2-21-14253/4 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2021, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-14253

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi I. S. vastu põhivõla

1950 euro, intressi, viivise ja sissenõudmiskulu

saamiseks

Tsiviilasja hind

4514 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806, asukoht Tartu mnt 83, Tallinn), lepinguline

esindaja: Carlo Kask

Kostja: I. S. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja krediidikonto lepingust nr 313

tulenev võlgnevus 2730 eurot 59 senti (põhivõlg 1950 eurot, intress 517 eurot 26 senti,

sissenõudekulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 228 eurot 33 senti).

3. Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis põhivõlalt (1950 eurolt)

alates 11. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta menetluskuludest 36% Aktsiaseltsi PlusPlus Capital ja 64% I. S. kanda.

5. Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja menetluskulud 339

eurot 20 senti.

6. Mõista I. S. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (339 eurolt 20 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

8. Toimetada tagaseljaotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kui mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema

tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja

võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale

kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või

kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab

riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500

eurot.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse või kaja.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas 10. septembril 2021 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja võlgnevus 3697 eurot 62 senti (s.o põhivõlg 1950, intress 517 eurot

26 senti, võlgnevuse sissenõudekulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1195 eurot

36 senti). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt alates 11. septembrist 2021

kuni selle kohase tasumiseni kokkulepitud lepingujärgses määras (41,90% aastas).

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS (krediidiandja) 5. mail 2019

arvelduskrediidilepingu, mille alusel võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 2000 euro

ulatuses (intressimääraga 41,90% aastas). Kostja kohustus kasutatud krediidi koos intressiga

tasuma krediidi kasutusele järgneva kalendrikuu 15. kuupäeval.

Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud

lepingu ennetähtaegselt üles ja luges krediidisumma tagastamise tähtpäeva saabunuks

24. märtsil 2020. Kostja on teostanud laenuandjale tagasimakseid summas 50 eurot, mis on

maha arvestatud kasutatud krediidisummast (2000 eurost). Seega on kostja lepingust tulenev

põhivõlg 1950 eurot, intressivõlgnevus 517 eurot 26 senti ning arvestatud viivis alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast 25. märtsist 2020 kuni hagi esitamiseni 10. septembrini 2021

1195

eurot

senti.

Kostjale

on

saadetud

kohtuvälises

menetluses

korduvalt

maksemeeldetuletusi, mistõttu on võlgnevuse sissenõudekuluks 35 eurot.

4. mail 2020 loovitas krediidiandja nõude kostja vastu hagejale ning teavitas sellest kirjalikult

ka kostjat.

3. Hagimaterjalid ja hagiavalduse menetlusse võtmise määruse on kostjale isiklikult kätte

toimetatud 22. septembril 2021. Kohtu määratud tähtajaks (6. oktoobriks 2021) ega ka hiljem

ei ole kostja hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 2 kohaselt hageja nõusolekut

eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist.

5. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressi- ja

sissenõudmiskulude nõuded. TsMS § 444 lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete

rahuldamist.

6. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja arvestab viivist põhinõudelt (1950 eurolt) ning viivisemääraks on 0,11% päevas

(41,90% aastas). Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise (s.o 10. september 2021)

seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 1195 eurot 36 senti.

7. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited

viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi

aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust.

TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus

otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus

on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele

vastuväiteid esitanud või mitte.

8. Kostjaga 5. mail 2019 sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete kohaselt (III jaotis, p 9),

kui klient jätab arvelduskrediidilepingust tulenevad maksed tegemata, peab ta tasuma viivist,

samas on ka lepingu põhitingimuste (II jaotis) kohaselt intressimääraks 41,90% aastas ja

viivisemääraks 0,11% päevas, et rahalise kohustuse täitmisega (v.a intressi tasumisega)

viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist.

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga

võrdses määras.

Kohus on seisukohal, et kostjaga sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete puhul on tegemist

VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes

kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Kohtule esitatud asjaoludest

ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab

eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

9. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult

suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja 1. juulit.

Eesti Panga teatel oli intressimäär perioodil 1. jaanuarist 2020 kuni 1. juulini 2021 0,00%. Seega

oli seadusjärgne viivise määr sellele perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 41,90%

aastas (0,11% päevas) ületab seadusjärgset 5- kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel

juhul tühine.

10. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist.

Hagiavalduses viitas hageja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on laenuandjal

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg

1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-

08, p 12).

Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt

nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette

nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17)

toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas

nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus

intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.

11. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes

toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja

eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal

õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

Hagiavaldusele lisatud viivise arvestuse kohaselt arvestas hageja viivist perioodil

25. märtsist 2020 kuni 10. septembrini 2021. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil

228 eurot 33 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).

12. Lisaks sellele on hageja esitanud ka edasiulatuva viivise nõude alates 11. septembrist 2021

kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 41,90% aastas. Arvestades seda, et

viivisekokkulepe 41,90% aastas on praegusel juhul tühine, saab hageja nõuda ka edasiulatuvat

viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).

13. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1950 eurot, intressi 517 eurot 26 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja 10. septembri

2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 228 eurot 33 senti (kokku 2730 eurot 59 senti).

Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise põhivõlalt (1950 eurolt) alates

11. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 967 eurot 3 senti (1195,36 – 228,33),

samuti hageja nõude edasiulatava viivise saamiseks lepingujärgse viivisemääraga (41,90%

aastas).

14. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

15. Hageja on hagis märkinud hagi hinnaks 4073 eurot 95 senti. Kohus leiab, et hageja

märgitud hagi hind on ebaõige ning seda tuleb TsMS § 136 lg 1 teise lause alusel muuta. Hageja

on taotlenud, et kostjalt mõistetaks välja põhinõue 1950 eurot, intressid 517 eurot 26 senti,

viivised 1195 eurot 36 senti ja sissenõudekulud 35 eurot. TsMS § 134 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel

hagi hinna määramisel nimetatud summad liidetakse.

Hageja on lisaks taotlenud kostjalt hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud

viivise väljamõistmist alates 11. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas,

kuid mitte rohkem kui summas 754 eurot 64 senti, et edasiulatuv viivis koos sissenõutavaks

muutunud viivisega ei ületaks põhivõlgnevuse summat. TsMS § 367 ja § 133 lg 2 alusel

liidetakse sellisel juhul hagi hinna arvestamisel lisaks juba sissenõutavaks muutunud

kohustustele juurde ka ühe aasta viivisesumma 817 eurot 5 senti. Seda sõltumata sellest, et

hageja on oma edasiulatuva viivise nõude piiranud 754 eurot 64 sendiga.

Eelnevast tulenevalt on hagi hinnaks 4514 eurot 67 senti (1950 + 517,26 + 1195,36 + 35 +

817,05).

16. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Praeguses asjas on hagihind 4514 eurot 67 senti, kohus rahuldab hagi

ulatuses, mis vastab hagihinnale 2886 eurot 59 senti (2730,59 + viivise ühe aasta kohta

156 eurot), s.o ca 64% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 64% kostja ja 36% hageja kanda.

17. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 350 eurot ja

õigusabikulud 420 eurot (3,5 h, koos käibemaksuta).

Hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse

esitamisega. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ning eelkõige asjaolu, et tegemist on

õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendatakse

tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 180 eurot (1,5 h x

100 x 1,2). Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 on hageja kinnitanud, et ta on piiratud

käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha

arvestada. Hageja kuluks on ka riigilõiv 350 eurot.

Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 530 eurot (180+350). Seega tuleb kostjalt

mõista hageja kasuks välja menetluskulud 339 eurot 20 senti (0,64 x 530). Vastavalt hageja

taotlusele

tuleb

kostjal

tasuda

viivis

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik