2-20-10490/30 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Mõtsnik

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2021.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-10490

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi I. A.e vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

6550,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806, asukoht Tartu mnt 83, Tallinn)

Hageja

lepinguline

esindaja:

Carlo

Kask

(e-post

carlo.kask@plusplus.ee)

Kostja: I. A. (isikukood xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx)

Kohtuistungi toimumise aeg

22.11.2021

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi I. A.e vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

2. Välja mõista I. A.elt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks põhivõlgnevus 4619,14

eurot, enne 06.02.2020 sissenõutavaks muutunud viivised 630 eurot, viivised

põhinõudelt perioodil 02.05.2020-21.07.2020 summas 224,49 eurot, lepingutasu 30

eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot, kokku 5538,63 eurot.

3. Välja mõista I. A.elt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis põhivõlgnevuselt

(4619,14 eurot) 0,06% päevas alates 22.07.2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude

ulatuses.

4. Jätta kostja 06.12.2021 arvamus vastu võtmata ja tagastada see kostjale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Jätta menetluskulud I. A.e kanda.

2. Välja mõista I. A.elt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulud, s.o

menetluses tasutud riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 720 eurot, kokku 1210

eurot.

3. Välja

mõista

I. A.elt

Aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

kasuks

viivis

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS §

177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kui

menetlusosaline

soovib

asja

läbivaatamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Hageja esitas 21.07.2020 Harju Maakohtule hagi I. A.e vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 06.02.2020 kompromissleping/võlatunnistus

nr xxxx. Hageja omas kostja vastu nõuet kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 20.06.2018,

mille alusel kostja võlgnes hagejale 4619,14 eurot ja viivised summas 1296,14 eurot. Kuna

kostja nimetatud summat kogu ulatuses tasuda ei suutnud, siis sõlmisid pooled

kompromissileping/võlatunnistuse, millega hageja loobus osaliselt viiviste summas 666,14

euro nõuetest kostja vastu ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja

kompromisssummas 5249,14 eurot (4619,14 eurot + 630,00 eurot). Lepingule alla

kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid

lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu

sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud

kompromissisumma. Kostja ei ole tasumisi teostanud. Lepingu punktis 5.1. on kirjeldatud

lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Seega on kostjal tasumata kompromissisumnmas sisalduv

4619,14 eurot ja 630 eurot ning 30 eurot.

Pooled on lepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma senitasumata osa koheselt

sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud

summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat, et juhul, kui ta

vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest

kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma

tervikuna sissenõutavaks muutunuks 01.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates.

Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale

viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati

arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast.

Hageja palub kostjalt välja mõista kompromissisumma 5538,63 eurot, sh põhinõue 4619,14

eurot, enne 06.02.2020 sissenõutavaks muutunud viivised 630 eurot, viivised põhinõudelt

alates 02.05.2020 kuni 21.07.2020 summas 224,49 eurot, lepingutasu 30 eurot ja

sissenõudmiskulu 35 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista edasulatuva viivise

põhinõudelt (4619,14 eurot) alates 22.07.2020 0,06% päeva kuni põhinõude täitmiseni, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Kostja seisukoht

Kostja esitas 22.08.2020 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt palub jätta hagiavalduse

rahuldmata. Kostja ei ole K AS-iga laenulepingut sõlminud. Lisaks märgib kostja, et puudub

loovutamisdokument. Kostja keeldub kohustuse täitmisest, kuna pole selge, mis alusel

võlasumma tekkis. Täiendavalt on kostja seisukohal, et ta ei ole kompromissilepingut nr xxxx

allkirjastanud.

30.10.2020 seisukohas leidis kostja, et kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 06.02.2020 ei

vasta nõuetele. Kostja leiab täiendavalt, et pole õigustatud põhiosanõue ning jääb

arusaamatuks, millise dokumendi alusel intress arvestati. Kostja palub tunnistada dokument

kehtetuks.

01.09.2021 seisukohas palub kostja tsiviilasi lõpetada, kuna nõue on aegunud.

06.12.2021

esitatud

menetlusdokumendis

asus

kostja

seisukohale,

et

kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 06.02.2020 on võlts. Kostja leiab, et tal ei olnud

PlusPlus Capital AS-i ees kohustusi ning ta ei ole lepingut sõlminud. Seega ei olnud kostjal

motiivi sõlmida ka kompromissileping. Kostja leiab, et PlusPlus Capital AS-i poolt

kompromissilepingu allkirjastanud isik on väljamõeldud ning tegemist on kelmusega.

Hageja seisukoht kostja vastusele

Hagejale jääb arusaamatuks kostja käsitlu Xxxx seonduvalt. Hagiavalduse aluseks on

komrpomissileping, mis on sõlmitud hageja ja kostja vahel, mitte K AS. Lisaks eeltoodule

kompromissilepingu p. 2.3 järgi kooskõlas VÕS § 578 lg 2 kinnitasid pooled, et

kompromissilepingu

tagajärjel

nad

loobuvad

oma

nõuetest

(s.t

lõpetavad

kompromissileping/võlatunnistus xxxx, 20.06.2018 lepingus toodud võlasuhte) ning

omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissilepingu p.2.4 järgi

kompromissilepingu sõlmimisega lugesid pooled lõppenuks kompromissileping/võlatunnistus

xxxx, 20.06.2018 lepingus võlgniku kohustused võlausaldaja ees ning kompromissilepingu

sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma

5249,14 eurot. Seetõttu tunnistas kostja kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, mis kinnitab kompromissilepingus poolte tahet luua iseseisev kohustus.

Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid lepingupooled oma nõuetest ning omandasid

kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega ei ole kompromissileping xxxx, 20.06.2018

või veelgi enam K AS lepingud asjassepuutuvad ning ei mõjuta hagi aluseks olevaid poolte

õigussuhteid. Kuna hagi aluseks on hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissileping, on

kostja loobunud esialgsetest lepingutest tulenevast võlasuhtest ja on kohustatud täitma

kompromissilepingus kokkulepitud kohustusi. Seega on tegemist sissenõutavaks muutunud

kohustuse tasumise täitmisega. Loovutusdokumentide ja teiste asjaomaste laenulepingu

dokumentidega oli kostjal võimalus tutvuda lepingu sõlmimise ajal, kui leping oli kehtiv.

05.10.2021 seisukohas märkis hageja, et kohtule esitatud kompromissleping/võlatunnistus

xxxx, 06.02.2020 omab deklaratiivse võlatunnistusse tunnuseid (VÕS § 30), sest kostja

kinnitab selle kokkuleppe punktis 2.2, et tal on varasemast lepingust tulenevad võlgnevused

summas 4619,14 eurot põhivõlgnevus ja 1296,14 eurot viivised. Tulenevalt Riigikohtu

lahendi nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle

tagajärjeks

eelduslikult

vastuväidetest

loobumine

nõudele

ja

tõendamiskoormise

ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Järelikult on deklaratiivse võlatunnistuse

põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et

tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud ning hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega, kui kostja ei ole võlaga

nõus, on tema esmaseks kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga

või et see on lõppenud. Kehtiva deklaratiivse võlatunnistuse korral on kostja arutelu ja

nõudmised seoses alusdokumentidega, mis tulenesid K AS-iga, hageja hinnangul asjakohatud.

Hagejal ei ole kohustust näidata ja tõendada eelnevast lepingust tekkinud võlgade kirjeldust ja

arvutuskäiku. Ebaõige on ka kostja hinnang, et põhikohustus on täidetud ja uue lepingu

allkirjastamine tema poolt ei oma mingit tähtsust. Lähtuvalt eeltoodust on hageja arvamusel,

et kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud ning hagejal ei ole vaja võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega ,

kuulanud pooled ära kohtuistungil ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et

hagi kuulub rahuldamisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt

otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kompromissileping/võlatunnistusest xxxx,

06.02.2020 tulenev täitmata kohustus hageja ees ning kas vaidlusalune nõue kuulub hagejale.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu

hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute

kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 näeb võlasuhte tekkimise alusena lepingu sõlmimist. VÕS §

8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti nõuab VÕS § 76

lg 1 kohustuse täitmist vastavalt lepingule või seadusele.

VÕS § 30 lg 1 alusel leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge

õigussuhte muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Eeldatakse, et

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused.

Hageja ja kostja on sõlminud kompromissileping/võlatunnistuse xxxx, 06.02.2020, mille

punktis 1.1 on märgitud, et võlausaldaja omab kokkuleppe sõlmimise seisuga võlgniku vastu

nõuet, milline tuleneb kompromissilepingu xxxx,20.06.2018. Nõue koosneb põhiosanõudest

4619,14 eurot ja viivitusintressinõudest 1294,14 eurot. Kompromissileping/võlatunnistuse

xxxx, 06.02.2020 punktis 2.1 on märgitud järgmist: „Käesolevaga sõlmivad pooled punktis

1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Seejuures on

kompromissi eesmärgiks nii võimalike vaidluste vältimine nõude osas kui ka vastastikuste

järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamine selles osas, et võlgnik suudaks võetud

kohustusi täita. Selleks loobub võlausaldaja lepingus toodud tingimustel edasisest

viivisenõudest ja võla kohesest sissenõudmisest, võlgnik aga selgelt ja vaieldamatult

tunnustab võlasuhet ning võtab kohustuse tasuda lepingu järgne võlg vastavalt lepingule“.

Antud kompromissileping/võlatunnistuse punktis 2.2 on märgitud järgmist: „Võlgnik

käesolevaga tunnustab lepingu punktis 1.1 toodud võlausaldaja nõuet tema vastu

(deklaratiivne

võlatunnistus

VÕS

§

mõttes)“.

Tulenevalt

viidatud

kompromissileping/võlatunnistuses kokkulepitust leiab kohus, et pooled on üheselt

mõistetavalt väljendanud selles tahet sõlmida deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30

tähenduses.

Riigikohus on tsiviilasja nr 2-19-5601 kohtuotsuse punktis 16.4 täpsustanud varasemaid

seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema

praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et

võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse

võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele

tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus

võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks

muutmises. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb

välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu,

ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (RKTKo 2-19-5601 p 16.3).

Kohus märgib, et pooltevahelise kompromissileping/võlatunnistuse xxxx, 06.02.2020 punktis

2.1 on kostja tunnustanud vastuvaidlematult pooltevahelist võlasuhet ning võtnud kohustuse

tasuda võlgnevus vastavalt lepingule. Kompromissi eesmärgiks oli muuhulgas võimalike

vaidluste vältimine nõude osas. Kohus loeb tuvastatuks, et vastavalt kompromissilepingu p-le

2.2 tunnustas kostja hageja nõuet tema vastu põhiosanõudes 4619,14 eurot ja

viivitusintressinõudes 1294,14 eurot ja vastavalt lepingu punktile 2.4 lugesid pooled

nimetatud kohustused võlausaldaja ees lõppenuks ning vaidlusaluse lepingu sõlmimisega

tekkis võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale kompromissisumma 5249,14

eurot Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude

osas vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud asjaolud on muutunud vaieldamatuks ka siis, kui

kostja suudaks vastupidist tõendada. Kompromissisumma kohustus võlgnik tasuma

maksegraafiku alusel (punkt 2.5). Maksekohustuse rikkumisel nõustus võlgnik tasuma

võlausaldajale viivist 0,060% viivituses olevalt kompromissisummalt ( punkt 3.2). Pooled on

kokku leppinud ka lepingu sõlmimise tasu 30 eurot ja muutmise tasu 10 eurot (punkt 5.1).

Lepingu allkirjastamisega on pooled kinnitanud, et on tutvunud lepingu sisuga ja nõustuvad

selle tingimustega (punkt 5.5). Kohus leiab, et eelneva alusel ei oma kostja vastuväited, mis

puudutavad kostja võiamlikku võlgnevust K AS-ile, käesoleva asja lahendamisel tähtsust,

mistõttu kohus nendele hinnangut ei anna.

Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et vaidlusalune leping on võltsitud, kuna kostja

ei ole seda allkirjastanud, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus määras 02.11.2020

määrusega käekirjaekspertiisi, et tuvastada, kas vaidlusalune leping on allkirjastatud kostja

poolt, kuid kostja ekspertiisitasu ei tasunud. Kohus hoiatas 02.11.2020 määruse punktis 2

kostjat, et ekspertiisitasu ettemaksu tasumata jätmisel ei edasta kohus määrust eksperdile

täitmiseks.

Kostja

ettemaksu

ei

tasunud.

Kohus

jättis

16.11.2020

määrusega

käekirjaekspertiisi TsMS § 148 lg 4 alusel tegemata. Seega ei ole kostja tõendanud, et tema

allkiri vaidlusalusel lepingul oleks võltsitud.

Kostja palub muuhulgas jätta hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõue aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg

1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti

kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

Kuivõrd hageja ja kostja sõlmisid 06.02.2020 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxxx

ning antud lepingu punktis nr 2.2 tunnustas kostja võlgnevust hageja ees, on aegumine

katkenud ja uuesti alanud TsÜS § 158 lg 1 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue

kostja vastu aegunud.

Vastavalt VÕS §-i 76 lõikele 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Arvestades

eeltoodud

põhjendusi

on

kohus

seisukohal,

et

hagejal

on

kompromissileping/võlatunnistusest nr xxxx, 06.02.2020 tulenev nõudeõigus kostja vastu,

kuivõrd kostja on oma lepingulisi kohustusi rikkunud VÕS §-i 100 mõttes. Sama paragrahv

loeb võlasuhtest tuleneva kohustuste täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sh ka täitmisega

viivitamist kohustuse rikkumiseks. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100

tähenduses, siis VÕS § 100 loeb kohustuste mittekohase täitmise ja täitmisega viivitamise

kohustuste rikkumiseks, mille puhul üheks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 101 lõike 1 p 6

alusel võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral võlgnikult

viivist. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada

eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab

üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

Pooled on vaidlusaluse lepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu

kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata

osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus

märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti on kostjat hoiatatud , et

juhul, kui kostja on vähemalt kahe graafikujärgsemaksega hilinenud, on võlausaldajal õigus

nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja

kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 01.05.2020 osamakse tähtaja

möödumisest alates. Eelneva alusel tuleb hageja põhinõue rahuldada.

Hageja on esitanud ka viivise nõude. . Hageja selgituste kohaselt koosnes kompromissisumma

5249,14 põhinõudest 4619,14 eurot ja vähendatud viivise nõudest 630 eurot. Kohus leiab, et

hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlusaluse lepingu punkti

3.2.alusel on hagejal õigus nõuda viivist määras 0,060% päevas tähtaegselt tasumata

kompromissisummalt. Hageja viivise arvestust ei ole kostja vaidlustanud.

TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Seega tuleb ka vastav hageja nõue rahuldada.

Vastavalt VÕS § 113 2 lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada

mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113 2

lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113 2 lg 2 p 3

järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Esimese tarbijale saadetava

tasulise meeldetuletuskirja eest võib nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja nõue on üle 1000 euro.

Hageja kohtuväline esindaja PlusPlus Baltic OÜ on esitanud kostjale kolm võlateatist.

Seetõttu juhindudes § 113 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitist kogusummas 35 eurot.

Kostja on 06.12.2021 esitanud täiendava arvamuse. Kohus jätab kostja arvamuse vastu

võtmata. Pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise

tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid

menetletakse käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. Kohus menetleb

hilinenult esitatud taotlust TsMS § 331 lg 1 alusel üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu

arvatest menetluse lahendamise viibimist või kui menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Kohus lõpetas 22.11.2021 toimunud kohtuistungil tsiviilasja sisulise arutamise

ja andis kostjale üksnes tähtaja hageja menetluskulude osas seisukoha esitamseks. Kostja

nimetatud seisukohta ei esitanud, vaid esitas arvamuse vaidlusaluse kompromissilepingu

kohta. Kostja arvamuse rahuldamine tooks kaasa menetluse lahendamise viibimise. Kostja ei

ole põhistanud, et hilinemiseks oleks mõjuv põhjus. Seega on kostja arvamus esitatud

hilinemisega.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist.

TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu

hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel

TsMS § 162 lg 1 sätestatust.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad hageja menetluskuud kokku 1710

eurot, sh õigusabikulud 1260 eurot ja riigilõiv 450 eurot.

Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulude nimekirjas toodud lepingulise esindaja kulud

on osaliselt põhjendamatud. Hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise ajakulu on kokku

3,5 tundi. Kohus leiab, et vastav ajakulu nimetatud toimingutele pole põhjendatud. Kohus

märgib, et hagiavalduse sisuline osa ega hagiavalduse lisad ei ole mahult sellised, mis

õigustaks märgitud ajakulu. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks

nimetatud toimingutele lugeda 1,5 tundi. Täiendavalt leiab kohus, et 05.10.2021 seisukoha

koostamise ja esitamise ajakulu ei ole põhjendatud. Arvestades esitatud seisukoha mahtu ja

sisu on põhjendatud ajakulu nimetatud toimingu osas 1 tund. Kohtu hinnangul ei sisalda

ülejäänud menetluskulude nimekiri põhjendamatuid või ebavajalikke kulusid.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot tund käibemaksuta, ei pea kohus antud juhul

põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on

14.11.2018 otsuse tsiviilasja nr 2-15-10824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist

lepingulise esindaja puhul on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat

arvestades loeb kohus lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 80

eurot tund käibemaksuta.

Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ajakulu kokku 7,5 tundi ning põhjendatud ja

vajalike õigusabikulude suurus 720 eurot, sh käibemaks.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1170 eurot,

sh õigusabikulud 720 eurot ja riigilõiv 450 eurot.

TsMS § 177 lg 4 ning kostja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Mõtsnik

Kohtunik