3-20-1083/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1083

Haldusasi

X kaebus Maa-ameti 02.11.2020 korraldusele nr 1-

17/20/2549

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaadid Triin Kaurov

ja Andres Kalm

Vastustaja – Maa-amet, esindaja TK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maa-ameti

apellatsioonkaebus

ja

X

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

02.11.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maa-ameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1083 ning teha

asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

3. Jätta X vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1083

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 21.12.1989 avalduse talu rajamiseks maa erastamiseks kolhoosi „Kevad“ maadest.

Eesti NSV Võru rajooni RSN täitevkomitee 19.01.1990 otsusega nr 21 eraldati Y-le ENSV

taluseaduse (TaluS) alusel kolhoosi „Kevad“ maakasutusest 45,3 ha suurune maa-ala ning anti

see tähtajata kasutamiseks endise Tammiku talu taastamiseks. Maa kasutada andmise plaanil

oli maaüksuse pindalaks märgitud 46,7 ha.

2. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjon luges 08.10.1993 otsusega nr 3414 omandireformi objektiks Tammiku A-54 talu

maa 11,19 ha ja endise kinnistu nr 3136 ning tunnistas omandireformi õigustatud subjektiks

Q, kes loovutas nõudeõiguse X-le.

Varstu Vallavalitsuse 25.01.1996 korraldusega nr 7 tagastati X-le õigusvastaselt võõrandatud

endise Tammiku A-54 maast 12,1 ha Tammiku maaüksusena. Tagastatud maaüksuse

koosseisu kuulus 11,8 ha X-le TaluS alusel tähtajata kasutusse antud maast. Tammiku

maaüksus kanti 24.04.1996 X omandina kinnistusraamatusse ja maakatastri andmetel on selle

pindala 12,38 ha.

X esitas 23.07.1992 avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks maade osas, mida ta kasutab

TaluS alusel.

Varstu Vallavalitsus andis 09.09.1996 nõusoleku ning Võru maavanema 26.05.1997

korraldusega nr 319 otsustati X-le ostueesõigusega erastada TaluS alusel kasutatava maa

piirides olev Tammiku I maaüksus (praegu Suur-Tammiku). Maaüksuse mõõdistamisjärgne

pindala oli 33,2 ha. Suur-Tammiku maaüksus kanti 15.07.1997 kinnistusraamatusse ja selle

täpsustatud pindala on 33,14 ha.

X esitas 16.12.1997 Varstu Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks

Võru maakonnas Varstu vallas Soolätte külas, pindalaga 25 ha, sihtotstarve maatulundusmaa.

Varstu Vallavalitsus nõustus 11.09.1998 korraldusega nr 141 X-le 4,1 ha suuruse maaüksuse

erastamisega ning lõpetas ostueesõigusega erastamise eeltoimingud. Korralduse nr 141 alusel

kanti Tammiku II maaüksus (praegu Väike-Tammiku) 07.12.1998 maakatastrisse pindalaga

4,48 ha.

X pöördus 14.04.2020 teabenõudega Maa-ameti poole, paludes selgitust, millised toimingud

on täiendavalt vajalik teha Väike-Tammiku katastriüksuse maa kinnistamiseks ja kaebaja

omandisse andmiseks.

Maa-amet selgitas 05.05.2020 vastuses nr 2-5/20/3867-5, et X-l puudub Väike-Tammiku

katastriüksuse ostueesõigusega erastamise õigus ning menetlus lõpetatakse.

2. X esitas 04.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 05.05.2020 vastuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks jätkama erastamismenetlust. Tallinna Halduskohus

võttis kaebuse 16.06.2020 määrusega menetlusse.

3. Maa-amet andis 02.11.2020 korralduse nr 1-17/20/2549, millega otsustas lõpetada

Väike-Tammiku katastriüksuse ostueesõigusega erastamise menetluse.

3-20-1083

3(8)

Alates 01.01.2018 on maa erastamise korraldajaks Maa-amet. Võru Maavalitsus varasema

maa erastamise korraldajana ei ole võtnud vastu otsust Tammiku II maaüksuse erastamise

kohta ega menetlust lõpetanud.

Korraldus nr 141 ei ole erastamise korraldajale siduv. Vastavalt maareformi seaduse (MaaRS)

§ 222 lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa

ostueesõigusega erastamise korrale (erastamise kord) teeb kohalik omavalitsus maa

erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eetoimingud.

MaaRS § 38 lg 2 p 1 järgi on Maa-ametil kui erastamise korraldajal õigus kontrollida

kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformis. Erastamise korra p 23 sätestab, et

erastamise korraldaja kontrollib maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja

andmete õigsust. Õigusaktidega vastuolus oleva kohaliku omavalitsuse haldusakti alusel ei

saa isikul tekkida õiguspärast ootust maa erastamise lõpule viimiseks.

Tammiku II maaüksuse moodustamise toimiku dokumentidest ei selgu, millisel alusel

taotletakse maa ostueesõigusega erastamist. Vallavalitsus on tuginenud MaaRS § 22 lg-le 1,

mis muu hulgas sätestab, et maad saavad ostueesõigusega erastada isikud, kellel on maa antud

põliseks kasutamiseks TaluS alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse

omanikuna.

X-le anti TaluS alusel kasutamiseks 45,3 ha maad. Omandireformi käigus on talle tagastatud

11,8 ha ning ostueesõigusega erastatud 34,6 ha eelnimetatud maast. Pindalad kokku vastavad

ligikaudu TaluS alusel põliseks kasutamiseks antud maa suurusele. Erinevused tulenevad

aluskaartide erinevast täpsusest. Väike-Tammiku katastriüksus suurusega 4,1 ha ei kattu

TaluS alusel kasutusse antud maaga. Kuna katastriüksusel ei asu ehitisi, puudub X-l õigus

saada maa omanikuks MaaRS-s sätestatud alustel.

Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seaduse muutmise seaduse (MaaRSMSMS) § 14 lg 8 alusel saavad tagastamise käigus vabaks

jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada isikud, kelle poolt erastamiseks taotletava

maa vahetult

külgneval

katastriüksusel asub

taotleja

omandis olev elamu või

loomakasvatushoone. Väike-Tammiku katastriüksus külgneb X-le kuuluva Suur-Tammiku

katastriüksusega, millel ei asu ehitisi. X-le kuuluv elamu ja teised ehitised asuvad talle

tagastatud Tammiku katastriüksusel.

Maad ei saa kinnisasjade liitmise eesmärgil erastada ka MaaRS § 312 lg 1 alusel kui iseseisva

kasutusvõimaluseta maaüksust. Väike-Tammiku maaüksus on juba 07.12.1998 kantud

iseseisva katastriüksusena maakatastrisse ning on seega iseseisvat kasutamist võimaldav

katastriüksus.

4. X esitas 02.12.2020 kaebuse muutmise avalduse, milles palus tühistada Maa-ameti

05.05.2020 kirjas sisalduv ning 02.11.2020 korralduses täiendavalt vormistatud otsus või

alternatiivselt tühistada Maa-ameti 02.11.2020 korraldus.

Korraldusega nr 141 on kaebajale tehtud maa ostueesõigusega erastamise kohta positiivne

otsus, teha jäid vaid maavalitsuse poolsed toimingud ning sõlmida leping. Erastamismenetluse

lõpetamine on korraldusega nr 141 vastuolus. Korraldus on kvalifitseeritav vähemalt

eelhaldusaktina ning sellega tuleb erastamismenetluses arvestada.

Väike-Tammiku maaüksus oli kaebaja kasutuses TaluS alusel. Kuigi kaebajale anti kasutusse

45,3 ha maad, on plaanil märgitud maaüksuse pindalaks 46,7 ha.

Maad on võimalik erastada ka MaaRSMSMS § 14 lg 8 ja erastamise korra p 321 alusel.

Taotletav maatükk külgneb Tammiku talu koosseisus kaebajale tagastatud ja ostueesõigusega

erastatud maaga, millel asub kaebajale kuulub elamu. Kuigi formaalselt on tegemist eraldi

katastriüksustega ja kinnistutega, on sisuliselt tegemist ühe talu maadega. Kaebaja oleks

3-20-1083

4(8)

võinud võtta maa tagastamise asemel kompensatsiooni ja siis ta oleks saanud kogu maa

ostueesõigusega erastada ühe katastriüksusena.

Vastustaja ei ole tõendanud, et TaluS alusel kaebaja kasutusse antud maa ei hõlma

vaidlusalust katastriüksust. Kaardi järgi kaebaja kasutusse antud ma ei hõlma kogu Väike-

Tammiku katastriüksust, kuid siiski märkimisväärse osa sellest. Kaebajale on jäänud

erastamata vähemalt 2 ha maad.

MaaRS § 221 lg-eid 2 ja 22, MaaRSMSMS § 14 lg-t 8 ja erastamise korra p-i 321 tuleb

tõlgendada põhiseaduskonformselt või tunnistada need põhiseadusevastaseks osas, milles

need ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist külgneva katastriüksusega omakorda

külgneval katastriüksusel asuva elamu juurde, kui eraldi katastriüksuste moodustamine on

olnud vaid formaalse menetluse tulemus.

5. Maa-amet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 02.11.2020 korralduses toodud

seisukohtade juurde.

Maa-ameti 05.05.2020 kirja osas tuleb kaebus jätta HKMS §121 lg 1 p 1 ja § 151 lg 2 p 1

alusel jätta läbi vaatamata. Kaebaja pöördus kohtusse ennatlikult, sest 05.05.2020 kirja näol

oli tegemist vastusega kaebaja selgitustaotlusele, mitte haldusaktiga.

6. Tallinna Halduskohus jättis 09.04.2021 otsusega rahuldamata Maa-ameti taotluse jätta

kaebus läbi vaatamata ning rahuldas kaebuse, tühistades Maa-ameti 02.11.2020 korralduse ja

kohustades

Maa-ametit

jätkama

Väike-Tammiku

maaüksuse

erastamismenetlust.

Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 4539,72 eurot.

Maa-amet märkis 05.05.2020 vastuses, et kuna kaebajal puudub Väike-Tammiku

katastriüksuse ostueesõigusega erastamise õigus, lõpetab Maa-amet erastamise korraldajana

Väike-Tammiku katastriüksuse ostueesõigusega erastamise menetluse. Nimetatud lauset on

raske tõlgendada viisil, et vastustaja kavatseb menetluse lõpetada tulevikus. Kaebaja võis

kirjast põhjendatult aru saada, et selles sisaldub lõplik otsustus ning kaebajale ei saa ette heita

selle kirja vaidlustamist kohtus. Kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge. Kuna 05.05.2020

kiri ei ole haldusakt, ei riku see kaebaja õigusi. Kaebaja saab nõuda 02.11.2020 korralduse

tühistamist ning sellise alternatiivse nõude on kaebaja esitanud.

Kaebaja omandas tagastamise ja ostueesõigusega erastamise teel 45 ha TaluS alusel tema

kasutusse antud maast. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et TaluS alusel kaebaja õiguslikus

kasutuses oleva maa ulatuse tuvastamisel on oluline, millises ulatuses anti maa kaebaja

kasutusse (45,3 ha). Asjaomases menetluses koostati 23.11.1989 Tammiku talu asukoha

skeem, mille eksplikatsiooni kohaselt on eraldatava maa pindala kokku 45,3 ha ja mille

kooskõlastasid Varstu küla RSN TK ja kolm naabrit. Tammiku talu rajamise toimikus

sisaldub ka 1990. a oktoobris koostatud maa andmise ja äravõtmise projektplaan, mis plaanil

oleva märke kohaselt kuulub 19.01.1990 otsuse nr 21 juurde. Samuti on toimikus 1990. a

septembris koostatud pinnaarvestuse tabel, millel on Tammiku talu pindalaks märgitud 46,7

ha. Võrreldes nendel plaanidel näidatud endise talumaa piire, ei ole piirimärkide osas

erinevusi. Maaüksuse suurusel ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest endise talumaa piiride

kulgemise üle ei ole pooltel vaidlust. Vaidluse lahendamisel on oluline lähtuda endise talumaa

piiridest ning tuleb tuvastada, kas kaebaja on maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise

teel omandanud kogu talle TaluS alusel kasutusse antud maa.

Kaebaja on esitanud TaluS alusel kasutusse antud maa plaani ja tänapäevase katastrikaardi

võrdlusdokumendi, samuti TaluS alusel kasutatava maa-ala plaani. Sealt nähtub, et kaebajale

ei ole tagastatud või erastatud kogu maad, sest talu maa ulatub osaliselt ka Väike-Tammiku

maaüksusele. Seega ei ole kaebaja 16.12.1997 avaldus kogu ulatuses rahuldatud ja vastustaja

02.11.2020 korraldus tuleb tühistada.

3-20-1083

5(8)

Kuna kaebus tuleb rahuldada, ei ole vaja hinnata seda, kas kaebajale oleks õigus maad

erastada põhjusel, et see piirneb kaebajale kuuluva elamuga hoonestatud maaga, kas

menetluses on rikutud menetlusnorme ning kas kaebajal tekkis korraldusest nr 141

õiguspärane ootus 4,1 ha maa erastamiseks. Samuti puudub vajadus hinnata erastamise korra

p-i 321 põhiseaduspärasust.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja kandnud kulutusi õigusabile 11 311,80 eurot,

sh on õigusabi osutatud 54,4 tunni ulatuses. Lisaks on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot.

Menetluskulud on põhjendatud vaid osaliselt. Vaidluse olemus ja kaebuse eesmärk ei ole

menetluse kestel muutunud. Kaebuse muutmine oli tingitud asjaolust, et vastustaja võttis

menetluse kestel vastu 02.11.2020 korralduse, mille kaebaja vaidlustas samadel põhjendustel

kui 05.05.2020 kirja. Kaebaja on erinevates menetlusdokumentides oma seisukohti olulises

osas korranud. Õigusabikulud on põhjendatud 40% ulatuses. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks

välja mõista esindajakulud 4524,72 eurot ja riigilõiv 15 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Maa-amet palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 otsus

ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele

järgmised vastuväited.

Arvestades kaebaja 16.12.1997 avalduses sisalduvaid andmeid (mh kinnitused, et osta

soovitud maal ei asu ehitisi ja seda maad ta ei kasuta), sellele lisatud dokumente (Võrumaa

HR tõend Tammiku katastriüksusel asuvate ehitiste, sh elamu kohta) ning korralduse nr 141

andmise alust (Võrumaa HR tõend nr 2161) ja viiteid õiguslikele alustele, ei saa 16.12.1997

avaldust käsitada kui TaluS alusel kasutusse antud maast väidetavalt vähem omandisse antud

maa erastamise avaldusena, vaid üksnes kui avaldust MaaRSMSMS § 14 lg 8 alusel täiendava

maa ostueesõigusega erastamiseks. Halduskohus asus üllatuslikult seisukohale, et kaebaja

avaldus TaluS alusel kasutusse antud maa erastamiseks on täies ulatuses lahendamata.

TaluS anti kaebajale kasutamiseks maad 45,3 ha. Selline oli 19.01.1990 otsuse nr 21 andja

tahe. 9–10 kuud hiljem koostatud projektplaanil on kajastatud maa pindalana 46,7 ha. TaluS §

12 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt võis talumaa suuruse muutmine toimuda samas korras, mis on

ette nähtud talumaa andmiseks. Otsust nr 21 ei ole muudetud. Tegemist on haldusaktiga, mis

on kohustuslik igaühele ja sellest oleks tulnud lähtuda ka projektplaani, maade eksplikatsiooni

ja pinnaarvutuste tabeli koostajatel.

Kaebajale kasutusse antud 45,3 ha-st on talle tagastatud 12,1 ha Tammiku katastriüksusena ja

33,2 ha Suur-Tammiku katastriüksusena. Seega on kogu TaluS alusel kasutamiseks antud maa

läinud täies ulatuses kaebaja omandisse. Nende katastriüksuste täpsustatud pindalad on

praegusel ajal 45,52 ha. Seda ületavat osa ehk 4,48 ha, mis vastab Väike-Tammiku

katastriüksuse suurusele, on kaebaja kasutanud õigusliku aluseta.

Kaebaja 16.12.1997 avaldusest ei nähtu, millisel alusel ta taotleb maa erastamist. Avalduses

ega korralduses nr 141 pole viiteid TaluS alusel kasutusse antud maa erastamise kohta. Varstu

Vallavalitsus menetles avaldust sisuliselt kui avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks

ehitiste juurde. Ehitiste omandiõigust tõendavaks dokumendiks on Võrumaa HR 30.09.1998

kinnisvara tõend nr 2161, kuid see kinnitab hoone olemasolu üksnes kaebajale tagastatud

Tammiku, mitte Väike-Tammiku maaüksusel.

Avaldust oleks saanud käsitada vaid kui MaaRSMSMS § 14 lg 8 alusel maa täiendava

ostueesõigusega erastamise avaldusena tingimusel, et erastamiseks taotletava maaga vahetult

külgnevalt katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või loomakasvatushoone.

Kaebaja puhul on see tingimus täitmata.

3-20-1083

6(8)

8. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes on varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

9. X palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 09.04.2021 otsus osas, millega

ei mõistetud välja kõiki menetluskulusid.

Halduskohtu poolt välja mõistetud kulu raames polnud kaebaja nõuetekohane esindamine

võimalik. Esindajad lähtusid advokatuuriseadusest tulenevast standardist. Tunnitasu

põhjendatuse üle ei ole vaidlust.

Kaebuse koostamise kulu on 11,5 h. Kaebusele on lisatud mitukümmend lehekülge aastaid

kestnud omandireformi menetlusega seotud dokumente. Materjalide mahukus on oluline

argument menetluskulude suuruse hindamisel. Tegemist polnud tüüpkaebusega. Maa-ameti

vastusele oli lisatud 150 lk tõendeid, eestkätt omandireformiaegsed toimikud. Esindaja tutvus

nendega 4,8 h ning vastuse koostamiseks kulus 8,2 h. Kaebaja esitas seejuures ühe keskse

tõendi – TaluS alusel kasutusse antud plaani ja tänapäevase katastrikaardi võrdlusdokumendi.

Istungi ettevalmistamise ja seal osalemise kulu on 7,1 h. Arvestades kahe esindaja osalemist

istungil, on kulu põhjendatud. Kahe esindaja kasutamine oli vajalik, sest tegemist oli

tõenduslikult väga mahuka ja keeruka vaidlusega. Vastustaja koostas päev enne kohtuistungit

haldusakti ja kaebaja pidi selle eraldi vaidlustama. Lisaks palus kohus täpsustada

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Kõigeks selleks kulus 17,6 h. Maa-amet esitas

täiendava 13-leheküljelise seisukoha ja sellele vastamiseks kulus 4,8 h.

Eeltoodud menetlustoimingud ei olnud välditavad. Kõike seda poleks esindajad suutnud teha

22 tunniga. Oluline osa õigusabikuludest, mis tekkis pärast 03.11.2020 istungit, oli

põhjustatud vastustaja käitumisest, kes esitas päev enne istungit uue haldusakti.

10. Maa-amet palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja 16.12.1997 maa ostueesõigusega

erastamise avaldus ei puudutanud TaluS alusel kaebaja kasutusse antud maad, sest selles osas

oli omandireform lõppenud juba Tammiku maaüksuse tagastamisega ja Tammiku I (Suur-

Tammiku) maaüksuse erastamisega.

Kaebaja esitas 23.07.1992 avalduse nende maade ostueesõigusega erastamiseks, mida ta

kasutab TaluS alusel.

Kaebajale tagastati Varstu Vallavalitsuse 25.01.1996 korraldusega nr 7 12,1 ha maad (hilisem

täpsustatud pindala 12,38 ha) – Tammiku maaüksus. Varstu Vallavalitsus andis 09.09.1996

nõusoleku kaebajale tema 23.07.1992 avalduse alusel maa ostueesõigusega erastamiseks,

märkides muu hulgas, et maa on suurusega 34,6 ha ning paikneb TaluS alusel põliseks

kasutamiseks antud maa piirides. Tammiku I maaüksus mõõdistati suurusega 33,2 ha, kaebaja

allkirjastas piiriprotokolli. Nimetatud maa erastati kaebajale Võru maavanema 26.05.1997

korraldusega nr 319 kui kaebajale TaluS alusel põliseks kasutamiseks antud maa. Maa

kinnistati 15.07.1997 (hilisem täpsustatud pindala 33,14 ha).

Ringkonnakohus leiab, et sellega oli kaebaja 23.07.1992 avalduse menetlus lõppenud.

Kaebajale anti TaluS alusel kasutusse 45,3 ha maad, sellest tagastati 12,1 ha ning erastati

ostueesõigusega 33,2 ha. See arvuline kokkusattumus ei ole juhuslik. Õige ei ole lähtuda

plaanimaterjalidest ja seal märgitud erinevatest suurusest, sest tolleaegsed plaanimaterjalid

olid tihti ebatäpsed. Vastustaja märgib õigesti, et kaebajale maa kasutusse andmise otsusest nr

21 mitu kuud hiljem koostatud plaan, kus on maaüksuse pindalaks märgitud 46,7 ha, ei saa

olla maakasutusõigust tekitavaks dokumendiks. Kui kaebaja leidis, et talle ei ole

3-20-1083

7(8)

ostueesõigusega erastatud kogu TaluS alusel tema kasutusse antud maa, oleks ta pidanud

vaidlustama Võru maavanema 26.05.1997 korralduse nr 319.

12. Kaebaja esitas 16.12.1997 Varstu Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega

erastamiseks Võru maakonnas Varstu vallas Soolätte külas, pindalaga 25 ha, sihtotstarve

maatulundusmaa. Avalduse kohaselt ei kasuta kaebaja seda maad ning sellel ei asu tema

omanduses olevaid hooneid.

Nagu eelpool märgitud, ei ole enam tegemist maa ostueesõigusega erastamisega TaluS alusel.

Menetlus jäi mingil põhjusel lõpuni viimata. Olemas on vaid Varstu Vallavalitsuse 11.09.1998

korraldus nr 141, kus vald on andnud nõusoleku 4,1 ha suuruse Tammiku II maaüksuse

kaebajale ostueesõigusega erastamiseks. Korralduse õigusliku alusena on märgitud MaaRS §

21, § 22 lg 1 (erastamine TaluS alusel või ehitiste juurde) ja erastamise korra § 20, § 21, § 29

p 1 ning faktilise alusena on märgitud Võrumaa Hooneregistri tõend nr 2161. Vaidlust pole

selles, et nimetatud tõend kinnitab ehitiste olemasolu Tammiku maaüksusel.

13. Halduskohus leidis õigesti, et korraldus nr 141 ei ole vastustajale siduv. Kohalik

omavalitsus ei ole maa ostueesõigusega erastamise korraldaja, vaid teeb üksnes vajalikud

eeltoimingud. Erastamise korra p-dest 16 ja 23 tuleneb üheselt, et erastamise korraldaja

kontrollib linna- või vallavalitsuse poolt edastatud maa erastamise toimiku õigusaktidele

vastavust ning seejärel võtab vastu maa ostueesõigusega erastamise otsuse.

Maa ostueesõigusega erastamist taotleval isikul ei saa kohaliku omavalitsuse korralduse alusel

seega tekkida õiguspärast ootust, et maa talle igal juhul erastatakse. Eeltoodu ei väära aga

asjaolu, et kaebaja 16.12.1997 avaldus oli Maa-ametile 14.04.2020 pöördumise tegemise ajal

lahendamata. Kuna alates 01.01.2018 korraldab maa erastamist Maa-amet (MaaRS § 222 lg 1),

tuli vastustajal kaebaja 16.12.1997 avalduse menetlus lõpule viia. Selleks ongi antud

vaidlusalune 02.11.2020 korraldus nr 1-17/20/2549.

14. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, miks ei ole kaebaja 16.12.1997 avaldus

käsitatav maa ostueesõigusega erastamise avaldusena TaluS alusel (MaaRS § 22 lg 1).

Vastustaja korraldus on selles osas õiguspärane ning ringkonnakohus ei korda oma

varasemaid seisukohti.

Kaebaja leiab, et avalduse saaks rahuldada ka MaaRSMSMS § 14 lg 8, erastamise korra p 321

ning MaaRS § 312 lg 1 alusel.

15. MaaRS § 312 lg 1 järgi käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-,

siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva

kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt

ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus. Kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maa omandamise menetlus algab piirneva kinnisasja omaniku taotluse

esitamisega või menetluse algatamisega valla- või linnavalitsuse poolt (MaaRS § 313 lg 1).

Esmalt tuleb rõhutada, et MaaRS § 312 lg 1 alusel maa omandamise puhul pole tegemist maa

ostueesõigusega erastamisega, vaid menetlus toimub MaaRS §-s 313 sätestatud korras.

Kaebajal on õigus taotlus maa omandamiseks esitada 16.12.1997 maa ostueesõigusega

erastamise avalduse osas menetluse lõpetamisest sõltumata.

Ringkonnakohus leiab, et katastriüksuse moodustamisele vaatamata võib maa omandamine

olla siiski võimalik, kui maaüksus ei ole faktiliselt iseseisvalt kasutatav. Kuigi pindalalt on

tegemist üpris suure maatükiga, on see looduses kitsas riba (pikkus 935 m, laius ühes otsas ca

65 m, teises ca 23 m), mis jääb Suur-Tammiku ja Kaarnapalu kinnistute vahele. Puuduvad

andmed, et selle maa kohta oleks esitatud maa tagastamise või ostueesõigusega erastamise

avaldusi või algatatud maa riigi omandisse jätmise menetlus (MaaRS § 313 lg 2).

3-20-1083

8(8)

Kuna vastustaja ei saanud kaebaja 16.12.1997 avaldust rahuldada MaaRS § 322 lg 1 alusel, ei

peatu ringkonnakohus sellel küsimusel siinkohal pikemalt.

16. MaaRS § 221 lg 2 alusel (vastavalt MaaRSMSMS § 14 lg-le 8 kehtib see ka isikutele,

kellele maa on tagastatud või ostueesõigusega erastatud enne 01.01.1998) on väljaspool linna

või tiheasustusala piire asuva elamu omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise

käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu

juurde; kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest

katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi,

maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa.

Erastamise korra p 311 kohaselt saab maad erastada tingimusel, et erastamiseks taotletava

maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või

loomakasvatushoone.

Ringkonnakohus leiab, et erastamise korra p 31 ei sätesta MaaRS § 221 lg-ga 2 võrreldes

täiendavaid kitsendusi. Maad saab erastada elamu juurde või juhul, kui elamu juurde on

katastriüksus juba moodustatud, vahetult selle katastriüksuse kõrvale. Vaidlust pole, et

kaebaja elamu asub Tammiku maaüksusel, kuid Tammiku ja Tammiku II (Väike-Tammiku)

maaüksuste vahele jääb kaebajale 1997. a-l ostueesõigusega erastatud Tammiku I (Suur-

Tammiku) maaüksus.

Kaebaja leiab, et selline kitsendus on põhiseadusega vastuolus. Kui kaebaja oleks Tammiku

maaüksuse tagastamise asemel võtnud kompensatsiooni, oleks ta saanud ostueesõigusega

erastada Tammiku ja Tammiku I maaüksused ühes osas ning MaaRS § 221 lg 2 kohaldamise

eeldused oleksid täidetud.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodule vaatamata ei ole tegemist põhiseadusevastase olukorraga.

Asjaolu, et muude valikute tegemisel oleks kaebaja õiguslik olukord teistsugune, ei tähenda,

et MaaRS § 221 lg 2 tingimus on põhiseadusega vastuolus. Seadusandjal on väga ulatuslik

kaalumisruum selles osas, millistel tingimustel lubada isikutel maad erastada. Iga maad sooviv

isik pidi ise välja selgitama, milliste avalduste esitamine on tema huvide kaitseks õigeim.

Praegusel juhul ei esitanud kaebaja maa kompenseerimise avaldust, mis tõi kaasa seaduses

sätestatud tagajärjed. Avalikul võimul ei olnud kohustust selgitada, millise avalduse esitamine

annaks kaebajale maksimaalse tulemuse.

17. Kuna vastustaja on 02.11.2020 korralduses Tammiku II (Väike-Tammiku) katastriüksuse

ostueesõigusega erastamise menetluse õigesti lõpetanud, tuleb halduskohtu 09.04.2021 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kaebaja kanda ning selles tulenevalt puudub

vajadus hinnata sisuliselt kaebaja vastuapellatsiooni väiteid. See tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)