2-20-5991/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Iris Kangur-Gontšarov ja Neve Uudelt

Otsuse kuupäev

10. detsember 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-5991

Tsiviilasi

X hagi AS-i LHV Pank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 13. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja): AS LHV Pank (registrikood

10539549), lepinguline esindaja Indrek Eiche

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13. aprilli 2021 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta ja

täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 8–

11 koos nende alapunktidega.

2. Muuta tsiviilasja hinda ja määrata selleks 6000 eurot.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Kostja menetluskulud jätta rahaliselt kindlaks määramata.

6. Mõista hagejalt X-lt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt vähem

tasutud riigilõiv 125 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole

15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Eelmises lauses märgitud summalt peab

hageja tasuma viivist alates otsuse jõustumisest kuni summa tasumiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (9)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 22. aprillil 2020 Harju Maakohtule hagi AS-i LHV Pank (kostja) vastu

täiteasjas nr 024/2019/938 (vaidlusalune täitemenetlus) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja sõlmis 22. jaanuaril 2015 Danske Bank A/S-ga (Eesti filiaali kaudu, edaspidi:

Danske) laenulepingu nr EEL-220115RK (edaspidi: laenuleping) laenu tagastamise

tähtajaga 15. jaanuarini 2040; laen tagati hüpoteekidega korteriomanditele ja laenuga

osaliselt rahastatavale kinnistule (aadressiga XXX, Tallinnas, edaspidi: kinnistu);

-

hageja võõrandas 19. septembril 2019 osa tagatisvara (korteriomandid) ja tagastas

210 000 eurot, mh laenumaksete ennetähtaegseks tasumiseks;

-

Danske saatis 23. novembril 2019 hagejale e-kirja, mille kohaselt alates samast päevast

on kostja Danske asemel laenulepingu pool. Kostja hagejaga ühendust ei võtnud.

Esimene kontakt oli kohtutäituri poolt, kes soovis kinnistu sundvõõrandada. Hiljem

asus kostja seisukohale, et laenuleping hagejaga on üles öeldud;

-

kostja omandas 23. novembril 2019 väidetavalt Danskele kuulunud Eesti eraisikute

laenuportfelli; ettevõtte ülemineku kohta avaldatud andmed ei kinnita kostja nõude-

õigust, sest kostja väitel on laenuleping üles öeldud enne ettevõtte üleminekut. Hageja

ei ole laenulepingu ülesütlemisavaldust Danskelt ega kostjalt saanud;

-

hageja ja kostja sõlmisid 9. jaanuaril 2020 kokkuleppe täiendava tähtaja andmiseks

võla tasumiseks kuni 31. märtsini 2020. Kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 403 lg 2¹ tunnustele, sest sellega kaasnes maksetähtaja tasuline edasilükkamine;

-

24. märtsil 2020 kirjutas hageja kostjale ja viitas oma varasemale teatele, et tal on

korter Montenegros, mille võõrandab laenukohustuse täitmiseks. Samuti teatas hageja,

et vastav tehing on kokku lepitud, kuid täideviimine osutus võimatuks. Tingituna

COVID-19 pandeemiast ja temaga toimunud õnnetusest on hagejal ajutiselt võimatu

kostja ees kohustusi täita. Pandeemia on asjaolu, mida hageja ei saanud mõjutada ja

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal

selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje

ületaks. Kostja vastas hagejale 25. märtsil 2020, et Danske on laenulepingu üles öelnud

16. mai 2019 seisuga;

-

2. aprillil 2020 avaldas kohtutäitur uue kinnisasja enampakkumise teate, mille kohaselt

ta müüb kinnistu avalikul elektroonilisel enampakkumisel alghinnaga 600 000 eurot;

-

22. aprilli 2020 seisuga on laenujääk maksegraafiku kohaselt 485 211,45 eurot.

Tegelik jääk on oluliselt väiksem, umbes 190 000 eurot. Hageja ei tea kui suur on kostja

nõue hageja vastu ja millest see koosneb. Laenuleping on hageja hinnangul kehtiv ja ta

on laenulepingu maksegraafikust oluliselt ees;

-

hageja kahtleb, kas kostja on järginud VÕS § 415 lg 2 maksete katmise järjekorda ja

kogu kostja nõude suurus on ebaselge. Kuna laenuleping ja 9. jaanuari 2020 kokkulepe

on kehtivad, siis ei saa hageja suhtes sundtäitmist läbi viia. Lisaks kaitseb vääramatu

jõu olukord hagejat kostja poolt kohustuse rikkumisele tuginemisele.

3 (9)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hagejal tekkisid makseraskused juba 2018. aastal, aga need ületati läbirääkimistega.

Alates jaanuarist 2019 katkesid maksed uuesti, mistõttu Danske koostas ja saatis

hagejale 26. aprillil 2019 laenulepingu ülesütlemise avalduse. Selles selgitati, et kui

hageja ei tasu 9726,57 eurot hiljemalt 16. maiks 2019, loeb Danske laenulepingu

viidatud kuupäeval ülesöelduks. Danske edastas avaldused kolmele postiaadressile;

-

lisaks edastati avaldus e-posti aadressile, millelt hageja vastas. Hageja märkis vastuses,

et vajab peale lepingu ülesütlemist lisaaega kuni 24. maini 2019. Danske ootas hageja

soovitud aja ja esitas alles pärast seda 12. juulil 2019 täitmisavalduse, mille alusel

algatati vaidlusalune täitemenetlus. Täitmisteade on hagejale kätte toimetatud;

-

ülesütlemisavaldus oli hagejale kätte toimetatud ja laenuleping kehtivalt lõpetatud;

-

täitemenetluse raames võõrandati 19. septembril 2019 hagejale kuuluvad korteri-

omandid ja sellest laekus Danskele 203 856 eurot;

-

Danske ja kostja sõlmisid 25. novembril 2019 lepingu (edaspidi: loovutamisleping),

millega Danske loovutas kostjale vastavalt 5. juunil 2019 sõlmitud ettevõtte

üleandmise lepingus kokku lepitule eraisikutest klientidele suunatud krediiditegevuse

ja sellega seonduvad nõuded ja lepingud, sh nõue hageja vastu koos tagatistega;

loovutamislepingus märgiti nõude omandiõiguse ülemineku aeg 23. november 2019

ning lepiti kokku, et kostja saab vaidlusaluses täitemenetluses Danske asemel

sissenõudjaks ja talle lähevad üle kinnistule seatud hüpoteegid koos omaniku

kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele;

-

hageja viidatud 9. jaanuari 2020 kokkulepet kostja pole sõlminud, vaid ta üksnes

nõustus, et annab hagejale täiendava tähtaja võla tasumiseks või refinantseerimiseks

enne järgmist täitetoimingut. Kuna kokkulepe sõlmiti täitetoimingu peatamiseks, siis

vormistati see täitemenetluse raames. Tegemist oli tingimusliku täitetoimingu

peatamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p 4 alusel;

-

10. juuni 2020 seisuga on hageja nõue kostja vastu kokku summas 250 588,50 eurot,

mille kohta kostja esitas ka nõudesumma arvutused.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 13. aprilli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

3.1. Hageja nõude õiguslik alus on TMS § 221 lg 1.

3.2. Maakohus tuvastas, et hageja ja Danske sõlmisid 22. jaanuaril 2015 laenulepingu nr EEL-

220115RK. Laen anti kinnistu ostuhinna osaliseks tasumiseks summas 585 000 eurot ja see tuli

tagastada 15. jaanuariks 2040. Hagejal tekkis graafikujärgsete laenumaksete võlg. Danske

esitas hagejale 26. aprillil 2019 laenulepingu ülesütlemise avalduse, millega andis hagejale

viimase täiendava tähtaja 9726,57 euro tasumiseks. Avalduse järgi ütles Danske laenulepingu

16. mai 2019 seisuga ütles. Pärast seda algatas ta vaidlusaluse täitemenetluse.

3.3. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Hageja 16. mai 2019 e-kirjast Danskele nähtub, et hiljemalt sel päeval on hageja lepingu

ülesütlemise avalduse kätte saanud. Lisaks on tõendatud, et Danske edastas ülesütlemis-

avalduse hagejale postiga kolmel aadressil. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg-te 1 ja 3 järgi on ülesütlemisavaldus kehtiv. Ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed

eeldused on täidetud ning laenuleping on kehtivalt lõpetatud.

4 (9)

3.4. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine

on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi teise

lõike järgi on vabandatav kohustuse rikkumine, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu

tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise

ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks

ning kolmanda lõike järgi, kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine

vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.

3.5. Hageja rahalise kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Tõenditest nähtub, et Danske tegi

juba 2018. aasta novembris lepingu ülesütlemise hoiatuse seoses pideva võlaga. Hagejal oli

seega piisavalt aega oma rahaprobleemide lahendamiseks ning õnnetusjuhtum ja pandeemia ei

ole põhjuslikus seoses hageja kohustuse täitmata jätmisega.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Teise võimalusena taotleb hageja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmist. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Hageja heidab maakohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist ja tugineb järgmistele

sisulistele väidetele:

-

esiteks pole õige maakohtu hinnang nagu oleks laenuleping lõppenud. Hageja ei ole

ülesütlemisavaldust saanud Danske ega kostja käest. E-kirjade saatmine ei tõenda

nende kättesaamist ja laenulepingu kohaselt ei saagi ülesütlemisavaldust edastada

e-kirjaga. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel tuvastas maakohus sama avalduse

postiga saatmise. Kohus eksis TsÜS § 69 kohaldamisel ja tuvastas valesti, et hiljemalt

16. mail 2019 on hageja ülesütlemisavalduse kätte saanud. Kostja väited laenulepingu

kehtivuse osas on vastuolulised. Hilisema kuupäevaga kinnitusest nähtub, et

laenuleping kehtib ja läks üle kostjale. Kohus ei võtnud arvesse, et laenuleping on

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 2). Danske ja kostja

rikkusid vastutustundliku laenamise põhimõtet hageja krediidivõimelisuse hindamisel;

-

teiseks ei tõendanud kostja sundtäidetava nõude omandamist. Ettevõtte ülemineku

kohta avaldatud andmed ei kinnita nõudeõiguse olemasolu hageja vastu, sest kostja

väidete kohaselt ütles Danske laenulepingu üles enne ettevõtte üleminekut. Hagejal ei

ole kostjaga sõlmitud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet;

-

kolmandaks ei hinnanud maakohus korrektselt 9. jaanuari 2020 kokkulepet kui

novatsiooni VÕS § 403 lg 2¹ tähenduses. Kõnealuse kokkulepe osas ei sõlmitud

tagatiskokkulepet, aga laenulepingust tulenevad kohustused kujundati ümber. Seega ei

saa hüpoteeki enam sundtäita. Laenulepingu maksegraafiku alusel ei ole võimalik

hageja vastu nõudeid sundtäitmisele pöörata;

-

neljandaks on nõudesumma ebaselge ja kohus ei ole selles osas otsuses seisukohta

võtnud. Kuigi laenujäägile lisanduvad ilmselt mingid viivised, siis sellest tuleb maha

arvata juba tasutud 295 000 eurot ( = 210 000 + 85 000). Kokku saab laenujääk olla

umbes 190 000 eurot (= 585 000 – 295 000). Kostja ei järginud VÕS § 415 lg-s 2

sätestatud maksete katmise järjekorda;

-

viiendaks jäi hageja kohustus täitmata vääramatu jõu tõttu. COVID-19 põhjustatud

eriolukorra ajal ei olnud hagejal võimalik laenukohustuse täitmiseks muud vara

võõrandada. Samuti takistas kohustuse täitmist hageja tervislik seisund, sest hageja oli

õnnetuse tõttu liikumisvõimetu. Õnnetusjuhtum ja pandeemia olid põhjuslikus seoses

hageja kohustuse täitmata jätmisega.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

5 (9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab ja täiendab

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Ühtlasi tuleb muuta tsiviilasja hinda. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda järgmistest asjaoludest:

-

22. jaanuaril 2015 sõlmisid hageja (laenusaaja) ja Danske (laenuandja) laenulepingu

kinnistu ostuhinnast osa tasumiseks summas 585 000 eurot, mille tagastamise tähtajaks

leppisid 15. jaanuari 2040; laenuleping oli tagatud hüpoteekidega, mille seadmisel

Danske ja hageja leppisid kokku kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse;

-

26. aprillil 2019 koostas Danske lepingu ülesütlemise avalduse, milles tugines hageja

võlale 9726,57 eurot ja andis täiendava tähtaja selle tasumiseks 16. maini 2019 koos

hoiatusega, et loeb selle kuupäeva möödudes laenulepingu ülesöelduks;

-

16. mail 2019 vastas hageja e-kirjaga, milles põhjendas tasumise viivitust olukorraga

Ukrainas ja lubas võla tasuda 24. mail 2019;

-

5. juunil 2019 Danske ja kostja sõlmisid ettevõtte üleandmise lepingu, millega Danske

kohustus andma eraisikutest klientidele suunatud krediiditegevuse ning sellega

seonduvad nõuded ja lepingud üle kostjale;

-

12. juulil 2019 esitas Danske laenulepingu ja hüpoteekide tagatiskokkulepete alusel

hageja vastu täitmisavalduse 516 289,29 euro sissenõudmiseks ning palus pöörata

sissenõude kinnistule ja kahele korteriomandile; täitmisavalduse alusel algatati

vaidlusalune täitemenetlus, mille raames toimus osaline täitmine peamiselt

korteriomandite müügist saadu arvel, aga väiksemates summades oli ka muid

laekumisi, mille tulemusel eelkõige vähenes laenu põhiosa tagastamise kohustus;

-

25. novembril 2019 sõlmisid Danske ja kostja lepingu, mille ese oli nõue hageja vastu

ja selle tagatised, mh lepiti kokku loovutatud nõude suurus 22. novembri 2019 seisuga,

märgiti nõude omandiõiguse ülemineku aeg 23. november 2019 ning lepiti kokku, et

kostja saab vaidlusaluses täitemenetluses Danske asemel sissenõudjaks ja talle lähevad

üle kinnistule seatud hüpoteegid koos omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele.

8. Kaebuse esimese väite ese on õigussuhe hageja ja Danske vahel. Eelkõige tuleb vastata

küsimusele, kas Danske ütles laenulepingu kehtivalt üles. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjenduse ja järeldusega, et ülesütlemine on kehtiv ning laenuleping seeläbi VÕS § 186 p 6

alusel lõppenud. Vastuseks kaebusele ja täienduseks maakohtu põhjendustele märgib kohus

järgmist.

8.1. Hageja ja Danske vahel laenulepingu sõlmimine pole vaidlusalune. Maakohus lepingut

täpsemalt ei kvalifitseerinud. Ringkonnakohtu hinnangul on see tarbijakrediidileping

(sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 402 tähenduses) ja kestvuslepinguna saab sellele alates

21. märtsist 2016 kohaldada ka uusi sätteid elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu

kohta (kehtiva VÕS § 402 lg 2 jj). Lepingu sõlmimise osas kohalduvad sel ajal kehtinud sätted.

8.2. Krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu

võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks (VÕS § 416 lg 1).

6 (9)

8.3. Vaidluse all on ülesütlemise formaalsed (järgnevas p 8.4) ja materiaalsed (p 8.5) eeldused.

8.4. Formaalsetest eeldustest seadis hageja kahtluse alla ülesütlemisavalduse vormikohasuse

ja kättesaamise. Mõlemad eeldused on täidetud.

8.4.1. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks

üheselt arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas.

VÕS § 416 lg 1 esimese lause järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla

tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava

ülesütlemisavalduse tegemist (Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25

ja selles viidatud 15. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). Ringkonnakohtu

hinnangul vastab 26. aprilli 2019 avaldus neile tingimustele ja seetõttu polnuks enam vaja

pärast 16. mai 2019 möödumist teha uut ülesütlemisavaldust. Vaidlustamata asjaoludel kostja

selleks kuupäevaks võlga ei likvideerinud. Neil kaalutlustel saab Danske 26. aprilli 2019

avaldust käsitleda laenulepingu ülesütlemise avaldusena.

8.4.2. VÕS § 416 lg 1 teine lause näeb ette ülesütlemisavalduse tegemise kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist

võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil

ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (TsÜS

§ 79). Õiguskirjanduses on kirjalikku taasesitamist võimaldava vormina nimetatud ka e-kirja

(P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, § 79,

p 3.2). Ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu,

et 26. aprilli 2019 avaldus sisaldab tehingupoolte nimesid.

8.4.3. Hageja tugineb mh väitele, et ülesütlemist poleks tohtinud teha e-kirja vormis. Sellega

seondub küsimus lepingule kohaldatavate (üld)tingimuste kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei

viita esile toodud asjaoludes miski sellele, et 2019. aasta aprillis tulnuks kohaldada mingeid

muid tingimusi peale lepingule lisatu (dtl 103 jj). Viidatud üldtingimuste p 14.1 alapunkti d ja

p 14.2 mõtte kohaselt leppisid hageja ja Danske mh kokku teadete saatmises e-kirja teel.

Vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule, ei selgitanud ega põhjendanud hageja, miks ei võinud

26. aprilli 2019 avaldust saata e-kirjaga. Seega võis Danske lepingu üles öelda e-kirjaga.

8.4.4. Maakohus kohaldas TsÜS § 69 lg-d 1 ja 3 ning leidis, et hageja on 26. aprilli 2019

avalduse vähemalt e-kirjaga kätte saanud. Hageja väitel eksis maakohus viidatud sätte

kohaldamisel, sest oleks tulnud tuvastada Danske 26. aprilli 2019 e-kirja tema serverist

väljasaatmine ja hageja teenuseosutaja serveris vastuvõtmine (nagu on kirjeldatud nt Riigikohtu

8. aprilli 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15 p-s 13 ja seal viidatud 21. detsembri 2007 otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 p-s 14). Ringkonnakohus leiab, et e-kirja saatmist ja kättesaamist

on võimalik tõendada ja tuvastada ka muul viisil. Õige on maakohtu arusaam, et piisav on

tuvastada kirja kättesaamine TsÜS § 69 lg 1 esimese lause tähenduses. Üldjuhul ei ole ühelgi

tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Seadusest ei tulene, et

e-kirja kättesaamist oleks võimalik tõendada ainult serveriväljavõtetega.

8.4.5. Kostja tõi esile, et lisaks saatis Danske 26. aprilli 2019 avalduse kirjaga. Viidatud üld-

tingimuste p 14.1 alapunkti b järgi sai Danske eeldada, et hageja on avalduse kätte saanud viie

päeva möödumisel postitamisest. Üldtingimuste p 14.2 järgi loeti piisavaks saatmine lepingus

märgitud või viimati teatatud aadressile. Lepingus on märgitud hageja aadress Lükati tee 6-14,

samuti sisaldab leping kinnistu aadressi. Ringkonnakohus tuvastab avalduste väljatrükkide ja

postiteadete (dtl 143 jj) võrdlemisel, et tähtkiri nr RR626189115EE saadeti kinnistu aadressil

ning seda püüti seal kätte toimetada 29. aprillil ja 4. mail 2019, pärast mida jäeti kiri postkasti.

Tähtkiri nr RR626189101E saadeti lepingus märgitud kontaktaadressil ja sellega toimiti samuti.

Järelikult saab üldtingimuste viidatud punktide alusel lugeda, et hageja on ka kirja teel edastatud

ülesütlemisavalduse kätte saanud.

7 (9)

8.5. Materiaalsetest eeldustest vaidlustas hageja Danske õiguse laenuleping üles öelda

tasumise viivituse tõttu. Pooled ei vaidle, et 2019. aasta esimestel kuudel tuli laenulepingu järgi

igakuiselt tasuda 2401,87 eurot. Danske tugines 26. aprilli 2019 avalduses põhiosa ja intressi

võlale 9600,71 eurot (= 6753,77 + 2846,94), mis on suurem kolme kuu maksest 7205,61 eurot

(= 3 × 2401,87). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see asjaolude esile toomise ja tõendamise

koormise vaatekohast, et hageja oleks pidanud näitama ja vaidluse korral ka tõendama, et tal ei

olnud 26. aprilli 2019 seisuga selles ulatuses täitmata kohustust Danske ees. Seda hageja selgelt

ei väitnud ega tõendanud. Järelikult olid ka ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud.

8.6. Hageja väidab kaebuses, et Danske rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet hageja

krediidivõimelisuse hindamisel. See väide ei mõjuta hinnangut laenulepingu ülesütlemisele.

Laenuleping sõlmiti enne VÕS § 4034 jõustumist (vt eespool p 8.1). Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumise peamine tagajärg varem

kehtinud õiguse järgi oli krediidisaaja õigus nõuda nii tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja

§ 115 lg 1 alusel. Kahjunõude sai tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega (Riigikohtu

13. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 14 ja selles viidatud 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Hageja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet ega tasaarvestuse

avaldust.

8.7. Kokkuvõttes ei ole kaebuse esimene väide põhjendatud.

9. Kaebuse teine väide käsitleb kostja rolli Danske õigusjärglasena. Maakohus seda otseselt

ei hinnanud, kuigi hageja tugines juba hagiavalduses kahtlusele, kas nõudeõigus on kostjale üle

läinud. Maakohus rikkus nii TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise

kohustust, aga ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada lisades vastavad põhjendused.

9.1. Kostja väitel sai ta Danske eriõigusjärglaseks ettevõtte ülevõtmise ning hageja vastu

suunatud nõude ja sellega seonduvate õiguste loovutamise teel. Hageja on selle vaidlustanud.

9.1.1. Ettevõttesse kuuluvad õigused antakse omandajale üle vastavate õiguste üleandmise

sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi (VÕS § 182 lg 1 esimene lause).

Ringkonnakohus nõustus eespool kostja ja maakohtuga, et laenuleping lõppes 16. mail 2019.

Järelikult sai Danske järgnevast võlasuhtest tulenevad õigused üle anda, st loovutada (VÕS

§ 164 jj). Muu hulgas kohaldub VÕS § 167 lg 4, mis näeb ette olemasolevast täitedokumendist

tulenevate õiguste ülemineku uuele võlausaldajale. Hüpoteegiga tagatud nõude kohesele

sundtäitmisele allumise kokkulepe on täitedokument (TMS § 2 lg 1 p 19).

9.1.2. Eelmises alapunktis märgitu põhjal on ringkonnakohtu hinnangul piisav tuvastada, kas

VÕS § 167 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud, st kas kostja tõendas hageja vastu suunatud

nõudele vastava õiguse ülemineku. Nimetatud asjaolu soovis kostja eelkõige tõendada

loovutamislepingu dokumendiga (dtl 43 jj). Viidatud dokumendis on piisava selgusega

märgitud laenulepingust tulenev nõue hageja vastu (p 1.1.1), nõude tagatised (p 1.2, sh

hüpoteek kinnistule – osad 3 ja 4), nõudeõiguse üleminek (p 1.3) ning kokkulepe, et kostja

astub Danske asemel sissenõudjana (võlausaldajana) vaidlusalusesse täitemenetlusse (p 1.4).

VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tahtest. Eelneva põhjal on

selge, et lepingust nähtub Danske ja kostja tahe anda üle vaidlusaluses täitemenetluses täidetav

nõue koos tagatistega. Järelikult sai kostja VÕS § 164 lg 2 alusel Danske asemel uueks

võlausaldajaks seoses laenulepingust lähtuvate nõuetega. Nendega on hõlmatud ka laenu

tagastamise, intressi, viivise jm nõuded pärast laenulepingu ülesütlemist kujunenud võlasuhtes.

Kostjale läksid loovutamislepingu ja VÕS § 167 lg 1 esimese lause järgi üle kõik tagatised, sh

hüpoteek kinnistule koos kohese sundtäitmise kohustusega.

8 (9)

9.2. Ringkonnakohus leiab, et hagejat on loovutamisest kohaselt teavitatud ja põhjendab seda

järgmiselt.

9.2.1. Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude

loovutamisest teavitada (VÕS § 412 lg 1). Ka üldisemalt eeldab uue võlausaldaja suhtes

täitmine, et võlgnikku on kohaselt teavitatud. VÕS § 170 näeb ette kaks võimalust võlgniku

teavitamiseks: esiteks võib teate saata senine võlausaldaja (Danske), teiseks võib seda koos

loovutamist või üleandmist tõendava dokumendiga teha uus võlausaldaja (kostja). Hageja esitas

koos hagiavaldusega väljatrüki Danske 23. novembri 2019 e-kirjast, milles Danske teatas

lepingu üleandmisest (dtl 208, tõlge 251 jj). Hageja heidab ette, et kirjas teatati üksnes lepingu

üleandmisest, mitte aga nt lepingu lõppemisele järgnevas õigussuhtes Danskele kuuluda võivate

õiguste üleandmisest.

9.2.2. Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt selle tegija tahtele, kui

saaja tahet teadis või pidi teadma. Kui saaja tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki

teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1). Kohus nõustub kostjaga, et hageja pidi Danske

26. aprilli 2019 ülesütlemisavalduse kättesaanuna olema aru saanud lepingu ülesütlemisest.

Seda kinnitab hageja enda 16. mai 2019 e-kiri. Hageja teadis või vähemalt pidi teadma, et

23. novembri 2019 e-kirjas viitas Danske üles öeldud lepingust lähtuvate õiguste üleandmisele.

Järelikult on praegu sundtäidetava nõude kostjale loovutamisest hagejat kohaselt teavitatud.

9.3. Lisaks kaotas hageja õiguse tugineda kostja nõudeõiguse puudumisele hea usu põhimõtte

tõttu. Hageja väitel leppisid praegu vaidlevad pooled 9. jaanuaril 2020 kokku, mis tingimustel

peab hageja võlga tasuma (pikemalt järgnevas p 10). Hageja käitumine kostjaga läbirääkimiste

pidamisel ja hageja enda arusaama järgi kokkuleppe sõlmimisel kinnitab, et hageja tunnistas

kostjat täitemenetluses kohase sissenõudjana. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele

seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt

vastuvõtmatu. Hea usu põhimõte keelab võlasuhte poole vastuolulise käitumise (Riigikohtu

15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12). Kõnealust põhimõtet saab kohus

kohaldada sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 10. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-148-16, p 15). Hageja käitus vastuoluliselt ja rikkus hea usu põhimõtet, kui

pidas kostjaga läbirääkimisi nõude üle, kuigi ise ei lugenud teda kohaseks võlausaldajaks ega

sissenõudjaks. Seetõttu ei saa hageja nüüd enam edukalt väita kostjal nõudeõiguse puudumist.

9.4. Kokkuvõttes ei ole kaebuse teine väide põhjendatud. Nõudeõigus on kostjale üle läinud,

hagejat on sellest kohaselt teavitatud ja hageja ei saa tugineda nõudeõiguse puudumisele.

10. Kaebuse kolmas väide käsitleb poolte 9. jaanuari 2020 kokkulepet ja selle tähendust.

10.1. Hageja väitel sõlmisid pooled 9. jaanuari 2020 kokkuleppe, mida hageja soovib käsitleda

novatsiooni ehk sisuliselt uue tarbijakrediidilepinguna. Kostja leiab, et tema pole hagejaga

viidatud kokkulepet sõlminud. Lisaks on vaidlusalune väidetava kokkuleppe õiguslik tähendus,

mh kas see on omakorda tarbijakrediidileping või tähtaja tasuline edasilükkamine.

10.2. Menetlusliku etteheitena on hageja väide põhjendatud, sest vaidlustatud otsusest ei nähtu

kõnealuse kokkuleppe asjaolude selge tuvastamine ega õiguslik hinnang. Sellegi puuduse saab

ringkonnakohus kõrvaldada.

10.3. Kostja 9. jaanuari 2020 e-kiri (dtl 212) ja kohtutäituri blanketil vormistatud

10. jaanuari 2020 kostjale allkirjastamiseks esitatud avaldus (dtl 213) kajastavad põhi-

mõtteliselt samu tingimusi hagejale täiendava tähtaja andmise kohta. Toimikust ei nähtu, et

kumbki pool oleks tõendanud vastavate tahteavalduste allkirjastamist, aga kostja osas on piisav

tahte väljendamine e-kirjaga ja hageja tugineb ise kokkuleppe kehtivusele, st ta kiitis hiljemalt

kohtumenetluses heaks tema nimel 10. jaanuari 2020 dateeringuga vormistatud avalduse.

Järelikult on mõlemad pooled oma tahet väljendanud.

9 (9)

10.4. Poolte kokkulepe tuleb õiguslikult kvalifitseerida ning seda vajaduse korral VÕS § 29 ja

TsÜS § 75 järgides tõlgendada. Kokkuleppe käsitlemist algse kohustuse asendamise

(novatsiooni) või kompromissina takistab kokkuleppe eseme oluline erinevus sundtäidetavast

nõudest, samuti sõnastus, mille kohaselt täitetoimingud lükatakse edasi. Kohtutäitur võib

täitetoimingu edasi lükata mh sissenõudja avalduse alusel (TMS § 44). Seega ei sõlminud

pooled 9. ja 10. jaanuaril 2020 uut materiaalõigusliku sisuga kokkulepet, vaid kostja üksnes

nõustus täitetoimingu edasilükkamisega hageja taotlusel. Nii ei ole viidatud kuupäevade

avaldustel mõju käesoleva asja lahendamisel ja kaebuse kolmas väide pole põhjendatud.

11. Kaebuse neljanda väitega järgib hageja senist etteheidet, et sundtäidetava nõude summa

pole selge. See väide pole põhjendatud.

11.1. Sundtäitmine võib osutuda lubamatuks osaliselt, seda mh juhul, kui täitmisele esitatakse

tegelikust ja põhjendatust suurem nõue. Asjaolude esile toomise ja tõendamise koormis selles

osas jaotub nii, et sissenõudja (kostja) peab tooma esile ja vaidluse korral tõendama, millel tema

nõue põhineb ja kuidas moodustus täitmisavalduses märgitud, aga ka veel kohtumenetluse ajal

sissenõutav summa. Kui sissenõudja on vastavad asjaolud avaldanud, siis on võlgnikul (hageja)

võimalus näidata, et tegelikult on võlg väiksem.

11.2. Kostja väitel oli hagile vastamise ajal (10. juuni 2020) nõue 250 588,50 eurot, mille kohta

ta esitas arvutused (dtl 37, 49, 157). Hageja järgnenud menetlusdokumentidest ei nähtu, et ta

oleks summa või arvutused kahtluse alla seadnud. Eelkõige ei esitanud hageja arvutusi ega

tõendeid, mis lükkaks kostja esiletoodu ümber. Ühtlasi ei põhjendanud hageja, milles seisneb

seni tasutud summade ebaõige arvestamine erinevate rahaliste kohustuste katteks.

12. Kaebuse viienda väite sisu on eriolukorra ja õnnetuse mõju hageja kohustuste täitmisele.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Hageja leiab, et tema kohustuste

täitmine oli takistatud ja seega vabandatav. Maakohus lähtus õigesti eeldusest, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1 teine lause). See tähendab ka rahalise kohustuse

puhul üldreeglit, et selle rikkumine pole vabandatav (vt maakohtu viidatud Riigikohtu

12. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 15 ja seal viidatud 7. novembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 16). Hagejal ei toonud esile asjaolusid, mis oleks sedavõrd

erilised, et õigustaks eelnevas kirjeldatud põhimõtetest kõrvale kaldumist.

13. Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinna ja menetluskuludega seonduvad otsustused.

13.1. Hagi esitamisel lähtus hageja asja hinnast 6000 eurot ja tasus riigilõivu 425 eurot.

Maakohus võttis hagi menetlusse 15. mai 2020 määrusega ega muutnud hageja avaldatud

hinda. Otsuses märkis maakohus tsiviilasja hinna 3500 eurot, aga ei põhjendanud seda.

13.2. TsMS § 132 lg 5 on kohane tõlgendada nii, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

hind on summa, mille täitmisest hageja soovib hagiga vabaneda, aga mitte enam kui 6000 eurot

(vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689, p 14 kolmas lõik ja seal

viidatud varasem praktika). Eespool p-s 11.2 märgitut arvesse võttes tähendab see, et asja hind

on 6000 eurot. TsMS § 136 lg 4 teise lause ja § 137¹ alusel muudab ringkonnakohus asja hinda.

13.3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib kohus resolutsioonis kõigi menetluskulude jaotuse.

13.4. Hageja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot, aga p-s 13.2 määratud hinnalt

tulnuks riigilõivuseaduse § 59 lg-te 15 ja 1 ning ja lisa 1 järgi tasuda 425 eurot. Vahe 125 eurot

mõistab kohus TsMS § 179 lg 1 alusel hagejalt riigi kasuks välja. Kohus hoiatab hagejat, et kui

ta otsust selles osas ei täida, siis võib pädev riigiasutus saata otsuse sundtäitmisele (TsMS § 179

lg 6). Tasumisega viivitamise korral rakendub viivis (TsMS § 179 lg 9).

13.5. Kostjal menetluskulude puudumise tõttu pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)