2-20-13249/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. detsember 2021

Tsiviilasja number

2-20-13249

Tsiviilasi

ANLE Ehitus OÜ hagi Ritsu Loghomes OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

ANLE

Ehitus

OÜ

apellatsioonkaebuse hind

15 749 eurot 16 senti

Ritsu

Loghomes

OÜ

vastuapellatsioonkaebuse hind

7052 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ANLE Ehitus OÜ apellatsioonkaebus ja Ritsu

Loghomes OÜ vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

23. november 2021

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant / vastuapellatsioonkaebuse vastustaja

(hageja) ANLE Ehitus OÜ (registrikood 10709923),

lepinguline esindaja advokaat Simo Soolo

Vastustaja / vastuapellant (kostja) Ritsu Loghomes

OÜ (registrikood 11794828), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Jätta ANLE Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Rahuldada

Ritsu

Loghomes

OÜ

vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus

Ritsu Loghomes OÜ-lt välja mõistetud leppetrahvi

suuruse ja menetluskulude jaotuse osas.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada ANLE Ehitus OÜ hagi Ritsu Loghomes

OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt,

mõista Ritsu Loghomes OÜ-lt ANLE Ehitus OÜ

kasuks välja leppetrahv 6000 eurot.

Jätta menetluskulud maakohtus ANLE Ehitus OÜ

kanda.

Jätta muus osas Tartu Maakohtu 9. juuli 2021. a

otsus muutmata.

5. Lugeda Tartu Maakohtu 9. juuli 2021. a otsuse

resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

5.1. Rahuldada ANLE Ehitus OÜ hagi osaliselt.

Mõista Ritsu Loghomes OÜ-lt ANLE Ehitus OÜ

kasuks välja leppetrahv 6000 eurot ja kahjuhüvitis

kohtueelsete õigusabikulude katteks 552 eurot 50

senti.

5.2. Jätta muus osas ANLE Ehitus OÜ hagi

rahuldamata.

5.3. Jätta menetluskulud maakohtus ANLE Ehitus

OÜ kanda.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

ANLE Ehitus OÜ kanda.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. ANLE Ehitus OÜ (hageja) esitas 11. septembril 2020 hagi Ritsu Loghomes OÜ (kostja) vastu

22 962 euro ning viivise seaduses sätestatud määras hagi esitamisest kuni täitmiseni saamiseks.

Nõudest 7500 eurot on leppetrahv üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamata jätmise eest,

14 500 eurot leppetrahv kohustuse täitmata jätmise eest ning 962 eurot kahjuhüvitis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. jaanuaril 2020 lepingu kaupade ja teenuse

vahetamiseks (tl 5). Hageja kohustuseks oli ehitada kostjale kasutatud aspiratsioonisüsteem

koos pakkumises toodud materjali ja töödega. Lepingu p-i 1 kohaselt pidi hageja täitma

pakkumises toodud kohustused hiljemalt 1. veebruariks 2020. Kostja kohustuseks oli tarnida

hagejale palkmaja Riina. Lepingu p-i 2 kohaselt pidi kostja täitma pakkumises toodud

kohustused hiljemalt 28. veebruariks 2020.

Hageja täitis lepingulised kohustused koos kostja soovitud lisamuudatustega 27. jaanuaril 2020,

s.o neli päeva enne tähtaega. Lepingu p-st 5 tulenes kostja kohustus allkirjastada üleandmise-

vastuvõtmise akt ning juhul, kui kostja keeldub üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest,

on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 10% kostja pakkumise lõpphinnast ja kostja kohustub

leppetrahvi tasuma ühe nädala jooksul arvates hagejalt vastava nõude saamisest. Hageja tegi

pärast omapoolsete kohustuste täitmist endast kõik oleneva, et kostja üleandmise-vastuvõtmise

akti allkirjastaks (saates akti korduvalt kostjale allkirjastamiseks), kuid kostja viivitas

pahatahtlikult akti allkirjastamisega ega ole seda siiani teinud.

Kostja keeldub põhjendamatult akti allkirjastamast. Kuivõrd kostja on aga faktiliselt hageja töö

vastu võtnud, tuleb lugeda, et hageja on kohustused kostja ees kohaselt ja tähtaegselt täitnud

ning üleantu osas puuduvad kostjal pretensioonid. Kostja on lepingu p-i 5 rikkunud ning hageja

on õigustatud nõudma leppetrahvi summas, mis vastab 10%-le hageja pakkumises toodud

summast. Hageja pakkumises oli lõpphind 75 000 eurot, leppetrahvi suuruseks on 7500 eurot.

Kostja on täitnud lepingut vaid osaliselt ja andnud kauba üle kolmes osas järgnevates kogustes:

10. veebruaril 2020 palke 13,6 LDM-i, 11. märtsil 2020 palke 13,6 LDM-i ja 11. mail 2020

saematerjali, hööveldatud materjale (lauad) 8 LDM-i. Lepingu p-st 4 tulenevalt kohustus kostja

tasuma hagejale viivist 0,5% päevas pakkumises toodud lõpphinnast kuni kohustuse täitmiseni.

Hageja toetub leppetrahvi nõudes rikkumisele tervikuna, s.o osas, milles need olid tarnimata

28. veebruari 2020. a seisuga.

Kostja on olnud viivituses alates 1. märtsist 2020 ja kuivõrd kostja pakkumise lõpphind oli

75 960 eurot (sh käibemaks), siis vastavalt lepingu p-dele 2 ja 4 on leppetrahv iga viivitatud

päeva eest 379 eurot 80 senti ning hagiavalduse esitamise seisuga on kogunenud lepingu p-i 2

rikkumise eest leppetrahvi 74 061 eurot. Kuivõrd eelduslikult ületab menetluse vältel hageja

leppetrahvi nõue põhinõuet (75 960 eurot) ja sellise suurusjärgu ulatuses leppetrahv oleks

ebamõistlik, vähendas hageja oma leppetrahvi nõuet 14 500 euroni.

Kuivõrd kostja ei täitnud vaatamata hageja korduvatele nõudmistele lepingus toodud kohustusi

(ei tarninud hagejale palkmaja, lepingu p-i 2 rikkumine) ning keeldus allkirjastamast

üleandmise-vastuvõtmise akti (lepingu p-i 5 rikkumine), pidi hageja pöörduma õigusabi

saamiseks advokaadibüroo poole nõudekirja ja hagihoiatuse koostamiseks ning sellele

järgnenud läbirääkimisteks, mis tekitas hagejale täiendava kulu 962 eurot.

Hageja on juba hagis märkimisväärselt leppetrahvi vähendanud. Lepingu on sõlminud kaks

juriidilist isikut, leppetrahvide suurused ei olnud lepingus peidetud ja suurusjärgud pidid olema

arusaadavad. Kostja käitumine ei ole kooskõlas pacta sunt servanda põhimõttega. Lepingu

mõte oli, et kumbki pool vahetab teisega sisuliselt samaväärse kauba või teenuse (hageja

pakkumise väärtus 75 000 eurot koos käibemaksuga vs kostja pakkumise väärtus 75 690 eurot

koos käibemaksuga). Hageja ei ole sellises väärtuses kostjalt kaupa saanud.

Kostja tegi kolm tarnet, kokku 35,2 LDM-i. Isegi, kui lähtuda sellest, et kostjal oli õigus jätta

siseuksed, trepp ja tihendid tarnimata, siis kostja tarnis tähtaegselt vaid 38%, s.o esimese tarne.

Kui pooled oleks kokku leppinud, et leppetrahvi viivist võib nõuda vaid tarnimata kaubalt, on

hagejal siiski õigus nõuda leppetrahvi tähtaegselt tarnimata jäänud kaubast. Kui arvestada, et

62% kaubast, millele lisada siseuks, trepp ja tihendid väärtusega 6696 eurot tarniti kas hilinenult

või ei tarnitud üldse, siis 62% kostja pakkumisest moodustab 46 927 eurot, ning hageja on

omakorda vähendanud nõuet 14 500 euroni ehk enam kui kolm korda.

Leppetrahvi täiendav vähendamine toob kaasa poolte ebavõrdse kohtlemise, üldise õigusliku

ebakindluse ja ebaõigluse hageja suhtes, kes on omapoolsed kohustused ära täitnud. Kostja on

juriidiline isik, kellel on igapäevane majandustegevus ning leppetrahv on kostjale jõukohane.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Leppetrahvi nõue täitmisega viivitamise eest ei ole põhjendatud.

Lepingu p-is 4 ei ole viidatud kohustusele, mille rikkumine tooks kaasa leppetrahvi, seega p 4

puhul on tegemist tühja kokkuleppega, räägitakse hoopis viivisest, mida saab leppida kokku

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral.

Kostja ei ole kauba üleandmisega viivituses. Pooled on leppinud kokku uues tarnekuupäevas

(tl 47–62, pöördel) esialgu 17. aprillil 2020, hiljem aprilli lõpus. Saades kolmanda osa materjale

kätte 11. mail 2020, ei esitanud hageja selle kohta mingeid pretensioone. Uste, treppide ja

tihendi tarnimise hilinemist ei saa kostjale ette heita, kuna uksed pidi hageja ise välja valima

(tellima) ja treppi üldse mitte tellima – hageja on seda oma e-kirjades korduvalt rõhutanud.

Tihendid on olemas kostja tehases ja hageja võib neile igal ajal järele tulla.

Hageja on kaotanud leppetrahvinõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 järgi. Hagi kohaselt

on leppetrahvinõue muutunud sissenõutavaks alates 1. märtsist 2020, teade leppetrahvi kohta

esitati 2. juunil 2020, st üle kolme kuu hiljem. Kirjavahetusest on näha, et hageja aktsepteerib

palkmaja tarnimist algselt 17. aprillil 2020, seejärel aprilli lõpuks 2020 ja mais 2020.

Hagejal puudub leppetrahvinõue lepingu p-i 5 alusel. Hageja on enda väitel andnud kauba üle

27. jaanuaril 2020 aga teatanud akti allkirjastamise soovist alles 29. aprilli 2020. a e-kirjaga ja

leppetrahvinõudest alles 2. juunil 2020. Hageja on kaotanud leppetrahvinõude ebamõistliku

hilinemise tõttu (VÕS § 159 lg 2), sest hageja teavitas leppetrahvist üle nelja kuu hiljem, kui ta

pidi saama teada väidetavast rikkumisest (akti allkirjastamisest keeldumisest). Samuti on poolte

kirjavahetusest näha, et hageja soovis aktile allkirja siis, kui ta ei saanud oma tahtmist palkmaja

ustega seonduvalt. Hageja käitumine on vastuoluline ja hea usu põhimõttega vastuolus.

Kostja ei ole keeldunud akti allkirjastamisest lepingu p-i 5 mõistes. Hageja soovis 29. aprilli

2020 e-kirjas akti allkirjastamist 27. jaanuari 2020 seisuga, mida ei olnud võimalik teha, kuna

see oleks dokumendi võltsimine. Samuti püstitas kostja küsimuse, et kaubal on puudused ja

seadmetega ei tulnud kaasa mitte mingisugust dokumentatsiooni. Tegemist oli kasutatud

seadmetega, mille päritolu kohta puuduvad andmed. Kostja tegi juunis 2020 hagejale mitmeid

ettepanekuid uste ja trepi hüvitamiseks summas 5000–6000 eurot, kuid hageja keeldus sellest.

Hageja kohtuväliste õigusabikulude nõue ei ole põhjendatud. Nõudekirja koostamine ja

läbirääkimiste pidamine ei ole kahju kindlakstegemine ega kuulu kahju hüvitamisega seotud

nõuete esitamiseks VÕS § 128 lg 3 mõistes.

Alternatiivselt esitas kostja taotluse leppetrahvi vähendamiseks mõistliku suuruseni VÕS § 162

lg 1 järgi. Kostja palus täitmiskohustust puudutava leppetrahvi suuruse määramisel arvestada,

et kostja on tarninud puitmaja osad, milles kokkuleppe oli. Vaid siseuksed ja trepp jäid

tarnimata, sest hageja on trepist loobunud ja soovis siseuksi ise tellida. Seega ei saa nende

esemete osas teha kostjale etteheiteid. Kostja on kokkuleppe täitnud ja hageja on aktsepteerinud

kauba teatud hilinemisega tarnimist ehk tähtaja pikendamist. Viimane osa kaubast tarniti

pandeemia tingimustes ja hageja kinnitas istungil, et ta ei ole siiani asunud palkmaja kokku

panema. Seega hagejal ei olnud tähelepanuväärset ega õigustatud huvi lepingu täitmise vastu

kokkuleppes näidatud kuupäevaks. Mõistlik leppetrahv võiks olla 1–1,5% hageja pakkumise

mahust ehk ca 1000 eurot. Arvestades kirjavahetusest tulenevaid kokkuleppeid tähtaegade osas,

oleks hilinemine tinglikult vaid 6 päeva (1. – 6. mai), kuid hageja ei väljendanud selle vahemiku

osas kavatsust leppetrahvinõuet esitada, aktsepteerides kaupade saamist.

Kostja esitas akti allkirjastamisest keeldumise leppetrahvi osas alternatiivselt leppetrahvi

vähendamise nõude. Hageja ei ole soovinud akti allkirjastamist seadme üleandmisel, nagu

kokkuleppe p-is 5 on kokku lepitud, vaid oluliselt hiljem ja olukorras, kus pooltel olid tekkinud

erimeelsused kostja tarnitava kaubaga seoses. Mõistlik leppetrahv võiks olla ca 1% pakkumise

hinnast ehk ca 750 eurot, mitte enam.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. juuli 2021. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja leppetrahvi 6000 eurot lepinguliste kohustuste rikkumise eest, leppetrahvi

500 eurot üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamata jätmise eest ja kahjuhüvitise 552 eurot 50

senti hageja kohtueelsete õigusabikulude katteks. Ülejäänud osas jättis maakohus hageja hagi

rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi nõude

eeldusteks on poolte vahelise lepingu olemasolu, lepingus sisalduv kokkulepe, mis paneb

poolele

kohustuse

lepingu

rikkumisel

tasuda

lepingus

määratud

rahasumma

(leppetrahvikokkulepe) ning lepingulise kohustuse rikkumine.

Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 16. jaanuaril 2020 lepingu vastastikku

kaupade ja teenuse vahetamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu p 4 on käsitletav

leppetrahvikokkuleppena ning kas ja millise kohustuse rikkumise puhuks on selles lepinguline

sanktsioon ette nähtud. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises ulatuses on kostja oma

kohustusi rikkunud ning kas esineb alus leppetrahvi nõudmiseks lepingu p-de 4 ja 5 alusel.

Lepingu p-i 4 kohaselt kohustub pool tasuma teisele poolele viivist 0,5% päevas pakkumises

toodud lõpphinnast kuni kohustuse täitmiseni. Arvestades lepingu lühidust on mõistlikule

keskmisele inimesele selge, et see säte sisaldab sanktsiooni poolte poolt oma lepinguliste

põhikohustuste (lepingu p-des 1 ja 2 toodud kohustuste) rikkumise eest. Muid olulisi kohustusi

leping ei sätesta, v.a üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise kohustus p-is 5, mille

rikkumine näeb ette eraldi leppetrahvi. Lepingu p-i 4 käsitlemist leppetrahvikokkuleppena ei

välista asjaolu, et seda sanktsiooni nimetatakse viiviseks ning see on kokku lepitud igapäevaselt

suurenevana määras 0,5% pakkumises toodud lõpphinnast. Leppetrahvi kokku leppimine

muutuva suurusena ei ole täitmiskohustuse puhul õiguslikult lubamatu. Seega on lepingu

tingimusi koosmõjus tõlgendades võimalik aru saada, et pooled on lepingu p-is 4 leppinud

kokku leppetrahvis lepingust tulenevate vastastikuste põhikohustuste rikkumise eest.

Hageja põhiväiteks on, et kostja on täitnud lepingut vaid osaliselt. Kostja ei ole vaidlustanud

tarnete toimumise aegu (välja arvatud täpsustus maikuu tarne valmispaneku aja osas), kuid

leiab, et tarnetähtaegu on muudetud, mistõttu kostja ei ole oma kohustusi rikkunud.

Hageja on 18. märtsi 2020. a (tl 53) ja 23. aprilli 2020. a (tl 56 pöördel) e-kirjadega andnud

kostjale täitmiseks täiendava tähtaja VÕS § 114 lg 1 mõistes. VÕS § 114 lg 2 kohaselt

täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Lepingu

järgi oli tarneajaks 28. veebruar 2020 ning selleks tähtajaks oli kostja tarninud vaid esimese osa

kaubast. Ülejäänud osas oli kohustus täitmata, mis on käsitletav lepingu rikkumisena.

Eeltoodud täiendavate tähtaegade andmine toimus pärast kokkulepitud tarnetähtaja ületamist

ning teistkordselt ka peale esimese täiendava tähtaja ületamist. Seega ei saa kostja väita, et

pooltel eksisteeris kokkulepe tarnetähtaja pikendamiseks. Kostja väited tähtaja pikendamise

kohta ei välista kostja vastutust kokkulepitud tarnetähtaja rikkumise eest. Küll aga võib

täiendavate tähtaegade võimaldamine olla leppetrahvi vähendamise aluseks.

Ka hageja 21. aprilli 2020 e-kirjas sisalduv kinnitus, et siseuksed valib hageja ise ja trepp jääb

tellimusest välja (tl 55), ei välista kostja rikkumist, sest esemetest loobumisest on hageja

teatanud pärast lepingus kokkulepitud tarnetähtaega. Seega ei muuda teade ei lepingu sisu ega

selle tähtaega. Hageja ei loobunud nimetatud esemetest tingimusteta, vaid soovis uste tellimist

teiselt tootjalt ligikaudu samas summas.

Kostja ei järginud hageja poolt antud täiendavaid tähtaegu ning tarnis kolmanda osa kaupa mais

2020 ega tarninud lõppjärgus treppi, siseuksi ja tihendeid. Kohtule esitatud andmete kohaselt

teatas kostja, et tihendid on olemas ning hageja võib neile järele tulla alles 4. novembril 2020.

Kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks tihendid hagejale tarnimiseks pannud valmis

varem või ettenähtud tarnetähtaja raames. Seega on täidetud hageja leppetrahvi nõude eeldused.

Lepingu p-st 5 tuleneb, et üleandmisel ja vastuvõtmisel allkirjastavad pooled või nende poolt

volitatud isikud kauba ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, millega pool kinnitab teise poole

soorituse vastuvõtmist. Juhul kui pool leiab kaubal või teenusel olevat puudused, kohustub pool

need akti allkirjastamisel detailselt märkima üleandmise-vastuvõtmise akti. Kui pool keeldub

üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest, on teisel poolel õigus nõuda leppetrahvi 10%

poole pakkumise lõpphinnast teatades sellest e-postiaadressile.

Vaidlust ei ole selles, et akt aspiratsioonisüsteemi kostjale üleandmise kohta on allkirjastamata

ja et aspiratsioonisüsteem anti kostjale üle 27. jaanuaril 2020. Kostja leidis, et hageja ei

nõudnud aspiratsioonisüsteemi üleandmisel akti allkirjastamist. Hageja ei ole tõendanud, et ta

oleks seda üleandmisel nõudnud. Tõenditest nähtuvalt asus hageja üleandmis-vastuvõtmisakti

allkirjastamist nõudma alles 29. aprillil 2020, s.o kaks kuud peale tööde üleandmist. Samas ei

ole akti hilisem allkirjastamine välistatud. Hageja on tõendanud, et ta on kostjalt seda nõudnud

ning esitanud enda poolt allkirjastatud üleandmis-vastuvõtu akti. Kostja akti allkirjastanud ei

ole, seega tuleb lugeda kostja sellest keeldunuks. Kostja väide, et talle ei olnud üle antud

aspiratsioonisüsteemi puudutavat dokumentatsiooni (v.a elektriskeem) ei andnud alust jätta akt

allkirjastamata. Hageja on kostjat oma leppetrahvinõudest teavitanud.

VÕS § 162 lg 1 näeb ette, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Täitmiskohustuse rikkumise eest on hagejal õigus nõuda leppetrahvi kahe tarnega hilinemise

eest, millest üks tarniti 11. märtsil 2020, s.o 11 päeva hiljem ning teine 7. mail 2020, s.o 2 kuud

7 päeva hiljem. Viimase tarne kaup oli tarnimiseks valmis 7. mail 2020 ning kostja teavitas

selles hagejat (tl 59), tarnekohaks oli kostja asukoht, hageja viis kauba ära 11. mail 2020.

Hageja nõudis leppetrahvi trepi, siseuste ja tihendite tarnimata jätmise eest. Samas on hageja

21. aprilli 2020. a e-kirjas kostjale selgelt teatanud, et ta ei soovi kostja poolt pakutavaid

siseuksi ning trepp jääb tellimusest välja. Siseuksed valib hageja ise välja (tl 55). Hageja ei ole

ka poolte hilisemas kirjavahetuses väljendanud soovi saada siseuksed ja trepp, ehkki kostja on

vähemalt uste osas nende tellimist hiljem korduvalt pakkunud. Seega on hageja loobunud

täitmisest nii uste kui ka trepi osas. Leppetrahv on aktsessoorne kõrvalkohustus ning sõltub

põhikohustuse kehtivusest. Kuivõrd käesoleval juhul loobus hageja täitmiskohustusest siseuste

ja trepi osas, ei ole hagejal õigust nõuda leppetrahvi kostja pakkumises nimetatud siseuste ning

trepi tarnimisega viivitamise eest.

Hagejal on õigus nõuda leppetrahvi kahe kohustusega viivitamise eest ning kokku 2 kuu 7 päeva

(s.o kokku 68 päeva) ulatuses. Lepingu p-i 4 kohaselt on leppetrahvi suuruseks 0,5% päevas

pakkumises toodud lõpphinnast kuni vastava kohustuse täitmiseni. Kostja pakkumise lõpphind

oli 75 960 eurot (sh käibemaks) ning leppetrahv iga viivitatud päeva eest 379 eurot 80 senti.

Leping ei diferentseeri leppetrahvi sõltuvalt täitmata kohustuse ulatusest vaid lähtub jäigalt

poole pakkumise lõpphinnast. Seega on lepingujärgseks leppetrahvi summaks 25 826 eurot 40

senti (68 päeva*379,8 eurot). Kuivõrd kõnealused tarned on tehtud ja hageja poolt vastu võetud,

siis ei saa see summa ajas suureneda.

Maakohus leidis, et hageja nõutav leppetrahv täitmiskohustuse rikkumise eest on ebamõistlikult

suur. Hageja on nõuet vähendanud 14 500 euroni, kuid ka sellises suuruses on leppetrahv kõiki

asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur. Leppetrahvi ebamõistlik suurus tuleneb eelkõige

asjaolust, et leppetrahvi kokkulepe ei võimalda arvestada rikutud kohustuse ulatust vaid lähtub

jäigalt kogu pakkumise lõpphinnast. Kostja on hilinenud kahe tarnega, millest ühega vaid 11

päeva. Seega on rikkumise väärtus väiksem kui leppetrahvi kokkulepe seda võimaldab.

Maakohus nõustus hagejaga, et leppetrahv kannab nii kohustuste täitmisele suunavat kui ka

kahju hüvitamise eesmärki. Kohus ei saa aga leppetrahvi mõistliku suuruse küsimuse

lahendamisel arvestada hageja kohtueelsete õigusabikulude ja menetluskulude suurust. Hageja

on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane (tl 115 pöördel) ning kaupade saamisel saanuks

ta sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust kasutada. Seetõttu saab leppetrahvi määramisel

lähtuda hinnast ilma käibemaksuta. Hageja on jäänud lepingu alusel soovitust ilma 5580 euro

ulatuses. Lisaks on hagejal saamata tihendid, mille väärtust ei ole kumbki pool välja toonud,

kuid mille kostja oli juba 4. novembri 2020. a seisuga valmis hagejale üle andma. Selles osas

on hageja tänaseks ise vastuvõtuviivituses, mistõttu tihendite võimalikku maksumust

leppetrahvi suuruse määramisel ei arvestata. Tihendite tarnimiseks olemasolekust teavitati

hagejat alles 4. novembril 2020. Samas oli poolte vahel muude lepingus ette nähtud esemete

üle tekkinud vaidlus ning kostjale hageja poolt põhjustatud segadus, kas ja mida ta tellima ja

tarnima veel peaks. See võis vähemalt osaliselt olla tihendite tarne tegemata jäämise põhjuseks.

Hageja ei ole tihenditele kokkulepitud tarnekohta (kostja juurde) tänaseni järele läinud.

Hageja on siseuste ja trepi osas täitmisnõudest loobunud, kuid mitte tasuta. Hageja nõudis selle

asemel siseuste tellimist teiselt pakkujalt, millest kostja keeldus. Asjaolu, et hageja on

täitmiskohustusest loobunud, ei tähenda, et kostjal peaks olema õigus hageja arvelt rikastuda.

Kuivõrd leppetrahv kannab kahju hüvitamise ja nõuete esitamise lihtsustamise funktsiooni, on

mõistlik leppetrahvi ulatuse määramisel arvestada mh seda, missuguses ulatuses on kostja

hageja arvel rikastunud. Hageja loobus täitmisnõudest osaliselt, kuid soovis täitmist muul viisil.

Mõlemad pooled on läbirääkimistes lähtunud jäigalt oma positsioonist ega ole olnud piisavalt

võimelised arvestama teise poole seisukohtadega. Hageja on andnud kostjale täitmiseks

täiendavaid tähtaegu ega ole andnud mõista, et ta soovib leppetrahvinõude esitada. Hageja

leppetrahvi nõue ei ole esitatud hilinedes, nõue on esitatud vähem kui kuu peale viimase

tarnekohustuse ning hageja ei ole leppetrahvi õigust VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud.

Hageja ei ole tänaseni asunud kostja poolt tarnitud palkmaja püstitama. Seega võib järeldada,

et hagejal ei olnud kõrgendatud huvi selleks, et tarne toimuks just 28. veebruaril 2020. Seega

ei saa ühe koormaga 11-päevast ning teisega 68-päevast viivitamist lugeda hageja huve

sedavõrd oluliselt kahjustavaks, mis tingiks sedavõrd kõrge leppetrahvi nõuet. Arvestades

mõlema poole õigustatud huve pidas maakohus mõistlikuks leppetrahvi suuruseks kostja

täitmiskohustuste rikkumise eest 6000 eurot.

Lepingu p-st 5 tuleneva kohustuse rikkumise puhuks on pooled näinud ette leppetrahvi 10%

poole pakkumise lõpphinnast, mis hageja pakkumise puhul on 7500 eurot (10% * 75 000).

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja poolt nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur ning

esineb alus selle vähendamiseks. Hageja poolt nõutava leppetrahvi suurus ei vasta kostja

rikkumise raskusele. Üleandmis-vastuvõtmisakti eesmärgiks on fikseerida kauba või teenuse

üleandmise fakt ning sellega asja juhusliku kahjustumise ja hävimise riisiko ülemineku aeg.

Pooled ei vaidle, et aspiratsioonisüsteem on hageja poolt kostjale üle antud 27. jaanuaril 2020,

kostja on asja vastu võtnud ning kasutab seda. Pooled võivad vaielda asja võimalike puuduste

üle, kuid need ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kuna asja üleandmises vaidlust ei saa olla

ning vastutuse välistamise lisakokkulepete osas akti allkirjastamise kohustus puudus, siis ei saa

olla hagejal ka reaalset õigustatud huvi akti allkirjastamise suhtes. Ka hageja ise on käitunud

selle kohustuse täitmise nõudmisel ebajärjekindlalt. Tõendatud ei ole, et hageja oleks nõudnud

seda lepingus ettenähtud ajal – aspiratsioonisüsteemi üleandmisel. Hageja on asunud nõudma

kohustuse täitmist alles hiljem, kui poolte vahel tekkisid vaidlused. Hageja ei ole toonud

kohustuse täitmata jätmisest tingituna välja ühtki reaalset kahju. Maakohus pidas mõistlikuks

leppetrahvi suuruseks akti allkirjastamise kohustuse täitmata jätmise eest 500 eurot.

Hageja nõudis kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 962 eurot. VÕS § 128 lg 3 kohaselt

hõlmab otsene varaline kahju muuhulgas ka mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või

vähendamiseks ja hüvitise saamiseks. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse

staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju

hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad (Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-138-10, p 29). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3

kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas

ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli

vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (Riigikohtu

3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 11). Pooled pidasid läbirääkimisi seoses

tarne hilinemise, akti allkirjastamise ning siseuste tellimise või kompenseerimisega alates

aprilli lõpust 2020. Omavahel pooled kokkuleppele ei saanud, mistõttu oli õigusabi vajalik.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks, on kehtiva

kohtupraktika kohaselt mõistlik. Õigusteenuse mahtu pidas maakohus põhjendatuks osaliselt 4

tunni 15 minuti ulatuses, s.o 552 eurot 50 senti. Hageja kinnitas, et ta on

käibemaksukohustuslane, seega on mõistlik eeldada, et ta on kohtueelsetelt õigusabikuludelt

makstud käibemaksu saanud maha arvata. Hageja ei ole nõude esitamisel põhistanud ega

tõendanud vastupidist. Seega ei saa kohtueelsete menetluskulude hüvitisele lisada käibemaksu.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi ulatuses, mis jäi poolte

vastastikuste kompromissläbirääkimiste vahele. Mõlemad pooled on näidanud võimetust

mõista teise poole positsiooni ning teha kompromissi sõlmimiseks mööndusi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja

palub teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv

14 500 eurot lepingulise kohustuse rikkumise eest, leppetrahv 7500 eurot üleandmis-

vastuvõtmisakti allkirjastamata jätmise eest, kahjuhüvitis 801 eurot 66 senti hageja kohtueelsete

õigusabikulude katteks ning jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus, et leppetrahvide nõuete eeldused on küll

täidetud, kuid sellele vaatamata vähendas leppetrahvi nõudeid rohkem, kui 90% ulatuses, jättes

arvestamata, et hageja oli juba hagiavalduses ise märkimisväärselt piiranud leppetrahvi nõuet.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on kohustuste täitmata jätmisega rikastunud hageja arvelt.

Otsusest nähtuvalt on maakohus leppetrahviga lugenud kaetuks kostja rikastumise ning

leppetrahv hõlmab seega kostja poolt täitmata jäänud lepingulist kohustust 5580 euro ulatuses.

Seega leidis maakohus, et hagejal on otsest kahju ületavas osas õigus leppetrahvile sisuliselt

üksnes 420 euro ulatuses (otsusega väljamõistetud 6000 eurot – kostja rikastumine 5580 eurot),

mis moodustab 0,6% leppetrahvist (74 061 eurot x 0,6%), millele hagejal oli lepingu p-de 1, 2

ja 4 kohaselt õigus.

Kostjal oli kohustus akt allkirjastada hageja poolt soorituse üleandmisel. Alles kohtuistungil

hakkas kostja väitma, et hageja sooritus oli puudustega. Kostjal oli kohustus akt allkirjastada

ka vaatamata väidetavatele puudustele. Tegelikult mingeid puudusi hageja sooritusel ei olnud.

Pooled leppisid lepingus kokku, et kui puudused on, tuleb need akti märkida.

Pooled ei ole lepingut muutnud, mistõttu kumbki pool pidi lepingu täitma ulatuses, viisil ja

tähtajal, nagu seda nägi ette leping. Seega ei olnud tegemist täiendava tähtaja andmisega, vaid

hageja täitmisnõudega. Kostjal ei saanud tekkida ootust, et hageja poolt täiendav lepingu

täitmise nõue välistab kostja vastutuse lepingu rikkumise eest. Maakohtu otsus on vastuolus

VÕS § 114 lg-ga 2, kuivõrd isegi kui tegemist oleks olnud täiendava tähtaja andmisega, siis ka

sellisel juhul tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest.

Leppetrahvi eesmärk oli tagada, et kui võlgnik ei täida kohustust (rikub lepingut), saab

võlausaldaja nõuda kiiresti kompensatsiooni.

Käesoleval juhul leppisid leppetrahvis kokku kaks juriidilist isikut ning leppetrahvide suurused

ei olnud ühe-leheküljelises lepingus peidetud ja suurusjärgud pidid olema arusaadavad.

Maakohus on eiranud leppetrahviga seotud tõendamiskoormist. Kostja kohustus oli tõendada,

et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne. Kostja ei ole seda teinud. Maakohus leidis õigesti,

et tegemist oli lihtsa lepinguga ning keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, millise

rikkumise eest lepingu p 4 leppetrahvi sätestas. Ühtlasi tuvastas kohus, et kostja oli viivituses.

Leppetrahvi vähendamine on kohtu õigus, mitte kohustus. Praegusel juhul oli hageja

leppetrahvi nõue kohustusest kordades väiksem ning hageja esitas nõude niigi juba oluliselt

vähendatud ulatuses. Ainuüksi leppetrahvi suurus ei ole aluseks, et lugeda leppetrahv tühiseks.

Maakohus ei saanud leppetrahvide vähendamisel arvestada, et hageja soovis loobuda kostja

poolt pakutud ustest ja trepist, kuivõrd tegemist oli läbirääkimistega, mis tekkisid alles siis, kui

oli selge, et kostja ei olnud lepingut tähtaegselt täitnud ning hageja otsis olukorrale lahendust.

Kuivõrd pooled kokkuleppele ei saanud, jäi poolte vahel kehtima leping algsetel tingimustel.

Maakohtu järeldus, nagu oleks hageja loobunud selles osas lepingu täitmisest, on ebaõige.

Maakohus vähendas leppetrahvi ka põhjusel, et hageja on ise kinnitanud, et ei ole palkmaja

püstitama asunud ning hinnanud. Kohus on väljunud menetluse piiridest asudes tõlgendama

poolte ootusi lepingu tähtaegse täitmise üle. Kui pooled on leppinud kokku kohustuste täitmise

tähtajas, ei saa kohus otsusega hakata sisustama lepinguga sätestatud tähtaegu teisiti.

Otsusega on vähendatud leppetrahvi summani, mis on võrdsustav hagejale tekkinud kahjuga.

Selline vähendamine võtab ära leppetrahvi survefunktsiooni. Seega on maakohus rikkunud

VÕS §-d 158 lg 1 ja 161 lg 1 ning 162 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8. Hageja palub kontrollida

vähendamise seaduslikkust ning hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa

osas diskretsiooni piiridest kinni pidamist.

Otsus ei ole jälgitav osas, milles maakohus leidis, et hageja kohtuvälised kulud kui tekkinud

kahju on osaliselt põhjendamata. Kohus ei esitanud ühtegi põhjendust, miks jäi rahuldamata

hageja kahju hüvitamise nõue 249 euro 16 sendi ulatuses.

Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel on kohtu

diskretsioon piiratud.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hagi rahuldamiseks ei ole alust. Maakohus oleks

pidanud vähendama leppetrahvi veelgi suuremas ulatuses. Kostja ei ole oma kohustusi

rikkunud. Hageja ei ole palkmaja osade tarnimisega seonduvalt kahju saanud. Hageja käitumine

leppetrahvi lepingu p-i 5 alusel nõudmisel on hea usu põhimõttega vastuolus.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuab leppetrahvi uste ja trepi tarnimise hilinemise eest olukorras, kus hageja on nende

tellimisest loobunud. Tihendid on kostja tehases olemas ja hagejal on olnud võimalus need igal

ajal ära tuua. Ülejäänud kaup on viidud kostja juurest laadungitena ära hageja enda tellitud

transpordiga, mistõttu oleks hageja saanud võtta peale tihendid. Pooled pidasid läbirääkimisi,

et kostja finantseerib siseuste ja trepi tellimist kolmandalt isikult, kuid kokkuleppele ei jõutud.

Kui hageja on arvamusel, et kostja on tema arvelt alusetult rikastunud (ustest ja trepist

loobumise tõttu), siis on see eraldi õigussuhe, mis ei puuduta hageja õigust nõuda leppetrahvi.

Kuna hageja andis lisatähtaegasid vähemalt 2020. a aprilli lõpuni ja tuli ise viimasele

kaubakoormale 11. mail järele, siis ei saa hageja arvutada leppetrahvi lepingus märgitud

1. märtsist 2020, vaid äärmisel juhul perioodi 1. maist – 11. maini 2020 eest. Pooltel oli kaupade

tarnimise tähtaja osas tähtaja pikendamise kokkulepe vähemalt 30. aprillini 2020, kuid hageja

nõuab leppetrahvi alates 1. märtsist 2020. Täiendava tähtaja jooksul on lubatud vaid selliste

õiguskaitsevahendite kasutamine, mis ei väära tähtaja andmise eesmärki. Välistatud on nt

täitmise asemel kahju hüvitamise või leppetrahvi nõudmine, lepingust taganemine, lepingu

ülesütlemine ja hinna alandamine.

Lepingu p-is 4 puudub viide kohustustele. Samuti räägib lepingu p 4 viivisest, mida saab

leppida kokku rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mitte aga leppetrahvist. Kohus

on asunud kokkuleppe p-i 4 täiendama selliselt, nagu pooled ei ole kokku leppinud. Tegemist

ei ole p-i 4 sõnastuse tõlgendamisega vaid olukorraga, kus kokkulepe on sõnastatud poolikult.

Leppetrahvi rakendamiseks peab kokkuleppest selgesõnaliselt tulenema, milliste kohustuste

rikkumise eest see rakendub. Kohus ei saa ise p-i 4 laialt sisustada.

Hageja on VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda nii lepingu p-i 4 kui

ka p-i 5 järgi. Lepingu p 5 sätestab akti allkirjastamist kauba üleandmisel ja vastuvõtmisel.

Kostja ei ole keeldunud akti allkirjastamisest lepingu p-i 5 mõistes. Hageja nõudis 29. aprilli

2020. a e-kirjas akti allkirjastamist 27. jaanuari 2020. a seisuga, mida ei olnud võimalik teha,

kuna see oleks dokumendi taandkuupäevaga allkirjastamine. Tõendatud ei ole, et hageja oleks

nõudnud selle kohustuse täitmist selleks lepingus ettenähtud ajal – aspiratsioonisüsteemi

üleandmisel. Maakohus on tuvastanud, et kostjal puudus hageja ettepandud kujul akti

allkirjastamise kohustus. Seega ei peaks hageja saama nõuda ka leppetrahvi akti allkirjastamata

jätmise eest. Hageja on loonud kostjale selge teadmise, et hageja huviks ei olnud kauba

üleandmise akti allkirjastamine. Hageja käitumine on vastuoluline ja hea usu põhimõttega

vastuolus. Kohus on neid argumente kasutanud vaid leppetrahvi vähendamise õigustamiseks.

Kostja ei pidanud alluma hageja hilisematele nõudmistele akti allkirjastamiseks, kuna hageja ei

andnud talle üle aspiratsioonisüsteemi puudutavat dokumentatsiooni (v.a elektriskeem).

Kohtuvälised õigusabikulud ei ole seotud kahjunõude esitamisega. VÕS § 128 lg 3

rakendamine ei saa hõlmata leppetrahvi kohtueelset nõudmist. Leppetrahvi nõudmine on

õiguskaitsevahendina

lepingu

täitmise

nõue,

kahju

hüvitamise

nõue

on

eraldi

õiguskaitsevahend. Seega on kohtud siiani aktsepteerinud kahju hüvitamise nõudmiste puhul

kohtueelse õigusabikulude kahjuna käsitlemist, kuna kahjunõude maksmapanek võib olla

tavapärasest komplitseeritum, mida ei saa öelda leppetrahvinõuete kohta.

Maakohus on hagi rahuldanud ligikaudses ulatuses, mida kostja on kompromissina pakkunud.

Kohus oleks pidanud kaaluma TsMS § 163 lg 2 kohaldamist ja menetluskulude hageja kanda

jätmist.

7. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

Pooled ei ole lepingut muutnud, läbirääkimised lepingu võimaliku muutmise osas toimusid

alles siis, kui kostja oli juba lepingut rikkunud. Kuna pooled kokkuleppele ei jõudnud, siis

kehtib leping algselt kokkulepitud tingimustel. Miski ei takistanud kostjat tarnida palkmaja

lepinguga ettenähtud komplektsuses.

Kostja käitumine viitas sellele, et kostja võib hakata pretensioone esitama hagejale ka hageja

juba faktiliselt kostjale üleantud soorituse osas, mis oli ka põhjuseks, miks hageja hakkas

tundma kõrgendatud huvi kostja poolt üleandmisakti allkirjastamise suhtes. Akti allkirjastamata

jätmist ei suutnud kostja põhjendada ka kohtuistungil. Kostja ainsaks väiteks jätta akt

allkirjastamata on kasutusjuhendi puudumine, mida kostja ei ole kordagi nõudnud.

Kostja vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tegemist hageja soorituse puudusega, vaid

üleantud kaup ei ole terviklik, kuivõrd puuduvad vajalikud dokumendid. Tegemist on kostja

uue väitega, mistõttu see tuleb jätta tähelepanuta tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4.

Hageja kahju hüvitamise nõue VÕS § 128 lg 3 alusel kohtuväliste õigusabikulude hüvitamiseks

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud summa suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi leppetrahvi

väljamõistmiseks üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamata jätmise eest rahuldamata ning

menetluskulud maakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus jätab ülejäänud osas maakohtu

otsuse

muutmata.

Ringkonnakohus

jätab

hageja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Hageja on esitanud kostja vastu poolte vahel 16. jaanuaril 2020 sõlmitud kaupade ja teenuse

vahetamise kokkuleppe rikkumisest tuleneva leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude. Lepingu

kohaselt pidi hageja ehitama kostjale hiljemalt 1. veebruariks 2020 kasutatud

aspiratsioonisüsteemi koos pakkumises toodud materjali ja töödega. Kostja pidi müüma

hagejale palkmaja Riina.

Lepingu punkti 5 järgi tuli üleandmisel ja vastuvõtmisel pooltel või nende poolt volitatud

isikutel allkirjastada kauba ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, millega pool kinnitab teise

poole soorituse vastuvõtmist. Juhul kui pool leiab kaubal või teenusel puudused, kohustub pool

need akti allkirjastamisel detailselt märkima üleandmise-vastuvõtmise akti. Sama punkti järgi

on teisel poolel juhul, kui üks pool keeldub üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest,

õigus nõuda leppetrahvi 10% poole pakkumise lõpphinnast teatades sellest e-posti aadressile.

Ringkonnakohtus ei vaidlusta pooled maakohtu poolt tuvastatut, et aspiratsioonisüsteem anti

kostjale üle 27. jaanuaril 2020 ning akt aspiratsioonisüsteemi kostjale üleandmise kohta on

siiani allkirjastamata. Seega on kostja kohustust rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et menetluses

esitatu põhjal saab asuda seisukohale, et kostja vastutab rikkumise eest (VÕS § 103, 160).

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja väide selle kohta, et talle ei olnud üle antud

aspiratsioonisüsteemi puudutavad dokumentatsiooni, ei andnud alust jätta akt allkirjastamata.

Lepingu p-i 5 kohaselt tuli lepingupoole soorituses esinevad puudused märkida üleandmise-

vastuvõtmise akti.

Leppetrahvi nõude eelduseks on lisaks kehtivale lepingule, võlgnikupoolsele kohustuse

rikkumisele ning võlgniku vastutusele kohustuse rikkumise eest ka nõude esitamisest

võlgnikule mõistliku aja jooksul teatamine pärast rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).

Lepingu p-st 5 tulenes, et üleandmis-vastuvõtmis akt tuli allkirjastada kauba üleandmisel-

vastuvõtmisel. Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et

hageja aspiratsioonisüsteemi üleandmisel kostjale 27. jaanuaril 2020 akti allkirjastamist ei

nõudnud. Poolte vahel toimusid aprillis 2020 läbirääkimised kostja lepingujärgse

põhikohustuse täitmise tähtaja suhtes. Poolte vahelisest kirjavahetusest ei tulene, et hageja

sooviks esitada kostja vastu leppetrahvi nõude üleandmise-vastuvõtuakti allkirjastamata

jätmise eest. Maakohus tuvastas, et hageja asus üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamist

nõudma alles 29. aprillil 2020, s.o kaks kuud peale tööde üleandmist. Ka kirjavahetuses, mis

otseselt akti allakirjutamist ennast puudutab (tl 10jj), ei viita hageja leppetrahvi nõudele.

Ringkonnakohtu hinnangul saab poolte kirjavahtusest järeldada, et kostja pigem eeldas, et

pooled jõuavad lepingu täitmise osas kokkuleppele, kuna ka kostjal on hagejale etteheiteid.

6. mai 2020 kirjas on kostja esindaja viidanud probleemidele hageja poolt paigaldatud seadmes

(tl 10 pöördel) ning leidnud, et :“mul on selle aspiratsiooniga ka tõsine probleem“. Kostja

selgitas samas kirjas eelduslikult akti puudutavalt, et kuna alguses sai tehtud üks kokkulepe

ühel paberil, siis võiks samamoodi ka lõpus ühe kokkuleppe teha. Leppetrahvi teade

(sh kohtusse esitatav leppetrahvi nõue) tuleb esitada mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 9. mai

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13). Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et ta

esitas kostjale esimest korda leppetrahvi nõude alles 2. juunil 2020 (tl 26), seega ligikaudu neli

kuud pärast leppetrahvi nõudeõiguse tekkimist. Hageja selgitas ringkonnakohtus, et ta ei

pidanud leppetrahvinõude esitamist varem mõistlikuks, et mitte vastaspoolt rünnata. Akti

allkirjastamist hakkas hageja nõudma põhjusel, et kostja võiks hakata kasutama allkirjastamata

jätmise fakti tema vastu.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi üleandmis-

vastuvõtmise aktile alla kirjutamata jätmise eest. Praegusel juhul ei saa pidada nelja kuud

mõistlikuks ajaks üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamata jätmise kohustuse rikkumisest

tuleneva leppetrahvi nõude esitamiseks. Hageja ei nõudnud akti allkirjastamist omapoolse

soorituse tegemise järel, pooltevaheliste läbirääkimiste käigus ega ka siis, kui hageja kostjale

saadetud kirjas otseselt soovis, et kostja akti allkirjastaks. Kui kostja tegi hagejale

läbirääkimiste käigus ettepaneku allkirjastada ühiselt üks dokument, ka siis ei viidanud hageja

oma õigusele nõuda leppetrahvi. Seega tuleb hageja leppetrahvi nõue üleandmis-vastuvõtmise

aktile alla kirjutamata jätmise eest jätta rahuldamata.

10. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ka kohustuse mittenõuetekohase ja hilinenud täitmise

eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lepingu p 4, mille kohaselt kohustub pool

tasuma teisele poolele viivist 0,5% päevas pakkumises toodud lõpphinnast kuni vastava

kohustuse täitmiseni, on tõlgendatav leppetrahvina. Poolte lepinguliste kohustuste väärtus oli

küll pakkumustes määratud, kuid viivisenõue esitatakse rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise puhul (VÕS § 113), hageja heidab kostjale ette mittetähtaegset kohustuse täitmist.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades lepingu lühidust, on arusaadav, et säte sisaldab

sanktsiooni poolte poolt oma lepinguliste põhikohustuste (s.o lepingu p-des 1 ja 2 toodud

kohustuste) rikkumise eest. Kuigi pooled ei ole kokku leppinud leppetrahvi ülempiiris, ei

muuda see kokkulepet kehtetuks. VÕS § 162 lg 1 järgi on kohtul võimalus leppetrahvi

maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel seda vähendada.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingujärgseks tähtajaks (28. veebruariks 2020) oli kostja tarninud

vaid esimese osa kaubast. Hageja leiab, et kostja oli kohustuste täitmisega viivituses alates

1. märtsist 2020. Maakohus tuvastas, et kostja on pärast lepingus kokkulepitud tähtaja

möödumist teinud kaks tarnet: 11. märtsil 2020, s.o 11 päeva hiljem, teine hilinenud tarne tehti

7. mail 2020, s.o 2 kuud ja 7 päeva hiljem kui lepingus esialgselt kokkulepitud.

11. Ringkonnakohus leiab, et pooled on lepingu kehtivuse ajal selle täitmise tähtaega muutnud.

Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei välista täiendava tähtaja andmine

VÕS § 114 lg 2 kohaselt hageja leppetrahvi nõudmise õigust (vt Riigikohtu 15. oktoobri

2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 23). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus aga

ekslikult tõlgendanud pooltevahelisi läbirääkimisi nii, et hageja on määranud kostjale täiendava

tähtaja kohustuse täitmiseks VÕS § 114 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud

kirjavahetusest tuleneb, et hageja ja kostja on kokku leppinud lepingu täitmise tähtaja

pikendamises. Maakohus on küll tsiteerinud hageja 18. märtsi 2020. a e-kirja, milles hageja on

öelnud, et „soovin hiljemalt 17.04.2020 (nagu viimati telefonis kokku leppisime) kätte saada

kogu palkmaja (sh siseuksed, trepp jne), mis sai kokku lepitud“ (tl 53), kuid ekslikult

järeldanud, et hageja on üksnes andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja viitab

selles kirjas selgelt pooltevahelisele kokkuleppele. Kuna ringkonnakohtu hinnangul pikendasid

pooled aga kokkuleppel lepingu täitmise tähtaega, siis ei ole hagejal õigust selle aja eest, mille

võrra kohustuse täitmise tähtpäev edasi lükati, leppetrahvi nõuda.

Seega on hagejal õigus nõuda leppetrahvi lepingulise kohustuse rikkumise eest, mis seisneb

mittetähtaegses täitmises, alates 18. aprillist 2020.

12. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja vastuapellatsioonikaebuse väited, mille

kohaselt oli lepingu täitmise lõplik tähtaeg 30. aprill 2020. Hageja kirjutas 23. aprilli 2020. a e-

kirjas kostjale, et „hiljemalt käesoleva kuu lõpuks peavad olema kõik puudu olevad materjalid

valmis transpordiks (välja arvatud uksed, nende tarne on 8 nädalat, ehk siis juuni 2020. a“ (tl

56 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul annab hageja selles kirjas täiendava tähtaja kohustuse

täitmiseks, tegemist on ühepoolse tahteavaldusega, mille kättesaamist ei ole kostja vaidlustanud

ja see ei muuda hageja õigust nõuda leppetrahvi VÕS § 114 lg 2 alusel.

Maakohus on õigesti asunud asjas seisukohale, et pooled olid kokku leppinud nn

äratoomisvõlas ning lähtunud viimase tarne osas sellest, et kaup oli tarnimiseks valmis 7. mail

2020, kostja teavitas sellest hagejat (vt tl 59), hageja viis kauba ära 11. mail 2020. Lepingu p-i

3 järgi kohustus hageja palkmaja kostja territooriumilt ära viima. Seega täitis kostja oma

kohustuse 7. mail 2020 ning selle kuupäevani on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi

kokkulepitud täitmise tähtaja ületamise eest.

13. Hageja tugineb 2. juuni 2020 (seega ligukaudu üks kuu hiljem, kui kostja oma viimase

soorituse tegi) nõudekirjas leppetrahvi saamiseks mittetähtaegse tarnimise puhul kahele

asjaolule (kostjal on tarnimata uksed ja trepp). Hageja väitel oli hagiavalduse esitamise seisuga

tarnimata tihendid palkide vahele, siseuksed ja trepp, samas ei vaidlustanud hageja

apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et hageja on loobunud täitmisest nii

lepingujärgsete uste kui ka trepi osas. Hageja ei ole menetluses ka täitmisnõuet esitanud.

Seega tuleks asja materjalide põhjal asuda seisukohale, et hagejal ei ole õigust leppetrahvi trepi

ja siseuste tarnimata jätmise eest nõuda.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja etteheited kostjale tihendite tarnimata jätmise osas

leppetrahvinõude põhjendatuse hindamisel. 2. juuni 2020. a nõudekirjas kostjale (tl 26) on

hageja väitel selleks hetkeks tarnimata üksnes uksed ja trepp. Maakohus ei ole küll arvestanud

tihendite tarnega viivitamisel leppetrahvi suuruse hindamisel, kuid on ekslikult leidnud, et

leppetrahvi nõude eeldused on tihendite tarne puhul tõendatud. Maakohus on ka ise leidnud, et

poolte vahel oli lepingus ette nähtud esemete üle tekkinud vaidlus ning kostjale hageja poolt

põhjustatud segadus, kas ja mida ta siis tellima ja tarnima veel peaks, mis võis vähemalt

osaliselt olla tihendite mittetarnimise põhjuseks.

13. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis välistaksid kostja vastutuse hageja ees.

Kuigi hageja esindaja on 23. aprilli 2020. a e-kirjas täiendavalt selgitanud, et „….on aus kui

sina ei soovi saada suuremat kasumit uste edasimüügilt (kui see hinna vahe, mis sa saad

majatootjana ostes) ja Mina ei soovi saada kompensatsiooni maja tarnekomplekti hilinemise

eest“, ei saa seda üksikut väidet ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada kui loobumist

võimalikust leppetrahvinõude esitamisest.

14. Hageja on 2. juuni 2020. a nõudekirjas selgitanud, millistele rikkumistele ta tugineb

leppetrahvi nõude esitamisel. Kuigi hageja viitas nõude esitamise ajaks veel tarnimata ustele ja

trepile, on nõudest aru saada, et hageja peab silmas ka teise ja kolmanda tarnega hilinemise eest

nõude esitamist (kostja on hageja väitel viivituses alates 1. märtsist).

Lepingu p-i 4 kohaselt on leppetrahvi suuruseks 0,5% päevas pakkumises toodud lõpphinnast

kuni vastava kohustuse täitmiseni. Kostja pakkumise lõpphind oli 75 960 eurot (sh käibemaks)

ning leppetrahv iga viivitatud päeva eest vastavalt 379 eurot 80 senti. Ringkonnakohus leidis

eespool, et kostjal tuli täita kohustus 17. aprilliks 2020 ning ta sattus viivitusse alates

18. aprillist 2020. Kostja teatas, et kaup on tarnimiseks valmis 7. mail 2020. Seega on kostja

olnud viivituses perioodil 18. aprill – 7. mai 2020, s.o 20 päeva. Seega on lepingu järgseks

leppetrahvi summaks kokku 7596 eurot (sh käibemaks) (379,80*20), mis vastab ligikaudselt

maakohtu poolt määratud leppetrahvile.

Maakohus on leppetrahvi suuruse hindamisel lähtunud eelkõige kostja sooritusest puuduva osa

(uksed, trepp) eelduslikust väärtusest (otsuse p 14.2). Hageja ringkonnakohtus avaldatud

seisukoht, mille kohaselt ei ole maakohtu poolt välja mõistetud leppetrahv ilmselgelt piisav,

kuna leppetrahv hõlmaks ainuüksi soorituste vahe (hageja leiab, et selle summa peaks ta nagunii

saama), ei ole aluseks maakohtu poolt määratud leppetrahvi suuruse muutmiseks ega ole

õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole esitanud menetluses täitmisnõuet või soovinud

kohaldada muud õiguskaitsevahendit.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal oli õigus saada leppetrahvi kuni kostjapoolse kolmanda

tarneni (7. maini 2020) ning seega ei ole põhjendatud hageja apellatsioonkaebuse väited, mis

on seotud hagiavalduse seisuga kujunenud leppetrahvi suurusest.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja tugineb apellatsioonkaebuses ka leppetrahvi

survefunktsioonile (kaebuse p 21), samas ei ole hageja toonud ühtegi mõistlikku põhjendust

sellele, miks praegusel juhul peaks kokkulepitud leppetrahvi survefunktsioon olema olulisem

kui võimaliku kahju hüvitamise funktsioon. Maakohus on leppetrahvi suuruse määramisel

tuginenud mitmele erinevale asjaolule kogumis ning arvestanud ka hageja enda käitumist, mh

seda, et hageja ei ole palkmaja püstitanud.

Leppetrahv peab olema proportsionaalne võlgnikupoolse kohustuse rikkumise ja võlausaldajale

kahju tekkimisega. Hageja ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks talle kohustuse

rikkumisega tekkinud suuremale kahjule kui saamata jäänud soorituse väärtusele.

Ringkonnakohus jätab maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud leppetrahvi 6000

eurot kohustuse mittenõuetekohase täitmise eest muutmata.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult leidnud, et õigusabikulu kahjuna

väljamõistmine on põhjendatud ning põhjendatult vähendanud õigusabikulude kahju

hüvitamise suurust. Nii hageja apellatsioonkaebus, kui ka kostja vastuapellatsioonkaebus

õigusabikulude hüvitamisega seonduvalt ei ole põhjendatud.

Kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 järgi ka

kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nõude

aluseks on VÕS § 115 lg 1, täidetud peavad olema kahju hüvitamise nõude maksmapaneku

üldised eeldused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtuväline õigusabi kasutamine

oli mõistlik ja vajalik.

Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hagejate kantud kulud on

mõistliku suurusega. Nõude esitamisega seotud kulude hüvitamiseks on ette nähtud

eriregulatsioon TsMS § 174 lg-s 11, mille järgi ei või menetlusosaline menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada

menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks

kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Seega ei saa hagiga nõuda selliste nõude

esitamisega seotud kulude hüvitamist, mille väljamõistmist saab menetlusosaliselt nõuda

kohtuotsuses tehtud menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses. Sellisteks kuludeks, mida ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluse

väliselt nõuda, on TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 järgi ka lepingulise esindaja kulud menetluses.

Need on kulud alates hagiavalduse või muu kohtule esitatava menetlusdokumendi koostamisest

(Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus kohtuvälise õigusabi kulu osas põhjendatud ning

apellatsioonkaebuses ega vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle

muutmiseks. Maakohus on hinnanud hageja esindaja põhjendatud ja vajalikku ajamahtu

teenuste osutamisel.

16. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuapellatsioonkaebuse väitega, et menetluskulude

jaotusel tulnuks maakohtul kohaldada TsMS § 163 lg-t 2 ning menetluskulud tuleb maakohtus

jätta hageja kanda, kuivõrd hageja ei nõustunud kostja poolt pakutud kompromissiga ning

maakohus rahuldas hagi kompromissiga pakutud sarnases ulatuses.

Kostja oli 3. mai 2021. a kohtuistungil maakohtus nõud kompromissi korras hüvitama 6000–

6500 eurot (tl 77). Hageja sellega ei nõustunud ning soovis kompromissi korras saada 10 000

eurot. Ka ringkonnakohtu istungil oli kostja jätkuvalt nõus kompromissi korras hüvitama

hagejale maakohtu poolt väljamõistetud summa. Hageja suurendas ringkonnakohtus

kompromissina kokkulepitava summa 18 000 euroni. Kuivõrd maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kokku 7052 eurot 50 senti, mis on kostja poolt kompromissi korras pakutud

summale ligilähedane summa, tuleb menetluskulud maakohtus jätta hageja kanda.

17. Hageja

apellatsioonkaebuse

täieliku

rahuldamata

jätmise

ning

kostja

vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust, sh ka menetluskulude jaotust. Seetõttu

jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu

otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke