2-20-10136/33 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.12.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-10136

Tsiviilasi

K. R.i hagi Krediidikaitse Grupp OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

3500 eurot

Hageja: K. R. (isikukood xxxx; aadress xxxx; e-post: xxxx)

Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Raul Ainla ja

vandeadvokaadi

abi

Merit

Tammik

(e-post:

raul.ainla@eipre.ee)

Kostja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223;

aadress

Ahtri

6,

10151

Tallinn;

e-post:

info@krediidikaitsegrupp.ee)

Kostja lepinguline esindaja: advokaat Tenno Parmas (e-post:

parmas@mklaw.ee)

Asja läbivaatamine

18.11.2021 toimunud kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. K. R.i hagi Krediidikaitse Grupp OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks jätta rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 14.07.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu.

Menetluskulud

Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja K. R.i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei

pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt kostja ja A OÜ vahel sõlmiti 02.06.2017

laenuleping nr xxxx. Laenusaaja sai kostjalt ärilaenuna 5000 eurot ning võttis endale

kohustuse tagastada laen koos intressiga summas 6769,56 eurot 01.06.2018.

Viivisemääraks lepiti kokku 0,17 % päevas. Hageja kohustus 02.06.2017 sõlmitud

käenduslepinguga nr xxxx tagama laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi.

Käenduslepingu p 1.2. kohaselt on hageja vastutuse piiriks 10 000 eurot. Käendusleping

kehtib tänaseni. Harju Maakohus kinnitas 24.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr xxxx

kompromisslepingu, mille kohaselt pidi hageja kostjale tasuma 7693 eurot.

2. Kostja esitas kohtutäitur R. L.le 24.08.2018 täitmisavalduse, mille kohaselt nõuab 7693

eurot põhivõlana ja viivisena 1769,85 eurot. Kohtutäitur saatis 12.06.2020 hagejale

täitmisteate (asja nr xxxx), milles on toodud, et täiendav viivis koos täituritasuga on

8368,88 eurot ning et võlgnetava summa jääk koos esialgse nõude jäägiga on 12 380,06

eurot. Koos täitmisteatega saatis kohtutäitur ka kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse,

millega mõistis välja täituritasu 840 eurot. Hageja esindaja pöördus 18.06.2020

kohtutäituri poole, et saada teavet võlasumma kujunemise kohta. Kõigepealt soovitas

täitur pöörduda selles küsimuses sissenõudja poole ning seejärel saatis täitedokumendi

ning täitmisavalduse. Täitur oma e-kirjas, et: “Eeldasin eelmise kirja sisust, et soovite

viiviste kujunemise täpset arvutuskäiku.” (hageja esindaja ja kohtutäituri kirjavahetus.

Täituribüroo töötaja teatas telefonitsi, et peale täitedokumendi ja nõudevalduse

täitetoimikus dokumente pole. Seega jättis kohtutäitur hageja esindaja küsimusele

nõudesumma kujunemise kohta vastamata, mis ilmselt tähendab seda, et tal puudub

ülevaade täitmisel oleva nõude kujunemise kohta.

3. Sissenõudja esindaja teatas hageja esindajale, et seisuga 19.06.2020 koosneb nõue hageja

vastu põhikohustusena 2283,64 eurot ja viivisena 8789,67 eurot.

4. Hagi esitamise seisuga on kohtutäitur hagejalt sisse nõudnud kokku 10 000 eurot. Hageja

poolt kohtutäituri arvele tasutud kokku 7880 eurot: 02.10.2018 - 117.05 eurot; 08.10.2018

- 54.62 eurot; 25.10.2018 - 300.00 eurot; 26.11.2018 - 500.00 eurot; 02.01.2019 - 500.00

eurot; 25.01.2019 - 500.00 eurot; 27.02.2019 - 500.00 eurot; 06.05.2019 - 500.00 eurot;

15.08.2019 - 500.00 eurot; 25.02.2020 - 500.00 eurot; 27.02.2020 - 368.00 eurot;

12.06.2020 - 2 600.00 eurot; 10.07.20 - 940.33 eurot.

5. Maksu- ja Tolliameti 03.04.2019 otsusega nr 8-3.1/1042 on jäetud hagejale tagastamata

ning on kohtutäiturile üle kantud 311,11 eurot. Maksu- ja Tolliameti 06.03.2020 nr 8-

3.1/9786 otsusega nr 8-3.1/9786 on jäetud hagejale tagastamata ning on kohtutäiturile üle

kantud 365,57 eurot.

6. Hageja tööandja poolt on täiturile üle kantud 1443,32 eurot: 10.03.3020 777,64 eurot;

09.04.2020 276,86 eurot; 08.06.2020 388,82 eurot.

7. Hageja leiab, et kohtutäitur täidab ebaselget nõuet. Kohtutäituril puudub ülevaade

täitmisel oleva nõude kujunemise kohta. Kuigi täitemenetluses kehtib formaliseerituse

printsiip, ei või täitemenetlus olla nii formaalne, et täitur täidab ebaselget nõuet.

Täitedokumendiks olevast kohtumäärusest tuleneb vaid sissenõutav summa – 7693 eurot

ning viivis 0,2 % päevas. Täitmisavaldusest tuleneb, et sissenõudja nõuab põhivõlana

7693 euro ja viivisena 1769,85 euro sissenõudmist.

8. Hagejale täituri poolt edastatud info põhjal saab järeldada, et täiendavaid täitmisavaldusi

esitatud ei ole, seega jääb ebaselgeks, mille alusel täitur nõuab hagejalt veel 12 380,06

euro tasumist. On ebaselge, kuidas väidetav võlasumma on kujunenud. Sissenõudja nõuab

põhivõla 7693 euro ja viivise 1769,85 eurot sissenõudmist, muid summasid

täitmisavalduses välja toodud pole. Hagejalt on täitur saanud kokku juba 10 000 eurot,

mis ületab täimisavalduses toodud summad, mis on kokku 9462,85 eurot.

9. Hageja on seisukohal, et täituril on võlgnikule kahju tekitamise vältimiseks kohustus

omada ülevaadet sellest, kuidas sissenõutava võlgnevus on kujunenud ning tal on

kohustus jääda täitmisavalduse ja täitedokumendi raamidesse. Vastasel korral on tegemist

olukorraga, kus täitur aitab seadust rikkudes sissenõudjal alusetult rikastuda ning teenib ka

ise selliselt ebaseaduslikku tulu kohtutäituri tasu näol.

10. Hageja on tasunud 10 000 eurot, mis vastab temaga sõlmitud käenduslepingu rahalisele

piirile, mistõttu on tema suhtes edasine täitmine lubamatu.

11. Hageja leiab, et alternatiivselt on tal võimalik taotleda väljanõutavate viiviste vähendamist

VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna edasine viiviste nõudmine ei oleks kooskõlas hea usu

põhimõttega. Kostja on laenatud summalt teeninud 100% kasumit – laenas 5000 eurot ja

täitemenetluses on täitur sisse nõudnud juba 10 000 eurot.

12. Hageja palub tunnistada lubamatuks täitemenetlus asjas nr xxxx ja menetluskulud jätta

kostja kanda.

Kostja vastuväited

13. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

14. Hageja poolt kostja vastu esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks

olevate asjaolude kohaselt on hageja Harju Maakohtu 24.04.2020.a kohtumäärusest

tsiviilasjas nr xxxx (edaspidi kompromissmäärus) tulenevad kostja nõuded kohaselt

täitnud.

15. Kompromissmääruse p 2 kohaselt tunnistas hageja kostja ees võlgnevust 7693,00 eurot.

Hageja kohustus eeltoodud võlgnevuse tasuma vastavalt kompromissmääruse p-s 3 kokku

lepitud maksegraafikule. Esimene osamakse summas 300 eurot kuulus tasumisele

25.04.2018.a. Kompromissmääruse p 4 kohaselt kohustus kostja tasuma kompromissist

tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral hagejale viivist 0,2% päevas

võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kui kohtulikust kompromissist

tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitatakse rohkem kui 7 (seitse) päeva, siis

muutub kogu p-s 2 nimetatud rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks.

Käesoleval juhul ei täitnud hageja ega ükski teine solidaarvõlgnik kompromissmäärusest

tulenevat kohustust kohaselt. Kuna juba esimese osamakse korral viivitati täitmisega

rohkem kui 7 päeva, siis muutus alates 02.05.2018.a kompromissi p-st 2 tulenev kohustus

summas 7693,00 eurot terves ulatuses sissenõutavaks ning kostjal oli õigus arvestada

eeltoodu summalt viivist 0,2% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Arvestades hageja

poolt kompromissmäärusest tuleneva kohustuse katteks tehtud makseid, siis ei ole

käesolevaks ajaks hageja enda kohustusi kohaselt täitnud. Hagile vastuse esitamise

seisuga on kompromissmäärusest tuleneva kohustuse katteks laekunud kostjale kokku

9050,50 eurot. Kostja on eeltoodud laekumiste arvestamisel lähtunud VÕS § 88 lg-s 8

sätestatust, mille kohaselt tuleb laekumised arvestada esmalt sissenõutavaks muutunud

viiviste ja seejärel põhinõude katteks. Võlgnevuse arvestusest nähtub, et 27.07.2020.a

seisuga oli hageja kompromissmäärusest tulenev põhivõlgnevus summas 7693 eurot ja

viivisenõue 3535,50 eurot. Seega on ebaõige hageja väide, et kohtulikust kompromissist

tulenev kohustus on kohaselt täidetud.

16. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et kohtutäitur on hagejalt sisse nõudnud 10 000 eurot.

Kostja peab vajalikuks rõhutada, et hageja poolt viidatud summast on kohtutäitur pidanud

kinni enda tasu ning kostjale on laekunud 9050,50 eurot. Seega on hageja püüdnud

tekitada kohtule arusaama, et kohtulikust kompromissist tuleneva võlgnevuse katteks on

tasutud rohkem, kui seda tegelikult on tehtud. Eelnevale tuginedes leiab kostja, et hageja

ei ole kompromissmäärusest tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Hageja ei ole

vastupidist põhistanud ega tõendanud.

17. Kohtulikust kompromissmäärusest tulenev nõue on selge ja täidetav. Täitur lähtub

täitemenetluse algatamisel sissenõudja sooviavaldusest ning tagab tema huvide kaitse.

Sundtäidetava kompromissmääruse resolutsiooni kohaselt on hageja esmalt tunnistanud

kostja ees võlgnevust 7693,00 eurot ja seejärel võtnud kohustuse tasuda kompromissist

tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,2% päevas võlgnetavalt

summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kostja hinnangul ei ole kohtuliku

kompromissmääruse resolutsiooni puhul midagi ebaselget – sellest on üheselt arusaadav,

millised kohustused hagejal lasuvad ning millised on sanktsioonid kohustuse rikkumise

korral. Kuivõrd kompromissmäärus on selge, siis see on ka antud juhul sundtäidetav.

18. Kostja hinnangul ei saa ebaselgust esineda ka kostja poolt esitatud täitmisavalduses.

Kostja on 27.08.2018.a esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus pöörata

täitmisele kompromissmäärus. Kostja on täitmisavalduses selgelt avaldanud, et lisaks

kompromissmäärusest tulenevale põhinõudele ja avalduse esitamise ajal sissenõutavaks

muutunud viivisenõudele lisandub avaldatud võlgnevusele ka jooksev viivis vastavalt

täitedokumendile. Seega on kostja täitmisavalduses palunud kohtutäituril pöörata

kompromissmäärus täitmisele kõigi sellest tulenevate nõude komponentide osas.

19. Hageja on asunud seisukohale, et viimase kohtulikust kompromissmäärusest tulenev

vastutus on piiratud hagejaga sõlmitud käenduslepingust tulenevalt käendaja vastutuse

piirmääraga (st 10 000 euroga). Seda olenemata asjaolust, et kohtulikus kompromissis ei

ole pooled hageja vastutuse ulatust fikseerinud. Kostja hagejaga ei nõustu. Riigikohus on

selgitanud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga

lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus, ning seetõttu on TMS § 221 lg 1

alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on

tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on seoses

sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega asunud seisukohale, et kui võlgnik kostjana n-ö

tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada

võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna

vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu

tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud,

kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba

lahendatud vaidluse eseme suhtes.

20. Esmalt rõhutab kostja, et tegelikult ei olnudki kohtuliku kompromisslepingu sõlmimisel

poolte tahe piirata hageja vastutust. Samas ei ole hagejal antud juhul sundtäitmise

tuvastamise hagis ka võimalik tugineda asjaolule, et viimase vastutus võiks olla piiratud

hagejaga sõlmitud käenduslepingus fikseeritud käendaja vastutuse maksimumsummaga.

Vastav asjaolu (hageja kui käendaja käenduslepingust tulenva vastuse piirang) esines juba

ajal, mil pooled pidasid vaidlust tsiviilasjas nr xxxx ja sõlmisid vaidluse lõpetamiseks

kohtuliku kompromissi. Seega oleks hageja pidanud vastavale asjaolule tuginema juba

kohtuliku kompromissi sõlmimisel. Viidatud kohtupraktikast tulenevalt on see hageja

enda risk, et ta seda ei teinud. Seega on sundtäidetav kompromissmäärus hagejale siduv

ning hagejal ei ole võimalik hakata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames

vaidlema asjaolude üle, mis olid kompromissmääruse aluseks oleva kohtuasja esemeks.

21. Eeltoodust tulenevalt tugineb hageja käendaja vastutuse piirmäärale viidates asjaolule,

mille esinemise korral on hagi rahuldamine TMS § 221 lg 2 järgi välistatud.

22. Samas isegi, kui käesoleva asja õigel lahendamisel omaks tähtsust hagejaga sõlmitud

käenduslepingus fikseeritud vastutuse piirmäär (millega kostja ei nõustu), siis see ei anna

alust hagiavalduse rahuldamiseks. Hageja väide, et viimane on tasunud summa, mis

vastab temaga sõlmitud käenduslepingu piirmäärale, ei vasta tõele. Hageja poolt viidatud

käenduslepingu kohaselt vastutas hageja põhivõlgniku laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest kostja ees kuni 10 000 euro ulatuses. Kostja on aga käesoleval

juhul tõendanud, et kostjale on laekunud täitemenetluse raames 9050,50 eurot. Seega

hageja eksitab kohut, kuna hageja tasumised ei ületa tegelikult isegi mitte hagejaga

sõlmitud käenduslepingust tulenevat vastutuse piirmäära.

23. Käendaja vastutuse piirmäär ei piira käendaja vastutust käendaja poolt käendatava

kohustuse rikkumise korral. Ka käesoleval juhul tuleneb kostja viivisenõue hageja suhtes

temast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Selline kohustus ei ole piiratud

käendaja vastutuse piirsummaga. Kostja selgitab, et kompromissmääruse p 2 kohaselt

kohustub hageja tasuma kostjale 7693,00 eurot. Nimetatud kompromisssumma puhul on

tegemist põhivõlgnikust laenusaaja kohustusega, mille täitmist hageja käendajana

käenduslepingust tulenevalt tagas ja kohtuliku kompromissi raames tunnistas. Kuna

hageja rikkus kompromissi raames tunnistatud rahalist kohustust, siis oli kostjal õigus

nõuda kompromissmääruse p-st 4 tulenevalt hagejalt viivist. Nimetatud viivise puhul ei

ole aga tegemist põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tuleneva

viivisega. Tegemist on hagejast kui käendajast endast sõltuva (käendus)kohustuse

rikkumisest tuleneva viivisega, mida on kostjal õigus nõuda hagejalt sõltumata käendaja

vastutuse piirmäärast. Kostjal puudub käesoleval juhul õigus nõuda viivise vähendamist

24. Hageja on hagiavalduses leidnud, et tal on alternatiivselt võimalik taotleda väljanõutavate

viiviste vähendamist. Kostja hagejaga ei nõustu. Kostjal puudub käesolevas asjas õigus

nõuda viivise vähendamist, kuna see on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud.

25. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17 asunud seisukohale, et hagejal ei ole õigust

nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise

vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva

kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast

kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis

oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend,

tuleb arvestada TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piiranguga (vt p 10).

26. Ka käesoleval juhul tuleneb kostja viivisenõue hageja vastu jõustunud kohtulahendi

rikkumisest. Kuna hageja rikkus jõustunud kompromissmääruse p-st 2 tulenevat rahalist

kohustust, siis kohustub hageja kompromissi p 4 kohaselt tasuma hagejale viivist 0,2%

päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Seega tuleb kostja

viivisenõue jõustunud kohtulahendist ning viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei saa

hageja käesoleval juhul taotleda viivise vähendamist. Seda isegi juhul, kui kostja

viivisenõue ületaks käesoleval ajahetkel põhinõuet.

27. Samas, isegi kui hagejal oleks antud juhul võimalik taotleda viivise vähendamist (millega

kostja ei nõustu), siis puudub käesoleval juhul alus viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg

8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei või leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupool leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi

tasunud. Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-163-12 kohaselt lasub viivise suuruse

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu

võlausaldaja.

Viidatud

Riigikohtu

lahendist

tulenevalt

ei

oma

viivisenõude

proportsionaalsuse hindamisel ja tõendamisel tähtsust tasumisele kuuluv intress. Tähtsust

omab vaid viivisenõude suurus.

28. Kostja on käesoleval juhul selgitanud, et 27.07.2020.a seisuga oli kompromissmäärusest

tulenev kostja nõue hageja suhtes 11 228,50 eurot, millest põhivõlgnevus on 7693 eurot ja

viivisenõue 3535,50 eurot. Seega on kostja viivisenõue summas 3535,50 eurot oluliselt

väiksem kui kostja põhinõue summas 7693 eurot. Seega, kuna kostja viivisenõue ei ületa

põhinõuet, siis tuleb hagejal tõendada viivisenõude ebaproportsionaalsust hageja suhtes.

Hageja ei ole seda käesoleval juhul tõendanud.

29. Lisaks sellele, et hageja ei ole tõendanud viivisenõude proportsionaalsust, ei ole hageja

tõendanud ka teiste VÕS § 162 lg-st 1 tulenevate teiste eelduste esinemist. Sealhulgas,

kuid mitte ainult, ei ole hageja näiteks tõendanud, et viimase majanduslik seisund annaks

üldse alust kaaluda viivise vähendamist. Kostjale teadaolevalt puuduvad hagejal mistahes

maksehäired, välja arvatud kostja poolt avaldatud maksehäire. Kuna hagejal puuduvad

teiste võlausaldajate ees täitmata kohustused, siis ei saa ka hageja majanduslik olukord

olla selline, mis üldse võimaldaks kaaluda viivisenõude vähendamist. Hageja käsitlus selle

kohta, et põhivõlgnik sai laenulepingust tulenevalt laenu 5000 eurot ning täitemenetluse

raames on hageja tasunud peaaegu kahekordse summa, ei ole asjakohane ega õiglane.

Käesoleval juhul ei tulene kostja nõue laenulepingust, vaid kohtumenetluse raames

sõlmitud kompromissist. Seejuures on hageja jätnud arvestamata, et hageja

tegevuse/tegevusetuse

tulemusena

oli

kostja

sunnitud

pöörduma

enda

nõude

realiseerimiseks kohtusse ja kandma sellega kaasnevad kulud. Veel enam jätab hageja

arvestamata, et kompromiss-summa kokkuleppimisel ja selle ajatamise võimaldamisel oli

kostja nõus tulema hagejale vastu, samas eeldades, et ka hageja täidab ka kompromissi

kohaselt. Hageja seda ei teinud. Kuna hageja seda ei teinud, siis peab kostjal säilima

õiguspärane ootus, et kui hageja rikub kohtulikust kompromissist tulenevat kohustust, siis

tuleb hagejal ka kanda poolte endi poolt kokku lepitud ning aktsepteeritud sanktsioonid

täielikult. Seega oleks antud juhul hageja enda tegevuse/tegevusetusest tuleneva viivise

vähendamine kostja suhtes ebaõiglane.

Kohtu põhjendused

30. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastusega ning poolte poolt menetluse käigus

esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

31. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

32. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

kohtule esitatud tõendite alusel tuvastatuks:

-

A OÜ ja kostja vahel sõlmiti 02.06.2017 laenuleping nr xxxx, mille kohaselt

laenusaaja sai kostjalt ärilaenuna 5000 eurot ning võttis endale kohustuse tagastada

laen koos intressiga summas 6769,56 eurot 01.06.2018. Viivisemääraks lepiti kokku

0,17 % päevas (tlk 6-12).

-

Hageja ja kostja vahel oli 02.06.2017 sõlmitud käenduslepingu nr xxxx, millega

hageja kohustus tagama laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi. Käenduslepingu

p 1.2. kohaselt on hageja vastutuse piiriks 10 000 eurot (tlk 9-10).

-

Harju

Maakohus

kinnitas

24.04.2020

määrusega

tsiviilasjas

nr

xxxx

kompromisslepingu mille kohaselt pidi hageja kostjale tasuma 7693 eurot

maksegraafiku järgi (tlk 17-18).

33. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxxx. Kostja vaidleb hagile

vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

34. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TsMS § 221 lg 2

sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul

lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist.

35. Hageja leiab, et käesoleval juhul kohtutäitur täidab ebaselget nõuet. Hageja väitel

kohtutäituril puudub ülevaade sissenõudja nõude kujunemise kohta ja kuigi

täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, ei või täitemenetlus olla nii formaalne, et

täitur täidab ebaselget nõuet.

36. Kohus tuvastab, et täitedokumendiks oleva 24.04.2018 kohtumääruse punki 2 kohaselt

hageja solidaarselt teiste kostjatega on kohustatud tasuma hagejale 7693,00 eurot ning

kohtumääruse punkti 3 kohaselt nimetatud summa tuli tasuda vastavalt järgnevale

maksegraafikule: hiljemalt 25.04.2018 summas 300 eurot; hiljemalt 15.05.2018 summas

300 eurot; hiljemalt 15.06.2018 summas 300 eurot; hiljemalt 15.07.2018 summas 793

eurot; hiljemalt 15.08.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.09.2018 summas 750 eurot;

hiljemalt 15.10.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.11.2018 summas 750 eurot;

hiljemalt 15.12.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.01.2019 summas 750 eurot;

hiljemalt 15.02.2019 summas 750 eurot; hiljemalt 15.03.2019 summas 750 eurot.

Kohtumääruse punkti 4 kohaselt kompromissist tuleneva rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral kohustuvad kostjad tasuma hagejale viivist 0,2% päevas võlgnetavalt

summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kui kostjad viivitavad rahalise kohustuse

täitmisega rohkem kui 7 (seitse) päeva, siis muutub kogu punktis 2 nimetatud rahaline

kohustus terves ulatuses sissenõutavaks ning hagejal on õigus esitada kogu võlgnevuse

sissenõudmiseks täitmisavaldus (tlk 17-18). Kohus tuvastab, et kostja on 24.08.2018

esitanud kohtutäitur R. L.le avalduse pöörata täitmisele TMS § 2 lg 1 alusel 24.04.2018

kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-13762. Täitmisavalduse esitamise seisuga on nõue kokku

9462,85 eurot, millest põhinõue summa 7693,00 eurot (muutus sissenõutavaks alates

02.05.2018), viivis

1769,85 eurot, millele lisandub

jooksev viivis

vastavalt

täitedokumendile (tlk 13).

37. Harju Maakohtu 24.04.2018 kohtumääruse punkti 3 kohaselt esimene osamakse kuulus

vastavalt maksegraafikule tasumisele 25.04.2018. Vaidlust pole selle üle, et hageja ega

üksi teine solidaarvõlgnik ei ole kompromissimäärusest tulenevat kohustust kohaselt

täitnud ja kuna juba esimese osamakse korral viivitati täitmisega rohkem kui 7 päeva, siis

muutus alates 02.05.2018 kompromissi punktist 2 tulenev kohustus summas 7693,00

terves ulatuses täitmisele ning kostjal oli õigus arvestada eeltoodult summalt viivis 0,2%

päevas kuni kohustuse täitmiseni. Kohtule esitatud kostja konto väljavõtetest nähtuvalt on

29.07.2020 seisuga kompromissimäärusest tuleneva kohustuse täitmiseks laekunud kokku

9050,50 eurot. Kostja on selgitanud, et eeltoodud laekumiste arvestamisel on ta lähtunud

VÕS § 88lg-st 8 sätestatust, mille kohaselt tuleb laekumised arvestada esmalt

sissenõutavaks muutunud viiviste ja seejärel põhinõude katteks. Kohtule esitatud hageja

võlgnevuse arvestuse kohaselt oli 28.07.2020 seisuga hageja kompromissimäärusest

tulenev põhivõlgnevus summas 7693 eurot ja viivisenõue 3535,50 eurot (tlk 48-53).

Hageja

ei

ole

kohtule

esitanud

omapoolset

seisukohta,

millest

nähtuksid

kompromissimäärusest ja selle rikkumisest tulenevad kohustused, hageja poolt tehtud

maksed ja nende arvestuslik kord. Hageja ei ole esitanud kohtule omapoolset kirjalikku

seisukohta kostja poolt kohtule esitatud eelnimetatud võlaarvestuse kohta. 17.11.2021

toimunud kohtuistungil on hageja lepinguline esindaja kinnitanud, et võlaarvestus on

selge. Eeltoodust tuleneval asub kohus seisukohale, et ebaõige on hageja seisukoht, et

kohtutäitur täidab ebaselget nõuet. Kohtulikust kompromissist tulenev nõue on selge ja

täidetav.

38. Hageja on seisukohal, et ta on tasunud summa, mis vastab temaga sõlmitud käendusliku

piirile, mistõttu tema suhtes edasine täitmine on lubamatu.

39. Oma väidetes hageja tugineb 02.06.2017 sõlmitud käenduslepingule n CiK2017062078,

millega hageja kohustus tagama laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi ja

käenduslepingu p 1.2. kohaselt on hageja vastutuse piiriks 10 000 eurot.

40. Riigikohus 15.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 punktis 10 selgitanud, et kui

täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1

nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on

takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti

täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid

teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis

võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast

täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on 21.02.2018 otsuses

tsiviilasjas nr 2-154-7385 punktis 15.3 märkinud, et kohese sundtäitmise korral ei saa

võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel kohtus olla halvem sellest, kui hageja

oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see

positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla

sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema

enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud

kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude

esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata,

ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes.

Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada.

41. Eeltoodust tulenevalt tugineb hageja käendaja vastutuse piirmäärale viidates asjaolule,

mille esinemise korral on hagi rahuldamine TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. Kuna kostja

on algatanud hageja suhtes sundtäitmise Harju Maakohtu 24.04.2018 määruse alusel, siis

ei saa hageja käesolevas menetluses esitada neid väiteid, mida ta oleks saanud esitada n-ö

tavalises hagimenetluse. Seega ei ole käesolevas asjas hageja poolt esitatud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis hagejal võimalik tugineda asjaolule, et tema vastutus võiks

olla piiratatud hagejaga sõlmitud käenduslepingus fikseeritud käendaja vastutuse

maksimumsummaga, sest vastav asjaolu esines juba ajal, mil pooled pidasid vaidlust

tsiviilasjas nr xxxx ja sõlmisid vaidluse lõpetamiseks kompromissi. Seega oleks hageja

antud asjaolule pidanud viitama juba kohtuliku kompromissi sõlmimisel. 24.04.2018

kohtumäärusest ei nähtu, et pooled oleksid kompromissiga soovinud piirata hageja

vastutuse ulatust. Eeltoodust tulenevalt kohus nõustub kostjaga, et sundtäidetav

kompromissmäärus on hagejale siduv ning hagejal ei ole võimalik hakata sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamise

hagi

raames

vaidlema

asjaolude

üle,

mis

olid

kompromissmääruse aluseks oleva kohtuasja esemeks.

42. Samas isegi, kui käesoleva asja lahendamisel omaks tähtsust hagejaga sõlmitud

käenduslepingus fikseeritud vastutuse piirmäär, siis ei anna see alust hagiavalduse

rahuldamiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostjale laekunud täitemenetluse

raames 9050,50 eurot (tlk 45- 47). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostjale

oleks laekunud täitemenetluses suurem summa. Lisaks kostjale täitemenetluses laekunud

9050,50 eurole kuulub 12.06.2020 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega hageja poolt

tasumisele kohtutäituri põhitasu 840 eurot (tlk 14 pöördel). Kuna hageja on väitnud, et

kohtutäitur on temalt sisse nõudnud kokku 10 000 eurot, siis kohus peab tõenäoliseks, et

kohtutäituri poolt hagejalt sisse nõutud summa 10 000 euro hulgas on ka kohtutäituri tasu

840 eurot. Seega ei vasta tõele hageja väide, et ta on tasunud summa, mis vastab temaga

sõlmitud käenduslepingu piirmäärale. Hageja ei ole kostjale tasunud 10 000 eurot.

43. Kohus märgib, et käendaja vastutuse piirmäär ei piira käendaja vastutust käendaja poolt

käendatava kohustuse rikkumise korral. Hageja poolt viidatud käenduslepingu kohaselt

vastutas hageja põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kostja ees

kuni 10 000 euro ulatuses. Riigikohus on 12.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13

punktis 12 selgitanud, et VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub

käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või

rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava

VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2

järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest

vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega

võimalus neid kulusid vältida.

44. Käesoleval juhul tuleneb kostja viivisenõue hageja suhtes temast endast sõltuva kohustuse

täitmisega viivitamisest. Selline kohustus ei ole piiratud käendaja vastutuse piirsummaga.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kompromissmääruse p 2 kohaselt kohustub hageja

tasuma kostjale 7693,00 eurot. Nimetatud kompromissisumma puhul on tegemist

põhivõlgnikust laenusaaja kohustusega, mille täitmist hageja käendajana käenduslepingust

tulenevalt tagas ja kohtuliku kompromissi raames tunnistas. Asjaoludest nähtuvalt kuna

hageja rikkus kompromissi raames tunnistatud rahalist kohustust, siis oli kostjal õigus

nõuda kompromissmääruse p-st 4 tulenevalt hagejalt viivist. Nimetatud viivise puhul ei

ole aga tegemist põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tuleneva

viivisega. Tegemist on hagejast kui käendajast endast sõltuva (käendus)kohustuse

rikkumisest tuleneva viivisega, mida on kostjal õigus nõuda hagejalt sõltumata käendaja

vastutuse piirmäärast.

45. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja kohustused kostja ees ei ole

käesoleval

juhul

piiratud

käenduslepingus

fikseeritud

käendaja

vastutuse

maksimumääraga.

46. Lisaks on hageja leidnud, et tal on alternatiivselt võimalik taotleda väljanõutavate viiviste

vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna edasine viiviste nõudmine ei oleks kooskõlas

hea usu põhimõttega. Hageja väitel on kostja laenatud summalt teeninud 100% kasumist-

kostja laena 5000 eurot ja täitemenetluses on täitur sisse nõudnud juba 10 000 eurot.

47. Kohus leiab, et hagejal ei ole käesolevas asjas õigus nõuda viivise vähendamist, kuna see

on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. Riigikohus on 21.06.2018 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

64-17 punktis 10 asunud seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast

kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus

välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist

täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast

kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS

§ 221 lg s 2 sätestatud piiranguga. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus

pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu

on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud.

Tegemist on erineva olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu

dokument kui kohtulahend, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne

täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud ning võlgnik vajab seetõttu

efektiivsemat õiguskaitset (vt selle kohta Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-134-07, p 11).

48. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt kostja viivisenõue hageja vastu tuleneb jõustunud

kohtulahendi rikkumisest. Kuna hageja rikkus jõustunud kompromissmääruse p-st 2

tulenevat rahalist kohustust, siis kohustub hageja kompromissi p 4 kohaselt tasuma

kostjale viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Seega tuleb kostja viivisenõue jõustunud kohtulahendist ning viidatud kohtupraktikast

tulenevalt ei saa hageja käesoleval juhul taotleda viivise vähendamist. Seda isegi juhul,

kui kostja viivisenõue ületaks käesoleval ajahetkel põhinõuet.

49. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.

Hagi tagamise tühistamine

50. TsMS § 442 lõike 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada mh rakendatud hagi

tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 14.07.2020 määrusega kohus

rahuldas hagi tagamise avalduse ja peatas K. R.i suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas

nr xxxx. Kohus tühistab TsMS § 386 lg 4 alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu 14.07.2020

rakendatud hagi tagamise abinõud.

Menetluskulude jaotus

51. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

52. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

53. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

Kohtunik