3-21-751/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-751

Haldusasi

X kaebus tuvastada Keskkonnaameti 25.06.2019 kirjas nr

7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-10 ja

19.03.2021

kirjas

nr

7-13/21/2617-3

väljendatud

ehituskeelu

vööndi

vähendamisest

keeldumise

õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit uuesti

otsustama

Paraniidi

kinnistul

ehituskeeluvööndi

vähendamise üle

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Arli Okas Vastustaja –

Keskkonnaamet, volitatud esindajad Johanna Jürima,

Allar Liiv ja Mart Öövel

Asja läbivaatamine

02.11.2021 istung

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.12.2021 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xele kuulub Paraniidi kinnistu (katastriüksuse tunnus 55001:001:0106), mis asub Jaani

külas, Saaremaa vallas, Saare maakonnas.

2. X esitas Orissaare vallale detailplaneeringu algatamise taotluse. Orissaare Vallavolikogu

23.03.2017 otsusega nr 149 algatati Paraniidi kinnistu detailplaneering (edaspidi ka:

detailplaneering). Detailplaneeringu eesmärgiks oli ehituskeeluvööndi vähendamine kuni 70

meetrini tavalisest veepiirist planeeritava elamumaa hoonestusala ja juurdepääsutee ulatuses,

üksikelamu ja abihoonete ehitusõiguse ning hoonestusala ja lautrikoha määramine,

veevarustuse, kanalisatsiooni ja elektrivarustuse lahendamine ning juurdepääsutee ja

liikumisvõimaluse määramine.

3. Saaremaa Vallavalitsus (Orissaare Vallavalitsuse õigusjärglane) edastas 27.02.2018

detailplaneeringu kooskõlastamiseks Keskkonnaametile ning 28.02.2018 Päästeametile ja

Maanteeametile. Päästeamet kooskõlastas detailplaneeringu 28.02.2018 ning Maanteeamet

23.03.2018.

4. Keskkonnaamet vastas 28.03.2018 Saaremaa Vallavalitsusele vastuskirjaga, millega esitati

detailplaneeringu kohta 15 märkust, jäeti detailplaneering kooskõlastamata ja paluti

planeeringulahendust korrigeerida ning esitada Keskkonnametile uuesti läbivaatamiseks ja

kooskõlastamiseks. Saaremaa Vallavalitsus sai planeerijalt parandatud detailplaneeringu ning

esitas 02.08.2018 parandatud detailplaneeringu Keskkonnaametile uuesti kooskõlastamiseks.

Keskkonnaamet vastas Orissaare Vallavalitsusele 31.08.2018, tehes täiendavalt neli

detailplaneeringuga seonduvat märkust ja jättes detailplaneeringu kooskõlastamata. Saaremaa

Vallavalitsus esitas 11.02.2019 uuesti märkuste-kohaselt parandatud detailplaneeringu ja

nõutud keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise otsuse Keskkonnaametile.

13.03.2019 vastas Keskkonnaamet Saaremaa Vallavalitsusele, tehes detailplaneeringu osas

veel viis märkust ning otsustas, et lähtudes planeerimisseaduse (PlanS) § 133 lg 1-st

kooskõlastab Keskkonnaamet Paraniidi kinnistu detailplaneeringu tingimusel, et märgitud viie

märkuse alusel täiendatakse planeeringu seletuskirja ja jooniseid. Keskkonnaameti märkustele

vastavad muudatused viidi detailplaneeringusse sisse, detailplaneering võeti vastu ning

03.05.2019 esitas Saaremaa Vallavalitsus selle taas kord Keskkonnaametile kooskõlastamiseks

ning ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumiseks looduskaitse seaduse (LKS) alusel.

5. Keskkonnaamet vastas 25.06.2019 Saaremaa Vallavalitsusele, et ei anna nõusolekut

ehituskeeluvööndi vähendamiseks Paraniidi kinnistu detailplaneeringu alusel. 30.07.2019

esitas Saaremaa Vallavalitsus Keskkonnaametile täiendava taotluse, millega paluti vastustajal

veel kord üle vaadata detailplaneeringu elluviimisega seotud asjaolud ja kaaluda siiski

ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmist arvestades kirjas toodud täpsustusi ja

selgitusi. Keskkonnaamet vastas 10.09.2019 Saaremaa Vallavalitsusele, et ei pea põhjendatuks

oma 25.06.2019 tehtud otsust muuta. Saaremaa Vallavalitsus esitas 05.02.2021

Keskkonnaametile

täiendava

taotluse,

milles

toodi

põhjalikult

välja

argumendid

detailplaneeringu kooskõlastamise positiivsetest mõjudest ning paluti vastustajal anda nõusolek

Läänemere ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks Jaani küla Paraniidi detailplaneeringu

alusel planeeritud hoonestusala ja juurdepääsutee osas. Keskkonnaamet saatis 19.03.2021

Saaremaa Vallavalitsusele vastuse, milles teatas, et jääb oma varasemate otsuste juurde ja

ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusolekut anda ei saa.

6. Tallinna Halduskohtusse saabus 08.04.2021 X hiljem täiendatud kaebus , mille kohus

07.06.2021 määrusega menetlusse võttis nõuetes tuvastada Keskkonnaameti 25.06.2019 kirjas

nr 7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-10 ja 19.03.2021 kirjas nr

7-13/21/2617-3 väljendatud keeldumise, millega Keskkonnaamet ei kooskõlastanud Paraniidi

kinnistu detailplaneeringut, õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama

Paraniidi detailplaneeringu kooskõlastamise üle.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Keskkonnaameti poolt Saaaremaa Vallavalitsusele edastatud märkused detailplaneeringu

osas tekitasid objektiivse ootuse, et kui detailplaneeringut muudetakse ja parandatakse, siis

vastustaja kooskõlastab detailplaneeringu, mille elluviimise eelduseks oli ehituskeeluvööndi

vähendamine. Keskkonnaamet on öelnud, et detailplaneeringu kooskõlastamisel lähtub ta

eelkõige PlanS § 133 lg-st 3. Väljend „eelkõige“ viitab selgelt sellele, et detailplaneeringu

kooskõlastamisel lähtutakse PlanS kõrval ka LKS-st.

2) Olukorras, kus vastustajale oli detailplaneeringu eesmärk (ehituskeeluvööndi vähendamine)

algusest peale teada ning detailplaneeringut menetles üks ja sama ametnik, kogu protsessi vältel

ei muutunud ei PlanS, ega LKS ning teistkordsele kooskõlastamisele esitati kooskõlastatuga

samasugune detailplaneering, on põhjendamata ehituskeeluvööndi vähendamata jätmine LKS

alusel. LKS alusel ehituskeeluvööndi vähendamata jätmisel mingeid uusi looduskaitselisi

asjaolusid vastustaja tuvastanud ei ole.

3) Saaremaa Vallavalitsusele 24 sisulise märkuse tegemine detailplaneeringu osas ja nende

alusel detailplaneeringu muutmise ning uuesti kooskõlastamisele saatmise palumine oli tugev

signaal, et ei ole objektiivseid põhjusi keeldumaks ehituskeeluvööndi vähendamisest.

Vastustaja pidi aru saama, et otsustades kooskõlastada detailplaneeringu PlanS alusel, on

samaaegselt väljendatud oma seisukoht ka ehituskeeluvööndi vähendamise osas, sest

kooskõlastatud tegevuste elluviimise põhieeldus on ehituskeeluvööndi vähendamine.

4) Kaebajale ei meenu ühtegi juttu vastustajaga teemal, kas ehituskeeluvööndi vähendamisega

LKS alusel nõustutakse või mitte, või seda, et vastustaja oleks indikeerinud kaebajale oma

esialgse seisukoha ehituskeelu vähendamise osas. Kogu jutuajamine keerles selle ümber, mis

otstarve võis Paraniidi kinnistu punkritel, paralleelkraavil, sik-sak kujulisel vundamendil ja

puule toetuval vanal vaatlusplatvormil olla.

5) Kaebaja ei ole eitanud, et puhastas 2017. aastal olemasolevaid kraave. Kaebaja küsis selleks

vastustajalt luba. Uus kraav, millele vastustaja viitab, oli olemasoleva pinnastee kõrval olnud

vana kraavisüvend, mille kaebaja ära puhastas. Vee liikumise võimaldamiseks paigaldas

kaebaja aga pinnastee alla truubitoru.

6) Hoonestuseks planeeritud ala oli ära kuivenenud kaebaja 2017. aastal teostatud

maaparanduslike tööde tagajärjel. Vastustaja ignoreeris nimetatud tõsiasja ja tegi järelduse,

nagu oleks planeeringu elluviimisega vaja pinnast tõsta ja ala kuivendada. Kaebaja ei ole

vastustaja seisukohti pinnastee ja salvkaevu ümbruse pinnase tõstmise osas vaidlustanud, sest

lootis vastustaja nõustumisele ehituskeeluvööndi vähendamise osas, misjärel langenuks

vastavad vaidlused ära.

7) Detailplaneeringu seletuskirja punkt 3.1 ei osunda pinnase tõstmisele, vaid sellele, et

hoonealune ning jalgteealune pinnas on kavandatud ära vedada, mitte laiali hajutada.

Detailplaneeringu seletuskirja p.-s 4.4 kirjutatakse „Hoonestusaladele pinnase tõstmist täitmise

teel ei planeerita (v.a vähesel määral hoonete alused pinnad ning kruuskattega juurdepääsutee),

sademeveed suunata kalletega hoonetest eemale ja immutada pinnasesse.“ See ei tähenda

pinnase tõstmist hoonevälises tähenduses ja ei saa anda vastustajale alust keelduda

ehituskeeluvööndi vähendamisest. Hoone alla jäävat maapinda tuleb ehituslikult täita, kuivõrd

hoonetele ei planeerita keldrikorruseid, kuid hoonealune täide ei jää kuidagi väljastpoolt näha

ning ei tähenda pinnase tõstmist. Kruuskattega juurdepääsutee osas on mõeldud vajadusel

tasandada olemasolevat pinnasteed nt purustatud kruusaga, mis moodustaks pinnasteele

praegusest vastupidavama kattekihi. See tegevus ei ole pinnase, vaid teepinna tõstmine.

8) Vastustaja ametnik ei peagi olema ehitusekspert, kuid sellises olukorras oleks mõistlik

küsida detailplaneeringu koostaja käest, mida ühe või teise lausega mõeldakse. Vastustaja ei

ole pöördunud detailplaneeringu koostaja poole täpsustavate küsimustega ega soovinud näha

ehitusprojekti eskiisi või muud taolist, mis annaks erinevalt detailplaneeringust väga täpse

ülevaate kavandatavast hoonestusest, kalletest ning pinnase kõrgustest.

9) Vastustaja omistab Paraniidi detailplaneeringus kavandatud tegevustele liiga olulise mõju.

Vastustaja oleks pidanud otsustusprotsessis lähtuma Riigikohtu 28.11.2021 otsuses nr 3-17-740

antud juhistest. Paraniidi detailplaneeringuga ei kavandata tegevusi, mis hõlmaksid kogu

kinnistu ehituskeeluvööndisse jäävat ala, vaid ainult hoonestusala. Ehituskeeluvöönd kehtib

kogu Saaremaa ranniku ulatuses, mistõttu tulnuks vastustajal hinnata, milliste looduskoosluste

kaitseks on ehituskeeluvööndi jääv ala määratud ning kas planeeritud tegevused mõjutavad

kogu kinnistu kaitsevööndisse jäävat ala. Ranna ehituskeeluvöönd on kehtestatud eesmärgiga

kaitsta rannale ja kaldale iseloomulike looduskooslusi. Taotletud hoonestusala ulatuses ei ole

vaid rannale omaseid looduskooslusi. Männimetsa ei saa pidada rannale omaseks

looduskoosluseks, kuivõrd männimets kasvab ka sisemaal ning tegelikkuses planeeritud

tegevused rannaga seotud männimetsa ei mõjuta.

10) Osundades, et kinnistul ei ole olnud ajaloolist talukohta, antakse mõista, nagu saaks

ehituskeeluvööndit uusehitise tarvis vähendada vaid siis, kui kinnistul on ajalooliselt olnud just

talukoht. Ajalooliselt on kinnistul asunud kaitseotstarbelised rajatised. Kuskil ei ole sätestatud,

et kinnistu ehituskeeluvööndisse saab rajada vaid neid ehitisi, mis on sellel kinnistul ajalooliselt

olnud. Küsimus peaks taanduma hoopis sellele, kas kinnistul on varasemalt üleüldse asunud

ehitisi või rajatisi. Kui kinnistule ei ole ajalooliselt üldse ehitatud, siis on tegemist olukorraga,

kus tuleb hinnata, kas muud tegurid võimaldaksid ehitamist või kas hoonestus avaldaks mõju

mõne looduskoosluse elupaigatüübile. Detailplaneeringuga kavandatu (üksikelamu ühe

kõrvalhoonega) ei avalda olulist negatiivset mõju terve kinnistu ehituskeeluvööndisse jäävale

alale, vaid ainult hoonestusala osas ja hoonete alusele alale. Samuti ei kahjustata ühtegi

konkreetset elupaigatüüpi ega liiki tervikuna. Vastustaja ei tee vahet olulisel ja ebaolulisel

looduskoosluste kahjustamisel, omistades ehitise alla jäävale taimestiku hävimisele tähenduse,

mida ei ole omistatud sarnastes olukordades mõnel teisel kinnistul, kus ehituskeeluvööndit on

vähendatud, koheldes kinnistuomanikke ebavõrdselt.

11) Detailplaneeringu on koostanud inimene, kes on seda õppinud ja kellele on riigi poolt

omistatud vastav kutsepädevus. Öelda, et detailplaneeringus märgitust ei hoolita, on selge

ametialaste volituste ületamine ja põhjendamatu omavoli.

12) Kui konkreetsel kinnistul ei ole rannale omaseid kaitstavaid looduskooslusi, üksikobjekte

või elupaigatüüpe ja maapinna kõrgus merepinnast on piisav võimaldamaks ehitustegevust,

kavandatava ehitustegevusega ei piirata ega rikuta üldisi ühiskondlikke huvisid ning säilib

rannale omane miljööväärtuslik väljanägemine, siis ei ole kitsendus põhjendatud konkreetsel

kinnistul ning ranna ehituskeeluvööndit saab vähendada. Seadusandja ei ole näinud ette

vastustaja rolli ehituskeelu vähendamise menetluses mitte ainult looduse eestkõnelejana, vaid

konkreetses ehituskeeluvööndi vähendamise menetluses peab vastustaja samaväärselt

arvestama ka kinnistu omaniku õiguste ja ootusega. Vastustaja ei ole kinnisasja omaniku

põhiseaduslikke õigusi arvestanud ja seetõttu ei ole kitsenduse kõrvaldamise otsustus

tasakaalus ega objektiivne. Nii kujuneb olukord, kus vastustaja püüagi otsida võimalusi

ehituskeeluvööndi vähendamise võimaldamiseks, vaid tõstab esile vaid looduskaitselised

argumendid, miks ei saa ehituskeeluvööndit vähendada.

13) Vastustaja tõlgendab LKS § 35 lg 4 täiesti valesti. Kui seadusandja tahtnuks sätestada, et

piirangu- ja kaitsevööndid liidetakse, siis oleks ta selle ühemõtteliselt ka nii sätestanud.

Praegusel juhul on aga seadusandja öelnud, et piiranguvöönd koosneb erinevatest piirangu- ja

kaitsevöönditest. Vastustaja tõlgendus muudab ranna ehituskeeluvööndi laiemaks, kui seda

näeb ette LKS § 35 lg 2. Vastustaja seob LKS § 35 lg 31 sätestatu valesse konteksti, nagu

markeeriks üleujutusala piirjoon piirangu ja keeluvööndite lähtejoont. Tegelikult käsitleb LKS

§ 35 lg 31 ainult korduva üleujutusega ala piiri määramist.

14) Kaebaja

tegevused

seoses

puidust

varjualuse

taastamisega,

kahe

punkriaugu

rekonstrueerimisega, lõkkeaseme kohale suitsuahju rajamisega, ajutise püstkojakujulise telgi ja

teisaldatava kuivkäimla püstitamisega, kraavide puhastamise ning olemasolnud pinnastee

katmise täitekillustikuga ei ole ebaseaduslikud.

8. Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Menetlustoimingu motiveerituse aste võrreldes haldusakti motiveeritusega võib olla

madalam, sest menetlustoiming ei lõpeta haldusmenetlust ja vajadusel saab enne lõpliku

haldusakti väljaandmist küsida täiendavat informatsiooni.

2) Omandiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Ehituskeeluvööndi peamine

eesmärk on kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada

elanikkonnale alade avatus. Seda kinnitab ka Riigikontroll oma aruandes, millest tuleneb, et

piiratud ehitusõigusega ala kinnistu omanik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes

eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema võimalik tema kasuks muuta.

3) Detailplaneeringu kooskõlastamisel lähtub Keskkonnaamet eelkõige PlanS § 133 lg-st 3,

mille kohaselt loetakse detailplaneering kooskõlastatuks, kui kooskõlastamisel ei viidata

vastuolule õigusakti või üldplaneeringuga. Lisaks lähtub Keskkonnaamet ka LKS-ist.

Planeeringuala piirneb ja minimaalses osas kattub Väinamere hoiualaga, sh Natura 2000

võrgustiku Väinamere linnu- ja loodusalaga. Hoiualal ei või aga ilma kaitstava loodusobjekti

valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut (LKS § 14 lg 1 p 5). Kooskõlastamise hetkel

ei olnud detailplaneering seadustega vastuolus ning planeeringulahenduse mõistes ei ole seda

ka praegu. See, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus on Keskkonnaameti hinnangul

vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega või teiste LKS § 40 lg-s 1 nimetatud kriteeriumitega ja

seetõttu eelduslikult vähe perspektiivne, ei muuda planeeringut õigusaktiga vastuolus olevaks

ega anna Keskkonnaametile alust jätta detailplaneering kooskõlastamata. Ehituskeeluvööndi

vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus on Keskkonnaametis omaette protsess, mille

käigus tehakse kaalutlusotsus vastuvõetud detailplaneeringu alusel, mistõttu lähtuvalt ranna

kaitse eesmärgist võib Keskkonnaamet keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest, vaatamata

asjaolule, et detailplaneering on varasemalt kooskõlastatud. Seisukoha ehituskeeluvööndi

vähendamisele saab Keskkonnaamet võtta siis, kui detailplaneering on vastu võetud ning

kohalik omavalitsus on Keskkonnaametile esitanud vastava põhjendatud taotluse. Luues sellise

menetluskäigu on seadusandja pidanud oluliseks eristada ehituskeeluvööndi vähendamise

menetlust muust detailplaneeringu kooskõlastamisest. Keskkonnaamet võimalusel siiski viitab

planeeringu kooskõlastamisel planeeringuga kavandatu vastuoludele ranna ja kalda kaitse

eesmärkidega, mida Keskkonnaamet ka 13.03.2019 kirjas tegi. Niisiis ei ole kaebajal tekkinud

õigustatud ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku saamiseks. Samale seisukohale

on jõudnud ka Tallinna Halduskohus 13.02.2017 otsuses haldusasjas 3-15-2493 p-s 16.

4) 19.09.2018 toimunud kohtumisel selgitati ka ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumise

perspektiivitust. Keskkonnaametile teadaolevalt on sel teemal räägitud ka kinnistuomanikega.

5) Keskkonnaameti 25.06.2019 otsuse tegemise ajal ei olnud võimalik enam täpselt tuvastada,

milline looduslik olukord valitses kinnistul enne, kui kaebaja asus kinnistul toimetama ning

milline osa toimetamisest on olnud seaduslik (alal olnud kraavide puhastamine) ning milline

ebaseaduslik (uute kraavide kaevamine, tee ja muude ehitiste rajamine). Selline halduspraktika,

mis võimaldab ebaseadusliku ehitustegevuse aja möödudes igal juhul seadustada, ei ole õige.

6) Ranna ja kalda kaitse eesmärkidena ei ole kusagil nimetatud konkreetseid looduskooslusi

ega seatud kooslustele pindalalisi eesmärke, mida üle-Eesti või Saaremaa rannikul säilitada

tuleb, mistõttu ei ole ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel võimalik viia läbi kaalutlust

nii nagu on kohtuasjas 3-17-740 soovitatud. Lähtuma peab konkreetse asukohaga seotud

looduslikest tingimustest ning hindama, kas konkreetsel planeeringualal kavandatav tegevus

võib kahjustada eesmärki säilitada ranna ja kalda looduskooslused.

7) LKS-is ei ole täpsustatud, milliseid rannal ja kaldal asuvaid kooslusi on säilitamist

vajavateks looduskooslusteks peetud. Samuti ei ole täpsustatud, et säilitama peaks vaid rannale

või kaldale omaseid kooslusi. LKS § 37 lg 2 kinnitab, et rannal ja kaldal säilitatavate

looduskoosluste hulgas on seadusandja pidanud silmas ka metsi. Rannale omased kooslused on

ka liigniisked looduslikud rohumaad männimetsa keskel, st konkreetne niidulaik, kuhu

Paraniidi kinnistul ehitada soovitakse. Ei ole teada, et see niiskem ala oleks tekkinud

inimtegevuse tõttu.

8) Kaebaja

viited

justkui

oleks

Keskkonnaamet

täpsemalt

samadel

asjaoludel

ehituskeeluvööndi varem teistel kinnistutel vähendanud on paljasõnalised ning tõendamata.

Ehituskeeluvööndi vähendamisel ei ole kriteeriumiks see, kas tegevus on kooskõlas või

vastuolus kõigi ranna kaitse-eesmärkidega. Sageli on olukord, kus osade ranna kaitse-

eesmärkidega on tegevus vastuolus, teistega aga kooskõlas.

9) Saaremaal on ranna ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumise peamine praktika olnud

tugev inimmõju või ajalooline talukoht. Paraniidi kinnistul ei ole asunud ajaloolist talukohta.

Ka ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et seal oleks enne praeguse maaomaniku poolt alal

toimetama asumist asunud muid hooneid või intensiivset maakasutust, mis oleks alal olevaid

looduskooslusi oluliselt ja püsivalt mõjutanud. Ei ole vaidlust, et kinnistul teatav inimtegevus

on minevikus toimunud. Piirkonnas laiemalt ei moodustu ehitusjoont või struktuuri, mis toetaks

Paraniidi kinnistu hoonestamist. Paraniidi kinnistule ehitamisega (70 m kaugusele veepiirist)

tekib uus asustuspunkt, mis ei ole alale omane. See jääb riigimaanteest kaugemale.

10) Seadusandja on soovinud, et Keskkonnaameti selleks pädevad spetsialistid kujundaksid

ehituskeeluvööndi

vähendamise

osas

kaalutlusotsuse,

mitte

ei

tugineks

vaid

planeeringulahenduses märgitule. Keskkonnaamet on otsuse tegemisel igakülgselt tutvunud

esitatud detailplaneeringuga, kuid teostab kaalutlusotsust tehes ka oma analüüsi, mis ei pruugi

alati planeeringulahenduses esitatud väiteid toetada. Detailplaneering ei ole ehitustegevuse

mõjusid rannale käsitlev eksperthinnang.

11) Vaidluses ei oma määravat tähtsust see, kas ranna ehituskeeluvööndi ulatuse määramise

aluseks võetakse LKS § 35 lg 31 või LKS § 38 lg 1 p 1, sest hoonestuskoht asub ranna

ehituskeeluvööndis mõlemal juhul.

12) Ka rajatise püstitamiseks on vajalik ehituskeeluvööndi vähendamine. Antud vaidluses

erandid ebaseaduslikult püstitatud ehitistele ei rakendu. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et alal

on asunud olemasolev tee. Kaebaja ei saa eeldada, et ehituskeeluvööndis paikneva

ebaseadusliku ehitustegevuse tulemusena tekkinud kuivendatud hoonestusala saab igal juhul

seadustada ja veelgi enam kinnistule täiendavalt ehitada. Ehituskeeluvööndi vähendamisel on

Keskkonnaamet lähtunud olukorrast, mis oli alal enne ebaseaduslike ehitiste rajamist.

Ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel ei saa Keskkonnaamet arvestada ebaseaduslikult

rajatud ehitisi seaduslikena.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Esmalt peab kohus vajalikuks tõlgendades täpsustada menetluses olevaid nõudeid. Tallinna

Halduskohus võttis 07.06.2021 määrusega menetlusse X kaebuse nõuetes tuvastada

Keskkonnaameti 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-10 ja

19.03.2021 kirjas nr 7-13/21/2617-3 väljendatud keeldumise, millega Keskkonnaamet ei

kooskõlastanud Paraniidi kinnistu detailplaneeringut, õigusvastasus ning kohustada

Keskkonnaametit uuesti otsustama Paraniidi detailplaneeringu kooskõlastamise üle. Kaebaja

tahtest lähtudes (HKMS § 2 lg 4) oleks kohtu hinnangul nõuete korrektsem sõnastus tuvastada

Keskkonnaameti 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-10 ja

19.03.2021 kirjas nr 7-13/21/2617-3 väljendatud ehituskeelu vööndi vähendamisest keeldumise

õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama Paraniidi kinnistul

ehituskeeluvööndi vähendamise üle. Kohus leiab, et menetlusosalised on käesoleva haldusasja

menetluses tegelikkuses ka just sellistest nõuetest lähtunud.

10. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine

keelatud. LKS § 40 lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või

vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist,

kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud

asustusest. Ranna või kalda kaitse eesmärk on vastavalt LKS §-le 34 rannal või kaldal asuvate

looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda

eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.

Keskkonnaamet võib LKS § 40 lg 3 kohaselt anda nõusoleku ranna ja kalda ehituskeeluvööndi

vähendamiseks. Niisiis puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda ehituskeeluvööndi

vähendamist. Siiski on tal õigus õiguspärasele menetlusele.

11. Kaebaja heidab Keskkonnaametile ette seda, et viimane tegi detailplaneeringule enne selle

kooskõlastamist aasta jooksul kokku 24 sisulist parandusettepanekut. Sellega tekitas vastustaja

kaebajas õiguspärase ootuse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kaebaja istungil antud

seletuste kohaselt pidanuks Keskkonnaamet olukorras, kus oli selge, et ehituskeeluvööndit ei

vähendata, loobuma põhjalikust menetlusest ning detailplaneeringu lihtsalt kooskõlastama,

kuna ilma ehituskeeluvööndi vähendamiseta ei ole võimalik ka detailplaneeringut ellu viia.

Kohtu hinnangul ei tekkinud kaebajal Keskkonnaameti tegevusest detailplaneeringu

kooskõlastamise menetluses õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi vähendamiseks planeeritava

hoonestusala ja juurdepääsutee ulatuses.

12. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmine on LKS 40 lg 4 kohaselt iseseisev

menetlus, mis algab kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud detailplaneeringu ja taotluse

esitamisega Keskkonnaametile. Niisiis tuli Keskkonnaametil ajaliselt varasemas menetluses

esmalt otsustada detailplaneeringu kooskõlastamine ning alles hiljem lahendada küsimus

ehituskeeluvööndi vähendamise kohta. Siinkohal nõustub kohus Keskkonnaametiga, et

ehituskeeluvööndi vähendamise ebatõenäolisus ei ole asjaolu, mille tõttu saaks jätta

detailplaneeringu kooskõlastamata. Seetõttu ei saa ka detailplaneeringu kooskõlastamine pärast

puudustele viitamist ning nende kõrvaldamist tähendada seda, et ehituskeeluvööndi

vähendamine on tõenäoline. Õiguskord ei näe ette võimalust sellises olukorras ka õigusaktidega

vastuolus oleva detailplaneeringu kooskõlastamiseks, mistõttu olid Keskkonnaameti sisulised

parandusettepanekuid põhjendatud.

13. Ka ei saa Keskkonnaametilt nõuda, et ta juba ettenähtust varasemas menetlusetapis oleks

teinud lõpliku kaalumisotsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas. Keskkonnaamet peab

ehituskeeluvööndi vähendamist hindama vastuvõetud detailplaneeringu alusel. Olukorras, kus

detailplaneering pole veel vastuvõetud, ei saa selle lõplikus sisus kindel olla ega saa ka

ammendavalt selle mõjusid hinnata. Seejuures on Keskkonnaamet aga korduvalt juba

detailplaneeringu kooskõlastamisel väljendanud seisukohta, et ehituskeeluvööndi vähendamine

detailplaneeringu alusel ei ole tõenäoline. Nimelt on Keskkonnaamet 28.03.2018 vastuses nr

6-2/18/2851-2 selgitanud, et ranna ehituskeeluvööndi vähendamine on erandlik ning võimalik

vaid juhul, kui tegevus ei ole vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega. Ühtlasi on Keskkonnaamet

märkinud, et detailplaneeringuga on kavandatud mitmed tegevused, mis ei ole ranna kaitse-

eesmärkidega kooskõlas. Selliselt on Keskkonnaamet selgelt väljendanud arusaama, et

ehituskeeluvööndi vähendamine on ebatõenäoline. Keskkonnaamet on 31.08.2018 vastuses nr

6-2/18/2851-4 lisaks eelmainitule juhtinud tähelepanu ka sellele, et ehituskeeluvööndi

vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus on detailplaneeringu kooskõlastamisest omaette

protsess, ning selgitanud, et lähtuvalt ranna ja kalda kaitse-eesmärgist võib Keskkonnaamet

keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest, vaatamata asjaolule, et detailplaneering on

varasemalt kooskõlastatud. Eelnimetatud seisukohti on Keskkonnaamet korranud ka

13.03.2019 vastuses nr 6-2/19/2267-2. Niisiis on Keskkonnaamet kogu menetluse vältel

ehitukeeluvööndi vähendamist ebatõenäoliseks pidanud ja seda seisukohta ka kaebajale

väljendanud. Seega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et Keskkonnaamet ikkagi

ehituskeeluvööndit vähendab.

14. Eelnevast

tulenevalt

ei

pea

kohus

detailplaneeringu

kooskõlastamise

järel

ehituskeeluvööndi vähendamata jätmist iseenestest õigusvastaseks.

15. Puuduvad sätted, mis välistaksid Paraniidi kinnistul igal juhul ehituskeeluvööndi

vähendamise. Ehituskeeluvööndi vähendamine on Keskkonnaameti kaalutlusotsus, mille

tegemisel on Keskkonnaametil lai kaalutlusruum. Sellise otsustuse kohtulik kontroll on

piiratud. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud

toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning

muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ehkki Keskkonnaamet oleks võinud jõuda ka otsuseni

ehituskeeluvööndit vähendada, ei tähenda see seda, et ehituskeeluvööndi vähenamisest

keeldumine oleks ilmtingimata õigusvastane.

16. Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtunud asjaolust, et Paraniidi

kinnistul asuv killustikkattega juurdepääsutee on ebaseaduslik ehitis, kuna on ehitatud 2017.

aastal ehituskeeluvööndisse. Seega on Keskkonnaamet kaalutlusotsuse tegemisel lähtunud

varasemast olukorrast, mil Keskkonnaameti hinnangul teed seal ei olnud. Keskkonnaamet

seejuures möönab, et riigimaanteelt mahasõidust mere poole on elektriliinide all

liinihooldustehnikaga sõidetud. Seega on ka Keskkonnaamet lähtunud sellest, et mingisugune

liikumine ja sellest tulenev mõju on kinnistul vaidlusaluse tee alal toimunud. Lähtuvalt T. A.

istungil antud ütlustest peab kohus tõendatuks, et Paraniidi kinnistul on ajalooliselt riigimaantee

mahasõidust kuni mereni mingisugune pinnastee olnud. T. A. selgituste kohaselt oli tegemist

teega, mida sai läbida traktoriga, maastikuautoga või jalgsi. Seega on selge, et tee seisukord ei

olnud hea. Kaebaja ja vastustaja poolt praeguse tee kohta esitatud fotodelt nähtub aga palju

paremas seisukorras ning hästi läbitav pinnastee. Vastustaja esitatud Google Streetview

kuvatõmmisest ei nähtu praegusega võrreldavas seisus teed enne kaebaja poolt kinnistul

tegutsema hakkamist. Niisiis on kaebaja teed oluliselt muutnud, kuid pole seda ehitisregistrisse

kandnud, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik tuvastada, et ajalooliselt on Paraniidi kinnistul

tee olnud. See aga ei tähenda, et Keskkonnaamet oleks ka pärast kaebaja selgitusi

uurimiskohustust täitmata saanud lähtuda faktist, et mingisugust teed pole kinnistul kunagi

olnud.

17. Siiski ei pea kohus tee varasemat olemasolu määrava tähtsusega asjaoluks. Keskkonnaamet

peab ehituskeeluvööndi vähendamise otsuse tegemisel lähtuma vastuvõetud detailplaneeringust

tervikuna. Detailplaneeringus on käsitletud ka juurdepääsuteega seotud aspekte, mida

Keskkonnaamet pidi kaalumisel arvesse võtma. Kuigi Keskkonnaamet on 26.05.2021 kirjas

märkinud, et planeeritaval ehituskeeluvööndisse jääval hoonestusalal ja juurdepääsutee alal

hävinevad seal esinevad looduskooslused ehk hinnanud ka seda, milline tagajärg

looduskooslustele on juurdepääsutee rajamisel, ei ole Keskkonnaamet seda rannal asuvate

looduskoosluste säilitamise kontekstis kaalukaks pidanud. Nimelt märgib Keskkonnaamet, et

Paraniidi katastriüksuse detailplaneeringu elluviimisel kahjustatakse ranna ehituskeeluvööndis

olevaid looduskooslusi peamiselt läbi kuivendamise ning hoonestusalal ja ehitusalal pinnase

täitmise.

Need

tegevused

tulenevad

aga

ka

juurdepääsuteega

seonduvalt

just

detailplaneeringust. Seega ei pea kohus vastustaja eksimust ajaloolise tee olemasolus selliseks,

mis oleks toonud kaasa õigusvastase kaalutluse.

18. Kaebaja hinnangul on Keskkonnaamet otsuse tegemisel eelkõige lähtutud valest

kaalutlusest, et detailplaneeringu elluviimiseks on vajalik ala kuivendamine ja pinnase

tõstmine. Kohus sellega ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et vastustaja pidi ehituskeeluvööndi

vähendamise taotluse lahendamisel lähtuma olukorrast, kui kinnistul ei olnud ebaseaduslikke

rajatisi veel ehitatud. Kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et ala ei ole vaja kuivendada,

kuivõrd seal olemasolevate kraavide puhastamise tulemusel kuivenes see juba ära. Kuigi kohus

ei pea olemasolevate kraavide puhastamist kaebaja poolt õigusvastaseks, nähtub asjas esitatud

tõenditest, et vaid sellest ei piisanud ala kuivendamiseks. Nimelt on kaebaja seletuskirjas

Paraniidi detailplaneeringu juurde (dtl 258-266) selgitanud, et mereäärega paralleelselt kulgev

kraav püüdis kogu sisemaalt suubuva vee kinni ja põhjustas maapoolset üleujutust. Kraavi

puhastamisel selgus, et ainult kaebaja kinnistul kraavi puhastamine mingit efekti ei anna ning

kaebaja otsustas veeuputuse likvideerimiseks kaevata paralleelkraavist oma kinnistu piiri pealt

läbimurde merre. Seega on kaebaja enda selgitustega tõendatud, et ta on kinnistule

ehituskeeluvööndisse kaevanud ka uue kraavi, et kinnistu kuivendada. Selline tegevus on

käsitletav ebaseadusliku ehitamisena. Niisiis pidi Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi

vähendamise taotluse lahendamisel lähtuma läbimurde kaevamisele eelnenud olukorrast.

Lisaks käsitleb ka detailplaneering täiendavate kraavide rajamist juurdepääsutee serva

pinnasevee ärajuhtimiseks. Järelikult on põhjendatud vastustaja seisukoht, et detailplaneeringu

elluviimisel tuleb ala kuivendada.

19. Teiseks ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et detailplaneering ei näe ette pinnase

tõstmist. Detailplaneeringu punktis 4.4 on öeldud: „Hoonestusaladel pinnase tõstmist täitmise

teel ei planeerita (v.a vähesel määral hoonete lähiümbrus, et tagada pinnakalded hoonetest

eemale)“. Seega nähakse ette hoonestusaladel pinnase tõstmine hoonete lähiümbruses. Asjaolu,

et seda nähakse ette vähesel määral, ei saa võrdsustada sellega, et pinnase tõstmist üldse ette ei

nähta. Samuti võib detailplaneeringu alusel pinnastee tõsta ümbritsevast maapinnast kuni 20

cm kõrgemale. Kohtule arusaadavalt on kaebaja seda juba ka teinud. Kaebaja ei pea teepinna

tõstmist pinnase tõstmiseks, kuid kohus ei pea ehituskeeluvööndi vähendamise kontekstis sellist

vahetegu põhjendatuks.

20. Kokkuvõttes on Keskkonnaamet õigustatult ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel

arvestanud ranna ehituskeeluvööndis olevate looduskoosluste kahjustamist detailplaneeringu

elluviimisel kuivendamise ja pinnase tõstmisega.

21. Kuigi vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud eelkõige eelnimetatud tegevuste

looduskooslusi kahjustavast mõjust, on ta kaalumisel põhjendatult arvesse võtnud ka piirkonnas

kujunenud asustusstruktuuri ning seda, et hoonestust konkreetsel alal ajalooliselt asunud ei ole.

Keskkonnaameti Paraniidi kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamata jätmise otsustus on

kooskõlas vastustaja tavapärase halduspraktikaga, et ehituskeeluvööndit vähendatakse tugeva

inimmõju või vana talukoha puhul. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et

kinnistu oleks varasemalt olnud piisavalt aktiivses kasutuses. Kuigi on selge, et teatav

inimtegevus on kinnistul siiski toimunud, ei saa seda pidada niivõrd kaalukaks, et loonuks

eelduse ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Ka ei nähtu kohtule, et Paraniidi kinnistul

ehituskeeluvööndi

vähendamata

jätmine

oleks

kaebaja

ebavõrdne

kohtlemisega.

Keskkonnaamet on Paraniidi kinnistu läheduses küll varasemalt ehituskeeluvööndit

vähendanud, kuid seda seoses talukohtadega, mida eraldab mere mõjust riigimaantee teetamm

ning mis sobituvad piirkonnas kujunenud maanteest lähtuva asustusstruktuuriga. Niisiis ei ole

kaebajaga samalaadsetel asjaoludel piirkonnas ehituskeeluvööndit vähendatud.

22. Asjas pole vaidlust, et hoonestusala, millega seoses ehituskeeluvööndi vähendamist taotleti,

asub tervikuna ehituskeeluvööndis. Kuigi kaebaja ja vastustaja ei ole ühel meelel, millises

ulatuses Paraniidi kinnistu ehituskeeluvööndis on ning kuidas LKS asjassepuutuvaid sätteid

tõlgendada, ei ole selle vastuolu lahendamine käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohane,

mistõttu kohus neid väiteid ei käsitle. Kohus märgib, et ei pea vajalikuks ka eelnevalt

käsitlemata Paraniidi kinnistul asuvate objektide õiguspärasuse analüüsi, kuna nende õiguslik

staatus ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähtsust.

23. Kuivõrd Keskkonnaamet keeldus 25.06.2019 kirjas nr 7-13/19/7213-3, 10.09.2019 kirjas

nr 7-13/19/7213-10 ja 19.03.2021 kirjas nr 7-13/21/2617-3 õiguspäraselt Paraniidi kinnistu

detailplaneeringu kooskõlastamisest, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)