2-20-19035/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19035

Kohtuasi

AKAINA OÜ hagi Haart Ehitus OÜ vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23. augusti 2021. a otsus (25. augusti

2021. a vigade parandamise määrus)

Kaebuse esitaja ja liik

AKAINA OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

AKAINA

OÜ

(registrikood

14781372),

lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk

Kostja Haart Ehitus OÜ (registrikood 10497964),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Erko-Andreas Roosik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 23. augusti 2021. a otsus (25. augusti 2021. a vigade

parandamise määrus) tsiviilasjas nr 2-20-19035 osas, millega jäeti rahuldamata

AKAINA OÜ hagi Haart Ehitus OÜ vastu võlgnevuse 9000 euro väljamõistmiseks,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi tühistatud

osas Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Pärnu Maakohtu 23. augusti 2021. a otsus (25. augusti 2021. a vigade parandamise

määrus) tsiviilasjas nr 2-20-19035 on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata

AKAINA OÜ hagi Haart Ehitus OÜ vastu võlgnevuse 1487,41 euro ja põhinõudelt

10 487,41 eurot arvestatud viivise 1048,74 euro väljamõistmiseks.

3. Rahuldada AKAINA OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AKAINA OÜ (hageja) esitas 26. detsembril 2020 Haart Ehitus OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 10 487,41 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 1048,74 eurot.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 4. augustil 2020

alltöövõtulepingu (leping), mille alusel teostas hageja siseviimistlustööd aadressil Saha tee 27,

Loo alevik, Harjumaa asuval objektil vastavalt hageja hinnapakkumisele summas 10 304,40

eurot (lisandub käibemaks). Hageja teostas kokkulepitud tööd ja mõned lisatööd. 27. augustil

2020 saatis hageja vaheakti. 6. septembril 2020 tagastas kostja allkirjastatud vaheakti ühtegi

pretensiooni esitamata. Teostatud ja kostja vastuvõetud tööde eest esitas hageja kostjale arve

nr 0043 summas 10 487,41 eurot. Arve tuli tasuda 30. septembril või 3. oktoobril 2020. Kostja

jättis arve tasumata.

Ebaõige ja tõendamata on töödes puuduste esinemine, mh nende maht. Samuti pidi kostja

teatama puudustest 5 tööpäeva jooksul vastuvõtuakti saatmisest (lepingu p 7.3). Nimetatud

tähtaja jooksul oleks kostja pidanud ka mittevastavusi piisavalt täpselt kirjeldama ja määrama

puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Ebaõige on kostja väide puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

andmise ja nende oma kulul kõrvaldamisest teatamise kohta. Lisaks on hageja esitanud Pirita-

Kose lasteaias teostatud tööde eest arve nr 0039, mille tasumisega oli kostja viivituses. Arve

tasumise tähtaeg saabus 20. augustil 2020, kuid kostja tasus selle 1. oktoobril 2020. Seega oli

hagejal õigus keelduda kohustuste täitmisest kuni arve nr 0039 tasumiseni. Veel on tõendamata

kostja puuduste kõrvaldamiseks kantud tööjõukulu ning materjalide maht ja maksumus. Kostja

esile toodud mahud ja hinnad on ka ülepaisutatud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei lõpetanud hageja töid ning teostatud töödes esinesid puudused,

mistõttu esitas kostja 23. novembril 2020 tasaarvestuse avalduse. Tööde teostamise lõpptähtaeg

oli 31. august 2020. a (lepingu p 4.1). 8. septembril 2020 pärast tööde ülevaatamist teavitas

kostja hagejat, et tööde kvaliteet on kehv ning küsis hagejalt lahenduste kohta tööde

parandamiseks. Samuti teatas kostja 9. septembril 2020 puudustest ja nõudis nende

kõrvaldamist. 11. septembril 2020 andis kostja teada, et tööd tuleb lõpetada 17. septembril

2020. Hageja käis parandustöid tegemas, kuid 15. septembril 2020 saatis kostja hagejale fotod

puudustest töödes ja teavitas, et ei saa töid vastu võtta. Lisaks märkis kostja 15. septembri

2020. a telefonikõnes, et kuna hageja ei ole puudusi kõrvaldanud ja töid lõpetanud, siis teeb

kostja need oma kulul. Hageja on käesolevas menetluses kinnitanud, et ta ei lõpetanud töid

korrektselt.

Arvest nr 0043 tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna arvelduste teostamine või

töö kasutusele võtmine ei tähenda tööde vastuvõtmist ega vastavaks tunnistamist (lepingu p

5.3). Arve tasumise tähtaja (30 päeva) algus sõltus akti aktsepteerimisest (lepingu p 5.2) ning

kuna vaheakt allkirjastati 6. septembril 2020, siis sai arve tasumise tähtpäev olla 6. oktoober

2020. a. Ka arvest endast nähtub, et see on koostatud 6. septembril 2020. Samas ei allkirjastanud

kostja lõppakti. Samuti tuleb arvel märgitud summast maha arvata puuduste kõrvaldamiseks

kostja kantud kulud 11 562,55 eurot (lepingu p 8.2), mis seisneb vajalike vahendite ostmises ja

tööjõukulus. Lisaks puudub arvel nr 0039 seos vaidlusaluste töödega, hageja ei tuginenud

puuduste kõrvaldamata jätmisel sellele, see ei välista hageja vastutust ning arve muutus

sissenõutavaks sellel märgitud või seadusest tulenevat tähtaega arvestades 8. septembril 2020

või 17. septembril 2020, milliseks hetkeks oli kostja teavitanud hagejat puudustest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 23. augusti 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tähenda vaheakti allkirjastamine, et töös ei esinenud

puudusi. Töö lepingutingimustele vastavust peab tõendama hageja (lepingu p 6.14). Akti

allkirjastamine ja arveldamine ei tähenda, et töö vastab nõuetele ja kostja on töö vastu võtnud

(lepingu p 5.3). Praktika järgi ei loeta vaheaktiga jooksvalt tehtud töid tingimustele vastavaks

ega vastuvõetuks. Samuti on kostja tõendanud puuduste esinemist töös. Hageja on tunnistanud

lepingutingimustele mittevastavust, sest on hagis kaudselt möönnud, et töö ei vastanud

tingimustele, vaidlustamata asjaoludel on hageja püüdnud puudusi tulemusteta kõrvaldada ning

hageja väitel on tal õigus jätta puudused kõrvaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 1

alusel. Seda kinnitab ka see, et hageja ei ole nõudnud hagis kogu tasu maksmist, vaid on maha

arvanud 10% tööde maksumusest, mis tuli tasuda pärast tööde lõplikku valmimist ja kostjale

üleandmist (lepingu p 5.2), ning garantiiaegse tagatise 2% (lepingu p 10.2).

Asjakohatu on hageja väide, et kostja oli väidetavalt viivituses arve nr 0039 tasumisega, kuna

sellel puudub piisav seos vaidluse esemeks olevate töödega. Hageja ei ole varasemalt tuginenud

puuduste kõrvaldamata jätmisel arve nr 0039 tasumata jätmisele ning VÕS § 110 lg 1 ei välista

hageja vastutust töö lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja ei ole tõendanud, et

pooled leppisid kokku arve tasumise tähtajas 20 päeva. Kostja on tõendanud, et sai arve nr 0039

kätte 17. augustil 2020 ja VÕS § 821 lg 1 p-s 1 sätestatud tasumise tähtaja möödumise hetkeks

oli kostja teavitanud hagejat puudustest.

Hagejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine ning pärast selle möödumist kostja enda

poolt puuduste kõrvaldamisest teatamine on tõendatud. Kuivõrd vaheakt allkirjastati ja arve

saadeti kostjale 6. septembril 2020, saabuks arve tasumise tähtaeg 30 päeva 6. oktoobril 2020

ja seega oleks arve muutunud sissenõutavaks 7. oktoobril 2020. Kuna aga kostja keeldus töö

vastuvõtmisest puuduste tõttu, siis ei muutunud arve sissenõutavaks ja igal juhul tuli arvest

maha arvata puuduste kõrvaldamise kulu 11 562,55 eurot. Kuivõrd hageja ei kõrvaldanud talle

antud täiendava tähtaja jooksul puudusi, siis oli kostjal õigus oma töötajate abil puudused ise

kõrvaldada ja tööd lõpetada ning arvata hagejale makstavast summast maha kulud, mis tekkisid

sellest, et hageja ei teostanud töid vastavalt lepingutingimustele (lepingu p 8.2). Tööjõukulu 20

eurot tunnis vastab turuhinnale ning kostja on tõendanud ehituskaupluste arvete seotust hageja

töödega.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada

ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 9000 eurot ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses kordas hageja suures osas maakohtus väljatoodut. Hageja sõnul on

ebaõige maakohtu väide, et vaidlus puudub selles, et vaheakt allkirjastati hetkel, mil tööd ei

olnud lõplikult valmis. Vaheakt allkirjastati 6. septembril 2020, milliseks hetkeks olid kõik tööd

lõpetatud. Samuti on ekslik arusaam, et vaheakti allkirjastamine ei tähenda puuduste mitte

esinemist. Tööde üleandmisakti allkirjastamisega võtab tellija tööd vastu. Kostjal oli töö üle

vaatamise ja puuduste kohta põhjendatud pretensioonide esitamise kohustus (lepingu p 7.3,

VÕS § 643 ja § 644 lg 1). Kostja oli puudustest teatamisel kohustatud neid piisava täpsusega

kirjeldama, kuid ei teinud seda (VÕS § 644 lg 3). Paljasõnaline on kostja väide tavapärase

praktika kohta ehitustöödes.

Praegusel juhul saab lugeda töö 3. septembril 2020 vastuvõetuks. Samuti on töö 6. septembril

2020 allkirjaga vastu võetud. Seega on tasunõue muutunud sissenõutavaks. Maakohus rikkus

kohustust mitte tõlgendada asjaolusid poolte esitatust erinevalt, kui leidis, et hagis tasu osaline

nõudmine kinnitab tööde vastu võtmata jätmist. Hageja ei nõudnud kogu tasu üksnes seetõttu,

et kostja ei olnud lõppakti allkirjastanud, mistõttu oleks töö täies ulatuses lõpule viimise

tõendamine ebamõistlikult keeruline ja mahukas. Välistatud ei ole töödes mõne pisipuuduse

esinemine, kuid see ei saanud olla aluseks tööde vastuvõtmisest keeldumisele.

Töös puuduste esinemist ei tõenda esitatud fotod, sest objektil oli mitu alltöövõtjat. Hageja ei

ole ka omaks võtnud töö lepingutingimustele mittevastavust ega esitatud asjaolu, et hageja

üritas ise puudusi kõrvaldada. Samuti on puuduste kõrvaldamiseks kulude kandmine

tõendamata, mh on tõendamata teistkordne lõppkoristus ning ehituskaupluste arvete olemasolu

ei tõenda nende seost konkreetse objektiga ja puudusega. Kostja ei ole ise tuginenud asjaolule,

et arved materjalide eest väljastati MT-le ja MP-le. Kostja ei ole ka tõendanud töötajatele 20

eurot tunnis tasumist ega tõenda kostja arvutiprogrammi väljavõte tööjõukulu vastavust

turuhinnale. Lisaks on ebaõige maakohtu seisukoht, et arve nr 0039 ei ole asjassepuutuv.

Kuivõrd nimetatud arve aluseks olnud tööde valmimise osas vaidlust ei ole, siis oli tasunõue

muutunud sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3).

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu võlgnevuse 9000

eurot väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud

osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium märgib, et kuigi apellant on

apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tühistatud osas uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada, siis ei ole ringkonnakohus apellandi taotlusega seotud.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei

vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi kostja vastu võlgnevuse 1487,41

euro ja põhinõudelt 10 487,41 eurot arvestatud viivise 1048,74 euro väljamõistmiseks

rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata

jõustunud.

8. Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingu täitmisest tuleneva tasunõude. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja teostama siseviimistlustööd

objektil Saha tee 27, Loo alevik, Harjumaa. Maakohus leidis, et hageja tasunõue ei ole

muutunud sissenõutavaks ning isegi kui jaatada tasunõude sissenõutavust, siis on kostja

tasaarvestus kehtiv ja hageja tasunõue on tasaarvestuse tagajärjel lõppenud.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ning seetõttu on jäänud

asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Kohtupraktikas on leitud, et menetlusökonoomia

põhimõttest lähtudes (TsMS § 2) peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada

ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja

lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-

11, p 16). Praegusel juhul on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi

uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud

eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4).

9. Lepingulise tasu nõude rahuldamine eeldab, et on selgeks tehtud, mille eest ja kui suur tasu

kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (VÕS § 639 lg 1). Hagiavalduses tugineb

hageja sellele, et ta teostas kokkulepitud tööd ja mõned lisatööd (ruumides 106 ja 203).

Maakohus ei ole sellele väitele tähelepanu pööranud ega pooltega arutanud, milliste tööde eest

ja kui suures tasus kokku lepiti (lepingujärgsed tööd ja nende hind).

10. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt

kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja

seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude

maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt

Riigikohtu 3. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-16, p 14). Kolleegium märgib, et kostja

esindaja allkirja olemasolu aktil ei tähenda, et kostja ei saa hiljem tugineda sellele, et aktil

kajastatud andmed ei ole õiged ning vastavas mahus töid ei ole tegelikult tehtud. Siiski kehtib

VÕS § 76 lg‑st 4 tulenev eeldus, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu

võtnud, siis eeldatakse, et täitmine on täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti

kohaselt. Riigikohus on leidnud, et seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud

töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija (vt Riigikohtu

28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21).

11. Maakohus jättis välja selgitamata olulised asjaolud seoses tasu maksmise kohustuse

eelduste tõendamiskoormise jaotusega. Maakohus nõustus kostja käsitlusega ja jaotas

tõendamiskoormise lepingu p-st 6.14 tulenevalt (maakohtu otsuse p 6). Lepingu p-s 6.14 on

kirjas: „Alltöövõtjal on kohustus tõestada Peatöövõtjale, et tema poolt teostatud Tööd vastavad

lepingule ja selle dokumentidele.“ Maakohtu hinnangul toetab sellist seisukohta ka lepingu

p 5.3, milles on kirjas: „Arvelduste teostamine ega Töö osaline või täielik kasutusele võtmine

Peatöövõtja

poolt

ei

tähenda

veel

Töö

tunnistamist

vastavaks

lepingule,

projektdokumentatsioonile ega muudele lepingu dokumentidele, samuti ei tähenda see Töö

vastuvõtmist.“ Hageja arvamust tõendamiskoormise jaotuse kohta ei ole maakohus välja

selgitanud.

11.1. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus välja selgitamata, kas selline tõendamiskoormis

on hagejal kui töövõtjal ka olukorras, kus töö on vastu võetud. Riigikohus on selgitanud, et kui

tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning

vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks

muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama

töövõtja (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18; vt ka 28. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24). Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta

tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud

on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust

ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle

rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31).

Samuti on Riigikohus selgitanud, et kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue

muutuda siiski sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest töö on

valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja

jooksul. Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija

on tellijalt tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja

nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul (vt

Riigikohtu 21. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851/38, p 24; Riigikohtu 2. märtsi

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 20).

11.2. TsMS § 230 lg 1 teise lause järgi võivad pooled kokku leppida tõendamiskoormise

jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib

tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuigi poolte kokkuleppel võib üldisest

tõendamiskoormise jaotusest kõrvale kalduda, tuleb samas arvestada, et tõendamiskoormise

lepingulise ümberjagamise võib seadus ära keelata.

Pooled ei ole välja toonud, kas leping on sõlmitud tüüptingimustega. Riigikohtu praktika järgi

peab kohus omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega

või mitte (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 14; 23. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Otseselt tõendamiskokkuleppeid puudutab

VÕS § 42 lg 3 p 11, mille kohaselt on tühised tüüptingimused, millega piiratakse ebamõistlikult

teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse

kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kuna praeguses asjas ei ole lepingu teiseks pooleks tarbija,

siis ei ole selline tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 järgi automaatselt tühine, kuid maakohtul tuleb

igal juhul konkreetselt tuvastada, kas tüüptingimus ka konkreetsel juhul teist lepingupoolt

ebamõistlikult kahjustab. Reeglina on majandus- või kutsetegevuses välja kujunenud

tõendamiskoormise jaotamise põhimõtted, mida tüüptingimustes kasutatakse ja mis on käibe

kiiruse ja lepingute mahtu arvestades õigustatud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas lepingu p 6.14 reguleerib ka sellist

olukorda, kus töö on vastu võetud. Vaidluse korral tuleb kohtul lepingut tõlgendada, et välja

selgitada selle sisu (VÕS § 29). Kui lepingu p 6.14 reguleerib ka sellist olukorda, kus töö on

vastu võetud, siis tuleb maakohtul hinnata ka seda, kas eelviidatud lepingupunkt on

tüüptingimus ja kas see on kehtiv, sest tüüptingimuste kehtivuse hindamine kui õiguse

kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi on kohtu kohustus.

12. Asjas esitatud väidetest nähtub, et pooltel on vaidlus selle üle, kas vaheakti allkirjastamine

tähendas tööde vastuvõtmist (vt teostatud tööde vaheakt nr 1; tl 17–18). Sellest, kas tööd on

vastu võetud, sõltub omakorda tasunõude sissenõutavaks muutumine ja tõendamiskoormise

jaotus (seaduse regulatsiooni järgi) juhul, kui lepingu p 6.14 seda olukorda ei reguleeri või see

lepingupunkt ei ole tüüptingimusena kehtiv.

Hageja tugineb sellele, et 6. septembril 2020 tagastas kostja allkirjastatud vaheakti, kinnitades

sellega tööde vastuvõtmist. Kostja viitab lepingu p-le 11.2 ja leiab, et lepingu p-s 7.3 ei ole

peetud silmas poolikute tööde akteerimist ega vaheakte. Seega on pooltel vaidlus lepingu p 7.3

sisu üle, s.t kas see kohaldub ka vaheakti puhul. Lepingu p-s 7.3 on kirjas: „Peatöövõtja vaatab

üle Alltöövõtja poolt aktiga vastuvõtmiseks esitatud Tööd ja võtab need vastu viie tööpäeva

jooksul või esitab kirjalikult sama tähtaja jooksul põhjendatud pretensiooni puuduste kohta,

milles on määratud Alltöövõtjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Akti mittetagastamisel või

kirjalikult põhjendatud pretensioonide mitteesitamisel 5 tööpäeva jooksul, loetakse akt

aktsepteerituks.“

Vaidluse korral tuleb kohtul lepingut tõlgendada, et välja selgitada selle sisu. Lepingu

tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine

tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul

kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel

VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine

lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

12.1. Kui maakohus jõuab järeldusele, et tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue

muutuda sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest töö on

valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja

jooksul. Töövõtja peab seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja tehtud nõuetekohaselt ning

tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul. Selle asjaolu tõendamiseks ei

piisa töövõtulepingu, aktide ja arvete esitamisest, sest need dokumendid oleksid piisavad

olukorras, kui tellija oleks tööd vastu võtnud (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-145-14, p 20). Siinjuures märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on leidnud, et hea usu

põhimõttega on vastuolus olukord, mil tellija keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste

puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna

vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei

kahjustaks tellija õigusi (vt Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810,

p 14; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22).

12.2. Lepingu p-s 5.2 on kirjas: „Peatöövõtja tasub Alltöövõtjale vastavalt alltöövõtja poolt

esitatud üleandmis-vastuvõtu aktile (akt esitatakse iga kuu 28 kuupäevaks). Arve tasutakse 30

päeva jooksul peale Peatöövõtja poolt akti aktsepteerimist. Ehitustööde maksumusest 10%

tasutakse peale Tööde lõplikku valmimist ning Töövõtjale üleandmist.“ Vaheetapi

vastuvõtmise õiguslik tähendus sõltub eelkõige pooltevahelisest lepingust ning vaheetapi

kokkuleppimise eesmärgist. Töövõtja tasunõude hindamiseks on töö etapiviisil tegemisel

vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning

milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused

tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi. Kui töö

vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja

tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kui aga pooled leppisid kokku, et töö tuleb vastu

võtta tervikuna võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla kohustuse mittekohane

täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele. Seega on tasu sissenõutavuse hindamiseks

oluline välja selgitada, kas pooled leppisid kokku töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises

ning kui lepiti kokku etapiviisil vastuvõtmises, siis milline on vaheetapi vastuvõtmise õiguslik

tähendus (vt pikemalt töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmise kohta nt Riigikohtu 21. juuni

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851/38, p-d 17–24).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, milline oli poolte kokkulepe töö

vastuvõtmise korra ja tasu sissenõutavaks muutumise kohta (kas pooled leppisid kokku töö

tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises). Maakohtul tuleb juhtida poolte tähelepanu lepingu

tõlgendamiseks vajalike asjaolude esiletoomisele ja nende tõendamisele.

13. Hageja tugineb sellele, et ta saatis 27. augustil 2020 vaheakti ning kostja ei esitanud 5

tööpäeva jooksul pretensioone, mistõttu loetakse töö lepingu p 7.3 järgi vastuvõetuks.

Maakohus ei võtnud seisukohta, kas tellija on töövõtjat töö lepingutingimustele

mittevastavusest nõuetekohaselt teavitanud (VÕS § 644).

Töö ülevaatamise kohustus tekib pärast töö valmimist. VÕS § 643 järgi, kui tellija on

töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle

vaatama või üle vaadata laskma. „Viivitamata“ viitab asja ülevaatamisele esimesel mõistlikul

võimalusel pärast töö tellijale faktilist üleandmist või selle ülevaatamise võimaluse tellijale

andmist. Kui pooled on kokku leppinud töö vastuvõtmises VÕS § 637 lg 4 järgi, siis toimub

töö ülevaatamine enamasti töö vastuvõtmise käigus ning eelneb töö vastuvõtmisele, töö

ülevaatamine võib aga toimuda ka vahetult pärast töö vastuvõtmist. VÕS § 644 lg 1 järgi peab

tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Seega

hakkab üldreegli kohaselt töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg

kulgema alates töö ülevaatamisest. Samas ei hakka teavitamise mõistlik tähtaeg kulgema töö

ülevaatamisest juhul, kui tegemist on varjatud puudustega. Lisaks on maakohus jätnud

seisukoha võtmata, kas tellija on tööde mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud. Oma

majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust

sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 644 lg 2).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul analüüsida hageja väiteid töö lepingutingimustele

mittevastavusest teatamata jätmise kohta ning kas sellele järgneb VÕS § 644 lg 3 esimeses

lauses sätestatud tagajärg – töövõtja vastutusest vabanemine VÕS § 642 lg 1 mõistes

lepingutingimustele mittevastavuse osas, mille suhtes teatamiskohustust rikuti. VÕS § 644 lg-

s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata siiski VÕS § 645 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud

juhtudel, kui lepingutingimustele mittevastavuse on põhjustanud töövõtja tahtlus või raske

hooletus või kui töövõtja mittevastavusest teadis, kuid ei avaldanud seda tellijale (vt Riigikohtu

23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). Maakohtul tuleb pooltega

VÕS § 645 kohaldamist arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad (kostja on

VÕS § 645 lg 1 p-dele 1 ja 2 tuginenud apellatsioonkaebuse vastuses; p 13.2; tl 152).

14. Hageja on maakohtus väitnud, et vaheakt allkirjastati 6. septembril 2020, milliseks hetkeks

olid kõik tööd lõpetatud. Maakohus leidis, et kostja on tõendanud puuduste esinemist

(maakohtu otsuse p 6). Samas ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, kas tegemist oli

etapiviisil vastuvõtmisega või mitte. Tööde etapiviisil vastuvõtmisel tuleb eristada kohustuse

mittetäitmist (vastava etapi teostamiseks vajalik töö osa on tegemata) ja mittekohast täitmist

(vastav töö osa on tehtud, ent ei vasta lepingutingimustele). Tööde valmimise ning VÕS § 641

ja lepingu p 6.3 järgi lepingutingimustele vastavuse tõendamise kohustus sõltub

tõendamiskoormise jaotusest. Kui tõendama kohustatud pool esitab tõendid asjaolu

tõendamiseks, siis on ka vastaspoolel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet

omakorda tõendada.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata poolte väiteid töö lepingutingimustele

vastavuse ja töö valmimise kohta. Töös väidetavalt esinevad puudused tuleb siduda vaheaktis

märgitud tööde ja nende mahuga ning maakohtul tuleb juhtida poolte tähelepanu asjaolule, et

tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude väljaselgitamisega, mida kohus ei pruugi tuvastada

objektil tehtud fotode põhjal.

Maakohus leidis, et hageja on tunnistanud töö mittevastavust lepingutingimustele, heites samuti

hagejale ette seda, et hageja ei nõua kogu tasu maksmist (maakohtu otsuse p 2). Kolleegium

märgib, et hagejale ei saa kogu tasu nõudmata jätmist ette heita ega järeldada sellest asjaolu

(töö lepingutingimustele mittevastavus) omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt pikemalt

omaksvõtu tuvastamise kohta nt Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

61484/71, p 22).

15. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks

VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi. Juhul kui tellija nõuab

õigustatult töö parandamist ja töövõtja sellest keeldub, võib tellija vastavalt § 646 lg-le 5 töö

ise parandada lasta ja nõuda töövõtjalt seeläbi tekkinud mõistlike kulude hüvitamist. Selle

asemel võib tellija esitada ka kahju hüvitamise nõude VÕS § 115 lg 1 alusel.

15.1. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine

pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited

tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises

olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 15. juuni 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Kostja esmaseks

õiguskaitsevahendiks saab olla täitmise nõue (VÕS § 646 lg 5 on täitmisnõude spetsiifiline

alaliik), mistõttu saab nõude aluseks olla VÕS § 646 lg 5. Sellel alusel esitatud kulutuste

hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee

seda mõistliku aja jooksul. Samuti peab VÕS § 646 lg 5 kohaldamiseks olema tuvastatud, et

puudused on kõrvaldatud.

15.2. Kahju hüvitamise nõude aluse annab tellijale VÕS § 115 lg 1, mille järgi, kui võlgnik

rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse

rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel

hüvitamisele. Üldjuhul võib sellise nõude VÕS § 115 lg 2 järgi esitada alles pärast täitmiseks

antud täiendava tähtaja möödumist, sellest erand on sätestatud VÕS § 115 lg-s 3. VÕS § 127

lg 1 järgi on sellise kahju suuruseks töö parandamise kulu, mille tellija peaks kandma kui ta töö

ise parandaks või selle kolmandal isikul parandada laseks. Kulutused töövõtja tegemata tööde

tegemiseks ja puudustega tööde ümbertegemiseks on kahju, mida tellija saab kahjuhüvitisena

nõuda täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue). Sellisel juhul on tegemist varalise kahju

hüvitamise nõudega, mille sisuks on tellija kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3)

VÕS § 115 lg-te 2 või 3 alusel.

Riigikohtu praktika järgi võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võlausaldaja lepingu

rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused

(vt nt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11):

• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

15.3. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole kostja oma nõuet hageja vastu tõendanud.

Ringkonnakohus selgitab, et kulude suuruse tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg-st 1

tuleneva üldise tõendamiskoormise järgi kostjal ning hageja peab esitama oma tõendid juhul,

kui ta vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et

kostja kahju hüvitamise nõude suurus ei ole terves ulatuses tõendatud, ei tähenda see, et nõue

tuleks jätta tervikuna rahuldamata.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus välja selgitama kostja seisukoha alternatiivsete

alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise

juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui kostja

ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda. Kostja

saab järjestada võimalikud alternatiivsed nõude alused (TsMS § 370 lg 2) või jätta kohtu valida,

missugusel õiguslikul alusel on nõue võimalik tema esitatud ja tõendatud asjaolude alusel

rahuldada. Maakohtul tuleb selgitada pooltele, et kui kahju hüvitamise eeldused on täidetud,

kuid kahju ei ole terves ulatuses tõendatud, on võimalik kohtul kohaldada ka VÕS § 127 lg-t 6

ja TsMS § 233 lg-t 1. Pooled peavad kahjuhüvitise suuruse diskretsiooniõiguse alusel

määramisel kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus sellisel hinnangul põhineva

otsustuse kahjuhüvitise suuruse osas teha saaks.

16. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)