3-21-2413/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

03.12.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2413

Haldusasi

X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr

305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“ osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaat Kalev Aavik ja

vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja

–

Vabariigi

Valitsus,

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaadi abi

Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse haldusasjas nr 3-21-2413

resolutsiooni punkt 6 ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p-s 10 on loetletud tegevused,

millele piirangud kehtestati: nt sportimine, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus ja

täiendõpe, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades ja ujulates viibimine, avalikel

koosolekutel ja üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja kinoseanssidel ning toitlustusettevõtte

müügi- või teenindusalal viibimine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud

korralduse p-des 10 ja 14–17 sätestatud nõuete täitmine.

Korralduse p 14 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud

on vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) ta on alla 18-aastane;

3-21-2413

2(11)

2) tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit

arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi;

3) ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik

ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi;

4) ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja

rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need

nõuded täitnud;

5) ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik.

Korralduse p 15 kohaselt võib isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta

esitab tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta,

mille tulemus peab olema negatiivne, samuti on võimalik testida võimaluse korral tegevuse

asukohas või üldapteegi tegevusluba omavas ettevõttes.

Korralduse p 16 kohustab tegevuse eest vastutavat isikut enne, kui isik osaleb tegevuses,

kontrollima p-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid, sh tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende

kehtivust.

Korralduse p 5 ap 2 järgi ei kohaldata 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas

viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise

nõudeid, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2

testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.

Alates 25.10.2021 kehtib korraldus nr 305 redaktsioonis, kus testimine ei anna enam õigust

korralduse p-s 10 loetletud tegevustes osaleda. Korralduse p 15 enam ei kehti, samuti on

eelnimetatud osas korrigeeritud korralduse p-e 14 ja 16.

2. X esitas 22.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 tühistamiseks p 10 alap-de 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas, milles need nõuavad punktis

14, 15 ja 16 sätestatud nõuete täitmist, samuti p-de 14, 15 ja 16 osas.

Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent läbipõdemisest on möödas enam kui 180

päeva. Kaebajal oli esialgu võimalik saada koroonatõend, kuid tänaseks see ei kehti. Haiguse

läbipõdemist kinnitavad EL digitaalne COVID-tõend, mille kohaselt sai kaebaja positiivse testi

tulemuse 26.03.2021. Kaebaja veres oli 21.09.2021 testi tulemuste kohaselt antikehade arv

1100,2 AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml).

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus peatada kaebaja suhtes Vabariigi Valitsuse

23.08.2021 korralduse nr 305 täitmine vaidlustatud osas kohtumenetluse ajaks.

Alates 25.10.2021 saavad ühiskondlikus elus osaleda vaid vaktsineeritud ning korralduses

määratletud läbipõdenud isikud. Kaebaja on väga aktiivne teatri- ja kinokülastaja. Palju käiakse

teatris ja kinos ka koos oma 10-aastase lapsega ning osaletakse erinevates tegevustes koos

lastelastega. Nendeks tegevusteks vajalik kaebaja koroonatõend on kaotanud kehtivuse. Lisaks

annab kaebaja korra nädalas XXX tüdrukute tehnoloogiaringi X ning töötab XXX, mille raames

tuleb samuti osaleda tegevustes, mis nõuavad koroonatõendit. Tõendi puudumine takistab

kaebaja elu, sh töö tegemist. Seega peab kaebaja halduskohtumenetluse kestel taluma

intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad tal

tavapärase elu jätkamise võimatuks. Need piirangud puudutavad väga laia tegevuste skaalat,

ulatudes vaba aja veetmisest, enda harimisest (nt huvihariduses osalemine, näituste ja

kontsertide külastamine) ja sotsiaalsest suhtlusest (väljas söömine) kuni poliitiliste õiguste

realiseerimiseni (avalikel koosolekutel osalemine). Alates 25.10.2021 on täielikult ühiskonnas

osalemine kaebajale keelatud lihtsalt seetõttu, et ta ei ole soovinud vaktsineerimisega saada

antikehade olemasolu, mis on tal juba läbipõdemisest tekkinud immuunsusega olemas.

3-21-2413

3(11)

Korralduse seletuskirja kohaselt kehtib vaktsineerimist kinnitav tõend aasta aega pärast

maksimaalse kaitse saavutamist (st 14 päeva möödumisel teise doosi saamisest), samas

läbipõdemist kinnitav tõend kehtib vaid 180 päeva. Samad antikehad, mida on mõõdetud

kaebajal (S-SARS-CoV-2 IgG), tekivad ka vaktsineerides. Teisi antikehasid Eestis tavarutiinis

ei mõõdeta, kuigi läbipõdenutel tekivad ka muud antikehad ning lisaks T-rakuline immuunsus.

Asjaolu, et vaktsiiniga saadakse vaid ühed antikehad, kuid läbipõdemisel tekib oluliselt laiem

immuunsus, on ka põhjus, miks haiguse läbipõdenud isikud nakatuvad väiksema tõenäosusega

kui vaktsineeritud.

3. Tallinna Halduskohus võttis 27.10.2021 määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas

esialgse õiguskaitse korras Vabariigi Valitsust väljastama Terviseameti kaudu kaebajale tõendi

selle kohta, et teda tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi

ettenäitamisel

samaväärselt

COVID-19

haiguse

läbi

põdenud,

vaktsineeritud

või

vaktsineerituga võrdsustatud isikuga, kes on esitanud enne tegevuses osalemist nimetatud

asjaolude kohta tõendi (resolutsiooni p 6). Esialgne õiguskaitse kehtib kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest ta peab vaidlustatud korralduse tõttu taluma

kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis

muudavad tema tavapärast elu. Seetõttu sõltub tema heaolu esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise tulemusest. Kohtupraktikas on leitud, et esialgse õiguskaitse vajadus on ka juhul,

kui kohtuotsusega on võimalik kaebaja õigusi kaitsta, kuid kaebaja peab kohtumenetluse ajal

taluma ebamõistlikke piiranguid. Lisaks kannatab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel

olulisel määral kaebaja sissetulek.

Puudub avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-

19 haiguse läbi põdenud, mida näitab SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu

kinnitav tõend. Teadaolevalt saavutatakse immuunsus kas haiguse läbipõdemise või

vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat

vaktsineerimisest tõhusama kaitse, sest olemasoleva teabe valguses on läbipõdenud isikul

oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritud isikul. Terviseameti 30.09.2021

vastuses esitatud andmetel on COVID-19 haigusesse nakatunute seas varem haiguse

läbipõdenuid palju vähem kui vaktsineerituid (vastavalt 547 ja 10 935, sh lõpetatud

vaktsineerimiskuuriga 6449). Samuti on COVID-19 haiguse tõttu hospitaliseeritute seas

läbipõdenuid oluliselt vähem kui vaktsineerituid (vastavalt 23 ja 436, sh lõpetatud

vaktsineerimiskuuriga 250). Läbipõdenute uuesti nakatumise palju väiksemat tõenäosust

võrreldes vaktsineeritutega kinnitab ka hiljuti avaldatud Iisraeli uuring. Mõne uuringu järgi on

COVID-19-st paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus koroonaviiruse vastu ka

kaheksa kuud pärast nakatumist ja tõenäoliselt kestab see mitu aastat. Seega on küsimus tõendi

180-päevase kehtivuse teadusliku aluse kohta põhjendatud. Avalikes huvides on ka

põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse

läbi põdenud isikutele rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal

grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab riigisisene empiiriline kogemus, et läbipõdenud

on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Vabariigi Valitsus palub 11.11.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.10.2021

määrus osas, milles kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni

p 6) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

3-21-2413

4(11)

Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes uuesti

nakatumise vastu samaväärse või tõhusama kaitse, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud

tõendid, mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset

võrdlusgruppide puhul. Teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise

tõenäosust suures ulatuses. Nt on uuringute põhjal leitud, et läbipõdenud vaktsineerimata

isikutel on üle kahe korra suurem võimalus uuesti nakatuda, võrreldes täielikult

vaktsineeritutega ja et enam kui kolmandikul läbipõdenutest ei tekkinud üldse antikehi ega

kaitset hilisema nakatumise vastu. Haiguse läbipõdemise järel tekkiv immuunsus on väga

varieeruv. Uuringuandmed lubavad järeldada, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud

isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut. Hiljutise Oxfordi Ülikooli korraldatud

teadusuuringu järelduste kohaselt on COVID-19 vastu vaktsineeritud inimestel väiksem

tõenäosus viirust levitada isegi juhul, kui nad ise nakatuvad. COVID-19 kiire leviku

peatamiseks ning haiglate ülekoormuse vältimiseks soovitavad nii Haiguste Ennetamise ja

Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) kui ka

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) inimestel end vaktsineerida ning riikidel suurendada

vaktsineerimise hõlmatust ühiskonnas. Korraldus nr 305 põhineb ECDC 10.05.2021 tehnilisel

raportil, mille kohaselt tekib läbipõdemise järgne kaitse tavaliselt nakatumisest arvates 14.

päeval ning püsib 5–7 kuu jooksul. ECDC ametlik seisukoht on, et läbipõdemise puhul saab

immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul. Euroopa Terviseohutuse

Komitee (HCS) kinnitas 18.10.2021 vastustajale, et ECDC 10.05.2021 raportis antud

hinnangud on jätkuvalt kehtivad, sest puuduvad uued andmed, mis annaksid alust need ümber

vaadata.

Sama

on

liikmesriikidele

17.09.2021

kinnitanud

ECDC.

Antikehade

kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks

tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase on kaitseks piisav

ning kui kaua selline kaitse kestab. Seega ei saa antikehade olemasolu veres võtta aluseks

inimeste nakkusohutuse kinnitamiseks.

Halduskohus rikkus menetlusnorme, jättes vastustaja enne esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamist ära kuulamata. Halduskohus ületas esialgse õiguskaitse kohaldamisel ka menetluse

piire, kui asus hindama seda, kas korralduse nr 305 vaidlustatud punktide kehtestamiseks on

olemas piisav teaduslik alus. Esialgse õiguskaitse otsustamisel on reeglina lubamatu

põhivaidluse ette ära otsustamine, mida halduskohus praegu on teinud. Kui kaebus jääb

rahuldamata, ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi,

nagu nakatumiste, haigestumiste ja surmade suurenemine ning haiglate võimalik ülekoormus.

Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole piisavalt põhjendanud, kuidas

väidetavad riived muudaksid kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega raskeks või võimatuks või

tekitaksid kaebajale pöördumatut kahju.

Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestanud piisavalt avaliku huvi

ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord

Eestis on halb. Haiglates on katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta suurenenud

COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust. Kõrgenenud riskitaseme olukorras

otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Vaktsineerimata isikul on teiste

gruppidega (sh vaktsineeritud isikutega) võrreldes suurem tõenäosus haigestuda raskelt ja

rängemalt. Rasket COVID-19 viirusesse haigestumist ei ole võimalik iseseisvalt kodus ravida,

vaid ravi saamiseks tuleb pöörduda haiglasse.

Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära

hoidmisel. Vaktsineeritud inimesel on võimalik haiglasse sattumise võimalust minimeerida

ning tervisehoiusüsteemi koormust vähendada. Samas ei suurene vaktsineerituse tase

ühiskonnas piisaval määral. Vastavalt teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane

vaktsineerituse tase oluliselt leevendada survet tervishoiusüsteemile. Avalik huvi on vähendada

3-21-2413

5(11)

COVID-19 viirusesse nakatumist võimalikult kiiresti, et taastada ja tagada tervisehoiusüsteemi

toimepidevus. Inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi toimimine on sellised hüved, mille

kaitsmine õigustab vaktsineerimata kaebaja vaba aja veetmise võimaluste piiramist.

Esialgse õiguskaitse kohaldamisega on halduskohus loonud ebaselge olukorra vastustaja

korralduse nr 305 kehtivuse osas. Kohus oleks pidanud arvesse võtma, et tegemist pole

üksikjuhtumit reguleeriva kohtumäärusega, vaid määrusel saab olema ühiskonnas laiem ja

ulatuslikum mõju. Haldusasjades nr 3-21-2163 ja nr 3-21-2245 tehtud samasisuliste määruste

meediakajastuste põhjal võib järeldada, et see võib jätta ühiskonnaliikmetele väära mulje, et

tegemist pole üksiku kaebaja suhtes tehtud otsusega. See võib tekitada igapäevaelus palju

segadust ja viia soovimatute konfliktideni. Samuti võib tekkida segadus kaebajale esialgse

õiguskaitse määruse alusel väljastatud Terviseameti tõendi kasutamise ja selle kontrollimisega.

Võib tekkida kahtlus selle usaldusväärsuses ning tekkida küsimus, millisel õiguslikul alusel on

see väljastatud ning kas kontrollijal on õigus seda aktsepteerida. Laiemas plaanis kujutab selline

olukord endas tõendite kuritarvitamise ohtu, mis omakorda vähendab usaldust riigi ja

kehtestatud meetmete vastu. Vastustajal ja Terviseametil puudub sisuline pädevus

kohtumääruses nimetatud andmetega tõendi väljastamiseks ja vastavate andmete töötlemiseks.

5. Kaebaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja palub määruskaebust mitte

lahendada enne, kui vastustaja on vastanud Advokaadibüroo Koch & Partnerid 02.11.2021

selgitustaotlusele, mis on esitatud seoses haldusasjaga nr 3-21-2163 ja puudutab läbipõdemis-

ja vaktsineerimisjärgsete tõendite kehtivusaja võrdsustamist (sh millal ja millisel viisil on

teadusnõukoda teinud Vabariigi Valitsusele vastava ettepaneku ning miks tuleb seda pidada

„mitteametlikuks“). See küsimus on võtmetähtsusega ka praeguses vaidluses esialgse

õiguskaitse kohaldamise üle.

Asja lahendamisel ei ole rakendatav ettevaatuspõhimõte, mis on tuntud keskkonnaõiguses (vt

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 9 lg 1) ja ei ole universaalne õiguse üldpõhimõte.

Tallinna Ringkonnakohus ei ole haldusasjades nr 3-21-2030 ja 3-21-2163 selgitanud, millisest

õigusaktist tuleneb selle põhimõtte rakendatavus uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu

tõrjumisel. Sisuliselt on üksnes eeldatud kehtivate piirangute teaduspõhisust ja selle tagajärjeks

on meelevaldne diskrimineerimine. Ringkonnakohtu seisukohad haldusasjas nr 3-21-2163 on

mõistetavad ainult juhul, kui eeldada, et vaktsineeritute puhul on teaduslikult tõendatud nende

nakkusohutus 12 kuu vältel. Kuna vaktsineeritute tegeliku kaitse kestus on praeguste teadmiste

kohaselt pigem oluliselt lühiajalisem ja nõrgem kui läbipõdenutel, muutub üksnes läbipõdenute

kaitse kestuse osas teadusliku konsensuse nõudmine nende meelevaldseks diskrimineerimiseks.

Vastustaja on oma seisukohtades tuginenud peamiselt ECDC 10.05.2021 raportile ning sellega

seonduvale hilisemale kirjavahetusele. Samas selgitas ECDC juht hiljuti Eestis olles, et kaitse

kestus ei ole teada ei vaktsineeritute ega läbipõdenute puhul. Läbipõdenute diskrimineerimiseks

võrreldes vaktsineeritutega puudub teaduslik alus. Teadaolevalt ei väida mitte ükski tõsiselt

võetav teadlane praegu seda, et vaktsineerimis- ja läbipõdemisjärgse tõendi kehtivuse

kuuekuuline erinevus on teaduslikult põhjendatud. Ka vaktsineerimise puhul ei ole tõendatud

immuunsuse olemasolu enam kui 180 päeva jooksul. Nüüdseks on ilmne, et erinevalt

läbipõdenutest, kelle uuesti nakatumise ja haiglaravile sattumise tõenäosus on marginaalne

(2021. a oktoobris viibis haiglaravil keskmiselt 2,5 inimest päevas), põhjustasid nakatunud

vaktsineeritud märkimisväärse osa haiglaravi koormusest (2021. a oktoobris viibis haiglaravil

keskmiselt 136,5 inimest päevas). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta puudub vastustajal

vajadus kehtivaid piiranguid lähtuvalt teaduslikust põhjendatusest ümber hinnata.

Ettevaatuspõhimõtte rakendamine kohtuasjas nr 3-21-2163 tähendab seda, et tavapärane

tõendamiskoormis pööratakse ümber ja piirangute vaidlustaja peab tõendama, et

diskrimineerimine ei ole põhjendatud.

3-21-2413

6(11)

Suurem osa vastustaja määruskaebusest ja lisatud tõenditest on asjasse puutumatud ja kohut

eksitavad. Samas ei ole esitatud ühtegi argumenti ega tõendit selle kohta, miks ei peaks

läbipõdenuid vaktsineeritutega võrdselt kohtlema. Kuna kaebaja ei kuulu COVID-19 haiguse

riskigruppi ja tema tõenäosus nakatuda ei ole suurem kui vaktsineeritutel, ei ohusta kaebajale

esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikku huvi. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamisega põhivaidluse tulemust ette ära otsustanud. Vastustaja soov tekitada

segadust ja säilitada õigusvastast olukorda nähtub ka suutmatusest väljastada esialgse

õiguskaitse saanutele mõistlikke tõendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud

mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva

kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks

võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamise

eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse

ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi.

Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel

ebaselged, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Kohus ei pruugi määruse tagajärgi

tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid

peavad olema põhjendatud (vt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15). Esialgse

õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega

sisuliselt oma eesmärgi juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute

õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele

olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vajadust viivitada määruskaebuse lahendamisega, kuni

vastustaja vastab haldusasjaga nr 3-21-2163 seoses esitatud 02.11.2021 selgitustaotlusele.

Vaidlustatud korralduse õiguspärasus ja kaebuse rahuldamise perspektiiv ei sõltu iseenesest

sellest, kas teadusnõukoda on teinud vastustajale mingeid ettepanekuid ja kas neid on arvestatud

või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse kehtestamisel ega ka halduskohus korralduse

õiguspärasuse kontrollimisel seotud teadusnõukoja või selle liikmete ametlike ega ka

mitteametlike seisukohtadega. Tegemist oleks üksnes ühe tõendiga, mis on küll kaalukas, kuid

mitte määrav.

8. Asjas on esitatud tühistamisnõue, mitte nõue kohustada Vabariigi Valitsust pikendama

korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevast tähtaega. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest

tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga.

Vaidlusalune korraldus on olemuselt prognoosotsus (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-

1545, p 26) ning pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks (nt Riigikohtu

25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 27; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19).

Tühistamiskaebuse rahuldamist ei saa tingida asjaolu, et pärast nõude kehtestamist avaldatud

teadusandmed võivad viidata vajadusele varasem prognoos ümber vaadata. Hinnata tuleb seda,

kas vastustaja prognoos oli akti andmise seisuga põhjendatud ja sellest lähtudes valitud

meetmed proportsionaalsed.

9. Vaidluse põhisisuks on küsimus, kas COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesi tuleb kohelda

vaktsineerimiskuuri läbinud inimesega ühetaoliselt ning pikendada korralduse nr 305 p 5 alap-

s 2 sätestatud 180 päevast tähtaega kuni ühe aastani.

3-21-2413

7(11)

10. Korralduse nr 305 p 5 alap-st 2 tuleneva õiguse kehtivusaja piiramise puhul on tegemist

HMS § 53 lg 1 p-s 1 sätestatud haldusakti kõrvaltingimusega, mille peale esitatud kaebuse

lahendamisel tuleb kohtul arvestada ka HKMS §-s 42 sätestatud piirangutega. Ringkonnakohtu

hinnangul ei võimaldaks kumbki HKMS § 42 lg-s 1 märgitud alus praegusel juhul tühistada

vaidlusalust kõrvaltingimust eraldi põhiregulatsioonist, vaid kohtul tuleks kõrvaltingimuse

tühistamise nõude rahuldamise korral tühistada korralduse nr 305 p 5 alap 2 täielikult ja teha

vastustajale ettekirjutus anda läbipõdenute tõendi kehtivuse kohta uus haldusakt. Puudub alus

väita, et vastustajal ei lasunud kohustust kehtestada läbipõdenute tõendile ajalist piirangut

(HKMS § 42 lg 1 p 1). Avalikku huvi võiks kahjustada see, kui haiguse läbi põdenute tõendil

ajalist piirangut ei esineks (HKMS § 42 lg 1 p 2).

11. Uute oluliste teadusandmete ilmnemine võib anda isikule, kelle õigusi haldusakt kestvalt

piirab, õiguse nõuda haldusakti andjalt haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS §

65 lg-te 2 ja 3 alusel (koostoimes HMS § 44 lg 1 p-dega 1 ja 2 ning § 68 lg-ga 1). Taotlus

haldusakti andmiseks esitatakse üldjuhul pädevale haldusorganile ning kui taotlus jäetakse

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt ka

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3). Haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks

taotluse esitamine ei ole siiski kohustamisnõude rahuldamise eelduseks olukorras, kus ükski

õigusakt ei näe ette taotluse esitamise kohustust. RVastS § 6 lg 3 ei ole asjassepuutuv juhtudel,

kui haldusorgan peab haldusakti andma omal algatusel (vt ka Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr

3-19-2448, p 11; 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-81-14, p 14). Kuivõrd praegusel juhul ei tulene

ühestki õigusaktist kaebajale kohustust taotleda korralduse muutmist esmalt vastustajalt ning

vastustaja on kohustatud omal algatusel jälgima, et kehtestatud piirangud oleksid jätkuvalt

kooskõlas lisanduvate või täpsustuvate teadusandmetega, siis on kaebajal võimalik täiendada

halduskohtule esitatud kaebust nõudega vastustaja kohustamiseks otsustada korralduse nr 305

p 5 alap-s 2 sätestatud tähtaja üle uuesti. Selle nõude rahuldamine ei eelda, et halduskohus peaks

korralduse esmalt asjaomases osas tühistama. Kohustamiskaebus tuleb halduskohtul HKMS §

158 lg 2 esimese lause kohaselt lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (nt Riigikohtu

16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 18.3).

12. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Korraldus nr 305 piirab kaebaja võimalusi muidu

tavapärastes tegevustes osaleda. Kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, mida kinnitab

vastav tõend. Kaebust pole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated

ei ole siiski nii head, et kohaldada kohtumenetluse ajaks esialgset õiguskaitset.

Vaidlustatud korralduse andmiseks on olemas õiguslik alus seaduses. NETS § 28 lg-te 5 ja 8

alusel võib Vabariigi Valitsus kehtestada uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks vajalikke

abinõusid siis, kui epideemilise leviku tõkestamiseks rakendatavate meetmete ja piirangute

kohaldamisega kaasneb oluline mõju ühiskonnale või majandusele. Muu hulgas on Vabariigi

Valitsusel volitus sulgeda asutusi ja ettevõtteid või piirata nende tegevust ning kehtestada

liikumisvabaduse piiranguid. Need sätted hõlmavad ka õigust piirata teatud asutustes nende

inimeste viibimist, kes võivad potentsiaalselt nakatada teisi inimesi. Valitsuse otsus peab ühelt

poolt faktilise alusena tuginema parimale sellel ajal kättesaadavale teaduslikule teadmisele;

teisalt võib valitsus meetmete valikul ühtlasi lähtuda legitiimsetest ja proportsionaalsetest

tervishoiupoliitilistest kaalutlustest, sh vajadus saavutada rahvastiku hulgas võimalikult kõrge

vaktsineerituse tase. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi

ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Lõplik õiguslik ja faktiline hinnang tuleb halduskohtul anda

põhiasja sisulise arutamise tulemusel.

3-21-2413

8(11)

Ringkonnakohus rõhutab siiski, et kehtiv õigus volitab Vabariigi Valitsust kehtestama uudse

ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhiõigusi oluliselt riivavaid meetmeid ja

piiranguid vaid üksikjuhtumil (st haldusaktiga). See annab võimaluse rakendada uudse ohtliku

nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks vajalikke meetmeid väga operatiivselt ja

kohandada neid vastavalt konkreetsel ajahetkel teadaolevatele andmetele. Üksikjuhtumi

reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt,

ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. Seetõttu ei saa Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud

meetmed jääda kehtima määramata ajaks või väga kauaks. Kui piirangud kujunevad püsivateks,

peab PS § 3 lg 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt nende üle otsustama seadusandja (nt

Riigikohtu 18.05.2021 otsus nr 3-19-549, p 18). Olukorras, kus COVID-19 pandeemia on

kestnud juba enam kui poolteist aastat ja selle lõppu ei ole võimalik prognoosida, vaid pigem

peaks olema selge, et koroonaviirus ei kao kuhugi ja sellega peab ühiskond õppima koos elama,

on ringkonnakohtu hinnangul jõudnud kätte viimane aeg, et rakendatavate piirangute üle

otsustaks seadusandja detailsemalt kui seni ja seda juba lähiajal (vt ka Riigikohtu 25.11.2021

määrus nr 3-21-2241, p 23). Vastustajal tuleb tõsiselt arvestada võimalusega, et kui

üldkorraldusega ettenähtud piirangud kehtivad veel pikka aega ja nende lõppemine ei ole

ettenähtav, siis ei ole välistatud, et kohus võib vaidlustatud piirangute kehtivuse esialgse

õiguskaitse korras peatada.

13. Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1) tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid

isikuid koheldaks võrdselt. Selleks, et tuvastada ebavõrdne kohtlemine, tuleb määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid.

Võrreldavad grupid on praegusel juhul vaktsineerimata läbipõdenud (korralduse nr 305 p 5 alap

2)

ja

vaktsineerimiskuuri

läbinud

inimesed.

Võrdsuspõhiõigus

on

lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus siis, kui

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive

põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse

olukorra raskust (nt Riigikohtu 20.10.2020 otsus nr 5-20-3, p-d 93–94).

14. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, millistele teadusandmetele saaks tugineda haldusorgan

tervisekriisi ajal nakkuse leviku tõkestamise meetmete võtmisel ja halduskohus nende

prognoosotsuste kontrollimisel. Eeskätt on nendeks süsteemselt kogutud, analüüsitud ja

hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed uuringud, nt ECDC raportid (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 määrus asjas nr 3-21-2241, p 27). Teadusnõukoda

või muu sellesarnane asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele

äärmiselt oluline ja vajalik muu hulgas selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas

erialakirjanduses avaldatud seisukohti või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt

soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda näiteks

juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse (nt ECDC) järeldused on teistsugused. Kindlasti

tuleks aga hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste

tegemisest (sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle

kontrollimine ja konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles

kohus ei ole üldjuhul kompetentne osalema. Kohtu roll on hinnata, kas vastustaja on tähtsust

omavates meditsiiniteaduslikes küsimustes lähtunud üldiselt tunnustatud teadmistest ning on

jäänud selle teabe alusel Eestis meetmeid rakendades oma kaalutlusõiguse piiridesse. Kuna

tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse

ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja

varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,

CDC, WHO).

15. EL-i digitaalset COVID-tõendit reguleeriva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.06.2021

määruse (EL) 2021/953 põhjenduse 43 ja lisa p 3 alap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend

3-21-2413

9(11)

kehtima kauem kui 180 päeva.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda pidevalt täienevad,

kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed (vt kokkuvõtet teadmislünkadest

ECDC 24.11.2021 riskihinnangu2 lk 29–30) üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute

ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul

kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb

arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle

vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid uuringuid saab teha oluliselt paremini

kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri

vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid

märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega kestva immuunsuse inimene

haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest ning asjaolust, kas ta

põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega).3 Ebaselge on, kas ühe viirusetüve

põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus kaitseb ka teiste viirusetüvede

põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate4 kohaselt näitavad

olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakatumisrisk on vähemasti

6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021 riskihinnangus (lk 18), milles

rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti nakatumise tõenäosus vähemasti

lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel määral ja seetõttu soovitatakse

riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi.

16. Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei

pruugi üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel,

takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute

kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas

puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust.

Kaebaja esitatud andmed (vt Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse 16.11.2021 vastus nr

7-1/442-2) näitavad, et korduvnakatumise tõttu haiglaravi vajanud inimeste arv on Eestis väga

väike (2021. a oktoobris ei olnud ühelgi päeval haiglaravil rohkem kui 7 inimest), kuid nendest

andmetest ei ole võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võiks nn loomulik

immuunsus kesta. Muu hulgas ei ole teada, millal haiglasse sattunud inimesed haiguse varem

läbi põdesid ja millise raskusastmega. Samuti ei võimalda kaebaja esitatud absoluutarvud selle

kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineerituid on hiljem nakatunud või vajanud haiglaravi (vt

Terviseameti 04.11.2021 vastus nr 5-7/21/10317-2 ja 10.11.2021 vastus nr 5-7/21/10633-2),

üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega

saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis oluliselt rohkem (788 863 inimest)

kui haigusest tervenenud isikuid (139 509 inimest).5 Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus6

on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse

90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva

varem vaktsineeritud.

17. Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise järel saavutatud

immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi vaktsineeritutele hakatud

võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest kuue kuu möödumist. Kuivõrd puudub

teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus

vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust

1 Vaktsineerimistõendi kehtivusaeg on määruses jäetud lahtiseks.

2 https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf

3 Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute

puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole.

4 https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-immunity.html

5 Vt Terviseameti koroonakaart – https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart

6 https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm

3-21-2413

10(11)

nõuda läbipõdemise tõendi kehtivuse tähtaja pikendamist. Kui vaktsineerimisega omandatud

immuunsus kestab tegelikkuses vähem kui üks aasta, tuleks Vabariigi Valitsusel asjakohaste

teadusandmete täpsustumise korral hinnata hoopis seda, kas lühendada tuleks ka vaktsineeritute

tõendi kehtivuse tähtaega. Seega võib läbipõdenute ja vaktsineeritute võrdsustamine toimuda

ka selliselt, et lühendatakse vaktsineerimistõendi kehtivust. Euroopa Komisjon ongi teinud

25.11.2021 ettepaneku7 näha vaktsineerimistõendi kehtivuseks ette 9 kuud (vt põhjendus 24 ja

p 12 alap a), kuid pole samas pidanud vajalikuks pikendada läbipõdemistõendi 180-päevast

kehtivust (vt põhjendus 30 ja p 12 alap c). Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda

sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu aluseks peaksid olema

veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et läbipõdenu immuunsus kestab üldjuhul kauem

kui 180 päeva. Analoogselt ei saa isik võrdse kohtlemise argumendile toetudes nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12;

06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).

18. Seonduvalt viidetega kaebaja veres tuvastatud antikehadele märgib ringkonnakohus, et

vaidlust ei ole selles, et antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud.

Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres

on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade

hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus

COVID-19 haiguse vastu (nt EL-i Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles

viidatud ECDC 10.05.2021 tehniline raport8; IL 11.10.2021 seisukoht; PS 04.10.2021

seisukoht).

19. Kaebaja on omistanud vastuses määruskaebusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu

Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2021 määruses nr 3-21-2030 (p 13) ja 08.11.2021 määruses nr

3-21-2163 (p 9) viidatud nn ettevaatuspõhimõttele. Ringkonnakohus ei ole loonud sellega uut

õigust ega laiendanud keskkonnaõigusele eriomast põhimõtet praegusega sarnastele

vaidlustele, vaid väljendas üksnes seisukohta, et olukorras, kus ühiskonnas levib kiiresti ja

ulatuslikult suure nakatuvusega haigus, mille kulg võib olla raske või eluohtlik ning millel

puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate

ravivõimekust, ei saa vastustaja jääda ära ootama äärmiselt kaalukate avalike huvide rasket

kahjustamist, vaid tal tuleb tegutseda proaktiivselt ja rakendada ennetavaid meetmeid.

Halduskohus peab samuti arvestama esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ja kui

kaalukausil on ühelt poolt üksikisiku põhiõiguste piirangud ning teiselt poolt muude

ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine, peab kohus

veenduma, et kaebaja õiguste esialgseks kaitseks kohaldatud abinõud ei kahjustaks

ülemääraselt avalikke huve. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd

see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Põhjendamatu on halduskohtu

lähenemine, et kuna esialgse õiguskaitse korras COVID-19 läbipõdemise tõendi kehtivuse

pikendamine laieneb üksnes kaebajale, puudub sellele vastanduv kaalukas avalik huvi.

Ringkonnakohus rõhutab, et avalik huvi ei võrdu üksikisikute erahuvide summaga, vaid

tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike

teenuste kättesaadavus.

20. Kuigi korralduse nr 305 p 5 alap-s 2 sätestatud 180-päevane tähtaeg riivab kaebaja

põhiõigusi, tuleb arvestada, et eesmärgiks on täna teaduslikult ebaselges olukorras kaitsta teiste

ühiskonnaliikmete kaalukaid põhiõigusi (nt PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele ja

PS §-s 16 sätestatud õigust elule). Samuti on eesmärgiks kaitsta olulist avalikku huvi (s.o

tervishoiusektori ülekoormamist). COVID-19 haigusega patsientide ravi nõuab haiglatelt

7 https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/com_2021_749_1_en_act_part1_v3.pdf

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-for-SARS-COV-2-in-the-

context-of-Digital-Green-Certificates.pdf

3-21-2413

11(11)

suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus

jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid

nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole

tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste

põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Sellise olukorra

ärahoidmiseks võib tekkida omakorda vajadus asendada Eestis seni kehtinud ja enamiku EL-i

liikmesriikidega võrreldes küllaltki leebed piirangud märksa rangematega (nt asutuste ja

ettevõtete sulgemine, üleüldised liikumispiirangud, piiride sulgemine ja reisipiirangud,

kohustuslik vaktsineerimine). Vajaliku haiglaravita jäävate inimeste tervisepõhiõiguse riive

oleks kaugelt tõsisem, võrreldes kaebaja võimalusega veeta pärast 180 päeva möödumist vaba

aega kohtades, kus nõutakse vaidlusalust tõendit. Sealjuures on kaebajal endiselt võimalik

toitlustusettevõtetest toidu kaasaostmine ning vaba aja veetmine ja eneseharimine viisil, mis ei

eelda avalikus siseruumis viibimist. Kuigi kaebaja väitel ei saa ta tõendi puudumise tõttu

osaleda ka kõikides tegevustes, mis tema tööga seotud on, ei nähtu kaebusest siiski, et see

piirang tema töö tegemist oluliselt mõjutaks. Lõpuks on kaebajal võimalik vabaneda

vaidlustatud piirangutest ka end vaktsineerida lastes.

21. Kuna hetkel puuduvad üheselt kindlad teadmisandmed, et valdavalt haiguse läbi põdenud

inimeste immuunsus on valdavalt vaktsineeritud inimeste immuunsusest parem, siis praeguste

parimate teadmiste põhjal ei ole alust järeldada, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult

vaktsineeritute erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Halduskohtul

tuleb seda küsimust siiski põhjalikumalt hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Arvesse

tuleb võtta ka asjaolu, et riik on teinud mh kõigile läbipõdenutele (sh kaebajale) tasuta

kättesaadavaks võimaluse ühe vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest

väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Kaebaja ei väida, et tema puhul

oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse

määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise

võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36).

22. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab

Tallinna Halduskohtu 27.10.2021 määruse resolutsiooni p 6. Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue määruse, millega jätab X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)