2-20-15099/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 9. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15099

Kohtuasi

Harku valla (Harku Vallavalitsuse kaudu) avaldus

täisealisele isikule X-le eestkoste seadmiseks ja

eestkostja

määramiseks

ning

X

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäeva-ringsele

erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu)

(registrikood 75014132), lepinguline esindaja Jelena

Mosin

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmmik

Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik D (isikukood XXXXXXXXXXX)

Sotsiaalkindlustusamet (registrikood 70001975)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina vastu X 11. aprillil 2021 esitatud haigusjuhtumi digitaalne väljavõte

perioodi 10. september 2020. a kuni 14. jaanuar 2021. a kohta.

2. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

3. Tühistada Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a määrus osas, millega maakohus

rahuldas täielikult avalduse (resolutsiooni p 1) ja määras X-le eestkostja nende

ülesannete täitmiseks, mis ei puuduta X tervise seisundist tulenevalt tema elu

korraldamist ja talle ravi tagamist (resolutsiooni p-d 7–10). Teha tühistatud osas

uus määrus, millega rahuldada avaldus osaliselt, seada X üle eestkoste üksnes tema

2-20-15099

tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata

eestkostja üksnes tema elu korraldamiseks tervist toetaval viisil.

4. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

4.1. Rahuldada Harku valla (Harku Vallavalitsuse kaudu) avaldus osaliselt.

4.2. Paigutada X tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele üheks aastaks alates 8. jaanuarist 2021, s.o kuni 8.

jaanuarini 2022 (k.a). Tunnistada määrus selles osas täidetavaks määruse

edastamisega Harku Vallavalitsusele. Teatada määrusest Pärnu Haigla

Psühhiaatriakliinikule.

4.3. Seada X üle eestkoste tema tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust

puudutavates küsimustes ning määrata tema eestkostjaks C. Eestkostja on

eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on eestkostetava

varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsmine oma ülesannete piirides.

4.4. Eestkostja ülesandeks on X elu korraldamine X tervist toetaval viisil, sh X-le

tervist toetavate elutingimuste ja ravi tagamine ning vajadusel selleks

sotsiaalteenuste taotlemine.

4.5. X saab aru perekonnaõiguslike ja varaliste tehingute õiguslikest tagajärgedest.

4.6. Kohus otsustab X üle seatud eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 8.

jaanuaril 2026.

5. Rahuldada C taotlus ja vabastada ta eestkostja ülesannetest. Kohustada C esitama

hiljemalt 1. detsembril 2021 Harju Maakohtule aruanne oma ülesannete täitmise,

sh X vara valitsemise kohta kuni eestkostja ülesannetest vabastamiseni. Määrata X

uueks eestkostjaks Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu). Määrus on selles osas

täidetav alates määruse edastamisest Harku Vallavalitsusele.

6. Peatada X kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamine kuueks kuuks alates 15. novembrist 2021 kuni 15. maini 2022

tingimusel, et X ei tarvita alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti

juhiseid, tarvitab määratud ravimeid ja käib vajadusel arsti vastuvõtul ning võtab

vastu tema tervist toetavaid teenuseid. Tunnistada määrus selles osas täidetavaks

alates määruse edastamisest Harku Vallavalitsusele.

7. Jätta riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ja kõik muud menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-20-15099

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 15. oktoobril 2020 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus seada viieks aastaks eestkoste täisealisele isikule X-le

(puudutatud isik I), määrata eestkostjaks C (puudutatud isik II) ning paigutada puudutatud isiku

I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

1.1. Avalduse kohaselt on esimesed andmed puudutatud isiku I psüühilise haigestumise kohta

1994. a-st. Kuni 2013. aastani oli puudutatud isiku I diagnoosiks bipolaarne meeleoluhäire ja

tema seisund oli rahuldav. Pärast seda on psüühiline haigus süvenenud ja diagnoositud on

skisoafektiivne häire. Puudutatud isik I avaldab sellest ajast alates suurusluulu, pidades ennast

tähtsaks arhitektiks ja ärimeheks. Samuti avaldab ta pidevalt ebarealistlikke plaane ja sooritab

ebasoodsaid tehinguid. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isiku I käitumine ebaadekvaatne,

agressiivne ja maniakaalsusele kalduv. Ebaadekvaatset käitumist süvendab alkoholi

tarvitamine. Puudutatud isik I on alates 2019. a-st jälgimisel ka kujuneva dementsuse kahtluse

tõttu. Seda kahtlust toetavad radioloogilise uuringu leid ja psühholoogi tehtud vaimse

võimekuse uuring. Puudatud isikul I ei ole paranemislootust.

1.2. Puudutatud isik I on viibinud kümme korda psühhiaatriakliinikus ravil ning viibib tahtest

olenematul psühhiaatrilisel ravil ka avalduse esitamise seisuga ja seda teist korda lühikese aja

jooksul. Neist esimene kord toimetati puudutatud isik 30. juulil 2020 psühhiaatriakliinikusse,

kuna ta oli pikemat aega tarvitanud alkoholi, ei olnud võtnud meeleolu stabiliseerivaid ravimeid

ning käitus agressiivselt ja ähvardas lähedasi. Muu hulgas tegi ta puudutatud isikule II

tapmisähvarduse, mille kohta on tehtud politseile avaldus. Puudutatud isik I sai kahe nädala

pärast psühhiaatriakliinikust välja ja helistas samal päeval puudutatud isikule II ja ähvardas talle

kätte maksta. Pärast seda proovis puudutatud isik I kahel korra sisse tungida endise abikaasa Q

koju, mõlemal juhul kutsuti talle politsei. Puudutatud isik I tungis kahel korral sisse ka

puudutatud isiku II korterisse, kus elavad puudutatud isiku II tuttavad oma lastega. Ta ähvardas

sealseid elanikke ja käitus ebaadekvaatselt. Lisaks varastas puudutatud isik I puudutatud isiku

II haagissuvila ja helistas põhjuseta hädaabinumbrile. Politsei ja puudutatud isik II avastasid

10. septembril 2020, et haagissuvila on puudutatud isiku II suvila territooriumil ja puudutatud

isik I on suvilasse sisse murdnud. Naabrid teatasid, et puudutatud isik I oli suvilas elanud juba

nädal aega ja hirmutas naabreid, käies hilisõhtul naabrite ustele poolpaljalt koputamas ja neid

endale külla kutsumas. Puudutatud isik I toimetati suvilast uuesti psühhiaatriakliinikusse.

Puudutatud isiku I käitumine eskaleerus ka ravil viibides ning kaaspatsientide ja personali

suhtes esines nii verbaalselt kui füüsiliselt agressiivset käitumist. Tema käitumise kontrolli alla

saamiseks ja ravimite süstimiseks tuli teda ohjeldada ja jõuga kinni hoida. Puudutatud isiku I

raviarst avaldas, et pärast tahtevastase ravi lõppemist on vajalik puudutatud isik I paigutada

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele ravile.

1.3. Puudutatud isikul I esineb skisoafektiivse häire ja väljakujuneva dementsuse foonil püsiv

käitumismuster, mis seisneb selles, et ta on püsivalt pidurdamatu, impulsiivse ja ebaadekvaatse

käitumisega. Puudutatud isikul I on madal agressiooni vallandumise lävi, ta on avatult vaenulik

ja põhjendamatult nõudlik. On tõenäoline, et senine käitumismuster, sh pidev perekonna ja

lähedaste ähvardamine ja hirmutamine, varastamine ja vara kahjustamine jätkub. Puudutatud

isik vajab pidevat ravi. Samas ei ole puudutatud isikul I haiguskriitikat ja ta ei tee ravikoostööd.

Puudutatud isik I ei pea ennast haigeks ja ei mõista ravivajadust. Ta ei järgi ambulatoorselt

ravisoovitusi, sh ei ilmu psühhoosivastase depooravi manustamise protseduuridele ega võta

ravimeid suu kaudu. Samas tarvitab puudutatud isik I regulaarselt alkoholi, mis süvendab

2-20-15099

psüühikahäire kulgu ja põhjustab ebaadekvaatse käitumise püsimise. Füüsilise agressiivsuse ja

ebaadekvaatse käitumise tõttu on ta ravita jäämisel reaalselt ohtlik.

1.4. Puudutatud isikul I on kaks poega: puudutatud isik II ja D (puudutatud isik III). Avaldaja

vestles puudutatud isikuga II, kes soovib leida isale abi ja olukorrale lahenduse, kuna

puudutatud isiku I haigusest tingituna on tema pere väljakannatamatus olukorras. Puudutatud

isik III viibib kinnipidamisasutuses. Puudutatud isik II ja Q on ainsad inimesed, kes on püüdnud

puudutatud isikut I aastate jooksul aidata, kuigi on vastu saanud ainult süüdistusi ja ähvardusi.

Q ei ole enam võimeline puudutatud isiku I eest hoolt kandma, kuna tema tervis on muutunud

väga halvaks. Q kannatas 28 aastat vaimse ja füüsilise vägivalla all, tal on diagnoositud

depressioon ja ta on invaliidsuspensionil. Puudutatud isikul II on oma pere ja ta on kahe lapse

isa. Ta on nõus olema puudutatud isiku I eestkostja. Puudutatud isiku II arvates tuleb

puudutatud isik I abi saamiseks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele

erihooldusteenusele, kuna ta on ohtlik nii endale kui ka teistele, eriti lähedastele. Puudutatud

isiku I pere soovib ära hoida võimalikke uusi agressioone ja ähvarduste elluviimist.

1.5. Puudutatud isikul I ei ole alalist elukohta ega lähedasi, kes saaksid ja soostuksid tema eest

füüsiliselt hoolt kandma. Arvestades puudutatud isiku I elukäiku, psüühilist seisundit ja

sotsiaalset olukorda, ei ole reaalne, et talle ja tema lähedastele suudetakse tagada turvaline

elukeskkond, kui puudutatud isik I ei ole kontrollitud hoolduskeskkonnas. Ta ei ole nõus

minema avatud režiimiga hoolekandeasutusse. Vaimse võimekuse languse foonil ei ole

tõenäoline, et puudutatud isikul I tekib haiguskriitika ja ta mõistab ravivajadust. Puudutatud

isik I vajab kindlaid piire ja kinnist režiimi. Tema senine käitumismuster näitab, et ta käitub

püsivalt ennast ja teisi ohustaval viisil.

1.6. Avaldajal on olnud puudutatud isikuga I minimaalne kokkupuude. Puudutatud isik I on

soovinud tulla vastuvõtule, kuid ei ole kinni pidanud vastuvõtuaegadest. Seejuures on ta

vastuvõtule ilmunud hommikul vara ja nõudnud kokkusaamist juhatajaga. Pärast ravile

sattumist helistas puudutatud isik I sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhatajale uudiste saamiseks

kuni kaksteist korda ööpäevas. Avaldaja arvates ei ole puudutatud isik I võimeline iseseisvalt

kodustes tingimustes toime tulema ning talle ei ole võimalik tagada kodustes tingimustes

pidevat järelevalvet. Puudutatud isiku I õigused ja vara vajavad kaitset. Seetõttu tuleks

puudutatud isik I paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse, kus talle on tagatud pidev ravi ja

järelevalve. Ravita jäämisel on puudutatud isik I ettearvamatu ja ohtlik nii endale kui ka teistele.

Puudutatud isik I ei ole oma tervisliku seisundi tõttu võimeline oma varalisi ja isiklikke õigusi

kaitsma.

2. Maakohus võttis avalduse 6. novembri 2020. a määrusega menetlusse, määras puudutatud

isikule I riigi õigusabi korras esindaja ning määras talle kohtupsühhiaatriaekspertiisi.

3. Maakohus kuulas 11. novembril 2020 videosilla vahendusel ära puudutatud isiku I, tema

raviarsti R ja Pärnu Haigla sotsiaaltöötaja K.

Puudutatud isik I avaldas, et tal ei ole eestkostet ega eestkostjat vaja ning ta ei taha kinnisesse

asutusse minna. Puudutatud isik I ei taha mingil juhul, et eestkostjaks määratakse puudutatud

isik II, kes on ta paljaks varastanud ja üritanud teda ära tappa. Puudutatud isik II on puudutatud

isikut I neli korda peksnud. Puudutatud isikul I on eestkostja kandidaat olemas, aga ta ei ütle,

kes see on. Puudutatud isik I oli enne psühhiaatriakliinikusse viimist suvilas, mille ta ehitas

oma isaga, ja lihtsalt magas seal. Puudutatud isik II ei tahtnud teda sinna ja kutsus politsei, kes

murdis aknad sisse ja viis puudutatud isiku I ära. Puudutatud isik I on lahutatud ja tal ei ole

peale puudutatud isiku II peret. Puudutatud isik III on vangis ja puudutatud isik I temaga praegu

2-20-15099

ei suhtle. Puudutatud isiku I arvates tahetakse teda kinnisesse asutusse panna, et saada kätte

raha, mille ta on ära peitnud.

Raviarsti R väitel on puudutatud isikul I mitu kroonilist psüühilist haigust. Puudutatud isik I on

oma perekonna, raviarsti ja võimu suhtes paranoiline ning raviarsti suhtes on toimunud üks

vägivalla intsident. Puudutatud isik I teeb ravi osas minimaalselt koostööd. Tal on vaimse

võimekuse langus ning ta on alates sügisest 2019 dementsuse suhtes jälgimisel. Puudutatud

isik I on pidevalt pahur ja tal on madal agressiooni lävi. Ta vajab eestkostet ja kinnisesse

asutusse paigutamist. Ta ei suuda adekvaatselt käituda ja enda huvides otsuseid teha.

Puudutatud isiku I vaimse tervise prognoos on halb ja tervistumist ei ole loota. Praegu saab ta

püsivat meeleolu stabiliseerivat ravi. Viimane kuu on puudutatud isik teinud range režiimi tõttu

rohkem koostööd.

Sotsiaaltöötaja K sõnul on tal olnud puudutatud isikuga I haiglas kokkupuude ning ta on

aidanud puudutatud isikul I puudutatud isikule III kirju saata. Puudutatud isik I oma sõnul

puudutatud isikuga II ei suhtle, ta kurdab, kui halva poja on ta kasvatanud. Väljaspool haiglat

puudutatud isiku I vastu huvi ei tunta. Puudutatud isik I on väga trotslik ja ropendab palju. Tema

suhtumine on aja jooksul turvalises keskkonnas viibides paranenud. Tulevikus ta siiski

koostööd teha ei taha ja ütleb, et läheb pärast haiglat oma teed edasi ning hakkab ühe tuttava

juurest teise juurde käima. Puudutatud isikul I ei ole kindlat elukohta olnud.

4. Puudutatud isiku III seisukoha järgi on ta puudutatud isiku I haiguslooga täielikult kursis

ning need 30 aastat, mille vältel puudutatud isik I on olnud haige, ei ole olnud kerged.

Puudutatud isik I on alates 90-ndatest käinud pidevalt haiglast sisse ja välja. Ta ei manusta

iseseisvalt ravimeid ja tarvitab alkoholi. Tema luulud, agressioon ja viha puudutatud isiku II ja

Q suhtes on maniakaalne. Puudutatud isik III on nõus hakkama puudutatud isiku I eestkostjaks,

kuna on arvatavasti ainus, keda puudutatud isik I kuulab. Puudutatud isik I on mitu korda

rääkinud, et teeb neile liiga, ning puudutatud isik III muretseb, et puudutatud isik I põgeneb

haiglast ja viib oma sõnad ellu. Puudutatud isik III palub kohtul asja võtta täie tõsidusega ja

reageerida enne, kui juhtub midagi, mida ei ole enam võimalik parandada.

5. Maakohus kuulas 25. novembril 2020 puudutatud isiku II videosilla vahendusel ära.

Puudutatud isik II avaldas, et puudutatud isik I vajab eestkostet. Puudutatud isik I ei saa endaga

hakkama ja vajab abi. Ta ei võta ravimeid ja on alkohoolik. Puudutatud isik II on nõus olema

eestkostja. Puudutatud isik II saab puudutatud isikuga I lapsest saati väga kehvasti läbi.

Puudutatud isik I on olnud 30 aastat vaimselt haige ja terroriseerinud Q. Q on praeguseks

omadega täiesti läbi ja suures depressioonis ning tal on tõenäoliselt ka sclerosis multiplex.

Puudutatud isik I jõi ja kamandas Q ning puudutatud isik I on puudutatud isiku II suhtes niivõrd

halvasti meelestatud seetõttu, et puudutatud isik II on seda takistanud. Puudutatud isik II ei näe

muud varianti kui paigutada puudutatud isik I kinnisesse asutusse. Puudutatud isik I ei ole ohtlik

üksnes oma perele, vaid ka teistele. Ta sõidab joobeseisundis autoga ja ei saa ühiskonnas

hakkama. Puudutatud isik II lubas puudutatud isikul I olla mingi aeg enda suvilas, et puudutatud

isik I oleks võimalikult palju Q-st eemal. Puudutatud isik I ei tulnud seal endaga toime.

6. Sotsiaalkindlustusameti (puudutatud isik IV) seisukoha järgi on täidetud tingimused

puudutatud isiku I tema nõusolekuta kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamiseks.

Puudutatud isikul I on tuvastatud 80% ulatuses töövõimetus ja talle on määratud raske puue

kuni 21. juunini 2022. Avaldusest ja selle lisadest selgub, et puudutatud isikul I on diagnoositud

skisoafektiivne häire ning on alust arvata, et välja on kujunemas ka dementsus. Eelnev ning

2-20-15099

avalduses ja selle lisades kirjeldatud käitumine kinnitavad, et puudutatud isikul I on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Puudutatud isiku I seisund ja toimetulek on alates sügisest 2020 tõsiselt halvenenud ning tema

segadusseisund märgatavalt suurenenud. Ta ei ole võimeline seda asjakohaselt mõistma ega

sellele hinnangut andma. Tema tegevused ja käitumine on muutunud suureks ohuks nii endale

kui ka teistele. Puudutatud isiku I käitumine on ümbritsetavatele psüühikahäirete tõttu raskesti

arusaadav ja väga hirmutav. Raskesti mõistetava käitumise süvenemist soodustab ka pideva

toetusravi puudumine ja alkoholi kuritarvitamine. Talle on muutunud omaseks lahendada

pingelisi ja arusaamatuid või talle olulisi olukordi lähedaste ahistamise, tapmisähvarduste,

asjade lõhkumise ja varastamisega. Puudutatud isik I käitub seega püsivalt ennast ja teisi

tugevalt häirivalt ja ohustavalt, mistõttu on ta endale ja teistele püsivalt ohtlik.

Puudutatud isiku I seisund ja toimetulek on sedavõrd halvenenud, et tema heaolu tagamiseks

tuleb kasutusele võtta rangemad ja püsivamad meetmed. Puudutatud isik I võtab vastu abi, mille

vajadus on tema jaoks ilmne (söök, jook, raha), kuid ta sõltub siiski pidevast toetavast

kõrvalabist. Ta ei ole võimeline oma elu ega abi iseseisvalt korraldama, sh võtma ravimeid,

säilitama elukohta ja korraldama suhteid. Puudutatud isiku I ohutu toimetulek sõltub ennekõike

keskkonnast, kus talle on tagatud järelevalve ja toetusravi ning võimalusel rehabiliteerivad ja

taastavad tegevused. Kuna puudutatud isik I ei soostuks talle sobivaid teenuseid ise vastu

võtma, ei ole praegu muude toetavate abinõude rakendamine võimalik.

7. Puudutatud isikule I määratud esindaja seisukoha järgi on avaldus põhjendatud.

Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, mille tõttu ei ole ta võimeline oma tegude

tähendusest aru saama ja neid juhtima. Puudutatud isik I viibib pikemat aega tahtevastasel ravil

ja selle jooksul ei ole tema vaimse tervise seisund oluliselt paranenud, mistõttu tuleks ta pärast

tahtevastase ravi lõppemist suunata ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldus-

teenusele. Vestlustest puudutatud isikuga I on selgunud, et ta ei pea ennast vaimselt haigeks ja

ei vaja enda arvates ravi. Puudutatud isik I peab kogu olukorda enda pikaajaliseks ja plaanitud

tagakiusamiseks puudutatud isiku II, Q, kohaliku omavalitsuse, politsei ja psühhiaatriakliiniku

personali poolt, mille eesmärgiks on tema vara kättesaamine ja tema kinnisesse asutusse

paigutamine elupäevade lõpuni. Puudutatud isik I ei näe endal mingit süüd probleemides

puudutatud isikuga II ja süüdistab paljudes oma hädades ka Q.

Puudutatud isikul I ei ole jätkuvalt haiguskriitikat ning ta on ümbritsevate suhtes vaenulik. Ta

arvab, et kõik teised on lollid ning tema on enda hariduse ja harituse tõttu teistest targem.

Puudutatud isik I kinnitas, et tal on Tallinnas elukoht ja piisavalt vabu rahalisi vahendeid, et

üksi hakkama saada. Ta peab ennast jätkuvalt heaks ja pikaajalist töökogemust omavaks

tunnustatud arhitektiks, kuid ei vasta küsimusele, mis maju ja kuhu on ta projekteerinud.

Puudutatud isik I vajab eestkostet maksimaalseks seadusega lubatud ajaks ja kõigi asjade

ajamiseks. Eestkostjaks sobivaks isikuks on puudutatud isik II, kes on eestkostjaks

määramisega nõus. Puudutatud isiku II sõnul ei ole puudutatud isikul I alalist elukohta. Kuna

puudutatud isik II teda enda juurde elama ei võta, tuleb leida variant, mis tagab puudutatud

isikule I normaalsed igapäevased elamistingimused.

8. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt avaldas puudutatud isik I vestlusel, et tal ei ole

vaimse tervisega kunagi probleeme olnud. Puudutatud isik I eitab ravivajadust ja väljendab, et

tunneb ravimite võtmisel ainult häirivaid kõrvaltoimeid. Ta peab haiglaravile sattumise

põhjuseks puudutatud isiku II ja Q valekaebusi. Ta ei ole enda sõnul kedagi rünnanud ning

2-20-15099

hoopis puudutatud isik II on teda mitu korda peksnud. Puudutatud isik I arvab, et saab oma elu

korraldamisega hästi hakkama. Maakler olevat leidnud talle Nõmmel üürikorteri ja ta tahaks

leida tööd arhitektina. Puudutatud isiku I sõnul on tal kõrgem haridus arhitektuuri erialal ja ta

on kogu elu tegelenud äriga. Alkoholi pruukis ta iga päev ja umbes 400 g viina päevas.

Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire, s.o skisoafektiivne häire (F25.2), millega kaasub

kerge kognitiivsete funktsioonide häire (F06.7) ja alkoholisõltuvus (F10.2). Puudutatud isik

orienteerub üldjoontes õigesti ajas ja kohas, kuid mitte situatsioonis. Tal esinevad meeleolu ja

tahteaktiivsuse taseme tõusu ja languse perioodid, luulumõtted, ebaadekvaatne ja agressiivne

käitumine, maniakaalse ja düsfoorilise meeleoluga ägenemised ning püsivalt suurus- ja

paranoilise luulu mõtted. Samuti on tal põhihaiguse tõttu kognitiivsete funktsioonide langus,

s.o kerge mälu, õppimise ja täidesaatvate ja sotsiaalsete kognitiivsete funktsioonide häiritus.

Puudutatud isik I ei ole võimeline oma tegude tähendusest kestvalt aru saama ega neid juhtima.

Tema vaimne seisund ei luba tal langetada otsuseid, teha toiminguid ja teostada valimisõigust.

Puudutatud isik I vajab eestkostjat seadusandlusega maksimaalselt lubatud ajaks ja

ülesanneteks. Eestkostja nõusolekuta ei või ta ühtegi tehingut teha. Puudutatud isik I ei saa aru

abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Tema

tervislik seisund võimaldab tal osaleda kohtuistungil ja kuulata ta ära. Eestkostja isiku suhtes

ei suuda ta oma tahet väljendada. Puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi. Ta ei saa

ravivajadusest aru ja tema tervislik seisund halveneb ravita jäämisel. Kui puudutatud isikut I ei

paigutata ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele, võib ta olla ohtlik. Tema

ohtlikkus endale ja teistele seisneb agressiivses ja ohtlikus käitumises ümbritsevate ja eelkõige

pereliikmete suhtes, samuti ohtlikkuses enda elule ja tervisele, kuna tal ei ole suutlikkust

iseseisvaks elukorralduseks ja ravirežiimi täitmiseks. Puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik

kasutada muid abinõusid kui paigutamine ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega

hooldusteenusele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2021. a määrusega avalduse, paigutas puudutatud

isiku I

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele

tugevdatud

järelevalvega

erihooldusteenusele kuni 8. jaanuarini 2022, seadis puudutatud isiku I üle kõigi asjade

ajamiseks eestkoste ja määras puudutatud isiku II viieks aastaks eestkostjaks, luges puudutatud

isiku I teovõimetuks abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest

tagajärgedest arusaamise suhtes ja valimisõiguse tähenduses ning määras, et puudutatud isikul I

ei ole õigust iseseisvalt tehinguid teha. Ekspertiisikulud ja riigi õigusabi kulud jättis maakohus

riigi kanda, ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

10. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS)

§ 105 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alused puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.

10.1. Puudutatud isikul I on ekspertiisiakti järgi raske psüühikahäire, mis piirab kestvalt tema

võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik I ei tule ravi ja igapäevase

eluga toime.

10.2. Puudutatud isik I on raske psüühikahäire tõttu endale ja teistele ohtlik. Tema ohtlikkus

seisneb agressiivses ja ohtlikus käitumises ümbritsevate, eelkõige pereliikmete suhtes, samuti

ohtlikkuses enda elule ja tervisele, kuna ta ei ole suuteline oma elu iseseisvalt korraldama ja

ravirežiimi täitma. Puudutatud isik I on püüdnud tungida Q korterisse ja puudutatud isiku II

suvilasse ja korterisse, käitunud agressiivselt haiglas ja ähvardanud puudutatud isiku II korteris

2-20-15099

endale võõraid inimesi. Puudutatud isiku I agressiivsus on vallandunud psüühikahäire tõttu.

Kuigi puudutatud isik I vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ei saa ta ravivajadusest aru ja tema

eelnev käitumine näitab, et pideva järelevalve ja ravita on ta psüühikahäirest tingitud elamuste

tõttu ohtlik.

10.3. Arvestades puudutatud isiku I haigust, haiguskriitika ja koostöö puudumist ning

ohtlikkust, ei ole muude abimeetmete kasutamine peale kinnisesse asutusse paigutamise

võimalik. Varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ja puudutatud

isik I vajab tugevdatud jälgimisrežiimiga ööpäevaringset hooldusteenust, mida ei saa talle

vabaduses kindlustada. Puudutatud isiku I käitumine ja olek on ka ravi foonil olnud kärsitu,

pahur, ettearvamatu ja vägivaldne. Vähem kontrollitud keskkonnas võib ta teenuselt

omavoliliselt lahkuda. Kuivõrd puudutatud isikul I ei ole haiguskriitikat, ei võta ta järelevalveta

ravimeid regulaarselt. Kinnises asutuses saab teda paremini motiveerida ja suunata vajalikke

ravimeid võtma. Kinnises asutuses on seega tagatud puudutatud isiku I ohutus endale ja teistele,

samuti turvaline ja kontrollitud elukeskkond. Kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel jätab

puudutatud isik I ravimite võtmise hooletusse ja põhjustab olukordi, millega seab ohtu nii enda

kui ka teiste elu, tervise ja vara.

11. Puudutatud isiku I üle tuleb seada eestkoste, kuna ta on piiratud teovõimega isik, kelle huve

ei ole võimalik kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.

11.1. Asjas kogutud tõendid, eelkõige ekspertiisiakt, kinnitavad avalduses toodut. Puudutatud

isik I ei saa oma vaimse tervise seisundit arvestades kestvalt aru oma tegude tähendusest ja ei

suuda oma tegusid adekvaatselt juhtida. Puudutatud isik I ei saa aru oma majanduslike,

õiguslike ja tervislike huvide olemusest ega suuda nende eest seista. Ta ei ole psüühikahäirete

tõttu võimeline lahendama ka sotsiaalse elu küsimusi. Puudutatud isikule I tuleb seega määrata

eestkostja kõigi asjade ajamiseks, sh hoolduse ja ravi korraldamiseks. Seetõttu tuleb lugeda, et

puudutatud isik I on tunnistatud valmisõiguse tähenduses teovõimetuks ja ta kaotab

hääleõiguse. Puudutatud isiku I seisundit arvestades ei saa talle jätta ka teovõimet perekonna-

õiguslike tehingute tegemiseks. Kogutud tõendite põhjal ei ole puudutatud isik I võimeline

iseseisvalt tegema mistahes tehinguid. Asjaolu, et kohus ei määra tehingute suurust, mida

puudutatud isik I võib eestkostja nõusolekuta teha, ei tähenda, et ta ei tohiks eestkostjaga

kooskõlastatult teha pisitehinguid.

11.2. Kuna teisi eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid ei ole, tuleb puudutatud isiku I

eestkostjaks määrata puudutatud isik II, kes on andnud selleks nõusoleku. Puudutatud isik I küll

ei nõustunud puudutatud isiku II eestkostjaks määramisega, kuid ekspertiisiakti järgi ei suuda

ta eestkostja isiku suhtes tahet avaldada. Ka puudutatud isik III oli nõus olema puudutatud

isiku I eestkostja, kuid vanglas viibimise tõttu on tal eestkostja ülesannete täitmine raskendatud.

11.3. Perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 526 lg

2 p 5 ja lg 3 kohaselt ei või aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või

pikendamise, olla pikem kui viis aastat, mistõttu kontrollib kohus eestkoste jätkumise vajadust

hiljemalt 8. jaanuaril 2026.

12. Ekspertiisikulud ja riigi õigusabi kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda ja muud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus

13. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

2-20-15099

Määruskaebuse väidete kohaselt ei nähtu maakohtu määrusest, mis andis alust avalduse täies

ulatuses rahuldada. Ei ole selge, miks oli puudutatud isikule I vaja määrata eestkostja, rääkimata

tema kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele

paigutamisest. Puudutatud isik I vastas vestlusel esindajaga kõigile esindaja küsimustele igati

adekvaatselt. Puudutatud isikul I ei ole sellist rasket psüühikahäiret, mis piiraks tema võimet

oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seetõttu ei saa ta ohustada ka ei enda ega teiste elu,

tervist või julgeolekut. Puudutatud isik I on esindajale mitmeid kordi kinnitanud, et ta ei ole

endale ega teistele mingil viisil ohtlik. Avaldust ei saanud seega rahuldada.

Puudutatud isik I on juba pikemat aega viibinud tahtest olenematul statsionaarsel ravil. Tema

vaimse tervise seisund on praeguseks selline, et see lubab tal viibida kodus, teha tööd ja ravida

ennast ambulatoorselt. Puudutatud isikul I on mitu lähedast, kes on avaldanud valmisolekut

tema pidevaks ja pikemaajaliseks toetamiseks. Puudutatud isikul I on piisavalt raha, et üürida

endale korter, samuti võib ta elama asuda puudutatud isiku II tallu, mis seisab tühjana.

Puudutatud isik I on endine arhitekt, kes võib kuni vanaduspensionini töötada ehitus- või

arhitektuuriettevõttes nõuandjana või konsultandina. Puudutatud isik I palub taastada oma

teovõime ja valimisõiguse.

Puudutatud isik I ei soovi mingil juhul eestkostjaks puudutatud isikut II, kes peksis puudutatud

isiku I vaeseomaks ja varastas ta raha. Puudutatud isik II pani 22. aprillil 2020 puudutatud

isikule I jala ette, mille tagajärjel puudutatud isik I kukkus. Siis hakkas puudutatud isik II teda

käte ja jalgadega peksma. Selle tulemusel murdus puudutatud isikul I viis ribi, kaks sõrmeluud

ja üks hammas. Seda nägid pealt ka Q ja puudutatud isiku I lapselaps. See oli neljas kord, kui

puudutatud isik II puudutatud isikut I peksis. Puudutatud isik I politseisse ei pöördunud, kuna

lootis, et puudutatud isik II palub vabandust. Mõne päeva pärast läks olukord hullemaks ja

puudutatud isik I kutsus endale kiirabi. Puudutatud isik I pidi kolm kuud voodis lamama. Selle

kohta algatati ka kriminaalasi, mis lõpetati tõendite puudumise tõttu. Puudutatud isik III võib

hakata puudutatud isiku I hooldajaks, kui ta vanglast vabaneb.

Puudutatud isik I soovib, et ta viidaks Tallinnasse, mitte Jämejalga. Tallinnas on puudutatud

isiku I perekond ja tuttavad, kes saavad teda vaatama tulla ja teda toetada, kui pandeemia on

möödas.

14. Puudutatud isik II vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku I vaimset tervist on

hinnanud arstid, kelle arvates ei saa ta ühiskonnas hakkama ja on ümbritsevatele ohtlik. Seetõttu

on puudutatud isik I täna Viljandis Jämejala haigla kinnises osakonnas järelevalve all.

15. Puudutatud isik IV vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes maakohtule esitatud seisukoha

juurde. Puudutatud isiku I suhtes ei ole võimalik rakendada muid abinõusid kui ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamine.

16. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Asjaolud, mis

tingisid vaidlustatud määruse tegemise, ei ole ära langenud. Puudutatud isiku I suhtes

rakendatud abinõud on põhjendatud. Maakohus on määruskaebuses väidetuga juba arvestanud,

mh selgitanud, et peale puudutatud isiku II ei ole teisi eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid.

Puudutatud isiku I poolt määruskaebuses esitatu ei ole usaldusväärne. Puudutatud isik I on

agressiivne ja kaldub vägivaldsusele. Ei ole välistatud, et tema lähedased on enda kaitseks

puudutatud isiku I käitumisele proportsionaalselt reageerinud.

17. Puudutatud isik III vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku I käitumine on

ebaadekvaatne ning korralik ravi kinnises asutuses on ainus lahendus.

2-20-15099

18. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5

alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

Menetluse edasine käik

19. Ringkonnakohus kuulas puudutatud isiku I 8. oktoobril 2021 isiklikult ära.

Puudutatud isik I avaldas, et ta on terve ning tema kinnihoidmiseks ja talle eestkostja

määramiseks ei ole põhjust. Tema arvates ei vaja ta oma elu korraldamiseks eestkostjat ja ta

saab ise hakkama. Oma terviseseisundit hindas ta heaks. Küsimuse peale, kas ta vitamiine või

mingeid ravimeid praegu tarvitab, vastas ta, et võtab liitiumi. Puudutatud isik I kinnitas, et

osakonnas on rahulik ning mingeid tülisid ei ole tal olnud. Kaaselanikud on rahumeelsed, kuid

arvestades nende seisundit, ei ole neist vestluskaaslasi. Puudutatud isik I teadis, millal ta esmalt

Pärnu haiglasse paigutati, ning millal ta toodi vaidlustatud kohtumääruse alusel Viljandisse

(Jämejalasse). Puudutatud isik I avaldas soovi elada normaalset elu, sõita autoga. Talle oli

oluline, et ta saaks vabalt liikuda, mitte käia õues üksnes saatjaga. Ta soovis asuda omaette

elama pojale kuuluvasse maamajja, kust üürnikud on just välja läinud. Seal elamiseks oli ta

korraldamas kuivade küttepuude ostmist, kuid selleks oli tal vaja esmalt teada, kas ta pääseb

kinnisest osakonnast välja. Küsimuse peale, millest puudutatud isik I elada kavatseb, avaldas

ta, et ta saab iga kuu töövõimetuspensioni ning nimetas selle suuruse. Ta teadis, et praegu

korraldab tema rahaasju tema eestkostjaks määratud poeg Sten (puudutatud isik II). Samuti

avaldas ta, et soovib tööd leida ja on hariduselt arhitekt.

Puudutatud isik I kinnitas, et suhted eestkostjaks määratud pojaga on olnud halvad ning tema

haiglas oleku ajal ei ole tal pojaga kontakti olnud. Ta on proovinud võtta telefoni teel ühendust

oma endise abikaasaga, kuid tema kõned on nüüd blokeeritud. Puudutatud isik I avaldas

kahtlust, et tema poeg on tema kinnisesse asutusse paigutamise korraldanud. Ta rääkis, et neil

oli olnud tüli ja poeg oli teda peksnud, kuid ta on pojale andeks andnud selle. Küsimuse peale,

kes võiks olla poja asemel tema eestkostja, arvas puudutatud isik I, et kui peab eestkostja jääma,

siis las jääb poeg. Kohalikku omavalitsust ta eestkostjaks ei soovinud.

Puudutatud isikule I oli arusaamatu, et temalt oli lisaks muule ära võetud ka valimisõigus.

Küsimuse peale, kas ta on poliitilise eluga kursis ja sooviks kohalike omavalitsuste valimisel

osaleda, vastas ta jaatavalt. Küsimuse peale, kas ta teab, keda valida, vastas ta, et ta valiks

EKRE-t.

20. Ringkonnakohus kuulas samal päeval telefoni teel ära ka puudutatud isiku II. Küsimuse

peale, kuidas ta kavatseb korraldada isa elu pärast 8. jaanuari 2022, kui isa kinnises asutuses

viibimist ei pikendata või kui oleks alus lõpetada isa kinnisesse asutusse paigutamine varem,

vastas ta, et ei ole sellele mõelnud ega suuda seda teha. Puudutatud isik II avaldas, et ta on

määratud isa eestkostjaks, kuna Harku Vallavalitsus veenis teda eestkostja ülesandeid täitma,

kuigi tegelikult ei suuda ta eestkostja ülesandeid täita ega soovi olla eestkostja. Ta tõi esile, et

kõik minevikus toimunud sündmused ei võimalda tal emotsionaalselt olla oma isa eestkostja.

Eeskostjaks ei saaks olla ka tema ema, kelle terviseseisund on halvenenud ja kelle eest ta peab

nüüd ise hoolitsema. Samuti ei saaks eestkostjaks olla tema vend, sest ta viibib vangistuses.

21. Ringkonnakohus tegi 11. oktoobril 2021 seisukoha nõude SA-le Viljandi Haigla, avaldajale

ja puudutatud isikule II.

2-20-15099

Ringkonnakohus palus SA-l Viljandi Haigla esitada seisukoha selle kohta, kas puudutatud isiku

I paigutamine ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kinnises

hoolekandeasutuses on arsti hinnangul tema terviseseisundit arvestades jätkuvalt vajalik, või on

võimalik tema suhtes kohaldada muid abimeetmeid.

Ringkonnakohus palus avaldajal esitada seisukoha selle kohta, kes võiks olla puudutatud isiku

II eestkostja ülesannetest vabastamise korral puudutatud isiku I eestkostja ning kas ja kuidas

saab avaldaja puudutatud isiku I eestkostja ülesannetest vabastamise korral korraldada

puudutatud isiku I elu tema kinnisest asutusest vabanemise järel 8. jaanuaril 2022 või enne

seda, kui alused tema kinnises asutuses hoidmiseks peaksid olema ära langenud.

Ringkonnakohus palus puudutatud isikul II esitada seisukoha selle kohta, kas ja miks soovib

puudutatud isik II, et ta vabastataks eestkostja ülesannetest.

22. Avaldaja esitas 15. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi võiks puudutatud isik II jääda

puudutatud isiku I eestkostjaks. Kui kohus peaks siiski puudutatud isiku II eestkostja

ülesannetest vabastama, tuleks kaaluda Viljandi Linnavalitsuse eestkostjaks määramist.

Puudutatud isik viibib ööpäevaringsel erihooldusteenusel SA-s Viljandi Haigla. Ta vajab suure

tõenäosusega teenuse pikendamist ja teda ravitakse ka edaspidi väljaspool Harku valda.

Viljandi Linnavalitsus saaks puudutatud isiku I viibimiskohta arvestades eestkostja ülesandeid

paremini täita. Puudutatud isikut I ei saa enam Harku vallaga seotuks pidada. Puudutatud

isikul I ei ole Harku vallas kinnisvara ega kohta, kuhu elama asuda. Samuti ei ole tal seal

avaldajale teadaolevalt ühtegi lähedast ega sõpra, kes oleks nõus ta enda juurde elama võtma.

Kui puudutatud isik I ei peaks vajama kinnises asutuses osutatava ööpäevaringse

erihooldusteenuse

pikendamist,

tuleb

ta

Sotsiaalkindlustusameti

kaudu

suunata

ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Puudutatud isik I ei ole võimeline iseseisvalt hakkama

saama ja tal ei ole haiguskriitikat. Ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekord on pikk, ulatudes

mitme aastani.

23. SA Viljandi Haigla raviarst ja psühhiaater G esitas 19. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi

on puudutatud isikul I jätkuvalt raske psüühikahäire (skisoafektiivne häire), mis on kroonilise

kuluga, vajab elukestvat ravi ja piirab puudutatud isiku I võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida. Puudutatud isiku I häire sümptomid on praegu raviga kontrolli alla saadud ja tema

seisund on stabiliseerunud. Esinenud ei ole haiguse ägenemisi ja ta ei ole vajanud haiglaravi.

Samas ei ole puudutatud isikul I haiguskriitikat ning tema ravimotivatsioon on osaline ja

vähene. Puudutatud isik I on ka kontrollitud keskkonnas tihti ravi vastu protestinud ja jätnud

ravimid (meeleolu stabilisaatori) võtmata. Depoosüste antipsühhootikumiga on puudutatud isik

saanud ettenähtud intervalli tagant. Kuna puudutatud isikul I ei ole haiguskriitikat ja ta ei mõista

ravivajadust, on suur tõenäosus, et ta katkestab väljaspool kontrollitud keskkonda ravi ja

tarvitab alkoholi. Selle foonil võib psüühikahäire ägeneda ja puudutatud isik I käituda

ebaadekvaatselt ja ohtlikult. Puudutatud isik I vajab vägivaldse käitumise riski vähendamiseks

kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine ja ei ole

ligipääsu alkoholile. Samas võib kaaluda ka praeguse teenuse lõpetamist, kuid see tuleks

asendada

näiteks

ebastabiilse

remissiooniga

psüühikahäirega

inimestele

mõeldud

ööpäevaringse teenusega või ööpäevaringse erihooldusteenusega.

24. Puudutatud isik II esitas 19. oktoobril 2021 seisukoha, mille järgi ei soovi ta enam

puudutatud isiku I eestkostja olla. Puudutatud isik I põeb haigust, millele ei ole ravi, ja ta ei saa

iseseisvalt hakkama. Puudutatud isik II ei taha puudutatud isiku I ohtlikkuse tõttu viimase

läheduses enam kunagi viibida. Puudutatud isikule II käib eestkostjaks olemine üle jõu.

2-20-15099

Puudutatud isiku II ema on samuti raske puudega ning ei saa oma igapäevase elukorraldusega

enam hakkama ja vajab puudutatud isiku II abi. Lisaks on puudutatud isikul II kaks alaealist

last ja tema jaoks on väga oluline neile aega leida. Puudutatud isik II aitab ka puudutatud isikut

III, kes on juba seitse aastat vanglas viibinud. Puudutatud isikuga I seonduv tuletab puudutatud

isikule II meelde halbu aegu ja ta ei taha seda enam kannatada. Puudutatud isik II soovib

stabiilset ja rahulikku elu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega

maakohus rahuldas täielikult avalduse ja määras puudutatud isikule I eestkostja nende

ülesannete täitmiseks, mis ei puuduta tema tervise seisundist tulenevalt tema elu korraldamist

ja talle ravi tagamist. Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega rahuldada avaldus osaliselt,

seada puudutatud isiku I üle eestkoste üksnes tema tervist ja sellest tulenevat elukorraldust

puudutavates küsimustes ning määrata eestkostja üksnes tema elu korraldamiseks tervist

toetaval viisil. Lisaks tuleb TsMS § 530 alusel rahuldada senise eestkostja taotlus tema ametist

vabastamiseks ning määrata puudutatud isikule I uus eestkostja. Kohtu algatusel tuleb

TsMS § 540 alusel peatada puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamine.

26. Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

puudutatud isiku I üle eestkoste seadmise ja talle eestkostja määramise osas (I) ning lahendab

maakohtu määratud eestkostja taotluse enda ametist vabastamiseks ja määrab uue eestkostja

(II). Seejärel kontrollib kolleegium maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamise osas ning otsustab puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise

peatamise (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

27. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eestkostevajaduse ulatuse tuvastamisel ja eestkostja

ülesannete määramisel rikkunud menetlusõiguse norme ning see on viinud ebaõige lahendi

tegemiseni. Maakohus ei kuulanud puudutatud isikut I vahetu mulje saamiseks isiklikult ära

(maakohus kuulas puudutatud isiku I ära videosilla vahendusel) ja jättis puudutatud isiku I

arusaamisvõime piisaval määral välja selgitamata. Samuti andis maakohus ülemäärase

tähenduse ekspertiisiaktis sisalduvatele põhjendamata hinnangutele ega hinnanud piisavalt

muid puudutatud isiku I arusaamisvõime kohta kogutud tõendeid.

28. Ringkonnakohus selgitab, et kohus määrab PKS 203 lg 1 järgi täisealisele isikule eestkostja,

kui ta ei suuda kasvõi osaliselt vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Eestkostja määramise eesmärgiks on piiratud

teovõimega isikut aidata ja tagada tema õiguste ja huvide kaitse osas, milles ta ise seda ei suuda.

Seetõttu tuvastab kohus eestkostjat määrates esmalt, kas ja millises osas on isiku teovõime

piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab

eestkostet. Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis

eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle eestkostja.

Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis

eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet

(vt Riigikohtu 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 13; 9. novembri 2011.

a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 20 ja 21).

2-20-15099

Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel. Kohtul

peab tõendite alusel olema võimalik piisavalt täpselt tuvastada, millises osas on isiku teovõime

psüühikahäire tõttu piiratud ning millises osas suudab isik hoolimata oma psüühikahäirest oma

tegudest aru saada ja neid juhtida. Seejuures peab kohus TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindama

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei

ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 20).

29. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti järgi on puudutatud isikul I skisoafektiivne häire

(F25.2), millega kaasub kerge kognitiivsete funktsioonide häire (F06.7) ja alkoholisõltuvus

(F10.2). See on kooskõlas puudutatud isiku I varasema haiguslooga (vt nt avaldusele lisatud

SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastus päringule ja Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020. a

määruse tsiviilasjas nr 2-20-13891 väljavõte). Alates 2019. a-st on puudutatud isik I jälgimisel

ka kujuneva dementsuse kahtluse tõttu. Puudutatud isik I sai skisoafektiivse häire diagnoosi

2013. a-l, enne seda oli tal diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire (vt avaldusele lisatud

SA Pärnu Haigla 8. oktoobri 2020. a vastus päringule).

Puudutatud isik I esitas 11. aprillil 2021 uue tõendina haigusjuhtumi digitaalse väljavõtte

perioodi 10. september 2020. a kuni 14. jaanuar 2021. a kohta, millega ta soovib tõendada, et

ta on vaimselt terve. Kolleegium võtab selle TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel uue

tõendina vastu. Kõnealuses väljavõttes on puudutatud isiku I seisundiks SA Pärnu Haiglast

väljakirjutamisel märgitud „paranenud“ ning näitajad „CGI-S 6->5; CGI-I 3“. SA Viljandi

Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukohast järeldub, et puudutatud isik I kirjutati SA Pärnu

Haiglast välja 14. jaanuaril 2021. Avaldaja suhtles oma 15. aprilli 2021. a seisukoha järgi

puudutatud isiku I raviarsti psühhiaatri Raine Pilliga, kes selgitas, et näitajad „CGI-S 6->5;

CGI-I 3“ tähendavad, et puudutatud isiku I paranemine väljavõtte perioodil oli minimaalne.

Psühhiaater R. Pilli märkis, et kõige olulisem osa väljavõttest on ravikokkuvõtte soovitused ja

ravisoovitused, mille järgi vajab puudutatud isik I kontrollitud ja psühhoaktiivsete ainete vaba

keskkonda ning toetusravi tagamist põhihaiguse (F25) dekompensatsiooni ärahoidmiseks.

Puudutatud isiku I arusaam, et ta oli SA Pärnu Haiglast väljakirjutamisel psüühilisest haigusest

paranenud, on seega ekslik. Puudutatud isiku I raviarstide R ja Gi avaldatu kohaselt on

skisoafektiivne häire krooniline psüühiline häire, millest tervistumist ei ole loota ja mis vajab

elukestvat ravi (vt R 11. novembri 2020. a ärakuulamisel avaldatu ja SA Viljandi Haigla 19.

oktoobri 2021. a seisukoht). Seda kinnitab ka asjaolu, et puudutatud isik I on pärast

skisoafektiivse häire diagnoosi saamist vajanud häire ägenemise tõttu korduvalt haiglaravi.

30. Samas ei saa kolleegiumi hinnangul asjas kogutud tõendite, sh puudutatud isiku I isikliku

ärakuulamise põhjal kogetu alusel teha järeldust, et puudutatud isik I ei suuda oma tegude

tähendusest kestvalt üldse aru saada.

30.1. Maakohus on eelkõige ekspertiisiaktile tuginedes leidnud, et puudutatud isik I ei suuda

raske psüühikahäire tõttu oma tegudest kestvalt aru saada ega neid juhtida ning vajab eestkostet

kõigi asjade ajamiseks. Sisuliselt on seega maakohus leidnud, et puudutatud isiku I teovõime

on piiratud kõigis eluvaldkondades.

Ekspertiisiaktis on põhiliselt kirjeldatud puudutatud isiku I varasemat haiguslugu ja seisundit

skisoafektiivse häire ägenemise perioodidel. Puudutatud isiku I psüühilise seisundi kirjelduse

puhul ei ole kohati võimalik eristada, millised tähelepanekud käivad puudutatud isiku I seisundi

kohta ekspertiisi tegemise ajal ja millised puudutatud isiku I seisundi kohta kogu haiglas

viibimise aja vältel. Puudutatud isiku I psüühilise seisundi kirjelduse all on tsiteeritud SA Pärnu

Haigla 8. oktoobri 2020. a vastust avaldaja päringule, mis on koostatud ajal, mil puudutatud

2-20-15099

isik oli SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil olnud pisut vähem kui

kuu aega (puudutatud isik I hospitaliseeriti 10. septembril 2020). Samuti on puudutatud isiku I

psüühilise seisundi kirjelduse all tsiteeritud psühhiaatri Ivo Tatari 27. oktoobril 2020 tsiviilasjas

nr 2-20-13891 koostatud ekspertiisiakti (vt Harju Maakohtu 30. oktoobri 2020. a määruse

tsiviilasjas nr 2-20-13891 väljavõte). Praeguses asjas vestles ekspert puudutatud isikuga I

14. detsembril 2020, mil puudutatud isik I oli psühhiaatriakliinikus olnud pisut üle kolme kuu.

Ekspertiisiaktis on märgitud, et puudutatud isik I teeb ravi osas koostööd, kuid ei ole

kirjeldatud, kas ja kuivõrd on puudutatud isiku I seisund ja sellest lähtuvalt ka arusaamisvõime

ravi tulemusel paranenud. Puudutatud isiku I raviarst avaldas juba 11. novembri 2020. a

ärakuulamisel, et kuigi puudutatud isikuga I oli septembris ja oktoobri alguses palju probleeme,

on novembrikuu olnud range režiimi toimel rohkem koostööle suunatud. See näitab, et

puudutatud isiku I põhiline psüühikahäire, s.o skisoafektiivne häire, allub ravile ja

pikemaajalise ravi toimel hakkavad psüühikahäire sümptomid taanduma. Ekspertiisiaktis ei ole

aga kirjeldatud, milline on või võiks olla puudutatud isiku I arusaamisvõime erinevatest

eluvaldkondadest, kui skisoafektiivne häire on raviga kontrolli all. Asjaolu, et puudutatud isiku

I kognitiivsed funktsioonid (mälu ja õppimine ning täidesaatvad ja sotsiaalsed kognitiivsed

funktsioonid) on kaasuva haiguse tõttu kergelt häiritud ning püstitatud on ka dementsuse

kahtlus, ei näita veel, et ta ei suudaks oma elu üldse iseseisvalt korraldada ega mõistaks ühegi

tehingu tagajärgi.

Avalike andmete põhjal on puudutatud isiku I n-ö põhihäireks olev skisoafektiivne häire

episoodiliselt esinev häire (vt https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/20

psyhhoos.htm). See tähendab, et häire ägenemise perioodid vahelduvad osalise või täieliku

remissiooniga. Seda kinnitab ka asjaolu, et puudutatud isik I on alates skisoafektiivse häire

diagnoosi saamisest 2013. a-l oma elu korraldamisega suuremalt jaolt ise hakkama saanud ja

vajanud häire ägenemise tõttu haiglaravi üldjuhul pikkade perioodide tagant. Praeguse asja ning

tsiviilasjade nr 2-14-50363, 2-19-11986 ja 2-20-13891 materjalidest nähtub, et puudutatud

isik I on alates 2013. a-st elanud nii üksi kui ka endise abikaasa juures. Ei ole teada, et

Sotsiaalkindlustusamet või mõni kohaliku omavalitsuse üksus oleks tema iseseisvat

toimetulekut toetanud muul moel kui toetuste maksmisega. Avaldaja on avalduses ka

kinnitanud, et tema kokkupuude puudutatud isikuga I on olnud minimaalne. SA Pärnu Haigla

8. oktoobri 2020. a vastuse järgi on puudutatud isik I alates 1994. a-st viibinud psüühikahäire

tõttu haiglaravil kümme korda. Asja materjalidest ei tulene selgelt, mitmel korral neist vajas

puudutatud isik I haiglaravi skisoafektiivse häire tõttu. Avalduse, SA Pärnu Haigla 8. oktoobri

2020. a vastuse, ekspertiisiakti ja kohtute infosüsteemi andmete (vt tsiviilasjad nr 2-13-70096,

2-14-50363, 2-19-11986 ja 2-20-13891) alusel on puudutatud isik I vajanud skisoafektiivse

häire ägenemise tõttu haiglaravi (sh tahtest olenematut ravi) kokku kuuel korral, s.o kahel korral

2013. a-l, ühel korral 2014. a-l, ühel korral 2019. a-l ning kahel korral 2020. a-l.

SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoha järgi viibib puudutatud isik I alates

14. jaanuarist 2021 Viljandi haiglas erihooldusteenusel. Seisukohast tuleneb, et puudutatud

isikul I ei ole küll kinnises asutuses viibimise ajal tekkinud haiguskriitikat ja ta peab enda

kinnisesse asutusse paigutamist ebaõiglaseks, kuid ta on käitunud rahumeelselt, tema seisund

on stabiliseerunud ja ei ole esinenud põhihäire ägenemisi. Kolleegium kuulas puudutatud isiku I

8. oktoobril 2021 tema viibimiskohas ka isiklikult ära ning veendus vahetu mulje põhjal, et

puudutatud isiku I seisund on stabiliseerunud, kuid puudutatud isikul I ei ole jätkuvalt

haiguskriitikat. Samas ei tekkinud kohtul vahetult tajutu põhjal muljet, et puudutatud isik I ei

saaks oma elu korraldamise ja varaliste õiguste kaitsega üldse hakkama. Puudutatud isik I

orienteerus enda isikus, ajas, kohas ja situatsioonis ning oli võimeline pidama sisulist vestlust

ja andma selgitusi oma elu korraldamise erinevate aspektide kohta. Tema mõttekäik oli jälgitav

ja ta vastas kohtu küsimustele adekvaatselt. Puudutatud isik I avaldas, et elaks ära oma

2-20-15099

töövõimetuspensionist ja oskas nimetada selle suuruse. Puudutatud isik soovis leida ka tööd ja

tõi välja, et on hariduselt arhitekt. Seda kinnitab tsiviilasjas nr 2-14-50363 tehtud 23. aprilli

2014 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt, mille järgi on puudutatud isik I lõpetanud Tallinna

Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri eriala. Puudutatud isik I soovis teostada ka

valimisõigust ja oskas nimetada erakonna, mida valida.

30.2. Kolleegium leiab eeltoodu põhjal, et puudutatud isik I on üldjoontes võimeline oma õigusi

ja huve ise kaitsma ega vaja eestkostet kõigis eluvaldkondades. Küll aga on puudutatud isiku I

teovõime piiratud oma terviseseisundi mõistmisel.

Puudutatud isikul I ei ole ka pärast pikaajalist ravi tekkinud haiguskriitikat ja ta peab ennast

terveks. See näitab, et puudutatud isiku I puuduv arusaamisvõime oma terviseseisundist on

kestva iseloomuga ning ta ei suuda oma tervise huvides ise vajalikke otsuseid langetada.

Haiguskriitika puudumise tõttu ei mõista puudutatud isik I ravivajadust ning katkestab

varasemale kogemusele tuginedes varsti pärast kontrollitud keskkonnast vabanemist ravi ja

hakkab kuritarvitama alkoholi. SA Viljandi Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoha järgi on

puudutatud isik I isegi kontrollitud keskkonnas tihti ravi vastu protestinud või jätnud ravimid

võtmata. Kuivõrd skisoafektiivne häire eeldab järjepidevat ravi ja alkohol süvendab selle kulgu,

viivad

ravi

katkestamine

ja

alkoholi

kuritarvitamine

suure

tõenäosusega

uute

haigusepisoodideni, mis halvendavad haiguse üldist prognoosi. Seetõttu vajab puudutatud isik

I kolleegiumi hinnangul eestkostet tervisevaldkonnas, mis hõlmab nii puudutatud isikule I

vajalikku ravi kui ka seda toetavaid elutingimusi ja sotsiaalteenuseid.

Samas ei kinnita asjas kogutud tõendid ning kohtu vahetu mulje puudutatud isiku I

arusaamisvõimest seda, et ta ei saaks aru perekonnaõiguslike ja varaliste tehingute õiguslikest

tagajärgedest ega oleks võimeline teostama valimisõigust. Ainuüksi ekspertiisiaktis sisalduva

üldsõnalise järelduse alusel ei saa kohus seda tuvastada, kui asjas kogutud muud tõendid

eksperdi järeldust ei kinnita.

31. Eeltoodut arvestades vajab puudutatud isik I abi tervist puudutavates küsimustes oma

õiguste ja huvide kaitseks, sh tervist toetavate elutingimuste loomisel ning vajadusel

terviseseisundit toetavate sotsiaalteenuste taotlemisel.

Sellist abi ei saa praegusel juhul osutada volituse andmise ega perekonnaliikmete või muude

abiliste vahendusel, mistõttu vajab puudutatud isik I oma huvide ja õiguste kaitseks

tervisevaldkonnas eestkostjat. Puudutatud isik I ei ole volitanud kedagi oma terviseküsimustega

tegelema ning kuna praeguseks on puudutatud isiku I teovõime tervisevaldkonnas piiratud ja

puudub haiguskriitika, ei saa ta ka enam kehtivat volitust anda (vt ka Riigikohtu 9. novembri

2011. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21). Arvestades, et puudutatud isik II ja

puudutatud isiku I endine abikaasa ei soovi puudutatud isikuga I kontakti ning puudutatud isik

III kannab vanglas karistust, ei ole puudutatud isikul I ka perekonnaliikmeid, kes tagaksid tema

huvide kaitse tervisevaldkonnas, ega ole teada ka muid abilisi, kes oleksid valmis seda tegema.

Ühtlasi ei oleks üksnes abistamine piisav, sest puudutatud isiku I elu korraldamiseks selliselt,

et on tagatud tema tervise säilimine, võib osutuda vajalikuks ka tema esindamine

(nt sotsiaalteenuste taotlemisel vms). Seega tuleb puudutatud isikule I määrata eestkostja.

Arvestades puudutatud isiku I eestkostevajadust, tuleb tema üle seada eestkoste üksnes tema

tervist ja sellest tulenevalt elukorraldust puudutavates küsimustes ning määrata eestkostja

ülesandeks puudutatud isiku I elu korraldamine tema tervist toetaval viisil, sh tervist toetavate

elutingimuste ja ravi tagamine ning vajadusel selleks sotsiaalteenuste taotlemine. Mh tuleb

eestkostjal korraldada puudutatud isiku I elu pärast kinnisest hoolekandeasutusest vabanemist

2-20-15099

viisil, mis toetab puudutatud isiku I tervist, ja arvestada seda, et puudutatud isikul I ei ole püsivat

elukohta, kuhu kinnisest asutusest vabanemise järel elama asuda. Seejuures tuleb eestkostjal

PKS § 179 lg 4 järgi koosmõjus PKS §-ga 202 küsida eestkostetava elu korraldades viimase

arvamust ning arvestada seda niivõrd, kuivõrd see on eestkostetava terviseseisundist arusaamise

võimet arvestades võimalik.

32. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt eestkoste

seadmise ja eestkostja ülesannete ulatust puudutavas osas. Ülejäänud osas ei anna

määruskaebuse väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu määrust eestkoste osas tühistada.

Kuigi puudutatud isik I vaidlustas maakohtu määruse ka osas, millega maakohus määras

eestkostjaks puudutatud isiku II, nõustus puudutatud isik I ärakuulamisel sellega, et puudutatud

isik II eestkostjaks määrati. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus ei oleks võinud

puudutatud isikut II eestkostjaks määrata. Maakohus eelistas põhjendatult eestkostjana füüsilist

isikut, kes oli eestkostjaks määramisega nõus ja sobis eestkostetava huve kaitsma.

II

33. Kuigi puudutatud isik II oli maakohtu menetluse ajal nõus olema puudutatud isiku I

eestkostja, esitas ta ringkonnakohtule taotluse, milles palus vabastada end eestkostja

ülesannetest.

Kohus võib PKS § 197 lg 1 järgi eestkostja vabastada, kui eestkostja oma kohustuste olulise

rikkumise tõttu või muul põhjusel ei vasta enam eestkostjale esitatavatele nõuetele või kui

eestkostja ülesannete jätkumine kahjustaks eestkostetava huve. Kohus vabastab eestkostja

PKS § 197 lg 2 I lause järgi omal algatusel või õigustatud huvi omava isiku taotluse alusel ning

eestkostja vabastamisel teeb kohus PKS § 197 lg 3 I lause järgi korralduse eestkoste edasiseks

teostamiseks. Mõjuval põhjusel eestkostja vabastamise ja uue eestkostja määramise korda

reguleerib täiendavalt TsMS § 530. Kuigi üldjuhul lahendab vastava taotluse esimese astme

kohus, on taotlus esitatud ringkonnakohtule ning ringkonnakohus on puudutatud isiku I ja II

selles küsimuses ära kuulanud. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul menetlusökonoomia

kaalutlustel mõistlik lahendada praegusel juhul taotlus ringkonnakohtul.

34. Puudutatud isik II avaldas kohtule telefoni teel ärakuulamisel soovi vabaneda eestkostja

ülesannetest ning selgitas kohtule kirjalikult esitatud seisukohas oma soovi põhjuseid.

Puudutatud isik II tõi esile, et ta ei taha puudutatud isiku I ohtlikkuse ja negatiivsete mälestuste

tõttu viimase läheduses enam kunagi viibida, talle käib eestkostjaks olemine üle jõu, ta peab

toetama oma ema, kes on raske puudega ja vajab tänaseks igapäevast abi ning tal on kaks

alaealist last, kes vajavad tema aega. Ka puudutatud isik I on määruskaebuses avaldanud, et ta

ei soovi, et puudutatud isik II on tema eestkostja. Kuigi puudutatud isik I nõustus ärakuulamisel,

et puudutatud isik II võib jääda vajaduse korral tema eestkostjaks, tõi ta esile, et tal on olnud

pojaga konfliktsed suhted. Samuti kinnitasid mõlemad, et kogu puudutatud isiku I kinnises

asutuses viibimise ajal ei ole nad omavahel suhelnud. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et

puudutatud isiku II jätkamine eestkostjana ei vasta enam puudutatud isiku I huvidele, kuna

eestkoste teostamine eeldab pidevat suhtlust ja head läbisaamist eestkostja ja eestkostetava

vahel ning eestkostjal peab olema piisavalt aega, et seista eestkostetava õiguste ja huvide eest

ning korraldada tema elu. Seda arvestades tuleb puudutatud isik II vabastada eestkostja

ülesannetest.

Arvestades seda, et maakohus määras eestkostja kõigi eestkostetava asjade ajamiseks, sh

varalistes küsimustes, tuleb puudutatud isikul II esitada PKS § 194 alusel hiljemalt 1. detsembril

2-20-15099

2021 maakohtule aruanne oma ülesannete täitmise kohta kuni eestkostja ülesannetest

vabastamiseni.

Vastuseks puudutatud isiku I 13. oktoobri 2021. a taotlusele saada teavet selle kohta, kuidas

tema senine eestkostja on ajanud tema rahaasju, selgitab kolleegium, et kooskõlas PKS § 193

lg-ga 1 teostab eestkostja tegevuse üle järelevalvet Harju Maakohus. Seetõttu tuleb puudutatud

isikul I vastava taotlusega pöörduda Harju Maakohtu poole.

35. Kuna puudutatud isik I vajab endiselt tervisevaldkonnas eestkostjat, määrab

ringkonnakohus puudutatud isikule I uue eestkostja.

35.1. Kolleegium juhindub sellest, et PKS §-de 204 ja 205 mõtte järgi tuleb eestkostjat

määrates eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või

linnavalitsusele (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 22).

Üksnes juhul, kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist ega juriidilist isikut, määrab kohus

PKS § 205 lg 3 järgi eestkostjaks valla- või linnavalitsuse, millega täisealine eestkostetav on

kõige tugevamalt seotud. Seejuures on täisealine kõige tugevamalt seotud mh selle valla- või

linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on suurema osa ajast elanud, millega ta on säilitanud

olulised sidemed, kus asuvad tema lähedased või vara või kus on tema rahvastikuregistrijärgne

elukoht.

Erinevate kohalike omavalitsuste kaalumisel tuleb kohtul mh arvestada nii läheduse (seotuse)

kui kestvuse põhimõtet, st isikule eestkostjaks määratav kohalik omavalitsus peab suutma

võimalikult efektiivselt ja mõistlikult korraldada eestkostetava huvide kaitset nii praegu kui ka

tulevikus (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-4855,

p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-77034, p 24).

35.2. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtule teada eestkostjaks sobivaid füüsilisi isikuid.

Maakohtu menetluses olid eestkostjaks määramisega nõus puudutatud isik II ja puudutatud isik

III. Puudutatud isik II ei soovi enam mõjuvatel põhjustel eestkostja olla ning puudutatud isik

III kannab vanglas karistust, mistõttu ei saa ka tema eestkostja ülesandeid täita. Muid sobivaid

füüsilisi isikuid ei ole maakohtu menetluses selgunud ning ka avaldaja (Harku Vallavalitsus) ei

ole osanud neid ringkonnakohtule nimetada. Samuti ei ole kohtule teada antud, et mõni

juriidiline isik võiks olla puudutatud isiku I eestkostjaks. Olukorras, kus kohtule ei ole teada

füüsilisi ega juriidilisi isikuid, kes oleksid nõus asuma täitma eestkostja ülesandeid, ei ole

kohtul muud võimalust, kui määrata PKS § 205 lg 3 järgi eestkostjaks valla- või linnavalitsus,

millega eestkostetav on kõige tugevamalt seotud.

Kuigi puudutatud isik I avaldas 8. oktoobri 2021. a ärakuulamisel, et ta ei soovi eestkostjaks

kohalikku omavalitsust ja eelistab eestkostjana pigem puudutatud isikut II, ei ole kujunenud

olukorras kohtul võimalik puudutatud isiku I arvamusest juhinduda ja peab määrama uueks

eestkostjaks kohaliku omavalitsuse, millega on puudutatud isikul I kõige tugevam seos.

35.3. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikul I kõige tugevam seos PKS § 205 lg 3

tähenduses Harku vallaga.

Rahvastikuregistri andmetel on puudutatud isik sündinud Raplamaal. Tema rahvastiku-

registrijärgne elukoht on alates 5. detsembrist 1994 XXX (nimetatud ka taluks) kuulub

puudutatud isikule II. Puudutatud isiku I lisa-aadressina on rahvastikuregistris märgitud WWW,

kus elab puudutatud isiku I endine abikaasa. Praeguse asja ning tsiviilasjade nr 2-14-50363, 2-

19-11986 ja 2-20-13891 materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik I elanud nii oma

2-20-15099

rahvastikuregistrijärgses elukohas kui ka seal märgitud lisa-aadressil, samuti puudutatud isiku

II suvilas PPP. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 16. aprilli 2014. a tsiviilasjas nr 2-14-50363

esitatud taotlusele lisatud psühhiaatri arvamusest nähtub, et puudutatud isik I elas enne 2013. a

novembris Pärnu haiglasse tahtest olenematule ravile sattumist puudutatud isiku II suvilas.

Pärast haiglast vabanemist läks puudutatud isik I tagasi Tallinnasse, kuid tema endine abikaasa

ei võtnud teda enda juurde ja saatis ta elama TTT. Puudutatud isiku I pojad tegid TTT korteri

korda ja puudutatud isik I asus sinna elama. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12. augusti 2019.

a tsiviilasjas nr 2-19-11986 esitatud taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi hakkas

puudutatud isik I vahepealsel ajal sageli endise abikaasa juures käima, kes võttis ta lõpuks enda

juurde elama. Puudutatud isiku II 25. novembri 2020. a ärakuulamisel avaldatust ja puudutatud

isiku I 25. veebruaril 2021 kohtule edastatud käsikirjalisest selgitusest järeldub, et pärast 2019.

a-l haiglast vabanemist elas puudutatud isik I nii endise abikaasa juures kui ka puudutatud isiku

II suvilas. Viimane kord, s.o 2020. a septembris, toimetati puudutatud isik I Pärnu haiglasse

puudutatud isiku II suvilast, kus tal ei olnud luba viibida. Alates 14. jaanuarist 2021 viibib

puudutatud isik I ööpäevaringsel erihooldusteenusel Viljandi haiglas, mis asub Viljandi vallas

Jämejala külas Pärna tee 3. Puudutatud isikule I ei kuulu kinnistusraamatu andmetel kinnisvara.

Puudutatud isiku I perekonnaliikmed, sõbrad ja tuttavad elavad Tallinnas ning ta soovib

kinnisest asutusest vabanedes minna Tallinnasse. Puudutatud isik I avaldas 13. augusti 2021. a

seisukohas, et ta võiks asuda elama tallu, kuhu ta on sisse kirjutatud, st Harku vallas asuvasse

TTT korterisse. Sama avaldas puudutatud isik I 8. oktoobri 2021. a ärakuulamisel.

Kuna puudutatud isik I on enim seotud Harku vallaga, tuleb puudutatud isiku I eestkostjaks

määrata avaldaja, s.o Harku Vallavalitsus. Harku vallas asuv korter on olnud üle 25 aasta

puudutatud isiku I rahvastikuregistrijärgne elukoht ja puudutatud isik I on seal ka reaalselt

elanud ja soovib sinna haiglast vabanedes naasta.

Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et puudutatud isiku I eestkostjaks tuleks määrata Viljandi

Linnavalitsus või Viljandi Vallavalitsus. Puudutatud isiku I ainus seos Viljandi vallaga

väljendub selles, et ta viibib alates 14. jaanuarist 2021 Viljandi haiglas ööpäevaringsel

erihooldusteenusel ning see ei anna alust pidada neid kohalikke omavalitsusi puudutatud

isikuga I kõige tugevamalt seotuks.

36. Neil põhjendustel rahuldab kolleegium puudutatud isiku II taotluse enda eestkostja

ülesannetest vabastamiseks ja määrab uueks eestkostjaks Harku Vallavalitsuse.

III

37. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust tühistada maakohtu määrust

osas, millega maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse. Küll aga

tuleb ringkonnakohtul muutunud asjaolude tõttu omal algatusel peatada puudutatud isiku I

kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamine.

38. Kuigi maakohus eksis puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutades

menetlusõiguse normide vastu, kui jättis puudutatud isiku I vahetult ära kuulamata ja tegi seda

videosilla vahendusel, ei anna nimetatud rikkumine alust maakohtu määrust selles osas

tühistada. Ringkonnakohus kuulas puudutatud isiku I ise vahetult ära ning ringkonnakohtul ei

ole asjas kogutud tõendite valguses kahtlust, et maakohus paigutas 8. jaanuaril 2021

põhjendatult puudutatud isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse.

38.1. Maakohus leidis õigesti, et isiku saab paigutada SHS § 105 lg 1 järgi tema nõusolekuta

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud

2-20-15099

sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse

paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate

abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole

võimalik. Samuti asus maakohus määruse tegemise ajal esinenud asjaolusid arvestades

põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku I puhul on need tingimused täidetud. Kolleegium

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega

ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

38.2. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul I on raske psüühikahäire (skisoafektiivne

häire (F25.2)). Maakohtu määruse tegemisele eelnes puudutatud isiku I psüühikahäire

ägenemine, mille ajal ei olnud puudutatud isik I võimeline oma käitumisest aru saama ega seda

juhtima SHS § 105 lg 1 p 1 tähenduses. Puudutatud isiku I käitumine oli ebaadekvaatne ja

agressiivne ning juhitud psüühikahäirest. Puudutatud isiku I väide, et tal ei ole sellist rasket

psüühikahäiret, mis võiks piirata tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida, ei ole

kooskõlas asjas kogutud tõenditega.

38.3. Põhjendatud on ka maakohtu järeldus, et kui puudutatud isik I oleks jäetud kinnisesse

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata, oleks ta olnud

SHS § 105 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik eelkõige teistele, kuid oleks võinud oma ettearvamatu

käitumisega ohtu seada ka ennast. Puudutatud isik I ähvardas enne psühhiaatriakliinikusse

tahtest olenematule ravile sattumist puudutatud isikut II, üritas kahel korral sisse tungida endise

abikaasa koju ning tungis kahel korral sisse puudutatud isiku II korterisse, kus elavad

puudutatud isiku II tuttavad oma lastega. Ta varastas puudutatud isiku II haagissuvila ja murdis

sisse puudutatud isiku II suvila territooriumile. Puudutatud isiku I käitumine eskaleerus ka

tahtest olenematul ravil viibides, puudutatud isik I oli kaaspatsientide ja personali suhtes nii

verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivne. Ka varem on puudutatud isik I olnud häire ägenemise

perioodidel verbaalselt ja füüsiliselt agressiivne ning vaenulikult meelestatud eelkõige oma

lähedaste, sh poegade ja endise abikaasa suhtes (vt tsiviilasjad nr 2-13-70096, 2-14-50363,

2-19-11986). Kuigi puudutatud isiku I psüühiline seisund hakkas 2020. a novembris paranema,

avaldas ta veel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise ajal, s.o 14. detsembril 2020

spontaanselt paranoilist luulu ja oli madala ärrituslävega, samuti ei olnud tal tekkinud

haiguskriitikat. Arvestades, et puudutatud isiku I psüühikahäire sümptomid ei olnud veel

piisavalt kontrolli alla saadud, ta pidas ennast terveks ja eitas ravivajadust, oleks ta jätnud

kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel suure tõenäosusega ravikuuri pooleli ja tema

psüühikahäire oleks koos agressiivsuse sümptomitega ägenenud. Nii praeguse asja kui ka

tsiviilasjade nr 2-14-50363 ja 2-19-11986 materjalidest nähtub, et varem on puudutatud isik I

haiglast vabanedes ambulatoorse ravi peagi katkestanud. Psüühikahäire ägenemise korral oleks

varasemale kogemusele tuginedes olnud pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik I oleks

olnud teistele ohtlik, kuid võinud ettearvamatu käitumisega ohtu seada ka ennast. Asjaolu, et

puudutatud isik I kinnitas talle määratud esindajale mitu korda, et ta ei ole endale ega teistele

mingil viisil ohtlik, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

38.4. Maakohtu määruse tegemise ajal ei olnud ilmselt muude abimeetmete kasutamine

puudutatud isikust I endast tulenevatel põhjustel võimalik, mistõttu oli täidetud ka SHS § 105

lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Nagu märgitud, ei olnud puudutatud isiku I psüühikahäire

sümptomid veel piisavalt kontrolli alla saadud ning samal ajal ei olnud tal ka haiguskriitikat ja

ta eitas ravivajadust. Seda arvestades ei oleks tõenäoliselt õnnestunud puudutatud isikut I

väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma motiveerida ja alkoholi kuritarvitamist vältida.

2-20-15099

38.5. Eeltoodut arvestades ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust puudutatud

isiku I kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise osas tühistada.

39. Samas tuleb arvestada seda, et puudutatud isiku I terviseseisund on tänaseks paranenud ja

olukord võrreldes paigutamise ajaga muutunud.

39.1. Kui isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ära langenud, lõpetab kohus

TsMS § 539 lg 1 järgi määrusega isiku kinnisesse asutusse paigutamise, mh võib kohus teha

seda omal algatusel. TsMS § 540 lg 1 järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise

määrusega kuni üheks aastaks mh omal algatusel ka peatada ning siduda peatamisega tingimusi

ja kohustusi. Peatamine pakub vähem piiravat alternatiivi isiku kinnises asutuses hoidmisele

olukorras, kus isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise eeldused ei ole veel täies

ulatuses täidetud, kuid on alust arvata, et isik suudaks ilmselt tavaellu pöördudes hakkama

saada, järgiks ravirežiimi ega kujutaks enam ohtu endale või teistele (vt Tsiviilkohtumenetluse

seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. § 540 kommentaarid).

Kuigi üldjuhul lahendab isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise või peatamise

esimese astme kohus, on ringkonnakohus puudutatud isikud I ja II selles küsimuses ära

kuulanud ja selgitanud välja teiste puudutatud isikute seisukohad. Seetõttu on kolleegiumi

hinnangul menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik lahendada praegusel juhul ka puudutatud

isiku I kinnisesse asutusse paigutamise peatamise või lõpetamise küsimus ringkonnakohtul.

39.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise eeldused

täielikult ära langenud, st ei ole alust veel lõpetada tema kinnisesse asutusse paigutamist, kuid

ringkonnakohtu hinnangul saab puudutatud isiku I kinnisesse asutusse paigutamise

tingimuslikult peatada.

Puudutatud isikul I on küll jätkuvalt raske psüühikahäire, kuid selle sümptomid on saadud

pärast maakohtu määruse tegemist raviga kontrolli alla ja tema seisund on stabiliseerunud. Seda

kinnitab nii puudutatud isiku I ärakuulamisel kohtul tekkinud vahetu mulje kui ka SA Viljandi

Haigla 19. oktoobri 2021. a seisukoht. Kohtule ei ole teada, et puudutatud isik I oleks olnud

hoolekandeasutuses viibimise ajal agressiivne või mingil kujul ohtlik endale või teistele. Küll

aga on esinenud juhtumeid, kus ta on keeldunud meeleolu stabiliseerivatest ravimitest. Samas

on puudutatud isik I saanud antipsühhootikumiga depoosüste ettenähtud intervalli tagant ning

arsti arvamusest ei nähtu, et puudutatud isik I oleks sellele vastumeelsust väljendanud. Kohtule

kinnitas puudutatud isik I, et võtab liitiumi (meeleolu stabiliseeriv ravim) ega avaldanud selles

osas vastumeelsust.

Arsti arvamuse kohaselt võib kaaluda puudutatud isikule I praeguse teenuse lõpetamist ja teiste

teenuste osutamist, kuid puudutatud isiku I vägivaldse käitumise riski vähendamiseks vajab ta

kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine ja ei ole

ligipääsu alkoholile, sest ravi katkestamise ja alkoholi tarvitamise foonil võib psüühikahäire

ägeneda ja puudutatud isik I käituda ebaadekvaatselt ja ohtlikult.

Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku I seisund paranenud

tänaseks sedavõrd, et alternatiivina kinnisele hoolekandeasutusele saab rakendada muid

abinõusid tingimusel, et puudutatud isik I täidab kohtu määratud kohustusi, st puudutatud

isiku I kinnisesse asutusse paigutamine tuleb TsMS § 540 lg 1 alusel peatada ja seada

TsMS § 540 lg 2 alusel selleks tingimused ja kohustused.

2-20-15099

39.3. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik peatada puudutatud isiku I kinnisesse

hoolekandeasutusse paigutamise kuueks kuuks tingimusel, et puudutatud isik I ei tarvita

alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti juhiseid, tarvitab määratud ravimeid ja

käib vajadusel arsti vastuvõtul, ning võtab vastu tema tervist toetavaid sotsiaalteenuseid. Kui

puudutatud isik I rikub kinnisesse asutusse paigutamise peatamise aja vältel kohtu määratud

kohustusi, tühistab kohus TsMS § 540 lg 2 alusel peatamise. Ringkonnakohtu hinnangul võib

sellisel viisil kinnisesse asutusse paigutamise peatamine koos lisatingimustega motiveerida

puudutatud isikut I ka kinnise asutuse väliselt hoiduma alkoholist ja jätkama talle määratud

vajalikku ravi, andes talle ühtlasi võimaluse näidata, et ta ei vaja selleks tingimata kinnisesse

asutusse paigutamist.

39.4. Andmaks eestkostjale aega korraldada puudutatud isiku I elu vastavalt tema

terviseseisundist tulenevatele vajadustele, peatab ringkonnakohus puudutatud isiku I kinnisesse

asutusse paigutamise alates 15. novembrist 2021.

40. Eeltoodut arvestades ei ole alust maakohtu määrust puudutatud isiku I kinnisesse asutusse

paigutamise osas tühistada, kuid kolleegium peab põhjendatuks puudutatud isiku I kinnisesse

asutusse paigutamine kuueks kuuks tingimuslikult peatada.

III

41. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 531 lg 1 alusel hakkab määrus eestkostet puudutavas

osas kehtima ja on täidetav alates määruse teatavakstegemisest avaldajale. Puudutatud isiku I

kinnisesse asutusse paigutamise peatamise osas tunnistab ringkonnakohus määruse TsMS § 541

lg 4 alusel täidetavaks alates määruse kättetoimetamisest avaldajale.

TsMS § 531 lg 2, lg 4 I lause ja lg 7 ning TsMS § 541 lg 1 I lause, lg 2 I ja II lause ja lg 6 alusel

tuleb määrus edastada puudutatud isikule I ja talle määratud esindajale, puudutatud isikutele II

ja III, rahvastikuregistrile eestkoste kohta kande tegemiseks ning SA-le Viljandi Haigla.

42. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 3 alusel puudutatud isikule I riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud riigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik