3-21-1607/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme, Villem

Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

10.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1607

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Halduskohtu 15.07.2021 ja 10.09.2021 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde 11.08.2021 ja 25.08.2021 määruskaebuse

täiendustele lisatud tõendid ning Politsei- ja Piirivalveameti 19.08.2021 ja 22.09.2021

vastusele lisatud tõendid.

2. Jätta X 22.07.2021 määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.07.2021

määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-21-1607 muutmata, muutes halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Jätta X 16.09.2021 määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.09.2021

määrus haldusasjas nr 3-21-1607 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas

ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kontrollis 14.07.2021 Malaga lennult saabuvate isikute

dokumente ja nende ehtsust. Isik esitas ametnikule C nimele väljastatud Rumeenia

isikutunnistuse, mis osutus võltsinguks. Vestluse käigus ilmnes, et tegemist on Venemaa

Föderatsiooni kodaniku X-ga (sünd XX.XX.XXXX). Tal puudus kehtiv reisidokument ja

seaduslik viibimisalus. PPA pidas ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

3-21-1607

2(13)

alusel 48 tunniks kinni. Menetlustoimingute käigus avaldas isik soovi taotleda rahvusvahelist

kaitset.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 15.07.2021 taotluse X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 362 lg 2 alusel kuni kaheks kuuks, sest isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1

nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused.

Kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse vastu võtmiseks ja isikuga täiendava

intervjuu korraldamiseks. X ei soovi Venemaale tagasi pöörduda, kuna on seal tagaotsitav. Ta

on väidetavalt taotlenud Venemaa saatkonnast endale passi, kuid saatkond keeldus talle seda

väljastamast. Hispaania politsei on isikule öelnud, et vajadusel saadetakse ta Venemaale välja.

Seega olenemata sellest, kas isik võiks tagasi pöörduda Hispaaniasse või Venemaale, on alus

arvata, et ta ei asu oma lahkumiskohustust täitma. Isiku eesmärk oli jõuda Soome ajal, mil tal

oli sinna sissesõidukeeld, ja ta oli selleks valmis kasutama ka võltsitud dokumenti. Isiku

eesmärk oli viibida seni Eestis, kuni Soome leevendab Soome sisenemise piiranguid ning

piirikontroll kaob. Selline käitumine näitab, et tema soov on end Euroopas varjata vähemalt

seni, kuni Venemaa teda enam taga ei otsi. Isik ei esitanud kinnipidamisel kohe rahvusvahelise

kaitse taotlust, vaid esitas selle alles siis, kui ametnik küsis lahkumisettekirjutuse ja

sissesõidukeelu kohaldamise kohta arvamusi ja vastuväiteid.

X-l puudub kehtiv reisidokument ja ei ole teada, kas teda on võimalik tagasi saata Hispaaniasse,

kuna Hispaania ametkond ei ole PPA päringule veel vastanud. Kui isik hoidub väljasaatmisest

kõrvale, ei ole võimalik saada talle dokumenti Venemaale väljasaatmiseks ega Hispaaniasse

tagasisaatmiseks. Vabaduses viibides asuks isik kõrvale hoiduma oma väljasaatmisest ning

lahkuks talle sobivasse EL liikmesriiki, et takistada oma Venemaale või Hispaaniasse

väljasaatmist.

3. X ei olnud kohtuistungil nõus enda paigutamisega kinnipidamiskeskusesse ja leidis, et ta

võib rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajal elada koos abikaasaga hotellis.

Kinnipidamiskeskuses viibimine on vastunäidustatud ka tervislikel põhjustel.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas taotluse 15.07.2021 määrusega ning andis PPA-le loa X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.09.2021 (kaasa arvatud).

Isik on oma varasema käitumisega näidanud, et otsib ebaseaduslikke võimalusi, et jääda

Euroopasse. Soome sisenemiseks oli talle kehtestatud sissesõidukeeld 16.12.2019‒16.12.2021.

Soome ametivõimudelt saadud vastusest nähtuvalt saadeti isik 07.11.2019 välja Hispaaniasse,

kuna seal oli isiku rahvusvahelise kaitse taotlus menetlemisel. Praeguseks ajaks ei ole Eesti

saanud Hispaanialt infot X rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude kohta. On selge, et isikul ei

ole võimalik algatada Eestis paralleelset täiemahulist rahvusvahelise kaitse menetlust, vaid ta

tuleb saata riiki, kus tema rahvusvahelise kaitse taotlust menetletakse. Selleks tuleb tagada isiku

kohalolek. Olukorras, kus X on Hispaaniast saanud negatiivse otsuse varjupaigataotluse kohta,

mille vaidlustamise perspektiivi hindas ta ise väikeseks, on tõenäoline, et ta ei jääks Eestis enda

väljasaatmist ootama, vaid lahkuks mõnda teise EL liikmesriiki. Isik omab selleks vara ja muid

vahendeid, mida näitavad Eestisse saabumise asjaolud. Põgenemise ohu tõttu ei pruugi VRKS

§ 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine olla tõhus.

X ei saabunud Eestisse selleks, et varjupaika paluda, vaid viibis läbisõidul Soome, kust ta

ütluste kohaselt soovis paari päeva pärast lahkuda. Kuivõrd isik oli Soomest välja saadetud

Hispaaniasse, et seal pooleli olev rahvusvahelise kaitse menetlus lõpuni viia, pidi ta aru saama,

et EL liikmesriikides ei toimu paralleelset ega korduvat rahvusvahelise kaitse menetlust, vaid

sellega tegeleb liikmesriik, kus taotlus esimesena on esitatud. Seega ei ole Eestis

varjupaigataotluse esitamiseks muud äratuntavat ajendit kui viivitada enda väljasaatmisega

3-21-1607

3(13)

Hispaaniasse, kus eksisteerib Venemaale väljasaatmise oht. Esitatud varjupaigataotluse

perspektiivi kahjuks räägib asjaolu, et isik oli enda ütluste kohaselt elanud Hispaanias ca 20

aastat, enne kui esitas taotluse Hispaania ametivõimudele.

Kinnipidamiskeskusesse paigutamist ei välista ka meditsiinilised kaalutlused. X sõnul on tal

olnud mitu infarkti ning tema tervislik seisund võib stressi tingimustes halveneda. Kuigi

kinnipidamiskeskuses viibimine võib isikule stressi põhjustada, ei saa see välistada isiku

kinnipidamist, kui kinnipidamise alused esinevad. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud

meditsiiniline abi ja järelevalve.

5. PPA jättis 24.08.2021 otsusega nr 7002110051 X rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS §

21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr

604/2013 (Dublini III määrus) art 12 lg 4 järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Hispaania

(p 1); lõpetas VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse

tagasilükkamise otsusega (p 2); kohustas taotlejat VRKS § 25 lg 21 kohaselt lahkuma taotluse

läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Hispaaniasse.

6. PPA esitas 08.09.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamistähtaja pikendamiseks ühe kuu võrra VRKS § 362 lg 5 alusel, sest isiku suhtes

kohaldub VRKS § 361 lg-s 1 ja VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud kinnipidamise alus.

X kasutas võltsitud Rumeenia isikutunnistust, et tõendada oma seaduslikku alust Eestis

viibimiseks. X on oma varasema käitumisega näidanud, et otsib ebaseaduslikke võimalusi

Euroopasse jäämiseks. Lisaks on Hispaania kõrgem kohus X kohta väljastanud

vahistamismääruse. Seega võib arvata, et X võib vahistamismääruse tõttu takistada üleandmist

Hispaaniale ja ei asu vabatahtlikult oma lahkumiskohustust täitma. X otsis endale sobivat

Euroopa riiki, kus ebaseaduslikult viibida ja end varjata. Selline käitumine näitab, et tema soov

on end Euroopas varjata vähemalt seni, kuni Venemaa teda enam taga ei otsi või isiku

vahistamismäärus aegub. Rahvusvahelise kaitse taotlejal ei ole õigus lahkuda menetluse ajal

taotlust menetlevast riigist.

Isiku üleandmiseks olid juba broneeritud piletid 16.09.2021, kuid isikut ei lubata lennule, kuna

lubatav väljasaadetavate arv oli täis. Isik saadetakse Hispaaniasse esimesel võimalusel. X

kuritarvitab Eesti meditsiinisüsteemi. Tal ei ole õigust jääda siia operatsiooni ootama, vaid ta

saab vajaliku meditsiiniabi Hispaaniast. Neerukivid ei saanud tekkida PPA süül, isik on tulnud

Eestisse juba haigena. X mängis 09.09.21 teiste kinnipidamiskeskuses viibivate isikutega

jalgpalli ja jooksis ringi. Kateeter ei sega seega lendamist. Septembri lõppu planeeritud

operatsiooniaeg on praeguseks tühistatud, kuna 16.09.2021 pidi isik Hispaaniale üle antama.

PPA teavitas sellest PERH-i.

7. X selgitas kohtuistungil, et ei olnud varem lennubroneeringust ja kinnipidamise tähtaja

pikendamisest kuulnud. Ta palus kinnipidamiskeskuses viibimise ajal 03.08.2021 kiirabi, kuid

ta viidi haiglasse alles 04.08.2021, kus tehti kohe operatsioon. Tal on vaja järelevalvet enne ja

pärast operatsiooni, mis on planeeritud 23.09.2021. Ta soovib saada kinnipidamiskeskusest

välja, kuni operatsioon on tehtud. Pärast operatsiooni on ta valmis tegema koostööd Eestist

lahkumiseks. Hispaanias on operatsioonile saamiseks järjekord. Vajadus operatsiooniks on

tekkinud Eestis ja osaliselt PPA ametnike süü läbi, kes ei ole kutsunud talle õigeaegselt kiirabi.

Ta on nii haige, et ei suudaks füüsiliselt eest ära joosta ja põgeneda.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.09.2021 määrusega PPA taotluse ja pikendas X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 10.10.2021.

VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel on võimalik kinni pidada üksnes isikut, kes on rahvusvahelise kaitse

taotleja VRKS-i mõttes (vt Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1697). Rahvusvahelise

3-21-1607

4(13)

kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, millises liikmesriigis isik viibib. Asjaolu, et isiku suhtes

on tehtud ühes liikmesriigis üleandmisotsus, ei kaota tema taotleja staatust, kui tema

rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis pooleli (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas

C-322/19 ja C-385/19, The International Protection Appeals Tribunal jt, p 64). Hispaania

Migratsiooniamet kinnitas 27.07.2021 saadetud vastuskirjas, et vastavalt Dublini III määruse

art 22 lg-le 7 tunnustab ta oma vastutust X vastu võtta. Seega on X rahvusvahelise kaitse taotleja

staatuses.

VRKS § 361 lg 2 p 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2. Võttes

arvesse, et X on võimalik toimetada Hispaaniasse eelduslikult ühe või kõige enam kahe nädala

jooksul, ei ole ajavahemik kinnipidamiskeskuses viibimiseks pikk. Samas puudub veendumus,

et võimalik oleks kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid. X on

kasutanud varem ebaseaduslikke viise Euroopas viibimiseks ning liikmesriikide vahel

liikumiseks. Lisaks oli X soov jõuda Soome, mistõttu ei saa välistada, et X võib proovida

Hispaaniasse saatmise vältimiseks Eestist lahkuda. Põgenemisohtu suurendab fakt, et isik üritas

siseneda Eestisse võltsitud Rumeenia passiga ja esinedes valenime all. Samuti ei ole põhjust

arvata, et isik ei saaks vajadusel kinnipidamiskeskuses vajalikku arstiabi. X tervislik seisund

(taastumine neerukivide operatsioonist, võimalik täiendava uroloogilise operatsiooni ja ravi

vajadus) ei takista tema üleandmist Hispaaniale. Isik on saanud Eestis esmaabi ega viibi

eluohtlikus seisundis. Edasise ravivajaduse korraldab Hispaania Kuningriik. Puudub alus

kahelda Hispaania meditsiinisüsteemi võimekuses X-le adekvaatset meditsiinilist abi osutada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. X palub 22.07.2021 (täiendatud 11.08.2021 ja 25.08.2021) määruskaebuses halduskohtu

15.07.2021 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja

vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Määruskaebusele on lisatud taotlus tunnistada X seoses

tema halva tervisliku seisundi ja kõrge eaga haavatavaks isikuks VRKS § 151 lg 1 mõttes.

PPA ega kohus ei ole piisavalt põhjendanud põgenemise ohu esinemist. Põgenemisohu

hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise

vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr

3-19-415/44, p 11 ja seal viidatud praktika; 31.05.2021 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13).

Vältida tuleb automaatseid järeldusi, nt et ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine

viitavad põgenemise ohule (vt Euroopa Komisjoni soovitus (EL) 2017/2338, 16.11.2017). Jääb

arusaamatuks, miks ei ole PPA ega kohus kaalunud ega arutanud teiste järelevalvemeetmete

kohaldamist, nt Vao keskusesse paigutamist või võimalust elada abikaasa juures Tallinnas (vt

Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). X ei esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlust kohe, kuna ei olnud sellest võimalusest teadlik, nagu ta ka kohtuistungil kinnitas.

Samuti kinnitas ta kohtuistungil, et esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna tal ei ole võimalik

Venemaale minna ja ta kardab, et Hispaanias antakse ta Venemaale välja.

Kohus ei ole arvestanud asjaoludega, et X-l on olnud mitu südameinfarkti ning et talle on tehtud

südameoperatsioon, mida ta kinnitas samuti kohtuistungil, ning ta peab käima pidevalt

tervisekontrollis. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamine võib X tervislikku seisukorda veelgi

halvendada, kuna tekitab stressi. X-l on lisaks südameprobleemidele maksas kivid. Talle kutsuti

kinnipidamiskeskusesse kiirabi ning ta toimetati seoses sellega Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse

(PERH). X-le on maksa paigutatud kateetrid ja vajalikud seadmed ning teda opereeriti seoses

maksast kivide eemaldamisega. X toimetati uuesti PERH-i 09.08.2021 ning teda ootab 2–3

nädala pärast uus operatsioon täiendavalt maksast kivide eemaldamiseks. X vajab praegu

pidevat hoolt ning teistsugust toitu, kui pakutakse kinnipidamiskeskuses. Lisaks on X-l

esinenud pearinglus ja ta on selle tõttu korduvalt kukkunud, samuti on tal esinenud teadvuse

kaotust ning ta vajab kõrvalist abi. Kinnipidamiskeskuses ei viibi arsti, vaid meditsiiniline

3-21-1607

5(13)

personal, kellel ei ole seadmeid ega tõsisemaid ravimeid hädaolukorraks. X-le selgitati

korduvalt, et mingit hoolt temale ei pakuta ning vajaduse korral kutsutakse kiirabi. Arvestades

X tervislikku seisundit, ei saa ta loota sellele, et kiirabi õigeks ajaks kohale jõuab. X EMO-

kaardis on samuti toonitatud, et kaebuste süvenedes pöörduda EMO-sse. Seega on tõenäoline

ja eeldatakse, et tema seisukord võib veelgi halvemaks muutuda.

PPA oleks pidanud täiendavalt kohaldama VRKS §-i 151 või oleks seda pidanud tegema pärast

X tervise halvenemist. PPA ei ole seda aga teinud, millega rikub head haldustava, pidades

tõsiste terviseriketega isikut kinni kinnipidamiskeskuses, kus tema ravivõimalused,

olmetingimused ja toit ei vasta tema vajadustele.

X abikaasa elab praegu Tallinnas XXX ning temal on meditsiiniline haridus ja oleks võimalik

X eest hoolitseda. Samuti on nii X-l kui ka tema abikaasal rahalised võimalused pikendada

elukoha broneeringut.

10. PPA palub 19.08.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus

muutmata.

Isik ei kuulu vanuse ega tervisliku seisundi tõttu automaatselt erivajadusega taotlejate hulka.

X-l on neerukivid ja ta vajab neerukivide eemaldamiseks operatsiooni, kuid haigus pole niivõrd

raske, et vajaks erakorralist sekkumist. Isik on operatsiooni üldjärjekorras ja tema operatsiooni

aega pole veel määratud. X ei ole erivajadustega taotleja VRKS-i mõttes, kuna tal ei ole east

tulenevaid erivajadusi ning neerukivide omamine ei ole PPA hinnangul raske haigus. PPA on

taotlejale taganud vajaliku meditsiiniline järelevalve, ravimid ja uuringud jälgimaks isiku

tervislikku seisundit. Seega on arvestatud taotleja erivajadusi ka ilma, et PPA oleks tuvastanud

ning fikseerinud isiku erivajaduse. Samasugust meditsiinilist järelevalvet tagatakse kõikidele

kinnipidamiskeskuses kinni peetud välismaalastele ja selleks ei pea olema rahvusvahelise kaitse

taotleja. X ei ole esile toonud, kas tema erivajaduste hindamine on mõjutanud menetluse

õiguspärasust või rahvusvahelise kaitse kohta tehtud otsuse usaldusväärsust ega seda, millised

erivajadusi talle pole tagatud või millest ta on ilma jäänud.

X ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema abikaasal on meditsiiniline haridus. Selle

omamine

ei

taga

ka

vajalikku

meditsiinilist

järelevalvet

ega

medikamente.

Kinnipidamiskeskuses viibimisel on isikule tagatud igapäevane meditsiiniline järelevalve nii

arsti (esmaspäevast reedeni) kui ka õe (esmaspäevast pühapäevani) olemasoluga.

Nii kohus kui ka PPA on piisavalt põhjendanud X põgenemisohtu. Isikule selgitati kogu VSS

alusel toimuva menetluse ajal, et tal on õigus iga hetk esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. X

otsustas seda teha alles siis, kui PPA andis teada, et talle kohaldatakse sissesõidukeeldu. X oli

teadlik, kus ja millal saab esitada rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna ta on selle esitanud kahes

erinevas EL liikmeriigis. Kuna X on esitanud esimese rahvusvahelise kaitse taotluse Hispaanias

ja ta kuulub Hispaaniale üleandmisele, siis tema osas ei toimu sisulist menetlust. Kui isikut

hakatakse üle andma, siis saadetakse Hispaaniale ka info taotleja võimalike erivajaduste kohta.

X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 15.07.2021. PPA esitas Hispaaniale tagasivõtupalve

22.07.2021 ja samal päeval vastas Hispaania, et on nõus isiku vastu võtma. PPA andis

09.08.2021 isikule seoses Hispaaniale üleandmisega võimaluse arvamuste ja vastuväidete

esitamiseks tähtajaga 17.08.2021. Seejärel teeb PPA otsuse. Kui isikul ei ole vastuväiteid,

antakse ta Hispaaniale üle, vastasel juhul peab ta pöörduma kohtusse. Kuna menetlus toimub

eesti keeles ja isiku emakeel on vene keel, siis tuleb arvestada ka tõlkimisele kuluvat aega.

Seega on PPA teinud taotlejaga seotud toiminguid nii kiiresti kui võimalik.

11. X palub 16.09.2021 määruskaebuses halduskohtu 10.09.2021 määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest.

3-21-1607

6(13)

X on oma avaldustes korduvalt toonitanud ja esitanud tõendid, et tema tervislik seisund on

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal halvenenud. Tervisliku seisundi halvenemise põhjuseks on

sealse meditsiinilise abi mittepiisav kvaliteet. Kohus jättis arvestamata, et PPA tühistas X

operatsiooni aja ebaseaduslikult, omaalgatuslikult ning temaga kooskõlastamata. PPA oleks

pidanud tema suhtes kohaldama VRKS § 151 lg-t 1. Kohus ei ole arvestanud asjaolu, et X-l on

olnud mitu südameinfarkti ja talle on tehtud südameoperatsioon, mistõttu peab ta käima

pidevalt tervisekontrollis. Samuti ei ole kohus arvestanud, et talle on kinnipidamiskeskusse

kutsutud korduvalt kiirabi. Tervislikust seisukorrast lähtuvalt vajab ta pidevat hoolt ning

teistsugust toitu, kui pakutakse kinnipidamiskeskuses.

X-l ei ole märkimisväärset põgenemisohtu. Ainuüksi kaebaja tervislik seisund ei võimalda

temal põgeneda. Arusaamatuks jääb kohtu hinnang, et kaebaja kinnitus, et ta

kinnipidamiskeskusest ei põgeneks, ei ole usaldusväärne (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus

asjas nr 3-19-415, p 9). Kohus ei ole põhistanud, miks on vajalik kaebaja kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamine. Mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad

olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll

kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla

kinnipidamise pikendamiseks piisav ja haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole

põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus asjas

nr 3-17-792, p-d 18.3 ja 18.4). VRKS § 361 lg 1 p-des 1 kuni 5 ja 7 loetletud toimingud on

võimalikud ka siis, kui ei kohaldata kinnipidamiskeskusse paigutamist (Riigikohtu 29.01.2015

määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12).

12. PPA palub 22.09.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 10.09.2021

määrus muutmata.

Seni on X tervislik seisund olnud piisavalt hea, mis võimaldab tal osaleda ka aktiivsetes

tegevustes (nt jalgpalli mängimine). Seetõttu ei ole PPA leidnud, et isik oleks erivajadustega.

Meditsiiniline

järelevalve

tagatakse

kõikidele

kinnipidamiskeskuses

kinni

peetud

välismaalastele. X ei ole välja toonud, millistest tagatistest on ta ilma jäänud. Tervislik seisund

on võimaldanud isikul osaleda jalgpallimängus, mis eeldab aktiivset liikumist. PPA hinnangul

ei ole X üldine tervis halvenenud. Kinnipidamiskeskusele meditsiiniteenust osutava arsti

17.08.2021 e-kirja kohaselt on isiku vererõhk läinud korda, kuid on diagnoositud neerukivitõbi.

Neerukivitõbi kujuneb välja pika aja jooksul (vt https://haiglateliit.ee/patsientide-

infomaterjalid) ja neerukivid pidid olema isikul seega enne kinnipidamiskeskusse paigutamist,

kuigi need diagnoositi keskuses viibimise ajal. X ei ole kinnipidamiskeskuses viibimise ajal

saanud infarkti ega vajanud uut südameoperatsiooni. Varem ei ole isiku tervislik seisund

takistanud tal loata Schengeni liikmesriigist lahkumast. Kinnipidamiskeskuses osutab

meditsiiniteenust õde ja arest. Õde käib kohal iga päev ning arst viis korda nädalas. Kui isikutel

peaks väljaspool meditsiinipersonali tööaega tekkima probleemid tervisega, mis nõuavad

kiireloomulist sekkumist, siis kutsutakse kiirabi. X on saanud iga kord meditsiinilist abi.

Kinnipidamisel arvestatakse isikute erivajadusi (nt tagatakse erimenüü), kui need on

põhjendatud. X ei ole esile toonud, millist teistsugust toitu või igapäevast hoolt ta vajab.

Operatsiooniaja tühistamine ei olnud ebaseaduslik. Isik tuleb vabastada esimesel võimalusel

kinnipidamisasjaolude ära langemisel, mitte siis, kui see talle on mugav või sobiv. PPA lähtus

heast usust, et isik vabastatakse esimesel võimalusel, s.o 16.09.2021, ning antakse üle

Hispaaniale. PPA peab üleandmisel arvestama mitmete tingimuste ja piirangutega (taotluse

tagasilükkava otsuse jõustumine, Hispaania Migratsiooniameti vastuvõtutingimused, otselennu

puudumine, transiidiloa taotlemine, lennupiletite olemasolu). PPA oli veendunud, et isiku

üleandmine toimub enne 23.09.2021 määratud operatsiooniaega. PPA broneeris esimesed

lennupiletid 06.09.2021, kuid tasumise hetkeks olid piletid välja müüdud. PPA üritas

täiendavalt kahel korral (20.09.2021 ja 21.09.2021) isiku üleandmist korraldada Saksamaa

3-21-1607

7(13)

kaudu. Saksamaa ei andnud transiidiluba, kuna isikut on Saksamaal kriminaalkorras karistatud

(vt Nõukogu direktiiv 2003/110/EÜ art 3 lg 3 p a). X varjas seda infot PPA eest. PPA ei oleks

Saksamaad transiitriigina kasutamist kaalunud, kui see teave oleks enne teada olnud. Seega on

X andmeid varjates pikendanud oma kinnipidamiskeskuses kinnipidamist. Kohus on

arvestanud, et X ei jää ilma vajalikus ravist, vaid seda tagab talle Hispaania.

Kohus ei andnud luba ega vastutaja ei ole taotlenud kaebaja kinnipidamist usalduse puudumise,

vaid põgenemisohu esinemise tõttu. PPA taotles kinnipidamise tähtaja pikendamist VRKS §

361 lg 2 p 7 alusel, sest oli jätkuvalt veendunud, põgenemisohu tõttu on vaja kaebaja kinni

pidada Hispaania Kuningriigile üleandmise eesmärgil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Tallinna Halduskohtu 15.07.2021 määrus

13. Määruskaebuse esitaja on koos määruskaebuse täiendustega esitanud järgmised tõendid: X-

le väljastatud suunamiskiri PERH Mustamäe korpuse uroloogia osakonda, X abikaasa elukoha

eest broneeringu tasumine. Täiendavalt esitas X 25.08.2021 ringkonnakohtule tõendina EMO-

kaardid. Määruskaebuse esitaja soovib nende dokumentidega tõendada, et tema tervislik

seisund ei luba tal kinnipidamiskeskuses viibida ning et tal oleks olemas elamiskoht Tallinnas

oma abikaasa juures. PPA on vastusega koos esitanud ringkonnakohtule PPA

kinnipidamiskeskuses arstiteenust osutava arsti MM vastused X terviseseisundi kohta. Tõendid

omavad haldusasja lahendamisel tähtsust. Seetõttu võtab ringkonnakohus koos määruskaebuse

ja PPA vastusega esitatud tõendid HKMS § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt asja

materjalide juurde.

14. PPA taotles X kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, kuna esinevad VRKS

§ 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus leidis, et nendel alustel on

isiku kinnipidamine põhjendatud. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib isikut kinni pidada § 361 lg-s

2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

tõhusalt kohaldada. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu

vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; ning p 5 järgi siis,

kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 361 lg 21 järgi

käsitatakse sama paragrahvi lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68

nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest EL liikmesriigist. PPA tugines oma

taotluses VSS § 68 p-le 6, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane

on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja

käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohtuistungil (istungi protokoll kell

15:37:58, dtl 65) täpsustas PPA, et tugineb põgenemisohuga seoses VSS § 68 p-le 9, mille

kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või

teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. PPA põhjendas, et X on enda ütluste kohaselt

alustanud rahvusvahelise kaitse taotlemise menetlust Hispaanias ja tema kohta ei ole veel tehtud

otsust, kuid taotluse menetlemise ajal ei ole isikul õigust menetlevast riigist lahkuda.

15. PPA on vastuses määruskaebusele selgitanud, et 22.07.2021 esitas PPA Hispaaniale Dublini

III määruse alusel X tagasivõtmise palve ja samal päeval andis Hispaania isiku vastuvõtmiseks

nõusoleku, mistõttu kavatseb PPA isiku ka Hispaaniale üle anda (dtl 164-165). Riigikohus on

leidnud, et sellisel juhul on tegemist isiku üleandmismenetlusega Dublini III määruse alusel ja

kinnipidamise õiguslikuks aluseks saab sõltuvalt isiku staatusest olla VRKS § 361 lg 2 p 7

koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja VSS §-ga 68 või Dublini III määruse art 28

koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68 (Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr

3-21-1607

8(13)

3-20-1943, p 22). Kuna halduskohus andis X kinnipidamiseks loa VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel, kuid asjaoludest nähtuvalt on isikut tegelikult kinni peetud Dublini III määruse alusel

üleandmise eesmärgil, ei ole halduskohus kinnipidamise loa andmisel tuginenud õigele

õiguslikule alusele. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas isiku kinnipidamine on

ekslikule õiguslikule alusele tuginemisel olnud lubatav.

16. Riigikohtu seisukoha järgi ei saa olukorras, kus välismaalase õiguslik staatus asendub

asjaolude muutumise tõttu kohtumenetluse käigus uue staatusega ja seeläbi muutub ka tema

suhtes kohalduv kinnipidamisrežiim (nt kui päritoluriiki tagasisaadetava isiku staatus asendub

teisele liikmesriigile üleantava isiku staatusega), kõrgemalseisev kohus isiku kinnipidamise

õiguslikku alust muuta. Riigikohtu hinnangul oleks tegemist isiku kinnipidamiseks uue loa

andmisega, sest kohus, kes varem loa andis, kontrollis kinnipidamise lubatavust teise

normistiku alusel ja lähtudes loa andja poolt kinnipidamisele seatud eesmärgist (Riigikohtu

08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1697, p 31). Kui kõrgemalseisev kohus ei saa isiku

kinnipidamise õiguslikku alust muuta, ei ole isiku kinnipidamine ilma uue halduskohtu loata

järelikult lubatav. Seega tuleb kontrollida, kas praegusel juhul on kinnipidamise õigusliku aluse

muutmine võimalik. Sealjuures tuleb eeskätt kontrollida, kas muutunud on isiku õiguslik

staatus, kinnipidamise eesmärk ja kas ekslikule õiguslikule alusele tuginemine mõjutas

kinnipidamise tähtaega (Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1943, p 23).

17. Asjaoludest nähtub, et X oli vahetult enne seda, kui PPA halduskohtult tema kinnipidamist

ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist taotles, esitanud taotluse rahvusvahelise kaitse

saamiseks. PPA tegi 24.08.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, mis

tehti isikule teatavaks 03.09.2021 ja mille edasikaebamise tähtaeg oli seega 13.09.2021 (VRKS

§ 251 lg 1, vt dtl 214, 233). Seega oli X vähemalt kuni 13.09.2021 rahvusvahelise kaitse taotleja

staatuses (VRKS § 3 lg 1 ja § 31 lg 1 p 1). Tema teisele EL liikmesriigile üleandmise eesmärgil

kinnipidamine oleks järelikult olnud lubatav VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel koostoimes

VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja VSS §-ga 68. Seega ei olnud X õiguslik staatus pärast Hispaaniale

üleandmise taotluse tegemist muutunud ja ka tema uus kinnipidamise alus sisaldub VRKS-s.

18. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei muutunud ka X kinnipidamise eesmärk. X

selgitas ise halduskohtu istungil, et on esitanud Hispaanias rahvusvahelise kaitse taotluse

(kohtuistungi protokoll kell 15.53.59, dtl 65). Samuti saab PPA selgitustest järeldada, et kuigi

Hispaanialt ei olnud veel saadud vastust isiku tagasi- või vastuvõtmise kohta, peeti väga

tõenäoliseks, et isikut tuleb kinni pidada just Dublini III määruse alusel üleandmise eesmärgil

(vt 15.07.2021 istungi protokoll, kell 16:01:37, dtl 66). Dublini III määruse art 28 lg 3 teisest

lõigust tulenevalt võib isikut üleandmise eesmärgil kinni pidada ka juba enne vastu- või

tagasivõtmispalve esitamist (Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1697, p 21). Seega

võis PPA sel eesmärgil kinnipidamise luba taotleda juba enne 22.07.2021, kui Hispaaniale

palve esitati.

19. Riigikohus on selgitanud, et VRKS § 361 lg 2 p 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Dublini III

määruse art 28 lg-ga 2. See tähendab, et isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes

juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht ning on täidetud muud Dublini III

määruse art-s 28 sätestatud tingimused (Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1943, p

22). Halduskohus on määruses osutanud sellele, et X saabus Eestisse võltsitud dokumenti

kasutades, olles juba varem lahkunud Hispaaniast, kus teda ähvardab varjupaigamenetluse

tulemusel Venemaale väljasaatmise oht. Samuti üritas X sõita Soome, kuhu sisenemiseks on

talle kehtestatud sissesõidukeeld. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selline käitumine

annab põhjust arvata, et X ei jääks Eestisse enda väljasaatmist ootama, vaid prooviks vajaduse

korral ebaseaduslikult lahkuda endale sobivasse EL liikmesriiki. Sealjuures on nendest

asjaoludest tulenevalt tema põgenemisoht märkimisväärne (vrd Riigikohtu 08.06.2021 määrus

asjas nr 3-20-1943, p 24). Riigikohus on leidnud (29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p

3-21-1607

9(13)

18), et põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida

majutamiskeskusse paigutamine, kus isik peab VRKS § 34 lg 5 järgi viibima kella 22.00-st kuni

6.00-ni, ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ning

kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Seega nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga, et põgenemisohust tulenevalt ei olnud võimalik kohaldada

muid järelevalvemeetmeid, nt lubada isikul viibida Vao majutuskeskuses või abikaasa juures

hotellis.

20. Dublini III määruse art 28 lg 3 järgi tuleb kinnipeetu vabastada kuue nädala jooksul ajast,

mil teine liikmesriik rahuldas kaudselt või otseselt palve asjaomane isik vastu või tagasi võtta,

või ajast, mil vaidlustamise või läbivaatamise peatav toime vastavalt art 27 lg-le 3 lõpeb. PPA

24.08.2021 otsusega kohustati X lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse Hispaania

Kuningriiki. Nagu eespool märgitud, lõppes selle vaidlustamise peatav toime otsuse

edasikaebamise tähtaja möödumisega 14.09.2021. Seega ei olnud PPA halduskohtu lubatud

kinnipidamise tähtajaks (15.09.2021) veel Dublini III määruse art 28 lg-s 3 etteantud

kinnipidamise ajapiirangut ületanud ning ekslikule õiguslikule alusele tuginemine

kinnipidamise tähtaega ei mõjutanud.

21. Dublini III määruse art 28 lg 4 kohaselt kohaldatakse kinnipeetud isikute suhtes

kohaldatavate kinnipidamistingimuste ja tagatiste suhtes direktiivi 2013/33/EL artikleid 9, 10

ja 11. Need artiklid käsitlevad kinnipeetud taotleja tagatisi, kinnipidamistingimusi ning

haavatavate isikute ja vastuvõtu erivajadustega taotlejate kinnipidamist. Eesti on

rahvusvahelise kaitse, sh haavatavate isikute ja vastuvõtu erivajadustega taotlejate vastuvõttu

ja kinnipidamist puudutavad direktiivi 2013/33/EL sätted VRKS muudatustega siseriiklikkusse

õigusesse üle võtnud1, järelikult ei muutunud praegusel juhul ekslikule õiguslikule alusele

tuginemine ka puudutatud isiku kinnipidamistingimusi ja -tagatisi, sest teda peetakse endiselt

kinni VRKS alusel (vt Riigikohtu 08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1697, p 32).

22. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kinnipidamise õigusliku aluse muutmine on

praegusel juhul võimalik ja X kinnipidamist halduskohtu 15.07.2021 määruse alusel ei muutnud

õigusvastaseks asjaolu, et PPA ja halduskohus ekslikule õiguslikule alusele tuginesid.

23. Kontrollida tuleb ka, kas halduskohus oleks pidanud kinnipidamise loa andmisest

keelduma X tervisliku olukorra tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et

halduskohus ei arvestanud isiku kinnipidamisel tema terviseseisundit, täpsemalt seda, et X-l on

olnud mitu südameinfarkti, talle on tehtud südameoperatsioon ning ta peab käima pidevalt

tervisekontrollis. Kinnipidamiskeskuses tuleb kinnipeetavale tagada tervisekontrolli ja vajalike

tervishoiuteenuste kättesaadavus alalise ravipunkti ja perearsti kvalifikatsiooniga isiku kaudu

ning vajaduse korral tuleb kinnipeetav suunata ravile (VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269).

Halduskohus on seega õigesti asunud seisukohale, et kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud

piisav meditsiiniline abi ja järelevalve määral, mis ei ole tagatud nt isiku hotellis elades.

Terviseprobleemide olemasolu ei välista rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskuses

kinnipidamist, kui PPA suudab isikule vajaliku meditsiinilise abi ja toe tagada (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26.03.2019 määrus asjas nr 3-19-376, p 12; Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020

määrus asjas nr 3-20-2133, p 20).

24. Asja materjalidest nähtub, et X terviseseisund on pärast halduskohtu 15.07.2021 määrust

kinnipidamiskeskuses viibimise ajal muutunud ja seega võib olla siiski tekkinud vajadus tema

keskusest vabastamiseks. Määruskaebuse kohaselt on X-le maksa paigutatud kateetrid, teda

opereeriti seoses maksast kivide eemaldamisega ning teda ootab 2–3 nädala pärast uus

operatsioon täiendavalt maksast kivide eemaldamiseks. Lisaks on X-l esinenud pearinglus ja ta

1 Vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(81 SE) eelnõu seletuskiri, lk 2–3.

3-21-1607

10(13)

on selle tõttu korduvalt kukkunud, samuti on tal esinenud teadvuse kaotust ning ta vajab

kõrvalist abi. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole võimalik talle kinnipidamiskeskuses

vajalikku hoolt tagada.

25. Kohtule esitatud EMO-kaartide kohaselt on X käinud PERH-is arstlikul läbivaatusel

04.08.2021, kust ta suunati uroloogi vastuvõtule 09.08.2021 (dtl 183). PERH-is diagnoositi tal

põhihaigusena kusejuhakivi ja kaasuva haigusena hüdronefroos neeru ja kusejuha

kalkuloosobstruktsiooniga (dtl 181). EMO-kaardile on 05.08.2021 toimunud uuringuna

märgitud nefrostoomi paigaldamine (dtl 184). Arst ÜZ 09.08.2021 koostatud ambulatoorse

epikriisi kohaselt on X-l põhihaigusena diagnoositud neerukivi koos kusejuhakiviga ja talle on

näidustatud „vas ureeteroskoopia + fiiber-renoskoopia“ (dtl 189) ning sama arst on 09.08.2021

väljastanud ka suunamiskirja PERH Mustamäe korpuse uroloogia osakonda, kuhu samas

haiglasse tuleku kuupäeva ei ole märgitud (dtl 143). Uuesti on X käinud EMO-s arstlikus

kontrollis 16.08.2021, kus tal diagnoositi põhihaigusena neerukivi koos kusejuhakiviga ja

kaasuva haigusena healoomuline paroksüsmaalne peapööritus e vertiigo (dtl 197).

Kompuutertomograafia uuringu vastuse kokkuvõttena on märgitud „aktuaalse leiuta“ ning

rindkere röntgenülesvõtte kokkuvõttena „normile vastav leid“ (dtl 199–200). Ravisoovitustena

on 16.08.2021 EMO-kaardile märgitud järgmist: „Peapöörituse osas jääb kahtlus

healoomulisele paroksüsmaalsele peapööritusele. Epley manöövrid – antud pt-le kaasa.

Uroloogilise poole pealt akuutset ei ole. Jätkab ravi plaanilises korras. Kui kaebused süvenevad,

seisund halveneb, pöörduda tagasi EMO-sse“ (dtl 201). Kohtule esitatud dokumentidest ei

järeldu seega, et X terviseseisund oleks selline, mis vajaks erakorralist sekkumist. PERH-is

uuringuid teinud arstid ei ole pidanud vajalikuks viivitamatut opereerimist. Samuti pole nad

pidanud vajalikuks jätta X peapöörituse tõttu haiglaravile või määrata selleks muud ravi peale

soovituse teha Epley manöövreid.

26. Kirjeldatud terviseandmete põhjal leiab ringkonnakohus, et ka X terviseseisundi

muutumine pärast halduskohtu määruse tegemist ei anna alust tema kinnipidamiskeskusest

vabastamiseks. X-le on vajalik meditsiiniline abi endiselt tagatud. Kinnipidamiskeskuses

arstiteenust osutava arsti hinnang, et X ei vaja erimenüüd ega pidevat hoolt ja ei ole vajanud ei

erakorralist ega statsionaarset ravi (dtl 169), ei ole PERH-i arstide hinnangutega vastuolus. X

terviseseisundit kontrollitakse ja talle tagatakse ettenähtud ravi (tabletid, sidumine)

igapäevastel visiitidel õe või arsti juurde (dtl 169). Nagu nähtub EMO-kaartidest, on isik

põhjalikumate uuringute tegemiseks ja ravi saamiseks viidud mitu korda EMO-sse, samuti

eriarsti visiidile. Kuna X on operatsiooni üldjärjekorras, ei nähtu ringkonnakohtule, et

kinnipidamiskeskusest vabanedes oleks isikule erakorraline abi tagatud kiiremini. Ka sel juhul

peaks ta terviseseisundi halvenedes kutsuma kiirabi ja pöörduma EMO-sse.

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista X-le paigaldatud nefrostoom põgenemisohtu. Kuigi

nefrostoom vajab hooldust, ei takista see üldjuhul liikumist vm tegevusi2. See, et X abikaasal

on meditsiinilised teadmised ja oskus tema eest hoolitseda, räägib pigem selle poolt, et

vabaduses olles võidakse liikuda edasi mõnda teise EL liikmesriiki.

28. Vastuseks määruskaebusele lisatud taotlusele tunnistada X seoses tema halva tervisliku

seisundi ja kõrge eaga haavatavaks isikuks VRKS § 151 lg 1 mõttes, on PPA õigesti märkinud,

et vanus ja tervislik seisund ei muuda isikut automaatselt erivajadusega isikuks. ÜRO Pagulaste

Ülemvoliniku Ameti Kesk-Euroopa esinduse korraldatud projekti aruandes on selgitatud, et

direktiivi 2013/33/EL art-s 21 sätestatud näidisloetelu isikutest, kes suure tõenäosusega on

erivajadusega taotlejad, on pigem illustratiivne ja loetletud gruppi kuuluvad isikud ei pruugi

2 Vt nt nefrostoomiga patsiendile koostatud PERH-i juhised

https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/Nefrostoom_ja_epitsustostoom_0.pdf

3-21-1607

11(13)

seetõttu automaatselt vajada kõiki ettenähtud tagatisi.3 Sealjuures eristatakse materiaalseid (nt

taotleja eriolukorda arvestavad majutustingimused, meditsiinilised teenused) ja menetluslikke

eritagatisi (nt abi osutamine taotluse esitamisel, spetsiifiliste intervjueerimismeetodite

kasutamine).4 Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et lisaks materiaalsetele vajaks X ka

menetluslikke eritagatisi. Samuti ei nähtu, et X-l oleks jäänud vajalik meditsiiniline abi saamata

seetõttu, et PPA ei ole teda lugenud erivajadusega taotlejaks VRKS § 151 lg 1 tähenduses. PPA

on isikule taganud vajaliku meditsiinilise järelevalve, ravimid ja uuringud. Arvestatud on tema

vanusest ja terviseseisundist tulenevaid erivajadusi. Haavatavaks isikuks tunnistamine ei

tähenda ka automaatselt, et tema puhul on kinnipidamine välistatud, vaid esmatähtis on sellise

isiku kinnipidamisel tema erivajaduste arvestamine ja olukorra jälgimine (vt VRKS § 363 lg 4,

direktiivi 2013/33/EL art 11 lg 1).

29. Määruskaebuse esitaja on taotlenud, et kohus annaks alternatiivselt PPA-le loa tema

kinnipidamiseks nii, et tal võimaldataks viibida PERH-i haigla statsionaaris kuni kinnipidamise

aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Ringkonnakohus märgib, et

kinni peetava rahvusvahelise kaitse taotleja majutamise väljapoole kinnipidamiskeskust ei

otsusta kohus, vaid kinnipidamiskeskuse juhataja (vt VRKS § § 363 lg 3). Lisaks ei ole alust

isikul PERH-is viibida nii kaua, kui arst ei ole teda statsionaarsele ravile suunanud.

30. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et X kinnipidamine kaheks kuuks oli

põhjendatud ja proportsionaalne. X määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

15.07.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi.

Tallinna Halduskohtu 10.09.2021 määrus

31. PPA on 22.09.2021 vastusega esitanud ringkonnakohtule 09.09.2021 ja 10.09.2021

transiidiloa taotlused, millelt on näha, et Saksamaa on keeldunud transiidiloa andmisest.

Seetõttu ei ole saanud PPA korraldada X üleandmist Hispaaniale, mis oli planeeritud teha

20.09.2021 või 21.09.2021. Tõendid omavad haldusasja lahendamisel tähtsust. Seetõttu võtab

ringkonnakohus PPA vastusega esitatud lisad HKMS § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 kohaselt

asja materjalide juurde.

32. Halduskohus leidis, et PPA taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks on põhjendatud, kuna esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 7 nimetatud kinnipidamise

alus. Halduskohus on sealjuures märkinud, et VRKS § 361 lg 2 p 7 tuleb tõlgendada kooskõlas

Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 ja seda saab kohaldada vaid siis, kui kinni peetakse

rahvusvahelise kaitse taotlejat. Halduskohus leidis, et kuna Hispaania Migratsiooniamet

kinnitas 27.07.2021 saadetud vastuskirjas, et vastavalt Dublini III määruse art 22 lg-le 7

tunnustavad nad oma vastutust X vastu võtta, on X rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses.

33. PPA 08.09.2021 halduskohtule esitatud taotluse ja 24.08.2021 rahvusvahelise kaitse

taotluse tagasilükkamise otsuse kohaselt (dtl 213, 228) esitas PPA 22.07.2021 Hispaania

Migratsiooniametile Dublini III määruse art 12 lg 4 kohaselt vastuvõtmispalve. Hispaania

Migratsiooniameti 27.07.2021 kirjast nähtuvalt nõustus Hispaania X vastuvõtmisega Dublini

III määruse art 22 lg 7 alusel (dtl 221). Vastuvõtmispalve (art 21) saab liikmesriik esitada teisele

liikmesriigile juhul, kui isik pole mõnele teisele liikmesriigile rahvusvahelise kaitse taotlust

esitanud ning riik, kus isik asub, leiab, et teine liikmesriik vastutab rahvusvahelise kaitse

taotluse läbivaatamise eest. Samas juhul, kui isik on esitanud varem rahvusvahelise kaitse

taotluse mõnes teises liikmesriigis, saab isiku asukohariik esitada liikmesriigile, keda ta peab

3 Katsapaou, C., “Response to Vulnerability in Asylum”, UNHCR, Regional Representation for Central Europe,

Budabest, 2013, lk 34, kättesaadav aadressil https://www.refworld.org/pdfid/56c444004.pdf

4 Vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(81 SE) eelnõu seletuskiri, lk 16-17.

3-21-1607

12(13)

vastutavaks liikmesriigiks, isiku tagasivõtmispalve (art-d 23 ja 24, vt Riigikohtu 08.06.2021

määrus asjas nr 3-20-1697, p-d 16-17). Kuna PPA esitas Hispaaniale vastuvõtmis-, mitte

tagasivõtmispalve ning Hispaania ei ole oma vastuses täpsustanud, millisel alusel ta end

vastutavaks liikmesriigiks peab, ei võinud halduskohus olla veendunud selles, et X Hispaanias

rahvusvahelise kaitse taotleja seisundis on ja tema kinnipidamine seega VRKS § 361 lg 2 p 7

alusel lubatav on. Ringkonnakohtu hinnangul võis halduskohus sellegipoolest anda isiku

kinnipidamiseks loa VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel, sest määruse tegemise ajaks ei olnud veel PPA

24.08.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus jõustunud ja seega oli X

endiselt rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses (VRKS § 3 lg 1 ja § 31 lg 1 p 1).

34. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole X PPA 24.08.2021 otsuse peale halduskohtusse

kaebust esitanud. Kuna X sai PPA otsuse kätte 03.09.2021, ei saa teda alates 14.09.2021 seega

VRKS § 3 lg 1 alusel rahvusvahelise kaitse taotlejaks lugeda. Isegi kui juhtumi asjaolude põhjal

ei ole kindlust selles, et X on Hispaanias rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, on

ringkonnakohtu hinnangul tema kinnipidamine halduskohtu 10.09.2021 määruse alusel

sellegipoolest lubatav. Riigikohus on selgitanud, et rahvusvahelise kaitse taotleja

VRKS § 361 lg 2 p 7

alusel

(koostoimes

VRKS § 361 lg-tega 1

ja 21 ja

VSS §-ga 68)

kinnipidamisel kui ka muu kolmanda riigi kodaniku Dublini III määruse art 28 alusel

(koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68) kinnipidamisel on kinnipidamise

lubatavuse eeldused lõppastmes ühesugused (08.06.2021 määrus asjas nr 3-20-1943, p 22).

PPA on taotluses seoses põgenemisohuga tuginenud VSS § 68 p-le 9, mille põhjendatust on

ringkonnakohus halduskohtu 15.07.2021 määrusega seoses eespool juba jaatanud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades tema ebaseaduslikku liikmesriikide

vahel reisimist ja võltsitud reisidokumendi kasutamist, esineb X-l Dublini III määruse art 28 lg

2 kohane märkimisväärne põgenemisoht. Halduskohus on loa andmisel õigesti arvestanud ka

Dublini III määruse art-s 28 sätestatud ajapiirangut. Nagu eespool märgitud, tuleb määruse art

28 lg 3 järgi kinnipeetu vabastada kuue nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas

kaudselt või otseselt palve asjaomane isik vastu või tagasi võtta, või ajast, mil vaidlustamise

või läbivaatamise peatav toime vastavalt art 27 lg-le 3 lõpeb. PPA 24.08.2021 otsuse

vaidlustamise peatav toime lõppes otsuse edasikaebamise tähtaja möödumisega 14.09.2021.

Järelikult ei ületa halduskohtu määrusega antud kinnipidamise tähtaeg 10.10.2021 Dublini III

määruse art 28 lg-s lubatud kinnipidamisega aega.

35. X ei ole 15.09.2021 määruskaebusega esitanud tõendeid terviseseisundi muutumise kohta.

Seega jääb ringkonnakohus terviseseisundit puudutavate määruskaebuse väidete osas eespool

esitatud

seisukohtade

juurde.

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtuga,

et

kinnipidamiskeskuses on X-le tagatud esmaabi ning isiku seisund ei ole eluohtlik. PPA on

Dublini III määrusest tulenevalt kohustatud X Hispaaniale üle andma esimesel võimalusel ja

lühikese aja jooksul. Edasise ravi eest vastutab Hispaania. Nagu halduskohus on märkinud,

puudub alus kahelda, et Hispaania ei suudaks tagada tarvilikku meditsiinilist abi. Halduskohus

on seega kinnipidamise pikendamisel õigesti arvesse võtnud ka Dublini III määruse art-s 28

ettenähtud kinnipidamistingimusi ja tagatisi.

36. PPA ei ole viivitanud X Hispaaniale üleandmisega. Nagu PPA on ka selgitanud, ei olnud

võimalik isikut üle anda enne, kui üleandmise kohta tehtud PPA otsuse edasikaebamise tähtaeg

oli möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA pärast seda viivitamata otsinud võimalusi,

et isik Hispaaniasse transportida. Kuna PPA ei osanud arvestada võimalusega, et Saksamaa X-

le transiidiluba ei anna, ei saa sellest tulenevat üleandmise edasilükkumist ka PPA-le ette heita.

Nagu eespool märgitud, on halduskohus 10.09.2021 määruse tegemisel õigesti arvestanud

ajalist piirangut, mille Dublini III määrus üleantava isiku kinnipidamisele ette näeb.

3-21-1607

13(13)

37. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et X kinnipidamine kuni 10.10.2021 on samuti

põhjendatud ja proportsionaalne. X määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

10.09.2021 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)