2-13-19957/245 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-19957

Kohtuasi

X hagi Y vastu kinnisasja piiri kindlaksmääramiseks

Y

vastuhagi

X

vastu

kinnisasja

piiri

kindlaksmääramiseks ja tahteavalduste andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Deivi Vaht

Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Argo Küünemäe

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel C (sünd

XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja Mae Küttik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 2. novembri 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 18. detsembri 2019. a otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

4. Vabastada X apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude ja tasu

riigituludesse tasumise kohustusest.

2-13-19957

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 30. aprillil 2013 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi (nõuet täpsustatud

21. mail 2013), milles palus kohustada kostjat lõpetama hagejale kuuluva kinnisasja osa

ebaseadusliku valduse ning lammutama seitsme päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest

hageja kinnisasjal asuva piirdeaia. Hageja tegi kostjale kohtumenetluses korduvalt

kompromissiettepanekuid kinnisasjade vahelise piiri määramiseks ning muutis 31. oktoobri

2019. a kohtuistungil oma nõuet ja palus määrata kindlaks kostjale kuuluva kinnisasja

lõunapiiri.

Hagiavalduse kohaselt on pooled naaberkinnisasjade omanikud. Hageja on Tallinnas Arnika

tee 49/Randvere tee 87 asuva kinnisasja (hageja kinnisasi) omanik ja kostja on Tallinnas Arnika

tee 51 asuva kinnisasja (kostja kinnisasi) omanik. Hageja ja kostja kinnisasjade vaheline piir

tuleb määrata maakatastri andmete alusel. Maakatastri andmete järgi ulatub poolte kinnisasju

eraldav piirdeaed 2,8–4,14 m hageja kinnisasjale ning kostja kasutab ca 142 m² ulatuses hageja

kinnisasja. Hageja kinnisasjal asuva piirdeaia tõttu ei saa hageja oma maad kasutada ning tal

on takistatud juurdepääs hoonetele – hageja elamu ja piirde vahel on liiga kitsas ala, mis ei

võimalda elamu hooldamist ja sinna kavandatud kanalisatsiooni rajamist, kõrvalhoone sein

asub samal joonel piirdega, st vastava hoonekülje hooldamine ei ole võimalik ilma kasutamata

selleks kostja kasutuses olevat maad.

Poolte kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata paralleelselt kostja ja Arnika tee 53 vahelise

piiriga selliselt, et kostja kinnisasja suuruseks jääb 600 m².

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue pahatahtlik ja alusetu. Kostja omandas kinnisasja

2004. a koos sellel asuva haljastuse ja piirdeaiaga. Ka hageja ostis kinnisasja, mis oli selle aiaga

piiritletud. Hageja kinnisasja eelmine omanik möönis, et maad on kasutatud erinevalt

arhiivimaterjalides säilinud joonistele üle 50 aasta, kuid ta ei esitanud mingeid nõudmisi.

Kostja ega tema õiguseellased ei ole omal algatusel ega pahatahtlikult hageja maad enda

kasutusse võtnud. Suurem osa Mähe asumi krundipiiridest on alates 1960. aastast nihkes,

st praegust vaidlust ei saa pidada üksnes hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri vaidluseks,

vaid piiride nihked puudutavad ka kostja kinnisasja teist külge ning sealt edasi järgmiste

2-13-19957

kinnisasjade piire. Kõik naabrid, sh hageja on leppinud sellise maakasutusega ning rajanud

hooned ja haljastuse olemasolevate piirdeaedade, mitte katastripiiride järgi. Paljud

ümberkaudsed naabrid on juba määranud piirid tegeliku maakasutuse järgi ning seda soovib ka

kostja naaberkinnisasja Arnika tee 53 omanik. Kostja tegi hagejale ettepaneku viia läbi

täiendavad maamõõdutoimingud ja määrata piir vastavalt tegelikule maakasutusele, kuid

hageja keeldus. Arvestades Arnika tee 53 omaniku soovi, jääks kostja hageja taotletud piiri

määramise korral olukorda, kus tema kinnisasi osutub ettenähtust (600 m²) väiksemaks. Samas

on hageja reaalne maakasutus laienenud Randvere tee suunas ning hageja kasutab juba praegu

tegelikult ca 621 m² suurust maatükki. Katastriüksuste moodustamisel on ilmselt tekkinud viga.

1960. a aianduskrundi plaani järgi mahub kostja kinnisasjal paiknev terrass tema kinnisasja

piiridesse, kuid maakatastri piiride järgi tuleks terrass lammutada. Seega on katastripiir tegelike

piiridega nihkes.

Kostja ei ole kohustatud kinnisasja valdust vabastama, sest katastripiir on ebaõige.

Kostja vastuhagi nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 19. jaanuaril 2015 vastuhagi (nõuet täpsustatud 17. märtsil 2015), milles palus

määrata, et hageja kinnisasja lõunapoolne piir kulgeb mööda võrkaeda ja põhjapoolne piir

mööda puitaeda ja hageja kinnisasjal paikneva kõrvalhoone põhjapoolset seina ning kostja

kinnisasja põhjapoolne piir kulgeb mööda olemasolevat puitaeda ja lõunapoolne piir mööda

puitaeda ning hageja kinnisasjal paikneva kõrvalhoone põhjapoolset seina. Samuti palus kostja

kohustada hagejat esitama tahteavaldus kinnistusraamatu kannete parandamiseks kinnistu

piiride suhtes ja asendada tahteavaldus kohtuotsusega.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt ei vasta katastriandmed tegelikule pikaajalisele maakasutusele

ja kinnisasjade vaheline piir tuleb määrata vastavalt tegelikule maakasutusele. Poolte

kinnisasjad moodustati Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999. a ja 29. septembri 1999. a

korralduste alusel. Katastriüksuste piiride kirjeldamiseks ei ole koostatud piiriprotokolli ja

maastikul puuduvad katastriplaanil märgitud kohtades piirimärgid. Katastriüksuse plaan on

vormistatud 1960. a krundiplaanile, st katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel. Maa-

amet tuvastas 5. juuli 2012. a kontrollimõõdistamise tulemusena, et algdokumentides kujutatud

piir on olulises vastuolus reaalse maa kasutusega maastikul. Kuigi piiri kindlakstegemisel tuleb

üldjuhul lähtuda esmajoones kaartidest ja plaanidest ning eeldatakse katastriandmete õigsust,

tuleb praegusel juhul määrata piir kõiki asjaolusid, sh tegelikku maakasutust arvestades, sest

katastriandmed ei ole õiged ja neid tuleb parandada. Nelja külgneva kinnisasja omanikud on

vähemalt alates 1982. aastast kasutanud maad ja rajanud ehitisi, juhindudes tegelikkuses

eksisteerinud maakasutusest.

Kuna katastriandmed on ebaõiged, taotleb kostja vastuhagiga katastriandmete ja

kinnistusraamatus kinnisasja koosseisu andmete (katastritunnus, asukoht, pindala) parandamist.

Tulenevalt naabrussuhtest ja hea usu põhimõttest on hagejal kohustus aidata kaasa piirivaidluse

lahendamisele ja teha selleks vajalikud tahteavaldused. Kuna piiriandmete täpsustamisega

kaasneb ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus, on selleks vaja sõlmida

notariaalselt tõestatud vormis asjaõigusleping ja teha kinnistusraamatu kanne.

Kuna ka kostja ja Arnika tee 53 vahelise piiri osas on katastriandmed ebaõiged, puudutab

praegune vaidlus ka selle kinnisasja omanikku C (kolmas isik) ning ta tuleb kaasata menetlusse

iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

Hageja vastuväited

2-13-19957

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda (sh ka juhul, kui kohus rahuldab hagi kostja pakutud kompromissiga sarnases ulatuses).

Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostjal õigust nõuda enda kinnisasja põhjapoolse, s.o Arnika

tee 53 asuva kinnisasjaga külgneva piiri ega hageja kinnisasja lõunapoolse, s.o Randvere tee

poolse piiri määramist. Arnika tee 53 omanik ei ole praeguse kohtuvaidluse pool, mistõttu ei

ole kostjal õiguslikku alust nõuda kinnisasja piiri määramist enda ja selle kinnisasja omaniku

vahel. Kostja ei ole Randvere tee poolse maatüki omanik.

Vastuhagis esile toodud asjaolud on tõendamata ning kostja soovib seadustada hageja

kinnisasja osa ebaseaduslikku valdust. Maa-ameti kaardirakendust kasutades selgub, et kostja

kinnisasi muutub ca 10% suuremaks (660 m²) võrreldes praegu kinnistusraamatusse kantud

kinnisasja suurusega (600 m²). Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, miks tal on õigus

omandada suurem kinnisasi.

Kostja taotlus kohustada hagejat tahteavaldust andma ei ole selge.

Menetluse edasine käik

5. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus jättis kohtukulud hageja kanda, kohtuvälised kulud poolte enda kanda ning riigi

õigusabi kulud riigi kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise

1092 eurot.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 2016. a otsusega olulise menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et maakohus ei saanud määrata kindlaks kostja

põhjapoolset ja hageja lõunapoolset piiri ilma, et vastavate kinnisasjade omanikud oleksid

kaasatud kohtumenetlusse.

7. Harju Maakohus andis 2. detsembril 2016 pooltele tähtaja ringkonnakohtu juhistest

tulenevalt seisukoha esitamiseks.

8. Hageja teatas, et ta ei pea vajalikuks esitada hagi oma kinnisasja lõunapoolse piiri

määramiseks.

9. Kostja jäi algselt esitatud nõuete juurde ning taotles taas Arnika tee 53 asuva kinnisasja

omaniku kaasamist kohtumenetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

10. Harju Maakohus kaasas 10. aprilli 2018. a määrusega C iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

kostja poolel menetlusse.

11. Kolmas isik esitas taotluse kaasata kohtumenetlusse kolmanda isikuna ka Tallinna linn või

Eesti Vabariik.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Harju Maakohus jättis 18. detsembri 2019. a otsusega hagi (muudetud nõude) rahuldamata

ja rahuldas osaliselt vastuhagi. Maakohus määras kindlaks hageja kinnisasja põhjapoolse piiri

ja kostja kinnisasja põhja- ja lõunapoolse piiri ning kohustas hagejat esitama tahteavalduse

kinnistusraamatu kannete muutmiseks vastavalt määratud piiridele ja asendas tahteavalduse

kohtuotsusega. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata hageja kinnisasja lõunapoolse piiri osas.

2-13-19957

Samuti jättis maakohus rahuldamata kolmanda isiku taotluse täiendavate kolmandate isikute

kaasamiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda, kuid riigi õigusabi tasu ja

kulud riigi kanda.

12.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

Hageja on Tallinnas Arnika tee 49/Randvere tee 87 asuva kinnisasja (registriosa

nr 2568401, mille koosseisus on katastriüksus nr 78402:203:6681) omanik;

-

kostja on Tallinnas Arnika tee 51 asuva kinnisasja (registriosa nr 1455801, mille

koosseisus on katastriüksus nr 78402:203:0201) omanik;

-

1960-ndatel moodustati algsed maaüksused suurusega 600 m² (40m×15m), samast

suurusest lähtuti ka 1998 ja 2013; krundid moodustati ristkülikukujulistena üksteise

kõrvale ning katastriüksused moodustati plaanimaterjali alusel;

-

kostja tegi hagejale ettepaneku kontrollida ja täpsustada kinnisasjade piire, pooled

pöördusid Maa-ameti poole, kes viis läbi kontrollmõõdistamise ja nentis, et

katastriüksuste algdokumentides kujutatud piir on olulises vastuolus maa kasutusega

maastikul.

12.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte kinnisasjade vaheline piir määrata

asjaõigusseaduse (AÕS) § 129 alusel kindlaks ajalooliselt väljakujunenud tegeliku maakasutuse

alusel.

Maareformi ajal oli kinnisasjade kinnistusraamatusse kandmise aluseks valdavalt maa

tagastamine või erastamine. Poolte maaüksused tekkisid algselt 1960-ndatel aastatel maa

kasutusse andmise tulemusel ja katastriüksused moodustati maa erastamise käigus. Maaüksuste

mõõdistamist erastamise ajal ei toimunud ning katastriüksused moodustati plaanimaterjali

alusel. Samuti ei moodustatud piiriprotokolle. Katastriüksuse moodustamisel nii maa

mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad

piirisuhted looduses, st kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte

et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride

alusel. Katastrikannete õigsust küll eeldatakse, kuid pooltel on võimalik see eeldus ümber

lükata. Seejuures saab mh tugineda sellele, et piirid on valesti kaardistatud. Kui piiride

kaardistamise õigsuses kaheldakse, tuleb AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid

kogumis hinnata (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 23–26,

5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-12, p 15).

Poolte vaidlus maakasutuse üle tekkis 2012. aastal. Toimiku materjalide kohaselt on senine

maakasutus väldanud muutumatuna alates maa kasutusse andmisest 1960-ndatel aastatel.

Eksperdi ütluste kohaselt on maakasutus olnud samasugune ca 30 aastat. Eksperdi arvamuse

kohaselt ei vasta plaanimaterjali alusel koostatud plaan tegelikule maakasutusele, see põhjustab

kiildumist ja lõikumist kõrvalkinnisasjade piiridega, katastripiirist lähtudes kannataksid kõik

naabrid, sest samasugune nihe liigub kinnistu kaupa edasi, ning kõige otstarbekam on määrata

piirid olemasoleva maakasutuse järgi, kuna see väldib piiride kulgemist läbi hoonete. Eksperdi

arvamusele lisatud plaanilt nähtub, et 1960-ndate aastate piirid erinevad nii tegelikust

maakasutusest kui ka katastriandmete järgi määratavast piirist – maakatastrijärgne piir on kõige

põhjapoolsem, sellele järgneb 1960-ndate aastate piir ning piirdeaedadega määratud tegeliku

maakasutuse piir on lõunapoolseim. Samasugust piiride arengut kinnitavad ka maa erastamise

toimikute ärakirjad. Seda arvestades tuleb poolte kinnisasjade piir määrata kindlaks ajalooliselt

väljakujunenud maakasutuse järgi. Ka kolmas isik on seisukohal, et piirid tuleks jätta sinna, kus

nad täna on.

2-13-19957

Kuigi tegeliku maakasutuse järgi kujuneb kostja kinnisasi mõnevõrra suuremaks kui hageja

kinnisasi (vastavalt 634 m² ja 609 m²), on mõlemad suuremad sellest, mida algselt planeeriti

kasutada ja erastada (600 m²). Hageja omandas 2004. aastal kinnisasja sellises suuruses, mis on

praegu tema kasutuses. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on pärast kinnisasja ostmist piire

muutnud, et saada suuremat kinnisasja. Hageja pidi kinnisasja ostes olema teadlik Maa-ameti

kaardiserveris ja looduses eksisteerivate piiride lahknemisest. Hagejal on ka võimalus

suurendada oma kinnisasja ja saada erastamise teel oma kasutusse tema kinnisasjast Randvere

teeni ulatuv maa-ala.

Piiri hageja taotletud viisil määramine tähendaks pooltele täiendavaid kulutusi uute piirirajatiste

ehitamisel ja seniste lammutamisel, samuti tuleks ümber korraldada maa kasutamist.

Praegune vahemaa hageja kinnisasjal suva elamu ja poolte kinnisasjade vahel oleva piirini on

piisav elamu hooldamiseks. Vahe on jalgsi ja väiksema seadmega läbitav. Samuti ei ole kostja

keeldunud hagejat lubamast oma kinnisasjale, et teha vajaduse korral suuremaid hooldustöid.

Hooldustöid ei tehta tihti. Ajalooliselt väljakujunenud maakasutuse seadustamist ei takista ka

hageja kõrvalhoone paiknemine piiril. 1975. a plaani järgi on kõnealune vahe umbes sama lai

nagu prügikast. 1980. a plaani järgi tuli hageja kõrvalhoone rajada piirist eemale, kuid 2005. a

kooskõlastuste lehe järgi on see rajatud praktiliselt piirde pikendusena.

Piire ei takista piiril oleva kaevu kasutamist ega hooldamist.

12.3. Vastuhagi nõue hageja lõunapiiri kindlaks määramiseks tuleb jätta rahuldamata, sest

kohus ei saa lahendada piiri kindlakstegemise nõuet isiku suhtes, kes ei ole kostja suhtes

naaberkinnisasja omanik. Kostja ei ole hageja kinnisasjaga lõunast piirneva kinnisasja omanik

ning hageja ei ole taotlenud selle piiri kindlaksmääramist.

12.4. Kuna kohus määrab kindlaks piiri, siis kaasneb katastriandmete muutmisega vastavalt

kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus ja hagejat tuleb kohustada tegema

tahteavaldus vastava muudatuse tegemiseks kostja taotletud viisil.

12.5. Kolmanda isik taotlus Tallinna linna või Eesti Vabariigi kolmanda isikuna menetlusse

kaasamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 216 lg 1

järgi saab seda taotleda üksnes kohtumenetluse pool ning kolmanda isiku kahjuks ei saa kohus

otsust teha.

12.6. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1 ja AÕS § 129 lg 4 järgi poolte enda

kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis tuleb jätta riigi kanda.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue

otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi täielikult rahuldamata, või saata asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

13.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt määras maakohus vääralt poolte kinnisasjade

vahelise piiri.

Maakohtu otsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32, otsuse tagajärjed on

mõlemale poolele koormavad ning see ei too endaga kaasa õigusrahu. Otsuse järgi peab hageja

võõrandama kostjale tasuta 142 m² oma kinnisasjast ja see ei toimu avalikes huvides.

2-13-19957

Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, kui tugines Riigikohtu lahenditele, neid pooltega eelnevalt

arutamata. Viidatud lahendeid ei saa võtta aluseks praeguse vaidluse lahendamisel, sest nende

asjaolud olid erinevad (praegusel juhul ei kulge katastripiir läbi hoone ning piiride erinevus on

ulatuslikum).

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja kinnisasja suuruseks saab olema 634 m², jättes

arvestamata, et kostja kinnisasja põhjapiir ulatub üle praeguse piirdeaia ja on tegelikult 660 m².

Maakohus jättis vastamata hageja seisukohale, et kostjal ei ole õigust kasutada maad suuremas

ulatuses kui 600 m² ja ta soovib saada ebaseaduslikult suurema kinnisasja omanikuks.

Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kostja pidi juba 2005. a aprillis olema teadlik oma

ebaseaduslikult valdusest ning soovib seadustada vastuhagiga oma ebaseaduslikku valdust.

Maakohus ei ole hageja neid väiteid arvestanud.

Maakohus jättis arvestamata, et hageja kinnisasjaga lõunast piirneva kinnisasja omanik peab

õigeks katastrijärgset piiri ning selle maatüki saab erastada, kuid hageja peab oma kinnisasjast

142 m² suuruse tüki tasuta võõrandama.

Maakohus asus vääralt seiskohale, et vahe hoone ja aia vahel on jalgsi ja väiksema seadmega

läbitav, tegelikult saab seda läbida üksnes külg ees. Maakohtu viidatud tõenditest ei saa

järeldada, et vahe on sama lai nagu prügikast, ega seda, et hoone tuli rajada piirist eemale ja et

kaevu on võimalik kasutada.

13.2. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, mis puudutab tahteavalduse tegemist, ei ole täidetav,

sest selles ei ole kande sõnastust, mis tuleb kinnistusraamatusse kanda.

Vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht

14. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Ringkonnakohtu istungil palus kostja jätta riigi õigusabi kulud hageja kanda.

15. Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda. Kolmas isik oli nõus oma menetluskulud ise kandma.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

17. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Praegusel juhul palus hageja maakohtu otsuse tühistada, kuid ei täpsustanud, millises osas.

Samas palus hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.

Arvestades seda, et maakohus jättis vastuhagi juba osaliselt, s.o hageja kinnisasja lõunapiiri

puudutavalt rahuldamata, ei ole hagejal selgelt õiguslikku huvi selles osas maakohtu otsust

vaidlustada ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust. Lisaks ei ole hagejal õigustatud huvi vaidlustada maakohtu otsust ka osas, millega

maakohus määras kindlaks kostja kinnisasja põhjapoolse piiri, s.o kostja ja kolmanda isiku

kinnisasjade vahelise piiri. Kolmas isik ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ja palus jätta

2-13-19957

maakohtu otsuse muutmata ning hageja ei ole selles osas maakohtule apellatsioonkaebuses

etteheiteid teinud. Seega mõistab ringkonnakohus apellatsioonkaebust selliselt, et hageja ei

vaidlusta maakohtu otsust kostja kinnisasja põhjapiiri määramise osas, ning sellest tulenevalt

ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust ka selles osas ning piirdub maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kontrollides üksnes hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiriga.

18. Hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri kindlaksmääramise osas nõustub

ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.

18.1. Maakohus juhindus vaidlust lahendades õigesti asjakohasest Riigikohtu praktikast.

Ringkonnakohus selgitab, et piir külgnevate maatükkide vahel määratakse AÕS § 128 lg 1 järgi

plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras ning kinnisasja omanik peab naabri

põhjendatud nõudmisel aitama AÕS § 129 lg 1 järgi piiri kindlaks teha. Kui piiri ei saa kindlaks

teha muul viisil, võetakse AÕS § 129 lg 2 järgi aluseks valduse ulatus ning kui valduse ulatust

ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Samas,

kui sel viisil annab piiri kindlakstegemine tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud

andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja muid

asjaolusid arvestades. Seega tuleb piir määrata eelkõige valduse ulatusest lähtudes, kuid

lõppastmes kõiki piiri asukoha määramist mõjutavaid asjaolusid arvestades. Seejuures ei saa

piiri kindlaks määrata ainuüksi maakatastri andmete alusel.

Riigikohus on leidnud, et maakatastri andmed, mis on kantud kinnistusregistri esimesse jakku

„Kinnistu

koosseis“,

sh

katastritunnus

ja

kinnisasja

pindala,

ei

ole

kinnistusraamatuseaduse § 13 lg 2 teise lause järgi kinnistusraamatu kanded ning neil ei ole

õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust. See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole

vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav (vt Riigikohtu

8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31 ja Riigikohtu 24. märtsi 2021. a

otsus haldusasjas nr 3-18-687, p 14).

Ka juhul, kui maakatastris on andmed piiri kohta, saab piiri kindlaks tehes lähtuda valduse

tegelikust ulatusest. Katastrikaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda,

mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride

alusel. Katastrikannete õigsust küll eeldatakse, kuid pooltel on võimalik see eeldus ümber

lükata. Seejuures saab tugineda mh ka sellele, et piirid on valesti kaardistatud. Kui piiride

kaardistamise õigsuses kaheldakse, siis tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki

piiriandmeid kogumis (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 23–

26 ja 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-12, p 15). Viidatud seisukohta avaldas

Riigikohus küll konkreetsete vaidluste raames, kuid see arusaam on üldisena kohaldatav ka

teiste piirivaidluste puhul. Seetõttu juhindus maakohus õigesti Riigikohtu praktikas väljendatud

arusaamast õiguse tõlgendamisel ja asus põhjendatult piiri kindlaks määrama kõigi piiri

asukohta mõjutavate asjaolude alusel.

18.2. Maakohtule ei saa ette heita ka seda, et ta oleks praegust vaidlust lahendades jätnud piiri

kindlaksmääramisel olulised asjaolud arvestamata või väljunud kaalumise piiridest. Maakohus

määras hageja ja kostja kinnisasjade vahelise piiri AÕS § 129 alusel, kaaludes kõiki piiri

määramiseks olulisi asjaolusid, ega ole seejuures ületanud kaalumispiire.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ja kostja kinnisasjade vaheline piir tuleb

määrata vastavalt sellele, milline on olnud nii hageja ja kostja kui ka teiste külgnevate ning

2-13-19957

läheduses asuvate kinnisasjade pikaajaline maakasutus, sest asumi kinnisasjade katastripiirid ja

tegelik maakasutus on nihkes ning kõige otstarbekam on määrata piirid kindlaks tegeliku

maakasutuse järgi. Kolleegiumi hinnangul on võimalik saavutada kõigi läheduses asuvate

kinnisasjade omanike vahel õigusrahu just sel viisil, et piiride määramisel juhindutakse

tegelikust maakasutusest.

Maakohtust erinevale järeldusele ei anna alust asuda asjaolu, et katastripiiri ja tegeliku

maakasutuse erinevus on hageja ja kostja kinnisasjade piiril 142 m², ega see, et kostja kinnisasi

on

maakohtu

määratud

piiri

puhul

hageja

kinnisasjast

suurem.

Hageja

jätab

apellatsioonkaebuses tähelepanuta asjaolu, et tegelikust maakasutusest lähtudes nihkub ka

kostja kinnisasja põhjapiir ning selle võrra väheneb kostja kinnisasi 660 m²-lt 634 m²-le. Samuti

on hagejal võimalik taotleda enda lõunapiiri määramist vastavalt tegelikule maakasutusele ja

suurendada seeläbi oma kinnisasja pindala, kuid seda ei ole hageja, hoolimata ringkonna- ja

maakohtu tähelepanu juhtimisest, soovinud praeguses menetluses teha. Seejuures ei soovi

kostja hageja saada ebaseaduslikult suurema kinnisasja omanikuks. Kuigi mõlema kinnisasja

moodustamise aluseks oli 600 m² suurune krunt, on tänaseks nii hageja kui ka kostja kinnisasjad

maakohtu määratud piiri korral sellest suuremad. Seetõttu on alusetud hageja väited selle kohta,

et ta peab kostjale tasuta oma maa võõrandama, mis oleks vastuolus omandi põhiõigusega.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited tõendite väära hindamise ja

asjaolude väära tuvastamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud määrata poolte

kinnisasjade vaheline piir tegeliku maakasutuse järgi sõltumata sellest, kui palju ruumi on

täpselt hageja kõrvalhoone ja piirdeaia vahel. Tiheasutusaladel on tavaline, et hooned on

ehitatud kinnisasjade piirile ning neid saab hooldada naaberkinnisasjalt. Samuti ei ole õiged

kostja väited, et ta ei saa piirdeaia tõttu oma kaevu kasutada ja hooldada. Kuna kaev ulatub

üksnes servaga kinnisasjade määratud piirile ja seda on seni kasutatud, ei ole kolleegiumil alust

arvata, et hageja ei saa tulevikus kaevu kasutada.

18.3. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väited selle kohta, et maakohtu

otsuse resolutsioon ei ole hageja tahteavalduse asendamist puudutavas osas hageja arvates

täidetav, sest ei ole teada, millise sisuga tahteavalduse maakohus asendas.

Kolleegiumi hinnangul nähtub maakohtu otsuse resolutsioonist, et maakohus asendas hageja

tahteavalduse vastavalt kohtu määratud piirile kinnistusraamatu kannete parandamiseks.

Maakohus rahuldas kostja taotluse sellisena, nagu kostja selle esitas, kuna kostja ei soovinud

oma taotlust maakohtus täpsustada. Juhul, kui maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 alusel ei ole

võimalik katastri- või kinnistusraamatu andmeid hageja nõusoleku puudumise tõttu

kohtulahendi alusel muuta, siis on see kostja risk ega puuduta hageja õigustatud huve

apellatsioonimenetluses.

19. Neil

kaalutlustel

jätab

kolleegium

maakohtu

otsuse

muutmata

ja

hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

21. Kuigi TsMS § 190 lg-te 1 ja 2 järgi ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi

saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused ning

menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis,

2-13-19957

kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi

menetluskulude tasumiseks, tuleb praegusel juhul hageja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada

apellatsioonimenetluses menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Harju Maakohus andis 28. detsembri 2012. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-45895 hagejale riigi

õigusabi kohustusega hüvitada 50% riigi õigusabi tasust ja kuludest kaheksa kuu jooksul pärast

riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramist ning kostjale 12. augusti 2013. a

määrusega riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Mõlemat poolt on

kohtumenetluses esindanud riigi õigusabi korras määratud esindajad.

TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude

riigituludesse tasumise kohustusest. Riigikohus on leidnud, et hüvitamiskohustusega riigi

õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka

hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada (Riigikohtu 13. veebruari

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Praegusel juhul tuleb hageja vabastada

kohustusest tasuda riigi õigusabi tasu riigituludesse, sest pooltel tuli kohtusse pöörduda oma

õiguste kaitseks riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuse tõttu maa erastamisel. Seetõttu ei nõua

ringkonnakohus hagejalt apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu ja kulude tasumist

riigituludesse.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt