2-21-5527/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5527

Kohtuasi

W OÜ hagi Z OÜ vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Z OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

139 568,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja W OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline

esindaja Vassili Kosteitšuk

Kostja Z OÜ (registrikood XXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Jaak Siim

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Z OÜ 17. novembril 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid (Z OÜ

juhatuse liikme ja töötajate e-kirjad).

2. Võtta vastu W OÜ 23. novembril 2021 esitatud dokumentaalne tõend (X OÜ

juhatuse liikme kinnitus nõude loovutamise kohta).

3. Jätta Harju Maakohtu 20. septembri 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-

5527 muutmata, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

praeguse otsuse põhjendustele.

4. Asendada kohtuotsuses poolte ja X OÜ ning nende endiste ja praeguste juhatuse

liikmete nimed tähemärkidega ning mitte avaldada nende isikute registrikoodi ega

isikukoodi.

5. Jätta Z OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Z OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. W OÜ (hageja) esitas 8. aprillil 2021 Harju Maakohtule Z OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 109 473,47 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 21 337,36 eurot ja seadusjärgses määras viivis alates 8. aprillist

2021 kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tarnisid hageja ja X OÜ kostja tellimusel saematerjali

Valgevenest Leetu. Kostja on jätnud hageja tarnitud kauba eest esitatud arved tasumata summas

71 709,44 eurot ja X OÜ tarnitud kauba eest esitatud arved tasumata summas 37 764,03 eurot.

Kõik X OÜ nõuded on hagejale loovutatud. Hageja juhatuse liige on kinnitanud 21. septembri

2020. a nõude loovutamise teatise (nõude loovutamise teatis) allkirjastamist, mis väljastati

nõude loovutamise lepingu alusel. Kostja viide metaandmetele on asjakohatu, sest neist nähtub

dokumentide skaneerimise kuupäev. Nõude loovutamise teatisega anti kostjale kohustuse

täitmiseks täiendav tähtaeg 2 kuud. 25. jaanuari 2021. a pretensiooniga anti kostjale täiendav

tähtaeg 7 päeva. Alates 22. veebruarist 2021 pidasid pooled läbirääkimisi. Hageja arvestab hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist alates kõige hilisema, s.o 15. märtsi 2018. a

arve esitamisest 30 päeva möödumisest kuni nõude loovutamise teatiseni.

Kostja nõue on ebaselge, tõendamata ja aegunud. Hageja vaidleb kõikidele kostja arvetele

vastu. Hageja ei ole arvetes märgitud kaupu ja teenuseid tellinud ega saanud. Kostja ei ole ka

tõendanud kauba tagastamist ega teenuste vajalikkust, osutamist, mahtu ja hinda. Isegi, kui

kostjal oleks nõue hageja vastu, siis oleksid lõppenud mitte hagi aluseks olevatest arvetest

tulenevad nõuded, vaid kostjale tarnitud kauba eest varem (ajavahemikus 5. kuni 9. veebruar

2018. a) esitatud, kuid samuti tasumata arvetest tulenevad nõuded. Hageja tasaarvestab need

nõuded kostja nõudega. Lisaks on kostja hagejale 13. juulil 2018 saadetud dokumendis

kinnitanud, et saldo ja ühtlasi tema võlgnevus hageja ees on 146 575,87 eurot. Hageja ei ole

kostja nõuet tunnistanud, vaid palus kostja saadetud tabelis märgitud arved tutvumiseks

edastada, et tal oleks võimalik vastuväited esitada.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole X OÜ kostjale nõude loovutamisest kirjalikult teatanud ega

andnud dokumenti nõude loovutamise kohta. Samuti ei võimalda nõude loovutamise teatis

tuvastada, millised nõuded loovutati ning see on võltsimistunnustega, sest tuvastatav ei ole

allakirjutanute nimi, pitsatijäljendid on teisest dokumendist kopeeritud ja see loodi faili

atribuutidest nähtuvalt alles 26. märtsil 2021. Seetõttu ei olnud ka nõude loovutamise teatises

märgitud täiendav tähtaeg kostjale siduv. Nõue ei läinud hagejale üle ka hageja esitatud nõude

loovutamise lepingu alusel. Nimetatud lepingut ei ole allkirjastatud, sest pitsatijäljendid koos

allkirjadega on teisest dokumendist kopeeritud. Hageja juhatuse liige ei saa lepingu sõlmimist

kinnitada, sest ta ei ole enam X OÜ juhatuse liige.

Pooled sõlmisid 20. septembril 2017 müügilepingu (leping), mille kohaselt kohustus hageja

tarnima erinevast puidust materjale. Kostja esitas lepingu alusel tellimusi konkreetse kauba

tarnimiseks. Kostja ei vaidle hageja viivise arvestusele vastu, kuid märgib, et lepingu p-st 4.1

tulenevalt muutus kohustus sissenõutavaks pärast 7 päeva möödumist arve esitamisest. Kostja

tasaarvestab oma nõude hagi aluseks olevatest arvetest tuleneva nõudega. Ajavahemikus

11. aprill 2018. a kuni 11. juuni 2018. a väljastas kostja hagejale 17 arvet kogusummas

98 317,41 eurot, mis on tasumata. Arved väljastati puidumaterjali müümise, pakkimise,

kuivatamise, servalõikamise, ümbertöötlemise, puhastamise ja sorteerimise eest, samuti seoses

kauba tagastamisega. Kuna hageja tarnitud materjal osutus ebakvaliteetseks, ei olnud võimalik

seda ilma lisatoiminguid tegemata edasi müüa ning osaliselt tuli ka edasi müüdud kaup tagasi

osta. Hageja ei täitnud lepingu p-st 5.1 tulenevat kohustust tarnida tellitud tooted vastavalt

kokkulepitule. 10. mai 2018. a e-kirjas väljendas hageja esindaja nõustumust kauba

tagastamisega, 13. juuli 2018. a e-kirjas palus ebakvaliteetse kauba töötlemisega seoses

tekkinud kulude eest arved väljastada ning 17. juuli 2018. a e-kirjas märkis, et hagejale

tasumisele kuuluvatest summadest tuleb maha arvestada tagastatud kauba maksumus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 20. septembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 109 473,47 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 21 337,36 eurot ja seadusjärgses määras viivise

põhivõlgnevuselt alates 9. aprillist 2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni ning jättis

menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja hageja põhinõudele summas 71 709,44

eurot vastu vaielnud, mistõttu tuleb see lugeda põhjendatuks ja rahuldada võlaõigusseaduse

(VÕS) § 208 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel. Samal alusel tuleb rahuldada ka hageja põhinõue

summas 37 764,03 eurot. Kostja on nõude loovutamise teatise hiljemalt käesoleva tsiviilasja

materjalidega kätte saanud (VÕS § 170). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks enne

seda võlgnevuse X OÜ-le tasunud. Kuivõrd kohtule on esitatud Q, kes oli nõude loovutamise

ajal X OÜ juhatuse liige, kinnitus nõude loovutamise teatise allkirjastamise ja kehtivuse kohta,

siis on tõendatud nõuete kehtiv hagejale loovutamine. Kostja ei ole ka X OÜ ees tekkinud

võlgnevuse osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue.

Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud tõendeid selle kohta, et hageja on kostja

tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ja need on hagejale üle antud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut ning märkis, et

maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja

väidetega või jätab need tähelepanuta. Hageja nõue moodustub arvetest, mis on esitatud ka

praagiks osutunud kauba eest. Kostjal ei ole kohustust sellise kauba eest tasuda. Kostja esitas

hagejale arved tarnitud ebakvaliteetse kauba (osalise) tagastamise ja nõuetele vastavusse

viimiseks läbiviidud töötlemisega kaasnenud kulude hüvitamiseks. Hageja esindaja saadetud e-

kirjad tõendavad, et hageja nõustus kauba tagastamisega ja aktsepteeris seoses sellega kostja

esitatud arveid ning nentis kostjal kulude tekkimist seoses kauba töötlemisega, paludes saata

kulusid kajastavad arved.

Nõude loovutamise kohta esitatud dokumendid on võltsitud ja koostatud tagantjärele, mistõttu

on tõendamata kehtiva loovutustehingu sõlmimine. Allkiri koos pitsatijäljendiga on kleebitud

teisest dokumendist. Hageja juhatuse liikmel ei ole võimalik nõude loovutamise lepingut nõude

loovutaja esindajana allkirjastada ega lepingu sõlmimist kinnitada, sest ta ei ole enam X OÜ

juhatuse liige. Maakohus leidis ekslikult, et nõude loovutamise dokumentide metaandmetest

nähtub dokumentide skaneerimise kuupäev, sest tegemist ei ole skaneeritud koopiatega.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

muuta ja täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud

eelmenetluse ülesandeid, sest ei täitnud vajalikul määral selgitamiskohustust, sh jättis asja

lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkus oluliselt TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

lahendi põhjendamise kohustust. Kolleegium märgib täpsemalt, et maakohus ei juhtinud poolte

tähelepanu kostja tasaarvestuseks esitatud nõude (aktiivnõue) võimalikule kvalifikatsioonile

ega võimaldanud pooltel avaldada selle kohta arvamust. Kohtu peamine ülesanne on poolte

esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole

seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1

esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27;

5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Selleks peab kohus juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4)

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Ringkonnakohus saab menetlusõiguse normi

rikkumised

kõrvaldada

(TsMS § 656

lg 2

esimene

lause),

võimaldades

pooltel

apellatsioonimenetluses esitada uusi asjaolusid ning tõendeid (vt ringkonnakohtu 5. novembri

2021. a selgituskiri; kd II, tl 28–29 pöördel).

8. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja vahel oli 20. septembril

2017 sõlmitud kirjalik müügileping (ostu-müügileping nr 200917-1; kd I, tl 56 ja pöördel), mille

alusel müüs hageja kostjale saematerjali (kaup). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et X OÜ ja

kostja vahel oli suuliselt sõlmitud müügileping, mille alusel müüs X OÜ kostjale saematerjali.

Hageja väitel on kostja jätnud lepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmata ning

hagejale on loovutatud X OÜ nõue kostja vastu summas 37 764,03 eurot. Hageja nõuab kostjalt

VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 108 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmist ning viivist, s.o

ostuhinna 109 473,47 euro (= 71 709,44 + 37 764,03) tasumist ning seadusjärgses määras

viivist kuni kohustuse täitmiseni.

9. Maakohus on poolte õigussuhte õigesti kvalifitseerinud müügilepinguna VÕS § 208 lg 1

mõttes, mille kohaselt müüja kohustub andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja

poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga

kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja tasaarvestuseks

esitatud nõude osas on maakohus vaid märkinud, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendanud, et hageja on kostja tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ning need

hagejale üle andnud (vt maakohtu otsuse p 32). Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus kostja

tasaarvestuseks esitatud nõude sisuliselt lahendamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust.

10. Tulenevalt kostja vastuväidetest hindab kolleegium esmalt, kas X OÜ on loovutanud

hagejale müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude 37 764,03 eurot. Muid vastuväiteid

ei ole kostja nimetatud nõude maksmapaneku välistamiseks esitanud.

10.1. Maakohus leidis, et nõue on hagejale kehtivalt loovutatud, sest kostja sai 21. septembri

2020. a nõude loovutamise teate (kd I, tl 36) kätte hagimaterjalidega ning X OÜ endine juhatuse

liige Q on kinnitanud, et ta on selle teatise allkirjastanud (kd I, tl 111). Kolleegium nõustub

kostjaga, et maakohus ei ole tema vastuväiteid nõude loovutamise kehtivuse kohta piisavas

ulatuses käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1,

§ 442 lg 8). Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, muutes ja täiendades maakohtu

otsuse põhjendusi.

Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine

võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15,

p 18). Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja

kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses

sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27;

Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 170 järgi, kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 171 lg-d 1 ja 2

sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170

ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

05, p 17). VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude

loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need

vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik VÕS § 172 kohaselt

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja

väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on

talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud

võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud

loovutusega.

10.2. Kostja jääb ka apellatsioonkaebuses oma väite juurde, et hageja ei ole nõude loovutamist

tõendanud, sest nõude loovutamise kohta koostatud dokumendid on võltsitud ja koostatud

tagantjärele (dokumentides märgitud kuupäevast hilisemal ajal enne hagi esitamist, et tekitada

mulje nõude loovutamise eelduseks oleva asjaolu esinemisest, s.o kehtiva loovutamislepingu

sõlmimine). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nõude loovutamine on toimunud

ning põhinõude 37 764,03 euro ja sellelt arvutatud viivise osas ei välista hagi rahuldamist see,

et kostjale teatati nõude loovutamisest hagimaterjalide kättetoimetamisega.

Nõude loovutamise eelduseks on kehtiva loovutamislepingu sõlmimine nõuet loovutava isiku

ja nõude omandaja vahel. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek ning selle

eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Isegi kui kostja tugineb nõude

loovutamislepingu p-s 2 sätestatud tingimusele võlgniku teavitamiskohustuse kohta, siis selle

kohustuse rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust. Nagu kolleegium märkis, siis

loovutamisleping on vormivaba. Samuti on vormivaba VÕS § 170 järgi nõude loovutamisest

teatamine.

Kostja tugineb nõude loovutamislepingu p-le 7.1, mille kohaselt tuli leping allkirjastada.

Hageja märkis, et dokumendid on koostatud faksiimile (originaaltrükisest, -joonisest või -

käsikirjast kopeeritud trükis) kaudu ning need ei ole omakäeliselt allkirjastatud. VÕS § 11 lg 2

järgi, kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping

sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm.

TsÜS § 83 teise lause järgi kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui

seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta

loovutamislepingu kehtivust asjaolu, et selle p-s 7.1 lepiti kokku, et leping allkirjastatakse.

Nõude loovutamislepingu sõlmimine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TsÜS § 79)

ei too kaasa tehingu tühisust. Praegusel juhul ei ole loovutamislepingu vorminõude eesmärk

tuua kaasa tehingu tühisust, sest vorminõude funktsioon ja eesmärk ei ole välistada

vorminõudele mittevastava tehingu kehtivust. Lisaks sellele on hageja tõendanud, et

loovutamislepingu pooled on lepingut täitnud (vt X OÜ juhatuse liikme Y nõude loovutamise

kinnitus; kd II, tl 186–187).

Kolleegium märgib, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et luges

tõendiks menetlusosalise poolt antud kinnituse (kd I, tl 111). Dokumentaalse tõendina

TsMS § 272 lg 2 järgi on lubatud menetlusosaliseks mitteoleva isiku poolt kohtule

adresseeritud kiri (nt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18).

Q kinnitust ei saanud maakohus hinnata dokumentaalse tõendina. Selle rikkumise

kõrvaldamiseks andis ringkonnakohtus hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid.

Hageja esitas 23. novembril 2021 Y (X OÜ juhatuse liige) kinnituse, mis tõendab, et

hagiavalduses märgitud nõude loovutamine on vastavalt nõude loovutamise teatisele toimunud

(kd I, tl 36). Ringkonnakohus võtab TsMS § 654 lg 3 p 2 alusel kõnealuse dokumentaalse

tõendi vastu.

10.3. Kostja väidetest tulenevalt peab ta dokumentide võltsimise all silmas intellektuaalset

võltsimist, st et dokumendi koostaja salvestab dokumenti andmed, mida teab olevat ebaõiget,

nt märgib koostamise kuupäevana vale kuupäeva. Kostja väidetest ei tulene, et ta peab

võltsimise all silmas olukorda, kus dokument oleks koostatud kellegi teise poolt.

Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et ainuüksi see, kui lepingudokument on

allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem, ei välista lepingust tulenevate õiguslike

tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13,

p 34). Asja lahendamisel ei oma tähtsust see, kas nõude loovutamise leping sõlmiti

dokumentides märgitud ajal (21. september 2020. a) või vahetult enne hagi esitamist. Kostjal

on õigus keelduda täitmisest uuele võlausaldajale VÕS § 172 alusel, st põhjusel, et talle ei ole

antud senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Praegusel juhul seda

asjaolu ei esine, sest nõude loovutamisest on kostjale teatatud kohtu kaudu hagimaterjalide

kättetoimetamisega (VÕS § 170) ning lisaks sellele on senise võlausaldaja poolt esitatud

elektrooniliselt allkirjastatud teade nõude loovutamise kohta (VÕS § 172). Kolleegiumi

hinnangul ei ole kostja välja toonud ka ühtegi muud asjaolu, millest tulenevalt võiks järeldada,

et nõuet pole loovutatud või et loovutamine pole kehtiv.

10.4. Kolleegiumi hinnangul on käsutuse esemeks olevad õigused piisavalt määratletud – X

OÜ loovutas konkreetse müügilepingu täitmata jätmisest juba tekkinud nõuded.

10.5. Kostja avaldas 3. detsembri 2021. a menetlusdokumendi p-s 2.4, et nõude loovutamist

tõendavate dokumentaalsete tõendite ebausaldusväärsusele viitab ka see, et nendes kajastatud

nõude suurus ei kattu menetlusdokumentides kajastatud võlgnevuse suurusega. Kolleegium

jätab selle väite kui hilinenult esitatud väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kõnealuse väite

oleks kostja pidanud esitama maakohtus, sest maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seda

lahendi osa ei puudutanud.

10.6. Ringkonnakohus nõudis, et hageja esitaks Q kinnituse ja nõude loovutamise lepingu

tõlked eesti keelde (TsMS § 32). Hageja esitas üksnes kinnituse tõlke (kd II, tl 37). TsMS § 33

lg 3 järgi, kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse, taotluse, kaebuse,

vastuväite või dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Kuigi hageja ei esitanud loovutamislepingu

tõlget eesti keelde, ei pea kolleegium põhjendatuks jätta see tähelepanuta (kd I, tl 114–115),

sest lepingule tugineb ka kostja oma vastuväidetes.

Eelnevast tulenevalt ei anna kostja esitatud asjaolud alust järeldada, et maakohtu otsus kostjalt

põhinõude 37 764,03 euro ja sellelt arvutatud viivise väljamõistmiseks oleks lõppjärelduses

ebaõige. Põhinõude ja viivise arvutuskäigu osas ei ole kostja apellatsioonkaebuses väiteid

esitanud.

11. Kuna kostja tegi maakohtu menetluses tasaarvestuse avalduse (vt kostja 16. aprilli 2021

menetlusdokumendi p 4; kd I, tl 49–53 pöördel), siis järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja

põhinõue 71 709,44 eurot ja sellelt arvutatud viivise nõue on tasaarvestusega lõppenud

(VÕS § 186 p 2).

Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole hageja põhinõudele vastu vaielnud, siis kuulub hagi selles

osas rahuldamisele VÕS § 208 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel ning seejärel hindas maakohus kostja

tasaarvestusavaldust ja asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on kostja

tasaarvestuse aluseks olevad kaubad kostjalt tellinud ning need on hagejale üle antud (vt

maakohtu otsuse p-d 24 ja 32). Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus rikkus

kostja tasaarvestusavaldust hinnates oluliselt menetlusõiguse norme (vt otsuse p 7).

Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumised, muutes ja täiendades maakohtu otsuse põhjendusi,

kuid see ei muuda maakohtu lõppejäreldust hagi rahuldamise kohta valeks.

11.1. Kostja väidetest saab järeldada, et kosja nõude näol on tegemist VÕS § 115 lg 1 järgi

kahju hüvitamise nõudega, mis eeldab, et võlgnik on müügilepingut rikkunud (VÕS § 115

lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või

tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu

sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Müügilepingu rikkumiseks

on muu hulgas see, kui müüdud ese ei vasta lepingutingimustele (st on puudusega), mh ei ole

vähemalt keskmise kvaliteediga (VÕS § 77 lg 1, § 217). Praegusel juhul peab kõiki kahju

hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama

kostja, kuid VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole

vabandatav (vt kahjunõude eelduste ja tõendamiskoormise kohta nt Riigikohtu 30. septembri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p-d 20 ja 21).

Kolleegium arvestab kostja nõude osas apellatsioonimenetluses esitatud poolte väiteid ja võtab

TsMS § 654 lg 3 p 2 alusel vastu kostja 17. novembril 2021 esitatud dokumentaalsed tõendid

(kostja juhatuse liikme ja töötajate e-kirjad C-le; kd II, tl 46–183). Kõnealuste tõenditega soovib

kostja tõendada: lepingupoolte praktikat saematerjali tellimisel ning saematerjali kvaliteedi

kontrollimist ja lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Seega on tegemist tõenditega,

millel on asjas tähtsust TsMS § 238 lg 1 järgi.

11.2. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja poolt suhtles kostjaga C. Maakohus

ei ole selgeks teinud, kas pooltel on vaidlus C esindusõiguse üle. Ringkonnakohus saab selle

menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada.

Kolleegiumi hinnangul on hageja omaks võtnud, et kõnealune isik oli kostjaga suheldes hageja

esindajaks TsÜS § 115 lg 1 järgi. Omaksvõtt tähendab TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või

kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu

tuvastamine eeldab, et kohus järgib TsMS § 392 lg 1 p 3, st et eeldatava omaksvõtu korral peab

kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast

seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks

võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Ringkonnakohus

küsis 5. novembri 2021. a kirjaga hageja seisukohta C esindusõiguse olemasolu kohta ning

hageja ei avaldanud tahet seda vaidlustada.

11.3. Kostja väitel oli osa hageja müüdud kaubast ebakvaliteetne ja tagastati hagejale ning osa

kaubast vajas müügikõlbulikuks muutmist, mis eeldas toimingute tegemist (müümine,

pakkimine, kuivatamine, serva lõikamine, ümbertöötlemine, puhastamine, sorteerimine) ja

täiendavate kulude kandmist. Seega on kostja esitanud kahju hüvitamise nõude kahel erineval

viisil: nn väikese kahju hüvitamise nõue, kui võttis lepingutingimustele mittevastava asja vastu

(VÕS § 115 lg 1 esimene juhtum) ja kohustuse täitmise asemel nn suure kahju hüvitamise nõue

(VÕS § 115 lg 1 teine juhtum), mille puhul jääb müügileping täitmata, eelkõige kuna ostja

taganeb lepingust asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Ringkonnakohus käsitleb neid

juhtumeid eraldi.

11.4. Üheks hageja nõude alternatiivseks aluseks on VÕS § 204 kohaselt välja antud saldo kui

võlatunnistus. Kolleegiumi hinnangul ei saa tegemist olla alternatiivse õigusliku alusega, sest

esmalt tuleb hinnata, kas hageja nõude aluseks saab olla võlatunnistus. Võlatunnistusega

kaasnevad samad õiguslikud tagajärjed mis deklaratiivse võlatunnistuse puhul, st loetakse, et

saldos kajastatud saldonõude osas on antud deklaratiivne võlatunnistus poolele, kelle kasuks

saldo on. Maakohus ei ole võtnud seisukohta saldo kui võlatunnistuse kohta. Ringkonnakohus

saab selle menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi.

VÕS § 203 lg 1 järgi, kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad

rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus

summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo).

VÕS § 204 lg 1 järgi tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teatab teisele

poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded, millest

teisele poolele ei ole veel teatatud. Eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks on üks aasta.

VÕS § 204 lg 2 järgi, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul,

loetakse, et saldo on õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks.

Selleks, et kostja 13. juuli 2018. a e-kirjaga saadetud tabelit hinnata saldona VÕS § 204 lg 2

mõttes (kd I, tl 166–170; fail nimega „BWT koondtabel okt 2017 – mai 2018 eest“, milles on

märgitud jäägiks 146 575,87 eurot; kd I, tl 168–169), tuleb esmalt kindlaks teha, kas poolte

vahel oli jooksva arve leping VÕS § 203 mõttes. Jooksev arve kujutab endast kahe isiku

vahelist lepingut omavaheliste nõuete tasaarvestamise kohta, mille kohaselt summeeritakse

pooltevahelistest ärisuhetest tulenevad vastastikused nõuded teatava perioodi möödumisel ja

summeeritud vastastikused nõuded tasaarvestatakse automaatselt arvestusperioodi lõpul. See

eeldab, et majandus- või kutsetegevuses tegelevatel isikutel on omavaheline püsiv ärisuhe,

mille raames vastastikku püsivalt müüakse kaupu või osutatakse teenuseid. Milliste

vastastikuste nõuete suhtes jooksvat arvet kasutatakse ja millised nõuded jooksvale arvele

kantakse, määratakse jooksva arve lepinguga. Kolleegiumi hinnangul ei ole poolte vahel

sõlmitud müügilepingul jooksva arve lepingu tunnuseid. Seega ei ole ka kostja e-kirjale lisatud

tabeli õiguslik tähendus VÕS § 204 lg 2 mõttes võlatunnistus.

11.5. Apellatsiooniastmes selgitas ringkonnakohus välja hageja seisukoha ning hageja avaldas

3. detsembri 2021. a menetlusdokumendis, et jääb selle väite juurde, et pooled olid enne hagi

esitamist tasaarvestanud kauba tagastamisest tuleneva kostja nõude 74 650,84 eurot (11. aprilli

2018 arve nr 18/04-1224 summas 58 533,27 eurot (kd I, tl 57) ja 10. mai 2018 arve nr 18/05-

1248 summas 16 117,57 eurot (kd I, tl 73)) hageja ostuhinna nõudega.

Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 198). Kolleegiumi hinnangul

on hageja teinud tasaarvestuse avalduse 17. juulil 2018 e-kirjaga (kd I, tl 198). Kõnealuse e-

kirja sõnastusest nähtub üheselt hageja tahe arvestada tagastatud kauba maksumuse nõue

ostuhinna nõudest maha. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna hageja e-kirjas ei

ole märgitud, millistest hageja ostuhinna tasumise arvetest tulenevad nõuded tasaarvestatakse,

siis ei ole tegemist kehtiva tasaarvestusavaldusega. Praegusel juhul olid tasaarvestusel osalevad

nõuded tekkinud saematerjali müügilepingust ning seega piisavalt määratletud. Ka see, et

hageja nõue kostja vastu oli suurem ning hageja ei määranud nõudeid, mida tasaarvestatakse,

ei mõjuta tasaarvestuse avalduse kehtivust, sest selline avaldus on lubatud tulenevalt

VÕS § 201 lg-st 1. VÕS § 201 lg 1 teise lause järgi, kui tasaarvestuse avalduses ei ole

määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses

märgitud määramisele viivitamata vastu, loetakse punkti 1 kohaselt tasaarvestatuks esimeses

järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Eelnevast tulenevalt leiab

kolleegiumi, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud.

11.6. Hageja 17. juuli 2018 e-kirjale eelnes 13. juulil 2018 kostja e-kiri hagejale, milles kostja

esitas kokkuvõtte poolte vastastikustest nõuetest (kd I, tl 166–171). Kuigi kolleegiumi leidis

eelnevalt, et kostja e-kirjaga saadetud koondtabelit ei saa hinnata VÕS § 204 lg 2 mõttes

võlatunnistusena, siis vaatamata sellele saab seda hinnata kostja ühepoolse mittetehingulise

tunnistusega, millega kostja konstateeris võla olemasolu ja mille tagajärg on aegumise

katkemine. Sellist tunnistust võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende

asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse (vt pikemalt võlatunnistuse kohta

Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601/61, p 16). Kolleegiumi hinnangul

tunnistas kostja selle kirjaga, et tal on tasumata ostuhinna kohustus hageja ees 146 575,87 eurot

(e-kirja sisu: „Saadan teile kokkuvõtliku teabe meie arvutuste kohta vastavalt meie andmetele“).

Seega on tõendatud, et kostjal oli tasumata ka varem müüdud kauba eest (arved esitatud

perioodil 5. veebruar 2018 – 9. veebruar 2018).

VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Nii on 17. juulil 2018, s.o enne hagi

esitamist, tasaarvestusega lõppenud hageja ostuhinna nõue 74 650,84 euro ulatuses kui ka

kostja kahju hüvitamise nõue 74 650,84 euro ulatuses. Kolleegium märgib, et ei pea vajalikuks

hinnata poolte väiteid kauba tagastamise põhjuse kohta, sest menetluslikku olukorda arvestades

ei oma see asja lahendamisel tähtust. Pärast tasaarvestust oli kostja võlgnevus hageja ees

71 925,03 eurot (= 146 575,87 – 74 650,84), millest hageja nõuab praeguse hagiga 71 709,44

euro tasumist.

11.7. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kostja tasaarvestuseks esitatud nõude 23 666,57

euro materiaalseid eeldusi. Kostja väitel tuleneb kahju hüvitamise nõue sellest, et kaup ei

vastanud

lepingutingimustele.

Ringkonnakohtule

17. novembril

2021. a

esitatud

menetlusdokumendi p-s 2.1 märkis kostja, et müügilepingu p 4.1 seadis kauba eest tasumise

eeltingimuseks lisaks arve väljastamisele ka saatelehe allkirjastamise ostja poolt. Kostja pole

selle väite juures selgitanud, millise õigusliku tagajärje see kostja arvates endaga kaasa toob,

sest maakohtu menetluses ei tuginenud kostja kordagi sellele, et ta pole kaupa saanud.

Kolleegiumi hinnangul on kostja tasaarvestusavaldust esitades jaatanud tasaarvestuse olukorra

eksisteerimist, s.o kui kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused rahalised nõuded ning

passiivnõue on täidetav ja aktiivnõue sissenõutav.

11.8. Mittevastava täitmise vastuvõtmisel peab arvestama VÕS § 76 lg-st 4 tuleneva

tõendamiskoormise ümberpöördumisega, sest vastuvõtmisel eeldatakse kohast täitmist, kui

mittevastava täitmise esinemist asja vastuvõtmisel ei fikseerita. Ringkonnakohus on juhtinud

kostja tähelepanu sellele, et müüja vastu nõuet esitada sooviv ostja peab esmalt TsMS § 230

lg 1 järgi tõendama lepingu rikkumise. Seega pidi kostja esile tooma ja tõendama asja

lepingutingimustele mittevastavuse aluseks oleva puuduse olemasolu (VÕS § 217, § 77) ning

et puudus või selle ilmnemise põhjustanud omadus esines kaubal juba selle üleandmise hetkel.

Kolleegium märgib, et kostja esitatud arved ei tekita hagejale kohustust. Hageja esindaja C

poolt kostjalt arvete küsimine (13. juuli 2018. a e-kiri) ja arvetele vastuväidete esitamata

jätmine ei ole hinnatav võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse ega õiguslikult siduva

võlatunnistusena, millele saaks kostja nõude maksmapanekul tugineda.

11.9. Selleks, et otsustada, kas hageja on müügilepingut rikkunud, tuleb esmalt tuvastada,

millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev saematerjal vastama. Seejärel tuleb

tuvastada saematerjali lepingutingimustele mittevastavuse aluseks oleva puuduse olemasolu.

VÕS §217 lg 1 esimese lause järgi ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele,

eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi

vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas

juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus

ilmneb hiljem.

Kostja esitas pooltevahelise e-kirjavahetuse, mis tõendab saematerjali tellimist (kd II, tl 46–60).

Kostja tõi asjaoludena esile, et kostja esitas hagejale tellimuse, sh andmed kauba sortimendi,

koguse, omaduste, mõõtute, niiskussisalduse protsendi, kvaliteedinõuete, hindade ja

kohaletoimetamise tingimuste kohta. Tellimuslehtedel ei korratud eelnevaid andmeid üle, vaid

esitati teave materjali mõõtude, koguse, hinna, lisanduva käibemaksu ja tarnetingimuste kohta.

Lisaks väitis kostja, et saematerjali mittevastavusest teavitati müüja esindajat kohe, kui

puudustest teada saadi. Ka selle kohta on kostja esitanud pooltevahelise e-kirjavahetuse

kontrollaktide edastamise kohta, märkides, et kontrollaktide lahtris „Täiendavad märkused“

kirjeldati tarnitud kauba või selle pakkimise juures ilmnenud puuduseid (kd II, tl 82–183).

Kostja esitatud tõendid on võõrkeelsed, kuid arvestades esile toodud asjaolusid, mida kostja

soovib nende tõenditega tõendada, siis menetlusökonoomiast lähtudes ja vastaspoole vastuväite

puudumise tõttu ei nõua kohus TsMS § 33 lg 1 järgi dokumentide sisu ja mahtu arvestades

nende tõlget eesti keelde.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud oma nõude lahendamiseks

vajalikke asjaolusid. Ringkonnakohus selgitas pooltele tasaarvestuse aluseks oleva õigussuhte

kvalifikatsiooni, nõude eeldusi ja tõendamiskoormuse jaotust. Kohus ei saa kahju hüvitamise

nõude aluseks olevaid asjaolusid ise välja selgitada, sest hagimenetlus on võistlev menetlus ja

üksnes poolel on õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229

nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. Kuna praegusel

juhul ei ole hagejapoolne müügilepingu rikkumine tõendatud, siis puudub vajadus hinnata

poolte väiteid teiste kahju hüvitamise nõude eelduste kohta.

12. Kolleegium rahuldab TsMS § 462 lg 2 järgi kostja taotluse asendada praeguses otsuses

kostja, tema endise ja praeguse juhatuse liikmete nimed tähemärkidega ning ei avalda nende

isikute registrikoodi ega isikukoodi. Selleks, et kostja ei oleks identifitseeritav läbi hageja ja X

OÜ nime, asendab kohus omal algatusel ka nende äriühingute ja juhatuse liikmete nimed

tähemärkidega ning ei avalda nende isikute registrikoodi ega isikukoodi.

Menetluskulude jaotus

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)