2-20-12542/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12542

Kohtuasi

Tallinna

linna

avaldus

Q-lt

lapse

X

suhtes

hooldusõiguse äravõtmiseks ja C-lt lapse W suhtes

hooldusõiguse äravõtmiseks ning lastele eestkostja

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Q määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse

kaudu; registrikood 75014267), esindajad Dei Stein ja Ly

Rüüs

Puudutatud isikud:

X (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi

korras advokaat Deivi Vaht

Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Z (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.01.2021 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebemenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud X-le

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-20-12542

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, avaldaja) esitas 31.08.2020 Harju

Maakohtule avalduse Q hooldusõiguse peatamiseks lapse X suhtes ja C hooldusõiguse

peatamiseks lapse W suhtes ning lastele eestkostja määramiseks.

1.1. Avalduse kohaselt suri W ja X ema T 27.08.2020. X isa Q kannab kriminaalkaristust Tartu

Vanglas alates 16.07.2017 (karistusaeg lõpeb 17.02.2023), mistõttu vajab X eestkostja

määramist. Lisaks praegusele karistusele on Q olnud korduvalt isikuvastaste kuritegude eest

kohtulikult karistatud, luues oma eluviisiga olukorra, kus ta lapse suhtes hooldusõigust

realiseerida ei ole saanud. Lapse eestkostjaks on nõus hakkama lapse vanaema S, kes on alates

11.08.2020 faktiliselt lapse elukorralduse küsimusi otsustanud. 17.08.2020 avaldusega on Q

andnud oma nõusoleku, et lapse eestkostjaks määratakse lapse vanaema S.

1.2. Seoses T surmaga vajab eestkostet ka alaealine laps W, kes ei ole oma isa C-ga suhelnud

viimased 13 aastat. Pereliikmetel puudub C-ga kontakt ning ei teata, kuidas oleks võimalik teda

leida. C on avaldajale esitanud kirjaliku nõusoleku, milles väljendab nõusolekut eestkoste

seadmiseks oma poja W üle lapse vanaemale S-le kuni lapse täisealiseks saamiseni.

1.3. 07.08.2020 korraldas avaldaja lastekaitse peaspetsialist haiglas W kohtumise oma emaga.

W viibib alates 01.07.2020 Tallinna Psühhiaatriakliinikus tahtevastasel ravil. Vestluse käigus

avaldas W, et armastab väga oma õde ja vanaema ning soovib, et vanaema hakkaks õe eest

hoolitsema. W ise suunatakse peale psühhiaatrilise ravi lõppu üheks aastaks XXX vastavalt

XX.XX.XXXX kohtumäärusele nr X-XX-XXXX. 24.08.2020 toimunud kodukülastusel soovis

X samuti olla koos vanaemaga.

2. Maakohus algatas 01.10.2020 määrusega hagita menetluse laste suhtes hooldusõiguse

peatamiseks ja neile eestkostja määramiseks. Sama määrusega määras kohus lastele riigi

õigusabi korras esindaja.

3. 26.10.2020 avalduse täienduse kohaselt palub avaldaja eestkostjaks määrata laste emapoolse

onu Z. W raviarsti ja perekonnaga vestluse tulemusena leiti, et vanaema ei saaks W

kasvatamisega hakkama ning pere ühise otsuse kohaselt on laste eestkostjaks valmis asuma

laste onu Z. Lapsed on kinnitanud, et soovivad onu juurde Soome elama minna. Z eestkostjaks

määramisega nõustusid ka Q ja C.

4. 20.11.2020 asendas avaldaja laste hooldusõiguste peatamise taotluse C-lt ja Q-lt

hooldusõiguse äravõtmise taotlusega. W eestkostjaks palus avaldaja määrata kohaliku

omavalitsuse, kuna W soovib kuni täisealiseks saamiseni jääda elama ja õppima Eestisse.

2-20-12542

Menetlusosaliste seisukohad

5. Q avaldas ärakuulamisel nõusolekut, et tema hooldusõigus vanglas viibimise ajaks

peatatakse, kuid ei nõustunud hooldusõiguse äravõtmisega. Selgitas, et tütar on ainuke

lähedane, kes on talle jäänud. Soovib vanglast vabanedes asuda tütre eest hoolitsema.

6. Kohtul õnnestus C telefoni teel ära kuulata 07.01.2021. C oli tema ärakuulamisel kuuldavalt

ebakaines või muud teadvust hägustavas olekus. C selgitas, et käis eelmise aasta detsembris W

haiglas vaatamas, ka varem olevat W-ga kohtunud. C ei teadnud, kus koolis W õpib ega seda,

millise haiguse tõttu W haiglas oli. C ei osanud W kohta mitte midagi öelda. C ei osanud öelda,

mida ta arvab hooldusõiguse peatamise või hooldusõiguse äravõtmise kohta. C oskas öelda, et

on nõus W-le eestkostja määramisega, kui W-l sellest kasu on.

7. W avaldas ärakuulamisel, et on oma kooliga (XXX) väga rahul, tahab seal edasi õppida.

Peale põhikooli lõpetamist soovib minna elama onu juurde Soome ja seal tööle asuda. W

muretses silmnähtavalt oma õe pärast ja küsis korduvalt, mis X-st edasi saab. Kohtumisel riigi

õigusabi korras määratud esindajaga avaldas, et on tarbinud kaks aastat narkootikume, mille

ostmiseks varastas ning on nüüd kohtulikult karistatud. Narkootikumide tarbimine on mõjunud

psüühilisele tervisele. Ema venna Z kohta märkis, et saavad hästi läbi. W raviarsti sõnul vajab

W kindlat päevakava ja järelevalvet, ning narkootikumide tarbimise tagajärjel tekkinud

tervisekahjustuste ravi, psühholoogilist nõustamist, rehabilitatsiooni jne.

8. X avaldas ärakuulamisel, et tahab minna elama onu juurde Soome. Talle meeldib isaga

suhelda. Nad räägivad telefoni teel kõigest.

9. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis, et tal ei õnnestunud laste vanaemaga

kohtuda, kuna eelnevalt kokku lepitud kohtumisele jõudes vanaema telefonile ei vastanud ega

korteri ust ei avanud. Avaldajalt saadud informatsiooni kohaselt elab X hoopis ema sõbranna

juures ja W viibib psühhiaatriakliinikus. Esindaja hinnangul ei ole Q võimeline lapse

kasvatamises osalema ning tagama lapse huvides stabiilset elu ja kasvukeskkonda. Seetõttu on

lapse esindaja arvamusel, et X huvides on Q-lt lapse hooldusõiguse äravõtmine. Hooldusõiguse

peatamine on üksnes ajutine meede, mida ei ole põhjust rakendada 9-aastase lapse täisealiseks

saamiseni. Arvestades asjaolu, et suure tõenäosusega läheb laps elama onu juurde Soome, on

õiguslikult selgem, kui hooldusõigus lõpetatakse ja määratakse eestkostjaks Z.

9.1. Kuivõrd C ei ole mitte kunagi lapse kasvatamisest osa võtnud, ei ole ka temal lapse suhtes

mingit kiindumust ega empaatiat, et tõusetuda saaks küsimus hooldusõiguse peatamisest. Lapse

isa on teadlikult jätnud lapse ilma temapoolsest hoolitsusest, on jätnud lapse tegelikult

hooletusse, mistõttu hooldusõigus tuleb isalt ära võtta. W on hooletusse jätmise tagajärjel

hakanud tarbima narkootikume, varastama ning selle tulemuseks on lapse kohtulik karistus. Ka

teades, et lapse ema on surnud, ei ole isa mitte mingit huvi lapse vastu üles näidanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

10. Maakohus võttis 25.01.2021 määrusega C-lt ära lapse W isiku- ja varahooldusõiguse ja

määras lapse eestkostjaks kuni täisealiseks saamiseni Tallinna linna. Sama määrusega võttis

maakohus Q-lt ära lapse X isiku- ja varahooldusõiguse ja määras lapse eestkostjaks kuni

täisealiseks saamiseni Z. Nii W-l kui X-l on õigus ilma eestkostja nõusolekuta teha iseseisvalt

pisitehinguid. Ühtlasi määras maakohus, et eestkostjad peavad kohtule esitama nimekirja

eestkostetava vara kohta ning iga-aastaselt aruande eestkostetava vara valitsemise kohta.

2-20-12542

Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

10.1. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg-le 1 ja §-le 135 ning asus laste huve

esikohale seades seisukohale, et mõlema lapse osas esinevad alused nende elusolevatelt

vanematelt (vastavalt Q-lt ja C-lt) hooldusõiguse äravõtmiseks. Hooldusõiguse peatamisel peab

esinema eeldus, et hooldusõiguse teostamist takistavad asjaolud mööduvad ning vanema

võimekus hooldusõigust teostada taastub. Selliseid asjaolusid maakohtu hinnangul käesoleval

juhul ei esine.

10.2. Q kannab vanglakaristust, kuid ei ole alust eeldada, et ta vanglakaristuse lõppedes hakkab

X hooldusõigust teostama. Q isik ja kuriteguderohke minevik annab aluse kahelda, kas ta on

üldse võimeline lapse suhtes hooldusõigust teostama. Juba Harju Maakohtu XX.XX.XXXX

ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise määruses nr X-XX-XXXXX märkis kohus,

et Q on oma elust vangistuses veetnud 16 aastat. Riskihindamisest nähtuvalt oli Q ühiskonnale

äärmiselt ohtlik, sotsiaalsed oskused puuduvad. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX

ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise määruses nr X-XX-XXXX on kohus

märkinud, et isik on 9 korda kriminaalkorras karistatud, kehtivaid karistusi on 5, tegemist on

neljanda reaalse vangistusega. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Seega ei ole põhjendatud

loota, et vangistus suudaks kinnipeetavat hoida õiguskuulekal teel. Kohtu hinnangul on Q puhul

retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge. Q on karistatud Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-

XX-XXXX ka vanglas toime pandud vägivallakuriteo eest.

Eeltoodust nähtuvalt viibib Q pidevalt vanglas, millest tulenevalt ei ole tal olnud võimalik lapse

hooldusõigust teostada ning hooldusõiguse peatamine ei ole põhjendatud. Q väljakujunenud

kuritegelikku käitumismustrit arvestades ei ole võimalik eeldada, et käesolev vanglakaristus

jääb tema jaoks viimaseks. Ka väidetav lapsesse kiindumus ei ole olnud Q jaoks piisavaks

motivaatoriks õiguskuulekalt käituda ja isiklikult lapse eest hoolitseda. Kuna Q lapse eest ei

hoolitse ja kohtu arvates pole ka peale vangistuse lõppu võimeline hoolitsema, siis esinevad

alused temalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Isalt tuleb hooldusõigus ära võtta ka põhjusel, et

oleks võimalik määrata eestkostja, kes lapse eest reaalselt hoolitseb ja teab tema vajadusi. Q ei

ole võimeline oma tütre elu korraldama, kuna on ise sotsiaalselt toimetulematu, lisaks ei saa Q

praegu ka faktiliselt hooldusõigust teostada, kuna kannab vanglakaristust.

10.3. Ka W isa C puhul ei esine aluseid vanema hooldusõiguse peatamiseks. Isal ja lapsel

puudub suhe alates asjast, kui laps oli 1-aastane. Isa ei ole lapse eest 14 aastat hoolitsenud ega

teda üleval pidanud. Ka peale lapse ema surma ei huvitunud isa lapsest. Kuna C ei ole reaalselt

hooldusõigust teostanud ja ei asu seda väga tõenäoliselt ka kunagi teostama, siis ei saa tema

hooldusõigust peatada. Lapse huvides ei ole, et tema suhtes võib otsustusi teha isik, kes lapsest

mitte midagi ei tea. Isalt tuleb hooldusõigus ära võtta ka põhjusel, et oleks võimalik määrata

isik (eestkostja), kes teab keerulise käitumise ja psüühikaga lapse vajadusi ja oskab neid

vajadusi tagada.

10.4. Kuna laste ema T suri 27.08.2020, tuleb neile PKS § 171 lg 1 alusel määrata eestkostja.

X eestkostjaks tuleb määrata tema onu Z, kes on andnud selleks oma nõusoleku. Z on sobiv isik

eestkostja ülesannete täitmiseks. Laps on ärakuulamisel onu juurde kolimisega nõustunud. W

eestkostjaks sobivat füüsilist isikut ei leitud. Tulenevalt käitumis- ja psüühikaprobleemidest

tuleb W-le tagada sobiv ravi ning õppeasutus. Kohus määrab W eestkostjaks kohaliku

omavalitsuse. Eestkostjad määratakse laste huvide kaitseks kuni nende täisealiseks saamiseni.

Maakohus märkis, et teostab eestkostjate tegevuse üle ka regulaarset järelevalvet.

2-20-12542

Määruskaebus

11. Puudutatud isik Q esitas määruskaebuse, paludes tema vanema õigusi mitte ära võtta.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

− Minult vanema õigusi ära võttes ei arvestanud kohus lapse huve ega soove. Lastekaitse

valis menetluses vale poole ja avaldas isiklikku fantaasiat, sülitades tütre peale.

− Minu minevik ja vanglas viibimine ei anna veenvat alust vanema õiguste äravõtmiseks,

sest isana olin alati hooliv – ma ei ole last piinanud ega teda hüljanud. Läbisin mitmed

ühiskonda rehabiliteerimis- ja adapteerimisprogramme, õpin eesti keelt ja töötan.

− Vaatamata sellele, et mind ei ole praegu tütre kõrval, ma hoolitsen tema eest nii

materiaalselt kui ka vaimselt: me suhtleme, tütar armastab mind ja ootab minu naasmist.

− Paljud pered elavad vaesuses, aga neilt ei võeta vanema õigusi ära. Olen töövõimeline

isik ja nüüd ka motiveeritud. Kui lastekaitse kahtleb minus kui isas, võib minu üle

teostada järelevalvet. Alles pärast seda, kui ma ei tule vanema rolliga toime, saaks

algatada menetluse minult vanema õiguste äravõtmiseks.

Menetlusosaliste seisukohad

12. Lapsele määratud esindaja leidis, et määruskaebus on alusetu. Maakohus on põhjalikult

kaalunud, miks tuleb lapse isalt hooldusõigus ära võtta. Esindaja nõustub täielikult kohtuga.

Lapse isa lähtub vaid enda nägemusest, aga mitte lapse vajadustest.

13. Avaldaja märkis, et laps on lühikese ajaperioodi jooksul pidanud üle elama mitmeid

traagilisi ning stressirohkeid sündmusi, mh isa vangistus, venna terviseprobleemid ja

enesehävituslik käitumine, ema enesehävituslik elustiil, elamine sotsiaalmajutusüksuses, ema

surm, kolimine sugulase juurde, kolimine välismaale, harjumine uue keele ja keskkonnaga.

Lapse peamine vajadus on taastada emotsionaalne ja sotsiaalne turvatunne, mis toetab tema

arengut. Laps on isaga vanglas kohtunud ja suhelnud temaga telefoni teel, kuid lapse tegelike

vajaduste ja arengu eest isa hoolitsenud ei ole. Kaebaja on olnud 9 korda kriminaalkorras

karistatud, kehtivaid karistusi on 5. Kuritegude ajendiks on olnud alkoholi/narkootikumide

tarvitamine ja kehv probleemilahendusoskus. Lapse isa senine elumuster laseb eeldada, et ta ei

ole võimeline enda eest vabaduses olles hoolitsema ega ole ka suuteline teostama vanema

hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Lapse huvi saada hoolitsust ja kasvada oma vanematega

on lapse isa oma käitumisega korduvalt täitma jätnud, viies end tahtlikult olukorda, kus tal ei

ole võimalik hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita. Lapse huvides on elada turvalises ning

rahulikus keskkonnas. Vabaduses viibides ei ole lapse isa olnud suuteline oma kohustusi täitma,

sest kuritarvitas alkoholi ja kasutas lapse ema suhtes füüsilist vägivalda, seda ka X ja tema

venna juuresolekul. Määruskaebus tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Menetluse edasine käik

14. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2-20-12542

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas

seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

16. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse ainult Q. Seega on maakohtu määrus C-lt

hooldusõiguse äravõtmise ja W-le eestkostja määramise osas TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

17. Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldus-

õiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või

kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma,

rakendab kohus PKS § 134 lg 1 alusel ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS

§-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse

vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on

põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi. Selliseid rikkumisi käesoleval juhul maakohtule ette heita ei saa.

Maakohus juhindus asja lahendades õigesti lapse huvidest ning põhjendas piisavalt ja jälgitavalt

kohtu siseveendumuse kujunemist. Maakohus ei ole asja lahendades ületanud diskretsiooni

piire, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Kolleegium

nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele

järeldusele jõudmiseks. PKS § 123 lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi

vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Lapse huvides on eelkõige saavutada igapäevaelus stabiilsus ja turvatunne,

mitte jääda ootama isa vanglast vabanemist ja võimalust, et isa oma käitumist muudab.

Ringkonnakohtu hinnangul on Q-lt hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud ja kooskõlas lapse

huvidega. Isa väljakujunenud kuritegelikku käitumismustrit arvestades jõudis maakohus

põhjendatult järeldusele, et isa pole soovinud pakutud võimalusi kasutada ja tema elustiil annab

aluse järelduseks, et lapse heaolu on ohustatud. Maakohtu otsustust kaebajalt lapse huvides

hooldusõigus ära võtta toetavad nii lapse esindaja kui ka kohalik omavalitsus.

19. Ainetu on isa arusaam, et maakohus ei arvestanud määrust tehes lapse huve ega soove.

Maakohus kuulas menetlusosalised ära ja asus põhjendatult seisukohale, et lapse huvides on

kasvada turvalises keskkonnas, milleks ei saa pidada kooselu suure osa oma elust vangistuses

veetnud isaga, kelle (vägivalla)kuriteod on muutunud ajas üha raskemaks. Seejuures on laps

menetluses avaldanud, et tahab minna elama onu juurde. Kaebaja väiteid motivatsioonist asuda

lapse eest hoolitsemisel õiguskuulekale teele ei toeta tõsiasi, et kaebaja on lapse eluea jooksul

toime pannud mitmeid raskeid kuritegusid, sh on teda viimati karistatud vanglas toime pandud

vägivallakuriteo eest. Maakohus leidis põhjendatult, et kuritegeliku eluviisiga on lapse isa

võtnud endalt võimaluse lapse eest hoolitseda ja hooldusõigust teostada. Ka enne isa käesolevat

vangistust elas laps emaga turvakodus, kuna kaebaja kasutas lapse ema suhtes (lapse

juuresolekul) korduvalt vägivalda. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust

eeldada, et muude abinõude kohaldamine võiks olla lapse heaolu tagamiseks piisav. Niisiis

leidis maakohus põhjendatult ja kooskõlas lapse huvidega, et esineb alus isalt hooldusõiguse

2-20-12542

äravõtmiseks. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda

kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada (vt

Riigikohtu 04.12.2013. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 17-18).

20. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lastekaitse peaks esmalt teostama kaebaja üle

järelevalvet, märgib ringkonnakohus, et PKS § 134 lg 1 järgi tuleb last ähvardava ohu

ärahoidmiseks kohaldada kohaseid abinõusid (sh võtta vanemalt hooldusõigus ära) mh siis, kui

on tuvastatud vanema suutmatus hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita ja lapse heaolu

tagada. Seega ei pea vanem abinõude kohaldamiseks olema hooldusõigusest tulenevaid

kohustusi rikkunud või hooldusõigust kuritarvitanud (vt Riigikohtu 04.03.2015. a määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-14, p 16). Ringkonnakohus ei jaga ka kaebaja arusaama, et

hooldusõiguse äravõtmise oleks tinginud asjaolu, et eestkosteasutus on menetluses valinud vale

poole ja avaldanud fantaasiat. Selliseks järelduseks tsiviilasja materjalid alust ei anna.

21. Lapse suhet vanemaga aitab hoida võimalus temaga kohtuda ja suhelda. Suhtlusõigus ei

sõltu hooldusõiguse kuuluvusest ega ole vanema hooldusõiguse osa. PKS § 143 lg 1 kohaselt

on lapsel õigus isiklikult suhelda vanemaga ning vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega

isiklikult. Seega ei tähenda isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmine lapsega suhtlemise keeldu.

Vaidlustatud määrusega ei ole isa suhtlusõigust lapsega piiratud.

22. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS

§ 172 lg-te 1 ja 3 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Tulenevalt kulude

jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab

kohus eraldi määrusega.

23. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm