. Vaidlust ei ole selles, et müügilepingu sõlmimisel oli sõiduk 18 aastat vana. Samas

ka kasutatud asi peab võimaldama kasutamist selle asja tüüpilisel otstarbel – sõiduki puhul

selle ohutu kasutamine liikluses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd

müügilepingust ei nähtu kokkulepet sõiduki omaduste kohta, pidi sõiduk vastama

VÕS § 217 lg 1 ja § 77 järgi tavapärastele kasutatud sõiduki nõuetele. Hageja vande all

antud seletustega ja tunnistaja R.P. ütlustega on tõendatud, et kostja kinnitusel oli sõiduk

töötav ja korras, st sõidukõlbulik (dtl-d 121, 123). Seega sai hageja sõidukit ostes eeldada,

et see on eale vastavas töökorras ning sõiduk vastab selle liikluses kasutamiseks nõutavate

tehnonõuetele.

Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et hagejal oli sama keretüübiga sõiduk

(dtl 96), ei tõenda, et hageja soovis osta sõiduki varuosadeks olemasolevale sõidukile.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene see ka muudest asja materjalidest.

7.2.4. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et sõidukil 29. aprillil 2020

(dtl 68) ja 18. mail 2020 (dtl-d 56–57, 79) tuvastatud puudused takistasid selle kasutamist

tavapärasel viisil, st auto kasutamist liikluses. Põhjendamatu on kostja väide, nagu

tõendanuks sõidukil kehtiv tehnoülevaatus kuni oktoobrini 2020 (dtl 52–53), et sõiduk oli

müügilepingu sõlmimise ajal kasutuskõlbulik. Ringkonnakohtu arvates kehtiv

tehnoülevaatus alati ei tähenda, et sõiduk oli ostu hetkel tehniliselt korras ega muuda

olematuks sõidukil tuvastatud puudusi. Ka politsei võib sõidukit vaatamata kehtivale

tehnoülevaatusele kontrollida ning suunata sõiduki erakorralisele ülevaatusele või

rakendada

sõidukeeldu

(1.

jaanuaril

2012

jõustunud

Majandus-

ja

kommunikatsiooniministri määrus nr 114 "Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus

sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord" §-d 3 ja 5).

Sõiduki viimasest tehnoülevaatusest oli möödas üle kuue kuu (dtl 63). 18. mai 2020. a

tehnoülevaatusel tuvastatigi, et sõiduk ei vasta kehtivatele tehnonõuetele, kuna esinesid

sellised olulised rikked ja puudused, mille kõrvaldamise kontrollimiseks määrati sõiduk

korduvülevaatusele (dtl 79). Puuduste kõrvaldamata jätmisel kaotas sõiduk kehtivatele

tehnonõuetele vastavuse (dtl 63). Seejuures ei oma tähtsust, kas kostja ajavahemikus

13. aprillilist kuni 28. aprillini 2020, s.o sõiduki omandamisest kuni selle hagejale

edasimüümiseni, esitas sõiduki tehnoülevaatusele või mitte. Eelmärgitust tulenevalt müüs

kostja hagejale sõiduki, mida ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada ning tegemist on

kostjapoolse olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 1 ja § 223 lg 1 mõttes. Arvestades

sõiduki eeldatavat väärtust ja sellel ilmnenud puuduste kõrvaldamise maksumust jäi

10(11)

hageja kostja rikkumise tõttu oluliselt määral ilma sellest, mida ta müügilepingust

õigustatult lootis.

7.2.5. Kuigi istmesoojenduste rikked ei takista otseselt auto sihipärast kasutamist, on

hageja vande all antud seletustega tõendatud, et kostja kinnitusel olid sõiduki

istmesoojendused töökorras (dtl-d 120–121). Maakohus leidis õigesti, et kostja kõnealune

kinnitus sai müügilepingu tingimuseks vaatamata sellele, et kirjalikus müügilepingu

dokumendis kokkulepe istmesoojenduste kohta puudus, kuna pooled leppisid selles

suuliselt siiski kokku. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Järelikult ei vastanud sõiduk

poolte vahel kokkulepitud omadustele (VÕS § 217 lg 1 p 1).

7.3.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu ei vastutaks ta sõiduki

lepingutingimustele mittevastavuse eest seetõttu, et hageja pidi teadma, et tegemist ei ole

uue sõidukiga ja kasutatud võivad esineda tavapärasest kulumisest tingitud vead

(VÕS § 218 lg 4) ning lisaks oli hagejal võimalik sõidukiga enne selle ostmist tutvuda

(VÕS § 219). Kuigi sõiduk oli müügi hetkel 18 aastat vana, ei ole hageja poolt välja toodud

rikked tavapärasest kulumisest tingitud puudused. Nagu ringkonnakohus eespool märkis,

peab ka kasutatud sõiduk vastama selle liikluses kasutamiseks nõutavate tehnonõuetele

(vt otsuse p-d 7.2.1.–7.2.4). Müügilepingu esemeks olev sõiduk oluliste lisakulutusi

tegemata kasutamiskõlbulik ei ole.

Lisaks oli ostjaks (hageja) füüsiline isik, kellel ei olnud kohustust asja üle vaadata

(VÕS § 219) (vt ka nt Riigikohtu 25. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04,

p 25). Ringkonnakohtu arvates ei mõjuta müüja (kostja) vastutust ka see, et ostja (hageja)

võttis endaga kaasa inimese, kellel oli väiksemate vigade tuvastamiseks diagnostikaseade.

Järelikult leidis maakohus õigesti, et kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele

mittevastavuse eest.

7.4.

Põhjendamatu on ka kostja etteheide, nagu oleks maakohus asja lahendamisel

arvestanud puudustega, mille oli hageja ise sõidukile tekitanud pärast müügilepingust

taganemist. Seejuures ei oma määravat tähtsust, kas puudused tuvastati 29. aprillil 2020

või 18. mail 2020, kuna kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

puudused oleks tulenenud hagejast kui ostjast (VÕS § 101 lg 3). Samuti on sõidukil

esinevate erinevate puuduste olemasolu 28. aprillil 2020 tuvastatud eelmise omaniku A.P.i

ütlustega (dtl-d 124–125). Seega olid sõiduki puudused olemas enne sõiduki üleandmist

hagejale (VÕS § 218 lg 1).

7.5.

Maakohus on 6. juuli 2021. a määrusega parandanud maakohtu 12. mai 2021. a

otsuses ilmse ebatäpsuse sõiduki registreerimisnumbri kohta ning lugenud sõiduki

registreerimisnumbriks XXXXXX.

7.6.

Kostja taotluse apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks lahendas

ringkonnakohus 22. oktoobri 2021. a määrusega.

7.7.

Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid

kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

11(11)

8. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude

jaotuse muutmiseks.

9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kaebuse

menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

10. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

10.1. Hageja esindaja esitas 24. novembril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 520 eurot. Menetluskulud

koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja on nimekirjast nähtuvalt osutanud

õigusabi 4 tunni ulatuses tunnitasuga 130 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud

seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

10.2. Kostja ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

10.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: vaatas läbi otsuse ja

apellatsioonkaebuse ning koostas apellatsioonkaebuse vastuse (4 tundi). Ringkonnakohus

leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu

ja mahtu arvestades on taotluses märgitud õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik.

Ringkonnakohtu hinnangul on ka hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 130 eurot

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks 520 eurot (130 eurot x 4 tundi) ning mõistab nimetatud

summa kostjalt hageja kasuks välja.

10.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest