2-20-5194/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-5194

Tsiviilasi

E.L.i hagi A.A. vastu täiteasjas nr XXXXXXXXXXX

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

ja

kahjuhüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3860 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.L.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): E.L. (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Birje Kalmus

Vastustaja (kostja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa

Kostja seaduslik esindaja: M.L.

(isikukood XXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. juuli 2021. a otsus osaliselt osas, milles maakohus jättis

sundtäitmise 470 euro ulatuses lubamatuks tunnistamata ning menetluskulude jaotuse

ja kindlaksmääramise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada

sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXX lubamatuks 470 euro suuruses nõude

osas ning jaotada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

3. Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus jättis sundtäitmise

lubamatuks tunnistamata 470 eurot ületavas nõude osas, jättis rahuldamata hageja

nõude 360 euro saamiseks ning tühistas hagi tagamise abinõud.

4. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

5. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada E.L.i hagi A.A. vastu osaliselt.

5.2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXX lubamatuks 470 euro

suuruses nõude osas.

5.3. Jätta sundtäitmine lubamatuks tunnistamata 470 eurot ületavas nõude osas.

5.4. Jätta rahuldamata E.L.i nõue A.A. vastu 360 euro saamiseks.

5.5. Tühistada Tartu Maakohtu 7. aprilli 2020. a määrusega seatud hagi tagamise

abinõu, millega maakohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr XXXXXXXXXXX

ajavahemiku 1. novembrist 2018 kuni 31. märtsini 2020 eest tasumisele kuuluva

elatise nõude täitmise osas.

5.6. Jätta menetluskuludest 87% E.L.i ja 13% A.A. kanda. Menetluskulude suuruse

määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.L. (hageja) esitas 6. aprillil 2020 A.A. (kostja, laps) vastu hagi, milles palus tunnistada

lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXX ja jätta täitekulud kostja kanda.

Samuti

palus

hageja

mõista

kostjalt

välja

euro

suuruse

kahjuhüvitise

(kohtueelse õigusabikulu). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on Tartu Maakohtu 25. veebruari 2019. a otsusega tsiviilasjas

2-18-16449 tuvastatud, et hageja on kostja isa ja hagejalt on kostja kasuks välja mõistetud elatis

240 eurot kuus alates 1. novembrist 2018 kuni lapse täisealiseks saamiseni. 30. aprillil 2019

esitas kostja seaduslik esindaja (lapse ema) kohtutäiturile avalduse täitemenetluse läbiviimiseks

hageja suhtes. Täitmisavalduse kohaselt oli elatise võlg 30. aprilli 2019 seisuga 1405 eurot.

Kohtutäitur Oksana Kutšmei alustas 30. aprillil 2019 sissenõudja avalduse ja täitedokumendi

alusel hageja suhtes täitemenetlust täiteasjas nr XXXXXXXXXXX.

Hageja arvamuse kohaselt ei olnud hagejal täitmisavalduse esitamise ajal kostja ees elatise

võlga ja ülalpidamiskohustus kostja ees oli täidetud sellega, et hageja ema E.H. oli teinud

perioodilisi makseid nii kostja seaduslikule esindajale sularahas kui ka kostja pangakontole.

Kostja kontole oli 30. aprilliks 2019 tasutud 1755 eurot ja see summa oli suurem kui väidetav

1405 euro suurune võlg täitmisavalduse järgi. Seega pöördus kostja seaduslik esindaja

põhjendamatult kohtutäituri poole.

Sellest, et E.H. on täitnud kostja ülalpidamise kohustust, sai hageja teada 2020. a veebruaris.

Kostja seaduslik esindaja ei olnud nõus täitemenetluse lõpetamisega ning seetõttu pidi hageja

pöörduma õigusabi saamiseks advokaadi poole. Hageja tasus kohtueelse õigusabi eest 360 eurot

ja see summa tuleb kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista.

Täitedokumendiks oleva kohtuotsuse nr 2-18-16499 kohaselt pidanuks hageja kostjale 2020. a

märtsi lõpuks tasuma kokku 4045 eurot elatist. Kohtutäituri teate kohaselt on nõude jääk

täiteasjas 3138 eurot 69 senti. Kohtuistungil selgitas hageja, et ta tugineb elatise tasumise

arvestusele, mis on kirjas hagiavalduse p-des 1.19 ja 1.20. Hageja täpsustas elatisevõla suurust

seoses sellega, et Tartu Maakohtu 18. märtsi 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-20-3887 on alates

11. märtsist 2020 elatise suurus 155 eurot kuus. Hageja nõude täpsustuse kohaselt pidanuks

hageja tasuma kostjale 2020. a märtsi lõpuks elatist kokku 3987 eurot 41 senti. Hageja kontode

arestimise tulemusel on kostja ajavahemikus juuni 2019 kuni september 2019 saanud

täitemenetluses kokku 350 eurot elatist. K.N. on pangaülekannetega tasunud kokku 492 eurot

ja E.H. 3220 eurot. Lisaks on E.H. ostnud kostjale voodi, diivani ja televiisori ning andnud

sularaha kokku vähemalt 1000 eurot. Seega tegelikult on kostja saanud kokku 5062 eurot elatist.

Hageja esitas hagi tagamise taotluse ja palus peatada täitemenetluse täiteasjas

nr XXXXXXXXXXX ning lõpetada (või alternatiivselt peatada) sõiduki Jeep Grand Cherokee

enampakkumine.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kostja ei nõustunud sellega, et hageja ema E.H. tasutud summasid või antud asju saab pidada

kostjale elatise maksmiseks. Hageja ja tema ema vahel ei olnud kokkulepet, et ema tasub hageja

eest elatist. Sellist kokkulepet ei saanudki olla, sest hageja ise kinnitas, et sai alles 2020. a

veebruaris teada, et tema ema on kandnud kostja kontole raha. Ülalpidamiskohustus ei ole

hageja emale üle läinud. Kuigi rahalise kohustuse võib võlgniku asemel täita ka kolmas isik,

peab siiski olema kahtlusteta selge ja arusaadav, et tegemist on kohustuse täitmisega just hageja

kui võlgniku eest. Vaidlusalustest ülekannetest ei nähtu, et tegu olnuks hageja

ülalpidamiskohustuse täitmisega. Hageja ema toetas aeg-ajalt kostja seaduslikku esindajat

rahaliselt, aga ei maininud kordagi, et abistamine on käsitletav kostjale elatise andmisena

hageja eest. Kostja seaduslik esindaja küsis hageja emalt raha auto remondiks ja korteri

ostmiseks ja see ei olnud seotud kostja ülalpidamiskohustusega. Ajavahemikul november 2018

kuni aprill 2019 on hageja ema kandnud kostjale 1150 eurot, mitte 1755 nagu väidab hageja.

Hageja ema on teinud kostja kontole 2018. a novembrist kuni 31. märtsini 2020 kokku kaheksa

ülekannet. Üksnes viimase ehk 16. veebruari 2020. a ülekande selgitusse on märgitud A.

elatisraha E.L., mistõttu on selge, et tegemist oli elatise tasumisega. Teistest ülekannetest ei saa

järeldada, et tegu oli elatisega. Tegelikult on hageja tasunud kostjale elatist 31.03.2020. a

seisuga kokku 1942 eurot. Seda, et hageja ema eesmärk ei olnud kostjale hageja asemel elatist

maksta, tõendab ka asjaolu, et hageja ema tehtud ülekanded olid ebaregulaarsed ning ülekantud

summade suurused olid erinevad. Elatist tasutakse kindlas suuruses perioodiliste maksetena.

Kostja seaduslikule esindajale antud või ostetud asju (lapse voodi, diivan, televiisor) ei saa igal

juhul käsitada elatise maksetena. Samuti ei saa elatise tasumiseks pidada neid makseid, mis

E.H. tegi enne hageja ülalpidamiskohustuse tekkimist. Kostja seaduslikule esindajale raha

andes ja asju ostes täitis E.H. lapse vanaemana kõlbelist kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) §

4 lg 2 p 2 mõttes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 29. juuli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruseks 720 eurot ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulu 720 eurot ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni. Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 7. aprilli 2020. a määrusega seatud hagi

tagamise abinõu, millega maakohus peatas täitemenetluse täiteasjas nr XXXXXXXXXXX

ajavahemiku 1. novembrist 2018 kuni 31. märtsini 2020 eest tasumisele kuuluva elatise nõude

täitmise osas.

Maakohus märkis, et täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 25. veebruari 2019. a otsus

tsiviilasjas 2-18-16449, mis jõustus 27. aprillil 2019. Hageja tõi esile, et eelnimetatud otsuse ja

hiljem elatise vähendamise kohta tsiviilasjas nr 2-20-3887 tehtud maakohtu 18. märtsi 2021. a

otsuse kohaselt pidanuks hageja tasuma kostjale 2020. a märtsi lõpuks elatist kokku 3987 eurot

41 senti, kuid tegelikult on kostja selleks ajaks saanud kokku 5062 eurot elatist. Maakohus

leidis, et praegusel juhul saab hageja tugineda ka neile vaidlusalustele maksetele, mis on tehtud

enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Nimelt on hageja kinnitanud, et ta ei

teadnud varem, et tema ema E.H. on tema eest elatist tasunud. Kostja ei ole väitnud, et hageja

saanuks juba elatise väljamõistmise üle peetud kohtuvaidluses tugineda sellele, et hageja ema

on tema asemel andnud kostjale osalist ülalpidamist (tasunud elatist). Seega on sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõue iseenesest lubatav ka ülalpidamiskohustuse tekkimisest alates

2018 november kuni aprill 2019.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ema (kostja vanaema) E.H. tehtud makseid, samuti kostja

seaduslikule esindajale antud sularaha ja ostetud või antud asju saab pidada elatise tasumiseks

hageja asemel. Nii E.H. kui ka kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et E.H. on teinud

kostjale ajavahemikus 2018 november kuni 2020 märts kokku kaheksa ülekannet selgitustega

„Emale ja 50 kingituse jaoks“, „Lasteaia raha. Emale“ ja viiel korral „Lasteaia raha“ ning

16. veebruaril 2020 on tehtud ülekanne 1100 eurot selgitusega „A. elatisraha E.L.“. Kohtutäituri

vastusest nähtub, et täitemenetluses on arvesse võetud 16. veebruaril 2020 tehtud 1100 euro

suurune ülekanne. Kohtuistungil tunnistaja E.H. ütlustega ja kostja seadusliku esindaja vande

all antud seletusega saab lugeda tõendatuks hageja väite, et E.H. on kandnud kostja kontole

raha, andnud kostja seaduslikule esindajale sularaha ning ostnud või andnud asju. Maakohus

leidis, et seda aga ei saa lugeda kokkuleppe sõlmimiseks hageja ja kostja vahel, sest E.H. ei ole

sundtäitmise aluseks oleva kohtulahendi järgi elatise maksmiseks kohustatud isik ega saa

sõlmida kostjaga kokkuleppeid elatise maksmiseks kohtulahendist erineval viisil.

Olukorda, kus vanaema annab oma lapselapsele või lapselapse emale raha või ostab asju, võib

teatud asjaoludel pidada üldisele arusaamale vastava kõlbelise kohustuse täitmiseks

VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes. Samas ei ole välistatud, et kui vanaema kannab lapselapse kontole

raha või annab lapselapse emale sularaha, võib see teatud olukorras olla ka ülalpidamise

andmine lapsele lapse isa kui elatise maksmiseks kohustatud isiku asemel. Elatise maksmise

kohustus on rahaline kohustus, mida võlgnik ei pea täitma isiklikult. Eelnimetatud toiminguid

saab käsitada tahteavalduste sarnaste toimingutena ja neid tuleb tõlgendada vastavalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg-le 1. Seega tuleb kindlaks teha, milline oli E.H. tegelik

tahe, kui ta kostja kontole raha kandis, kostja seaduslikule esindajale sularaha andis ning asju

ostis ja andis. Juhul, kui E.H. eesmärk oli täita hageja asemel kostja ülalpidamise kohustust,

tuleb tuvastada, kas kostja seaduslik esindaja seda teadis. Kui seaduslik esindaja seda ei

teadnud, tuleb E.H. toiminguid tõlgendada nii, kuidas soorituse saajaga sarnane mõistlik isik

sooritust samadel asjaoludel mõistma pidi. Maakohus leidis, et vaidluse all olevate ülekannete

selgitustest (lasteaia raha, emale, kingituse jaoks) ei nähtu, et E.H. oleks soovinud tasuda hageja

asemel kostjale elatist. Kuna 16. veebruari 2020. a ülekande selgituses on selgelt märgitud, et

tegu on elatise maksega, siis saab maakohtu arvates järeldada, et ülejäänud maksete puhul ei

soovinud E.H. tasuda hageja asemel elatist. Ka E.H. ütlustest (tl 96 pöördel) nähtub, et tema

soov oli toetada oma lapselast ja tema ema. E.H. on kostja esindaja küsimusele, miks ta raha

andis, vastanud: „sõna elatis ei tulnud mulle pähegi“. Samuti on tunnistaja selgitanud: „kui M.

otsustas sünnitada, siis ütlesin, et toetame sind“ (tl 96 pöördel). Samamoodi on E.H. vande all

kinnitanud, et raha andmisel ja asjade ostmisel soovis ta lapselast ja tema ema aidata (tl 96-97)

ja et raha andes ei väljendanud ta seda, et maksab isa eest elatist (tl 96). Eeltoodust tulenevalt

ei olnud maakohtu arvates tõendatud hageja väide, et E.H. oleks kostja kontole vaidlusaluseid

ülekandeid tehes või kostja seaduslikule esindajale raha andes või asju ostes (andes) soovinud

täita hageja asemel kostja ülalpidamise kohustust (maksta elatist).Tõendatud ei ole ka see, et

kostja seaduslik esindaja oleks E.H. käitumist mõistnud kui elatise maksmist. Kostja seaduslik

esindaja on vande all antud seletustes märkinud, et E.H. toetas last vanaemana (tl 98) ja et

vanaema ei ole kunagi öelnud, et ta maksis elatist (tl 98, pöördel). Seega isegi kui E.H. oleks

soovinud vaidlusaluste maksete jm sooritustega hageja kohustust täita, ei saanud ega pidanudki

kostja seaduslik esindaja mõistma seda elatise maksmisena. Maakohtu arvates ei oleks ka kostja

seadusliku esindajaga sarnane mõistlik isik saanud neid makseid või asjade ostmist ja andmist

pidada neil asjaoludel elatise maksmiseks hageja asemel. Kokkuvõttes luges maakohus

tõendatuks, et E.H. eesmärk ei olnud hageja asemel kostjale elatist maksta, vaid ta soovis oma

lapselast ja tema ema aidata, mistõttu on tegemist kõlbelise kohustuse täitmisega VÕS § 4 lg 2

p 2 mõttes.

Kuna asjas ei leidnud tõendamist, et E.H. oleks hageja asemel täitnud kostjale elatise tasumise

kohustuse VÕS § 78 lg 1 mõttes, siis tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue jätta

rahuldamata.

Hageja esitas ka kahju hüvitamise nõude ja palus mõista kostjalt välja 360 euro suuruse

kohtueelse õigusabi kulu, kuna kostja on põhjendamatult esitanud täitmisavalduse olukorras,

kus hagejal tegelikult kostja ees võlga ei ole. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja rikkus

täitemenetlust alustades seadusest tulenevat kohustust. Elatise nõudmist täitemenetluses saaks

käsitada õiguste kuritarvitamisena ning heas usus käitumise põhimõtte rikkumisena vaid

erandjuhul ja praegu ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on

oma õigusi kuritarvitanud.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas maakohus hagi tagamise abinõu ja jättis

menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis et kostja taotletavad menetluskulud (lepingulise

esindaja kulu 720 eurot) on põhjendatud ja vajalikud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ning kohaldanud õigusnorme ebaõigesti. Hageja

ei nõustu, et E.H. rahaülekannete (2955 eurot), kostja seaduslikule esindajale sularaha (alates

lapse sünnist u 2000 eurot) andmise ning asjade ostmise või andmise näol on tegemist kõlbelise

kohustuse täitmisega.

Tunnistaja E.H. ütlustest tuleb üheselt välja lapsele ülalpidamise andmine ja selle soov ning ka

teadmatus kasutada korrektset terminit, mille tõttu ei ole ülekandele märgitud sõna „elatis“.

E.H. oskas märkida ülekande selgituseks „elatis“ alles pärast seda, kui talle sai teatavaks, et

kostja seaduslik esindaja ei ole teisi kostja kontole tehtud ülekandeid arvestanud ning asus neid

nõudma topelt. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest tuleneb üheselt, et ta

mõistis, et raha on mõeldud lapse kasvatamiseks ja lapsele vajalike asjade soetamiseks. Enne

vaidluse tekkimist perioodiliselt tehtud ülekanded viitavad, et tegemist on lapse ülalpidamiseks

mõeldud rahaga.

Juhul kui asuda seisukohale, et tegemist on kõlbelise kohustuse täitmisega, tekib olukord, kus

kostjal on teoreetiliselt võimalik nõuda elatist ka E.H.lt kui ülalpidamiskohustuslikult isikult

perekonnaseaduse (PKS) § 96 mõttes. Selline lahendus viiks aga kostja rikastumiseni. Juhul kui

asuda seisukohale, et E.H.lt saadud summa ei ole elatis, tekib E.H.l õigus nõuda lapse emalt

ilma õigusliku aluseta tasutud summad tagasi. Antud juhul on E.H. ütlustega tõendatud, et raha

oli mõeldud lapsele vajaliku soetamiseks ning lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise

toetamiseks.

Maakohus ei ole sisustanud kõlbelise kohustuse mõistet lähtuvalt antud asjast. Praegusel juhul

oli E.H.le teada, et hagejal ei olnud võimalik kostjat majanduslikult toetada. E.H. majanduslik

panus on olnud märkimisväärne ja seda ei saa lugeda kõlbelise kohustuse täitmiseks ega muuks

hea tava avalduseks.

Maakohus ei ole selgitanud, kuidas pidi mõistlik inimene mõistma regulaarseid ja järjepidevaid

ülekandeid lapse kontole selgitusega „lasteaia raha“ ja saadud sularaha üle 2000 euro, kui see

ei olnud kohtu hinnangul mõeldud lapse ülalpidamiseks. Antud juhul on ülalpidamise

kohustuse täitnud lapse vanaema (VÕS § 78, PKS § 96 lg 1) ning ülalpidamiskohustus tuleb

lugeda täidetuks vanaemana antud ülalpidamise ulatuses. Hea usu põhimõtte vastane ning

eluliselt ebaõige on olukord, kus kostja võtab vastu vanaema antud ülalpidamise ja asub seda

hagejalt teistkordselt nõudma.

Hagejale ei olnud maakohtu menetluses kostja menetluskulude nimekirja esitatud ja e-toimikus

nähtavaks tehtud. Kuna hagejal ei olnud võimalik kostja menetluskuludega tutvuda, ei oleks

maakohus tohtinud neid menetluskulusid ka arvestada. Ringkonnakohus andis hagejale tähtaja

apellatsioonkaebuse täiendamiseks menetluskulude osas. Hageja ei nõustu menetluskulude

jaotusega ja palub kontrollida menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning vähendada

menetluskulude suurust.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud kohtuistungil vande all antud tunnistajate

ütlusi, vaidlusaluste ülekannete selgitusi ja lähtunud asja lahendamisel õigetest õigusnormidest

ning jõudnud õigetele järeldusteni. Kostja jääb varem esitatud seisukohtade juurde, et vanaemal

ei olnud soovi täita hageja eest ülalpidamiskohustust. Tunnistaja E.H. ütlustest nähtub, et

hagejal ja vanaemal ei olnud kokkulepet, et E.H. annab hageja eest kostjale ülalpidamist. E.H.

ütlustest ei tulene E.H. teadmatust kasutada ülekannete tegemisel korrektset terminit „elatis“.

Ütlustest nähtub soov toetada oma lapselast ja tema ema. E.H. tehtud kanded olid

ebaregulaarsed ning erinesid summade poolest. Hageja ema kandis kostja kontole raha siis, kui

kostja ema pöördus abi saamiseks hageja ema poole. Tõendamata on hageja väide, et kostja on

hageja emalt saanud sularahas 2000 eurot. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et 07.11.2018

ja 27.01.2019 tehtud ülekanded on tehtud kostja seaduslikule esindajale korteri ostu

toetamiseks. Neid ülekandeid ei saa käsitleda hagejale tasutud elatisena. Kostja seaduslikule

esindajale ei olnud äratuntav, et vanaema antud raha ja asjad on elatis, mida ta maksa hageja

asemel. E.H. ütlustest nähtuvalt ei saa diivanit ja televiisorit käsitleda kostjale elatise

maksmisena.

Kostja on seisukohal, et kõik kostja seadusliku esindaja lepingulise esindaja kulud on olnud

vajalikud ja mõistlikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

sundtäitetavast nõudest 470 euro suuruses osas ning jaotas ning määras kindlaks

menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi

osaliselt ning muudab menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuginedes sellele, et tema

täitedokumendist tulenev kohustus on täidetud. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises

ulatuses saab lugeda, et hageja ema tehtud sooritused on tehtud hageja täitedokumendist

tuleneva elatise maksmise kohustuse täitmiseks.

8. Hageja on hagis tuginenud erinevatel aegadel tehtud sooritustele, mille tegi tema ema.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei saa anda

alust sooritused, mis on tehtud enne 1. novembrit 2018. Tartu Maakohtu 25. veebruari 2019. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-18-16449 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis alates

1. novembrist 2018. Laps vajab ülalpidamist pidevalt ja vanemal n ülalpidamiskohustus alates

lapse sünnist. Seega isegi juhul, kui hageja ema enne 1. novembrit 2018 tehtud sooritusi saaks

pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks, on need tehtud ajavahemiku eest, mille osas ei

ole täitemenetluses hageja vastu nõuet esitatud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja saab tugineda enda ema tehtud

pangaülekannetele, mis on tehtud alates 1. novembrist 2018 kuni Tartu Maakohtu 25. veebruari

2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-16449 jõustumiseni. TMS § 221 lg 2 kohaselt ei ole üldjuhul

küll sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude aluseks asjaolud, mis on tekkinud enne

täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

olukorras, kus hageja neist asjaoludest kohtumenetluse ajal ei teadnud, saab sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise nõudes neile siiski tugineda. Hageja on väitnud, et sai enda ema tehtud

pangaülekannetest teada alles 2020. a veebruaris. Kostja ei ole sellele asjaolule vastu vaielnud,

vaid on sellele ka ise hagivastuses tuginenud (tl 40).

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ema kostjale

tehtud pangaülekandeid selgitusega „lasteaia raha“ ei saa lugeda hageja täitedokumendist

tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja täitedokumendist tulenevaks kohustuseks on maksta

kostjale elatist, st pidada kostjat rahaliselt ülal. Ülalpidamine hõlmab PKS § 99 lg 2 järgi

õigustatud isiku eluvajaduste katmist. Lasteaiaealise lapse eluvajaduste hulka kuulub ka

lasteaias käimine ja sellega seotud kulude katmine, mille katteks pangaülekannete selgituste

järgi hageja ema raha kandis. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kostja ja hageja ema

sõnumivahetus (tl 43) seda, et hageja ema kandis raha üle muul eesmärgil kui lasteaiakulude

katmine. Sõnumivahetuses on kostja ema küsinud hageja emalt raha, mainides erinevaid

kulutusi, sh lasteaiakulu. Olukorras, kus hageja ema on ülekande selgituseks märkinud „lasteaia

raha“ saab järeldada, et just selle katmiseks ülekanne tehtigi. Seega saab lugeda, et hageja ema

selle selgitusega tehtud ülekanded on mõeldud lapse ülalpidamiskulude katteks. PKS § 96 ja

§ 105 lg 2 kohaselt on ülalpidamiseks kohustatud eelkõige lapse vanemad, kuid nende järel ka

vanavanemad. PKS § 106 kohaselt on vanavanematel ülalpidamiskohustus, kui vanem on

sellest vabastatud (lg 1) või talt ei ole (ülemääraste raskusteta) võimalik ülalpidamist saada

(lg 2). Hageja ema tunnistajana antud ütluste kohaselt andis ta raha, kuna soovis kostjat toetada

ning hagejal ei olnud võimalik seda teha. See võib viidata nii hageja ema soovile täita enda

ülalpidamiskohustust (asenduskohustusena) kui ka soovile täita hageja ülalpidamiskohustust.

Samas tuleb arvestada sellega, et vanema ja vanavanema ülalpidamiskohustus ei ole

kumulatiivne, st sõltumata sellest, kas hageja ema soovis täita enda või hageja kohustust kostjat

ülal pidada on ülalpidamise andmisega hageja täitedokumendist tulenev kohustus täidetud.

Kohtule esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on hageja ema teinud kostjale pärast

1. novembrit 2018 kokku kuus ülekannet, mille selgituseks on märgitud „lasteaia raha“:

• 25. detsembril 2018 – 55 eurot;

• 27. jaanuaril 2019 – 550 eurot, selgitusega „Lasteaia raha. Emale.“;

• 5. augustil 2019 – 100 eurot;

• 6. septembril 2019 – 100 eurot;

• 24. septembril 2019 – 65 eurot;

• 8. detsembril 2019 – 100 eurot.

27. jaanuari 2019 ülekandest oli hageja ema ja H.L. tunnistajana antud ütluste kohaselt 500

eurot mõeldud H.L.le kostja ema korteri sissemaksu hüvitamiseks. Seega saab kostja

ülalpidamiseks lugeda sellest 50 eurot. Kokku on seega hageja ema ülekannetega täidetud

hageja täitedokumendist tulenev kohustus kostjat ülal pidada 470 euro ulatuses, mille osas tuleb

hagi osaliselt rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks tunnistada.

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust

ülejäänud osas tühistada. Hageja on küll väitnud, et tema ema on kostjat ülal pidanud ka

sularaha ja vallasasjade andmisega, kuid esitatud tõenditest ei nähtu, et see oleks toimunud

pärast 1. novembrit 2018, st et seda saaks lugeda täitedokumendist tuleneva

ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Hageja ema tunnistajana antud ütlustest nähtub, et ta on

andnud sularaha ja vallasasju alates kostja sünnist, st ajast enne 1. novembrit 2018. Kas ja

millises ulatuses see pärast 1. novembrit 2018 toimus tunnistajate ütlustest ega muudest

tõenditest ei nähtu. Samuti välistab neile asjaoludele tuginemise ka TMS § 221 lg 2, kuivõrd

hageja on hagi p-s 1.10 kinnitanud, et hagejale oli teada asjaolu, et tema ema oli andnud kostjale

sularaha ja vallasasju. Seega oleks hageja pidanud neile asjaoludele tuginema juba tsiviilasja nr

2-18-16449 menetluses.

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada ka hageja

ema 7. novembri 2018 550 euro suurust ülekannet selgitusega „emale ja 50 kingituse jaoks“

ning 27. jaanuari 2019 ülekandest 500 euro suurust osa. Hageja ema ja H.L. tunnistajana antud

ütluste kohaselt oli ülekantud raha mõeldud mitte kostja ülalpidamiseks, vaid H.L.le. Samuti ei

saa ülalpidamiskohustuse täitmiseks pidada kingituse tegemist.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja kahju

hüvitamise nõude. Hageja leiab, et kostja on talle kahju tekitanud esitades õigustamatult

avalduse täitemenetluse algatamiseks. Kuigi ringkonnakohus tunnistab sundtäitmise osaliselt

lubamatuks, ei anna see alust pidada kostja esitatud täitmisavaldust alusetuks. Vaatamata

asjaolule, et hageja ema oli osaliselt ülalpidamiskohustust täitnud, oli täitmisavalduse esitamise

ajal suurem osa hageja täitedokumendist tulenevast kohustusest täitmata. Seega oli kostjal alus

esitada täitedokument täitemenetluses täitmiseks.

14. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldati ligikaudu 13% ulatuses, mistõttu

jääb 87% menetluskuludest hageja ja 13% kostja kanda. Kuivõrd maakohus otsuses hageja

menetluskulude

suurust

kindlaks

ei

määranud,

määrab

menetluskulude

suuruse

TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. Selles menetluses saab

maakohus võtta seisukoha ka hageja apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidetele kostja

menetluskulude suurusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke

Vahur-Peeter Liin