3-20-1183/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1183

Haldusasi

OÜ

Multiforce

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-

1/14393-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Multiforce, esindaja vandeadvokaat

Helmut Pikmets

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu-

ja

Tolliameti

ning

OÜ

Multiforce

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2,

millega halduskohus rahuldas OÜ Multiforce kaebuse ning tühistas Maksu- ja

Tolliameti 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 tervikuna. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Multiforce kaebus osaliselt ning

tühistada Maksu- ja Tolliameti 03.06.2020 korraldus nr 14-1/14392-1 ja nr 14-

1/14393-1 punkti 7 osas.

3. Jätta OÜ Multiforce apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus ka menetluskulude taotlust

puudutavas osas. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Multiforce kasuks välja esimese

ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 2128,75 eurot. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-20-1183

2(12)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-

1/14393-1, millega kohustas OÜ-d Multiforce andma teavet ja esitama dokumendid Venemaa

Föderatsiooni (edaspidi: Venemaa) maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras tehtud

pöördumises esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Korralduse kohaselt pöördus

Venemaa maksuhaldur OECD maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni (edaspidi:

konventsioon) alusel rahvusvahelise ametiabi korras MTA poole seoses Venemaa äriühingu

ZAO Arktikservis ja OÜ Multiforce majandustegevuse kontrolliga, taotledes täiendavaid

tõendeid nimetatud ühingute vahel toimunud tehingute kohta ajavahemikul 01.01.2016–

31.12.2018.

OÜ Multiforce esindusõiguslikku isikut kohustati andma järgmist teavet ja esitama järgmised

dokumendid:

1. Kuidas seotud omavahel ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce

OÜ?

2. Kas nimetatud äriühingute vahel on sõlmitud lepingud; kui jah, siis esitada nimetatud

lepingud ning palume vastata kes lepingud allkirjastasid?

3. Millist kaupa (lisage kaupade nimekiri), millise summa eest ja millises koguses soetas ja

Multiforce OÜ Venemaa äriühingu ZAO ARKTIKSERVIS poolt?

4. Millisele aadressile kaup toimetati (täpne aadress)? Kes (nimeliselt) võttis kauba vastu ja

kes üle andis?

5. Kellele (nimeliselt) realiseeriti edasi ostetud kauba?

6. Palun esitama dokumendid:

a. ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce OÜ vahelisi tehinguid

tõendavad dokumendid (lepingud).

b. ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce OÜ vahelised tasumist

tõendavad dokumendid (maksekorraldused).

c. Nimetatud tehingutega seotud raamatupidamisdokumendid (raamatupidamiskonto

väljatrükk).

d. Muud tehingutega seotud dokumendid (arved, CMR, spetsifikatsioonid, realisatsioon).

7. Palun edastage:

a. Multiforce OÜ pangakonto nr EE550000009320035073 väljavõtte ajavahemikul

01.01.2016 kuni 31.12.2018.

b. Palun edastage kõikide isikute andmed, kellel on õigus või oli õigus kasutada

eelpoolnimetatud pangakontot.

c. Palun edastage isiku(te) andmed, kes avas nimetatud pangakonto.

3-20-1183

3(12)

2. OÜ Multiforce esitas 17.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA korralduse nr 14-

1/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 tühistamiseks.

Konventsiooni alusel osutatava rahvusvahelise haldusabi esemeks teabevahetuse raames ei

saa olla teave majandustegevuse kohta tervikuna ja teabevahetus peab piirduma

konventsiooniga hõlmatud maksudega. Kuigi korralduse kohaselt on Venemaa maksuhaldur

väidetavalt ammendunud kõik riigisisesed võimalused informatsiooni saamiseks, võib

kaebajalt korraldusega nõutud teabe ja dokumentide kirjelduse põhjal järeldada, et Venemaa

maksuhalduri kontroll ei puuduta konventsiooni art-ga 2 hõlmatud konkreetset maksuobjekti,

vaid nimetatud äriühingute majandustegevust tervikuna.

Taotluse saanud riik ei saa sellele vastamisel rikkuda riigisisese õigusega antud õigusi ega

tagatisi ega saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema enda seaduste või halduspraktika

alusel. Eesti riigisisese õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda kolmandalt isikult teabe

ja dokumentide esitamist majandustegevuse kohta tervikuna, nimetamata nõutava teabe või

dokumentide seost konkreetse kontrollitava maksuobjektiga. Korralduse põhjendused ei vasta

MKS § 46 nõuetele. Venemaa maksuhalduri taotluse rahuldamise eelduste olemasolu ja nende

kontrollimist ei ole vastustaja korralduses põhjendanud. Korraldusest ei selgu, kas ja kuidas

laieneb Venemaa maksujurisdiktsioon kolmandate riikide (Eesti ja muud riigid peale

Venemaa, kust on pärit kaebaja tehingupartnerid) residentide majandustegevusele ja

nendevahelistele tehingutele. Eesti riigisisese õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda

analoogilise teabe ja tõendite esitamist kolmandate riikide residentide omavaheliste

majandussuhete kohta.

Kaebaja 27.01.2021 ja 08.02.2021 esitatud dokumentaalsetest tõenditest (Venemaa

maksuhalduri enda poolt ZAO-le Arktikservis 24.09.2019 esitatud teabepäring ja sellele

02.10.2019 esitatud vastus) nähtub, et korralduses viidatud Venemaa maksuhalduri

väidetavad kinnitused ei vasta tõele. Tõele ei vasta korralduse põhjendus, et ZAO

Arktikservis väidetavalt ei esitanud maksukontrolli raames teavet ja dokumente kaebajaga

tehtud tehingute kohta. Korralduse p-s 5 kaebajalt küsitud teave selle kohta, kellele müüs

kaebaja edasi ZAO-lt Arktikservis ostetud kaubad, on samuti asjakohatu. ZAO Arktikservis

kui kalapüügiga tegelev suurettevõte ja suurmaksumaksja esitas juba 2019. a-l

maksumenetluses tõendid kauba olemasolu, selle ekspordi ja transportimise kohta kolmandate

riikide sadamatesse kaebajale, mistõttu väide kauba puudumisest juba esimeses tehinguahelas

(ehk kaebaja ja ZAO Arktikservis tehingus) on ebapädev ja ilmselgelt otsitud. Korralduse p-s

7 nõutav teave kaebaja pangakontodel tehtud tehingute ajaloo kohta aastatel 2016–2018 on

ilmselgelt ebaproportsionaalne ja Venemaal toimuva maksukontrolli jaoks ebavajalik, kuna

ZAO Arktikservis esitas maksumenetluses enda pangakonto väljavõtted. Kaebaja

pangakontode väljavõtted näitavad samas kogu kaebaja majandustegevust, sh seda, millise

hinnaga müüb kaebaja kaupa edasi enda klientidele. ZAO-lt Arktikservis nõuti teavet ja

dokumente aastate 2017–2018 kohta, kaebajalt seevastu nõutakse korraldusega teabe ja

dokumentide esitamist ka 2016. a kohta. Samuti küsitakse kaebajalt infot oma pangakonto

avamise ja allkirjaõiguslike isikute kohta ehk veelgi varasema aja kohta (kaebaja on asutatud

29.03.2011 ja omab sellest ajast ka pangakontosid). Venemaa maksukoodeksi § 113 järgi on

maksunõude esitamise aegumise tähtaeg kolm aastat maksurikkumise toimepanemisest. See

omakorda seab kahtluse alla kaebajalt korraldusega nõutava teabe asjakohasuse kuni juunini

2017 (teavet nõuti 03.06.2020).

Korralduse põhjendus, et Venemaa maksuhalduri võimalused saada teavet riigisiseselt on

väidetavalt ammendatud, ei vasta tõele. Kohtuasja materjalidest selgub, et vastustaja ei olnud

korralduse andmisel selles veendunud ja tugines vaid Venemaa maksuhalduri sellekohasele

kinnitusele. Kaebajale teadaolevalt kuulub ZAO Arktikservis eristaatusega suurte

maksumaksjate kategooriasse ja talle laieneb Venemaal maksukuulekuse kõrgendatud

3-20-1183

4(12)

standard (sellest sõltuvad ka majandustegevuse teostamisel kohaldatavad eelised ja

maksusoodustused), mis omakorda tähendab seda, et äriühing ei saanud niisama jätta

Venemaa maksuhaldurile andmed esitamata. Väide, et ZAO Arktikservis ei esitanud

Venemaa maksuhaldurile andmeid kaebajaga tehtud tehingute kohta, ei ole seetõttu usutav.

Korraldus on põhjendamatu ja vastuoluline. Esineb vastuolu korralduse täitmise tähtaja

küsimuses ja tegemist ei ole kirjaveaga. Nimelt kohustatakse korralduse esimesel lehel

kaebajat teabe ja dokumentide esitamiseks 15 päeva jooksul korralduse kättesaamisest

arvates. Korralduse teisel lehel on korralduse täitmise tähtajaks märgitud 29.06.2020. Kuna

korralduse täitmise tähtajast kinnipidamine on korraldusega pandud kohustuse nõuetekohase

täitmise kriteeriumiks, siis võib korraldus osutuda ka tühiseks haldusaktiks HMS § 63 lg 2 p 5

alusel, kuna sellega on kaebajale pandud vastukäivad kohustused.

3. MTA palus jätta kaebus rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.03.2021 otsusega kaebuse, tühistas MTA 03.06.2020

korralduse nr 14-1/14392-1 ja 14-1/14393-1 ning mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 5515 eurot.

MTA korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada, sest MTA ei ole piisava põhjalikkusega

kontrollinud Venemaa maksuhalduri esitatud rahvusvahelise ametiabi taotluse vastavust

konventsiooni ja riigisisese õiguse sätetele. Korraldus ei ole kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2.

Konventsiooni (art 18 lg 1 p f, art 21 lg 2 p g) ja riigisiseste seaduse sätete (MKS § 61 lg 2)

koostoimest tuleneb, et Eesti maksuhaldur peab välisriigi taotluse saamisel olema veendunud

selles, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik riigisisesed

võimalused ning küsitav teave on Venemaa õiguse alusel lubatav. Taotluses sisalduv

informatsioon või sellele lisatud dokumendid peavad võimaldama taotluse saanud riigi

asutusel veenduda ka selles, et taotletava teabe nõudmine on taotluse saanud riigi

territooriumil kehtiva õiguse kohaselt lubatav ja halduspraktikaga kooskõlas.

Venemaa maksuhalduri päringutes toodud teave ei ole piisav, et MTA-l saanuks tekkida

veendumus selles, et küsitud informatsioon on Venemaa riigisisese õiguse alusel lubatav ning

et informatsiooni edastamine on kooskõlas ka Eesti riigisisese õigusega. Päringutes on mh

kirjeldatud andmeid, mida Venemaa maksuhalduril on olnud võimalik koguda ning milliseid

andmeid sellest tulenevalt Venemaa maksuhaldur soovib kontrollida, samuti on toodud viide

kontrollitava maksu osas. Seos kontrollitava maksu ja nõutava teabe osas on seega äratuntav.

Päringutes sisalduvad ka Venemaa maksuhalduri üldised kinnitused, et päring vastab

konventsiooni sätetele, sh on Venemaa maksuhaldur kinnitanud, et küsitud informatsioon on

riigisisese õiguse alusel sellisel kujul lubatav ning ammendatud on võimalused küsitava teabe

kättesaamiseks riigisiseselt. Samas ei ole päringule lisatud mistahes dokumente ega toodud ka

viiteid riigisisestele õigusaktidele, mis eelkirjeldatut kinnitaks. Olukorras, kus puuduvad

kinnitused vastavate eelduste täidetuse kohta ning Eesti maksuhalduril ei ole ka pärast

täpsustavate andmete küsimist vajalikke tõendeid, tulnuks MTA-l abitaotluse täitmisest

keelduda, kuni abi taotlev riik on asjakohase informatsiooni esitanud. Praegusel juhul ei ole

MKS § 61 lg-s 2 sätestatud eelduse esinemine kontrollitav.

Asja materjalidest nähtuvalt on MTA 07.07.2020 esitanud Venemaa maksuhaldurile täiendava

päringu, milles palub edastada MTA-le täiendavalt ettekirjutuse vms asjakohase dokumendi,

mille Venemaa maksuhaldur on saatnud maksumaksjale dokumentide ja informatsiooni

esitamiseks (kohtule esitatud 10.02.2021). Kohtuistungil selgitas MTA esindaja, et sellele

päringule ei ole Venemaa maksuhaldur siiani vastanud. See viitab asjaolule, et MTA-l ei ole

olnud täit kindlust, et päringute puhul on täidetud konventsioonist ja riigisisesest õigusest

tulenevad eeldused päringu lubatavuse osas.

3-20-1183

5(12)

Kaebaja

on

esitanud

ZAO

Arktikservis

saadetud

dokumendid

(08.02.2021

menetlusdokumendi lisad), millest nähtub, et Venemaa maksuhaldur on äriühingult ZAO

Arktikservis küsinud dokumente, mis on puutumuses praeguses asjas Eesti maksuhaldurile

saadetud päringuga. Viidatud dokumentidest nähtub, et Venemaa maksuhalduri menetlus

hõlmab perioodi 2017–2018, samas kui siinses asjas saadetud rahvusvahelise ametiabi

päringus küsitakse andmeid ka 2016. a kohta. Kaebaja viitab ka, et Vene maksukoodeksi

sätete kohaselt ei ole 2016. a maksukohustuse kontrollimine aegumise tõttu enam võimalik.

Ehkki kaebaja esitatud dokumentide põhjal ei saa üheselt järeldada, et Venemaa maksuhalduri

poolt ei ole 2016. a osas kontrolli üldse alustanud (nt mõne teise menetluse raames) ning

kaebaja väited ei ole aegumise osas konkreetsetele sätetele viitamata jätmise tõttu lõpuni

kontrollitavad, viitab eeltoodu veel kord Venemaa maksuhalduri päringus toodud kinnituste

osas täiendavate tõendite kogumise vajadusele, et veenduda päringu vastavuses konventsiooni

ja riigisiseste sätetega. MTA ei ole kohtumenetluse käigus esitanud dokumente ega selgitusi,

mis kaebaja väited ümber lükkaksid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. MTA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta OÜ Multiforce kaebus rahuldamata. MTA palub arvestada ka oma varasemate

seisukohtadega.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud konventsiooni art 18 lg 1 p-i f ja art 21 lg 2 p-i g.

Kohus on jätnud tähelepanuta konventsiooni art 21 lg 2 p-i g kolmanda lause „välja arvatud

kui nendele meetmetele tuginemine oleks ebaproportsionaalselt keeruline“. See tingimus

võimaldab MTA-l kaaluda võimalust jätta abi taotlenud liikmesriigi poole pöördumata ning

asuda abitaotlust lahendama. Halduskohtu otsuses avaldatud seisukohad viiksid olukorrani,

kust MTA peaks iga kord abitaotluse saamisel küsima üle, kas haldusabi taotlus siiski vastab

vastava riigi seadustele ja halduspraktikale. Selline lähenemine ei ole konventsiooni

eesmärgiks.

Majanduse üleilmastumisega on maksuhalduritel maksukohustuse õigeks määramiseks vaja

vahetada omavahel senisest enam maksualast teavet. Maksude tasumisest kõrvalehoidumine

ja maksustamise vältimine põhjustab eelarvekahju ja rikub õiglase maksustamise põhimõtet.

Maksualane teabevahetus ja halduskoostöö maksunõuete sissenõudmisel põhineb nii EL

maksualase teabevahetuse ja halduskoostöö direktiividel kui ka konventsioonil. Tallinna

Ringkonnakohtu praktikast tuleneb, et taotluse saanud maksuhaldur eeldab, et teabetaotlus,

mis talle on esitatud, on kooskõlas taotluse esitanud asutuse liikmesriigi õigusega ja see teave

on sellele asutusele uurimise tarvis vajalik. Kuigi ringkonnakohtu praktika puudutab EL

direktiivide kohaldamist, saab maksuhaldur analoogia korras eeldada, et abitaotlus, mis talle

on esitatud, on kooskõlas taotluse esitanud asutuse liikmesriigi õigusega ja see teave on

sellele asutusele uurimise tarvis vajalik. Liikmesriigid lähtuvad haldusabi taotluse

lahendamisel n-ö vastastikusest usalduspõhimõttest.

MTA ei nõustu halduskohtu esitatud hinnanguga seoses MTA 07.07.2020 täiendava

päringuga Venemaa maksuhaldurile. MTA 07.07.2020 täiendav päring on esitatud pärast

kohtule kaebuse esitamist. MTA soovib menetlusosalisena esitada vastuväiteid põhjendavaid

asjaolusid ja tõendeid vastavalt HKMS § 56 lg-s 1 sätestatule. MTA ei nõustu ka halduskohtu

seisukohaga, et MTA peab esitama dokumente või selgitusi, mis kaebaja väiteid 2016. a

maksustamisperioodi kontrolli ja aegumise osas ümber lükkaksid. MTA ei pea abitaotluse

lahendamisel kontrollima haldusabi taotleva riigi maksu määramise aegumisega seonduvaid

asjaolusid. Kontrolliperioodi ja aegumise osas võib MTA lähtuda liikmesriikide vahelisest

usalduspõhimõttest. Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on jaatatud võimalust küsida

maksumaksjalt teavet kontrolliperioodist väljapoole jäävast aja kohta ja 2016. a

3-20-1183

6(12)

maksustamisperioodi võimaliku aegumise osas on MTA-l võimalik küsida dokumente

perioodi kohta, mis väljuvad MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtajast.

Nii Venemaa maksuhalduri haldusabi taotlusest kui ka MTA vaidlustatud korraldusest

nähtuvad kaebaja seosed ZAO Arktikservis maksumenetlusega. Kaebaja ei ole

kohtumenetluses eitanud, et ta on ajavahemikul 2016–2018 teinud majandustehinguid ZAO-

ga Arktikservis. Venemaa maksuhalduri abitaotluse asjaoludest tulenevalt on Eesti

kohtupraktika mõistes tegemist n-ö tavapärase ostja ja müüja maksustamisega, kus

kolmandalt isikult soovitakse teavet. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole Venemaa

maksuhalduril kohustust esitada kaebajale täpselt samu küsimusi, nagu on eelnevalt esitatud

ZAO-le Arktikservis. Seega puudub vajadus veenduda, kas Venemaa maksuhaldur on

esitanud ZAO-le Arktikservis samad küsimused. Venemaa abitaotluses tulenevatele

asjaoludele saab vastata ainult kaebaja, sest teavet küsitakse kaebaja ja ZAO Arktikservis

vaheliste majandustehingute kohta. Kaebajalt kui kolmandalt isikult saab Venemaa

maksuhaldur teavet nõuda ainult MTA-le abitaotluse esitamisega. Seega on õige Venemaa

maksuhalduri kinnitus, et Venemaa maksuhaldur on ammendunud riigisisesed võimalused

informatsiooni kogumiseks.

6. OÜ Multiforce palub jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes mh

halduskohtu otsuse põhjendustega.

7. OÜ Multiforce palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p

3 ning teha selles osas uus otsus, millega mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud

täies ulatuses. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda.

Halduskohus vähendas väljamõistetavaid menetluskulusid 78% võrra argumentidel, mis ei

peegelda adekvaatselt vaidluse keerukust ja kaebaja esindajate poolt tehtud töö mahtu, sh

seoses tõendite kogumisega vastustaja poolt haldusmenetluses välja selgitamata jäetud

asjaolude kontrollimiseks.

8. MTA palub jätta OÜ Multiforce apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastustaja apellatsioonkaebuse (I), seejärel annab

hinnangu kaebaja apellatsioonkaebusele (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III).

I

10. MKS § 511 lg 1 sätestab, et MTA osuab rahvusvahelist ametiabi nende riikide pädevatele

asutustele, kes kuuluvad Euroopa Liitu või kellega kehtib Eestil vastavasisuline välisleping.

Rahvusvahelist ametiabi taotletakse ja osutatakse välislepingu alusel ning Eesti ja Euroopa

Liidu õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses (MKS § 511 lg 3). Konventsiooni art 4 lg 1

kohaselt vahetavad konventsiooniosalised teavet, mis on konventsiooniga hõlmatud makse

käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohane. Art 5 lg 1 sätestab,

et abi taotleva riigi palvel esitab taotluse saanud riik art-s 4 nimetatud teabe, mis puudutab

teatud isikuid või tehinguid. Art 5 lg 2 järgi võtab taotluse saanud riik juhul, kui tema

maksuandmed ei ole piisavad teabenõude täitmiseks, meetmeid, et anda abi taotlevale riigile

soovitud teavet. Konventsiooni art-ga 18 nähakse ette, millist teavet peab abi taotlev riik

abitaotluses esitama. Art 18 lg 1 p f kohaselt tuleb abitaotluses märkida, kas see on abi

taotleva riigi seaduste ja halduspraktikaga kooskõlas ja kas see on art 21 lg 2 p g nõudeid

silmas pidades õigustatud. Art 21 lg 2 p g näeb ette, et konventsiooni ei tõlgendata taotluse

saanud riigi kohustusena osutada haldusabi, kui abi taotlev riik ei ole võtnud kõiki oma

3-20-1183

7(12)

seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid meetmeid, välja arvatud, kui nendele

meetmetele tuginemine oleks ebaproportsionaalselt keeruline.

11. Konventsiooni art 21 lg 1 sätestab ka, et konventsioon ei mõjuta isikutele taotluse saanud

riigi seaduste või halduspraktikaga antud õigusi ja tagatisi ning art 21 lg 2 p c kohaselt võib

riik keelduda ka teabe andmisest, mis ei ole kättesaadav tema enda või abi taotleva riigi

seaduste või halduspraktika kohaselt. Eestis näeb MKS § 61 lg 1 maksuhaldurile ette õiguse

nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude

kindlakstegemiseks. MKS § 61 lg 2 järgi tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe

saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril

puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole

maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust

omavate asjaolude väljaselgitamist.

12. Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada, sest

MTA ei kontrollinud piisava põhjalikkusega Venemaa maksuhalduri poolt esitatud

rahvusvahelise ametiabi taotluse vastavust konventsiooni ja riigisisese õiguse sätetele.

Halduskohtu hinnangul ei ole korraldus kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2. Ringkonnakohus

halduskohtu sellise järeldusega ei nõustu.

13. Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjas nr 3-20-172 hinnanud, kuivõrd peab MTA

Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise ametiabi raames maksukohustuslaselt teabe nõudmise

korral kontrollima, kas talle esitatud teabetaotlus on kooskõlas taotluse esitanud asutuse

liikmesriigi õigusega ja kas on ammendatud abi taotleva riigi enda võimalused teabe

saamiseks. Ringkonnakohus leidis Euroopa Kohtu praktikale tuginedes, et taotluse saanud

maksuhaldur võib eeldada abi taotleva riigi sellekohaste kinnituste õigsust, sest taotluse

saanud asutusel ei ole üldjuhul põhjalikke teadmisi faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mis

esinevad taotluse esitanud liikmesriigis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsus asjas

nr 3-20-172, p 18 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Kuigi õige on kaebaja märkus, et

Euroopa Kohtu praktika alusel ei saa tõlgendada OECD konventsiooni sätteid, ei ole

välistatud samadest põhimõtetest lähtumine ka konventsiooni kohaldamisel, kui seda toetavad

konventsiooni eesmärgid ja OECD enda suunised. Konventsiooni preambuli kohaselt on mh

vaja suurendada maksuhaldurite koostööd, sest isikute, kapitali, kaupade ja teenuste

rahvusvahelise liikumise areng on suurendanud maksustamise vältimise ja maksudest

hoidumise võimalusi. Kuigi 2010. a protokolliga muudetud konventsiooni seletuskirja1

kohaselt on konventsiooni alusel teabe vahetamisel oluline tagada riigisisese õiguse alusel ka

maksumaksjate õiguste kaitse, ei tohiks seda siiski teha viisil, mis kahjustab konventsiooni

eesmärke, s.t konventsiooniga liitunud riigid ei tohiks põhjendamatult haldusabi andmist

takistada ega sellega viivitada (vt seletuskirja lk 2, p 8, ja lk 4–5, p 24). Konventsiooni art 18

lg 1 p f kohta on seletuskirjas selgitatud, et selle eesmärk on võimaldada taotluse saanud riigil

taotleva riigi õigust ja halduspraktikat uurimata hinnata, mida taotlusega teha (vt seletuskirja

lk 25, p 172). Art 21 lg 2 p g kohta on seletuskirjas märgitud, et konventsiooniga endale

võetud kohustusi silmas pidades tuleks seda alust taotluse täitmisest keeldumiseks kasutada

üksnes siis, kui on piisav põhjus eeldada, et abi taotleval riigil endal on veel käepäraseid

võimalusi tegutsemiseks. Teabenõuete puhul võiks riigid aga sellel alusel väga harva abi

andmisest keelduda, sest tavaliselt tuleb eeldada, et taotlejariik on riigisisesed võimalused

ammendanud ning tema taotluse on tinginud raskused teabe hankimisel (vt seletuskirja lk 30,

p-d 201–203). Ringkonnakohtu hinnangul võib sellest järeldada, et ka konventsiooni alusel

ametiabi andmisel peaksid riigid üldjuhul lähtuma pigem vastastikusest usaldusest ning

abitaotluse saanud riik võib eeldada taotleva riigi kinnituste õigsust.

1 Kättesaadav OECD veebilehel

https://www.oecd.org/ctp/exchange-of-tax-information/Explanatory_Report_ENG_%2015_04_2010.pdf

3-20-1183

8(12)

14. Praeguses asjas on Venemaa maksuhaldur oma päringutes kinnitanud, et ammendas

riigisiseselt kõik võimalused küsitava teabe saamiseks. On tõsi, et päringutes ei ole täpsemalt

selgitatud, milliseid võimalusi teabe saamiseks üldse kasutati. Seetõttu jääb arusaamatuks ka

vaidlustatud korralduses esitatud põhjendus, et kontrollitav Venemaa äriühing ei ole Venemaa

maksuhaldurile tehingute kohta nimetatud äriühinguga teavet edastanud. MTA esindaja

möönis ka 10.02.2021 istungil, et see väide ei ole päris õige (istungi protokoll kell 14:37:33).

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vormilise puudusega, mis ei ole siiski iseseisvalt

korralduse tühistamise alus (vt ka Riigikohtu 14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11).

Samas on Venemaa maksuhalduri päringutes märgitud, millise maksu tasumist ja milliseid

tehinguid kontrollitakse. Samuti on küllaltki üksikasjalikult selgitatud, millised kahtlused on

Venemaa maksuhalduril seoses kontrollitava maksukohustuslase ja tema tehingutega seoses

tekkinud ning kuidas küsitav teave sellega seotud on. Ringkonnakohus nõustub MTA

hinnanguga (vt vastus kaebusele, p 4.16), et ametiabi taotlusest nähtub ka teave selle kohta,

missugused on maksumenetluse käigus juba välja selgitatud faktilised asjaolud ning sellest

tulenevalt võis järeldada, et Venemaa maksuhaldur on maksumenetluse käigus tehingute

kohta ka osaliselt teavet saanud. Ringkonnakohus leiab seega, et päringute põhjal ei pidanud

MTA-l tekkima kahtlust, et abitaotlus ja Venemaa maksuhalduri kinnitused ei ole

põhjendatud.

15. Kaebaja leiab, et kuna on tõendatud, et Venemaa maksuhaldur on 2019. a sügisel ZAO-lt

Arktikservis teavet ja dokumente küsinud ning viimane on neid ka maksuhaldurile edastanud,

ei olnud alust sama teavet kaebajalt küsida. Samuti on kaebaja arvates sellega lükatud ümber

Venemaa maksuhalduri väide, et ta on ammendanud riigisisesed võimalused teabe saamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on mitmel korral

selgitanud, kuidas tuleks mõista MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piirangut, et enne teabe nõudmist

tuleb pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Riigikohtu seisukoha järgi ei tule

seda nõuet mõista konkreetsete kokkulangevate küsimuste tasandil ning lubatud on küsida

kolmandalt isikult teavet ka selleks, et võrrelda seda maksukohustuslaselt endalt saadud

andmetega (30.03.2011 otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 19). Samuti ei piira MKS § 61 lg-s 2

sisalduv nõue maksuhalduri õigust nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente, mida

kontrollitaval maksukohustuslasel ei saagi olla (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11).

Kuna kaebaja esitatud tõendite kohaselt on Venemaa maksuhaldur küsinud kaebajaga tehtud

tehingute kohta teavet ja dokumente ka ZAO-lt Arktikservis, on järelikult MKS § 61 lg 2

nõue ka täidetud. Ei saa eeldada, et MTA peab enne ametiabi osutamist täpsemalt välja

selgitama, millises osas on abi taotleva riigi maksuhaldur maksukohustuslaselt endalt teavet

saanud ja millises osas oleks seda vaja täiendada või üle kontrollida.

16. Ringkonnakohtu hinnangul võis MTA korraldusega küsida teavet ka 2016. a kohta. Isegi

kui vastab tõele kaebaja väide, et maksunõude esitamise aegumise tähtaeg on praegusel juhul

kolm aastat väidetava maksurikkumise toimepanemisest, ei välista see maksuhalduri õigust

küsida andmeid ka sellele eelneva ajavahemiku kohta, kui need omavad tähtsust

aegumistähtaja piiresse jääva maksukohustuse väljaselgitamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu

22.09.2016 otsus asjas nr 3-14-52679, p-d 12 ja 13). MTA ei pidanud ise hakkama kindlaks

tegema, millised maksukohustuse määramise aegumistähtajad on Venemaa õigusaktides

sätestatud. Samuti ei olnud MTA-l kohustust täpsemalt uurida, milliste aastate kohta on

Venemaa maksuhaldur ZAO-lt Arktikservis teavet küsinud. Seetõttu ei ole MTA-l ka

kohustust lükata tõendite abil ümber kaebaja väidet, et Venemaa maksuhaldur ei ole 2016. a

osas ZAO Arktikservis üle kontrolli alustanud.

17. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et MKS § 61 lg 1 esimeses lauses on

maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis

omab tähendust maksukohustuslase suhtes toimuvas maksumenetluses. Sobiv kriteerium

3-20-1183

9(12)

kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on teabe seos maksumenetlusega

(24.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-24-11, p 13). Riigikohtu seisukoha järgi puudub

maksuhalduril kohustus põhjendada, milliseid konkreetseid asjaolusid ta soovib kindlaks teha

ning kuidas on kaebajalt nõutud teave ja dokumendid konkreetselt seotud maksukohustuslase

kontrollimisega (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11). Samas peab maksuhaldur

selgitama, milles seisneb nõutava teabe seos maksumenetlusega, kui seos ei ole pelgalt

nõutava teabe iseloomust äratuntav (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega

tehtud tehingute kohta, Riigikohtu 26.09.2018 otsus asjas nr 3-16-2324, p 11). Riigikohtu

seisukohast võib aru saada, et välistatud ei ole selle selgituse esitamine ka alles

kohtumenetluses, kusjuures vajaduse korral võib maksuhaldur taotleda ka kaebaja toimikule

ja menetlustoimingutele juurdepääsu õiguse piiramist HKMS §-de 79 ja 88 alusel (samas).

18. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalusest korraldusest on arusaadav,

millise maksumenetlusega seoses kaebajalt teavet nõutakse. See seos on nähtav ka Venemaa

maksuhalduri abitaotlustest. Seose äratuntavust kontrollitava maksu ja nõutava teabe vahel

möönis ka halduskohus. Samas ei järeldu sellest, et automaatselt tuleb pidada põhjendatuks

kogu korralduses nimetatud teabe esitamist. Kaebaja arvates on küsitav eeskätt korralduse p-

des 5 (kellele ZAO-lt Arktikservis ostetud kaup edasi müüdi) ja 7 (esitada kaebaja pangakonto

väljavõte vahemikus 01.01.2016–31.12.2018 ning isikute andmed, kes pangakonto avas ning

kellel on või oli õigus seda kasutada) nõutud teabe ja dokumentide asjakohasus.

Vastustaja on vastuses kaebusele (p-d 4.8) korralduse p-ga 5 seoses selgitanud, et

kontrollimaks kaebaja ja ZAO Arktikservis vaheliste tehingute maksustamist, on vajalik

kontrollida ka seda, kas kaebaja on kauba edasi müünud. Sellise info küsimine

maksukontrollides aitab tavapäraselt ümber lükata kahtluse, et kaup puudus tegelikult juba

esimeses tehinguahelas ning see omakorda võib mõjutada ZAO Arktikservis maksustamist.

Ringkonnakohtu hinnangul on see selgitus kooskõlas Venemaa maksuhalduri abitaotluses

märgituga ning see on ka piisav väitmaks, et korralduse p-s 5 nimetatud teabe küsimine on

põhjendatud.

Korralduse p 7 kohta on MTA selgitanud (vastus kaebusele, p 4.10), et pangakonto väljavõte

annab Venemaa maksuhaldurile võimaluse hinnata, kuidas toimusid tasumised ZAO

Arktikservis ja kaebaja vahel. Teadmata täpset rahade liikumise kuupäeva, ei ole võimalik

välja küsida konkreetseid ülekandeid ning seetõttu oli vajalik pangakonto väljavõte kogu

tehingute toimumise perioodi kohta. Vastustaja ei ole siiski selgitanud, kuidas seostub ZAO

Arktikservis maksumenetlusega nõue esitada isikute andmed, kes on kaebaja pangakonto

avanud või kellel on õigus pangakontot kasutada. Kuigi Venemaa maksuhalduri abitaotluse

põhjal võib aimata, milliste asjaolude kindlaks tegemiseks võib maksuhaldur sellist teavet

vajada, ei ole ringkonnakohtu hinnangul sellises ulatuses teabe kaebajalt nõudmine

põhjendatud. Arvestades, et kaebaja ei ole Venemaal toimuvas maksumenetluses

maksukohustuslane ning kontrolli all ei ole tema majandustegevus, vaid üksnes tehingud

ZAO-ga

Arktikservis,

on

korralduse

p-s

nõutud

teabe

esitamise

kohustus

ebaproportsionaalne. Vastustaja ei saanud küsida andmeid pangakonto avanud või selle

kasutamise õigust omanud isikute kohta. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja pangakonto

kolme aasta väljavõtte nõudmine täies mahus.

19. Kaebaja on kaebuses esitanud ka seisukoha, et kuna vaidlustatud korralduses on

kaebajale määratud kaks erinevat teabe esitamise tähtaega ja sellega on kaebajale pandud

vastukäivad kohustused, võib see osutuda HMS § 63 lg 2 p 5 alusel tühiseks. Ringkonnakohus

leiab, et tegemist ei ole siiski sellise puudusega, mis tingiks korralduse tühisuse või oleks alus

selle tühistamiseks. Korralduses on mh märgitud, et kui see jääb arusaamatuks või soovitakse

nõutava teabe kohta täpsustavaid küsimusi esitada, saab e-posti teel pöörduda korralduse

koostaja poole. Samuti on korralduses juhitud tähelepanu sellele, et kui korralduse täitmiseks

3-20-1183

10(12)

antud tähtaeg ei sobi, on võimalik taotleda selle pikendamist. Seetõttu ei nähtu

ringkonnakohtule, et ekslikult kahe erineva teabe esitamise tähtaja määramise tõttu ei oleks

kaebajal olnud võimalik korraldusega pandud kohustust täita (vt ka Riigikohtu 17.11.2020

otsus asjas nr 3-18-1725, p-d 16–17).

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus MTA apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistab MTA 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 punkti 7 osas.

II

21. Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulude hüvitamist 24 865,8 eurot, millest 15 eurot

moodustas riigilõiv ja 24 850,80 eurot (koos käibemaksuga) õigusabikulud. Taotlusele lisatud

arvetest nähtuvalt oli kaebajale õigusteenuseid osutatud kokku 113,7 töötundi. Halduskohus

leidis asja materjalide mahukust ja keerukust hinnates, et täies mahus õigusabiteenuse eest

tasutu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Seejuures ei pidanud halduskohus õigeks jätta

vastustaja kanda määruskaebuste esitamisega seotud kulusid. Samuti ei olnud halduskohtu

arvates õigustatud mõista vastustajalt välja kahe advokaadi osutatud teenuse tasu (sh nende

büroosiseste nõupidamistega seotud kulud). Halduskohtu hinnangul oli põhjendatud

esindajakulu 5500 eurot.

Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vaidlus on olnud keskmisest keerulisem nii materiaal-

kui ka menetlusõiguse seisukohalt. Vaidlus nõudis kaebajalt rahvusvahelise lepingu

kohaldamise eelduste kontrollimist ja selle tõlgendamise ja kohaldamise rahvusvahelise

praktika uurimist, mis ei kuulu enamiku Eestis tegutsevate õigusnõustajate igapäevase töö

hulka. Kaebaja oli sunnitud kaebeõiguse teostamiseks koguma välisriigist täiendavaid

tõendeid, mis vastustaja jättis õigusvastaselt menetluses kogumata ja mis kokkuvõttes tõid

kaasa asjaolude õige väljaselgitamise ja kaebuse rahuldamise. Kuna kohus piiras kaebaja

õigust tutvuda haldusasja materjalidega, olid kaebaja esitatud määruskaebused ainus viis

kaitsta oma menetlusõigusi. Kohus ei tuvastanud, et asjas esitatud määruskaebused ei olnud

vajalikud. Kohus mõistis kaebaja kasuks välja vaid 22% õigusabikuludest, s.t ca 25 töötunni

eest, mis ei ole adekvaatses vastavuses menetlustoimingutega ja tööga, mida kaebaja pidi

kaebeõiguse teostamiseks tegema. Kohtupraktika kohaselt võivad väljamõistetavad

õigusabikulud koosneda mitme advokaadi kuludest, kui advokaatide tööülesanded ei ole

kattuvad. Kaebajale õigusabi osutanud advokaatide ülesanded olid funktsionaalselt erinevad,

mis tuleneb ka õigusabi arvetest.

22. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohtul tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise

otsustamiseks analüüsida läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse või

vastuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-

09, p 11; 15.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Kohtul on menetluskulude

põhjendatusele hinnangu andmisel suur kaalutlusruum ning kõrgema astme kohus sekkub

sellesse vaid siis, kui kulusid vähendanud kohus on kaalumisel ilmselgelt eksinud (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2021 otsus asjas nr 3-18-164, p 18).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades asja mahukust ja keerukust, on kaebaja

menetluskulud ülepaisutatud. Sisu poolest ei ole tegemist mahuka asjaga ning vaidluse all on

eeskätt õiguslikud küsimused OECD konventsiooni tõlgendamisest. Ka asjaolu, et OECD

konventsiooni kohaldamist puudutavaid vaidlusi esineb harva ning kaebaja pidi oma väiteid

mh mõne oma tehingupartnerilt saadud dokumendiga tõendama, ei muuda vaidlust oluliselt

mahukamaks ega keerukamaks. Praegune kohtuasi puudutab suuresti MKS § 61 kohaldamist

3-20-1183

11(12)

ning selles osas on tegemist pigem tavapärase maksuõigusliku vaidlusega. Õige on ka

halduskohtu hinnang, et põhjendatud ei ole sellises mahus kahe esindaja menetluskulude

vastustaja kanda jätmine. Seejuures ei kinnita õigusabiteenuste arved üheselt kaebaja väidet,

et esindajate tööülesanded olid erinevad (vt nt esindajate tööülesannete kirjeldusi 30.06.2020

arvel, dtl 237–238). Ka ei saa pidada õigustatuks arvetel kajastatud mahus büroosiseste

nõupidamistega seotud kulude vastustajalt väljamõistmist.

Kaebaja taotles halduskohtult ka 13.08.2020, 25.01.2021 ja 03.02.2021 määruste

vaidlustamisega seotud kulude (vt dtl 240–244, 250–252) vastustajalt väljamõistmist.

Ringkonnakohtu hinnangul oli õige ka halduskohtu hinnang, et määruskaebuste esitamisega

seotud kulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud. Kuigi halduskohus ei

põhjendanud oma sellekohast hinnangut, sai ta arvestada asjaoluga, et halduskohtu

13.08.2020 määruse peale esitatud määruskaebuse jättis ringkonnakohus 07.12.2020

rahuldamata. Halduskohus oli 13.08.2020 määrusega piiranud kaebaja juurdepääsu MTA

esitatud lisadele (Venemaa maksuhalduri päringud). Kaebaja esitas 14.01.2021 ja 27.01.2021

halduskohtule taotlused MTA lisadega tutvumiseks, millest esimese jättis halduskohus

25.01.2021 määrusega läbi vaatamata ja teise 03.02.2021 määrusega rahuldamata. Seega

puudutasid 25.01.2021 ja 03.02.2021 määruste vaidlustamiseks esitatud määruskaebused

sarnaselt varasemaga kaebaja toimikule juurdepääsu piiramise küsimust, kusjuures

halduskohtu määrused olid ajendatud kaebaja enda esitatud taotlustest. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et ka nende määruskaebuste esitamisega seotud kulude vastustajalt

väljamõistmine ei ole põhjendatud. Sealjuures jättis ringkonnakohus 09.06.2021 määrusega

mõlemad määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ka

määruskaebuste esitamisega seotud kulud on ülepaisutatud. Kaebaja halduskohtule esitatud

menetluskulude nimekirjast nähtub, et määruskaebuste esitamisega seotud kulud on ca 11 000

eurot koos käibemaksuga (vt arved dtl 240–244, dtl 250–252), s.t peaaegu pool kogu kaebaja

menetluskuludest.

III

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab

madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

24. Kuna ringkonnakohus muutis halduskohtu lahendit ja tühistas MTA korralduse vaid

osaliselt, tuleb muuta ka halduskohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus tühistas MTA korralduse p 7 osas. Korralduse punkt 7 sisaldas kolme

erinevat teabe esitamise nõuet. Kogu korraldus sisaldas aga koos alajaotustega kokku 13

küsimust või dokumentide esitamise nõuet. Seega tühistas ringkonnakohus korralduse

hinnanguliselt veerandi ulatuses. Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista

halduskohtus kantud menetluskulud 1378,75 eurot. Muus osas jäävad halduskohtus kantud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

25. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud, jäävad menetlusosaliste apellatsioonkaebuse esitamisega seotud

kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks

välja mõista kulud, mis seonduvad vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega.

Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses õigusabikulu 7923,60 eurot väljamõistmist.

Menetluskulude nimekirja lisade kohaselt on selle hulka osaliselt arvestatud ka 03.02.2021

3-20-1183

12(12)

määruskaebuse koostamisega seotud kulud 598,80 eurot (vt 05.05.2021 arvel 16.02.2021

toimingud). Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole selle vastustajalt väljamõistmine

põhjendatud. Lisaks tuleb taotletud summast maha arvestada kulu, mis on seotud kaebaja

apellatsioonkaebusega. Sellisteks toiminguteks võib 05.05.2021 arvel pidada 07.04.2020 0,60

h pikkust toimingut ja 07.04.2021 2,40 h pikkust toimingut, s.t kokku 633,6 eurot. Kuna

05.11.2021 arvel on kajastatud kohtukõne teeside koostamise maht tervikuna, kuid teesidest

hinnanguliselt ca 30% puudutab kaebaja apellatsioonkaebust, arvestab ringkonnakohus

vastustaja apellatsioonkaebusega seotud kuluna 1886,4 eurot koos käibemaksuga.

Õigusabiteenuse arvete põhjal võib vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega seonduvaks

pidada seega menetluskulu 5882,4 eurot (05.05.2021 arvel märgitust 867,6 eurot, 29.06.2021

arve tervikuna, 05.11.2021 arvel märgitust 1886,4 eurot). Ringkonnakohus leiab, et ka

kaebaja apellatsioonimenetlusega seotud kulud on ülepaisutatud ja jääb selles osas oma

eeltoodud põhjenduste juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja põhjendatud

menetluskulud 3000 eurot koos käibemaksuga. Kuna ringkonnakohus rahuldas MTA

apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas MTA korralduse hinnanguliselt veerandi ulatuses,

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulu 750 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)