3-20-1560/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1560

Haldusasi

Osaühing Valdor Holding kaebus Maksu- ja Tolliameti

05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 ja 22.07.2020

vaideotsuse nr 6-1/4667-2 osaliseks tühistamiseks ja MTA

kohustamiseks otsuse tegemiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel

ning Maksu- ja Tolliameti 14.10.2020 intressinõude nr 13-

3/98313 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Osaühing Valdor Holding, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Karli Kütt ja Egon Talur

Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Margo

Karu ja Källi Vallner

Asja läbivaatamise vorm

16.09.2021 ja 11.11.2021 istungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu Valdor Holding kaebus osaliselt.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 22.07.2020 vaideotsus nr 6-1/4667-2 osas, milles jäi

rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks

tunnistamiseks maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2 alusel.

3. Kohustada Maksu- ja Tolliametit vaatama uuesti läbi Osaühingu Valdor Holding

taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks.

4. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 14.10.2020 intressinõue nr 13-3/98313.

5. Jätta kaebus rahuldamata 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.3-3/050340-8 tühistamise

nõudes.

6. Mõista Maksu- ja Tolliametilt Osaühingu Valdor Holding kasuks välja

menetluskulud 16 500 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.01.2022, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

3-20-1560

2(17)

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.06.2020 tegi Maksu- ja Tolliamet (MTA) maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8, millega suurendas

OÜ Valdor Holding maksukohustust kokku 989 989,57 euro võrra järgmiselt: maksustamisperioodi

detsember 2018 tulumaksukohustust suurendati 989 989,57 euro võrra ning sama perioodi

käibemaksuarvestust muudeti, käibemaksukohustuse suurust muutmata.

2. Maksuotsus puudutas Osaühingu Valdor Holding ja Osaühingu Planetplus vahel 19.12.2018

sõlmitud kinnisasjade müügitehingut, mille alusel võõrandas Osaühing Valdor Holding Osaühingule

Planetplus Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a/Pärnu maantee T30 ning

aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud kokku hinnaga 4 000 000 eurot,

millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.

2.1. MTA asus maksuotsuses seisukohale, et Osaühing Planetplus tasus kokkulepitud müügihinnast

üksnes 40 041,71 eurot, mistõttu erines Osaühingu Valdor Holding saadud tasu kinnisasjade

turuhinnast 3 959 958,29 euro võrra. Kuivõrd tehingupooled olid seotud isikud tulumaksuseaduse

(TuMS) § 8 lg 1 p 5 mõttes, leidis maksuhaldur, et tehingu hind ei vastanud TuMS § 8 lg 2 mõttes

tehingu turuväärtusele ning maksustas hinnaerinevuse TuMS § 50 lg 4 alusel Osaühingu Valdor

Holding tasemel tulumaksuga.

2.2. Samuti korrigeeris maksuhaldur ka Osaühingu Valdor Holding käibemaksuarvestust, viidates, et

deklareeritud müügitehing on tegelikkuses maksuvaba käive, mida tehingu osapooled maksustasid

käibemaksuseaduse (KMS) §16 lg 3 p 2 alusel. Erikorra alusel maksustatud käive deklareeritakse

KMD informatiivsel real 9 ning antud müügitehingust käibemaksu tasumise kohustust ei teki. Samuti

leidis maksuhaldur, et Osaühingul Valdor Holding ei olnud õigust müügitehingu kohta esitatud

ostuarvel kajastatud sisendkäibemaksu (800 000 eurot) mahaarvamiseks ning korrigeeris vastavalt

sisenkäibemaksu arvestust.

3. 06.07.2020 esitas OÜ Valdor Holding vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks selle

õigusvastasuse tõttu koos taotlusega maksuotsus kehtetuks tunnistada (maksukorralduse seaduse

(MKS) § 103 lg 1 p 3 alusel) tuginedes tagasiulatuva mõjuga sündmusele (tehingu reaalne

tagasitäitmine).

4. 22.07.2020 vaideotsusega nr 6-1/4667-2 otsustas MTA jätta kaebaja vaide rahuldamata.

5. 21.08.2020 esitas OÜ Valdor Holding Tallinna Halduskohtusse liitkaebuse järgmistes nõuetes:

5.1. tühistamisnõue 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 osaliseks tühistamiseks tulumaksu

puudutavas osas ja 22.07.2020 vaideotsuse nr 6-1/4667-2 osaliseks tühistamiseks (osas, millega jäeti

rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks

MKS § 103 lg 1 p 2 alusel).

5.2. alternatiivne kohustamisnõue Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel

05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks (definitiivne kohustamisotsus)

või MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamise

uuesti otsustamiseks (indefinitiivne kohustamisotsus).

6. Tallinna Halduskohus võttis 31.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks

Maksu- ja Tolliameti.

7. Kaebaja esitas 10.09.2020 selgitused kaebuse nõuete osas.

3-20-1560

3(17)

8. MTA esitas vastuse kaebusele 12.10.2020.

9. Osaühing Valdor Holding esitas 13.11.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse MTA 14.10.2020

intressnõude nr 13-3/98313 tühistamiseks. Kuivõrd intressinõude esitamine oli tingitud käesolevas

asjas vaidlustatud maksuotsusest, liitis kohus 17.11.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse.

10. 16.12.2020 esitas MTA vastuse intressinõudega seonduvalt.

11. 17.12.2020 esitas kaebaja seisukoha täpsustused seoses kaebaja taotlustega kuulata vande all üle

tunnistajana X ning kaebuse lisana nr 3 esitatud pangatõendi asja juurde võtmise osas. Kaebaja loobus

X vande all ülekuulamise taotlusest 16.09.2021 kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

12. Maksu- ja Tolliameti 05.06.2020 maksuotsus nr 12.2-3/050340-8 on tulumaksu osas sisuliselt

õigusvastane, kuna maksuotsus ei ole kooskõlas õigusaktidega ning õiguslik alus 19.12.2018 tehingu

maksustamiseks puudub. 05.06.2020 maksuotsusega ei pandud kaebajale käibemaksu osas täiendavat

rahalist kohustust ning kaebaja aktsepteerib maksuhalduri käsitlust 19.12.2018 tehingu käibemaksuga

maksustamisest. Seetõttu ei ole kaebaja esitanud tühistamisnõuet 05.06.2020 maksuotsuse

tühistamiseks käibemaksu puudutavas osas.

13. Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga, et Osaühing Planetplus (Planetplus) tasus kinnistute

soetamisel kokkulepitud müügihinnast üksnes 40 041,71 eurot, mistõttu erines Osaühingu Valdor

Holding saadud tasu kinnisasjade turuhinnast 3 959 958,29 euro võrra.

14. Kinnistute võõrandamistehingu asjaolud:

14.1. Kaebaja ja Planetplus sõlmisid 19.12.2018 kinnisasjade võõrandamislepingu, mille kohaselt

kaebaja võõrandas Planetplus-ile Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a / Pärnu

maantee T30 ning aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud (edaspidi

kinnistud). Vastavalt 19.12.2018 tõestatud müügilepingule oli kinnisasjade käibemaksuta müügihind

4 000 000 eurot, millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.

14.2. Planetplus tasus kinnistute ostuhinna nõuete tasaarvestamise teel, tasaarvestades kaebaja vastu

oleva nõude teenuse osutamisest käibemaksuta summas 4 000 000 eurot ostuhinna tasumise nõudega.

Nõuete tasaarvestamisel tuginesid kaebaja ja Planetplus alljärgnevale:

14.2.1. Kaebaja ja Planetplus leppisid 15.04.2010 kokku, et Planetplus loobub kaebaja kasuks

Tallinnas aadressil Staadioni 8 asuvat ja kaebajale kuuluvat kinnisasja koormanud hoonestusõigusest

ning 15.04.2010 notariaalse kokkuleppe alusel lõpetati nimetatud kinnisasja koormanud

hoonestusõigus. Planetplus-il tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue hoonestusõigusest loobumise

tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja hoonestusõiguse lõpetamise

tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4 058 802 krooni ehk 259

404,73 eurot);

14.2.2. Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel üle kaebaja laenukohustuse Xi ees ning

kaebaja kohustus seeläbi tasuma Planetplus-ile ülevõetud laenukohustuse summa 16 626 280,57

krooni ehk 1 062 613 eurot;

14.2.3. Xi poolt antud laen, mille tagastamise kohustuse Planetplus üle võttis, oli algupäraselt

intressivaba, millel oli poolte hinnangul omakorda iseseisev väärtus (arvestusega 12% aastas,

tagamata laen). Asjaolule, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve, mille saajaks pidi olema

Planetplus ja (ii) Planetplus ei pidanud nimetatud laenu kohe tagasi maksma ning sellel ei olnud

tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest

31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019 – 31.12.2027, mil

3-20-1560

4(17)

arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita).

Kokku pidasid pooled intressita laenu intressivabastuse (hüve) väärtuseks 2 040 216,96 eurot.

14.2.4. Kinnistute omandamiseks võetud laenu intressivabastus mõjutas seega oluliselt kinnistu

soetamismaksumust ja väärtust, mis hüvena pidi jõudma Planetplus bilanssi vastavalt poolte

15.04.2010 kokkuleppele. Kaebaja ja Planetplus hindasid eeltoodud nõuete turuväärtuse kasvu

perioodil 2010 – 2018 piisavaks katmaks ülejäänud osa kinnistute arvestuslikust müügihinnast ehk

232 488,90 eurot.

15. Tehingute majanduslikuks sisuks tervikuna oli seega pooltevaheline arusaamine ja 15.04.2010

kokkulepe, et Planetplus saab Pärnu maantee 41 kinnistu omanikuks vabana koormatistest juba

15.04.2010, kuigi õiguslikult vormistamine toimub üksnes pärast seda, kui maa-alale, kus asub

kinnistu, on kehtestatud detailplaneering. Majanduslikus mõttes oli kinnistu läinud seega Planetplusi

bilanssi ent juriidiliselt oli omanikuks veel jäänud olude sunnil kaebaja. Seega pidi tegelikult kogu

kinnisasja väärtuse juurdekasvu saama omale Planetplus. Pooled vormistasid vastava majandusliku

soorituse teenuse osutamisena, mille kohta esitati arve nr 1026. Teenuse sisu oli kokkuleppe järgselt

projekti väärtuse kasvu üleandmine Planetplusile, milleks viimane oli õigustatud.

16. Tõendamaks, et X on kaebajale laenu andnud esitab kaebaja panga kinnituskirja Xilt Osaühingu

Valdor Holding kontole laekunud laenumaksete kohta perioodil 01.01.2001-31.12.2010 ja

15.04.2010 notariaalse kokkuleppe hoonestusõigusest loobumise kohta. Maksuhalduril tulnuks

vajalikke dokumente uurimispõhimõttest tulenevalt küsida ja nendega maksumenetluses arvestada.

17. Kinnisasjade võõrandamistehingut ei saa maksustada TuMS § 50 lg 4 alusel.

17.1. Maksuhaldur ei kahtle, et 19.12.2018 tehing toimus ja kokkulepitud hind vastas turuväärtusele.

Maksumenetluse käigus tuvastatud asjaolu, et Planetplus on ostuhinnast tasunud üksnes 40 041,71

eurot, ei muuda kokkulepitud müügihinda, vaid tõendab üksnes seda, et Planetplus ei olnud ostuhinda

tervikuna tasunud. TuMS § 50 lg 4 kohaldamine eeldab, et seotud isikute vahel toimunud tehingu

hind erineb turuhinnast ning maksuhalduril on maksustamisel õigus siirdehinda korrigeerida lähtuvalt

turuhinnast. Müügihinna muutmiseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 alusel vaja poolte

kokkulepet ning maksuhaldur ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud ostuhinna

muutmises (ja pooled ei ole seda ka teinud, st ostuhinna muutmises kokku leppinud).

17.2. Maksuhalduri hinnangul oli näilik müügihinna tasaarvestamine Planetplusi nõudega. Vastavalt

tsiviilõiguse üldosa seaduse (TsÜS) §-le 89 lg 1 on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku

leppinud, et tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest tahavad

varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kooskõlas maksuõiguse majandusliku

tõlgendamise reegliga, kohaldatakse MKS § 83 lg 4 alusel näiliku tehingu maksustamisel varjatud

tehingut puudutavaid sätteid.

17.3. Näilik tehing eeldab seega, et pooled soovivad varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Leides, et kinnistute kokkulepitud müügihinnas toimunud tasaarvestus oli näilik 3 959

958,29 euro osas ja tasumine toimus 40 041,71 euro osas, on maksuhaldur tuvastanud, et poolte

tegelik tahe oli täita kaebaja kinnistute müügihinna nõuet tasaarvestuse läbi vaid 40 041,71 euro

ulatuses. Ka sel juhul ei saaks müügitehingut maksustada siirdehinna regulatsiooni alusel. Kaebaja ei

ole kinnistute müügitehingut sõlminud eesmärgiga varjata madalamat hinda (40 041,71 eurot) ja

maksuhaldur ei ole ka tuvastanud, et rakendatud hind oleks olnud näilik või ei vastanuks poolte

tegelikule tahtele, mis on MKS § 83 lg 4 rakendamise eeldused.

17.4. Tasaarvestus on käsutustehing. Vastavalt TsÜS § 6 lg-s 4 sätestatud abstraktsioonipõhimõttele

ei ole käsutustehingu kehtivus seotud kohustustehingu kehtivusega. Teisisõnu, ei muudaks ka

tasumise puudumine kinnistute kokkulepitud müügihinda. Tasaarvestuse kui ühe võimaliku võlasuhte

lõppemise alusega ei kaasne iseseisvat tulumaksukohustust. Riigikohus on leidnud, et varjatud

tehingu maksustamisel tuleb tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (RHKo 3-3-1-67-09,

3-20-1560

5(17)

p 18). Kui varjatud tehinguga maksueelist ei saada, puudub maksuhalduril ka alus maksu

määramiseks (RKHKo 3-15-1303, p 9).

18. Kaebaja on käesolevaks ajaks tehingu tagasi täitnud.

18.1. Vaidluste ärahoidmiseks pakkus kaebaja välja lahenduse, et on valmis tasuma rahas puuduoleva

summa (4 000 000 eurot – 40 041,71 eurot = 3 959 958,29 eurot) kinnisvaraarendusest saadava tulu

või täiendava laenu arvelt. Maksuhaldur seda lahendust ei aktsepteerinud, pidades vajalikuks

kogusumma kohest tasumist.

18.2. Kuivõrd kaebajal lepingu täitmiseks raha maksmise teel kohest võimalust ei olnud, otsustas

kaebaja kõrvaldada maksuotsuse tinginud asjaolud ning tegi Planetplusile tehingust taganemise

avalduse. Müügilepingu tagasitäitmise tulemusel on Planetplus tagastanud kinnistute valduse ja

omandiõiguse kaebajale, millega langeb ära vaidlustatava maksuotsuse maksuobjekt.

19. Vaidemenetluseks tulnuks maksuotsus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada.

19.1. MKS § 83 lg 3 sätestab, et tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta

tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Viidatud

säte annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte

täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka

võlasuhte lõpetamise olukorrale (RKHKo 3-17-933, p 12.2).

19.2. Kinnisasjade müügitehingu reaalse tagasitäitmise ja tehingu tegemisele eelnenud olukorra

taastamisega on muutnud maksuotsuse aluseks olevad asjaolud. Müügilepingu tagasitäitmise

tulemusel on Planetplus tagastanud kinnistute valduse ja omandiõiguse kaebajale. Kõnealuse

sooritusega on taastatud tehingu tegemisele eelnenud olukord MKS § 83 lg 3 mõistes, seejuures on

lisaks Osaühinguga Planetplus kokku lepitud ka kinnistutelt saadud viljade ja muu kasu

väljaandmises ning kinnistutele tehtud kulutuste hüvitamises.

19.3. Kaebaja ei nõustu vaideotsuses tooduga, et tehingu reaalset tagasitäitmist ei ole toimunud ja et

sõlmitud kokkuleppel puudub reaalne majanduslik sisu.

19.3.1. Kaebajal on nõue Planetplus vastu (kinnistutelt teenitud kasu väljaandmine), samas kui

viimasel on nõue kaebaja vastu (kinnistutele tehtud kulutused). Vastavaid nõudeid on kattuvas osas

võimalik tasaarvestada. Arvestades, et nõuded põhinevad ligikaudu 10 aasta tehingutel ja kuna

maksuhaldur on osutanud varasematele puudustele nõuete dokumenteerimises, on pooled püüdnud

vastavaid nõudeid võimalikult selgelt defineerida, et vältida täiendavaid erimeelsusi ja võimalikke

vaidlusi tasaarvestuse ulatuses.

19.3.2. Teiseks oli maksuhaldur teadlik kaebaja kavatsusest tehing korrektselt tagasi täita ja taotles

tagasitäitmisega seonduvaid andmeid 27.05.2020, otseselt tähtaega andmata. Maksuhaldur küsis, kas

taganemise avaldus on sama, mis neile oli varem esitatud ja küsis kaebaja ja Planetplus bilansse sama

päeva seisuga. Kaebaja, eeldades, et oodatakse bilansse sooviga näha muudatusi varade koosseisus,

ootas kinnistusraamatu kannet tehingu tagasitäitmise kohta, et maksuhaldurile oleks muudatused

näha, kuid maksuhaldur väljastas 05.06.2020 maksuotsuse.

19.3.3. Seejuures ei oma maksuotsuse seisukohalt tähtsust Planetplus nõude, millega algselt

kinnistute ostuhind tasaarvestati ja mida maksuhaldur tunnistas 40 041,71 euro ulatuses, täitmine.

Isegi, kui Planetplus oleks sellisest nõudest loobunud (sellist tahteavaldust Planetplus teinud ei ole),

ei saaks seeläbi suureneda kaebaja maksukohustus, kuivõrd kaebaja vara ei vähene.

19.4. Selliselt on maksuhaldur oluliselt rikkunud HMS §-s 6 ja MKS §-s 11 lg 1 sätestatud

uurimiskohustust – haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kuigi maksuotsuse õiguspärasust

hinnatakse selle andmise seisuga (HMS § 54) ja maksuotsuse väljastamise seisuga (05.06.2020) ei

olnud tehingupooled jõudnud veel tehingu tegemisele eelnenud olukorda täielikult taastada, oli

3-20-1560

6(17)

maksuhaldur maksuotsuse väljastamise hetkel teadlik sellest, et pooled tegelevad tehingu tegemisele

eelnenud olukorra taastamisega ning jättis sellega teadlikult arvestamata. Põhisooritus, mis

maksuotsuse tingis – kinnisasja võõrandamine – oli maksuotsuse andmise hetkeks ka juba tagasi

täidetud nii õiguslikult kui faktiliselt. Maksuhaldur ei andnud mõistlikku tähtaega tehingule eelnenud

seisundi saavutamiseks ega määranud maksusummat tingimuslikult sõltuvalt müügihinna tasumisest,

mis oleks analoogses olukorras õigustatud ja otstarbekas (RKHKo 3-3-1-67-09, p 19). Maksuhaldur

on maksuotsuse tegemisega kiirustanud, tuginedes seejuures vaid sellele, et müügihinna tasumine ei

ole tõendatud.

19.5. Vastuoluline on seejuures maksuhalduri positsioon seoses tehingu tagasitäitmisega.

Maksuotsuse punktis 3.7 (eelkõige lk 17) leidis maksuhaldur, et tehingut ei saa lugeda tagasitäidetuks,

kuna 20.05.2020 sõlmitud asjaõiguslepingus ei ole arvestatud kinnistutelt teenitud tulu ega

kinnistutele tehtud kulutustega. 22.07.2020 vaideotsuses asus maksuhaldur aga seisukohale, et

tehingut ei saa lugeda tagasitäidetuks ka peale 06.07.2020 kulude hüvitamise ja kasu väljaandmise

kokkuleppe sõlmimist (vaideotsuse punktid 37-40, 47).

19.6. MKS § 103 lg 1 p 2 rakendamise seisukohast on asjakohatud maksuhalduri järeldused nii

vaidlustatavas maksuotsuses kui vaideotsuses selle kohta, et tehingu tagasitäitmine ning 06.07.2020

kulude hüvitamise ja kasu väljaandmise kokkuleppe sõlmimine oli ajendatud maksukohustusest

kõrvalehoidumise eesmärgist ja ei oma mingit reaalset majanduslikku sisu. MKS § 103 lg 1 p 2

rakendamise eelduseks on tehingu reaalne tagasitäitmine, sõltumata sellest, millisel eesmärgil seda

tehti. Planetplus on kinnistute omandiõiguse kaebajale tagastanud (vastav kinnistusraamatu kanne

tehti 04.06.2020) ning andud kaebajale tagasi kinnistute valduse. Sellest järelduvalt oli tehing

vaidlustatava maksuotsuse kuupäevaks (05.06.2020) reaalselt tagasitäidetud ja maksuhaldur oli

sellest teadlik.

20. Vastuväited maksuhalduri ebaõigetele järeldustele maksu- ja vaidemenetluses.

20.1. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et kaebajal puudusid puudusid kohustused

Planetplus ees. Mittetulundusühinguga Eesti Spordiselts Kalev 23.10.2009 sõlmitud müügilepingu

kohaselt omandas kinnistud Mittetulundusühingult Eesti Spordiselts Kalev küll kaebaja, kuid juba

selleks ajaks oli paika pandud, et kinnistud omandab ja nende arendamisega jätkab Planetplus ning

kaebaja annab kõik kinnistutega seotud õigused ja kohustused Planetplusile üle pärast

detailplaneeringu kehtestamist või ostab kaebaja kõnealuse kinnisasja turuhinnaga Planetplusilt.

Seetõttu käsitlesid kaebaja ja Planetplus kinnistuid Planetplus omandina, Planetplus tegi „võõrale“

kinnistule kulutusi ning kinnistute juriidilise omandi Planetplusile üleandmine seisis üksnes

detailplaneeringu kehtestamise taga.

20.2. Kaebaja möönab seejuures, et kinnistutega seotud majandustehingud oleksid võinud olla

paremini dokumenteeritud ning asjaosalised on omavaheliste tehingute vormistamisel olnud mõneti

ebatäpsed, kuid see ei takista mingil juhul tehingute tegeliku sisu tuvastamist ega asjaolude

kindlakstegemist. Siin tuleb arvestada lisaks veel asjaoluga, et pooled olid keskendunud sellele,

kuidas saada MTÜ-lt Spordiselts Kalev laen tagasi või vastavad kinnistud äriliselt mõistlikel

tingimustel kätte ning omavahelised kokkulepped jäid nendes tehingutes kohati tahaplaanile just

arvestusega et kaebaja ja Planetplus ärihuvid olid samasuunalised.

20.3. Kinnistu ostuhinna tasumise kontekstis on kohatud maksuhalduri peaaegu samaaegselt esitatud

väited selle kohta, et Osaühingu Planetplus osade kaupa kinnisasja eest tasumist ei saa aktsepteerida,

kuna võibolla seda kokkulepet lõpuks ikka ei täideta, Osaühingul Planetplus puudub rahavoog, mille

arvelt seda täita ja et Xi kui Osaühingu Planetplus ainuosaniku maksevõime ei ole oluline, sest

kontrollitakse Osaühingut Valdor Holding. Need vastuväited on omavahel vastuolus ja viitavad

maksuhalduri iga hinna eest maksustamise soovile.

20.4. Kaebajale jääb 22.07.2020 vaideotsuse järgselt arusaamatuks, miks konkreetset tehingut ei ole

võimalik tagasi täita. TuMS § 50 lg 4 maksuobjektiks on kasumi siirdamine ühest äriühingust teise,

3-20-1560

7(17)

mistõttu on Eestis siirdehind võrdsustatud kasumijaotamisega. Kui pooled tagastavad tehingu

täitmisel saadu, langeb ära ka maksuobjekt ning kasumi siirdamist ei ole toimunud ja tehingut ei ole

võimalik TuMS § 50 lg 4 alusel maksustada. Pooled olid 19.12.2018 tehingu alusel saadu tagastanud

juba vaidlustatava maksuotsuse väljastamise hetkeks ning sõlmisid 06.07.2020 ka kulude hüvitamise

ja kasu väljaandmise kokkuleppe, vältimaks ühe või teise poole rikastumist kinnistutega seotud

kulude või tulude arvelt.

21. 14.10.2020 väljastas Maksu- ja Tolliamet intressinõude nr 13-3/98313, millega kohustas kaebajat

tasuma intressi summas 256 361 eurot arvestatuna 05.06.2020 maksuotsusega määratud

maksusummalt. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduril puudub intressinõude andmiseks alus

05.06.2020 maksuotsuse õigusvastasuse tõttu.

Vastustaja seisukohad

22. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. 20.05.2020 kokkuleppel puudub reaalne majanduslik

sisu ja see on tehtud vaid maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil; 20.05.2020 kokkuleppe ning

06.07.2020 kaebaja ja Planetplus vahel sõlmitud kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise

kokkuleppe esitamisega ei ole täidetud MKS § 83 lg 3 kohaldamise eeldused; puuduvad asjaolud

vaidlustatud maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel.

23. Tõendatud ei ole, et Planetplusil oli nõue kaebaja vastu (vt kontrolliakt punktid 1.2.8-1.2.11,

maksuotsuse lk 9-12, vaideotsuse p-d 41-44).

23.1. Väidetavalt 15.04.2010 kaebaja ja Planetplus vahel tehtud kokkulepete osas ei ole kaebaja

maksumenetluse käigus mistahes taasesitamist võimaldaval moel fikseeritud dokumente esitanud,

millest nähtuks väidetud kokkulepete sisu ja muud olulised tingimused, millele kaebuses viidatakse.

23.2. Kaebaja versioonid Osaühingu PlanetPlus poolse nõude kujunemise osas on olnud ajas

muutuvad ning sealjuures on vastuolud ka selles osas, kuidas üldse väidetava ostu-müügitehingu eest

tasumine käis (võrdluseks kaebuses kajastatule vt kontrolliakti punkte 1.2.9-1.2.11). Lisaks oli

notariaalse võõrandamislepingu p-s 2.1 märgitud, et ostu-müügihind oli tasaarvestamise asemel

üldsegi tasutud tervikuna kaebaja pangakontole, mis aga kinnitust ei leidnud.

23.3. MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise

seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada

maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et väidetavalt 15.04.2010

kaebaja ja Planetplus vahel tehtud kokkulepete osas ei ole kaebaja maksumenetluse käigus mistahes

taasesitamist võimaldaval moel fikseeritud dokumente esitanud, millest nähtuks väidetud

kokkulepete sisu ja muud olulised tingimused, millele kaebuses viidatakse. Tasaarvestatav nõue peab

olema dokumentaalselt tõendatud, mitte ei saa põhineda üksnes hinnangulistel arvamustel, mille

kujunemine ei ole kontrollitav. Seda enam, kui väidetav nõue on tekkinud seotud isikute vahel ning

seletused nõude kujunemise osas on ajas muutuvad.

23.4. Seoses kaebusega koos esitatud pangatõendiga märgib vastustaja, et kaebaja esitas 24.03.2020

eriarvamusega väite, et X andis kaebajale laenu, millest tuleneva kohustuse Osaühing PlanetPlus

võttis kaebajalt üle. Samas ei esitanud kaebaja vastavaid dokumente maksu- ega ka vaidemenetluses,

vaid alles kohtumenetluses. Juhul, kui kohus võtab tõendi siiski vastu, märgib vastustaja, et kaebaja

poolt esitatud panga kinnituskiri ei tõenda ikkagi asjaolu, et Osaühing Planetplus võttis 15.04.2010

kokkuleppega üle kaebaja laenukohustuse Xi ees.

24. MTA on tulumaksu määramisel õiguspäraselt lähtunud õigusliku alusena tulumaksuseaduse § 8

lg-st 2 koostoimes TuMS § 50 lg-ga 4.

24.1. Siirdehinda rakendatakse olukorras, kus seotud isikute vahelise tehingu hind ei ole vastavuses

hinnaga, mida oleksid kasutanud sõltumatud isikud sarnases olukorras sarnaste tehingute korral.

Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud

tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest,

3-20-1560

8(17)

võib maksuhaldur TuMS § 50 lg 4 kohaselt tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida

rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Seega vaid TuMS § 50 lg-s 4

sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida vastavalt turuhinnale.

24.2. MTA-l ei ole kahtlust kaebaja ja Osaühingu Planetplus vahelise tehingu toimumises. Vaidlust

ei ole selles, et müügilepingus märgitud müügilepingu esemete turuväärtuseks on 4 000 000 eurot,

kuid vaatamata sellele ei toimunud tehing turutingimustele vastavalt. Tulumaksu määramise

faktilised asjaolud on kirjeldatud kontrolliakti punktides 1.2.10–1.2.12 ning maksuotsuse punkti

2.1.2. alapunktides 1-14. Kokkuvõtvalt asus maksuhaldur seisukohale, et:

24.2.1. Planetplus arve nr 1026 sisu ei vasta tegelikkusele (kontrolliakti punkt 1.2.10);

24.2.2. arve nr 1026 hinna kujunemine on ebaselge ja ebaloogiline (konrolliakti punkt 1.2.11);

24.2.3. Planetplus ei ole kaebajale kogu müügihinda tasunud (kontrolliakti punkt 1.2.12).

24.3. MTA tuvastas, et osaühingute vahel ei toimunud nõuete tasaarvestamist arvel nr 1026 toodud

summas. Kaebaja ja Planetplus proovisid üksnes jätta muljet, et osaühingute vahel toimus nõuete

tasaarvestamine arvel nr 1026 toodud summas. Tulenevalt maksumenetluse käigus tuvastatust

arvestas MTA poolte vahelise müügitehingu tegelikuks väärtuseks 40 041,71 eurot (maksuotsuse

punkt 2.1.3).

24.4. Vastustaja jääb seisukohale, et tulenevalt olukorrast, kus tehingu osapooled oleksid mitteseotud

isikud, toimuks reaalne tulu saamine turuvääruses, milleks on käsitletud tehingu puhul 4 000 000

eurot. Seega leiab vastustaja, et kaebaja müüs Planetplusile vaidlusalused kinnistud turuhinnast

madalama hinnaga. Seega kuulub tehing tulumaksuga maksustamisele saamata jäänud tulu ulatuses,

mille maksumaksja oleks saanud tehingust mitteseotud isikute vahel. Saamata jäänud tulu summa 3

959 958,29 eurot kuulub tulumaksuga maksustamisele, millest tuleneb, et kaebaja jättis

deklareerimata ning tasumata tulumaksu summas 989 989,57 eurot.

24.5. Vastustaja hinnangul maksuhaldur ei pidanud õigusliku alusena viitama MKS § 83 lg 4, sest

kahtlust ei olnud tehingu toimumises, vaid selles, et kaebaja müüs vaidlusalused kinnistud seotud

isikule turuhinnast madalama hinnaga. Seetõttu on MTA käesolevas asjas lähtunud siirdehinna

regulatsioonist ning materiaalõiguslik alus maksustamiseks tuleneb TuMS § 50 lg 4. MKS § 83 lg 4

näol on tegemist volitusnormiga mitte aga materiaalõigusliku alusega. Niisamuti ei oleks ka

maksupettuses osalemine õiguslikuks, vaid faktiliseks aluseks. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

maksustamisel ei ole vaja MKS § 83 lg-le 4 ja MKS §-ile 84 tugineda olukorras, kus tehingu vormi

ja sisu vastuolu võib küll esineda, aga seadusandja on loonud sellise olukorra reguleerimiseks erisätte.

Sellised sätted on seadusandluses kehtestatud kõige enamlevinud maksuplaneerimise juhtude

tõkestamiseks. Selliseks sätteks on ka TuMS § 50 lg 4.

25. Maksuotsuse kehtetuks tunnistamine MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tulumaksu osas ei ole

põhjendatud.

25.1. Maksuotsuse maksuobjekti ära langemise väite ning kaebaja MKS § 103 lg 1 p 2 alusel esitatud

taotluse osas jääb vastustaja vaideotsuse punktides 33-40 toodud seisukohtade juurde, Ka

maksuotsuse lk 15-18 maksuhaldur põhjendab enda seisukohta, millele tuginedes MTA ei nõustu, et

käesoleval kujul müügilepingust taganemine tingiks maksuobjekti ära langemise. MTA leiab, et

09.04.2020 müügilepingust taganemise avaldus ja 20.05.2020 kokkulepe koostati vaid selleks, et

kaebajal ei tekiks vara müügilt tulumaksukohustust.

25.2. Lepingust taganemine kui õiguskaitsevahend on reguleeritud VÕS §-s 116, taganemise kord on

sätestatud VÕS §-des 188- 193. Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise üks alus (VÕS § 186

p 5). VÕS § 189 lg 1 näeb ette õiguse nõuda lepingust taganemise korral lepingu alusel üleantu

tagastamist. Seda, kuidas lepingust taganemine võib mõjutada lepingupoolte maksukohustusi,

reguleerivad maksuõiguse normid. MKS § 83 lg 3 sätestab, et tehingu tühisust ei võeta maksustamisel

arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele

3-20-1560

9(17)

eelnenud olukorda. Viidatud säte annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte

kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks

tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale.

25.3. Käeolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

25.3.1. Kaebaja esitas MTA-le taganemise avalduse projekti, mis on dateeritud kuupäevaga

09.04.2020 ja ülevõtmise kokkuleppe notariaallepingu projekti, mis on dateeritud kuupäevaga

27.04.2020.

25.3.2. 27.04.2020 notariaallepingu projekt ja 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe on oma sisult

identsed.

25.3.3. 20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppe punktis 1.10.2 kinnitatakse, et tehingu osapooled

sõlmivad käesoleva kokkuleppe müügilepingu tagasitäitmiseks ning pooltel puuduvad teineteise

suhtes mistahes nõuded seoses lepingu eseme omandiga, lepingu eseme kohta avatud registriosade

esimestesse jagudesse kantud maatükkide muutunud andmetega, müügilepinguga ja müügilepingust

taganemisega.

25.3.4. 20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppest ei nähtunud, et kaebaja oleks Planetplusile hüvitanud

kulutused, mida Planetplus tegi kinnistutele pärast 19.12.2018 müügilepingu sõlmimist (20.05.2020

ülevõtmise kokkuleppe punkt 1.10.2).

25.4. Eluliselt ei ole usutav, et isikud, kes on kaebajale maksukontrolli raames osutanud õigusabi, ei

ole teadlikud VÕS §-des 188-193 sätestatust ja MKS § 83 lg 3 kohaldamise eeldustest. Seda enam,

et maksuhaldur 08.05.2020 e-kirjas juhtis kaebaja tähelepanu, et lepingust taganemisel peavad

kaasnema ka VÕS-i 10. peatüki 2. jaos toodud taganemise tagajärjed. Kaebaja ei esitanud 25.05.2020

e-kirjaga dokumente selle kohta, et kaebaja oleks Planetplusile hüvitanud kulutused, mida Planetplus

tegi kinnistutele pärast 19.12.2018 müügilepingu sõlmimist ning et tehtud oleks või plaan oleks teha

muid kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppeid. Kaebaja ei vastanud ka MTA

27.05.2020 päringule ja ei esitanud kaebaja ja Planetplus bilansse. Koos vaidega esitas kaebaja

06.07.2020 kuupäevaga dateeritud kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppe, mille

punkti 5.1. kohaselt täidab kaebaja enda kohustuse Planetplus ees hiljemalt kolme aasta jooksul

eelnimetatud kokkuleppe allkirjastamisest.

25.5. Maksuobjekti ära langemiseks ja MKS § 83 lg 3 kohaldamise eelduste täitmiseks ei piisa üksnes

kinnistute valduse ja omandi üleandmisest. Maksuotsuse lk 16-18 põhjendas maksuhaldur, miks

MTA leidis, et 09.04.2020 müügilepingust taganemise avaldus ja 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe

koostati vaid selleks, et kaebajal ei tekiks vara müügilt tulumaksukohustust. Kuna 20.05.2020

ülevõtmise kokkuleppest ei nähtunud tehingute tegelikku täielikku tagasitäitmist, mis on tehingutest

taganemisel tavapärane tagajärg, siis ei saa pidada ka vastavat 20.05.2020 kokkulepet majanduslikku

sisu omavaks. Reaalse tehingutest taganemise korral hoolitseksid sõltumatud tehingupooled ka selle

eest, et kõik kasu ja kulutused, mida kumbki pool on saanud/kandnud, saaksid üksteisele tagastatud.

25.6. Vastustaja hinnangul ei veena 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe reaalse majandusliku sisu

olemasolus ka hilisemalt pärast 05.06.2020 maksuotsuse koostamist ning vahetult enne vaide

esitamist kaebaja ja Planetplus vahel koostatud täiendav 06.07.2020 kuupäeva kandev kokkulepe.

Vastustaja on seisukohal, et 06.07.2020 kokkulepe on vastuolus 20.05.2020 kokkuleppega. Kui

20.05.2020 kokkuleppe punktist 1.10.2 tulenes, et müüjal ja ostjal puuduvad teineteise suhtes

mistahes nõuded seoses lepingu eseme omandiga ja lepingust taganemisega, siis järsku 06.07.2020

kokkuleppest tuleneb, et kaebajal ja Planetplusil on omavahelisi nõudeid seoses lepingu eseme

omandiga ning lepingust taganemisega. Kaebaja ei ole seda ilmselget vastuolu kahe kokkuleppe vahel

kaebuses selgitanud.

25.7. Kaebaja ja Planetplus on 06.07.2020 kokkuleppega kindlustanud võimaluse, et Planetplus saab

kõnesolevate kinnistute omanikuks juhul, kui kaebaja oma rahalisi kohustusi ei täida (p 5.4.). Kuna

3-20-1560

10(17)

kohustuse täitja ja nõudeõigust omav isik on omavahel seotud ühise juhatuse liikme kaudu, saavad

nad kokkuleppe täitmist mõjutada endale sobivas suunas.

26. Seoses kaebaja nõudega tunnistada vaidlustatud maksuotsus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel

tagasiulatuvalt kehtetuks märgib vastustaja järgmist. Maksotsuse kehtetuks tunnistamise alused on

sätestatud MKS §-des 101-103 ning Riigikohtu praktikast ei tulene, et maksuobjekti ära langemisel

tuleks maksuotsus kehtetuks tunnistada tagasiulatuvalt, s.o algusest peale. Tallinna Ringkonnakohtu

praktika kohaselt maksuotsuse tühistamine edasiulatuvalt alates muudatuse kaasa toonud toimingu

tegemise hetkest on kooskõlas maksustamise loogikaga ja aktsepteeritud kohtupraktikas. Vastustaja

on seisukohal, et analoogia korras on eelpool toodud kohtute seisukohad kohaldatavad ka käesolevas

asjas. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajal on maksu tasumise kohustus. Juhul, kui isegi leiab

kinnitust maksuobjekti ära langemine tulumaksu osas, siis vastustaja on seisukohal, et see ei too kaasa

maksuotsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist.

26.1. Kaebaja taotleb maksuotsuse tühisamist tulumaksu puudutavas osas. Kaebaja viitab, et

05.06.2020 maksuotsusega ei pandud kaebajale käibemaksu osas täiendavat rahalist kohustust ning

kaebaja aktsepteerib maksuhalduri käsitlust 19.12.2018 tehingu käibemaksuga maksustamisest.

Seetõttu ei ole kaebaja esitanud ka tühistamisnõuet 05.06.2020 maksuotsuse tühistamiseks

käibemaksu puudutavas osas. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud

maksuotsus on jõustunud käibemaksu puudutavas osas. Erinevalt tühistamiskaebusest soovib kaebaja

aga, et kohus teeks otsuse MKS § 103 lg 1 p 2 alusel kogu maksuotsuse ulatuses. Kohtupraktikaga ei

ole kooskõlas kaebaja soov kohustada MTA-t terviklikult, st ka käibemaksuarvestuse osas tunnistama

maksuotsus kehtetuks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel isegi, kui hilisemalt toimuvad võimalikud

muudatused lepingu kehtivuse osas.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Menetluses on kaebaja järgmised nõuded:

27.1. Nõue 05.06.2020 maksuotsuse tühistamiseks (tulumaksu puudutavas osas) ja 22.07.2020

vaideotsuse tühistamise nõue (osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020

maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse (MKS) § 103 lg

1 p 2 alusel);

27.2. alternatiivne kohustamisnõue Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel

05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks (definitiivne kohustamisotsus)

või MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamise

uuesti otsustamiseks (indefinitiivne kohustamisotsus).

27.3. nõue 14.10.2020 intressinõude tühistamiseks.

28. Tulenevalt eeltoodust analüüsin esmalt maksuotsuse õiguspärasust (I) ja seejärel seda, kas

esinevad alused maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel (II) ning viimaks

intressinõudega seonduvat (III).

I

29. Kaebajale täiendava tulumaksukohustuse määramise aluseks on TuMS § 50 lg 4, mille kohaselt

juhul, kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu hind on erinev

nimetatud tehingu turuväärtusest, maksustatakse tulumaksuga summa, mille maksumaksja oleks

tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud, kui tehingu hind oleks

vastanud turuväärtusele.

30. MTA on maksumenetluse käigus tuvastanud, et:

30.1. Kaebaja ja Planetplus sõlmisid 19.12.2018 kinnisasjade võõrandamislepingu, mille kohaselt

kaebaja võõrandas Planetplusile Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a /Pärnu

3-20-1560

11(17)

maantee T30 ning aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud (edaspidi

kinnistud).

30.2. Vastavalt 19.12.2018 tõestatud müügilepingule oli kinnisasjade käibemaksuta müügihind 4 000

000 eurot, millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.

30.3. Tegelikkuses tasus Planetplus kaebajale kinnistute müügihinnast üksnes 40 041,71 eurot,

mistõttu erines saadud tasu kinnisasjade turuhinnast ning kuna kaebaja ja Planetplus on seotud isikud,

tekkis kaebajal tulumaksukohustus TuMS § 50 lg 4 alusel.

31. Kaebaja maksuotsusega ei nõustu, viidates, et Planetplus tasus kinnistute ostuhinna nõuete

tasaarvestamise teel järgnevalt:

31.1. Kaebaja ja Planetplus leppisid 15.04.2010 kokku, et Planetplus loobub kaebaja kasuks

Tallinnas aadressil Staadioni 8 asuvat ja kaebajale kuuluvat kinnisasja koormanud hoonestusõigusest

ning 15.04.2010 notariaalse kokkuleppe alusel lõpetati nimetatud kinnisasja koormanud

hoonestusõigus. Planetplusil tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue hoonestusõigusest loobumise

tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja hoonestusõiguse lõpetamise

tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4 058 802 krooni ehk 259

404,73 eurot);

31.2. Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel kaebajalt üle laenukohustuse X ees ning kaebaja

kohustus seeläbi tasuma Planetplusile ülevõetud laenukohustuse summa 16 626 280,57 krooni ehk 1

062 613 eurot;

31.3. Xi poolt antud laen, mille tagastamise kohustuse Planetplus üle võttis, oli algupäraselt

intressivaba, millel oli poolte hinnangul omakorda iseseisev väärtus (arvestusega 12% aastas,

tagamata laen). Asjaolule, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve, mille saajaks pidi olema

Planetplus ja (ii) Planetplus ei pidanud nimetatud laenu kohe tagasi maksma ning sellel ei olnud

tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest

31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019–31.12.2027, mil

arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita).

Kokku pidasid pooled intressita laenu intressivabastuse (hüve) väärtuseks 2 040 216,96 eurot.

31.4. Kinnistute omandamiseks võetud laenu intressivabastus mõjutas oluliselt kinnistu

soetamismaksumust ja väärtust. Kaebaja ja Planetplus hindasid eeltoodud nõuete turuväärtuse kasvu

perioodil 2010–2018 piisavaks katmaks ülejäänud osa kinnistute arvestuslikust müügihinnast ehk 232

488,90 eurot.

32. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et eelpoolviidatud tasaarvestamise aluseks olevate nõuete

olemasolu ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole kaebaja maksumenetluses ega ka kohtumenetluses

esitanud mistahes dokumente, mis võimaldaks kontrollida nõuete suurust ja tekkimise aluseid.

Sisuliselt ainsaks tõendiks on kaebaja juhatuse liikme Xi suulised selgitused.

32.1. Kinnistu võõrandamislepingu sõlmimisega samal päeval esitas Planetplus kaebajale arve nr

1026 summas 4 000 000 eurot (koos käibemaksuga 4 800 000 eurot, dtl 163). Arve sisuks oli

märgitud: „Pärnu mnt 35/37/41 vahendustasu“ ja maksetingimuseks „tasaarveldus.“ Muid

täpsustavaid andmeid arvel märgitud ei ole.

32.2. Arvel nr 1026 märgitud vahendustasust moodustab kaebaja selgituste kohaselt 664 681,14 eurot

ja 259 404,73 eurot nõue, mis Planetplusil tekkis kaebaja vastu seetõttu, et Planetplus loobus

15.04.2010 sõlmitud notariaalse kokkuleppega (dtl 140-151) kaebaja kasuks Staadioni 8 asuvat

kinnisasja koormanud hoonestusõigusest. Planetplusil tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue

hoonestusõigusest loobumise tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja

hoonestusõiguse lõpetamise tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4

058 802 krooni ehk 259 404,73 eurot). Kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis võimaldaks

kontrollida eelpoolviidatud summade põhjendatust, kujunemist ja õigsust. Vastavasisulist

3-20-1560

12(17)

kokkulepet ei sisaldu ka 15.04.2010 notariaalses lepingus. Kaebaja ja Osaühing Valdor Holding

kinnitavad lepingu p-s 2.4 hoopis vastupidist, kinnitades et nad ei oma seoses hoonestusõiguse

lõpetamisega teineteise suhtes mis tahes pretesioone. 16.09.2021 kohtuistungil selgitas kaebaja nende

asjaolude kohta, et lepingu järgselt kajastati nõuded raamatupidamises, kuid muid dokumente nende

nõuete osas esitada ei ole. Lepingu punkt 2.4 on ekslik ja jäi kaebajal tähelepanuta, fookus oli eelkõige

saada asjad selgeks Xi kahe äriühingu (kaebaja ja Planetplus) ja MTÜ Spordiselts Kalev vahel

(16.09.2021 helisalvestis al 1:19:45). Sellest tulenevalt nõustun maksuhalduriga, et Osaühingu

Planetplus nõue kaebaja vastus seoses Staadioni 8 kinnistuga ei ole tõendamist leidnud (vt ka

kontrolliakti p 1.2.6, dtl 626-627).

32.3. Arvest nr 1026 moodustab kaebaja selgituste kohaselt 1 062 613 eurot (16 626 280,57 krooni)

kaebaja laenukohustus Xi ees, mille Osaühing Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel üle.

32.3.1. Asjaolule, et X oli andnud kaebajale laenu, viitas kaebaja 24.03.2020 eriarvamuses (dtl 267-

356). Seda väidet analüüsis maksuhaldur maksuotsuses (lk 10, dtl 27) ning juhtis kaebaja tähelepanu

sellele, et kaebaja ei ole laenu andmist kinnitavaid dokumente esitanud. Kaebaja ei esitanud vastavaid

dokumente ka vaidemenetluses, vaid esitas alles kaebuse lisana (kaebuse lisa 3, dtl 515-529)

pangakonto väljavõtte Xi kontolt kaebajale laekunud maksete kohta, millel on selgituseks märgitud

„lühiajaline laen“.

32.3.2. Riigikohus on otsustes nr 3-3-1-47-0711 ja 3-3-1-32-0912 märkinud, et maksukohustuslane

saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust

vähendavale tõendile üksnes juhul, kui need on maksukohustuslasele hiljem teatavaks saanud ning

tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest.

Seejuures rõhutas kohus, et kui maksukohustuslane ei täida õigeaegselt talle seadusega pandud

kaasaaitamiskohustust, on maksuhalduril õigus maksukohustust vähendavad asjaolusid mitte

arvestada ning maksuotsust seetõttu hiljem enam muuta ei saa. Kaebaja oli maksumenetluse ajal

teadlik, et tal oli võimalus esitada maksuhaldurile kõikvõimalikke tõendeid, mis tõendaksid kaebaja

ja Planetplusi vaheliste nõuete olemasolu. Hiljemalt maksuotsuse tegemise järgselt pidi olema

kaebajale selge, et maksuhaldur ei ole laenu andmist Xi poolt lugenud tõendatuks. Vaatamata sellele

ei esitanud kaebaja eelpoolviidatud pangakonto väljavõtet ka vaidemenetluse käigus. Seega ei saanud

maksuhaldur sellest tõendist maksuotsuse tegemisel ega vaideorgan vaideotsuse tegemisel lähtuda.

Tõendi esitamist alles kohtumenetluses ei saa põhjendada ka sellega, et kaebajal ei olnud varasemalt

tõendile juurdepääsu, sest tegemist on kaebaja enda kontole laekunud maksetega. Ka kohtuistungil

antud selgitustest ei nähtu mistahes kaebajast sõltumatute takistuste esinemist, mis võiks põhjendada

tõendi hilinemisega esitamist (16.09.2021 helisalvestis alates 11:26:30).

32.3.3. Täiendavalt märgin, et muid dokumente, kust nähtuks laenu andmise tingimused (intress,

tagatis, tagasimaksmise tähtaeg vms kaebajal esitada ei ole. Kaebuses on viidatud küll 15.04.2010

kokkuleppele, kuid kaebaja selgituste kohaselt oli tegemist suulise kokkuleppega (16.09.2021

helisalvestus alates 12:37:50). Kuivõrd konto väljavõtte esitas kaebaja alles kohtumenetluses ja see

kajastab filtreeritult üksnes Xi poolt tehtud makseid, ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas ja millises

mahus oli kaebaja laenu tagasi maksnud ning seega ei ole selge, millises mahus oli Xil nõue kaebaja

vastu laenukohustuse ülevõtmisel Planetplus poolt.

32.4. Tõendatuks ei saa lugeda ka seda osa arvest nr 1026, mis kaebaja selgituste kohaselt seisneb

juba eelkirjeldatud Xi poolt antud laenu intressivabastuse hüves väärtusega 2 040 216,96 eurot.

32.4.1. Kaebaja selgitab, et arvestades, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve (arvestusega

12% aastas, tagamata laen); (ii) Planetplus ei pidanud laenu kohe tagasi maksma ning (iii) sellel ei

olnud tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest

31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019–31.12.2027, mil

arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita).

Kokku 2 040 216,96 eurot.

3-20-1560

13(17)

32.4.2. Esmalt viitan juba eelnevas punktis märgitule, et ainus dokument, mis kaebaja on laenu

saamise kohta esitanud, on ühes kaebusega esitatud filtreeritud pangakonto väljavõte, millest nähtub,

et X on teinud kaebajale makseid, kuid samas puudub info selle kohta, millistel tingimustel laen on

antud ja kas ja millises ulatuses on kaebaja Xile laenu tagastanud. Seega ei ole kaebaja poolt esitatud

dokumendi põhjal võimalik hinnata eelpoolviidatud arvestusliku hüve suurust. Seega on sellise hüve

näol tegemist puhtalt kaebaja ja Planetplus vahelise sisemise arvestusega, mille vastavust ei ole

mingil viisil võimalik kontrollida. Lisaks tuleb mainida, et perioodi 31.12.2019 31.12.2027 kohta

toodud arvestus põhineb hüpoteetilisel alusel (arendustegevuse seis 31.12.2027), mida samuti ei ole

võimalik etteulavalt kindlaks määrata. Ka 16.09.2021 kohtuistungil selgitas kaebaja, et tegemist on

hinnangulise ja orienteeruva summaga, mis kusagil täpsemalt fikseeritud ei ole (16.09.2021

helisalvestis al 11:28:40).

32.5. Täielikult kontrollimatuks tuleb lugeda ka viimane osa arvest nr 1026 ehk kinnistute

turuväärtuse kasv perioodil 2010–2018 kokku 232 488,90 eurot. Kaebaja ei ole esitanud mistahes

tõendeid ega selgitanud lähemalt arvutuskäiku, millel selline summa põhineb.

33. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kaebaja väited toimunud tehingute

majanduslikust sisust ja eesmärgist on dokumentaalsete tõendite puudumisel täielikult

kontrollimatud. Maksukorralduse seaduse § 57 lg‑te 1, 2 ja 3 järgi tuleb maksukohustuslasel pidada

raamatupidamisarvestust, kusjuures arvestus peab olema korraldatud nii, et mõistliku aja jooksul on

võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest, samuti maksustamise seisukohast tähendust

omavatest asjaoludest. Raamatupidamise seaduse § 4 p 2 kohustab dokumenteerima kõiki oma

majandustehinguid ja sama seaduse § 6 lg 5 p 4 sätestab nõude, mille kohaselt peab

raamatupidamiskirjendis olema majandustehingu lühikirjeldus. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1

järgi kinnitab majandustehingu toimumist raamatupidamise algdokument, milles peavad olema samas

avaldatud loetelule vastavad andmed, sealhulgas tehingu majandusliku sisu kirjeldus (p 3) ja tehingu

arvnäitajad (p 4). Kaebaja ei ole oma raamatupidamise- ja maksuarvestuse pidamisel neid kohtustusi

täitnud, mistõttu ei ole võimalik veenduda arvel nr 1026 kajastatud summa ning selle aluseks oleva

suulise tasaarvestuskokkuleppe õigsuses ja põhjendatuses. Maksuhaldur viitab õigesti, et

tasaarvestatav nõue peab olema dokumentaalselt tõendatud, mitte ei saa põhineda üksnes

hinnangulistel arvamustel, mille kujunemine ei ole kontrollitav. Seda enam, kui väidetav nõue on

tekkinud seotud isikute vahel.

34. Märkida tuleb ka, et võõrandamislepingu p-s 2.1 on toodud poolte kinnitus, et tehingu hinna on

OÜ Planetplus enne lepingu sõlmimist tasunud kaebaja pangakontole. Kaebaja hilisemad viited

tasaarvestusele on lepingus fikseerituga seega vastuolus. Selle vastuolu osas ei ole kaebaja samuti

maksumenetluse käigus ammendavaid selgitusi andnud. 16.09.2021 toimunud kohtuistungil möönis

kaebaja, et mõistlikke selgitusi selle kohta anda ei olegi ning selgitas, et kuivõrd mõlemad ärihingud

olid Xi kontrolli all, ei pööratud lepingus fikseeritule tähelepanu, kinnitus jäi lepingusse sisse

ekslikult, tegelikult oli pooltel kavas teha tasaarveldus (16.09.2021 helisalvestis alates 11:16:13).

Sarnane erinevus esineb kaebaja selgituste ja kirjaliku kokkuleppe vahel seonduvalt Staadioni 8 asuva

kinnistule seotud hoonestusõigusest loobumise kokkuleppega (vt käesoleva otsuse p 32.2).Seega ei

toeta kaebaja versiooni ka kaebaja enda ja Planetplus vahel sõlmitud üksikud kirjalikud dokumendid.

35. Sellest tulenevalt leian, et maksuhaldur on maksuotsuses asunud põhjendatult seisukohale, et

Planetplus arve nr 1026 sisu ning seal kajastatud hinna kujunemine on ebaselge ja ebaloogiline ning

sellest tulenevalt on põhjendatud ka maksuhalduri järeldus, et kinnistute kogu müügihinna tasumine

Planetplus poolt ei ole tõendamist leidnud.

36. Leian, et käesoleval juhul on maksuhaldur maksukohustuse määramisel õigesti tuginenud TuMS

§ 50 lõikele 4. Selle sätte kohaselt tuleb tulumaksu tasuda, kui seotud isikud on teinud tehingu, mille

hind ei vasta tehingu tegelikule turuväärtusele. Sellisel juhul arvutatakse tulumaksukohustus

turuväärtuse ja seotud isikute vahel sõlmitud tehingu väärtuse vahelt. Käesoleval juhul on MTA

tuvastanud, et ehkki kaebaja ja Planetplus vaheline kinnistute võõrandamistehing sõlmiti turuhinnas,

3-20-1560

14(17)

ei tasunud Planetplus tegelikult kinnistute eest kokkulepitud summat ning tasaarvestuse tegemisest

järeldub, et pooltel ei olnud ka kavatsust seda summat edaspidi tasuda. Seega on MTA õigesti leidnud,

et kaebaja müüs Planetplusile vaidlusalused kinnistud tegelikult turuhinnast madalama hinnaga ning

kaebajal tuleb tasuda tulumaksu saamata jäänud tulu ulatuses, mille ta oleks saanud, kui tehing oleks

tehtud turuhinnas mitteseotud isikute vahel. Nõustun MTA-ga, et käesoleval juhul ei olnud MTA-l

vajadust maksustamisel tugineda MKS § 83 lg-le 4. Kuigi ka käesoleval juhul on tegemist olukorraga,

kus tehingu vorm ja sisu on omavahel vastuolus, on seadusandja loonud sellise olukorra

reguleerimiseks erisätte (TuMS § 50 lg 4). Seega puudub praeguses asjas vajadus analüüsida, kas

tegemist oli näiliku tehinguga MKS § 83 lg 4 mõttes (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-5-1303 p 16)..

37. Eeltoodust tulenevalt leian, et maksuotsus oli selle andmise hetkel õiguspärane ning kaebus tuleb

05.06.2020 maksuotsuse tühistamise nõudes jätta rahuldamata.

II

38. Asja materjalidest nähtuvalt teavitas kaebaja maksuhaldurit 07.04.2020 sellest, et kinnistute

võõrandamistehing on plaanis tagasi täita (MTA vastuse lisa 46, dtl 381-388) ning esitas 27.04.2020

kaebaja taganemisavalduse ja tehingu tagasitäitmise lepingu projekti (MTA vastuse lisad 42, 43 ja

45, dtl 594-596; 361-366 ja 375-380), paludes maksuhalduril anda kavandatavate tehingute osas

omapoolne seisukoht. Maksuhaldur teavitas 08.05.2020 kaebajat, et on seisukohal, et tehinguga ei

kaasne sisuliselt taganemise tagajärgi, siiski küsis MTA selles osas täpsustavat infot ja dokumente

27.05.2020 (MTA vastuse lisa 45, dtl 375-380). 05.06.2020 väljastas maksuhaldur maksuotsuse.

39. Notariaalne kokkulepe lepingust taganemisega seoses sõlmiti kaebaja ja Planetplus vahel

20.05.2021 ja kinnistusraamatu kanne selles osas tehti 20.06.2020. Kaebaja esitas 06.07.2021 sellele

tuginedes vaide, milles taotles maksuotsuse kehtetuks tunnistamist tagasiulatuva mõjuga sündmuse

tõttu, lisades vaidele ka kaebaja ja Planetplus vahel 06.07.2020 sõlmitud kasu väljaandmise ja

kulutuste hüvitamise kokkuleppe.

40. 22.07.2020 vaideotsusega jättis MTA vaide rahuldamata. Märgin siinkohal, et kuivõrd

vaideotsusega on lahendanud maksuhaldur sisuliselt kaks erinevat taotlust: 1) vaie maksuotsuse

kehtetuks tunnistamiseks (maksuotsuse õiguspärasus selle andmise hetkel) ja 2) taotluse

maksuotususe kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tagasiulatuva mõjuga sündmuse

tõttu, tulnuks vaideotsuses ja otsuse regulatsioonis need kaks taotlust ka iseseisvana lahendada.

Kuivõrd eespool olen leidnud, et maksuotsus oli selle andmise hetkel õiguspärane, käsitlen allpool

vaideotsust osas, mis puudutab kaebaja taotlust maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg

1 p 2 alusel.

41. MTA asus vaideotsuses seisukohale, et kaebaja taganemisavaldus, 20.05.2020 sõlmitud

notariaalne kokkuleppe ja 06.07.2020 sõlmitud kulutuste hüvitamsie kokkulepe ei tõenda, et pooltel

on ka tegelikult tahe tehing tagasi täita ning tehingut ei saa ka tegelikult tagasitäidetuks lugeda. Ma

ei nõustu maksuhalduri sellekohaste järeldustega ning leian, et MTA 22.07.2020 vaideotsuses toodud

järeldused on ennatlikud.

42. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ja Planetplus on sõlminud notariaalse kokkuleppe

võõrandamislepingust taganemise kohta ning 20.06.2020 on tehtud kinnistusraamatu kanne, millega

kanti kaebaja kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna. Seega on pooled taastanud olukorra, kus

kaebaja omandiõigus kinnistutele on taastunud.

43. Olen seisukohal, et olukorras, kus kaebaja esitas MTA-le ühes vaidega täiendavad dokumendid,

mis võisid omada maksuotsusega määratud maksusummale tagasiulatuvat mõju, pidanuks MTA

maksumeneltuse uuendama ning vajadusel nõudma kaebajalt täiendavate tõendite või selgituste

esitamist ning kontrollima, kas ja millises ulatuses mõjutab võõrandamistehingust taganemine ja

06.07.2020 sõlmitud kokkulepe maksuotsusega määratud maksusummat (vt ka Riigikohtu otsus asjas

3-3-1-80-10 p 21). Vaideotsusest ei nähtu, et MTA oleks menetluse uuendamist kaalunud, pigem

3-20-1560

15(17)

viitab vastupidisele asjaolu, et vaideotsuse on MTA teinud 16 päeva peale vaide esitamist. Juhul, kui

MTA ei pidanud vajalikuks maksumenetluse uuendamist, tulnuks seda vaideotsuses põhjendada.

44. Vaideotsuses on MTA kaebaja poolt esitatud tõendeid mõnevõrra küll analüüsinud, kuid on

käsitlenud 06.07.2020 kokkulepet valikuliselt, tehes ennatlikke ja vastuolulisi järeldusi.

44.1. Nii näiteks viitab MTA vaideotsuse punktis 35, et kokkuleppes (kokkuleppe p 1) on pooled

kajastanud kaebaja laenukohustuse ülevõtmist Planetplus poolt ning leiab, et laenu andmine Xi poolt

ei ole tõendamist leidnud. Ehkki eelpool (vt käesoleva otsuse p 32.3) olen nõustunud maksuhalduriga

selles, et kaebaja ei ole laenukohustuse suurust Xi ees maksumenetluses nõuetekohaselt tõendanud,

ei mõjuta kokkuleppes laenukohustusele viitamine tehingu tagasitäitmist. Seda põhjusel, et

kokkuleppe p 1 kohaselt pööratakse tagasi varasem kaebaja ja Planetplus vaheline kokkulepe

laenukohustuse ülevõtmiseks Planetplus poolt ilma, et pooled seetõttu teineteisele midagi tasuksid.

44.2. Vaideotsuse punktis 36 käsitleb MTA kokkuleppe punktis 2.1 kajastatud hoonestusõiguse

loobumise eest tasumist kaebaja poolt Planetplusile. Nõustun siinkohal MTA-ga, et

hoonestusõigusest loobumise tasu suurust ei ole kaebaja maksumenetluses piisavalt põhistanud ja

tõendanud (vt käesoleva otsuse p 35.2), kuid menetluse uuendamise käigus saanuks maksuhaldur

kaebajalt sellekohaseid täiendavaid dokumente nõuda ning alles seejärel hinnata, kas on võimalik

sellist kokkulepet aktsepteerida. Viitan siinjuures ka asjaolule, et kaebaja on menetluse käigus

korduvalt palunud maksuhalduri seisukohta tegingu tagasitäitmise tingimuste sobivuse kohta, mida

MTA ei ole aga pidanud võimalikuks anda. Maksumenetluse uuendamisel oleks MTA-l olnud

võimalik oma seisukohti esitada ning anda kaebajale vajadusel võimalus kokkuleppet vastavalt

korrigeerida.

44.3. Samas vaideotsuse punktis on MTA viidanud mh kokkuleppe punktile 4.3, mille kohaselt

kaebaja hüvitab Planetplusile kinnisasjale 2018–2019 tehtud kulutused. MTA leiab, et kokkulepe on

vastuolus kaebaja poolt varasemalt väidetuga, et kõik kulutused alates kinnisasjade soetamisest tegi

Planetplus. Selline järeldus on arusaamatu ja vastuoluline, sest kui Planetplus on kinnistutele kulutusi

teinud, siis on mõistlik ja loogiline, et olukorras, kus võõrandamistehingut ei toimu (kaebaja jääb

kinnistute omanikuks ka edaspidi), hüvitab kaebaja Planetplusile kinnistutele tehtud kulutused.

Kulutuste olemasolu ja selles suurust saanuks MTA menetluse uuendamise korras ka kontrollida.

44.4. Ebaõige on ka vaideotsuse p-s 40 toodud järeldus, et kaebaja ja Planetplus on 06.07.2020

kokkuleppega kindlustanud võimaluse, et Planetplus saab kõnesolevate kinnistute omanikuks juhul,

kui kaebaja oma rahalisi kohustusi ei täida (kokkuleppe p 5.4.), sest kaebaja on võtnud endale

kohustuse seada kohustuste täitmise tagamiseks Planetplus kasuks kinnisasjadele hüpoteegi. MTA ei

ole siinjuures arvestanud, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole hüpoteegipidajal õigust nõuda kinnisasja

omandiõiguse „üle kandmist“ endale, vaid pöörduda kohtutäituri poole sundtäitmiseks täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352).

44.5. Nõustuda ei saa maksuhalduriga ka selles, et kuivõrd kokkuleppe kohaselt peaksid pooled

omavahelised arveldused lõpetama kolme aasta jooksul, ei saa tehingut lõpuni tagasitäidetuks lugeda.

Kokkuleppest nähtuvalt on kaebaja kohustus täitmata osas vormistatud sisuliselt laenukohustusena,

millelt arvestatakse intressi (p 5) ning kohustus on tagatud Planetplus kasuks seatud hüpoteegiga.

MTA poolt viidatud VÕS sätetest (VÕS § 188-193) ei tulene, et tegingust taganemise korral ei või

pooled leppida kokku lepingu tagasitäitmises pikema aja jooksul. Minu hinnangul viitavad

vaidlusaluste tehingute poolte tahteavaldused võõrandamistehingute tagasitäitmisele ja vastavate

majanduslike ja õiguslike tagajärgede saabumisele.

44.6. Kokkuvõtvalt leian, et kui tehingu, millega seonduvalt on maksukohustus määratud, pooled

asuvad maksumenetluse käigus või pärast maksuotsuse koostamist tehingut tagasitäitma, ei saa

maksuhaldur jätta analüüsimata küsimust, kuidas ja millises ulatuses tehingu tagasitäitmine

maksuotsusega määratud maksusummat mõjutab. Seejuures on võimalik, et tehingu tagasitäitmine

mõjutab maksuotsusega määratud summat üksnes osaliselt. Kui tehingu tagasitäitmisega seonduvalt

3-20-1560

16(17)

ilmnevad asjaolud, mis vajavad täiendavalt kontrollimist, on maksuhalduril võimalik maksumenetlus

uuendada või vähemalt välja tuua asjaolud, miks maksuhaldur ei pea menetluse uuendamist

võimalikuks või vajalikuks.

45. MTA seisukoht, et TuMS § 50 lg 4 ei võimalda maksuobjekti tagasitäitmist ei ole antud juhul

asjakohane. MTA viitab sellele, et TuMS § 54 lg 6, kus on ümberarvutuse võimalus ette nähtud, ei

viita ümberarvutuse võimaluse puhul TuMS § 50 lg 4 alusel tekkinud tulumaksukohustusele. TuMS

§ 54 lg 6 annab maksukohustuslasele õiguse teha ümberarvestused maksustamise aluse äralangemise

perioodil esitatud tuludeklaratsioonis, käesoleval juhul aga ei ole kaebaja sellist deklaratsiooni

esitanudki, vaid on esitanud taotluse talle väljastatud maksuotsuse muutmiseks MKS § 103 lg 1 p 2

alusel tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu.

46. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et MTA 22.07.2020 vaideotsus tuleb tühistada osas, milles

jäi rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks

tunnistamiseks maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2 alusel.

47. MTA-l tuleb kaebaja taotlus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-

3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks uuesti läbi vaadata. Kuivõrd käesolevas asjas esinevad asjaolud,

mida MTA-l tuleb taotluse läbi vaatamisel täiendavalt kontrollida, ei saa kohus kohustada MTA-d

maksuotsust kehtetuks tunnistama. MTA-l tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata juhindudes

käesolevas otsusest toodust. Kaebajal tuleb täita kaasaaitamiskohustust ning esitada tõendeid

maksuotsuse kehtetuks tunnistamsieks või tehingu soodsamaks maksustamiseks.

III

48. Kuivõrd käesolevas asjas tuleb MTA-l kaebaja taotlus maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks

uuesti läbi vaadata ning see võib mõjutada ka intressinõude kehtivust, tuleb ka intressinõue tühistada.

MTA-l on vajadusel peale kaebaja taotluse lahendamist võimalik koostada uus intressinõue.

Täiendavalt märgin, et maksukorralduse seadusest ei tulene, et maksuobjekti ära langemisel tuleks

maksuotsus kehtetuks tunnistada tagasiulatuvalt, s.o algusest peale. Pigem tuleks sellises olukorras

pidada mõistlikuks ja loogiliseks maksuotsuse kehtetuks tunnistamist edasiulatuvalt alates

tagasiulatuva mõjuga sündmuse toimumisest. Seega juhul, kui leiab kinnitust maksuobjekti osaline

või täielik ära langemine tulumaksu osas, on MTA-l seda arvestades võimalik esitada kaebajale

intressinõue perioodi osas, mis eelnes tagasiulatuva mõjuga sündmusele.

Menetluskulud

49. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS §

108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS

§ 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist

vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude

väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane.

Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav

(RKHKo nr 3-3-1-67-14, p 32.1; RKHKo nr 3-3-1-21-15, p 16).

50. Kaebaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse, millest nähtuvalt on kaebaja

menetluskuluks tasu õigusabi eest kokku 41 226,02 eurot ning tasutud riigilõiv 1500 eurot, s.o kokku

42 726,02 eurot.

51. Arvestades asja sisu, mahtu ja keerukust ning seda, et asjas on toimunud kaks kohtuistungit aga

ka seda, et mitmed kaebaja argumendid on kattuvad juba vaides kajastatuga ning seda, et

kuludokumentidest nähtuvalt on arvestatud õigusabikulu kahe esindaja eest eraldi, pean vajalikuks

vastustajalt väljmõistetavaid menetluskulusid vähendada. Kuludokumentidest nähtuvalt kajastuvad

kaebajal esitatavatel arvetel ka üldkulud mille väljamõistmist vastustajalt ei pea ma põhjendatuks (vt

3-20-1560

17(17)

Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-14, p-s 20.3). Mõistlikuks menetluskuluks tuleb seega pidada

30 000 eurot.

52. Arvestades eeltoodut ja seda, et kaebus kuulub rahuldamisele ca 50% ulatuses tuleb vastustajalt

välja mõista kaebaja poolt kantud õigusabikulu 15 000 eruot , millele lisandub tasutud riigilõiv 1500.

Kokku seega 16 500 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.11.2023 KOHTUOTSUSEGA.