2-18-2869/150 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(19)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-2869

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi

Megaron-E

hagi

Viru

Haigla

Aktsiaseltsi vastu 53 904 euro 65 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Megaron-E apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

56 464 eurot 48 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Aktsiaselts Megaron-E (registrikood

10364157), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Kostja

(vastustaja):

Viru

Haigla

Aktsiaselts

(registrikood 10293405), esindajad vandeadvokaadid

Arne Ots ja Kaisa Margus

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus

muutmata.

2(19)

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Aktsiaseltsi

Megaron-E kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts Megaron-E (hageja) esitas 21. veebruaril 2018 Harju Maakohtule hagi

Viru Haigla Aktsiaseltsi (kostja) vastu. Harju Maakohus keeldus 5. märtsi 2018. a

määrusega hagi menetlusse võtmisest ja edastas selle kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule.

Viru Maakohus võttis 23. märtsi 2018. a määrusega hagi menetlusse. Algses hagiavalduses

esitas hageja nõude tuvastada, et hagejal ei ole kohustust maksta poolte vahel 2. märtsil

2017 sõlmitud töövõtulepingu alusel kostjale leppetrahvi. Kuna leppetrahvi summa maksti

garandi (AS SEB Pank) poolt 28. veebruaril 2018 kostjale välja, täiendas hageja 11. mail

2018 hagi kahjunõudega, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 53 904 eurot 65 senti

ja sellelt summalt alates kahjunõude esitamisest arvestatud sissenõutavaks muutuva viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 2. märtsil 2017 töövõtulepingu

Tapale esmatasandi tervisekeskuse (hoone) ehitamiseks (töövõtuleping). Leping sõlmiti

riigihanke tulemusel. 13. veebruaril 2018 esitas kostja hagejale nõude 53 754 euro 65 sendi

suuruse leppetrahvi saamiseks. 14. veebruaril 2018 esitas kostja garandiks olevale AS-ile

SEB Pank garantiikirja nr 2018000280 alusel nõude 53 754 euro 65 sendi

väljamaksmiseks. AS SEB Pank maksis 28. veebruaril 2018 kostjale välja garantiisumma

53 754 eurot 65 senti, võttes nimetatud summa koos teenustasuga 150 eurot maha hageja

pangakontolt.

Hageja leiab, et kostja pöördus garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise

tagamiseks. Selline kostja käitumine on pahauskne ning kujutab endast lepingu rikkumist.

2.1.

Kuna kostja esitas leppetrahvinõude alles 13. veebruaril 2018, on seda tehtud

hilinenult. Töövõtulepingu p 16.6 järgi kaotab tellija õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta

leppetrahvi nõuab. Sama lepingupunkti kohaselt loetakse leppetrahvi nõude esitamise

mõistlikuks tähtajaks üks kuu rikkumisest teadasaamisest. Kuna kostjale oli 2. detsembri

3(19)

2017 (tööde lõpetamise tähtpäev) seisuga teada, et tööd on jäänud lõpetamata, pidi kostja

esitama hageja vastu leppetrahvinõude hiljemalt 2. jaanuaril 2018. VÕS § 159 lg 2 on

dispositiivne säte ning ühekuuline tähtaeg ei saa sellistel asjaoludel olla ebamõistlik ega

vastuolus hea usu põhimõttega.

2.2.

Tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamine (ehitise valmimise edasilükkumine) oli

tingitud kostjast.

 Töökoosolekute protokollidest nr 2, 13 ja 19 tuleneb, et kostjal tekkisid kohe alguses

probleemid

küttesüsteemi

projekteerimise

ja

ehitamisega.

Küttesüsteemi

väljaehitamine lõpetati alles novembris (48. nädalal). Küttesüsteemi pakkuja valik oli

kostja ülesanne, hageja kohustuseks oli ehitamine. Kostja suutmatuse tõttu

küttesüsteemi puutuvat lahendada puudus hoones küte, mis tõi kaasa sisetööde

edasilükkumise, mille tõttu lükkus edasi ka hoone valmimine. Hoones pidi küte olema

41. nädalal, kuid see suudeti tagada alles 46. nädalal. Kuigi hageja taotles

muudatustöödest tulenevalt lepingutähtaja pikendamist, keeldus kostja lepingu

tähtaega pikendamast.

 Kostja ülesanne oli ehitada välja elektri liitumispunkt (see ei kuulunud hageja

töövõttu). Kuna kostja jättis liitumispunkti välja ehitamata, siis puudus ehitatavas

hoones töödeks vajalik elektrivarustus. Ka selle probleemi lahendamisele kulutas

hageja oma aega ja energiat, mis samuti tingis tööde valmimise edasilükkumise. Alles

7. septembril 2017 sai hageja pakutud alternatiivne lahendus (ja hind) tellija ning

omanikujärelevalve kooskõlastuse ja alles üks kuu hiljem (5. oktoobril 2018)

allkirjastati see lahendus kostja poolt.

 Kostja tellis veel 30. novembril 2017 (s.o kaks päeva enne tööde lõpetamise tähtpäeva)

projekteerimisvigadest tingituna valgustite asendamise lisatöid. Selle mõju tööde

valmimise tähtajale oli ca üks kuu, millele lisandus veel kasutusloa hankimisele

kulunud aeg. Tellija (kostja) oli muudatuse tellimisega nõus ehk aktsepteeris ka sellest

tulenevat täiendavat ajakulu.

 Kostja ei suutnud esitada hagejale 18 päeva jooksul (alates 18. detsembrist 2017 kuni

4. jaanuarini 2018) kasutusloa taotlemiseks vajalikke nõuetekohaselt vormistatud

projektide faile.

 Hoone lifti telefoniühenduse puudumine takistas lifti tehnilise kontrolli teostamist ning

tekitas 12-päevase viivituse tööde lõpetamisel ja üleandmisel. Samuti takistas apteegi

ruumides teostamisele kuuluvate tööde lõpetamist materjalide puudumine – viivitus

seitse päeva. Vajalikud materjalid tarniti alles 2017. a detsembri alguses. Sellises

olukorras ei olnud reaalne apteegis töid lõpetada 2. detsembriks 2017.

2.3.

Samuti viivitas kostja valmis tööde vastuvõtmisega. Hageja esitas 29. detsembril

2017 kostjale teostatud tööde akti, milles oli töid akteeritud 99% ulatuses. Sellele aktile

kostja vastuväiteid ei esitanud, kuid nõudis, et vastavalt hankedokumentatsioonile jääks

viimase makse suuruseks 10%. Seega oli hoone põhimahus valmis ja kasutatav ning tööde

valmidusastet kostja ei vaidlustanud. Hageja püüdis veel korduvalt töid üle anda, kuid

kostja allkirjastas lõppakti alles 19. veebruaril 2018. Töö tuleb lugeda vastuvõetuks

hiljemalt 25. jaanuaril 2018, mil hoone sai kasutusloa. Hoone (töö) oli valmis, töös ei

4(19)

esinenud olulisi puudusi ning vaegtööd ei takistanud hoone kasutamist. Lifti töös esines

häireid, kuid see oli kasutatav ja seega käsitasid pooled liftiga seonduvaid probleeme

vaegtööna – puudusena, mis ei seganud hoone kasutamist.

Kostja tekitas garantiinõude kuritarvitamisega hagejale kahju 53 904 eurot 65 senti ning

on kohustatud selle VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel hüvitama.

2.4.

Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et kostja leppetrahvinõue on mingis osas

põhjendatud, palub hageja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada mõistliku

suuruseni. Kuna kostjal pole kahju tekkinud, on leppetrahvinõue vastuolus hea usu

põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Juhul kui kostjal ka oleks kahju tekkinud, on võimalik kahju

tekkinud kostja enda tegevusest – kostja oli tellijana vastuvõtuviivituses. Lisaks palub

hageja leppetrahvi vähendamisel arvestada, et tema ehitatud hoone oli juba 29. detsembril

2017 kostjale esitatud teostatud tööde akti kohaselt akteeritud (valmis) 99% ulatuses ning

on kasutuses alates 25. jaanuarist 2018. Samuti on töövõtulepingus poolte vastutust

reguleerivad sätted ebaproportsionaalselt hageja kahjuks kaldu. Lepingu p 16.4. seab

töövõtjale (hagejale) tööde valmimise lõpptähtaja ületamise eest kohustuse maksta

lepptrahvi 0,05% lepingu hinnast päevas. Samas lepingu p 16.3 sätestab, et tellija (kostja)

suhtes saab maksetega hilinemise korral kohaldada viivist alles 61. hilinemise päevast.

3. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega. Kostja ja

omanikujärelevalve tegid korduvalt hagejale märkusi, et sellises tempos jätkates ei valmi

tööd õigeaegselt. Hageja muutis korduvalt tööde teostamise ajagraafikut (st muutis seda,

milliseks nädalaks millised tööd valmis saavad), kuid kinnitas, et lõpptähtpäevaks saavad

kõik tööd valmis. Tööde teostamise lõpptähtpäeva ei muudetud.

27. oktoobril 2017 esitas hageja taotluse pikendada lepingu lõpptähtpäeva

leppetrahvivabalt kuni 31. jaanuarini 2018. Kostja keeldus 1. novembril 2017 hageja

taotlusel lõpptähtpäeva pikendamisest ja rõhutas, et reserveerib õiguse nõuda lepingust

tulenevaid leppetrahve ja neid menetletakse eraldiseisvalt.

4. jaanuaril 2018 toimus tööde esimene ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 125 puudust, mille

hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus 4. jaanuaril 2018 hoones töökorras lift.

23. jaanuaril 2018 toimus tööde teine ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 31 puudust, mille

hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus ka 23. jaanuaril 2018 hoones töökorras lift.

26. jaanuaril 2018 esitas hageja kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise

lõppakti. Lõppakti lisaks oli puuduste nimekiri, millest nähtuvalt puudus ka lõppakti

esitamise ajal hoones töökorras lift. Kostja selgitas hagejale mitmel korral, miks kostja ei

saa lõppakti sellisel kujul allkirjastada, mh tõi kostja esile, et omanikujärelevalve ei ole

nõus lõppakti allkirjastama enne, kui hoone lift on töökorras, ning et kostja nõustub

omanikujärelevalvega. 11. veebruaril 2018 esitas hageja kostjale uuesti allkirjastamiseks

tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti, väites, et lift on nüüd töökorras. Kostja ei saanud

ka 11. veebruaril 2018 esitatud lõppakti allkirjastada, kuna lift ei olnud tehnilist kontrolli

läbinud ning kostja ei olnud saanud (vastava pädevusega isikult) kinnitust, et lift on

töökorras ning kasutamiseks ohutu. Pärast lifti paigaldustööde lõpetamist 13. veebruaril

2018 kontrollis Inspecta Estonia OÜ inspektor lifti ning asus seisukohale, et liftil esinevad

5(19)

puudused, mis ei võimalda anda vastavussertifikaati. Pärast seda, kui lift ei läbinud

13. veebruaril 2018 tehnilist kontrolli ning võttes arvesse, et hageja oli tööde üleandmisega

hilinenud juba mitu kuud, esitas kostja 13. veebruaril 2018 hagejale lõpliku nõude

töövõtulepingu alusel leppetrahvi tasumiseks summas 53 754 eurot 65 senti. Kuna hageja

kostjale leppetrahvi ei tasunud, esitas kostja 14. veebruaril 2018 garandile nõude

garantiisumma väljamaksmiseks.

19. veebruaril 2018 väljastas Inspecta Eesti OÜ sertifikaadi, mis kinnitas, et lift läbis

vastavushindamise, st on töökorras ning kasutamiseks ohutu. Samal päeval võttis kostja

tööd vastu ning allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. 28. veebruaril 2018

maksis garant kostjale välja garantii summas 53 754 eurot 65 senti.

Kostja ei ole kaotanud VÕS § 159 lg 2 ega töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda

hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest ning kostja

nõudis hagejalt leppetrahvi tasumist korduvalt nii kirjalikult kui ka suuliselt (sh kohe pärast

lõpptähtpäeva möödumist ning enne 2. jaanuari 2018). Hageja on ise kinnitanud, et teadis

hiljemalt 15. detsembril 2017, et kostja nõuab temalt leppetrahvi tasumist.

Hageja on asunud kohtumenetluses väitma, et ei saanud töid lõpptähtpäevaks teostada

kostja tegevuse tõttu. Hageja väited ei vasta tõele. Töövõtulepingu punktide 9.1.7 ja 9.1.9

järgi oli hagejal kohustus teavitada kostjat töövõtulepingu nõuetekohast, sh tähtaegset

täitmist ohustavatest asjaoludest. Seeläbi oleks kostjal võimalik vajadusel rakendada

meetmeid töövõtulepingu tähtaegade ületamise ärahoidmiseks. Töövõtulepingu punktide

9.1.7 ja 9.1.9 rikkumise tagajärjeks on, et hageja ei saa tugineda hiljem asjaoludele, mis

hageja väite kohaselt põhjustasid lõpptähtpäeva ületamise, kuid millest hageja kostjat õigel

ajal ei teavitanud.

Kostja keeldus 2018. a jaanuari lõpus ja veebruari alguses tööde üleandmise-vastuvõtmise

lõppakti allkirjastamisest ning tööde vastuvõtmisest, kuna hoonesse paigaldatud lift ei

olnud töökorras. Hageja poolt esile toodud ning väidetavalt kostja mõju all olnud asjaolud

oleksid seega asjakohased ainult juhul, kui need oleksid mõjutanud lifti paigaldustöid ning

nõuetekohase lifti üleandmist kostjale. Seega, isegi kui hageja poolt esile toodud asjaolud

takistasid mingil ajahetkel hagejal tööde teostamist (millega kostja ei nõustu), peaks hageja

tõendama, et nende asjaolude mitteesinemise korral oleks hageja andnud kostjale üle

nõuetekohase lifti enne 19. veebruari 2018. Põhjus, miks töid ei saanud enne 19. veebruari

2018 lõpetatuks lugeda ei olnud tingitud kostja väidetavast tegevusest või kostja mõju all

olnud asjaoludest.

Hageja ei ole tõendanud, et tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamise põhjustas kostja

tegevus.

 Pooled sõlmisid küttesüsteemi lahenduse muutmise tõttu 25. augustil 2017

lisatööde teostamise kokkuleppe, milles lepiti kokku, et küttesüsteemi lahenduse

muudatus ja sellega seonduvad tööd ei mõjuta tööde lõpptähtpäeva. Lisatööde

teostamise kokkuleppe allkirjastamisega võttis hageja kohustuse teostada kõik tööd

lõpptähtpäevaks, sõltumata küttesüsteemi lahenduse muutmisest. Seega ei saanud

küttesüsteemi lahenduse muutmine olla põhjuseks, miks hageja ei saanud töid

lõpptähtpäevaks teostada. 25. augusti 2017. a kokkuleppest tulenevalt vastutaks

6(19)

küttesüsteemi lahenduse muutmisest tingitud lõpptähtpäeva ületamise eest hageja,

mitte kostja.

 Hageja väide, nagu oleks elektri liitumispunkti küsimus lahendatud 5. oktoobriks

2017, ei vasta tõele. Elektrikilbi ümbertõstmine toimus 2017. aasta augustis ning

6. septembril 2017 andis hageja kostjale teada, et ümberlülitus (st liitumiskilpide

paigaldamine ja ühendamine) on tehtud. Hoones oli elektrivarustus pidevalt

tagatud.

 Valgustite asendamise vajadus ilmnes alles 2017. a novembri lõpus selle tõttu, et

hageja oli tööde teostamise ajagraafikust sedavõrd maas. Valgustite asendamine

puudutas ainult hoone I korruse fuajee laevalgusteid. I korruse fuajee valgustite

asendamine ei mõjutanud valgustite paigaldamist teistel korrustel. Isegi kui kostja

ei oleks otsustanud valgusteid asendada, oleks hageja ikka lõpptähtpäeva ületanud.

Hageja oli muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et tööde

õigeaegne lõpetamine ning kasutusloa taotluse varasem esitamine oleks olnud

võimatu.

 Kasutusloa taotluse esitamine ei jäänud projektdokumentatsiooni vormistuse taha.

Kasutusloa taotlemine ning andmine eeldab, et ehitis on valmis ning ehitustööd on

lõppenud. 2017. aasta detsembri lõpus teostas hageja objektil veel ehitustöid.

18. detsembril 2017 ei oleks hagejal (ehitustööde seisu arvesse võttes) olnud

seetõttu võimalik esitada koos taotlusega dokumente, mis tõendavad ehitise

nõuetelevastavust (ning mis tuleb koos kasutusloa taotlusega esitada). Hageja

laadis projektdokumentatsiooni ehitisregistrisse 4. jaanuaril 2018.

 Hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd

maas, et apteegi tööde lõpetamiseks vajalike materjalide mõningane väidetav

hilinemine ei saanud kuidagi lõpptähtpäeva ületamist mõjutada.

 Seonduvalt liftikilbi ümbertõstmisega ei ole hageja tõendanud, mis põhjusel

liftikilp ümber tõsteti; kui kaua ümbertõstmine aega võttis ning et kui liftikilpi ei

oleks ümber tõstetud, oleks hageja andnud täieliku ja nõuetekohase töö kostjale üle

lõpptähtpäevaks (või mingiks muuks kuupäevaks enne 19. veebruari 2018). Hageja

poolt paigaldatud liftil esinesid muud (liftikilbiga mitteseotud) probleemid,

mistõttu ei läbinud lift isegi 13. veebruaril 2018 vastavushindamist.

Hageja kahjunõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas töö oli valmis ja nõuetekohane

enne 19. veebruari 2018. Oluline on see, kas kostja oleks pidanud tööd vastu võtma enne

13. veebruari 2018, kuna puudub vaidlus, et kostja realiseeris garantii üksnes 13. veebruari

2018. a seisuga arvestatud leppetrahvi katteks.

Hageja ei ole selgitanud, millal täpselt tuleb tööd tema arvates vastuvõetuks lugeda

(mainides ainult, et hiljemalt kasutusloa saamise ajaks 25. jaanuaril 2018). Esimest korda

esitas hageja kostjale tööd vastuvõtmiseks 26. jaanuaril 2018. Sellel päeval esitas hageja

kostjale esmakordselt tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. Tööde vastuvõtmise

kohustus ei saanud seega mingil juhul tekkida enne 26. jaanuari 2018. 29. detsembril 2017

kostjale esitatud akt ei olnud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt VÕS § 637 lg 4 ja § 638

tähenduses, vaid kajastas 2017. a detsembris hageja poolt teostatud töid. Tegemist oli

7(19)

lepingu p 6.2 kohase teostatud tööde protsenteerimisaktiga, mis seondus üksnes

pooltevaheliste arveldustega.

Hageja ei ole tõendanud, et enne 13. veebruari 2018 oleksid olnud täidetud eeldused, et

lugeda tööd VÕS § 638 teise lause alusel vastuvõetuks. Kasutusloa väljastamise ajaks

25. jaanuaril 2018 ei olnud hageja kostjale töid vastuvõtmiseks esitanudki. Seega ei saa

väita, et kostja oleks pidanud tööd vastu võtma hiljemalt 25. jaanuaril 2018.

Töövõtulepingu punktis 2.4 leppisid pooled kokku, et kostja peab tööd vastu võtma, kui

kokkulepitud tööd on kõik tervikuna valmis ja vastavad tervikuna nõuetele. Nõuetekohase

lifti puudumine hoones ei ole kindlasti ebaoluline puudus. Kostjal ei olnud kuni

19. veebruarini 2018 kohustust töid vastu võtta.

Leppetrahvi vähendamiseks (VÕS § 162 lg 1) ei ole alust. Leppetrahvi summa sõltus

hageja enda tegevusest (leppetrahv oli ajas suurenev). Töövõtulepingu p-s 16.4 kokku

lepitud leppetrahvi määr 0,05% töövõtulepingu hinnast päevas ei ole ebamõistlikult suur.

Sama suur on ka töövõtulepingu p-s 16.3 kokku lepitud viivise määr, mida hagejal oleks

olnud õigus nõuda kostjalt. Kostja poolt realiseeritud leppetrahvi kogusumma moodustab

üksnes ca 3,7 % töövõtulepingu hinnast (1 472 730 eurot 30 senti). Hageja suutmatus

teostada tööd lõpptähtpäevaks ei olnud tingitud kostja väidetavast tegevusest ega

asjaoludest, mille eest kostja vastutab. Kostja ei ole käitunud leppetrahvi nõudmisel hea

usu põhimõtte vastaselt. Hageja väide, et töövõtulepingu sätted on hageja kahjuks kaldu,

on asjakohatu ning ka ebaõige. Hagejal tekkis tööde lõpetamise tähtaja ületamise tõttu

kahju (saamata jäänud tulu), mis ületab garantii arvel realiseeritud leppetrahvi summat.

MENETLUSE KÄIK

4. Viru Maakohus jättis 7. märtsi 2019. a otsusega hagi rahuldamata, kuid vähendas

hageja vastuväite alusel kostja poolt hagejale arvestatud leppetrahvi 53 754 eurolt 65

sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud

leppetrahvi 1472 eurot 72 senti. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaidlustades otsuse nii tuvastus-

kui kahjuhüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu 7. märtsi

2019. a otsuse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse

osas. Ringkonnakohus saatis tühistatud osas hagi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse

muutmata hageja tuvastusnõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohtu otsus jõustus

14. novembril 2019.

Ringkonnakohus leidis, et kohtu ette toodud asjaoludel ei ole kostja kaotanud VÕS § 159

lg 2 alusel õigust leppetrahvi nõuda. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks kontrollida

hageja väiteid, et kostja tegutses leppetrahvinõuet esitades ebaausalt, samuti, et hageja oli

vastuvõtu viivituses, mistõttu lepingu pikenemise tingis kostja enda käitumine ja tegemist

on heausu põhimõtte vastase käitumisega. Neid väiteid pidi maakohus hindama VÕS § 101

lg 3 või § 162 lg 1 alusel asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu hinnangul viis

maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

8(19)

(TsMS) § 392), mis võis tuua kaasa ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus ei pidanud

võimalikuks neid vigu ise apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

MAAKOHTU LAHEND

6. Maakohus jättis 12. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suurus kindlaks eraldi

määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

6.1.

Kohus leidis, et kostja ei pidanud lepingu p 16.6. kohaselt esitama ühe kuu jooksul

leppetrahvi maksmise nõuet, piisav oli teavitada leppetrahvinõude esitamisest. Poolte

vahel sõlmitud leping ega seadus ei keela ka leppetrahvi nõude esitamisest teatada enne

lepingurikkumisest teadasaamist. Seega ei kaotanud kostja VÕS § 159 lg 2 ja

töövõtulepingu p 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas

hagejat leppetrahvi nõudmisest. Seega ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et

kostja temalt leppetrahvi ei nõua. Lisaks oli leppetrahv ajas suurenev, sõltudes sellest,

millal hageja tööd nõuetekohaselt lõpetab.

6.2.

Töövõtulepingu p 4.3 kohaselt pidi töövõtja järgmina tööde teostamise käigus

tööde teostamise ajagraafikut. Kohus luges ehitusnõupidamiste protokollide põhjal

tõendatuks, et hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega ja

samuti nähtub hageja enda kirjadest, et hagejal olid probleemid alltöövõtjatega.

Ajagraafikus mittepüsimine oli tingitud kostjast mittesõltuvatest muudest asjaoludest,

nagu näiteks ilmastik ja ehitusturu muutunud olukord.

Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu täitmise tähtaega ei muudetud (poolte kinnitused

kohtuistungil, VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2. detsemberiks 2017, lepingu objekti

täielikus valmiduses (üleandmise-vastuvõtmise aktiga) üle ei antud. Kohus leidis, et

lõpptähtpäeva ületamine ei olnud tingitud kostjast.

 Kostjapoolsetel soovidel küttelahenduse muutmiseks ei olnud mõju tööde lõpetamise

tähtajale. 25. augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu muudatuse tellija

reservi arvelt lisatööde teostamiseks. Selle lepingumuudatuse järgi pidi hageja teostama

tööd kokkulepitud kuupäevaks sõltumata sellest, et küttesüsteemi lahendust muudeti.

Hageja kinnitas, et muudatus ei oma lõpptähtpäevale mõju.

 Töövõtulepingu viidatud muudatusest tulenevalt oli küttesüsteemi väljaehitamise

kohustus hagejal (ta võis seda teha alltöövõtjate kaudu). Kui hoones puudus 2017. a

septembris-oktoobris küte, siis ei olnud see tingitud mitte sellest, et kostja muutis

2017. a suvel küttesüsteemi lahendust, vaid sellest, et hageja alltöövõtjad ei suutnud

(muudetud) küttesüsteemi õigeaegselt välja ehitada. Lisaks takistas kuni novembri

alguseni sisetööde tegemist oluline mahajäämus välisseinte ehitamises, mitte kütte

puudumine. Kütte puudumine hoones ei saanud mingil moel mõjutada mahajäämust

välisseinte ehituses.

 Elektri liitumispunkti välja ehitamine oli kostja ehk tellija kohustus. Kostja otsustas

jätta uue elektriliitumise välja ehitamata ning kasutada ära olemasoleva liitumispunkti

elektrivõimsusi, st paigaldada olemasoleva liitumispunkti juurde kaks jaotuskilpi.

Elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmise küsimus ei saanud lahendatud alles

5. oktoobril 2017. Tõenditest nähtuvalt toimus see ca üks kuu varem. Hoones oli

9(19)

elektrivarustus tööde teostamiseks tagatud, vastupidiseid tõendeid kohtutoimikus ei ole.

Hageja teostas alates 2017. a maikuust objektil töid, mis eeldavad elektrivarustuse

olemasolu. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks tõstatanud küsimuse selle kohta,

et tema tööd on elektrivarustuse puudumise tõttu takistatud. Hageja väide, et kokku pidi

hageja selle muudatusega ehitustähtaja raames tegelema viis kuud ning see tõi endaga

kaasa hulgaliselt lisategevusi, millega hageja ei saanud lepingut sõlmides arvestada, ei

tähenda, et muudatuse tõttu ei saanud hageja töid õigeaegselt teostada või see mõjutas

tööde tähtaegset lõpetamist.

 Kostja tellis projekteerimisvigadest tingituna valgustite asendamise lisatöid

30. novembril 2017. Valgustite asendamise vajadus ei saanud varem ilmneda, kuna

hageja oli tööde teostamise ajagraafikust oluliselt maas. Kohus nõustus kostjaga, et

isegi kui valgusteid ei oleks asendatud ning valgusteid ei oleks pidanud viis nädalat

ootama, ei oleks hageja saanud kostjale töid õigeaegselt, s.o 2. detsembril 2017 üle

anda. Hoones teostati veel 2017. a detsembri keskel ehitustöid ning ka hageja enda

käsitluse kohaselt ei oleks hageja saanud ehitustöid enne 2017. a detsembri lõppu

lõpetada, isegi kui valgusteid ei oleks otsustatud asendada. Valgustite asendamine ei

takistanud seega hagejal tööde õigeaegset teostamist ega kasutusloa taotluse esitamist.

 Hageja väide, et kasutusloa taotlust ei olnud võimalik sisse anda põhjusel, et

projekteerija ei esitanud hagejale nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni,

on tõendamata. Hageja väite kohaselt oleks ta esitanud kasutusloa taotluse

18. detsembril 2017, kui hagejal oleks selleks kuupäevaks olnud olemas nõuetekohaselt

vormistatud projektdokumentatsioon. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et kasutusloa

taotluse esitamine ei jäänud projektdokumentatsiooni vormistuse taha, vaid detsembris

puudusid veel olulised muud kasutusloa väljastamiseks nõutavad dokumendid, sh

valgusmõõdistuste protokoll. Valgusmõõdistusi teostanud ekspert allkirjastas

valgusmõõdistuste protokolli 4. jaanuaril 2018. Varem ei olnud võimalik protokolli

allkirjastada, kuna hageja ei olnud varem tööde teostamisega jõudnud etapini, mis

võimaldanuks eksperdil valgusmõõdistusi teostada.

 Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks hageja väiteid, et lifti telefoniühenduse

puudumine tekitas viivituse 12 päeva ja takistas kontrolli teostamist, ning et tööde

lõpetamine apteegi ruumides viibis 7 päeva tööde lõpetamiseks vajalike materjalide

puudumise tõttu. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et lifti tehniline kontroll ei

viibinud telefoniühenduse puudumise tõttu. Liftiga seonduvad tööd ei olnud vähemalt

10. veebruari 2018. a seisuga veel lõpetatud, tehniline kontroll ei seisnud seega

telefoniühenduse puudumise taga. Telefoniühenduse puudumine ei takistanud hagejal

ka tehnilise kontrolli aja planeerimist ja kokkuleppimist. Lift ei läbinud 13. veebruaril

2018 toimunud vastavusehindamist seoses kabiini tasakaalustamise probleemidega.

Kuna hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust oluliselt

maas, ei saanud apteegi ruumide ehituseks vajalike materjalide mõningane hilinemine

lõpptähtpäeva ületamist mõjutada.

6.3.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja keeldus alusetult valmis tööde

vastuvõtmisest (st kostja oli vastuvõtuviivituses). Kuna kahjunõude aluseks olev

10(19)

leppetrahvinõue on esitatud 13. veebruari 2018. a seisuga, siis on oluline tuvastada, kas

töö oli valmis ja nõuetekohane ning tuli vastu võtta enne seda kuupäeva.

Töövõtulepingu järgi oli hageja kohustus anda hoone kostjale üle kokkulepitud tähtajal,

kokkulepitud komplektsuses ja viimistlusjärgus ning pooled on kokku leppinud, et tööde

vastuvõtmine toimub, kui tööd on tervikuna ja nõuetekohaselt teostatud, s.o tööd on valmis

(p-d 2.4, 4.3. 4.4, 7.1 ja 7.2). Võlaõigusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks

iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa

väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks.

Kohus rõhutas, et liftiga seonduv töö ei ole, vaatamata hageja poolt kasutatud sõnastusele,

vaegtöö, vaid hageja lepingujärgne töö. Pooled ei ole kokku leppinud, et nõuetekohase lifti

puudumine on üksnes vaegtöö. Tuleb ka arvestada, et hoone oli kavandatud

tervishoiuteenuste osutamiseks ning pidi olema ka ratastooliga ligipääsetav. See, kas lift

vastab nõuetele või mitte ei ole poolte subjektiivne hinnang, vaid seaduse järgi peab selleks

pädev isik (praegusel juhul Inspecta Estonia OÜ) selle üle kontrollima ja oma hinnangu

andma. Kuna 13. veebruaril 2018 Inspecta Estonia OÜ poolt teostatud kontrolli käigus

tuvastatud puuduste tõttu liftile vastavussertifikaati ei väljastatud, ei saa avastatud puudusi

pidada pisipuudusteks. Enne kinnituse saamist Inspecta Estonia OÜ-lt lifti nõuetele

vastavuse kohta, ei olnud hagejal õigus kostjalt tööde vastuvõtmist nõuda.

Hageja poolt 29. detsembril 2017 kostjale esitatud teostatud tööde akti (milles oli töid

akteeritud 99% ulatuses) ei ole objekti üleandmise-vastuvõtmise akt (lepingu p 2.4

tähenduses), vaid teostatud tööde protsenteerimisakt (lepingu p 6.2). Selle akti alusel ei saa

hinnata, millal kostja oleks pidanud tööd vastu võtma. Samuti ei näita akt seda, et hoone

oli 29. detsembril 2017 valmis.

Seega ei olnud töö enne 19. veebruari 2018 nõuetekohaselt valmis ning kostja ei pidanud

seda vastu võtma enne nimetatud kuupäeva vastu võtma. Kostja võttis tööd vastu samal

päeval kui Inspecta Estonia OÜ andis liftile vastavussertifikaadi, s.o 19. veebruaril 2018.

6.4.

Kohus leidis, et kostja ei ole garantiinõuet kuritarvitanud ega esitanud alusetut

garantiinõuet, millega oleks rikkunud töövõtulepingut ning pöördunud garandiks oleva

panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks. Hagejal tekkis lepptrahvi maksmise

kohustus lepingu p 16.4 alusel, mille järgi juhul, kui töövõtja poolt ületatakse lepingu

punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab töövõtja tellijale leppetrahvi

summa 0,05% lepingu hinnast päevas. Kostja on arvestanud lepptrahvi 73 päeva eest

(3. detsember 2017 kuni 13. veebruar 2018) lepingu p-s 5.1. toodud lepingu hinnalt

1 472 730 eurot 30 senti summas 53 754 eurot 65 senti (s.o 736 eurot 36 senti päevas).

Garantiikirja alusel nõude esitamine ei ole ka vastuolus lepinguga, pahauskne ega kujuta

endast lepingu rikkumist. Kostjal oli õigus leppetrahvi nõue läbi garantii maksma panna.

6.5.

Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks VÕS § 162 lg 1

järgi puudub alus. Kostja ei viivitanud leppetrahvinõude esitamisega põhjendamatult ega

ole andnud oma käitumisega mõista, et ta leppetrahvi ei nõua. Trahvi summa sõltus hageja

enda tegevusest (leppetrahv oli ajas suurenev). Leppetrahvi väär ei ole ebamõistlikult suur

ja kostja realiseeritud leppetrahv moodustas ainult ligikaudu 3,7% lepingu hinnast. Samas

ületas hageja tööde lõpetamise tähtaega 28% võrra. Hageja ei ole tõendanud väidet, et

kostjal ei tekkinud hageja rikkumise tõttu vähemalt leppetrahvisummale vastavat kahju.

11(19)

Kostja on samas põhistanud leppetrahvist suurema kahju tekkimise. Leping ei ole

sanktsioonide (viivis ja leppetrahv) osas ebaproportsionaalselt hageja kahjuks kaldu.

Leppetrahvi ebamõistlikkus ei saa tuleneda sellest, et kostja nõudis leppetrahvi alates

rikkumise esimesest päevast. Lepingu p-s 16.4 sätestatud leppetrahvi mõte oli tagada

kohustuse täitmist, mitte asendada kohustuste täitmist hageja poolt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja palub 14. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kõik menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

7.1.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kohaldamisele mittekuuluvat

normi (VÕS 159 lg 2) ning asus poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p 16.6. osas väärale

seisukohale, et kostja ei esitanud leppetrahvinõuet töövõtulepingu p 16.6. rikkudes

hilinemisega ning ei kaotanud seetõttu õigust leppetrahvi nõuda. Kostja pidi esitama

leppetrahvinõude hiljemalt 2. jaanuaril 2018.

7.2.

Kohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja väited ja tõendid kostja kui tellija

vastuvõtuviivituse kohta (VÕS § 119 lg 1) ning kostja tellitud lisa- ja muudatustööde

kohta, mis mõjutasid tööde valmimise lõpptähtaega. Hageja ei saa olla vastutav tööde

lõpliku valmimise edasilükkumise eest ning seetõttu on kostja leppetrahvinõude esitamine

alusetu. Kohus on omapoolse analüüsita nõustunud kostja seisukohtadega (TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Samuti ei ole õige kohtu seisukoht, et kui tööd lepingus

kokkulepitud tähtajaks valmis ei saanud, siis ei siis ei olnud tellija hilisemad viivitused

olulised ega avalda asja lahendamisel tähtsust. Kui kostja oleks kõik tööd (sh lisa-,

muudatus- ja vaegtööd) varem (küll peale lepingutpäeva saabumist) valmis saanud, siis

oleks kostja saanud esitada väiksema leppetrahvinõude.

Tööde valmimise edasilükkumise tingisid kostja soov küttelahenduse muutmiseks; kostja

poolt elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmine; projekteerimisvigadest tulenevate

lisatööde tellimine; hoones kütte puudumine enne 46. nädalat; tellija viivitused seoses

valgustite

asendamisega

ehitustööde

lõppfaasis;

nõuetekohaselt

vormistatud

projektdokumentatsiooni puudumine; lifti telefoniühenduse puudumine ning apteegis

teostamisele kuuluvate tööde lõpetamiseks vajalike materjalide puudumine.

Tööde tähtaja edasilükkumine oli kostja jaoks ettenähtav ja hageja pidas kinni poolte

kirjavahetuses kostjale 17. oktoobril 2017 antud lubadustest põhilise kasutusvalmiduse ja

kasutusloa osas, olenemata takistustest, mis kostja tõttu pärast nimetatud kuupäeva

hagejale veel tekkisid.

Isegi kui kõigi välja toodud asjaolude mõju tööde lõplikule valmimisele pole võimalik

täpselt välja tuua, on need kumuleerunult ja koosmõjus tööde lõplikku valmimist

mõjutanud ning seda tuleb leppetrahvi kohaldamise põhjendatuse hindamisel (sh ka hea

usu põhimõtte rikkumisest tulenevalt) kindlasti arvestada. Juhul kui ringkonnakohus loeb

kostja poolt leppetrahvinõude esitamise siiski põhjendatuks, palub hageja arvestada kostja

pahauskset käitumist alternatiivselt esitatud leppetrahvinõude vähendamise nõude

lahendamisel.

12(19)

7.3.

Maakohus ei arvestanud, et kostja keeldus alusetult pikema perioodi jooksul valmis

töö vastuvõtmisest ning kasutas seda pahauskselt leppetrahvinõude esitamiseks. Kohus

kohaldas vääralt VÕS § 637 lg-t 4 ja § 638, sest asjas on oluline töö valmiduse, mitte selle

aktiga üleandmise fakt. Asjas ei vaielda töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise üle,

vaid selle üle, kas tööd valmisid hilinemisega ning kas sellest tulenevalt oli kostja

leppetrahvi nõue põhjendatud.

Hageja on tõendanud, et töö oli juba 29. detsembril 2017 valmis ja lepingukohane (hoone

oli kasutatav ja ilma oluliste puudusteta), kuid kindlasti pidi see nii olema hiljemalt

25. jaanuaril 2018, kui hoone sai kasutusloa ja kasutusse võeti.

Tööd esitati ülevaatamiseks (vaegtööde fikseerimiseks) veel 4. jaanuaril 2018, et need

hiljemalt nädala jooksul lõppaktiga vastu võtta. Sellel hetkel ei olnud hageja aga veel

teadlik asjaolust, et kostja soovib hakata ümber paigutama juba paigaldatud liftikilpi ning

plaanib veel jaanuaris 2018 täiendavaid lisatöid tellida. Kõik nimetatu lükkas tööde

lõplikku üleandmist edasi.

Olukorras, kus 25. jaanuaril 2018 oli hoonele antud kasutusluba (st see oli valmis), ei

saanud kostjal olla kohustust anda hagejale 26. jaanuaril 2018 veel täiendavalt aega, et see

saaks juba valmis ja kasutuses oleva töö vastu võtta. Kostja keeldus alusetult valmis tööd

vastu võtmast, tuues põhjuseks vaegtöid, mis ei saanud hoone kasutamist takistada.

Isegi, kui kasutusloa andmine ei tähenda otsesõnu kohustust tööd vastu võtta, tähendab see

seda, et tööd on valmis ning ei esine olulisi puudusi, mis takistaksid hoone kasutamist. See

aga omakorda tähendab, et töö tuleb vastu võtta ning et töö vastuvõtmisest ei ole lubatud

keelduda. Kostja seisukoht, et tal tekkis kohustus valmis töö vastu võtta alles siis, kui kõik

tööd, sh ebaolulised vaegtööd, on lõpetatud, on väär ning vastuolus kohtupraktikaga.

Kostja poolt leppetrahvinõude esitamine oli vaegtööde ja ebaoluliste puuduste esinemise

korral alusetu ning vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138,

VÕS § 6 ja § 23 lg 1 p 4).

7.4.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162 lg-t 1, kui jättis alusetult rahuldamata

hageja leppetrahvi vähendamise nõude. Hageja leiab, et tema poolt menetluses välja

toodud asjaolud annavad alust vähendada leppetrahvi nullini.

8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus jättis hagi õiguspäraselt rahuldamata. Hageja moonutab poolte vahel sõlmitud

töövõtulepingu täitmisega seonduvaid asjaolusid, püüdes jätta muljet, nagu oleks hageja

kostjale pidevalt "vastu tulnud", tehes toiminguid, milleks hageja ei olnud kohustatud,

samal ajal kui kostja "venitas" töö vastuvõtmisega. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja

väited ei vasta tegelikkusele. Hageja võttis endale kostja ees lepingulised kohustused, mille

täitmisega ta ei tulnud toime, kuna hagejal oli pidevalt probleeme oma alltöövõtjatega.

Hageja põhjustas oma kohustuste mittetäitmisega olukorra, kus tervisekeskuse hoone, mis

riigihanke tingimuste ja töövõtulepingu kohaselt pidi valmis olema 2. detsembriks 2017,

valmis alles 19. veebruariks 2018. Pahatahtlikult on käitunud üksnes hageja, kes rikkus

oluliselt oma lepingulisi kohustusi ning ei soovi nende tagajärgede eest vastutada.

13(19)

Kostja leiab, et asja uuesti läbivaatamise esemeks oleks pidanud olema üksnes hageja

kahjunõue. Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioonist nähtub, et

ringkonnakohus saatis maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes hageja kahju hüvitamise

nõude. Ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja

viivisenõude lahendamata ning ei saatnud hageja viivisenõuet uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivisenõue on kahju hüvitamise

nõudega "kaasnev" nõue. Viivisenõude maksmapanekule kohtumenetluses ei ole

erireegleid. Kui hageja soovis, et asja uuesti läbivaatamise esemeks oleks lisaks kahju

hüvitamise nõudele ka hageja viivisenõue, oleks hageja pidanud, kas taotlema

ringkonnakohtult täiendava otsuse tegemist (TsMS § 448 lg 1 p 1) või vaidlustama

ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a otsuse Riigikohtus. Hageja ei teinud kumbagi. Hageja

viivisenõue ei oleks järelikult pidanud olema asja uuesti läbivaatamise esemeks.

Juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hageja kahjunõue kostja vastu tuleb

rahuldada, palub kostja kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas maakohus leidis õigesti, et

käesoleva tsiviilasja menetluses on lisaks kahjunõudele ka viivisenõue.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei

anna alust otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu 12. aprilli 2021. a otsuse

tervikuna (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et asja

teistkordsel läbivaatamisel maakohtus pidanuks menetluse esemeks olema üksnes kahju

hüvitamise nõue, mitte aga viivisenõue. Ringkonnakohus ei ole 14. oktoobri 2019. a otsuse

resolutsiooni järgi viivisenõuet üldse lahendanud, mh ei ole kohus seda nõuet rahuldamata

jätnud. Seega oli menetluse esemeks maakohtus ka hageja viivisenõue. Arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust, on see nõue samuti apellatsioonimenetluse esemeks.

Ringkonnakohus märgib samuti, et maakohtu poolt asja esmakordsel läbivaatamisel

7. märtsil 2019 tehtud otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus vähendas leppetrahvi

53 754 eurolt 65 sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

enamsaadud leppetrahvi 1472 eurot 72 senti. Selles osas see maakohtu otsus TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi jõustus. Ka ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2019. a otsusega

maakohtu otsuse kahjunõude rahuldamata jätmise (ja menetluskulude jaotuse) osas.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel.

Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis

võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib maakohtu

otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Hageja on olnud menetluses seisukohal, et kostjal ei olnud õigus nõuda hagejalt

leppetrahvi ega realiseerida selle katteks garantiid. Hageja arvates on kostja esiteks

kaotanud töövõtulepingu p 16.6 teise lause alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Teiseks väidab

hageja, et ta ei saanud valmis ja nõuetekohast tööd kostjale varem üle anda kostjast tingitud

asjaolude tõttu, ning kolmandaks oli töö valmis ja nõuetekohane enne 13. veebruari 2018,

14(19)

mistõttu töö tuleb lugeda enne 13. veebruari 2018 vastuvõetuks ning hageja lepingujärgsed

kohustused enne 13. veebruari 2018 täidetuks. Alternatiivselt leiab hageja, et kostja

rakendatud leppetrahv oli ebamõistlikult suur ning seda tuleb VÕS § 162 lõike 1 alusel

vähendada. Nendele sisukohtadele on hageja jäänud ka asja teistkordsel läbivaatamisel

ringkonnakohtus.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hageja kaotanud töövõtulepingu p 16.6 teise

lause alusel õigust leppetrahvi nõuda ning maakohus ei kohaldanud ebaõigesti VÕS § 159

lg-t 2.

Töövõtulepingu punkti 16.6 tõlgendas ringkonnakohus juba asjas 14. oktoobril 2019

tehtud otsuses. Ringkonnakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et kuna lepingu p 16.6

esimene lause tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda sama

õigusnormi eesmärgist. VÕS § 159 lg 2 puhul on nii õiguskirjanduses kui ka

kohtupraktikas viidatud, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb eristada

leppetrahvi maksmise nõudest. Kostja ei olnud kohustatud lepingu p-s 16.6 sätestatud ühe

kuu jooksul teavitama leppetrahvinõude suurusest, piisav oli teavitada üksnes

leppetrahvinõude esitamisest. Kostja 1. novembri 2017. a kirjas esitatud leppetrahvinõude

esitamise õiguse reserveerimine täitis ringkonnakohtu hinnangul lepingurikkumise puhuks

hageja teavitamise eesmärki.

TsMS § 658 lg 2 järgi olid need ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Maakohus on

ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel järginud ning oma järeldusi otsuses

nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud. Senise kohtupraktika järgi on ka

ringkonnakohus seotud enda poolt varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a

erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508,

p 23). Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks asuda töövõtulepingu p 16.6

tõlgendamise ja VÕS § 159 lg 2 kohaldamise osas 14. oktoobri 2019. a otsuses esitatust

erinevale seisukohale. Seega ei olnud kostja 13. veebruari 2018. a seisuga kaotanud

VÕS § 159 lg 2 alusel õigust leppetrahvi nõuda.

13. Hageja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tööde lõpetamise tähtaja ületamine

oli tingitud kostjast, mh kostja tellitud lisa- ja muudatustöödest. Selle osas hageja aga

enamjaolt kordab apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke

arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus enamikku hageja väiteid otsuses

piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele

veelkord vastata.

13.1

Hageja on menetluses tuginenud mh sellele, et kostja tellis veel 2018. a jaanuaris

hagejalt lisatöö – apteegi rendipinnale väljatõmbe lisamise. Selle faktiväidete

tõendamiseks on hageja esitanud poolte kirjavahetuse apteegi lisatööde teemal (III kd, tl-

d 201–202). Hageja väitel põhjustas ka see tööde üleandmise edasilükkumise. Maakohus

neid väiteid ega viidatud tõendit otsuses ei hinnanud. Ringkonnakohtu arvates ei viinud

see minetus maakohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni. Asja materjalide põhjal pooled

kõnealuse lisatöö tellimise üle iseenesest ei vaidle. Samas nähtub viidatud kirjavahetusest,

et hageja on vastava töö teostamist lisatööna kostjale ise pakkunud (ning kostja on

15(19)

ettepanekuga nõustunud). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kui kaua väljatõmbe

lisamine aega võttis ning et kui väljatõmmet ei oleks lisatud, oleks hageja andnud töö

kostjale üle mingiks muuks kuupäevaks enne 13. veebruari 2018. Hageja väidetud

eeldusega lisatöö mõjust tööde lõpetamisele ringkonnakohus TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut

arvestades ei nõustu.

Seega ei saa lugeda tõendatuks, et kui väljatõmmet poleks lisatud, oleks hageja tööd varem

lõpetanud ja üle andnud. Asja materjalide pinnal võib pigem arvata vastupidist. Isegi kui

seda väljatõmmet ei oleks rajatud, ei oleks hageja saanud töid (sh nõuetekohast lifti)

kostjale varem üle anda. Lisaks võib eeldada, et kui hageja oleks püsinud teiste tööde

teostamisega ajagraafikus, oleks apteegiruumidesse väljatõmbe lisamise vajadus ilmnenud

varem.

13.2

Seoses väidetavalt puudulikult vormistatud projektdokumentatsiooniga ei ole

maakohus tõendina hinnanud poolte 19. detsember 2017 kuni 2. jaanuar 2018 toimunud e-

kirjavahetust (III kd, tl-d 191–194). Kostja on hageja hinnangul selles kirjavahtuses

tunnistanud, et tema vastutusalas olevate dokumentide esitamine venib. Ka see viga ei

saanud muuta ringkonnakohtu arvates ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et kasutusloa

taotluse esitamine ei jäänud kostjast tingituna projektdokumentatsiooni vormistamise taha,

vaid kasutusloa taotluse esitamiseks enne 4. jaanuari 2018 olid muud põhjused, sh puuduv

valgusmõõdistuste protokoll (vastavat mõõdistust ei saanud omakorda teostada enne

valgustite paigaldamist).

13.3

Muus osas ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, nagu oleks maakohus

jätnud asja lahendamisel hageja väidete ja tõenditega arvestamata. Maakohus on otsuses

käsitlenud muus osas kõiki hageja välja toodud asjaolusid, mis tööde tähtaegset lõpetamist

väidetavalt

takistasid.

Maakohus

on

hinnanud

asjas

esitatud

tõendeid,

sh

apellatsioonkaebuses viidatud tõendeid, kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma

järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Hageja

mittenõustumisest maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei saa iseenesest järeldada

TsMS § 442 lg 8 nõuete rikkumist. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

14. Ringkonnakohus ei leia, et kostja oleks tööde teostamise tähtaja pikendamisest

keeldumisel ja leppetrahvi nõudmisel käitunud vastuoluliselt või muul viisil hea usu

põhimõtte vastaselt.

14.1. Seoses hageja väitetega küttesüsteemi lahenduse muutmise ja hoones kütte

puudumise kohta märgib ringkonnakohus, et nii töövõtulepingu (I kd, tl-d 8–15) kui ka

25. augustil 2017 sõlmitud töövõtulepingu muudatuse (I kd, tl 20) kohaselt oli

küttesüsteemi (ka muudetud süsteemi) väljaehitamine hageja enda kohustus. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks jätnud tegemata selle hageja kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajalikke tegusid või toiminguid või oleks muul viisil teinud hagejaga

ebapiisavat koostööd. Juba seetõttu on hageja viited kostja vastuvõtuviivituse kohta

(VÕS § 119 lg 1) küttesüsteemi ehitust ja hoone kütmist puudutavalt põhjendamatud.

Maakohus on õigesti järeldanud, et kui hoones puudus 2017. a septembris-oktoobris küte,

siis ei olnud see tingitud küttesüsteemi lahenduse muutmisest 2017. a suvel, vaid sellest,

et hageja alltöövõtjad ei suutnud (muudetud) küttesüsteemi õigeaegselt välja ehitada.

16(19)

Seoses elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmisega, nõutekohaelt vormistatud

projektdokumentatsiooni

väidetava

puudumisega,

hoone

lifti

telefoniühenduse

puudumisega, liftikilbi ümbertõstmise ja apteegiruumide ehituseks vajalike materjalide

viibimisega, samuti kostja poolt lisatööde tellimisega (30. novembril 2017 ja 18. jaanuaril

2018) ei ole hageja tõendanud (TsMS § 230 lg 1), et nendel asjaoludel oli mõju tööde

lõpetamisele, st et kui kõiki või mõnda nendest asjaoludest ei oleks esinenud, siis oleks

hageja saanud valmis tööd kostjale üle anda mingil hetkel enne 13. veebruari 2018.

Apellatsioonkaebuses märgitu järgi ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kui tööd

lepingus kokkulepitud tähtajaks valmis ei saanud, siis ei siis ei olnud tellija hilisemad

viivitused olulised ega avalda asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib, et

maakohus ei ole otsuses sellisele seisukohale asunud. Küll on põhjendatud maakohtu

seisukoht, et hagejal tulnuks tõendada, kuidas ja millisel määral need väidetavalt tellijast

tingitud asjaolud tööde lõpetamisele mõju avaldasid.

14.2. Pooled ei vaidle, et elektri liitumispunkti väljaehitamine ei olnud hageja kohustus.

Samas kui liitumispunkti välja ehitamata jätmine oli hageja hinnangul töölepingu

nõuetekohast täitmist takistav asjaolu, pidanuks hageja töövõtulepingu p-de 9.1.7 ja 9.1.9

järgi kostjat sellest esimesel võimalusel teavitama. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja

teavitanud kostjat elektri liitumispunkti lahenduse muutmisest kui tööde tähtaegset

lõpetamist takistavatest asjaoludest esmakordselt 27. oktoobri 2017. a kirjas (I kd, tl-d 73–

74), s.o hetkel, mil tööde lõpetamise tähtpäevani jäi ainult veidi üle kuu. Enne seda ei ole

hageja väitnud, et liitumispunkti välja ehitamata jätmisel oleks mõju tööde tähtaegsele

lõpetamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et töövõtulepingu p-dest 9.1.7 ja 9.1.9

tulenevate kohustuste rikkumisel ei saa hageja tugineda hiljem asjaoludele, mis hageja

väite kohaselt põhjustasid lõpptähtpäeva ületamise, kuid millest hageja kostjat õigeaegselt

ei teavitanud. Maakohus tuvastas, et hoones oli (tööde teostamiseks) vajalik elektrivarustus

tagatud. Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustatud.

Hageja väidab, et ta pidi liitumispunkti välja ehitamata jätmisega seotud muudatusega

tegelema ehitustähtaja raames kokku viis kuud ning see tõi endaga kaasa hulgaliselt

lisategevusi (millega hageja ei saanud lepingut sõlmides arvestada). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et nendest hageja poolt välja toodud asjaoludest ei saa järeldada, et

kõnealuse muudatuse tõttu ei saanud hageja töid õigeaegselt teostada või et see mõjutas

tööde tähtaegset lõpetamist.

14.3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et isegi kui kõigi hageja poolt välja

toodud asjaolude mõju tööde lõplikule valmimisele pole võimalik täpselt kindlaks teha,

on need kumuleerunult ja koosmõjus tööde lõplikku valmimist mõjutanud. Asjas esitatud

ja kogutud tõendid seda hageja väidet ei toeta.

15. Maakohus ei kohaldanud vääralt VÕS § 637 lg-t 4 ega § 638. VÕS § 637 lg 4, mis

reguleerib töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumist, ei ole asjassepuutuv säte ning

maakohus ei ole hageja nõude lahendamisel sellele ka tuginenud. Kuna hageja väidab, et

kostja keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest, on keskse tähtsusega VÕS § 638, mille

esimese lause järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli

kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teisest

17(19)

lausest tuleneb, et töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis

tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

15.1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks asjas oluline ainult töö

valmimine ning selle (akiga) üleandimine kostjale tähtsust ei oma. Lepingu järgi ei olnud

hageja kohustuseks mitte ainult töö valmis tegemine, vaid ka nõuetekohaselt tehtud töö

üleandmine kostjale (VÕS § 636 lg 1). Lisaks on tööde üleandmine sarnaste ehitustööde

puhul tavaline. Lähtudes töövõtulepingu p-dest 4.3 ja 7.1 ning 2.4 (esimesest lausest),

leppisid pooled praegusel juhul kokku, et töö üleandmine toimub üleandmise-vastuvõtmise

akti allkirjastamisega kostja poolt ning et üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega

loetakse hageja kohustused kostja ees täidetuks.

Seega pidi hageja valmis tööd esmalt kostjale üleandmise-vastuvõtmise akti alusel

vastuvõtmiseks esitama. Alles seejärel saaks tekkida küsimus, kas kostja on jätnud tööd

alusetult vastu võtmata (st viivitanud töö vastuvõtmisega). Maakohtu tuvastatu kohaselt

esitas hageja tööd esimest korda vastuvõtmiseks 26. jaanuaril 2018 (hageja esitas kostjale

allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti) ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna enne 26. jaanuari 2018

ei olnud töid hageja poolt üleandmiseks-vastuvõtmiseks esitatud, ei ole põhjendatud hageja

väide, et kostja oleks pidanud tööd (mingil ajahetkel) varem vastu võtma. Lisaks peab

tellijal VÕS § 638 teise lause järgi jääma mõistlik aeg tööde vastuvõtmiseks. Samuti võib

eelmärgitust kaudselt järeldada, et enne 26. jaanuari 2018 ei olnud tööd ka hageja enda

arvates veel sellises valmidusastmes, et kostja oleks kohustatud need vastu võtma.

15.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja kohustatud töid vastu võtma ka

ajavahemikul alates 26. jaanuarist 2018 (kuni 19. veebruarini 2018). Kuna töövõtja peab

VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus alusetult tööd vastu võtmast, peab

ta tõendama ka selle, et tema poolt vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane. Kostja

vastuväidetest lähtudes takistas tööde vastuvõtmist perioodil alates 26. jaanuarist 2018

asjaolu, et hoones puudus nõuetekohane lift (lifti puuduste tõttu ei väljastanud Inspecta

Estonia OÜ vastavussertifikaati). Maakohus järeldas põhjendatult, et liftiga seonduvaid

puudusi ei saa käsitleda vaegtööna, vaid et tegemist oli olulise puudusega, mis õigustas

tööde vastuvõtmisest keeldumist. Maakohus on vastavaid järeldusi otsuses TsMS § 436 ja

§ 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

15.3. Sarnaselt kostjaga leiab ringkonnakohus, et vaegtööd saavad olla ainult sellised

tööd, mida ei ole põhilise valmiduse akti vormistamise ajaks teostatud, ent mis ei takista

töö ohutut ja eesmärgipärast kasutamist. Juhul kui hoones paiknev lift ei ole töökorras ning

ei ole läbinud vastavushindamist, mistõttu ei saa tellija hoone teist korrust kokkulepitud

viisil ohutult ja eesmärgipäraselt kasutada, ei pea tellija töid vastu võtma.

Pooled ei leppinud töövõtulepingus ega mujal kokku, et nõuetekohase lifti puudumine on

vaegtöö. Sellest, et liftiga seotud puudused on tööde ülevaatustel lisatud "vaegtööde"

nimekirjana, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et tegemist ei olnud oluliste

puudustega. Iga vaidlusaluse puuduse puhul tuleb senise kohtpraktika järgi hinnata, kas

tegu oli sellise (ebaolulise) puudusega, mille esinemise korral ei olnud kostjal õigus tööde

vastuvõtmisest keelduda.

18(19)

Maakohus märkis mh õigesti, et töövõtulepingu punkti 7.2 järgi pidi hageja enne tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist kontrollima kõiki tehnosüsteeme ja

häälestama need normaalseks toimimiseks ja kõikide mõõdistamiste kohta esitama tellijale

vastavad aktid, mõõdistamise tulemused ja instruktsioonid seadmete kasutamiseks.

Tehnosüsteemiks on ehitusseadustiku kohaselt ka lift. Samuti arvestas kohus põhjendatult

sellega, et hageja poolt ehitatud tervisekeskuse hoones (mida külastavad eelduslikult sageli

ka liikumispuudega inimesed) ei olnud kostjal töökorras ja nõuetele vastava liftita võimalik

teisel korrusel tervishoiuteenuseid osutada.

Ringkonnaohus märgib, et tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks

esitatud töö vastuvõtmisest ka siis, kui töö on tehtud osaliselt või puudustega, tagamaks

oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Seega on tellija kohustatud töö

vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes,

mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise

kvaliteediga. Kohtupraktika järgi võib olla hea usu põhimõttega vastuolus see, kui tellija

keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu

põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on

osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolud järeldada, et

töö vastuvõtmisest keeldumine pärast 26. jaanuari 2018 olnuks hea usu põhimõttega

vastuolus (enne seda kuupäeva ei saanud küsimust tööde vastuvõtmise kohustusest üldse

tekkida). Lisaks väidab kostja, et ta pakkus 6. veebruaril 2018 hagejale tööde vastuvõtmist

hoone esimesel korrusel, kuid hageja sellest ettepanekust keeldus.

15.4. Hageja tugineb ka sellele, et hageja esitas kostjale 29. detsembril 2017 teostatud

tööde akti (I kd, tl 26, II kd, tl-d 169–174), milles oli hageja väitel töid akteeritud 99%

ulatuses lepingu mahust. Ringkonnakohus rõhutab, et töövõtulepingu kohaselt pidi tööde

üleandmine kostjale toimuma üleandmise-vastuvõtmise akti alusel (töövõtulepingu p-

d 2.4, 4.3 ja 7.1). 29. detsembril 2017 kostjale esitatud akt ei olnud tööde üleandmise-

vastuvõtmise akt, seda ei väida ka hageja ise. 29. detsembril 2017 esitatud akt oli

töövõtulepingu p 6.2 kohane tööde protsenteerimisakt, mis oli tellija tehtavate

vahemaksete arvete koostamise aluseks. Töövõtulepingu p-st 6.4 tuleneb otseselt, et

protsenteerimiakti aktsepteerimine seondub ainult pooltevaheliste arveldustega ega

tähenda aktis märgitud tööde vastuvõtmist VÕS § 637 lõike 4 ega § 638 tähenduses. Seega

ei oma kõnealune 29. detsembril 2017 kostjale esitatud akt tähtsust selle hindamisel, millal

kostja oleks pidanud tööd vastu võtma.

15.5. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu tõendaks hoonele kasutusloa

väljastamine 25. jaanuaril 2018 tööde valmidust ja nõuetekohasust (ning sellest lähtuvalt

kostja kohustust tööd vastu võtta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövõtuleping

ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase

täitmise kuupäevaks. Kasutusloa andmine on avalik-õiguslik toiming ning loa andmisest

ei saa järeldada, et töö on valmis ja nõuetekohane. Hageja käsitlust ei toeta ka senine

kohtupraktika. Kohtupraktikast ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleb tööd lugeda

vastuvõetuks.

19(19)

16. Maakohus leidis, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks

VÕS § 162 lg 1 järgi puudub alus. Leppetrahvi vähendamine on maakohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Hageja hinnangul tugines maakohus oma järeldustes üksnes kostja

paljasõnalistele väidetele selle kohta, nagu tal olevat tekkinud kahju sellest, et hoone ei

valminud tähtaegselt. Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide alusetu. Maakohus

leidis õigesti, et kostja ei pidanud kahju tekkimist tõendama. Leppetrahvi vähendamise

(ühe) eeldusena oleks pidanud hageja (võlgnik) tõendama, et leppetrahv on kostja

(võlausaldaja) kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Vastupidine seisukoht oleks

vastuolus VÕS § 161 lg-s 1 sätestatuga ning vähendaks oluliselt leppetrahvi kui tagatise

tähendust. Kostja märgib õigesti, et ta poleks saanud nõuda hagejalt kahju hüvitamist

ulatuses, milles kostja rakendas hageja suhtes leppetrahvi (VÕS § 161 lg 2). Hageja ei ole

ka väitnud, et kostja nõutud leppetrahv oleks hageja majanduslikku seisundit arvestades

olnud nii suur, et hageja ei oleks suutnud seda tasuda.

Muus osas kordab hageja leppetrahvi vähendamise taotlust puudutavalt kaebuses juba

maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid.

Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei

pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.

17. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kindlaks määratud

menetluskulude jaotuse osas.

Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel

tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

Maakohus ei ole kaevatavas otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

18. Ringkonnakohus on määranud tsiviilasja hinna apellatsioonimenetluses ebaõigesti,

jättes arvestamata, et maakohtu 7. märtsi 2019. a otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus

vähendas leppetrahvi 53 754 eurolt 65 sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja enamsaadud leppetrahvi 1472 eurot 72 senti (vt ka põhjenduste p 10).

TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamise puhul sama,

mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuivõrd maakohtu menetluses

vaieldi asja teistkordsel läbivaatamisel 52 281 euro 93 sendi suuruse põhinõude üle, on

apellatsioonkaebuse hind ka esitatud kõrvalnõudeid arvestades kokku 56 464 eurot 48 senti

(TsMS § 133 lg-d 1 ja 2).

Lähtudes TsMS § 136 lg-st 4, muudab ringkonnakohus vastavalt eelmärgitule tsiviilasja

hinda apellatsioonimenetluses.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest