1-21-433/64 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsembril 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-21-433

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Kriminaalasi

Nikolai Kanõševi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §-

de 120 lg 1 ja 121 lg 2 p 2, 3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 17.08.2021 otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Lea Pähkel

Süüdistatav

Nikolai Kanõšev, isikukood 37709290255, isikuandmed

maakohtu otsuses

Kaitsja

Ilja Sipari

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. augusti 2021. a otsus osaliselt – Nikolai Kanõševile KarS §

120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse osas.

2. Mõista KarS § 63 lg 1 alusel Nikolai Kanõševile KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi

karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

3. Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt.

5. Määrata Advokaadibüroo Lindeberg vandeadvokaat Ilja Siparile makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks Nikolai Kanõševile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 388

eurot 80 senti, sh käibemaks 64,80 eurot, ning jätta nimetatud kulu riigi kanda.

6. Rahuldada kannatanute esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõista

Eesti Vabariigilt X kasuks välja kannatanu valitud esindajale vandeadvokaat Eva Tibarile

apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu 180 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 17.08.2021, tunnistades Nikolai Kanõševi osaliselt

süüdi ja osaliselt õigeks, samuti lõpetas kriminaalasja osaliselt; samuti mõistis ta talle karistuse,

mõistis välja kahjuhüvitised ja kohaldas lähenemiskeeldu, samuti lahendas menetluskulu

küsimuse. Kuivõrd maakohus tuvastas, et süüdistatav ei valda eesti keelt, siis tõlgiti otsus vene

keelde ja tõlkega võimaldati süüdistataval tutvuda 29.09.2021. Otsusest on võimalik järeldada, et

maakohus mõistis süüdistatava süüdi, tuginedes järgmiselt esitatud osale süüdistusest:

Nikolai Kanõševi süüdistatakse selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda

abikaasa C suhtes:

• ajavahemikus 01.06.2016.a - 30.06.2016.a (kohtmenetluses täpsustati kuupäev

21.06.2016-ks) päevasel ajal, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi

rusikaga vähemalt kolmel korral C-le peapiirkonda, samuti lükkas C tugevalt, nii et

kannatanu kukkus lähedal asuvale trepile, misjärel Nikolai Kanõšev lõi rusikatega

kannatanut pea- ja kehapiirkonda. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule

füüsilist valu ja kehavigastusi: verevalumid vasakul õlal ja vasakul käsivarrel;

• ajavahemikus aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid

tund peale Nikolai Kanõševi poolt füüsilise vägivalla kasutamist C suhtes ning

ähvardamist, pani hooga ja tugevalt relvaraua vastu C otsmikku, põhjustades füüsilist valu

ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul.

• ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a (kohtumenetluses täpsustati ajaks oktoobri

lõpp-novembri algus) kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga

mitmel korral C-le peapiirkonda, põhjustades füüsilist valu;

• 14.02.2019.a kella 21 paiku, mil lõi rusikaga mitmel korral C-le nina, pea- ja vasakule

rindkere piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verejooks ninast, nina

kõverus, verevalumid rindkere piirkonnas, muhk peapiirkonnas;

• 09.04.2019.a, mil võttis käega kinni C juustest ning tiris kannatanut juustest kinni hoides

mööda põrandat, seejärel lasi C-l põrandale kukkuda ja lõi kannatanut kätega, põhjustades

füüsilist valu;

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda abikaasa C suhtes:

• 26.08.2016.a õhtusel ajal ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega

täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral põrandal pikali

olevale C-le rinnaku-, õlavarte-, kõhu-, selja-, pea- ja jalgade piirkonda, põhjustades

füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid parema rinna piirkonnas, mõlema käsivarre

piirkonnas ja paremal pool selja piirkonnas;

• ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a (kohtumenetluses täpsustati teo aeg

12.11.2017-ks) Saksamaa Liitvabariigis, ühes Leipzigis asuvas hotellis, kohtueelse

menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral C-le

näo-, pea-, rinnaku-, käsivarte- ja selja piirkonda, misjärel võttis padja ning hakkas sellega

C lämmatama, nii et viimane ei saanud hingata. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai

Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasakul silmalaul verevalum,

paremal pool kaelal verevalum, vasakul käsivarrel verevalumid, vasakul pool selja

piirkonnas verevalumid;

• ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis,

kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikaga mitmel korral C-le

näo- ja peapiirkonda. Löökidest peapiirkonda kaotas C tasakaalu ja kukkus pikali, mille

järel Nikolai Kanõšev lõi jalgadega C-le seljapiirkonda. Kui C tõusis põrandale istukile,

lõi Nikolai Kanõšev rusikate ja jalgadega C-le ülakeha ja pea piirkonda. Sellise tegevusega

põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid

kõhu piirkonnas, parema külje piirkonnas ja vasaku silma all;

• 19.01.2019.a sõiduautos, mis sõitis suunal Tallinn – Vasalemma, kui ta lõi C näo- ja

kehapiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: sinikad näopiirkonnas ja

kätel;

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda

kasutütre Y suhtes:

• 16.02.2018.a hommikusel ajal, mil ta lõi käega Y-le peapiirkonda, mille tagajärjel

kannatanu kukkus põrandale pikali, tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: muhu pea

piirkonnas;

• ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata

ajal, mil ta tõukas Y nii, et kannatanu kukkus ja lõi pea vastu lähedal asuvat koerapuuri.

Kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: veritseva haava pea piirkonnas;

• 29.08.2018.a, mil ta lõi lahtise käega Y-le näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja

tervisekahjustuse: hematoomi näo piirkonnas;

• 09.04.2019.a, kui ta tõukas Y, nii et kannatanu kukkus põrandale pikali. Kui Y tahtis

põrandalt püsti tõusta, võttis Nikolai Kanõšev Y-l juustest kinni ning tõmbas viimase uuesti

põrandale pikali. Kui Y-l õnnestus püsti tõusta ning tahtis oma emale C-le appi minna,

tõukas Nikolai Kanõšev uuesti Y ning lõi viimasele rusikaga näopiirkonda, millest Y

põrandale kukkus. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu

ja tervisekahjustuse: sinika näo piirkonnas.

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda

alaealise poja W suhtes: ajavahemikus 01.01.2017.a – 31.08.2018.a (kohtumenetluses täpsustati

ajaks aprilli lõpp) lõi ühe korra rusikaga W-le näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja

kehavigastuse: hematoomi põsel.

Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo, s.o. teise inimese

tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud

lähisuhtes ja korduvalt.

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta XXX asuvas eramus ähvardas abikaasat C

tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega: ajavahemikus 01.04.2018.a – 31.05.2018.a, kohtueelse

menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid mõned minutid pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli

kasutanud C suhtes füüsilist vägivalda, mil Nikolai Kanõšev ütles C-le, et kui viimane kutsub

politsei, siis ta tapab C. Sellega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule reaalset hirmu oma elu ja

tervise pärast; umbes tund aega pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli kasutanud C suhtes füüsilist

vägivalda ja teda ähvardanud, mil ta ütles, et „teab kõike“ ning pani seejärel hooga ja tugevalt

relvaraua otsa vastu C otsmikku, põhjustades kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast.

Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteo, s.o tapmise,

tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvaduse täideviimist.

2. Kohus tunnistas Nikolai Kanõševi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ja karistas vangistusega

3 aastat. Kohus tunnistas ta KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ja karistas vangistusega 1 aasta. Kohus

luges KarS § 64 lg 1 alusel Nikolai Kanõševile mõistetud üksikkaristustest kergem kaetuks

raskemaga ja mõistis Nikolai Kanõševile liitkaristusena 3-aastase vangistuse. KarS § 73 lg 1 ja 3

alusel jättis kohus nimetatud karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui süüdistatav ei

pane 3 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. Kohus rahuldas kannatanute X, Y ja W esitatud tsiviilhagi osaliselt, mõistes Nikolai Kanõševilt

kannatanu X kasuks kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju katteks 1500 eurot ning samuti

mõistis Kanõševilt X kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest

kuni nõude kohase täitmiseni. Y kasuks mõistis kohus Nikolai Kanõševilt välja kuritegudega

tekitatud mittevaralise kahju katteks 2500 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates

hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Kannatanu W kasuks mõistis kohus Nikolai

Kanõševilt kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju katteks 100 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata

kannatanu W esitatud nõue kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise episoodides, mis

on süüdistuse järgi toime pandud kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid

ajavahemikel 01.09.2018-30.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019, ning X nõude seitsmes talle kahju

tekitamise episoodis.

4. Kohus rahuldas kannatanute esitatud taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks osaliselt ja keelas

Nikolai Kanõševil läheneda X, Y ja W elukohale XXX 1 aasta ja 6 kuu jooksul. Juhul, kui

ühisvaraks olev kinnistu XXX jagatakse pooltevahelises tsiviilasjas selliselt, et Nikolai Kanõšev

jääb kinnistu ainuomanikuks, siis määras kohus kohaldada lähenemiskeeldu kuni tsiviilasjas tehtud

lahendi jõustumiseni.

Apellatsioonid

5. Kohtuotsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ning kaitsja Ilja Sipari.

6. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus ja mõista Nikolai Kanõšev õigeks; või

alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et Nikolai Kanõšev’i süü inkrimineeritavates kuritegudes

on leidnud tõendamist, tühistada Harju Maakohtu 17.08.2021 otsus kriminaalasjas 1-21-433 osas,

milles kohus karistas Nikolai Kanõšev’it KarS § 121 lg 2 p 3 järgi vangistusega 3 aastat ja KarS §

120 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta, rahuldas kannatanute X ja Y hagid osaliselt ja kohaldas

lähenemiskeeldu ja teha tühistatud osas uus otsus, millega kergendada mõistetud karistust ja

vähendada väljamõistetavad kahjuhüvitised, samuti jätta rahuldamata kannatanute taotlus

lähenemiskeelu kohaldamiseks.

7. Kaitsja leiab, et kohtu otsuse põhistus pole veenev, sest kohus ei ole veenvalt kummutanud

kannatanute ütlustes esinevad vastuolusid, sh. vastuolusid, mis esinevad ütluste ja teiste tõendite

vahel. Näiteks inkrimineeritud teo osas, mis leidis aset 19.01.2019 (kohtuotsuse p 11), leidis kohus

X mobiiltelefoni nr XXXXXXXX kõneeristuse osas, et kannatanu esindaja viitas, et kõne küll ei

ole toimunud, kuid X kõneeristusest nähtub andmemahu kasutamine. Kohus nõustus kannatanu

esindajaga, et kõne võis toimuda ka suhtlusprogrammi (nt Viber, WhatsApp, Messenger) kaudu

ning kannatanu Y ütluste usaldusväärsust kõneeristusel mobiilsideoperaatori kaudu peetud kõne

puudumine seega ei kahjusta. Kohus on tuginenud oletusele, mis on kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-65-15, p 11). Asjas pole

ainsatki tõendit selle kohta, et kannatanud pidasid omavahel kõnesid programmide Viber,

WhatsApp või Messengeri kaudu, selliseks tõendiks ei ole ka kannatanu esindaja seletus. Kui

analüüsida X mobiiltelefoni nr XXXXXXXX kõnealust kõneeristust, siis selgub, et kannatanud X

ja Y (tel. nr YYYYYYYY) kasutavad suhtlemiseks just klassikalist viisi ehk mobiilsideoperaatori

kaudu peetavaid kõnesid: nt 16.01.2019 on ema tütrele helistanud 4 korda. Isegi kui asuda

seisukohale, et 19.01.2019 fikseeritud andmemaht on seotud hüpoteetilise kõnega, siis puuduvad

isegi kaudsed tõendid selle kohta, et tegemist on just kannatanu Y ütlustes mainitud kõnega.

Olukorras, kus kohus tugineb oletustele, siis ei saa otsuse põhistust pidada veenvaks, seda eriti

sõna-sõna vastu situatsioonis.

8. Kaitsja märgib, et kohtuotsusest ei selgu, miks on süüdistatava ütlused terves ulatuses

ebausaldusväärsed. Samuti sõna-sõna-vastu situatsioonis ei olegi süüdistataval, kelle ütlused on

tervikuna tõendikogumist välja jäetud, sisuliselt võimalik end kaitsta. Seda enam olukorras, kus

kannatanute ütlustes on vastuolud ja vastuolusid kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid. Kohus

nendib ka ise, et sisuliselt möönis prokurör süüdistusest loobudes kohtu arvates seda, et kannatanu

on tegelikku olukorda võimendanud, ja et kannatanu X on kohtu hinnangul teatud juhtudel

ilmselgelt liialdanud (nt temaga seotud episoodid, milles esitatud süüdistusest prokurör loobus), ja

et kohus ei välista, et liialdamine on seotud sooviga saada suuremat hüvitist.

9. Kaitsja peab tähelepanuväärseks, et kohtule esitati näiteks fotod X mobiiltelefonist, millistest

nähtuvalt on X pildistanud väidetavaid kehavigastusi 26.08.2016. Tekib küsimus, et kui X on

hakanud väidetavalt süüdistatava poolt tekitatud vigastusi fotografeerima juba 26.08.2016, siis

miks ei ole kannatanu teinud ühtegi fotot hilisemalt (väidetavalt süüdistatava poolt) tekitatud

vigastusest (näiteks Brüsselis või Leipzigis väidetavalt toimunud sündmused)? Ainus loogiline

vastus on, et 26.08.2016 fotodel fikseeritud vigastused ei ole süüdistatavaga seotud. Ka see

süvendab kahtlust X ütluste usaldusväärsuses, seda enam, et X telefonis vaadeldud fotodel olevate

kuupäevade näol on tegemist failinimedega, mida on võimalik hõlpsasti ära muuta ja „sobitada“

konkreetsete sündmustega kokku. Märkimata ei saa jätta seda, et X ajab sündmused segamini (vt

otsuse lk 26 teist lõiku), mis räägib selle kasuks, et ütlused ei ole järjepidevad ja seega

ebausaldusväärsed.

10. Kaitsja vaidleb vastu kohtu seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole olnud ajaliselt

järjepidevad. Kaitsja arvates on kohtu seisukoht oletuslik. Kaitsja hinnangul ei saa süüdistatavale

ette heita, et kohtueelses menetluses ei ole süüdistatav maininud seda, mida süüdistatav on

avaldanud kohtuistungil. Vastuolusid kohtueelses ja kohtulikus menetluses antud ütluste vahel

süüdistatava puhul tuvastatud ei ole, süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole

kohtulikus menetluses avaldatud. Seega ei ole asjakohane ka väita, et süüdistatava ütlused ei olnud

ajaliselt järjepidevad. Süüdistatava ütluste terves ulatuses tõendikogumist väljajätmisel on kohus

kaitsja hinnangul rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, mille

kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja ka selline rikkumine on hinnatav

kaitsja hinnangul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

11. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohus tegi kallutatud otsuse, tuginedes ainult

emotsionaalsele komponendile, võtmata nõuetekohaselt arvesse väidetavate kannatanute motiive,

oluliste tõendite puudumist ja tõendeid selle kohta, mis kannatanute kirjelduste põhjal oleksid

pidanud olema, samuti olulisi lahknevusi kannatanute ütlustes. Kohus õigustab kannatanute ütluste

ebaloogilisust ja ebajärjekindlust, mis on kohandatud tõenditena edastamiseks ja ei võta teadlikult

arvesse nende ütlustes süüdistavaid valetõendeid. Süüdistatav palub kohtuotsus täielikult tühistada.

12. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohus ei võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis motiveerisid

X (edaspidi X) ja Y (edaspidi Y) teda laimama, sest nende peamine eesmärk juba pärast lahutust

oli võtta temalt võimalus kasutada oma omandiõigust asjadele (vallas- ja kinnisasjad), mille nad

ise kohe pärast lahutust omastasid. Ühisvara, mille suhtes nad hakkasid kriminaalasja kaudu

lähenemiskeeldu nõudma, on X ja Y ainus sissetuleku saamise vahend. Nende arvates saaks

süüdistatav seda takistada, sest kaks kolmandikku kinnisvarast soetati tema ja ta vanemate rahaga

ning tänu kriminaalasjale said nad võimaluse kõike seda ainuisikuliselt omada, mida nad siiani ka

teevad. Tänu majale ja seda ümbritsevale territooriumile ning süüdistatava varustatud koerte

treeningusaalile tagavad X ja Y endale laheda äraelamise. Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu,

et Y sõnumid sotsiaalvõrgustikes oma sõbrannadele olid peaaegu kõik ühekülgsed, st neile ei

vastatud. Nii püüdis Y põhjendada oma arvukaid põhjuseta puudumisi ja soovimatust õppida. Y

fantaasia tõttu on nendes sõnumites võimalik, et olmeteemadel oligi mingisuguseid

konfliktsituatsioone, kuid selles, milleks need lahti harutati, pole tegelikkusega mingit pistmist,

vastasel juhul oleks tõendeid (pöördumine arsti, psühholoogilise abi poole jne) ja mitte alusetuid

väiteid. Paljud sõnumid kirjutati öösel ja esitati nii, nagu need toimuksid sel hetkel, mis oli

vastuolus nende endi edasiste ütlustega. X ja Y kirjeldatud sündmused ja faktid olid suures osas

olemuselt fantastika, sest füüsiliselt ei saanud see nii olla. Kõik X tunnistajad on tema parimad

sõbrannad ja rahaliselt huvitatud tema teenustest, mis sai kinnitust kohtuistungide käigus, kuigi nad

eitasid seda kõike aktiivselt ja tegelikult valetasid kohtule nii nende asjaolude kui ka ülejäänud

kohta.

13. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse tema 20.03.2019 X kirja sisu, milles

kirjeldatakse konfliktide tegelikke põhjuseid ja reaalset olukorda kodus. Eiratud on tõsiasja, et

uurimine, et mitte rikkuda süüdistuse pilti, jättis juhtumist välja poja W helisalvestise, milles ta

ütles, et ema käskis tal politseile valetada, aga kohus seda salvestist hiljem isegi ei aktsepteerinud.

W ülekuulamisest rääkides ei saa tema ütlusi usaldusväärseks pidada, kuna on täiesti ilmne, et laps

oli ülekuulamiseks ette valmistatud. Sest ema teadis suurepäraselt, mida lapselt küsima hakatakse

ja mis tal öelda tuleb, siis tegelikult ütleski ta seda õpitud tekstina. Kõik küsimused olid suunavad

ja laps suutis neis kergesti orienteeruda, öeldes, mis oli süüdistuseks vajalik, kuid reflektoorselt

rääkides sellest, kuhu süüdistatav teda väidetavalt lõi, näitas ta vasakut paremat külge vasaku

asemel, mis on vastuolus X ja Y ütlustega. Ka nende esitatud foto on foto allergilisest reaktsioonist,

kuid mitte vorbist.

14. Süüdistatava hinnangul ei võtnud kohus arvesse ka asjaolu, et arvestades väidetavaid pidevaid

peksmisi ja psühholoogilist survet kogu perele, ei taotlenud keegi kunagi meditsiinilist ega

psühholoogilist ega muud abi, ehkki kirjeldatud asjaoludel pole see reaalne. Süüdistatava lapsed,

nii lasteaiast kui ka koolist saadud teabe põhjal, ei tundunud kunagi rusutud ega kogenud vaimseid

probleeme, samuti füüsilise mõju jälgi neile pole keegi kunagi näinud, mis sellise süüdistuse korral

on põhimõtteliselt võimatu, sest lapsed ei suuda oma emotsioone varjata. Kohus ei võtnud arvesse

ilmselgeid X ja Y valefakte kohtuistungil. Näiteks episoodis, kus pojal oli vorp, kus nende

väljamõeldud lool oli mõlemal erinev tõlgendus, ja relvaähvardusega episoodis, kus süüdistataval

õnnestus tõde tuvastada ainult tänu tunnistajate B ja D põhimõttekindlusele, kes vaatamata X

keelitustele andsid tõeseid ütlusi. Tegelikult kehtib sarnane olukord absoluutselt kõigi episoodide

kohta. Kohus luges tõestatuks episoodid, kus süüdistatav ei saanud midagi vastu seada peale

eitamise sel lihtsal põhjusel, et selliseid fakte ei juhtunud. Samuti puuduvad süüdistajatel nende

episoodide kohta tõendid või on need kaheldavad. Arvesse ei võetud asjaolu, et alates 2014. aastast

oli pere harrastanud väga aktiivset sotsiaalset elustiili, mis koosnes pidevast reisimisest, paljude

inimestega suhtlemisest ning igal aastal suurenes suhtlusring kordades. Kuid samal ajal pole keegi

kunagi näinud X vägivallatunnustega, vastasel juhul oleks tal olnud tunnistajaid, kes tegelikult

midagi nägid, mitte sõbrannad, kes tema sõnade alusel ütlusi annavad.

15. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse fotosid, mille ta tõendina esitas ja mis tehti

vahetult pärast süüdistuse episoode, kus X on suurepärases meeleolus ja tal ei ole füüsilisi vigastusi,

kuigi need oleksid pidanud paratamatult olema. Samuti ei tõlgendanud kohus õigesti rahalisi

suhteid perekonnas. Asjaolu, et raha oli kergesti kättesaadav, ei tähenda, et Y võis seda kasutada,

ta sai käsutada ainult seda raha, mis talle isiklikult anti: „Kui ma tema hooletuse, ükskõiksuse ja

laiskuse tõttu osa rahast ilma jätsin, hakkas ta mind vihkama ja rääkis sellest oma sõbrannadele.“

Kohus ütleb, et X tundis häbi ja püüdis igal võimalikul viisil vorpe varjata, kuid vorpe pole

võimalik kuidagi varjata nii, et neid poleks üldse näha ja neid oleks igal juhul näinud inimesed,

kellega peaaegu iga päev suheldi, aga keegi pole kunagi midagi näinud.

16. Kuriteoepisoodide lõikes esitavad kaitsja ja süüdistatav järgmised vastuväited (süüdistatava

väiteid, mis langevad kokku kaitsjaga, pole üle korratud).

21.06.2016 tegu (kannatanu X)

17. Kaitsja toonitab, et kohus leidis, et vastuolud X ja Y ütlustes ei ole sellise kaaluga, et need

mõjutaksid kõnealuse episoodi tõendatust. Kaitsja kohtuga ei nõustu. Esiteks ei ole kaitsja

hinnangul eluliselt usutav, et kannatanu X ei mäletaks seda, et teda lükati trepile selliselt, et ta

lamas trepil pikali, sest väidetavaid lööke kirjeldas X vägagi detailselt. Teiseks ei ole usutav ka see,

et kannatanu X ei öelnud ühtegi sõna karjuvast lapsest (Alekandrist, kellest aga rääkis Y), sest igale

emale peaks selline fakt jääma meelde (eelnevaid sündmusi ja löömist kirjeldab X detailselt). Seega

kannatanute ütlustes on vastuolud, sellist põhimõttelist vastuolu ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt

seletada – ei ole eluliselt usutav, et kannatanu X mäletab küll väga detailselt peksmist, kui ta istus

arvuti taga, kuid ei mäleta ega väitnud ülekuulamisel ühtegi sõna sellest, et ta oleks kukkunud

peksmise tagajärjel trepil lausa pikali, ja kus Kanõšev väidetavalt jätkas peksmist, samal ajal kui

seda nägi ka W, kes lisaks kõigele ka karjus. Kohus asus seisukohale, et kannatanu X ütlustega on

tõendatud, et ta tundis löökide ajal valu. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ütlused selles osas

usaldusväärsed põhjusel, et kannatanu X ja Y ütlused on olulises vastuolus väidetavat peksmist

puudutavas osas. Lisatõendite voorus on kaitsja esitanud Moskvas tehtud fotod, millistest nähtub,

et kannatanul X puuduvad mistahes kehavigastused. Teiseks fotodelt nähtuvalt ei ole võimalik

väita, et tegemist oleks vahetult enne reisi läbipekstud naisterahvaga – vastupidi, kannatanu X on

fotodel heas tujus ja lausa poseerib. Kui kannatanu väidetavalt kukkus trepile pikali, ja väidetavalt

valutas kannatanul väga selg (vt Y ütlusi), siis kaudselt tõendavad fotod seda, et mitte mingeid

tervisekahjustusi kannatanul ei olnud. Kuna tema ütlused on vastuolus Y ütlustega, siis tuleb

kannatanu ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Lisaks on tähelepanuväärne, et kannatanu rääkis enda

kehalisest väärkohtlemisest alles nüüd, kui sündmusest on möödunud juba pea 4 aastat. Kannatanu

ütluste kohaselt ei teatanud ta väidetavatest peksmistest varem, sest tal oli häbi. Kaitsja hinnangul

ei ole nimetatud põhjus piisavalt veenev selgitamaks, miks kannatanu koheselt politseisse ei

pöördunud ega võtnud midagi ette selleks, et väidetavale vägivallale kasvõi kuidagi reageerida,

seda eriti arvestades asjaolu, et väidetavalt kasutati vägivalda ka tema tütre Y suhtes. Lisaks on

kannatanu kirjeldanud, et vägivallaepisoode oli palju, kuid ta ei ole politseisse pöördunud. Kaitsjale

jääb arusaamatuks, miks andis kannatanu ütlusi just nimelt süüdistuses nimetatud episoodide kohta,

mitte kõigi või mõne teise episoodi osas. Eelneva tõttu leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas

ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik rajada süüdistatava süüdimõistev otsus 2016. a. juuni

episoodis üksnes kannatanute ütlustele.

18. Süüdistatav lisab, et sel päeval kirjeldatud sündmuste fakt polnud põhimõtteliselt võimalik, sest

järgmisel päeval, varahommikul, toimus nende korraldatud kommertsreis, kus oli peale nende veel

viis inimest ja nende koerad. Süüdistatav pidi kogu õhtu bussi valmis seadma, et klientidel ei tekiks

ebamugavusi, millega ta ka tegeles. Võimatu on varjata peksu jälgi, mis paratamatult pidid olema

kätel ja kogu kehal vähemalt natukenegi, millest "kannatanud" rääkisid, seejuures liikus X täiesti

lahtistes riietes, kõik oleksid neid näinud ja need oleksid olnud fotodel, mille süüdistatav kohtule

esitas. Need asjaolud on olulisemad kui X ja Y ühiselt väljamõeldud ütluste kokkulangevus Y

telefonist pärit sõnumi all.

26.08.2016 tegu Poola Vabariigis (kannatanu X)

19. Kaitsja heidab ette, et antud episoodi tõendatusse osas on kohus tuginenud vigastuste fotodele,

kannatanu ja tema sõbranna tunnistaja R-le ütlustele. Ka siin soovib kaitsja juhtida ringkonnakohtu

tähelepanu asjaolule, et nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustes esinevad olulised ja selgitamata

vastuolud, millistele ei ole maakohus tähelepanu pööranud. Tunnistaja R ütluste kohaselt X tõstis

särgi üles, ta nägi X selja peal punast jälge ja rinna peal, kusagil ees rinna peal suur. 26.08.2016

kuupäevaga dateeritud fotodel (isegi juhul kui jaatada, et failinimed vastavad fotode tegemise

kuupäevale) fikseeritud hematoomid on aga tumesinist ja musta värvi. Veelgi enam, kui uskuda

kannatanu ütlusi, siis kõnelused pildid tegi kannatanu enne R tuppa minekut. Uurides fototabeli

fotot 13 tuleb tõdeda, et kannatanu teeb pilte rahuliku näoga, ei ole näha, et nägu oleks punane,

samas kui R on andnud ütlusi, et kannatanu oli näost punane, kui ta tuli R tuppa. Arvestades

nimetatud asjaolusid kogumis ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kannatanu on pildistanud ja

näidanud tunnistajale just väidetavalt 26.08.2016 tekkinud vigastusi. Kannatanu ütlused on seega

ebausaldusväärsed. Kaitsja esitatud Brüsselis tehtud fotodelt nähtuvalt on kannatanu heas tujus,

fotodel on kannatanu koos süüdistatavaga, kannatanu ei jäta julmalt läbipekstud naise muljet.

20. Süüdistatav heidab ette, et 26.08.2016 episoodis Poolas ei võtnud kohus arvesse selliseid olulisi

punkte nagu vorpide ilmumine fotodele ja ühildamatus tunnistaja I kirjeldatuga, kes räägib

punetusest, mitte vorpidest. Samal päeval pildistab X ilmselt nädalavanuseid vorpe, see tähendab

enne reisi saaduid. Ja üldse ei saanud X siis I juurde minna, sest tema koerad on täiesti

ebaadekvaatsed ja kui see oleks juhtunud, oleks koerte haukumine äratanud kogu hotelli.

Süüdistatav lisab, et enne kui jõudsime Poolas hotelli, veetis ta rooli taga umbes kakskümmend

kaks tundi ja üldiselt ei maganud umbes kolmkümmend kaheksa tundi, ning võttes arvesse asjaolu,

et järgmisel hommikul ootas teda ees rohkem kui tuhande kilomeetri pikkune tee, siis oli tol ajal ta

ainus soov magama minna ja mingid konfliktid reisil osalejatega ning seejärel X peksmine on

täielik absurd ja vale.

12.11.2017 Saksamaa Liitvabariigis ja 01.10.2017-30.11.2017 Poola Vabariigis toimunu

(kannatanu X)

21. Kaitsja märgib, et süüdistatav eitab kõnealuste tegude toimepanemist ja ka siin on tegemist

sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu ja tunnistaja F ütlused omavahel ei riimu. Saksamaal ei ole

keegi kannatanul vigastusi näinud, kuigi kannatanu väitis, et juba Saksamaal olid kannatanul

sinikad mööda keha ja silma peal. Maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 12.11.2019. Kannatanu

väidab, et sinikat nägi järgmisel päeval (Saksamaal) F, kes küsis selle kohta. Tunnistaja F väidab

aga, et väidetavalt nägi ta sinikat alles pärast ööbimist Poola hotellis (tagasiteel Saksamaalt), et

hommikul tuli X sinise silmaga. Süüdistatav on andnud ütlusi, et hommikul, Poolas, oli kannatanul

mingisugune väike sinikas, see tekkis kukkumise tagajärjel – kannatanu kukkus toas, süüdistatav

ei näinud kuidas kannatanu kukkus, kuid ärkas selle kukkumise peale, kannatanu sai sinika selle

kukkumise tagajärjel. Siinkohal tuleb märkida ka seda, et kui kannatanu on väidetavalt alati

sinikaid meikinud (ka. Saksamaal), siis miks ei ole ta seda teinud ka Poolas. Kannatanu ütlused

pole järjepidevad ja loogilised ega usaldusväärsed. Pealegi on kannatanu ütlused vastuolus

tunnistaja F ütlustega. Kaitsja on esitanud nii Saksamaal kui ka Poolas tehtud fotod. Jällegi

kannatanu on üliheas tujus ega jäta julmalt läbipekstud naise muljet. Kannatanul puuduvad näol

vigastused, kuigi juba Saksamaal pidi kannatanul olema silm sinine.

22. Süüdistatav märgib, et 12.11.2017 toimunud episoodi Saksamaa Liitvabariigis ja täpsustamata

kohtueelsel ajal, kuid ajavahemikul 10.01.2017 – 30.11.2017 Poola Vabariigis pidas kohus

tõendatuks ainult pangamaksete alusel X kaardilt ja tunnistaja G ütluste põhjal, kellele X selgitas

oma vorpi kukkumisega, mis vastas tema pideva joobeseisundi tõttu täielikult tegelikkusele.

Siinkohal soovin märkida, et vaatamata X tugevale kosmeetikale, mida ta pidevalt kasutab, ei

suutnud ta varjata vorpi, mis kukkumise tagajärjel tegelikult tekkis, kuigi tema sõnul tegi ta seda

regulaarselt ja väidetavalt ei näinud keegi midagi. Samuti on ebaloogilised X ja tunnistaja G.

ütlused 12. ja 13.11.2017 sündmuste kohta. Ja fakt, et ma tarvitasin alkoholi suurtes kogustes

vahetult enne reisi, on täiesti absurdne, kuna ma vastutan nende inimeste elu eest, keda ma sõidutan.

Peale X ja Y ei näinud keegi teda kunagi joobeseisundis.

16.02.2018 tegu (kannatanu Y)

23. Kaitsja sõnul on ka siin tegemist sisuliselt sõna-sõna vastu olukorraga. Kaitsja hinnangul

esinevad kannatanute ütlustes vastuolud: kannatanu X väidab, et kui ta tuli vannituppa, siis Y oli

põrandal ja Nikolai lõi teda. Y aga andis ütlusi, et kui ta oli põrandal, siis Nikolai üksnes üritas teda

lüüa ja sedagi juba ajal, kui ema hakkas Nikolaid eemale tirima. Olukorras, kus kannatanute

ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista üksnes

kannatanute ütlustele tuginedes. Oluline on märkida sedagi, et kui kannatanute sõnul ei läinud

kannatanu Y kooli just koera pesemisel toimunud peksmise tõttu, siis miks ta üldse hommikul

koera pesi, kui ta kooli pidi minema. Kannatanute ütlused ei ole ebausaldusväärsed ja nö. sobitatud

16.02.2016 K. Dorošenkole saadetud sõnumiga kokku, et „kasuisa peksis teda väga kõvasti vastu

pead ja tal on kerge põrutus“. Ei saa välistada, et e sõnumi sisu tõele ei vasta, sest kui Y pidi minema

hommikul kooli, siis miks ta üldse tegeles koera pesemisega. Samuti ei ole tõenäoline, et last

kaitsev ja hooliv ema (kaitsja eeldab, et ka kannatanu X) ei jäta väidetavalt julmalt läbipekstud last

üksi koju ja ise sõidab teise riiki, muuhulgas poseerides järjekordses nö. fotosessioonis prosecco

pokaal käes.

24. Süüdistatav lisab apellatsioonis, et sel hommikul ei saanud ta koera pesta, sest oli külm ja märg

koer võib teel haigestuda, see on suur risk. Koera pesti 15.02.2018 õhtul, millest ta ka istungil

rääkis. Kuna lahkuti varakult, siis Y lihtsalt puudus koolist ja vabanduseks kirjeldas ta oma

sõbrannale lugu, mida arendati edasi episoodiks. Samuti on välja jäetud asjaolu, mida ta üldse

linnas tegi peavaluga, muhuga laubal ja ajupõrutusega ning kuidas ema jättis tütre sellisesse

kohutavasse seisundisse ja läks näitusele mõnusalt aega veetma, mida tõendab foto.

01.04.2018- 31.05.2018 tegu (kannatanu X)

25. Kaitsja toonitab, et süüdistatav on andnud ütlusi, et inkrimineeritud teo päeval, so. 2018. a

aprilli 20ndal, päev või kaks enne seda, tuli ta koju umbes kell 4, vahetas riided ära, võttis jalgratta

ja läks rattaga sõitma. Umbes kell 7 ajal läks poodi kohtus Q, kes on naaber, kes kutsus teda endale

külla. Praktiliselt kohe sõitis süüdistatav Q juurde, 10-15 minutit peale süüdistava ja Q kohtumist.

Umbes kella 5-6 hommikul läks süüdistatav Q juurest ära. Relva süüdistataval kaasas ei olnud.

Süüdistatava ütlused riimuvad Q ütlustega. Q on andnud ütlusi, et ühe korra on ta kohtunud

süüdistatavaga poes, siis ta kutsus, süüdistatav tuli ja süüdistatav ja Q rüüpasid kahekesi

hommikuni, rohkem selliseid kokkupuuteid süüdistataval ja Q-l ei olnud. Seega ei saanud

süüdistatav süüdistuses nimetatud vigastuse kannatanule tekitada, sest süüdistatavat polnud

kannatanute nimetatud asjal isegi kodus. Vaidlust ei ole, et 2018.a aprillis omas süüdistatav püstolit

Steyr N9A1. Süüdistatav on andnud ütlusi, et tegemist on keskmise relvaga, üsna massiivse

raamiga, kelguraamiga, mis oli nurgakujuga. Vintraud väljub väljaspoole seda raami mitu

millimeetrit, see raud on praktiliselt täiesti kaetud raamiga, pool millimeetrit, pool millimeetrit

sellest rauast väljub sellest raamist. Ei ole eluliselt usutav, et sellise nurgakujuga massiivse raami

ja kelguga relvaga väidetav löömine otsmikusse jätab ainult vintraua jälje (ringi). Oluline on

seejuures viidata põhimõttelistele vastuoludele kannatanute ütlustes. Kannatanu X väidab, et

süüdistatav lõi teda relvaga otsmikusse, samas kui Y väidab, et süüdistatav surus toru tugevalt vastu

otsmikku. Kannatanu X nimetab episoodi „revolvri intsidentiks“, samas kui süüdistava kasutuses

polnud 2018.a aprillis revolvreid. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud,

ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Kohtu

hinnangul süüdistatava külaskäik tunnistaja Q juurde toimus mõnevõrra hiljem, kui tunnistaja

oletas (so tunnistaja ei olnud kindel, et süüdistatav käis tema juures just 2018 kevadel), kuid samas

alusetult on jäetud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mis tunnistaja Q ütlustega riimuvad. Kohus

märkis, et kaitsja väitis, et N. Kanõševi kasutuses olnud püstoliga Steyer ei ole võimalik tekitada

ümmargust jälge, kohus samas sedastas, et mittemingisuguseid tõendeid, mis seda väidet kinnitaks,

kohtule ei esitatud. Samas on tähelepanuta jäetud selles osas süüdistatava ütlused, ühtlasi oli kohtul

võimalik seda (ehk püstoli Steyr N9A1 kuju) kontrollida avalikust allikast (KrMS § 60 lg 3), nagu

seda on kohus teinud nt otsuse punktis.

26. Süüdistatav lisab apellatsioonis, et kohus pole arvestanud, et ta ei saanud püstolit pükstest välja,

sest relva kantakse teataval viisil, see tähendab kabuuris (tema kabuur eeldab kaenla all kandmist).

See, et ta väidetavalt lahkus jalgrattaga, püstol pükstes, on võimatu, kuna jalgrattaga sõites pole

võimalik püstolit pükstes hoida.

2018.a aprilli lõpu tegu (kannatanu W)

27. Kaitsja märgib, et C on andnud ütlusi, et W ütles nii, et ema viis W politseisse ja ta täpselt ütles,

et W annaks ütlused isa vastu. Selle kohta, et isa lõi teda, aga W ütles vanaemale, et nii ütles talle

ema, et W seda ütleks. Nii W kui ka kannatanu X ütlustes on aga kaks põhilist vastuolu: W on

ülekuulamisel rääkinud rusikaga löömisest ja ühe kiire liigutusega näidanud parema oimu

piirkonda, kannatanu X on rääkinud lahtise käega löömisest ja tõendina on uuritud W-st tehtud pilt,

millest ei nähtu sinikaid, vaid allergilisest reaktsioonist tingitud paistes vasak põsk. Puutuvalt A, O

Z ütlustesse, tsiteerib KrMS § 66 lg 2-1 p-i 2 ja märgib, et nimetatud tunnistajad ei tajunud sisuliselt

ühegi episoodi osas tõendamiseseme asjaolusid vahetult, samuti ei olnud teine isik (so. Y) tajutu

mõju all, vaid rääkis väidetavast sündmustest kas päevi või lausa aastate hiljem. Seega ei saa nt

tunnistaja A ütlustega lugeda tõendatuks, et löök tuli vihaselt isalt, vaid üksnes seda, et Y on A-le

saatnud pildi. Kohtu hinnangul ei ole eespool viidatud vastuolud otsustava tähendusega, millega

on samas raske nõustuda. W vanusel lapsel läheb vasak ja parem pool võib-olla tõepoolest sassi,

kuid laps näitas konkreetset kohta, kuhu teda väidetavalt löödi, küsimust, kas löödi vasakult või

paremalt, lapsele esitatud ei olnud. Veelgi enam, Y sõnul foto venna põsest tegi ta sellepärast, et

oleks mingi tõestus kui midagi juhtub. Siis jääb arusaamatuks, miks ei teinud Y pilti just sinikast

(vaid allergilisest reaktsioonist), siis oleks tõestus ju veel tugevam. Ainus seletus on sellel, et mingit

sinikat ei olnudki. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa

süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Lisaks sellele poeg on emast

sõltuvussuhtes, samuti ei tõusetunud asjas küsimust tunnistaja C ütluste usaldusväärsuses ja seega

kaitsja hinnangul ei saa välistada, et W on ülekuulamisel andnud ütlusi, mis ei pruugi kajastada

tegelikkuses aset leidnud sündmusi.

28. Süüdistatavale jääb arusaamatuks, miks Y pildistab allergiat lapse näol, väites, et ta tegi seda

tõendusmaterjali eesmärgil, aga ei pildista vorpi, mis väidetavalt oli, mis kadus siis fantastilisel

moel ja ilmus seejärel tema ütluste põhjal uuesti.

01.09.2018-30.11.2018 tegu (kannatanu Y)

29. Kaitsja märgib, et kohus nentis, et peale kannatanu ütluste ja e-kooli väljavõtte rohkem tõendeid

antud episoodi osas ei ole. Y ei suutnud isegi täpsustada, millal sündmus toimus. E-kooli väljavõtte

seostamine just inkrimineeritud episoodiga ei ole tõendatud ainsagi tõendiga, nagu ei ole tõendatud

ka see, mis oli koolist puudumise tegelik põhjus. Tegemist on sõna-sõna vastu situatsiooniga ja

olukorras, kus kannatanu isegi ei mäleta, millal väidetav sündmus aset leidis, ei saa selliste

poolikult tuvastatud asjaolude pinnalt rajada süüdimõistvat otsust. Süüdistatava apellatsioonis

ollakse samal seisukohal.

29.08.2018 tegu (kannatanu Y)

30. Kaitsja tõdeb, et siin on jällegi sõna-sõna vastu olukord, kannatanute ütlustes on jälle vastuolud.

Kannatanu X on andnud ütlusi, et 29. august 2018 episoodi nägi ta lihtsalt pealt. Kannatanu X oli

toas ja hakkas pärima, mis põhjusel süüdistatav Y-l raha ära võtab. Y on aga andnud ütlusi, et

Nikolai selle pärimise peale lõi kannatanu X ehk selle eest, et ta hakkas tema peale häält tõstma. Y

on andnud ütlusi, et süüdistatav lõi teda peopesaga, X aga väidab, et Y lõi Nikolai hoopis rusikaga.

Sellist erinevust ei saa selgitada mälu eripäraga, sest eluliselt ei ole usutav, et kannatanu X

„mäletab“ seda, et süüdistatav lõi Y rusikaga (kuigi ka ise Y seda ei kinnita), kuid „ei mäleta“, et

süüdistatav (väidetavalt) kasutas vägivalda ka tema suhtes. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on

põhimõttelised vastuolud, ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes.

Kohus nentis, et vastuolud ema ja tütre ütlustes ei ole nii olulise kaaluga jagamaks N. Kanõševi

seisukohta selles, et midagi ei toimunud. Samas vastuolud ütlustes annavad aluse kahelda nende

usaldusväärsuses. Süüdistatav märgib omalt poolt, et siin on Y sõnum tunnistaja Z vestluses, milles

ta väidab, et läheb kooli silmaaluse vorbiga, kuid Z sõnul pole ta Y-l kunagi vorpe näinud. Sellist

vorpi on võimatu meigiga täielikult varjata ja jällegi pole fotosid, kuigi Y on juba ammu aru saanud,

et seda tuleks igaks juhuks pildistada. Seega polnud tal vorpe ja polnud ka seda episoodi.

2018 oktoobri lõpu-novembri alguse tegu (kannatanu X)

31. Kaitsja leiab, et siin on jällegi sõna-sõna vastu olukord. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta,

et kannatanu peavalu ja väidetava löömise vahel on põhjuslik seos. Küsimusele, kas kannatanu

teatas perearstile, millest peavalud tingitud on, vastas kannatanu, et ei hakanud rääkima, tal oli

häbi. Ometigi pöördus kannatanu 07.08.2018 ehk peaaegu kolm kuud enne kõnealust episoodi

erakorralise meditsiini osakonda (vt kannatanu X patsiendi EMO kaart PERHist), kus vastavalt

kannatanu kaebusele sai ta peksa. Kui kannatanul esineksid peavalud t löömisest, siis oleks ta

sellest arstile ka teatanud kasvõi ajupõrutuse diagnoosimiseks. Kannatanu seda ei teinud ja viide

häbile ei ole tõsiseltvõetav. Süüdistatav toonitab samuti, et Medicenter Eesti OÜ tõendis, kus on

kirjas, et X on diagnoositud peavalu, on kirjas ka, et see on seotud nakkushaiguse ja nohuga ning

tema peavalu pole süüdistatavaga kuidagi seotud.

19.01.2019 tegu (kannatanu X)

32. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanute ütlustes fundamentaalsed vastuolud. Nt kannatanu X

on selgitanud, et tal oli sinikas õla peal. Kannatanu Y väidab, et emal olid näo peal sinikad, aga kus

täpselt, ta ei mäleta. Y ei saanud näha sinikaid, mida kannatanu X enda kinnitusel tal ei olnud.

Kohus asus seisukohale, et tütar nägi ema näos midagi ebaharilikku ning see võis olla ka nutmisest

tingitud punetus, mida tütar ekslikult enda jaoks sinikateks markeeris. Kaitsja hinnangul tugineb

kohus oletustele. Y väidab, et kannatanu X on helistanud autost kannatanule Y-le, samas kui

täiendavate tõendite voorus esitatud kõnede eristuse kohaselt ei ole kannatanu X kannatanu Y-le

helistanud. Kohus on sisuliselt tuginenud oletusele, kui leidis, et ema võis tütrele helistada mõne

suhtlusprogrammi kaudu. Olukorras, kus kohus tugineb oletustele, ei saa otsuse põhistust pidada

veenvaks, seda eriti sõna-sõna vastu situatsioonis. Tähelepanu väärib ka see, et süüdistav lõi

kannatanut väidetavalt „umbes seitse korda“. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei mäleta isegi

seda, kas ta istus mantliga, kuid mäletab tegelikult „täpselt“ (umbes seitse korda) löökide arvu,

seda vaatamata sõnale umbes. Kusjuures räägib kannatanu pea piirkonda löömisest, kuid väidetav

sinikas oli õla peal. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud (näiteks

helistamine), ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes.

33. Süüdistatava etteheite kohaselt ei võtnud kohus 19.01.2019 episoodi tõendades üldse arvesse

kannatanu X ütluste absurdsust, näiteks asjaolu, et tee kesklinnast Vasalemmasse lihtsalt ei saa olla

sirge ja pimedas talvel nõuab palju keskendumist ja tähelepanu isegi kogenud juhilt. Mis puudutab

vorpi, millest X väidetavalt telefonitsi Y teavitas, siis telefonikõnede väljavõte tõestas, et Y

telefonile ei helistatud ja andmete edastamist X numbrilt ei saa tegelikult Y kõnega seostada, see

võis olla näiteks foto laadimine Facebooki, mida ta pidevalt tegi, ja see ei saa olla tõestuseks. Ja

see, et Y vestluses kirjutab, on järjekordne vale, et endale tähelepanu tõmmata, sest X enda ütluste

kohaselt polnud tal midagi, mida Y kirjutas. Tegelikkuses toimus X piiramatu alkoholi

kuritarvitamine ja ohjeldamatu käitumine, mida süüdistatav lihtsalt ei tahtnud jälgida ja lahkus

ürituselt autosse ning paljud nägid seda.

14.02.2019 tegu (kannatanu X)

34. Kaitsja näeb siin taas sõna-sõna vastu olukorda, kus kannatanute ütlustes on vastuolud.

Kannatanu X on andnud ütlusi, et W jooksis välja ja hakkas karjuma, mis toimub, Y viis ta tagasi

tuppa. Y on andnud ütlusi, et mingi hetk helistas W, et tal on ka hirm ja palus tema juurde tulla. Y

läks W juurde tuppa, kuna kartis ema juurde tulla. Seega kannatanute ütlused ei riimu vägagi

põhimõttelistes küsimustes – nt kas W oli elutoas või ei olnud. Pealegi täiendavate tõendite voorus

esitatud kõnede eristuse kohaselt ei ole W Y-le helistanud. Seega on Y andnud tegelikkusele

mittevastavaid ütlusi. Siinkohal on kohus tuginenud jällegi oletustele – kohus leidis, et lapsed

võivad omavahel suhelda ka muid kanaleid kui telefon kasutades, kuid samas milliste kanalite

kaudu, otsusest ei selgu. Y on rääkinud just helistamisest ja nagu on näha kõnede eristustest –

kasutavad kannatanud omavahel suhtlemisel siiski tavalisi telefonikõnesid. Olukorras, kus

kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ja ütlused ei vasta vähemalt osaliselt ka

tegelikkusele, ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Puutuvalt

R ütlustustesse peab tõdema, et väidetavast sündmusest rääkis talle kannatanu X kannatanu ütluste

kohaselt alles nädal hiljem, seega KrMS § 66 lg 2-1 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendiks.

35. Süüdistatav lisab, et argument, et lapsed saavad interneti kaudu suhelda, ei ole faktiliselt

veenev, sest W ei teadnud sel ajal lihtsalt, kuidas seda teha, ta polnud kusagil kasutajaks

registreeritud ja tema nuputelefon ei sobinud selleks. Selle sisu, mida Y oma sõbrannadele kirjutab,

eesmärk on taas põhjendada tema järgmisel päeval koolist puudumist ja saada endale tähelepanu,

nii ta ütlebki: „Seetõttu homme ma ei tule”, kuigi isegi kui see kõik oligi tõsi, siis süüdistatavaga

polnud sel mingit seost. Mis puudutab W, siis teda lihtsalt õpetati, et ta peab just seda ütlema,

millest annab tunnistust see, kuidas ta seda ülekuulamisel ütles.

09.04.2019 sündmus (kannatanud X ja Y)

36. Kaitsja märgib, et süüdistatava ütluste kohaselt oli keldris üsna palju erinevat ehitusmaterjali,

lisaks asjad ühetoalisest korterist ja garaažist, ja kõik oli seal ühtlaselt laiali, ja ainuke asi, mille

jaoks oli ruumi, olid koerapuurid. 2019. aastal, juba aasta alguses, tegi süüdistatav keldris remonti.

Kannatanu X on andnud ütlusi, et süüdistatav lohistas teda juustest mööda põrandat. Kaitsja

hinnangul ei olnud see füüsiliselt võimalik keldris, mis oli ühtlaselt asju täis. Y on andnud ütlusi,

et süüdistatav lõi teda rusikaga silma, kannatanul oli silmaümbrus sinine ja pikalt oli peavalu.

Kannatanu X aga ei räägi midagi sinisest silmaümbrusest, küsimusele, kas peale seda intsidenti

tütar kurtis ka tervise üle, vastas X, et tütrel valutas pea. Ei ole eluliselt usutav, et ema ei mäleta

seda, et tütrel oli sinine silmaümbrus. Tunnistaja A ütluste kohaselt mingeid vigastusi tunnistaja

Y-l näinud ei ole, Y-l olid (Y sõnade kohaselt) peavalud, nädal aega ei olnud kannatanu koolis.

Ometigi ei takistanud ei „sinine silmaümbrus“ ega ka „peavalud“ osaleda Y-l koertenäitustel (vt

kaitsja poolt tõendina esitanud 14.04.2019 tehtud pildid, kus mõlemad kannatanud osalevad

koertenäitusel). Kaitsja hinnangul annavad nimetatud vastuolud alust kahelda kannatanute ütluste

usaldusväärsuses. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ja ütlused ei

vasta vähemalt osaliselt ka tegelikkusele, ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista.

37. Süüdistatav märgib, et tõendina kasutab kohus mitteseotud fakte, näiteks lõpukella koolis mais

ja mitte aprillis ning seda, kuidas Y sel üritusel riides oli, pole sellega episoodiga midagi pistmist.

Lisaks ütleb Y veebivestluse sõnumis vee kohta, mida ta peab kastrulis kuumutama, ja mitte sõnagi

peksmisest, mis on äärmiselt ebaloogiline. Suur küsimus on see, millist teavet saab esitada 0,05

sekundiga. Peksmisprotsess ja kõik muud kannatanute kirjeldatud sündmused on ruumide asukoha,

neis olevate esemete ja põrandakatte tõttu füüsiliselt võimatud.

Karistus, hagid ja lähenemiskeeld

38. Karistuse osas märgib kaitsja, et kuigi kohus tunnistas N. Kanõšev KarS § 120 lg 1 järgi süüdi

ja karistas 1 aasta pikkuse vangistusega, so. sanktsiooni maksimummääras, ei ole kohus toonud

välja ühtegi sellist eriliselt olulist asjaolu, mis tingiksid karistuse määramise maksimummääras.

Kaitsja hinnangul on kohus selles osas eiranud KarS § 56 sätestatut. Ühtlasi on kaitsja seisukohal,

et süüdistatava karistamine KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi 3-aasta pikkuse vangistusega ei

ole samuti põhjendatud. Eespool loetletud karistust raskendavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et

määrata varem karistamata isikule keskmisest määrast oluliselt raskem karistus.

39. Kaitsja käsitleb ka tsiviilhagisid, märkides, et kohtupraktikas (vt nt RKKKo 1-18-7833/63, p

24) on leitud, et deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise

väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema terviseseisundit mõjutati.

Mittevaralise kahju nõuet ei saa tunnistada juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse

puutumatusesse on kõigest marginaalne (RKKKo 1-18-7833/63, p 28). Isegi juhul kui kohus leiab,

et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis on kohtupraktikas sarnastes asjades, kus kannatanule

ei tekitatud raskeid kehavigastusi, jäänud hüvitiste suurused 300 kuni 1000 eurot. Kannatanu X

osas rõhutab kaitsja, et suurem osa tema nõuetest on aegunud. Asjas puuduvad tõendid ja

hagiavalduses ka ei väideta, et kannatanute elukvaliteet oleks langenud. Kannatanud viitavad

õigesti, et mittevaralise kahju hüvitise määramine toimub asjaoludest lähtuvalt, tuleb hinnata nt.

millised vigastused sai isik õigusvastase käitumise tagajärjel, millised kannatused olid tekkinud

isikule seeläbi tekkinud, mh operatsioonid, valu, surm. Samas sellistele konkreetsetele rasketele

tagajärgedele kannatanud hagiavalduses ei viita ja selliseid raskeid tagajärgi ei nähtu ka

hagiavaldusest. Samuti ei viidanud rasketele tagajärgedele ka kohus. Seega väljamõistetud

kahjuhüvitised 1500 eurot (X) ja 2500 eurot (Y) ei ole kaitsja hinnangul kooskõlas VÕS § 134 lg-

ga 2 (hüvitised ei ole mõistlikud) ega kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

40. Lähenemiskeelu osas tsiteerib kaitsja VÕS §-i 1055 ja on seisukohal, et selles viidatud eeldused

– kestev kahju õigusvastane tekitamine või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamine ei ole

käesoleval juhul täidetud. Tänaseks on selge, et süüdistatav, isegi juhul kui jaatada inkrimineeritud

kuritegude toimepanemist, ei kujuta kannatanutele endast mingit ohtu ja seda illustreerib ilmekalt

täiendavate tõendite voorus esitatud video, kus süüdistatavat lööb hoopis kannatanu Y. Otsuses on

kohus nentinud, et käesolevas menetluses püüavad kannatanud lahendada tsiviilõiguslikke

erimeelsusi ja see puudutab ka lähenemiskeeldu, mille kohaldamiseks puudub tänaseks alus. Ka

süüdistatav leiab oma apellatsioonis, et lähenemiskeeld on täiesti põhjendamatu, kuna tegelikult ei

kujuta ta mingit ohtu ei X ega Y jaoks, nad on ainult närvis selle pärast, et ta võib kaasa võtta enda

vara, mis asub majas. Majas on endiselt asju, mis ei ole ühisvara ja kuuluvad ainult süüdistatavale

ja tema ettevõttele, millele juurdepääs on viimase kahe aasta jooksul olnud igal võimalikul viisil

piiratud ja nüüd pole tema omandis seda üldse, mis rikub tema õigusi.

Apellatsioonimenetluse edasine käik

41. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses.

Kohus määras ka, et apellatsioonimenetluse pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke

seisukohti, taandusi ja muid taotlusi.

42. Prokurör Lea Pähkel leidis oma vastuses, et Harju Maakohus arutas antud asja väga põhjalikult,

uurides kõiki poolte poolt esitatud tõendeid igakülgselt, põhjalikult ja vahetult. Maakohus on väga

pikalt ja põhjalikult otsuses vaaginud ja põhjendanud, miks kohtu jaoks on kannatanute X, Y ja W

ütlused usaldusväärsed (vt. otsuse lk 16 alt eelviimane lõik kuni otsuse lk 18 ülemise lõiguni).

Prokurör nõustub täielikult kohtu sellise arutlusega. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et

süüdistatava ütlused on täies mahus jäetud tõendite kogumist välja kui ebausaldusväärsed ja sellega

on rikutud KrMS §61 lg1 sätteid. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga. Kohus on jällegi väga

pikalt vaaginud, kaalunud, teiste tõenditega koosmõjus hinnanud süüdistatava ütlusi ja jõudnud

järeldusele, et need ei riimu ühegi teise uuritud, kogutud tõendiga. Kohus on oma seisukoha jällegi

loogiliselt lahti seletanud/- kirjutanud (vt otsuse lk 18-19). Prokurör nõustub täielikult kohtu selle

kohase seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda üle korrata ega ka millegagi täiendada. Kaitsja on

esitanud apellatsioonis kuriteo episoodide kohta sisuliselt samad argumendid, mis kaitsekõneski.

Seega on tegelikult maakohus juba kohtuotsuses vastanud põhjalikult ja loogiliselt kaitsja

argumentidele ja need ka kummutanud. Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja ta

palub jätta see muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

43. Kannatanute esindaja vandeadvokaat Eva Tibar saatis ringkonnakohtule oma seisukoha, kus

kordas juba oma ringkonnakohtu eelmenetluses väljendatud arusaama, et apellatsioonkaebused

tuleks jätta läbi vaatamata. Harju Maakohus kuulutas käesolevas kriminaalasjas otsuse

resolutiivosa 17.08.2021, põhistatud kohtuotsus oli menetlusosalistele kättesaadav 23.08.2021.a.,

mil see laeti e-toimiku keskkonda ning oli avalikult teatavaks tehtud. E-toimikus on märge

kohtuotsuse jõustumise kohta. Vandeadvokaat Ilja Sipari ja Nikolai Kanõšev esitasid 14.10.2021.a.

apellatsioonkaebused kohtuotsusele, kuid kannatanud on seisukohal, et apellatsioonkaebuste

esitamise tähtaeg oli selleks ajaks mööda lastud. KrMS § 319 sätestab apellatsioonitähtaja, lg 2

kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, lg 3 sätestab erisuse tähtajas vahistatud kinnipeetava osas.

N.Kanõšev ei ole vahistatud ning tema puhul ei ole erisusi apellatsiooni tähtaja arvutamisel. Väide,

et N.Kanõševi emakeeleks on vene keel ja venekeelne kohtuotsus tehti kättesaadavaks 29.09.2021,

ei ole asjakohane. Kohtupraktika kohaselt omab tõlke kättesaamise aeg apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja arvestamisel tähtsust vaid vahistatud isikute puhul. Nii kaitsjale kui ka

süüdistatavale oli kohtulahend teatavaks tehtud 23.08.2021, vabaduses viibib süüdistatav saab

korraldada tõlke iseseisvalt või kaitsja vahendusel. Esindaja taasesitab KrMS § 10 lg-te 5 ja 6

teksti ning leiab, et lähtuvalt viidatud sätetest ja nende koostoimest on tõlke saamise eelduseks

taotluse esitamine. On selge, et vastav taotlus tuleb esitada edasikaebetähtaja jooksul. Käesolevas

kriminaalasjas ei kajasta e-toimik vastava taotluse esitamist, seega oli apellatsioonkaebuste

esitamise tähtaeg mööda lastud ning kohtuotsus jõustunud, sellekohane märge oli ka e-toimikus

(praeguseks on dokumendi staatuseks märgitud „asendatud“). E-toimiku kohaselt oli apellantide

edasikaebe tähtajaks 24.08.2021. Viidatud säte omab olulist tähendust üldise õiguskindluse

seisukohast. Apellatsioonkaebustes ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid kaebetähtaja

ennistamist, samuti ei ole tähtaja ennistamise taotlust esitatud. Seega on kannatanud seisukohal, et

apellatsioonkaebused tuleb jätta läbi vaatamata ja tagastada.

44. Esindaja märgib, et arvestades eeltoodut ei analüüsi kannatanud apellatsioonkaebuste sisu

üksikasjalikult, samas leiavad nad, et kaebustes esitatud väited ei anna alust kaevatava

kohtulahendi muutmiseks ega tühistamiseks. Harju Maakohtu kaevatav kohtulahend on hästi

põhistatud, kohtu järeldused ja nende tekkimine on üksikasjalikult motiveeritud ja hästi jälgitavad

ning loogilised. Apellatsioonkaebuste etteheited on kas väärad, kunstlikult otsitud, kontekstist

valikuliselt välja rebitud ning ennast õigustavad, need ei põhine tõendite kogumil.

Apellatsioonkaebustes esineb ka rohkelt faktivigu, millega püütakse kohut eksitada. Oluline on

märkida, et vastupidiselt N.Kanõševi väidetule, et kriminaalmenetluse alustamine oli seotud

ühisvara jagamise vaidlusega, siis tegelikkuses pöördus politsei poole lastekaitse, kes informeeris

noorsoopolitseid laste jutust selgunud asjaoludest. Kannatanute esindaja edastab apellatsioonis ka

vabandused, et edastas varem esialgselt vastuse projektversiooni. Viimase juures on esindaja

pidanud silmas ilmselt asjaolu, et ringkonnakohtule eelmenetluses 22.10.2021 saadetud seisukohas

on mitmete asjaolude asemel täitmata punktiirjooned.

45. Esindaja on taotlenud ka KrMS § 175 lg 1 p-le 1 ja 180 lg-le 1 tuginedes kannatanute

apellatsioonmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist Nikolai Kanõševilt. Kõikide

kannatanute eest on õigusabi kulud kandnud X. Vastavalt Advokaadibüroo Tibar & Partnerid

arvetele moodustavad kannatanute menetluskulud apellatsioonkaebuste menetlemisel kokku 225

€+ km 45 € = 270 € ( kohtuotsusega tutvumine ja tutvustamine 1 x 150 €; vastuse koostamine –

0,5 h x 150 €, hindadele lisandub käibemaks). Kokku taotlevad kannatanud menetluskulude

hüvitamist 270 € ulatuses. Väljamõistetav menetluskulu palutakse kanda X arveldusarvele.

46. Kaitsja Ilja Sipari on esitanud taotluse 1166 euro ja 40 sendi ulatuses riigi õigusabi korras

osutatud määratud kaitsega tekkinud kulu hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

47. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsiooni, seisukoha ja taotlusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ehk KarS

§-de 120 ja 121 järgi karistamise ning liitkaristuse mõistmise osas. Muus osas on otsus seaduslik

ja põhjendatud ning apellatsioonid põhjendamatud. Ringkonnakohus esitab põhistused järgnevas

järjekorras: hinnangud üldistele tõenditega seotud väidetele (I), seisukohad apellatsiooniväidete

osas kuriteosündmuste ajalises järjestuses (II), karistus (III), tsiviilhagid (IV), lähenemiskeeld (V),

apellatsioonmenetluse kokkuvõte (VI) ja menetluskulu otsustus apellatsioonmenetluses (VII).

Ringkonnakohus jääb apellatsiooni piiridesse ega korda üle neid maakohtu seisukohti, millega

nõustub, eeskätt kui maakohus on tegelikult apellantide väidetele otsuses vastused andnud

48. Enne asja sisu juurde minekut märgib aga ringkonnakohus, et kannatanute esindaja seisukohale,

et süüdistataval polnud õigust maakohtu otsuse tõlkele, kuna ta taotlenud seda, ning sellest

johtuvalt on apellatsioonkaebused esitatud hilinenult ja apellatsioonid tuleb tagastada, andis

ringkonnakohus vastuse juba 26.10.2021 määruses. Esindaja pole selles küsimuses mingeid uusi

argumente esitanud. Väide, et otsuse tõlke saamiseks on vajalik süüdistatava taotlus, on sisutu ega

tugine seadusele. Esindaja väide: „Kohtupraktika kohaselt omab tõlke kättesaamise aeg

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja arvestamisel tähtsust vaid vahistatud isikute puhul“ on ainetu

ning nagu öeldud, vastuolus ka juba ringkonnakohtu määruses osundatud varasema praktikaga.

Pärast 26.10.2021 määrust on ringkonnakohtu seisukohta kinnitatud ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19.11.2021 määruses nr 1-20-6129 (mh „KrMS § 10 lg 5 sõnastus on

imperatiivne ja lõikes nimetatud dokumendid tuleb tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale

arusaadavasse keelde ilma eelneva taotluseta, kui on teada, et isik eesti keelt ei valda“.) Praegu ei

ole ringkonnakohtul andmeid, et süüdistatav valdaks eesti keelt, ja seda pole väitnud ka kannatanut

esindaja. See lahend ei öelnud siiski sisuliselt midagi uut, vaid oli loogiline tulenevalt senisest

praktikast, millele ringkonnakohtu määruses viidati. Ringkonnakohus jätab kannatanute esindaja

mainitud arvamuse endiselt tähelepanuta ja vaatab apellatsioonid läbi sisuliselt.

I. Tõendite ja nende hindamisega seotud üldküsimused

49. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse tema 20.03.2019 kirja sisu, milles

kirjeldatakse konfliktide tegelikke põhjuseid ja reaalset olukorda kodus, ega fotosid, mille ta

tõendina esitas ja mis tehti vahetult pärast süüdistuse episoode.

50. Need etteheited (mida kaitsja ei paista oma apellatsioonis jagavat) jäävad arusaamatuks. Esiteks

jääb ebaselgeks, millist 20.03.2019 kirja süüdistatav silmas peab – ringkonnakohus ei tuvasta asjas

viiteid ühelegi selle kuupäevaga kirjale, mida oleks soovitud tõendina kasutada. Küll aga on

maakohus võtnud vastu kaitsja poolt KrMS § 297 kohaselt esitatuna süüdistatava poolt 22.03.2019

kannatanule saadetud e-kirja (II kd, tl 143p, 145, 152; kiri ise II kd, 158-159). Maakohus on selle

kirja sisu mitmes kohas otsuses ka analüüsinud ja sellele tuginenud, olgugi et mitte süüdistatava

kasuks (otsuse lk 26 ja 28 – maakohtu viited toimikulehekülgedele on ekslikud). Süüdistatav ei

selgita apellatsioonis, milliste fotodega on seotud tema pretensioonid, aga kohtuistungi

protokollidest ja toimikust (II kd) nähtuvalt võttis maakohus vastu suure hulga kaitsja esitatud

fotosid ja neid on maakohus ka otsuses sisuliselt hinnanud ja seostanud muude asjaolude ja

tõenditega (otsuse lk 18-21, 23). Seega on väide, et kohus neid ei arvestanud, paljasõnaline.

51. Süüdistatav väidab ka, et mitte rikkuda süüdistuse pilti, jättis kohus juhtumist välja poja Wi

helisalvestise, milles ta ütles, et ema käskis tal politseile valetada, aga kohus seda salvestist hiljem

isegi ei aktsepteerinud. Selline etteheide kohtule on alusetu.

52. Kuigi süüdistatava viide on hägune ega leia kinnitust kaitsja apellatsioonist, saab asjaga

tutvudes järeldada, et süüdistatav on rahulolematu sellega, et maakohus ei võtnud tõendina vastu

seda salvestust, mille süüdistatav on lisanud koos stenogrammi ja selle tõlkega ka apellatsioonile

– viimasest nähtub, et tegu on ilmselt süüdistatava ja poja, kannatanu W, vahelise vestlusega, kus

süüdistatav, kelle sõnavõtud moodustavad enamiku vestlusest, usutleb oma poega. Jääb ebaselgeks,

millal vestlus toimus, aga süüdistatav on ise apellatsioonis märkinud, et salvestis oli olemas juba

kohtueelse menetluse ajal ja saadeti ka uurijale. Toimikust (II kd, tl 142, 145) nähtub, et kohtuliku

uurimise lõpus 19.05.2021 istungil üritas kaitsja KrMS § 297 korras esitada kohtule täiendava

tõendina salvestust, mis kõigi tunnuste poolest (2 minutit pikk, sisuandmed samad – st et see

pidavat ilmestama seda, kuidas ema poega ütlusi andma survestas; kaitsja sõnul oli faili loomise

aeg 09.02.2020), paistab olevat see, millest süüdistatav oma apellatsioonkaebuses räägib. Kaitsja

tõi hilise esitamise põhjuseks selle, et tõendi esitamise vajadus tulenes tunnistaja C ütlustest; kohus

ei võtnud tõendit vastu, kuna see oli esitatud liiga hilja.

53. Ringkonnakohtu hinnangul toimis maakohus seaduslikult ja ootuspäraselt. KrMS § 321 lg 6

näeb ette, et apellant võib tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele siis, kui ta

esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast

mitteoleneval mõjuval põhjusel. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi

vastuvõtmisest ja selle tagastada, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning

kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada.

Praegusel juhul ei saa olla vaidlust selles, et salvestist, mis oli küll süüdistatava väitel olemas juba

kohtueelse menetluse ajal, ei ole kirjas süüdistus- ega kaitseaktis (kaitseakt on seejuures koostatud

22.02.2021). Kohtuistungi protokollist, apellatsioonist ega kusagilt mujalt ei nähtu olulisi

põhjuseid, miks ei saanud taotlust selle tõendi osas esitada kohtule varem, sh kaitseaktis; ka

eelistungi protokollist pole näha, et sellest oleks juttu olnud. Mõistetamatuks jääb, mil moel seostub

selle tõendi esitamise vajadus vältimatult C ütlustega 2021.a kohtus, kui salvestuse näol on tegemist

süüdistatava enda poolt juba 2020 loodud tõendiga, milles ta üritab kummutada oma poja poolt

eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsust. Selle tõendi oleks saanud seega kohtule nimetada juba

eelmenetluses. Maakohus on vormistanud tõendi vastuvõtmisest keeldumise korrektselt

protokollilise määrusega. Eelnevast tulenevalt ringkonnakohus apellatsioonile lisatud tõendit vastu

ei võta ning selle tõendiga seoses ka ühtki maakohtu viga ei sedasta.

54. Nii kaitsja kui ka süüdistatava apellatsioonis on heidetud maakohtule ette, et see on andnud

eksliku hinnangu isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele – st mõlema arvates on ta hinnanud

põhjendamatult usaldusväärseks X ja Y ütlused ja ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused.

Lisaks on süüdistatav leidnud: „Kõik X tunnistajad on tema parimad sõbrannad ja rahaliselt

huvitatud tema teenustest, mis sai kinnitust kohtuistungide käigus, kuigi nad eitasid seda kõike

aktiivselt ja tegelikult valetasid kohtule nii nende asjaolude kui ka ülejäänud kohta.“ Süüdistatav

peab ebausaldusväärseks ka W ütlusi; kaitsja on siin ebalev, kuid märgib: „…ei saa välistada, et W

on ülekuulamisel andnud ütlusi, mis ei pruugi kajastada tegelikkuses aset leidnud sündmusi.“

55. Ringkonnakohus märgib tõendite hindamise kontekstis järgmist, mis aga puudutab ka

apellatsioonide läbivaatamist üldiselt. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole

apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid

eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-

1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud

(nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja

suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist

muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava

süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse.

Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile

anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas

asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite

ja süüküsimuse osas kardinaalselt teistsugustele järeldustele. Apellatsioonides ei esitata argumente,

mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342

lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused.

56. Esmalt, mis puudutab süüdistatava abstraktset etteheidet „kõigi X tunnistajate“ osas, kes

valetavad, sest on rahaliselt kannatanu teenustest huvitatud, siis see on argumenteerimata ja

tõendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik seda väidet kontrollida, kuna süüdistatav pole seda

apellatsioonis võimalikuks teinud. Nii üldsõnalise etteheite alusel ei ole ringkonnakohtul põhjust

seada kahtluse alla maakohtu järeldusi, et tegemist on usaldusväärsete tunnistajatega.

57. Mis aga puudutab teisi apellantide poolt nimetatud isikulisi tõendiallikaid ehk kannatanuid ja

süüdistatavat, siis on maakohus nende ütlusi väga põhjalikult hinnanud, tehes seda kõigi Riigikohtu

praktikas väljakujunenud kriteeriume ning apellantide poolt apellatsioonides esitatud väiteid

arvestades. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt arusaadavalt ja ülejäänud tõenditega

kõrvutades põhjendanud, miks ei ole võimalik süüdistatava ütlusi usaldada ja neile tugineda (otsuse

lk 18-19, 21, 23), ning miks peab maakohus võimalikuks usaldada otsuses nimetatud määras

kannatanute ütlusi (X – otsuse lk 16-18, 20, 27, Y – lk 16-17, 20, 28, 30-31, W – lk 17).

Ringkonnakohus nõustub sellega ja lisab vaid järgmist.

58. Kaitsja ja süüdistatav on nimetanud mitmeid argumente, miks nende arvates maakohus

kannatanute ütluste hindamisel eksis, kuid maakohus on neile kõigile ammendavalt vastanud.

Mõlemad üritavad jätta muljet, justkui oleks maakohus eiranud X varalist huvi seoses käimasoleva

tsiviilasjaga ning seda, et X on mõnikord oma ütlustes liialdanud. Maakohus on aga nende

asjaoludega arvestanud ja üksikasjalikult põhjendanud, miks neist asjaoludest hoolimata on

kannatanute ütlused otsuses viidatud ulatuses usaldusväärsed. Iga kord, kui maakohus on tuginenud

kannatanute ütlustele, on ta seda eraldi selgitanud, miks just need ütlused on eluliselt usutavad.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ega seadusega nõutavaks korrata maakohtu põhistusi siinkohal

lihtsalt üle, küll aga käsitleb ta konkreetseid etteheiteid allpool üksikute episoodide juures.

Ringkonnakohus ei pea aga võimalikuks nõustuda süüdistatava ja kaitsja kontseptsiooniga, et

kannatanud on (eelduslikult X eestvõtmisel) mõelnud süüdistatava vägivaldsuse (mis väljendub

enam kui kümnes kuriteosündmuses, mille maakohus talle omistas) algusest peale välja,

fabritseerides selleks pikki aastaid mh kolmandatele isikutele saadetavaid sõnumeid. Süüdistatav

on apellatsioonis väitnud: „Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et Y sõnumid

sotsiaalvõrgustikes oma sõbrannadele olid peaaegu kõik ühekülgsed, st neile ei vastatud“ ning

„Asjaolu, et need sõnumid on valed, sai kinnituse kohtuistungil, kuid kohus ei võtnud neid fakte

arvesse.“ Süüdistatava paljasõnalised väited ei tugine mingite argumentidel ja ringkonnakohtule

jääb süüdistatava enesekindlus mõistetamatuks – jääb mulje, et kui süüdistatav midagi väidab, siis

eeldab ta, et teine (antud juhul kohus) peab temaga nõustuma ainuüksi põhjusel, et tema nii väidab.

See ei ole nii. Oma väiteid tuleb tõendada või teha kohtule vähemalt võimalikuks neid kontrollida.

Ringkonnakohus täheldab, et vähemalt kriminaalasja lisatud kannatanu Y sõnumivahetustes

kasuisa vägivalla teemal on ka vastajate reaktsioonid, mistõttu ei saa suhtlust kuidagi ühepooleseks

nimetada (I kd, tl 137-140, 149, 151-153 – vastab kaks erinevat inimest). Kui süüdistatav nimetab

enda peas sündinud konstruktsioone faktideks, oodates vastuvaidlematult, et kohus nendega

nõustuks, siis kannatanute väiteid on nimetanud fantaseerimiseks. Ringkonnakohus ei pea eluliselt

usutavaks, et kannatanud lihtsalt „fantaseerisid“ aastatepikkuse vägivalla, hakates selleks mh juba

2016. aastal sinikatega fotosid tegema ja sõbrannadele valeinfot ette söötma. Maakohus on veenvalt

põhjendanud, miks ka tema seda ei usu. Kaitsja märkus: „X telefonis vaadeldud fotodel olevate

kuupäevade näol on tegemist failinimedega, mida on võimalik hõlpsasti ära muuta ja „sobitada“

konkreetsete sündmustega kokku“ jääb arusaamatuks. Ei selgu, kas ja millisele kontrollitavale

teabele tuginedes arvab ta, et fotodel märgitud kuupäevad ei vasta tõele (apellatsioonist ei nähtu,

et ta oleks teinud samme selleks, et tuvastada fotode tegemise „tegelik“ kuupäev, kui ta seab

kahtluse alla fotodele märgitu). Mis puudutab kaitsja küsimus, et miks andis kannatanu ütlusi just

süüdistuses nimetatud episoodide kohta, mitte kõigi või mõne teise episoodi osas, siis märgib

ringkonnakohus, et pole midagi ebaloogilist selles, et kui vägivallakuritegusid on olnud pikema aja

jooksul palju, siis keskendutakse kriminaalmenetluses neile, mida on võimalik ka teiste tõendite

toel tõendada ja mille kohta on ka aastaid hiljem meeles piisav hulk konkreetseid asjaolusid, et

süüdistuste vastu saaks teostada efektiivset kaitsest. Selline valikulisus on kõigiti mõistlik. Ette ei

ole ju heidetud osalist alusetut ütluste andmise keeldumist.

59. Süüdistatav on üritanud X ütluste usaldusväärsust kummutada ka sellega, et too tarvitab palju

alkoholi, naeratab fotodel, keegi pole tema vigastusi näinud ja ka lastel pole sedastatud füüsilise

vägivalla mõju ja pöördutud pole arstide-psühholoogide poole. Neile väidetele on maakohus

adekvaatselt vastanud ja üksiti pole need väited ka päris tõesed. Tunnistaja R nägi vigastusi juba

2016. aastal, ja X seostas neid juba siis abikaasa peksuga (otsuse lk 21), tunnistajad T ja D andsid

sarnaseid ütlusi 2018.a kohta (II kd, tl 26, 27, 80); F nägi vigastust 2017.a (lk 22-23) ja et kannatanu

rääkis talle, et Nikolai peksab teda (I kd, tl 148); 2018.a pöördus ta X kahel korral arsti poole, ühel

korral viidates perevägivallale, teisel väites peavalu põhjuseks muud (I kd, tl 55; otsuse lk 30).

Erinevalt apellantidest peab ringkonnakohus usutavaks kannatanu X väidet, et vägivallast laiemat

rääkimist takistas ka häbi. Nagu nähtub asjast läbivalt (sh süüdistatava ütlustest ja tema esitatud

fotodest), elas pere suhteliselt kõrge elustandardi alusel ja nende elu kulges koeranäituste tähe all

(mida kinnitavad ka tunnistajad). Väga palju panustati just fassaadile, mida ilmestab pidev

„paraadfotode“ tegemine (sh välismaistel koeranäitustel) ja nende sostiaalmeedias presenteerimine

(vt nt kaitsja poolt esitatud fotod II kd, tl 48-64, ka süüdistatava kinnitus selle kohta, et pildid on

võetud Facebookist – II kd, tl 132). Selline „ilusa elu“ kuvamine väljapoole on tänapäeva

sotsiaalmeedia-keskses maailmas paljudes ringkondades väga tavaline; selle pahupool on see, et

kõike, mis selle ilusat kuvandit rikub, tekitab häbi. On tähelepanuväärne, et kannatanu „häbi-

hirmu“ kultiveeris ka süüdistatav ise, sest tema poolt oluliseks tõendiks peetud 22.03.2019 kiri

keskendub kahel lehel justnimelt X iroonilisele häbistamisele, arvustades naise igat eluaspekti

üleolevalt ja hukkamõistvalt, rihtides tekstis naise nõrgimaid kohti (kohati ka sõnaselgelt – vt nt

„See on häbiväärne, X!!! Nüüd üksikasjalikumalt sellest häbist…“). See kiri oma süüdistuste,

häbistamise ja lahutamisähvardusega langeb ka kokku kannatanu ütlustega, millega ta seletas seda,

miks ta arsti juurde ei pöördunud: „Nikolai keelas mul, lubas, et kui lähen arsti juurde, siis ta

lahutab minust, siis kogu maailm saab teada, milline ma olen.“ (I kd, tl 104). See, et X on paljuski

välisele muljele orienteeritud ja seetõttu häbi osas eriti tundlik, viitavad lisaks asjas olevatele

paljudele fotodele ja neilt nähtavale kannatanu „sätitud“ väljanägemisele tema ütlused kohtus, kus

ta selgitas oma sinikaid varjavat meiki järgmiselt: „ siis oli juba suur ümber silma, mida pidi juba

professionaalselt meikima./…/ mul on kreem, sest kui ma ringil olen, siis peab kõik professionaalne

olema./…/ see on tööga seotud.“ (I kd, tl 104). Kõik need asjaolud koos muudavad kannatanu

väite, et ta ei kippunud oma peresisesest peksasaamisest rääkima, kuna talle oli äärmiselt oluline,

et välja jääks tema elust mulje, et seal on kõik ilusti.

60. Mis puudutab kannatanu alkoholitarbimist, siis see pole eelöelduga vastuolus ega muuda ka

kuidagi „süütumaks“ või võimatumaks seda, et inimese suhtes tarvitatakse vägivalda. Seda aspekti

on maakohus ka käsitlenud põhjalikult otsuse lk-l 18. Süüdistatava väide: „X tegi kõik selleks, et

igapäevaselt konflikte esile kutsuda, näiteks kodust eemalolek, lastest mittehoolimine, alkoholi

kuritarvitamine“ jääb ka seetõttu arusaamatuks, et siit jääb mulje, justkui süüdistatav kaudselt

möönaks vägivalda, kuid üritaks seda õigustada sellega, et kannatanu kutsus esile konflikte. Naise

peksmine on ebaseaduslik ka siis, kui naine ise käitub mehele ebameeldivalt.

61. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millisel moel arvab süüdistatava 22.03.2019 e-kirja

tõendavat oma süütust. Pigem kinnitab see kiri kannatanute versiooni juhtunust. Apellatsioonis

leiab süüdistatav: „Inimene, kes hoiab seitsme aasta jooksul kogu peret hirmu all, ei räägi kunagi,

veel vähem kirjutab midagi sellist sellest, mis selles kirjas oli, lootuses, et tema naisel on pere kohta

ikka asjad meeles.“ Ringkonnakohtul ei ole selliseid teadmisi, mille pinnalt nõustuda, et

vägivallatsejast mees sellist kirja ei kirjutaks. Pigem vastupidi – kiri on X suhtes julm ja kibestunud

ja seda sõltumata sellest, kas selle ajendiks on X tegelikud käitumisaktid või mitte. Esmalt torkab

silma, et süüdistatav saatis selle kirja X-le viimase sünnipäevahommikul, mõistes kahtlemata, et

rikub sellega meeleolu ära terveks kannatanu sünnipäevaks. Kirja pealkirjaks on irooniliselt

„Kingitus“ ja see on üheseltmõistetavalt alandav ja manipuleeriv (nt „tahaks tunda end mehe ja

abikaasana, sest kõrval ei ole mitte alati järjekordset haigust simuleeriv naabrieit (vene k. baba)

igavesti horisontaalses asendis, vaid armastatud naine, kuid kuidagi o n juba aastaid olnud tühjus“

või „meie suhete intiimne külg – see on üleüldse sinu naisena läbikukkumine“). Samuti kirjeldab

süüdistatav, kuidas ta tunneb kannatanu kui naise vastu juba pikemat aega vastikustunnet. Kiri

sisaldab üleolevaid hinnanguid ja etteheiteid, mida kirjutaja palub kannatanul tõsiselt võtta,

vihjates sellele, et vastasel korral ei pruugi abielu kesta – etteheited on nii lastekasvatamise,

toiduvalmistamise, hügieeni, koerte eest hoolitsemise, süüdistatava vanemate suhtes lugupidamise

ülesnäitamise, truuduse, käitumise, äri kahjustamise jms osas, samal ajal kui süüdistatav rõhub

tänutundele, mida kannatanu peaks tema ja tema vanemate vastu tundma ja üles näitama.

Kaheleheline arvustav ja manipuleeriv kiri on kirjutatud selliselt, et X tunneks end selle lugemise

järel puuduliku ja väärtusetu inimesena igast aspektist, ning kui tal on soov peret alles hoida, peaks

ta kohandama end kõigis nendes aspektides. Nagu kirjast on näha, teab just Nikolai Kanõšev

erinevalt tema naisest, milline on „iga normaalne naine“ ja „säästlik perenaine“, mida kannatanul

oleks oma enam kui neljakümne aastaga „juba aeg õppida.“ On võimatu uskuda, et sellise

pealkirjaga sellise kirja saatmisega sünnipäeva hommikul soovis süüdistatav kannatanule midagi

muud kui haiget teha. On aga iseäranis tähelepanuväärne, et süüdistatav ise ei saa aru, et kõnealune

kiri kinnitab kannatanute versiooni usaldusväärsust, kuna näitab teda inimesena, kes soovib teistele

sihikindlalt haiget teha.

62. Mõistagi ei ole emotsionaalne haiget tegemine samastatav kohe füüsilisega, aga seda, et

agressiivsuse väljanäitamine ka füüsilises maailmas oli süüdistatavale omane, kinnitab omakorda

tema suhe relvadega. Asjas pole vaidlust, et süüdistataval on olnud relvad. Ta ise kinnitas, et tal oli

süüdistuses nimetatud perioodil viis vintrauda ja viis tulirelva ta juurest ka leiti (II kd, tl 133, I kd,

tl 114-115). Nii süüdistatav kui ka tunnistajad on andnud ütlusi, et kui tal olid külalised, siis näitas

ta neile alkoholijoobes oma relva (II kd, tl 123p, 137; et see juhtus peohoos, viitab näitamise aeg –

kell neli hommikul). Süüdistatav ei varjanud, et talle meeldivad relvad (II kd, tl 137) ja püstolit

kandis ta kogu aeg kaasas (nt pani tualettruumi mineku ajaks padja alla – II kd, tl 137). Ta tõdes,

et võis olla, et ta näitas relva külalistele purjuspäi mitmel korral. Prokuröri küsimusele, kuidas ta

praegu hindab purjuspäi relva näitamist võõrastele inimestele, kui lapsed on kodus, vastas ta, et tol

hetkel oli see tema jaoks vaid rauatükk. Tunnistaja F (I kd, tl 148p) andis ka ütlusi, et X ja Nikolai

juurde külla minnes nägi ta elutoas püssi seismas, ta oli küsinud Nikolailt, miks relv nii on (kuna

teadis reegleid), aga Nikolai vastas, et pole midagi hirmsat, kogu aeg on niimoodi; tunnistaja oli

palunud relva ära panna, sest majas on lapsed. Kuigi tulirelv märgistab vägivalda ja jõu agressiivset

väljaelamist, ei viita armastus nende vastu – ja isegi mitte relvade hooletu hoidmine - eraldivõetuna

vägivaldsusele. Eelmises punktis viidatuga kogumis näitab relvadega seonduv siiski süüdistatavat

isikuna, kes kaldub oma üleolekut teiste suhtes kehtestama haiget tegeval viisil ja kellel on eriline

huvi potentsiaalselt teisi vigastavate objektide vastu. Need asjaolud koos tugevdavad veendumust,

et kannatanud räägivad tõtt, kui räägivad süüdistatavast kui inimesest, kes tarvitab vägivalda.

Nende jutt on sellesse konteksti asetatuna eluliselt usutav.

63. Süüdistatav väidab, et „arvestades väidetavaid pidevaid peksmisi ja psühholoogilist survet kogu

perele, ei taotlenud keegi kunagi meditsiinilist ega psühholoogilist ega muud abi, ehkki kirjeldatud

asjaoludel pole see reaalne.“ Esiteks, nagu ülal viidatud, meditsiinilist abi siiski taotleti. Samuti

puudub kohtul erinevalt süüdistatavast veendumus, et tema kirjeldatu pole „reaalne“. Süüdistatav

pole osutanud mingitele üldtuntud asjaoludele ega ka eriteadmistele tuginevale infole, miks ta nii

arvab. Süüdistatav leiab, et kuna koolis ega lasteaias vaimseid probleeme ega füüsilise mõju jälgi

ei märgatud, siis ei saanud ka süüdistuses kirjeldatut juhtuda, sest lapsed ei suuda oma emotsioone

varjata. Süüdistatava poja koolist antud iseloomustusest nähtub tõesti, et poiss on tubli, käitub hästi

ja on heatujuline, küll aga märgitakse, et ta puudus tihti tervislikel põhjustel (I kd, tl 109). Kohus

ei tea, et oleks selline reegel, justkui peaks perevägivalla korral kõigi laste käitumine ühes kindlas

ja selgesti tuvastatavas suunas muutuma. Pole sugugi ebaloogiline, et turvalises keskkonnas ehk

koolis käitubki laps hästi. Mis puudutab Y, siis on süüdistatav isegi möönnud, et see rääkis oma

koolisõbrannadele perevägivallast (süüdistatav on isegi väitnud oma apellatsioonis, et tüdruk

valetas), mistõttu ei saa kuidagi väita, et mingeid mõjureid ei ilmutatud. Süüdistatav heidab ette ka,

et kohus ei tõlgendanud õigesti rahalisi suhteid perekonnas, aga jääb mõistetamatuks, kuidas tema

apellatsioonis antud kommentaar peaks võimaldama asjaolusid tema kasuks tõlgendada.

64. Kokkuvõttes, nagu maakohus tuvastas, ei ole adekvaatset ja ülekaalukat põhjust, miks peaks

kannatanud kohtus valetama nende asjaolude kohta, millele maakohus oma süüdimõistva lahendi

toetas. Küll aga on põhjust valeütlusi anda süüdistataval ja need põhjused on eluliselt usutavad. On

arusaadav ja inimlik, kui ta soovib pääseda kriminaalvastutusest. Samuti on alust arvata, et suure

relvafanaatikuna on süüdistataval ka eraldi põhjus soovida kriminaalvastutust iga hinnaga vältida

– nimelt näevad relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 ette, et relvaloata jääb see, keda on

karistatud elu- või tervisevastase kuriteo eest, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest või

kuriteo eest, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades. Just sellised süüdistused on aga antud

asjas N. Kanõševile esitatud. Kohus on süüdistatava ütlused õigustatult tõendamiseseme asjaolude

tõendamisel kõrvale jätnud, kuna vägivaldsust kategooriliselt eitava süüdistatava ütlused ei riimu

teiste asjas kogutud tõenditega, sh kannatanute ütlustega, samuti pole süüdistatav olnud järjekindel

ning lisaks, nagu ringkonnakohus ülal veendus, viitab kõik sellele, et maakohtu otsuses

inkrimineeritud kuritegude toimepanemine tema poolt on eluliselt pigem usutav kui mitteusutav.

65. Kaitsja ei ole rahul, et kohtuotsusest ei selgu, miks on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed

terves ulatuses (sh. näiteks osas, milles süüdistatav selgitab kohtule esitatud fotode ülesvõtmise

asjaolusid). Ringkonnakohtu arvates tuleks maakohtu seisukohta, et süüdistatava ütlused tuleb

tervikuna kõrvale jätta, võtta nii, et neile ütlustele toetudes ei saa ühtegi asjaolu tõendatuks lugeda.

Küll aga ei pruugi see välistada nende kasutamist juba niigi muudest tõenditest ilmneva asjaolu

tõepärasuse kinnitamiseks mõnes küsimuses, milles pole süüdistatavale mingit põhjust valetamist

omistada (ehk sisuliselt usaldusväärsuse kontrollimiseks). See võiks olla mingi asjaolu, mille

jaatamisel süüdistatava poolt ei oleks tema jaoks õigustavat tähendust. Kaitsja pole samas

osundanud ühelegi asjaolule, mille osas ta tahaks süüdistatava ütlustele tugineda ja mis poleks

seotud süüdistatava katsega ennast õigustada. Mis puudutab kaitsja väidet, et sõna-sõna-vastu

situatsioonis ei olegi siis süüdistataval, kelle ütlused on tervikuna tõendikogumist välja jäetud,

sisuliselt võimalik end kaitsta, siis sellega ei saa täies ulatuses nõustuda. Kaitsjal on võimalik

sellises olukorras esitada näiteks tõendeid, mis kummutaks veenvalt sõna-sõna-vastu situatsiooni

teise isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse, või vastupidi – tõendeid, mis lükkaks ümber

kohtu veendumuse süüdistatava ebausaldusväärsuses.

66. Ringkonnakohus pole ka nõus apellantide üldise etteheitega kohtu tõendikäsitluse

ühekülgsusele – vastupidi, kohus leidis muuhulgas ka, et üks episood on tõendamata ning ei

varjanud oma kriitilist suhtumist osadesse kannatanu ütlustesse. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus hinnanud tõendeid erapooletult ja igakülgselt. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus

KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt ega ühtki

muud rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsiooni

piiridest väljumata apellantide etteheiteid maakohtu otsusele kuriteoepisoodide lõikes.

II. Seisukohad apellatsiooniväidete osas kuriteosündmuste ajalises järjestuses

67. 21.06.2016 teo osas esitatud apellantide vastuväidetele on maakohus vastanud ammendavalt

juba otsuse lk-del 19-20. Maakohus on käsitlenud asjakohaselt kõiki apellantide osutatud

väidetavaid vastuolusid ja on selgitanud jälgitavalt, miks ta usaldab kannatanute ütlusi sõltumata

kaitsja tähelepanekutest. Apellatsioonidest nähtuvalt ei ole süüdistatavad maakohtuga lihtsalt nõus,

aga see ei tähenda, et maakohtu põhistused on kuidagi puudulikud. Mis puudutab X peksmise

jätkumist trepi peal, siis ei sedasta kohus kaitsja osundatud vastuolu ema ja tütre ütluste vahel

(seejuures tuleb tõdeda, et isegi istuvat inimest saab pikali lükata) – see, et nad ei kirjelda juhtunut

samade sõnadega, ei tähenda veel vastuolu, seda enam, et nad andsid siiski ütlusi 5 aastat pärast

sündmust. Samuti ei sedasta ringkonnakohus otsest vastuolu seoses W käitumise või viibimisega

seoses selles situatsioonis. On arusaadav, et (eriti 5-aasta taguse) peksmissündmuse kohta annavad

pekstav ja kõrvaltvaataja mõnevõrra erineva tähelepanufookusega ütlusi, aga need ei ole seepärast

vastuolulised. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisest teaduslikust või muust allikast pärineb

kaitsja veendumus, et naisele, keda taotakse vastu pead, peab ilmtingimata jääma ka viis aastat

hiljem sellest situatsioonist meelde, et samal ajal karjus toas ka laps – vastupidi, võib pidada sama

tõenäoliseks, et seda valusat momenti tõrjub mälu just eemale. Maakohus andis ammendava

hinnangu ka sellele, et kaitsja kummutada kannatanu usaldusväärsust Moskvas kannatanust tehtud

fotodega ning 4 aasta möödumisega. Ringkonnakohus nõustub nende kohtu seisukohtadega. Mis

puudutab kaitseväiteid seoses fotodega, nõustub ringkonnakohus, et need ei kinnita kuidagi, et

kannatanu selg ei valutanud. Nii selle kui ka teiste episoodidega seoses, mille puhul on kaitsja ja

süüdistatav tuginenud samal perioodil tehtud fotodele, tõendamaks kannatanu „head tuju“, märgib

ringkonnakohus, et foto tegemise ajaks suunurkade ülestõstmine ei nõua kelleltki suurt füüsilist

pingutust ega ole samastatav hea tujuga. Ringkonnakohus ei tea põhjuseid, miks peaks valutav

selg fotodelt teiste inimestele näha olema või miks ei olnud süüdistataval 21.06.2016 õhtul järgmise

päeva kommertsreisi korraldamise kõrvalt võimalik oma abikaasat peksta – süüdistusest ei ilmne,

et viimane oleks võtnud väga palju aega. Ringkonnakohtul ei ole võimalik sisuliselt vaielda

süüdistatava postulaatidega, et sündmuste fakt polnud põhimõtteliselt võimalik või võimatu on

varjata peksu jälgi. Süüdistatava väited on paljasõnalised.

68. 26.08.2016 Poola Vabariigis toimunu kohta on kaitsja ja süüdistatav esitanud taas vastuväiteid,

millele maakohus ammendavalt otsuses juba vastas (otsuse lk 20-22). Ringkonnakohus ei tuvasta

asjas kaitsja nimetatud vastuolusid kannatanu ja tunnistaja ütlustes. Kaitsja näeb vastuolu tunnistaja

R ütluste ja fotode (ilmselt I kd, 70-76) vahel küsimuses, mis värvi olid X kehal hematoomid – kas

punased, nagu ütles tunnistaja, või tumesinised ja mustad, nagu väidab kaitsja. Ringkonnakohtu

hinnangul on fotode värv (paistab, et tulenevalt valgustusest) üsna kehv, aga lk 70 ja 73 on

28.06.2016 kuupäevaga fotodel tugevad ja suured hematoomid, mille värvis on ringkonnakohtu

hinnangul kõige selgemini eristatav lilla toon, mis võib teises valguses ilmselt paista ka punasem.

Igal juhul ei ole sellist drastilist värvierinevust, mida nimetab kaitsja. Mis puudutab kaitsja väidet,

et fototabeli fotol 13 (I kd, tl 74) teeb kannatanu pilte rahuliku näoga ja nägu pole punane, siis

sellega ei ole kohtul võimalik nõustuda ega mitte nõustuda – näol on palju varje, ja valgus on

kontrastne. Pole võimalik otsustada, et nägu ei ole punane. Tuleb nõustuda, et kannatanu nägu ei

väljenda ühtki ekstravertset emotsiooni, aga jääb selgusetuks, mida kaitsja sellega öelda tahab –

teadaolevalt ei ole mingeid kindlaid ilmeid, millega peksa saanud naine peaks end vannitoas

pildistama. Kaitsja on tõstatanud ka küsimuse, et kui kannatanu hakkass väidetavalt süüdistatava

poolt tekitatud vigastusi mobiiltelefoniga fikseerima juba alates 2016. aasta augustist, siis miks ei

ole kannatanu fikseerinud oma vigastusi seonduvalt teiste episoodidega. Kaitsja hinnangul saab

sellest järeldada vaid üht – väidetavalt 26.08.2016 fotodel fikseeritud vigastused ei ole süüdistatava

poolt tekitatud vigastused. Ringkonnakohus ei pea nii kaugeleulatuvat järeldust siiski kuidagi

võimalikuks. Mingil määral vastab kaitsja küsimusele kannatanu X vastus ülekuulamisel sarnasele

küsimusele (I kd, tl 106p) – ta ütles (rääkides küll W vigastustest), et fikseeriti ka muid vigastusi,

aga Y telefoniga, kuid hiljem ta vahetas telefoni ja kustutas andmebaasi; kannatanu lisas, et tollal

nad ei teadnud, et hakkavad kohtusse pöörduma. Sarnaseid ütlusi andis ka Y (I kd, tl 153p).

Ringkonnakohus ei tuvasta, et kannatanutelt oleks fotografeerimise kohta rohkem küsitud, kuid

öeldust saab tõdeda, et vigastuste fikseerimine politsei või kohtu jaoks ei olnud lihtsalt asjaosaliste

prioriteet. Seda, et kõik peksasaanud inimesed alati oma vigastusi pildistavad, pole alust pidada

mingiks reegliks. Süüdistatava väited samas episoodis „vorpide ilmumise“ kohta jäävad kohtule

tabamatuks – fotodel on näha hematoomid; jääb arusaamatuks, miks süüdistatav viitab vorpidele

(vorp on kõrgem triibulaadne jälg kehal). Mis puudutab süüdistatava väidet, et X ei saanud R juurde

minna, sest tema koerad on täiesti ebaadekvaatsed ja oleks äratanud kogu hotelli, siis need

faktiväited ei tugine tõenditele. Kui süüdistatav oleks tahtnud tugineda faktilistele asjaoludele,

mida ta oleks soovinud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud anda oma ütlusi. Kohtukõne või

apellatsioon ei asenda ülekuulamisel antud ütlusi. Mis puudutab süüdistatava väidet, et ta oli nii

väsinud, et tema ainus soov oli minna magama, mistõttu jutt peksmisest on täielik absurd ja vale,

siis tõdeb ringkonnakohus, et kannatanu sõnul toimus peksmine kell 21 õhtul; süüdistatava enda

sõnul võisid nad jõuda hotelli kella 8 paiku ja pärast seda istus ta veidi teistega ja jõi õlut. Kui võtta

aluseks need asjaolud, siis võiski süüdistatav kohe pärast kella 21-st peksmist magama minna ja

see olekski olnud juba üsna vara. Ringkonnakohus tõdeb, et kannatanu ütluste usaldusväärsust

selles episoodis kinnitab muuhulgas ka tema märkus peksu lõppemise kohta: „Kui ta lõpetas, siis

ta naeratas ja ütles, et nüüd on tal palju kergem“ (I kd, tl 103) Ringkonnakohus ei pea tõenäoliseks

ega loogiliseks, et kannatanu selle mõneti iseäraliku detaili välja mõtleks.

69. Ka 12.11.2017 (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 12.11.2019, kuid apellandid on õigesti

aru saanud) Saksamaa Liitvabariigis ja 01.10.2017-30.11.2017 Poola Vabariigis toimunu osas on

maakohus (otsuse lk 22-24) käsitlenud samu argumente, mida apellandid tõstatavad.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja lisab järgmist. Ringkonnakohus ei sedasta vastuolu

kannatanu ja tunnistaja F ütluste vahel. Apellandi väitel seisneb vastuolu selles, et kannatanu sõnul

nägi sinikat järgmisel päeval (Saksamaal) F, kes küsis selle kohta, tunnistaja F väidab aga, et

väidetavalt nägi ta sinikat alles pärast ööbimist Poola hotellis. Ringkonnakohus ei sedasta vastuolu,

kuna tegelikult ei ütle kannatanu, et F nägi sinikat vahetult järgmisel päeval pärast 12.11.2017. Kui

lugeda (ja ka kuulata) kanatanu ütlusi (I kd, tl 104) on jälgitav, et prokurör küsis kannatanult

12.11.2017 sündmuse osas, mida ta sinikaga järgmisel päeval tegi ja kas see küsimusi tekitas.

Kannatanu vastas: Ma meikisin tugevalt, päikseline oli, panin päikseprillid ette. Sinikat nägi ainult

järgmisel päeval F“. Kõrvutades lausete sõnastust ja ka salvestuselt kostvaid pause, saab kannatanu

vastust mõista nii, et F nägi sinikat järgmisel päeval pärast prokuröri küsimuses nimetatud järgmist

päeva ehk siis ülejärgmisel päeval kuriteopäeva suhtes. Paar repliiki hiljem kirjeldaski kannatanu,

et Poolas oli see varem tekkinud sinikas juba suurem, ümber silma ja ta üritas seda meikida. See,

et sinikas oli suurem, selgitas ka, miks see oli (hoolimata meigist) märgatavam. See vastab kaitsja

ja süüdistatava sellekohasele küsimusele, miks oli sinikas märgatav (süüdistatav räägib siin taas

teadmata põhjusel vorbist). Kaitsja väidab, et on esitanud nii Saksamaal kui ka Poolas tehtud fotod,

kus kannatanul puuduvad näol vigastused ja „jällegi kannatanu on üliheas tujus ega jäta julmalt

läbipekstud naise muljet.“ Seda, et naeratamine ei tähenda head tuju, märkis kohus juba eespool.

Antud juhtumi kontekstis jääb aga kohtule segaseks, millisest pildist jutt, kuna kaitsja pole viidanud

toimikulehele ja fotosid on palju. Kohus tuvastab ühe vähegi asjassepuutuva kuupäevaga foto I kd

tl 118, millel on käsikirjaline märge „Leipzigi ep“, kuid samas kuupäev 7.11.2017 – seega on see

tehtud enne väidetavaid kuriteosündmusi ega saa seega kuidagi tõendada kannatanu väljanägemist

pärast 12.11.2017. Süüdistatav on omalt poolt lisanud, et X ja tunnistaja G. ütlused 12. ja

13.11.2017 sündmuste kohta on ebaloogilised, nimetamata samas sellise järelduseni viivaid

põhjuseid. Ringkonnakohus ei pea neid ebaloogilisteks. Süüdistatav on märkinud: „Ja fakt, et ma

tarvitasin alkoholi suurtes kogustes vahetult enne reisi, on täiesti absurdne, kuna ma vastutan nende

inimeste elu eest, keda ma sõidutan.“ See lause kõlab iseenesest vastutustundlikult, aga samas ei

tähenda see, et kui miski on vastutustundetu, siis seda keegi ei teeks. Arvestades ülal relvade

küsitava käitlemise kohta sedastatut pole ringkonnakohtul põhjust arvata, et süüdistatav on autode

käitlemisel printsipiaalsem. Siiski tuleb märkida, et otsusest nähtuvalt ei ole kohus rääkinud

„suurtes kogustes alkoholi tarvitamisest“, vaid lihtsalt alkoholi tarvitamisest – seda, et süüdistatav

jõi reisil õhtul nt ühe õlle, on ta ka ise maininud. Süüdistatava tõdemust, et peale X ja Y ei näinud

keegi teda kunagi joobeseisundis, ei saa kohus kinnitada ega ümber lükata, sest kõiki isikuid ei ole

asjas üle kuulatud. Tuleb aga rõhutada, et joobeseisundi tuvastamine pole süüdistuse tõendatusse

seisukohalt määrav, kuna süüdistus on vägivalla tarvitamises.

70. 16.02.2018 teo osas, kus on kannatanuks Y, on maakohus esitanud ammendavad põhistused

(otsuse lk 24-25) ja ringkonnakohtul on siin vähe lisada. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanute

ütlustes vastuolud: kannatanu X väidab, et kui ta tuli vannituppa, siis Y oli põrandal ja Nikolai lõi

teda, Y aga andis ütlusi, et kui ta oli põrandal, siis Nikolai üksnes üritas teda lüüa ja sedagi juba

ajal, kui ema hakkas Nikolaid eemale tirima. Ringkonnakohus tutvus mõlema isiku ütlustega (I kd,

tl 106 p X, tl 150p – Y) ega tuvasta sellist vastuolu – mõlema ütluste kohaselt nägi X tütre kisa

peale kohale tormates süüdistatavat tütart pea suunas ühte korda löömas ja siis oli ema teda juba

kaitsmas. Kumbki neist ei kinnita, et see nähtud löök Y tabas, samas on usutav, et ema

kohalejooksmise põhjustas tütre karjumine, mis oli tingitud varasematest löökidest, mida tütar

kinnitab, kuigi ema pealt ei näinud. Seega mingit vastuolu pole. Miks kannatanu koera pesi ja

kuidas see haakub K-le saadetud sõnumiga, on maakohus ammendavalt selgitanud. Süüdistatava

fantaasia, et kannatanu mõtles peksuloo välja sõbrannale koolist puudumise vabanduseks, on

kaugeleulatuv oletus, mille kinnituseks pole tõendeid esitatud. Süüdistatava irooniline märkus

„Samuti on välja jäetud asjaolu, mida ta üldse linnas tegi peavaluga, muhuga laubal ja

ajupõrutusega“ jääb arusaamatuks. Kaitsja ja süüdistatav on kritiseerinud seda, kuidas ema jättis

tütre sellisesse kohutavasse seisundisse ja läks näitusele „mõnusalt aega veetma“, mida tõendavat

esitatud foto. Ringkonnakohus tõdeb, et see, et ema läks näitusele, ei kummuta veel asjaolu, et

peksmist ei olnud – Y-l oli täisealiseks saamisest vaid mõni kuu puudu ja samuti tõdes ta kohtus (I

kd, tl 150p), et ta ei rääkinud emale tookord, kui paha tal oli olla, sest üritas teda sellest säästa.

Seega võis ema arvata, et tütre tervis ei nõua varasematesse plaanidesse muudatuste tegemist.

71. 01.04. - 31.05.2018 sündmuse osas (kannatanu X) on kohtu adekvaatsed põhjendused otsuse

lk-del 25-26. Ringkonnakohus nõustub nendega, kuid peab selguse huvides esile tooma, et

maakohtu otsusest saab järeldada, et KarS § 121 järgi sel päeval inkrimineeritust (ajavahemikus

aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, pani hooga ja tugevalt relvaraua

vastu C otsmikku, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul) ja sel

päeval KarS § 120 järgi inkrimineeritust saab kohtuotsusest nähtuvalt tõendatuks lugeda vaid

järgmise tegevuse: Nikolai Kanõšev ähvardas vahemikus 01.04. – 31.05.2018.a Vasalemma

alevikus, XXX asuvas eramus abikaasat C tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, pannes hooga

ja tugevalt relvaraua otsa vastu C otsmikku ja lubas ta tappa, põhjustades kannatanule reaalset

hirmu oma elu ja tervise pärast ning põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi

otsmikul. Selle tegevuse on maakohus kvalifitseerinud õigesti KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi. Rohkemat tegevust ei saanud maakohus nendes kuriteoepisoodides otsuses analüüsitud

tõenditest tulenevalt ette heita.

72. Kaitsja on selles episoodis käsitlenud pikalt Q ütlusi ühe konkreetse 2018. a aprilli lõpu päeva

kohta, välistades seeläbi justkui süüdistatava võimaluse seda tegu toime panna. Maakohus on

märkinud, et ta pole kindel, et jutt on samast päevast. Ka ringkonnakohus ei suuda apellatsioonist

mõista, miks leiab kaitsja, et ainult see Q osutatud päev saab olla see päev, millal kuritegu pidi

väidetavalt toimuma. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista Q ütlused kuidagi seda, et süüdistuses

kirjeldatud sündmused toimusid mõnel teisel päeval süüdistuses nimetatud ajavahemikul.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et süüdistatava kasutuses olnud relvaga (kaitsja

nimetab püstolit Steyr N9A1) ei saanud kuidagi jätta ringikujulist jälge laubale, nagu kinnitas

kannatanu. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Esiteks ei ole teada, et süüdistatav kasutas tol

päeval kannatanu peal just nimetatud relva – süüdistataval oli mitmeid relvi, nagu on ülal osutatud.

Toimikus olevatel andmetel tuvastati 2019.a jaanuaris tema kodust kolm erinevat püstolit, sh Steyr-

M-A-1 (pole välistatud, et kaitsja eksis apellatsioonis, pidades silmas hoopis seda; kohtule

teadaolevalt ei ole olemas relva Steyr N9A1). Aga isegi kui see oleks olnud just Steyr, siis on

apellant ise kinnitanud, et vintraud väljub väljaspoole seda raami mitu millimeetrit, st mööndes, et

rauasuue ulatub esile ja võib seega jätta nahale tugevasti surutuna ka ringikujulise jälje.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et veebist on võimalik leida palju kontrollitavat teavet relvade

väljanägemise kohta ja võttes arvesse kaitsja palvet kontrollida püstoli kuju KrMS § 60 lg 3

kohaselt avalikust allikast, ringkonnakohus seda tegigi. Kuna kaitsja pole ise nimetanud ühtki

konkreetset allikat, kontrollis kohus mitmeid ja tuvastas, et püstoli Steyr M9A1 suudmeosa on hästi

näha

järgmistelt

nö

relvaarvustuste

videosalvestustelt:

https://www.youtube.com/watch?v=Tva9BSwu0jk

ja

https://www.youtube.com/watch?v=VVjwhWvgXhE . Videotelt nähtu kinnitab kaitsja väidet, et

püstoli ringikujuline suudmeala on esileulatuv, see aga kinnitab kannatanu versiooni, et

püstolisuudme surumisel nahale jääb ringikujuline jälg. Siiski tõdeb ringkonnakohus, et ümara ehk

ringikujulise jälje võib jätta nahale ka selline ümar avaus, mille serv ise esile ei tungigi, kuna õõnsa

relvaraua ümar serv pressib nahale oma jälje. Seetõttu jääb segaseks, miks kaitsja ei pea eluliselt

usutavaks, et relvaga väidetav löömine otsmikusse jätab vintraua jälje ehk ringi. Kaitsja osutatud

muid vastuolusid ringkonnakohus ei tuvasta – see, kas süüdistatav lõi relvaga otsmikusse või surus

toru tugevalt vastu otsmikku, on tegelikult üks ja sama, kui liigutus on järsk. Valu ja jälje võib see

tekitada ühtmoodi. Sellel, et kannatanu X nimetab episoodi „revolvri-intsidendiks“, kuigi

süüdistava kasutuses polnud 2018.a aprillis revolvreid, ei ole määravat tähtsust – relvadega ise

mitte tegelev inimene ei pruugi teadvustada selgelt vahet püstolitel ja revolvritel, need on tema

jaoks sarnase välimuse ja funktsionaalsusega käsitulirelvad. Seda, et naine relvade vastu huvi ei

näidanud, tõdes ka süüdistatav ise (II kd, tl 141 p). Süüdistatav pole oma väiteid relva kandmise ja

oma kabuuri osas mingite tõenditega kinnitanud, mida oleks maakohtus uuritud või mis oleks

jäänud maakohtus olulisel põhjusel esitamata. Ka ei ilmne apellatsioonist, milline tähendus neil

aspektidel süüküsimuse seisukohalt on. Seetõttu ei käsitle kohus neid märkusi pikemalt.

73. 2018.a aprilli lõpu teo osas (kannatanu W) on maakohus esitanud ammendavad argumendid

otsuse lk-del 27-28. Kohus on õiendanud kaitsja pool osutatud väidetavad vastuolud tõendite vahel

ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaitsja ja süüdistatava väide, et asjas vaadeldud

fotodel (I kd, tl 67-69) on mitte löögijälg, vaid allergiline reaktsioon, jääb kohtule arusaamatuks.

Ringkonnakohtule pole esitatud argumente, miks peaks kohus pidama fotodelt nähtuvat allergiaks.

Samuti jäävad arusaamatuks süüdistatava järjekordsed mõtted vorbi teemal, sest uuritud tõendites

pole vorbist juttu olnud ja sellest ei räägi ka kohus. Kaitsja on toonitanud KrMS § 66 lg 21 p-le 2

viidates, et A, O ja Z ei tajunud sisuliselt ühegi episoodi osas tõendamiseseme asjaolusid vahetult,

samuti ei olnud teine isik (so. Y) tajutu mõju all, vaid rääkis väidetavast sündmustest kas päevi või

lausa aastate hiljem. Otsusest nähtuvalt ei olegi maakohus kasutanud nimetatud tõendeid mingil

lubamatul eesmärgil, vaid selle tõendamiseks, mis asjaoludel Y neile vennast tehtud pilti näitas.

Sisuliselt annavadki nad sedasi ütlusi Y ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, mitte

tõendamiseseme asjaolude kohta, mis on lubatud KrMS § 66 lg-st 21 sõltumata (vt KrMS § 63 lg

2). Seda, miks kannatanu W ütlused on löömise osas usaldusväärsed, on maakohus selgitanud

adekvaatselt juba otsuse lk-l 17. Ringkonnakohus nõustub, et W videoülekuulamine oli

üksikasjalik ja põhjalik ega tekitanud kahtlust selles, et alaealisele anti parim võimalus rääkida

survevabalt kõigest nii, nagu ta ise mäletas. Süüdistatava väide, et kõik esitatud küsimused olid

suunavad, on ilmselge vale, kuna ülekuulamisest nähtub hulganisti mittesuunavaid küsimusi (vt

kasvõi läbivalt I kd, tl 90, aga ka mujal). Tuleb aga märkida, et KrMS § 2881 lg 2 p 4 annab

võimaluse lastele suunavate küsimuste esitamiseks. See, et ema räägib löögi olevat tehtud lahtise

käega ja poeg rusikaga, kinnitab omalt poolt, et W ei anna ema „õpetatud ütlusi“, vaid räägib oma

mälupildi järgi, sellisena, nagu tal see on. See erinevus ei ole samas selline, mis võimaldaks kahelda

selles, et löök üldse toimus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tõendatuks saab lugeda

lahtise käega antud löögi, seda mh ka kõrvaldamata kahtluse põhimõttel, tõlgendades selle

süüdistatava kasuks (st löök lahtise käega on vähem raske tegu kui löök rusikaga). Süüdistatava

iroonilisele mõttekäigule: „jääb arusaamatuks, miks Y pildistab allergiat lapse näol, väites, et ta

tegi seda tõendusmaterjali eesmärgil, aga ei pildista vorpi, mis väidetavalt oli, mis kadus siis

fantastilisel moel ja ilmus seejärel tema ütluste põhjal uuesti“ ei ole võimalik vastata, kuna selle

lause ülepaisutatud sarkasm ei võimalda mõista lause tegelikku mõtet, seda enam, et vorbi teket

pole keegi kunagi ette heitnudki.

74. 01.09-30.11.2018 tegu (kannatanu Y) on maakohus käsitlenud ammendavalt otsuse lk-del 28-

29. Siin episoodis ei ole apellantidel ka sisulisi vastuväiteid, ainus konkreetne etteheide on see, et

Y ei suutnud isegi täpsustada, millal sündmus toimus. Nii see paraku on, aga see ei tee veel kuritegu

tõendamatuks ega kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks (pigem usaldusväärseks, sest ta ei ürita ka

mingit kuupäeva välja mõelda). Kolmekuuline ajavahemik on tõesti üsna avar, samas tuleb

tuginedes Riigikohtu praktikale möönda, et see, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla

määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus,

sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (RKKKo-d 3-1-1-51-00; 3-1-1-

146-05). Riigikohus on ka möönnud, et teatud olukordades võib kahtlus teo täpse toimepanemise

aja osas tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest välistada isiku

süüditunnistamise, kuid seda eeskätt juhul, kui on võimalus, et isik pani teo toime sedavõrd kauges

minevikus, et tema süüditunnistamine oleks võimatu KarS §-s 81 sätestatud aegumisregulatsiooni

tõttu (vt RKKKo-d nr 3-1-1-130-13, p 8; 3-1-1-55-14, p 169). Praeguses asjas ei ole küsimus

aegumisest päevakorral. Laiem ajavahemik on põhjendatud ka sellega, et kannatanu andis ütlusi

juhtunu kohta hiljem, st siis, kui kriminaalmenetluses tõusetus vastav vajadus. Kaitsja pole samas

öelnud, et just selliselt määratletud teo aja täpsus takistas süüdistuse mõistmist ja kaitse teostamist.

75. 29.08.2018 teo osas (kannatanu Y) on maakohtu põhistused taas ammendavad (otsuse lk 29).

Ringkonnakohus nõustub juba maakohtu esitatud põhjendustel, et vastuolud kannatanute X ja Y

ütlustest pole sellised, et panna kahtlema sündmuse toimumises. Seda, miks kannatanute ütlused

on usaldusväärsed süüdistatava tarvitatud vägivalla osas, on ringkonnakohus juba ülal põhjendanud

ja seda on põhjendanud ka maakohus. Süüdistatava arutluskäik vorpide teemal on taas arusaamatu,

sest vorpide tekitamist ei ole talle ette heidetud. Kohus ei tuvasta vastuolu Y ja Z ütlustes ka siis,

kui asendada süüdistatava lauses sõna „vorp“ sõnaga „hematoom“. Süüdistatava enesekindlus

teadmise osas, millist vorpi näos on võimatu meigiga varjata, tekitab küsimusi – see paistab viitavat

sellele, et ta on enda hinnangul väga hästi kursis sellega, milliseid naistele tekitatud kehavigastusi

on ja milliseid ei ole võimalik varjata. Sellist asjaolu saab kõige tõenäolisemalt teada kas meedik,

kosmeetik või mees, kes põhjustab naistele sageli kehavigastusi. Süüdistatav ei ole teadaolevalt

meedik ega kosmeetik.

76. 2018 oktoobri lõpu-novembri alguses toime pandud teo osas (kannatanu X) on maakohus

esitanud ammendavad põhistused otsuse lk-l 30. Siin on ainus apellantide etteheide see, et miks ei

öelnud kannatanu perearstile, millest peavalud tingitud on, kuigi ta pöördus 07.08.2018 ehk

peaaegu kolm kuud enne kõnealust episoodi erakorralise meditsiini osakonda, väites, et sai

abikaasalt peksa. Kui kannatanul esinenuks peavalud löömisest, siis oleks ta sellest arstile ka

teatanud kasvõi ajupõrutuse diagnoosimiseks, leiab kaitsja. Kannatanu seda ei teinud ja viide häbile

ei ole tõsiseltvõetav, leiavad apellandid. Ringkonnakohus nendega ei nõustu ja viitab siin ülal p-s

59 esitatud põhjendustele. See, et kannatanu raskemate vigastuste korral ütles arstile, et need

põhjustas abikaasa peks, ei tähenda, et vähemate tervisehäirete puhul ei võinud ta oma valu põhjust

varjata. 07.08.2018 tervisekaardilt nähtuvalt olid tal tol korral tõesti mitmekesised vigastused, mida

oleks olnud keerukas valega põhjendada.

77. 19.01.2019 teo (kannatanu X) osas on maakohus esitanud ammendavad põhjendused otsuse

lehekülgedel 30-31, kõrvaldades mh jälgitavalt kaitsja väidetud vastuolud (st sinikad käel/õlal või

näos). Ringkonnakohus nõustub, et sinikat õlal saab nimetada ka sinikaks käel samal alusel, nagu

käeks saab nimetada näiteks ka sõrmi. Ringkonnakohus lisab vaid järgmist. Kaitsja paistab

nimetavat kõiki kohtu järeldusi, millega ta ei nõustu, oletusteks. Seda tehes kaitsja eksib.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu mõttekäigud jälgitavad ja loogilised, st need ei ole

oletused. Ringkonnakohus ei tuvasta kannatanute X ja Y ütluste vahel vastuolusid, mida maakohus

poleks lahendanud. Maakohtu järeldus, et kõne ema ja tütre vahel võis toimuda ka

suhtlusprogrammi (nt Viber, WhatsApp, Messenger) kaudu, pole sugugi meelevaldne. Pigem on

meelevaldne ja põhistamata apellantide veendumus, et ema ja tütar said suhelda vaid tavalise

telefonivestluse teel. Kriminaaltoimikus on ekraanikuvad mõlema kannatanu telefonidest ja neilt

nähtub, et nad on mitme erineva suhtlusprogrammi kasutajad, mis võimaldavad ka telefonikõnede

pidamist. Kannatanu X nutitelefoni ekraanilt (I kd, tl 63) nähtub, et tal olid 03.11.2020 seisuga

kasutuses vähemalt Skype, WhatsApp, Telegram ja Messenger, kannatanu Y-l aga (16.10.2020

seisuga, I kd, tl 118) vähemalt Messenger ja WhatsApp. Kaitsja väide, et ei ole eluliselt usutav, et

kannatanu ei mäleta isegi seda, kas ta istus mantliga, kuid mäletab tegelikult „täpselt“ löökide arvu,

on eksitav. Kannatanu ei ütle, et neid oli täpselt seitse, vaid et neid oli umbes seitse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise suurusjärgu määratlemises midagi veidrat või

ebausaldusväärsusele viitavat. Kui inimene räägib õhtust, kui teda peksti, on oluliselt tõenäolisem,

et meelde jääb peksmise intensiivsus ja ulatus, kui see, mis sul sel hetkel seljas oli. Mis puudutab

süüdistatava argumenti, et maakohus ei võtnud üldse arvesse kannatanu X ütluste absurdsust,

näiteks asjaolu, et tee kesklinnast Vasalemmasse „lihtsalt ei saa olla sirge“ ja nõuab pimedas talvel

palju keskendumist ja tähelepanu isegi kogenud juhilt, siis on maakohus otsuse lk-l 21 käsitlenud

eraldi kannatanu ütluste usaldusväärsust sõidu ja peksu üheaegsuse võimalikkuse aspektist. See on

asjakohane ja jälgitav mõttekäik. Ringkonnakohtul pole põhjust pidada kannatanu ütlusi

absurdseks ja seda pole põhjendanud adekvaatselt ka süüdistatav. Jääb arusaamatuks, mida

täpsemalt tahab süüdistatava öelda väitega: „tee kesklinnast Vasalemmasse lihtsalt ei saa olla

sirge.“ Süüdistatava apellatsioonist ei nähtu, kuidas on välistatud sirged lõigud teel. Vaadates

teekorda Tallinna Kesklinnast Vasalemmasse nt kõgile kättesaadava GoogleMaps vahendusel,

ilmneb, tegu pole sugugi keeruga teelõiguga vaid pigem sirgjoonelise teega. Süüdistatava väide:

“Tegelikkuses toimus X piiramatu alkoholi kuritarvitamine ja ohjeldamatu käitumine, mida

süüdistatav lihtsalt ei tahtnud jälgida ja lahkus ürituselt autosse ning paljud nägid seda“ jätab

selgusetuks, kuidas see peaks süüdistust kummutama või mis vahekord on sel süüdistuse

etteheitega, arvestades, et süüdistatav ei eita kannatanuga koos Vasalemma sõitmist (II kd, tl 132p).

78. 14.02.2019 teo osas (kannatanu X) on maakohus esitanud põhistused otsuse lk-del 31-32 ja

ringkonnakohus nõustub nendega. Ringkonnakohus nõustub sealhulgas täielikult maakohtu

põhistustega W tehtud kõnesse puutuvalt. Süüdistatava väide, et W-l oli tollal nuputelefon, on

tõendamata, samuti on tõendamata ja paljasõnaline tema etteheide, et W õpetati just nii rääkima –

tema videoülekuulamisest ei nähtu mingit mõjutamist (I kd, tl 78-94), vastupidi, menetleja on talle

algul püüdlikult ja lapsesõbralikult õigusi-kohustusi selgitanud. Mis puudub kaitsja väidet, et

kannatanute Y ja X ütlustes on vastuolud „vägagi põhimõttelistes küsimustes“, siis ringkonnakohus

sellega ei nõustu. Vastuolu seinevat selles, kas W oli elutoas või ei olnud. Jääb arusaamatuks, mis

on selles põhimõttelist – on ilmselge, et kui inimest pekstakse, siis või tal jääda mitte nii täpselt

meelde see, mis järjekorras ja kus tubades liikusid sellal teised, peksuga mitte seotud inimesed.

Seejuures ei ole kannatanute X ja Y ütlusi kõrvutades välistatud, et neis polegi vastuolu, sest

kannatanu X ütleb, et peksmise ajal W „ jooksis välja ja hakkas karjuma, mis toimub, Y viis ta

tagasi tuppa.“ Sellest saab järeldada, et W jooksis oma toast välja; pole välistatud, et õde oli

väljajooksmise hetkel juba seal. Mis puudutab kaitsja märkust, et R ütlused pole KrMS § 66 lg 21

kohaselt tõendiks, sest väidetavast sündmusest rääkis talle kannatanu X alles nädal hiljem, siis

märgib ringkonnakohus, et maakohus on kasutanud R ütlusi selle tõendamiseks, et ta nägi X-l

vigastusi – see on ilmselgelt asjaolu, mille kohta tunnistaja saab ütlusi anda, kuna ta koges (tajust

silmadega) seda vahetult. Teiseks on tema ütlused kasutatavad X ütluste usaldusväärsuse

hindamisel – need kinnitavad seda, et kannatanu räägib tõtt, sest ta on olnud järjekindel, rääkides

kohtule sama, mida tookord tunnistajale. Süüdistatava argument, et Y kirjutas sõbrannadele

suhtlusportaalis peksusündmusest selleks, et tähelepanu saada ja koolist puudumist õigustada, on

põhjendamata oletus.

79. 09.04.2019 sündmuse osas (kannatanud X ja Y) on maakohus esitanud põhjendused otsuse lk-

del 32-43 ja ringkonnakohus nõustub nendega. Apellantide väide, et keldris polnud kuriteo

toimepanemiseks ruumi, on paljasõnaline ja põhistamata. Süüdistatav andis selle juhtumi kohta

kohtus ütlusi väga napisõnaliselt (II kd, tl 129p), kuid ei rääkinud neist asjaoludest, millele kaitsja

ja süüdistatav nüüd viitavad. Nii ei saa ka ringkonnakohus neile tugineda, sest tegu on

menetlusvälist päritolu uute faktiväidetega (apellatsioonis pole vähemalt viidatud, millistele

tõenditele ringkonnakohus siin tuginema peaks). Mis puudutab Y sinist silma, siis on

ringkonnakohtu hinnangul nii pika rea perevägivallaintsidentide puhul loogiliselt mõistetav, et kõik

vigastused ei pruugi mälus kõigi juhtumitega seoses korrektselt meenuda ja võivad minna segi.

Oluline on, et mõlemad kannatanud mäletavad, et Y-l oli löömise tagajärjel peavalu.

Ringkonnakohus ei sedastad vastuolu selle vahel, et viis päeva pärast kuriteosündmust osalesid

kannatanud koertenäitusel. Pole midagi ebaloogilist ega -loomulikku selles, et pärast

ebameeldivaid ja alandavaid sündmusi kipuvad inimesed enda säästmiseks ja taastamiseks tegema

midagi, mis laseb neil endid hästi ja uhkena tunda, seda enam, et tegemist oli raha sisse toova

tegevusega. Muud apellantide argumendid pole nii selged, et nendest tuletada mingeid järeldusi,

mis võimaldaks kummutada maakohtu mõttekäigu õigsust.

80. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellandid ei esitanud ühtegi sellist konkreetset

väidet, mis võimaldaks seada kahtluse alla maakohtu järeldused süütegude tõendatusse osas. Kuigi

apellandid pole otseselt vaidlustanud ühestki aspektist seda, et tõendatud teod olid

kooseisupärased, märgib ringkonnakohus sellegipoolest, et maakohus on teod õigesti

kvalifitseerinud KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi.

III. Karistus

81. Kaitsja on heitnud ette, et kuigi kohus tunnistas N. Kanõšev KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ja

karistas 1-aastase vangistusega, so. sanktsiooni maksimummääras, ei ole kohus toonud välja ühtegi

sellist eriliselt olulist asjaolu, mis tingiksid karistuse määramise maksimummääras. Ühtlasi ei pea

ta süüdistatava karistamist KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega samuti

põhjendatud, sest karistust raskendavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et määrata varem

karistamata isikule keskmisest määrast oluliselt raskem karistus.

82. Mis puudutab KarS § 121 alusel mõistetud karistust, siis leiab ringkonnakohus, et maakohus

on ammendavalt, seaduslikult ja jälgitavalt põhjendanud selle karistuse kujunemist (otsuse lk 34-

35). Kaitsja argumendid selle vaidlustamiseks on nii pealiskaudsed, et neid ei saa pidada sisuliseks.

Sisuliselt keskmääras (vaid mõned kuud 5-aastase ülemmääraga karistuse keskmäärast pikem)

mõistetud karistus on antud juhul kõigiti kohane ja seda maakohtu otsuses nimetatud põhjustel,

mida kaitsja pole sisuliselt ümber lükata üritanudki. Süüdistatav võib olla küll varem karistamata

(mida on kohaselt arvesse võetud katseaja määramisel), kuid antud asjas on talle siiski

inkrimineeritud enam kui kümme kuritegu mitme aasta jooksul, mistap 3-aastane vangistus ei ole

ülemäärane. Apellatsioonid ei anna põhjust selle karistuse õigsuses kahelda.

83. Küll aga tuleb ringkonnakohtul tühistada KarS § 120 järgi mõistetud karistus, olgugi et mitte

tulenevalt kaitsja argumentidest. Siiski ei saa öelda, et ringkonnakohus väljuks siin otseselt

apellatsiooni piirest, kuna kaitsja on siiski KarS § 120 järgi mõistetud aastase vangistuse

vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siin eksinud materiaalõiguse viisil, mida

apellandid pole nimetanud. Maakohus on Nikolai Kanõševi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja

3 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ebaõigesti reaalkogumina KarS § 64 lg 1

alusel. Nimelt sedastas ringkonnakohus ülal (p 71; sama on tegelikult jälgitav ka maakohtu

otsusest), et ajavahemikul aprill-mai 2018 toimepandud ähvardamise ja perevägivallateo puhul

esineb teoühtsus. Maakohus mõistis Nikolai Kanõševi sisuliselt süüdi selles, et ta pani hooga ja

tugevalt relvaraua otsa vastu X otsmikku ja lubas ta tappa, põhjustades kannatanule reaalset hirmu

oma elu ja tervise pärast ning põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul.

Selle tegevuse on maakohus kvalifitseerinud õigesti KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi,

nimetamata seda küll ideaalkogumiks, kuid põhistades oma otsust selliselt, et mingit muud

järeldust ei ole võimalik teha. Ähvardamise ning valu ja tervisekahjustuse põhjustamise näol oli

sedapuhku tegu ühe teoga teoühtsuse mõttes, kuna kaks olemuselt sarnast käitumisakti on kantud

ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega niiseotud, et kogu käitumine on

kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Koosseisu realiseerimisele

suunatud osateod – relva surumine laubale, kaasnev ähvardus ja tervisekahjustuse ja valu

tekitamine - kujutasid endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset

käitumist (Vt RKKKo-d 3-1-1-15-08 ja 3-1-1-7-11).

84. Riigikohus on toonitanud, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri

kuriteokoosseisule, on tegemist kuritegude ideaalkogumiga. Sellisel juhul mõistetakse talle üks

karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (KarS § 63 lg 1). Riigikohus on ka

märkinud, et kui ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb

esmalt tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude

järgi mõistetud üksikkaristused ning seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest

mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui

kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse

mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest

kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega. Seadus ega kohtupraktika ei anna põhjust

kaaluda erandi tegemist sellisest karistuse mõistmise metoodikast ka sellises olukorras nagu

praegu, kus ideaalkogum pole täielik, vaid üksnes ühe KarS § 121 teo osas paljudest. Jättes

praeguses asjas aga KarS § 63 lg 1 kohaldamata, tähendaks seda, et kohus kohaldaks süüdistatavale

ebasoodsamat regulatsiooni, mistõttu ringkonnakohus toimib praegusel juhul eelmainitud antud

juhise kohaselt, mis tuleneb Riigikohtu praktikast.

85. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada Nikolai Kanõševile KarS § 120 lg 1 ja §

121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistuste ning samuti KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse osas. KarS § 63 lg 1 alusel tuleb talle mõista KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3

järgi üks karistus. Praegusel juhul on karistuse ülempiiriks Harju Maakohtu poolt KarS § 121 lg 2

p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 3-aastane vangistus, mille ringkonnakohus luges ülal juba ka igati

õigustatud karisuseks. Sellest madalamale ei ole põhjust minna. Muus osas, sh KarS § 73

kohaldamise osas, jääb maakohtu kohtuotsus muutmata.

IV. Tsiviilhagid

86. Kaitsja on vaidlustanud ka tsiviilhagides nimetatud nõuete rahuldamise, kuid ei ole esitanud

sisulisi argumente, mis võimaldaks maakohtu otsuse muutmist kaaluda. Pelk Riigikohtu lahendite

tsiteerimine ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaitsja viitab kannatanu X hagi osalisele

aegumisele, aga maakohus ongi juba seda otsuse tegemisel arvestanud (lk 35 allosa) ja nii sellel

kui ka mitmel muul põhjusel vähendanud kannatanu rahuldamisväärset nõuet algselt 50 000 eurolt

1500 euroni. Kaitsja pole märkinud, et lisaks juba maakohtu märgitule oleks aegunud veel mingi

konkreetne osa hagi nõudest. Kaitsja on leidnud, et väljamõistetud kahjuhüvitised 1500 eurot (X)

ja 2500 eurot (Y) ei ole kooskõlas VÕS § 134 lg-ga 2 (hüvitised ei ole mõistlikud) ega kooskõlas

väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtupraktika osas viitab kaitsja Riigikohtu analüüsile

„Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal“ ja märgib, et

kohtupraktikas sarnastes asjades, kus kannatanule ei tekitatud raskeid kehavigastusi, on jäänud

hüvitiste suurused 300 kuni 1000 eurot. Kaitsja selline väide on eksitav – nimetatud analüüsist

selgub muuhulgas, et näiteks kolmel juhul on kolmes asjas mõistetud KarS § 121 kuriteo puhul

näiteks ka 2 000 eurot. Seega pole selles asjas kannatanutele mõistetud hüvitised erakordselt

suured. Maakohus on oma otsuses kummagi kannatanu puhul põhjalikult käsitlenud neid erilisi

põhjuseid, mis õigustab just nii suuri hüvitisi (lk 35-37). Kaitsja on sellega apellatsioonis

üldsõnaliselt nõustumata jätnud, aga ta pole öelnud, mille poolest on ekslikud maakohtu

konkreetsed argumendid, millest olulisel kohal on vägivalla aastatepikkune kestmine ja selle kohati

märkimisväärne intensiivsus. Väita, et kannatanu elukvaliteet ei langenud, on eeskätt kannatanu Y

puhul vale, sest maakohus sisuliselt just sellele argumendile ongi väljamõistetava summa suuruse

toetanud (ta ei kasuta küll seda sõna, kuid maakohtu põhistused räägivad sisuliselt just sellest). Y

puhul on summa tõesti tavapärasest suurem, kuid lisaks tuleb arvestada, et ta oli ka kuritegude ajal

alaealine ning toimunu mõjutab teda kogu ülejäänud elu. Seega ei anna apellatsiooni pealiskaudsed

argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

V. Lähenemiskeeld

87. Lähenemiskeeldu on vaidlustanud mõlemad apellandid. Kaitsja leiab, et täidetud ei ole VÕS §-

is 1055 viidatud eeldused – kestev kahju õigusvastane tekitamine või kui kahju õigusvastase

tekitamisega ähvardamine ei ole käesoleval juhul täidetud. Süüdistatav ei kujuta kannatanutele

endast mingit ohtu ja seda illustreerib täiendavate tõendite voorus esitatud video, kus süüdistatavat

lööb hoopis kannatanu Y. Otsuses on kohus nentinud, et käesolevas menetluses püüavad

kannatanud lahendada tsiviilõiguslikke erimeelsusi ja see puudutab ka lähenemiskeeldu, mille

kohaldamiseks puudub alus. Ka süüdistatav leiab oma apellatsioonis, et lähenemiskeeld on

põhjendamatu, kuna tegelikult ei kujuta ta mingit ohtu ei X ega Y jaoks, nad on ainult närvis selle

pärast, et ta võib kaasa võtta enda vara, mis asub majas. Majas on endiselt asju, mis ei ole ühisvara

ja kuuluvad ainult süüdistatavale ja tema ettevõttele, millele juurdepääs on viimase kahe aasta

jooksul olnud igal võimalikul viisil piiratud ja nüüd pole tema omandis seda üldse, mis rikub tema

õigusi.

88. Käesoleval juhul on olemas VÕS § 1055 materiaalõiguslikud eeldused. Kinnitust leidnud

süüdistuse kohaselt on süüdistatav kasutanud kannatanute suhtes aastate jooksul järjepidevat

vägivalda ning on eluliselt igati usutav, et kannatanud kardavad selle kordumist. Seega on

tuvastatud kestev kahju õigusvastane tekitamine (so tervise kahjustamine) ja sealhulgas on

tuvastatud ka relvaga ähvardamine. Ringkonnakohus nõustub, et praegusel juhul oli vaja

kehtestada lähenemiskeeld kannatanute eraelu (sh turvalisuse), kodu ja tervise (nende vaimse

heaolu) kaitseks. Vastavalt Põhiseaduse §-le 28 on igaühel õigus tervise kaitsele. Vastavalt PS §-

le 26 on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. PS § 33 kohaselt on kodu puutumatu

ning ei tohi tungida kellegi eluruumi, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku

korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija

tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Samuti annab Põhiseaduse § 13

igaühele õiguse oodata riigilt ja seaduselt kaitset.

89. Riigikohtu juhiste kohaselt peab lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel arvestama

konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui

see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb konkreetse kaitseabinõu valikul

hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanuid ähvardavat isikuõiguste

rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu

abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud

isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust

tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2; RKTKm 3-2-1-

91-14, p 17). Praegusel juhul on minimaalsust arvestatud nii piirangu enda sisu (ainult kannatanute

elukoht) kui ka tähtaja osas (vaid poolteist aastat või tsiviilvaidluse lõpuni). Arvestades süüdistust,

kriminaaltoimiku materjale ja kohtuistungil selgitatut, on soovitud kaitseabinõu sobiv, sest aitab

hoida ära võimalikke õigusvastaseid ründeid kannatanute vastu.

90. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhistused lähenemiskeelu osas (otsuse lk 37-38)

asjakohased ja seaduslikud. Ringkonnakohus nõustub nendega ja toob esile vaid järgmist. See, et

süüdistataval on kannatanutega tsiviilõiguslikke erimeelsusi, ei tähenda, et lähenemiskeelu

põhjendatus oleks sellega välistatud. Maakohus on asjakohaselt toonud esile faktid, mis viitavad

sellele, et ta võib olla ohtlik – tema halb suhtumine kannatanutesse (mis väljendub läbivalt ka

apellatsioonist kumavas mürgisuses), armastus tulirelvade vastu ja komme neid korratult käidelda,

kannatanute suhtes aastate jooksul tarvitatud vägivald. Süüdistatava esitatud videost, mis pärineb

2021.a juunist (II kd, tl 157), ei ole võimalik sedastada, et Y süüdistatavat lööb, aga sellelt on

võimalik järeldada, et süüdistatav siseneb kanntanu tuppa tema loata ja kannatanu on selle peale

väga vihane. Kui see on see, millist olukorda video kajastab, siis see pigem õigustab

lähenemiskeelu seadmist – süüdistatav ei austa videost nähtuvalt teiste privaatsust ja piire.

Süüdistatava üleolev suhtumine, mis väljendub nii tema enda esitatud 22.03.2019 e-kirjas kui ka

apellatsioonis, viitab sellele, et tema tegevuse pärssimiseks ja piiritlemiseks on vaja väliseid

regulaatoreid, milleks lähenemiskeeld sobib hästi. Nagu asjast nähtub, võib süüdistatav muutuda

agressiivseks just siis, kui ta on frustreeritud ja asjad ei kulge nii, nagu talle meeldib. See tähendab,

et just mainitud tsiviilasja menetluse ajal võibki olla suurem tõenäosus, et ta muutub kannatanutele

ohtlikuks, sest selle menetluse ajal on põhjust nende peale ärrituda. Mis puudutab süüdistatava

väidet, et tal on majas isiklikke asju, siis ei selgu apellatsioonist, miks ta pole siis neid üritanud

kannatanuga sõlmitud kokkuleppe alusel kätte saada – lähenemiskeeld ei takista tal muul viisil

kannatanuga suhtlemast. Kui kannatanu ei nõustu talle tema asju üle andma, võib ta esitada ka

vindikatsioonihagi. Süüdistatav paistab apellatsioonis ka ilmselgelt liialdavat, väites, et tema

juurdepääs majas olevatele tema asjadele on viimase kahe aasta jooksul olnud igal võimalikul viisil

piiratud. See väide paistab olevat selges vastuolus eelmainitud videoga, kus Y teda väidetavalt lööb

– videolt saab järeldada, et see on tehtud käesoleva aasta suvel justnimelt kõnealuse maja

siseruumides. Praegu esitatud asjaolud ei võimalda kuidagi järeldada, et lähenemiskeed piiraks

süüdistatava õigusi ülemäära. Kokkuvõttes ei õigustaks apellatsioonide väited kohtu kohaldatud

lähenemiskeelu tühistamist.

VI. Apellatsioonmenetluse kokkuvõte

91. Kuna maakohus on kohaldanud karistust mõistes valesti materiaalõigust, kuid ringkonnakohus

saab selle vea parandada, siis tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt karistuste

mõistmise ja liitkaristuse osas. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-

le 2 ning § 340 lg 2 p-le 4 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha selles osas uus otsus,

millega mõista KarS § 63 lg 1 alusel uus karistus. Muus osas (sh KarS § 73 kohaldamises) jääb

maakohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis rahuldab

ta seega ka osaliselt apellatsioonkaebused.

V. Apellatsioonmenetluse kulud

92. Nikolai Kanõševi kaitsja Ilja Sipari on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja

kulude suuruseks kokku 1166, 40 eurot (millest 194,40 eurot on käibemaks). Taotluse kohaselt on

apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 360 minutit. Kaitsja on taotlenud seoses kriminaalasja ja

kaevatava otsuse ja apellatsiooni mahuga (isik tunnistati süüdi kokku 12 episoodi toimepanemises)

taotletava tasu suurendamist 200%, selgitades seda lisaks: „maakohtu otsuse analüüs 2 h,

apellatsioonkaebuse koostamine kokku 10 h“.

93. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur

võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi

osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on

eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse

(RKKKm p 1-17-11182/201). Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes

õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just

taotletavas ulatuses. Praegusel juhul ei saa pidada kaitsja taotlust tasu suurendamise osas veenvaks

ega piisavaks, pigem on see vastuolus asjas tuvastatuga. Nimelt täheldab ringkonnakohus, et kuigi

maakohtu menetluse ajal oli asi mahukam (maakohus jättis oma otsusega süüdistusest välja terve

hulga üksikkuritegusid), ei taotlenud kaitsja seal tasu suurendamist (vt I. Sipari 18.06.2021

analoogne taotlus maakohtule). Ringkonnakohtule jääb täiesti mõistmatuks, millisel põhjusel peaks

nüüd pidama märkimisväärselt vähem mahukat kriminaalasja eriliselt töömahukaks, seda enam, et

kaitsja tugineb apellatsioonis ilmselgelt kaalukas osas oma teesidele, mille ta on esitanud

maakohtule kohtuvaidluste ajal. Võrreldes teese apellatsiooniga ja tuvastades nende suure

sarnasuse, on ringkonnakohus veendumusel, et nagu kaitsja poolt taotlusesse märgitud kuus tundi

(360 min) oli maksimaalne ajaressurss, mis tal sai apellatsiooni koostamisele kuluda.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaitsja segadust tekitava alternatiivmärkuse, et tal kulus

tegelikult 12 tundi. Kohus loeb kokkuvõttes põhjendatuks kaitsja tasu normaalsuuruses ja 6 tunni

ulatuses, kokku 324 eurot (koos käibemaksuga 388 eurot ja 80 senti). Seda peab ringkonnakohus

apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis

tuleb kaitsjale hüvitada.

94. Kannatanute esindaja vandeadvokaat Eva Rivis on esitanud taotluse jätta kannatanute valitud

esindajale makstud tasu ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on

menetluskuluks valitud kaitsjale ja esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud

menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust

ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada ka selle hüvitamist (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-19-8262, p 54). Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu

mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud,

missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-

1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka juhul, kui kaitsja pole apellant, kuid on

koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse, ja kui vastuse koostab kannatanu valitud esindaja.

Kohus saab hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja

mahukuse ja keerukusega ning kas kaitsja vastuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad.

Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

95. Taotluse kohaselt kandis kõikide kannatanute eest õigusabi kulud X. Vastavalt

Advokaadibüroo Tibar & Partnerid arvetele moodustavad kannatanute menetluskulud

apellatsioonkaebuste menetlemisel kokku 225 €+ km 45 € = 270 € ( kohtuotsusega tutvumine ja

tutvustamine 1 x 150 €; vastuse koostamine – 0,5 h x 150 €, hindadele lisandub käibemaks).

Kokku taotlevad kannatanud menetluskulude hüvitamist 270 € ulatuses. Väljamõistetav

menetluskulu palutakse kanda X arveldusarvele. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt

aktsepteeritav. Samuti peab ringkonnakohus mõistlikuks kohtuotsuse tutvustamisega seotud kulu.

Küll aga ei pea ringkonnakohus mõistlikuks kulu, mis on seotud vastuse koostamisega, kuna

vastuses ei ole öeldud midagi sisulist apellatsiooni sisu kohta, selle asemel sisaldab see asjakohatut

mõttekäiku, mille sobimatusele osutas ringkonnakohus juba apellatsioonide menetlusse võtmise

määruses (vt ka ülal p 48). Sellisena on vastus tarbetu. Ringkonnakohus vähendab selle toimingu

eest mõistlikuks peetavat tasu nullini ning loeb hüvitamisele kuuluvaks mõistlikuks tasuks valitud

esindajale 180 eurot (milles sisaldub käibemaks 30 eurot).

96. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1

tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt