2-21-2489/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht 18. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2489

Kohtuasi

X hagi Y vastu võlgnevuse, kahju ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 14. oktoobri 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 13. oktoobri 2021.

a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-2489 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Y-l ei ole apellatsioonimenetluses

tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-2489

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas 16. veebruaril 2021 hagi Y (kostja) vastu võlgnevuse, kahju ja viivise

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ning selle 26. märtsi 2021 ja 10. mai 2021 täpsustuste kohaselt sõlmisid

pooled 29. märtsil 2018 laenulepingu nr a5-18, mille alusel hageja andis kostjale laenu 250

eurot. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste osamaksetega nelja kuu jooksul. Lepingu

kohaselt oli intressimäär 28,5% laenusummalt. Koos intressidega tuli kostjal tagastada ühes

kuus 80,44 eurot (põhiosa 62,60 eurot + intress 17,84 eurot). Kokku pidi kostja tagastama nelja

kuu möödudes 321,36 eurot (põhiosa 250 eurot + intress 71,36 eurot). Kostja ei ole laenu

tähtaegselt tagastanud ega intressi maksnud.

1.2. Kuna esimesest osamakse kohustusest on 10. mai 2021 seisuga möödunud 37 kuud, on

hagejal tekkinud kahju 910,08 eurot, mis hõlmab lepingust tulenevat põhinõuet ja intressi nelja

kuu eest ning saamata jäänud intressi laenu tagastamise tähtajale järgnenud 33 kuu eest 17,84

eurot kuus. Hageja täpsustas, et käsitab saamata jäänud intressi saamata jäänud tuluna. Hageja

palus viidatud summa kostjalt välja mõista.

1.3. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise kahjunõudelt (910,08 eurot) määraga 0,08%

päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja arvestas viivist laenulepingus

sätestatud intressimääras 28,5%, mis on jagatud aastas olevate päevade arvuga. Hageja leidis,

et viivise väljamõistmine seadusjärgsest määrast suurema määra järgi on põhjendatud, sest see

distsiplineerib kostjat aegsasti kahju hüvitama ning kui kostja kahjunõuet ei täida, siis nõude

väärtus aja jooksul ei lange.

2. Kostjale toimetati menetlusdokumendid kätte 7. juunil 2021. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 29. märtsi 2018. a laenulepingust nr a5-18 tuleneva põhivõlgnevuse 250 eurot,

intressi 71,36 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 16. veebruar 2021 kuni 13.

oktoober 2021 eest 13,15 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses viivise põhinõudelt (250 eurot) alates 14. oktoobrist 2021 kuni täitmiseni. Maakohus

jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva

kahju 588,72 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni suuremas

kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskuludest jäeti 35% kostja kanda

ja 65% hageja kanda. Kostja menetluskulud jäeti rahaliselt kindlaks määramata. Kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja menetluskulu 70 eurot.

3.1. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le 1 ja märkis, et kuna

kostja ei ole hagile vastanud, loetakse hagis esitatud faktilised asjaolud kostja poolt

omaksvõetuks. Kohus saab TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lõikega 6 hagi

tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.

3.2. Kohus on tuvastanud järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid 29. märtsil 2018 laenulepingu, millega hageja andis kostjale

laenu 250 eurot. Hageja kandis laenusumma 250 eurot kostja kontole 30. märtsil 2018.

Lepinguga lepiti kokku intressimääras 28,5%. Laenuperioodiks oli neli kuud. Iga kuu

pidi kostja hagejale tagastama laenu põhiosa 62,60 eurot ja tasuma intressi 17,84 eurot,

2-21-2489

kokku 80,44 eurot. Kostja pidi hagejale nelja kuu möödumisel tagastama laenusumma

250 eurot ja tasuma intressi kokku 71,36 eurot (tl-d 4–10);

-

kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ega intressi tasunud.

3.3. Maakohus leidis, et hageja ja kostja 29. märtsil 2018 sõlmitud leping vastab krediidilepingu

alaliigiks oleva tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 järgi.

3.3.1. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

3.3.2. Hageja on kostjale laenu andes tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Kohtule

esitatud laenulepingust nähtub, et leping on vormistatud eelnevalt väljatöötatud plangil.

Lepingus sisaldub ülevaade laenude liigitusest (nt standardlaen, käenduslaen), eraldi lahtrid on

käenduslaenu või üksikisiku laenu taotluse eritingimuste märkimiseks. Lepingu p-des 1–12 on

väga detailselt välja toodud lepingu põhitingimused, poolte kohustused, tähtajad ja tasude

määrad. Laenulepingu vormist ja selle sisust nähtub, et leping oli eelnevalt välja töötatud

eesmärgiga anda teistele isikutele laenu. Seda kinnitab lepingus sisalduvate tingimuste rohkus

ja detailsus. Lepinguga reguleeritakse väga täpselt poolte õigusi ja kohustusi, mh laenuandja

õigusi isikuandmete töötlemisel. See näitab, et laenuandja on võimaldanud laenu regulaarselt

ja andnud laenu isikutele, keda ta ei tunne. Lepingu p-s 2.1 on toodud ülevaade püsiklientide ja

uute laenutaotlejate erisuste kohta. Sellest punktist nähtub, et hageja on andud sarnaseid laene

regulaarselt ka teistele isikutele. Laenulepingu sisu arvestades on põhjendatud asuda

seisukohale, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, mis on ette nähtud kasutamiseks

arvukate laenude andmisel.

3.3.3. Laenulepingus ettenähtud intressimäär 28,5% ei ole minimaalne ega väheoluline. See

määr näitab selgelt laenulepingu tasulisust ja laenuandja soovi teenida tulu.

3.3.4. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleksid isiklikud suhted ning kohtul

puudub alus arvata, et hageja on kostjale laenu andnud isiklike suhete tõttu.

3.4. Maakohus viitas VÕS § 401 lg-le 1, § 76 lg-le 1 ning § 82 lg-tele 1 ja 7. Kohtule esitatud

asjaoludest nähtub, et hageja andis kostjale laenu 250 eurot. Kostja ei ole laenu tähtaegselt

tagastanud, mistõttu kostja on lepingut rikkunud. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 401 lg 1

alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu 250 eurot tagasi maksmist.

3.5. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled

on laenulepingus kokku leppinud intressimääras 28,5% ja lepingu järgi pidi kostja tasuma

laenusumma kasutamise eest nelja kuu jooksul intressi kokku 71,36 eurot. Kohtule esitatud

asjaoludest nähtub, et kostja ei ole intressi tasunud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

intressi maksmist. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 397

lg 1 alusel välja intressi 71,36 eurot.

3.6. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingus sätestatud määras intress laenusummalt

ajavahemiku eest alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 33 kuu

möödumiseni, kokku 588,72 eurot (17,84 × 33). Hageja nõue on kvalifitseeritav varalise kahju

hüvitamise nõudeks. Hageja kahjuks on saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 tähenduses.

Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli

2-21-2489

kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu 30. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-

15, p 13). Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja ei ole

tõendanud, et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata ja järelikult tulu (intress) saamata seetõttu,

et tal polnud kostjalt saamata jäänud raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks

isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja nõude mõista

kostjalt välja saamata jäänud tulu (intress) 588,72 eurot. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid,

millest saab järeldada hagejal kahju tekkimist kostja käitumise tõttu.

3.7. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise kahjunõudelt intressimääraga võrdses määras,

s.o määraga 28,5% aastas ja 0,08% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku

tasumiseni. Hagist nähtub, et hageja käsitab kahjunõudena, millelt ta palub viivis välja mõista,

kostja võlgnetavat laenusummat 250 eurot, intressi nelja kuu eest 71,36 eurot ja saamata jäänud

tulu 588,72 eurot.

3.7.1. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja saamata jäänud tulu

588,72 eurot, jättis kohus asjaomases osas rahuldamata ka viivisenõude.

3.7.2. Kohus jättis rahuldamata ka hageja nõude mõista kostjalt välja viivis intressilt 71,36

eurot, kuna VÕS § 113 lg 6 esimese lause kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist mh intressi

maksmisega viivitamise korral.

3.7.3. Järgnevalt käsitles kohus hageja nõuet mõista välja viivis laenusummalt 250 eurot.

Laenulepingu kohaselt on viivisemäär 0,7% päevas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja

ja kostja sõlmitud tarbijakrediidileping on tüüptingimustega leping. Sealhulgas on

tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes laenulepingus viivise kohta sätestatu. Laenulepingu

tingimus, mille kohaselt viivisemäär on 0,7% päevas, ning laenulepingu p 6, mille kohaselt

laenu põhiosa või selle osa tagastamata jätmise korral kokkulepitud tähtajaks arvestatakse

viivist 0,9% ööpäevas laenu põhiosalt, on tühised. Tüüptingimustega lepingus märgitud viivise

määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mis ei kajasta kohtu hinnangul kohast

proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav.

Ebaproportsionaalselt suure viivise ettenägemine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe

tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelnevast tulenevalt

rahuldas kohus viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra järgi. Arvestades

hageja nõuet, on põhjendatud mõista kostjalt välja põhinõudelt 250 eurot sissenõutavaks

muutunud viivis ajavahemiku 16. veebruar 2021 (hagiavalduse esitamise kuupäev) kuni 13.

oktoober 2021 (kohtuotsuse tegemise kuupäev) eest 13,15 eurot. Kohus mõistis TsMS § 367

alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 250 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivise alates 14. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni.

3.8. Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, mistõttu puudub vajadus käsitleda hageja

väiteid, millega ta palub kohtul nõude aegumine peatada.

3.9. Kuna kohus rahuldas hagi u 35% ulatuses, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja

menetluskuludest 35% kostja kanda ja 65% hageja enda kanda. Tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot. Hageja

tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole

kostjal menetluskulusid tekkinud, mistõttu jättis kohus kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata. Kuna kohus jättis 35% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista hageja menetluskulu 70 eurot (200 eurot × 35%).

2-21-2489

Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub teha asjas uus lahend ja mõista kostjalt välja

766,92 eurot (apellatsioonkaebuse esitamise kuu seisuga), mis jäi maakohtus välja mõistmata.

Kõik kulud, s.o 325 eurot (riigilõivud maa- ja ringkonnakohtus) palub hageja jätta kostja kanda

ja mõista neilt välja viivis.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kuna kohus tugines tagaseljaotsuses TsMS § 407 lg-le 1, pidi

kohus rahuldama nõude hagis märgitud ulatuses ning kohtul polnud õigust teha osalist

tagaseljaotsust. TsMS § 407 lg 6 annab aluse hagi rahuldamata jätmiseks, mitte osalise

tagaseljaotsuse tegemiseks. Kuna TsMS § 407 lg 1 järgi loetakse hagis esitatud nõue kostja

poolt omaksvõetuks, pidi kohus tagaseljaotsust tehes rahuldama hagi hagiavalduses välja

toodud ulatuses.

4.2. Kohus arvestas vääralt viivist. Viivist arvestatakse nõudelt alates kohustuse tekkimisest

kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Esimene kohustus tekkis aprillis 2018.

4.3. Hagi oli üles ehitatud kahjunõudele, aga kohus lahendas kahjuhüvitise nõude asemel

lepingulise vaidluse. Seega ei lähtunud kohus hagi esemest ja hagiavalduses toodud asjaoludest.

4.4. Hageja leiab, et kuna kostja ei täitnud laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustust, on

ta olulisel määral poolte kokkulepet rikkunud ning hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist

vastavalt VÕS § 115 lg-le 1. Hageja viitas VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4 ning märkis, et vastavalt

sõlmitud lepingule pidi hageja teenima tehingult ühes kuus 17,84 eurot. Hageja lootis teenida

laenult intresse ning see peaks olema kostja poolt kahjuna hüvitatav. Kohtul tuleks teha uus

kohtulahend ja mõista välja maakohtu poolt välja mõistmata kahju, mis on 14. oktoobri 2021

seisuga 677,92 eurot. Kuna võib eeldada, et kostja ei täida nõuet ka tulevikus, palub hageja

kohtul kohaldada VÕS § 127 lg-t 6. Kahju tulevikus võiks olla samuti 17,84 eurot kuus, mis on

saamata jäänud tulu, mida hageja lepingu pealt teeniks (VÕS § 128 lg 2).

4.5. Hageja palub kohtul teha uus lahend ka kohtukulude osas ja mõista need täies ulatuses

kostjalt välja. Koos apellatsioonkaebusega on hageja kandnud kulutusi kokku 325 eurot. Uues

lahendis taotleb hageja ka kulutustelt viivise väljamõistmist määraga 0,02% päevas kuni

kulutuste täieliku tasumiseni. Hageja ei taotlenud seda maakohtus, kuna ta ei teadnud siis, et

kulutustelt on võimalik viivist nõuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 21 ja § 637 lg

1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

6. Arvestades praeguse asja hagihinda ning põhi- ja kõrvalnõuete suuruseid, on tegemist TsMS

§ 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaga. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse TsMS § 405

lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole

maakohus andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Samuti ei esine muid TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib kolleegium järgmist.

2-21-2489

7. Praegusel juhul taotleb hageja maakohtu otsuse tühistamist esmalt seetõttu, et hageja arvates

ei olnud kohtul õigust rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt (mh TsMS § 407 lg 6 alusel),

vaid TsMS § 407 lg-st 1 tulenevalt pidi kohus tagaseljaotsust tehes rahuldama hagi

hagiavalduses välja toodud ulatuses. Hageja väide ei ole õiguslikult korrektne. TsMS § 407 lg

1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Seega ei saa kohus tagaseljaotsust

tehes esitatud hagi automaatselt rahuldada, vaid peab kontrollima selle õiguslikku põhjendatust

ning saab hagi rahuldada üksnes selles osas, milles see on õiguslikult põhjendatud. Sama

paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kui tagaseljaotsuse

tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid

osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt

ning jätta see ülejäänud osas § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Seega ei ole hageja etteheide

maakohtule õiguslikult põhjendatud.

8. Teiseks leiab hageja, et kohus eksis viivise arvestamisel, arvestades viivist alates

hagiavalduse esitamisest 16. veebruaril 2021. Hageja arvates oleks viivist tulnud arvestada

alates kohustuse tekkimisest, kusjuures esimene kohustus tekkis aprillis 2018. Kolleegium

märgib, et hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja viivis esitatud rahaliselt nõudelt

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (hagiavalduse lk 3, sh taotluste p 3 (tl 2)).

Teistsugust viivisenõuet ei esitanud hageja ka oma 26. märtsi 2021. a ega 10. mai 2021. a

puuduste kõrvaldamise dokumentides. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled

vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole

esitatud. Kuna hageja ei olnud nõudnud viivist hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest, ei

oleks kohus saanud selle ajavahemiku eest viivist välja mõista. Seega ei ole hageja etteheide

maakohtule põhjendatud.

9. Kolmandaks heidab hageja maakohtule ette seda, et kohus lahendas hageja rahalise nõude

lepingulisel alusel, ehkki hageja oli esitanud kahjunõude. Ka see etteheide ei ole põhjendatud.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Kohtul on kohustus vaidlusalune õigussuhe ise kvalifitseerida ja lahendada õigete

õigusnormide alusel. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses selle, et maakohus jättis

rahuldamata tema nõude lepingus sätestatud määras intressi väljamõistmiseks alates laenu

tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata

33 kuu eest summas 588,72 eurot. Hageja väitel on nõude suurus apellatsioonkaebuse esitamise

seisuga 677,92 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohus käsitaski seda nõuet kahju

hüvitamise nõudena, lugedes saamata jäänud intressitulu potentsiaalseks hagejal saamata

jäänud tuluks VÕS § 128 lg 4 tähenduses (vt maakohtu otsuse p 11). Nii hagiavaldusest kui ka

apellatsioonkaebusest nähtuvalt nõustub hageja ka ise, et tegemist on lepingulise nõudega, kuna

hageja sõnul tekkis talle kahju sellest, et kostja rikkus lepingulist kokkulepet, ja hageja arvates

on tema kahju hüvitamise nõude õiguslik alus VÕS § 115. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

hagiavalduses esile toodud asjaoludel hageja nõude õigesti kvalifitseerinud. Ükski

apellatsioonkaebuse väide ei anna alust selles kahelda.

10. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on tema kahju hüvitamise nõude

põhjendamatult rahuldamata jätnud. Hageja leiab, et vastavalt kostjaga sõlmitud lepingule pidi

ta teenima ühes kuus intressi 17,84 eurot ja see peaks olema kostja poolt kahjuna hüvitatav.

10.1. Hageja on põhjendanud oma saamata jäänud tulu nõuet sellega, et ausa ja kohusetundliku

laenuvõtja korral oleks tal võimalik teenida laenu intressidena 17,84 eurot kuus. Kolleegium

2-21-2489

märgib, et laenulepingus kokkulepitud intressi näol on tegemist lepingujärgse tasuga laenu

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Selle aja eest, mil kostjal oli laenulepingu järgi õigus

laenatud raha kasutada (s.o 4 kuud), on maakohus kostjalt hageja kasuks laenulepingus

kokkulepitud intressi välja mõistnud. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes

viivise arvestamine või laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17).

10.2. Kahju hüvitamise nõudmiseks peavad muu hulgas olema täidetud VÕS § 128 lg 4

eeldused ja esinema põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel

(VÕS § 127 lg 4). Iseenesest on võimalik käsitada laenuandjale tekkiva kahjuna sellest, et

laenuvõtja laenu õigeaegselt ei tagasta, laenuandja saamata jäänud intressitulu, kui tal ei olnud

laenuvõtja kohustuse rikkumise tõttu võimalik anda laenu teistele isikutele ja teenida oma raha

kasutusse andmise pealt tulu.

10.3. Maakohus leidis vaidlustatud määruse p-s 11, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli

kavatsus ja võimalus tulu saada ning et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata ja järelikult tulu

(intress) saamata seetõttu, et tal polnud (kostjalt saamata jäänud raha) puudumise tõttu

võimalusi laenude väljaandmiseks isikutele, kes selleks soovi avaldasid. Ringkonnakohus selles

osas maakohtu otsuse põhjendustega ei nõustu. TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt loetakse

tagaseljaotsuse tegemisel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, mistõttu

kohus ei saa keelduda hagi tagaseljaotsusega rahuldamisest selle tõendamatuse tõttu. Seega on

maakohus heitnud hagejale põhjendamatult ette seda, et ta ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise

eelduseks olevaid asjaolusid tõendanud.

10.4. Eelnev menetlusõiguse normi rikkumine (s.o TsMS § 407 lg-ga 1 vastuolus olev

põhjendus) ei ole aga mõjutanud asja lahendust maakohtus. Praegusel juhul on maakohus

vaidlustatud otsuses lisaks märkinud, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saab järeldada

hagejal kahju tekkimist kostja käitumise tõttu (maakohtu otsuse p 12). Ka asja materjalidest ei

nähtu, et hageja oleks oma saamata jäänud tulu nõuet hagiavalduses või selle täiendustes

põhistanud, tuues kohtu ette asjaolud, mille tõele vastavuse korral oleks hagejal õigus nõuda

kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Hageja väidetest ei nähtu, et tal oli kavatsus ja võimalus

tulu saada ning et tal jäid uued laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud kostjalt saamata

jäänud raha puudumise tõttu võimalusi laenude andmiseks isikutele, kes selleks soovi

avaldasid. Seejuures selgitas maakohus hagejale 10. mai 2021. a määruse p-s 4.2, et tal tuleb

selgelt välja tuua, millega ja millises suuruses tulu oleks ta saanud, kui kostja oleks

nõuetekohaselt oma kohustusi täitnud. Kohus lisas, et hagejal tuleb välja tuua ja tõendada

asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.

Kohtu selgitusele vaatamata ei toonud hageja esile asjaolusid, millest nähtuvalt tekkis tal

seetõttu, et kostja laenu õigeaegselt ei tagastanud, kahju saamata jäänud tulu näol VÕS § 128

lg 4 tähenduses. Kuna hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille esinemise korral oleks tema

saamata jäänud tulu nõue õiguslikult põhjendatud, ei oleks maakohus saanud hagi selle nõude

osas TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsusega rahuldada. Seega jättis maakohus selle nõude

põhjendatult rahuldamata.

10.5. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks jätnud mõne hageja

esitatud asjaolu arvesse võtmata. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja toonud esile ühtegi

asjaolu, mis võiks tõendatuse korral võimaldada teha maakohtu otsusest erineva lahendi. Kuna

apellatsioonkaebuse alusel ei oleks võimalik teha hageja saamata jäänud tulu nõude osas

maakohtust erinevat otsust, ei ole asjakohane ka hageja taotlus kohaldada VÕS § 127 lg-t 6.

2-21-2489

11. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei annaks alust maakohtu otsust sisulises osas tühistada,

ei oleks alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jaotas

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, milleks annab kohtule õiguse TsMS §

163 lg 1. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus oleks menetluskulusid

jaotades diskretsiooniõiguse piire rikkunud. Seejuures jättis maakohus põhjendatult otsuses

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise välja mõistmata, kuna hageja ei olnud seda

vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 taotlenud.

12. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 järgi. Riigikohus on selgitanud, et

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning

kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust.

Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme

on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus lahendab

lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka

juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt

Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 13). Praegusel juhul

tuvastas kolleegium maakohtu otsuses ühe rikkumise (vt määruse p 10.3), mis ei ole aga

mõjutanud asja lahendust. Muus osas ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes selgelt

materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega menetlusõiguse normi rikkunud.

13. Täiendavalt esineb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks ka TsMS § 637

lg 1 p-s 6 toodud alus, kuna eelnevaid põhjendusi arvestades ei saaks apellatsioonkaebuses

toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada. Praegusel juhul ei ole ükski

apellatsioonkaebuse väide selline, mis võiks tuua kaasa maakohtu otsuse tühistamise või

muutmise.

14. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

15. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (125 eurot).

16. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa