2-20-3645/110 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. november 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-3645

Kohtuasi

AS Liwathon E.O.S. hagi X ja Y vastu solidaarselt

1 925 650 euro ja viivise saamiseks

AS Liwathon E.O.S hagi X vastu 15 428 euro 98 sendi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AS

Liwathon

E.O.S.

apellatsioonkaebus,

hind

2 096 365 eurot 30 senti

X ja Y apellatsioonkaebus, hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) AS Liwathon E.O.S. (registrikood

10715645), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Erki

Kergandberg, Edgar-Kaj Velbri ja Hannes Vallikivi

Kostjad (apellandid) X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja

Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Sanjay Jaanus Mody ja Kristina Schotter

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostjate poolel ArgoGlobal

SE (aadress Aragon House, Dragonara tee, St. Julian´s

STJ3140, Malta), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl

Haavasalu

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 5. oktoobri 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i Liwathon E.O.S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 10. veebruari 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta ja täiendada osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2-20-3645

4. Jätta AS-i Liwathon E.O.S., X ja Y apellatsioonimenetluse kulud nende enda

kanda ning ArgoGlobal SE apellatsioonimenetluse kulud AS-i Liwathon E.O.S.

kanda.

5. Mõista AS-ilt Liwathon E.O.S. ArgoGlobal SE kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 420 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Liwathon E.O.S. (hageja) esitas 6. märtsil 2020 Harju Maakohtule X (kostja I) ja Y

(kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja

kahjuhüvitise 1 925 650 eurot ja alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Lisaks palus hageja mõista

kostjalt I enda kasuks välja tervisekindlustuspoliisi maksumuse hüvitise 15 428 eurot 98 senti

ja sellelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

viivise, samuti reisiarve eest hüvitise 650 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda ja mõista kostjatelt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda

sellest seaduses sätesatud määras viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja naftasaaduste hoiustamise ja ümberlaadimisega tegelev

äriühing ning tal on tütarettevõte Aktsiaselts E.R.S (hageja tütarettevõte). Hageja endised

aktsionärid otsustasid 2018. a sügisel hageja aktsiad müüa ning Liwathon Terminals Estonia

OÜ (hageja omanik) omandas 3. aprillil 2019 hageja aktsiad. Kostjad olid kuni 4. juunini

2019 hageja juhatuse liikmed. Lisaks oli kostja I kuni 12. juunini 2019 hageja tütarettevõtte

juhatuse liige ning kostja II kuni 4. juunini 2019 hageja tütarettevõtte nõukogu liige. Hageja

uuel omanikul tekkis 2019. a kevadel kahtlus kostjate tegevuse seaduslikkuses, läbipaistvuses

ja hageja huvide järgimises. Uurimise käigus selgus, et kostjad on pannud toime erinevaid

rikkumisi, millega nad on tekitanud nii hagejale kui ka hageja tütarettevõttele kahju. Hageja

kutsus rikkumiste tõttu 4. juunil 2019 kostjad enda juhatusest, samuti oma tütarettevõtte

juhatusest ning nõukogust tagasi.

1.2. Kostjad tekitasid hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes hageja tütarettevõttele kahju

1 865 000 eurot ja peavad selle äriseadustiku (ÄS) § 315 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hageja

tütarettevõttele hüvitama. Hageja tütarettevõte on loovutanud oma nõuded hagejale.

2-20-3645

Hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest (teenuse osutaja) sõlmisid 10. veebruaril 2011 lepingu

(koostööleping), mille alusel teostas teenuse osutaja hageja tütarettevõtte veetavatele

kaubavagunitele tehnohoolet, osutas mahahaakeremondi teenuseid ja kommertsülevaatuse

teenust ning esindas hageja tütarettevõtet vagunite tehnilisel üleandmisel, seisukorra

ülevaatamisel ja kontrolli ning vagunite säilivusega seotud küsimustes AS Eesti Raudtee ja

selle esindaja AS EVR Cargo ees. Lepingut pikendati neli korda. Viimane pikendamise

kokkulepe sõlmiti 31. detsembril 2015 ja leping kaotas kehtivuse 31. detsembril 2016. Kuigi

kostjad koostasid 2018. a detsembris tagasiulatuvate kuupäevadega teenusepakkujaga

sõlmitud lepingud, on need võltsitud ja tegelikult ei olnud nimetatud kannete tegemisel ajal

2017–2018 hageja tütarettevõtjal teenuse osutajaga lepingut.

Pärast koostöölepingu lõppemist tasus hageja tütarettevõte teenuse osutaja arvete alusel

viimasele kokku 2 811 298 eurot 59 senti, millest osad arved olid esitatud tegelikult saadud

teenuste eest, kuid 1 865 000 euro ulatuses oli esitatud fiktiivseid ettemaksuarveid, mis tasuti

alusetult ja vastusooritust saamata. Kostjad kiitsid ettemaksuarved heaks. Kostjad kinnitasid,

et ettemaksuarved esitati ja tasuti selleks, et hoida ära teenuse pakkuja pankrot, saamata

seejuures nende arvete alusel teenuseid. Kostjad olid teadlikud, et ettemaksuarvete alusel ei

osutata teenuseid ning arvetel märgitud summade kujunemise aluseks olid tegelikult teenuse

osutaja tööjõukulud jms asjaolud. Maksete eesmärgiks oli parandada teenuse osutaja

finantsseisu. Hagejal on alust arvata, et teenuse osutaja on kostjatega seotud äriühing.

Kostjad

on

rikkunud

hageja

tütarettevõtte

varade

kasutamisel

ja

käsutamisel

hoolsuskohustust, andes ilma õigusliku aluseta ja majandusliku põhjenduseta vara üle. Kostja

II rikkus oma kohustusi hageja tütarettevõtte nõukogu liikmena, jättes teostamata järelevalve

kostja I tegevuse üle. Hageja nõukogu ei ole maksete tegemisest teavitatud ning nõukogu ei

ole makseid heaks kiitnud. Samuti on kostjad rikkunud lojaalsuskohustust, sest eelistasid

teenuse pakkuja huve hageja tütarettevõtte huvidele. Teenuse pakkuja pankroti vältimine ei

olnud hageja tütarettevõtte huvi ega kohustus. Lisaks jätsid kostjad tasutud ettemaksu

ulatuses, milles teenuseid ei saadud, tagasi nõudmata. Ka juhul, kui 2018. a detsembris

võltsitud lepingud kehtiksid, oleks kostja I rikkunud oma kohustusi, võttes hageja

tütarettevõttele kohustuse tasuda kokku 2 700 000 eurot ilma vastusooritust saamata. Kostja II

rikkus oma kohustusi, kui jättis nõukogu liikmena juhatuse üle järelevalve teostamata ning

kinnitas hageja juhatuse liikmena maksed. Kui kostjad ei oleks alusetuid makseid teinud, ei

oleks hageja tütarettevõtte vara vähenenud.

1.3. Kostjad tekitasid hoolsuskohustust rikkudes hagejale kahju 60 000 eurot ja peavad selle

ÄS § 315 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitama.

Kostjad kui hageja juhatuse esimees ja finantsjuht kiitsid heaks ja tasusid Advokaadibüroole

Laus & Partnerid (advokaadibüroo) 60 000 eurot, kuid hageja ei saanud selle eest teenust.

Hageja palgal on alati olnud jurist. Advokaadibüroo on esitanud üldsõnalise nimekirja

õigusvaldkondadest, kuid ei ole hagejale väljastanud ühtegi enda koostatud dokumenti.

Hageja päringu peale ei ole advokaadibüroo teavet väljastanud, viidates tehnilistele

probleemidele.

Advokaadibüroo tütarettevõte AA Laus & Partnerid OÜ nimel hoiti kuni 19. detsembrini

2018 hageja tütarettevõttele teenuseid osutanud OÜ RVTest osalust, st omandistruktuur oli

varjatud. Kuna kostja II on väitnud, et osalus ei kuulunud hagejale ega selle endistele

aktsionäridele, kuulus see tegelikult kostjatele ning ilmselt tasusid kostjad hageja arvelt neile

endale osutatud teenust, s.o advokaadibüroole osaluse hoidmise eest.

2-20-3645

1.4. Kostjad tekitasid hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes hagejale kahju 650 eurot ja

peavad selle hagejale ÄS § 315 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitama.

Kostja I lendas 7. veebruaril 2019 Tallinnast Brüsselisse ning hageja tasus reiskulu 650 eurot.

Tegemist ei olnud ärireisiga, sest kostja I reisis Grimbergenisse (ca 13 km kaugusel

Brüsselist), et minna notari juurde oma isa pärandvara jagamise lepingut allkirjastama. Kostja

I ei ole erareisi kulusid hagejale hüvitanud ning lastes need hagejal tasuda, eelistas kostja I

enda erahuve hageja huvidele ega käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja II kihutas

kostjat I oma kohustusi rikkuma, sest teatas, et kostja I kõik reisid ei peagi olema seotud

aktsiate müügitehinguga.

Alternatiivselt on hagejal neil asjaoludel kostja I vastu alusetu rikastumise nõue.

1.5. Kostja I on VÕS § 189 lg 2 p 1 alusel kohustatud hüvitama hagejale

tervisekindlustuspoliisi maksumuse 15 428 euro 98 sendi ulatuses.

Hageja ja kostja I vahel sõlmitud juhatuse liikme teenistuslepingu p 6.5 ja lisa 3 järgi pidi

hageja

tagama

kostjale

I

ning

tema

elukaaslasele

ja

lastele

rahvusvahelise

tervisekindlustuskaitse. Hageja sõlmis vastavalt sellele kindlustusandjaga Bupa Global DAC

(kindlustusandja) tervise-kindlustuslepingu, mis kehtis 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini

2019, maksumusega 26 833 eurot. Hageja ütles kostjaga I sõlmitud juhatuse liikme lepingu 4.

juunil 2019 üles ja pöördus 9. juunil 2019 kindlustusandja poole tervisekindlustuspoliisi

tühistamiseks. Kindlustusandja saatis sooviavalduse kostjale I kinnitamiseks, kuid kostja I ei

ole lepingu lõpetamist kinnitanud, mistõttu kehtis see kuni 31. detsembrini 2019. Sellest

tulenevalt kasutas kostja I alates 5. juunist kuni 31. detsembrini 2019, s.o 57% poliisi

kehtivuse ajast alusetult hüvesid, mis seondusid tema ametisuhtega, ning peab hagejale

hüvitama 57% poliisi maksumusest.

1.6. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmisega viivitamise tõttu VÕS § 113 lg 1

alusel viivist.

Kostja vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hageja nõuetele vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Ühtlasi leidsid kostjad, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest hageja õiguste

rikkumine on võimatu, sest hageja majandusaasta aruannete heaks kiitmisega on hageja

endine nõukogu kiitnud kostjate tegevuse heaks.

2.1. Kostjate vastuväidete kohaselt on hageja esitanud kostjate vastu pahatahtlikult

üldsõnalised ja tõendamata nõuded. Hageja ei ole kahjunõudeid kostjate vastu põhistanud ega

tõendanud. Hageja uus aktsionär tõlgendab asjatundmatult ja meelevaldselt minevikus

toimunud ning eelmiste aktsionäride ja nõukogu poolt heaks kiidetud majandustegevust.

Hageja uus aktsionär ei saa tagantjärgi kahtluse alla seada majandustehinguid, nende sisu ja

otstarbekust ajal, mil otsustusõigus majandustegevuse üle ei kuulunud veel talle.

Kostjad ei ole oma kohustusi rikkunud ning hagejal ei ole kahju tekkinud. Hageja ei ole ära

näidanud ega tõendanud, et kostjate tehtud tehingud olid hagejale kahjulikud, ning leiab

põhjendamatult, et tõendamiskoormis selles küsimuses pöördus kostjatele. Olukorras, kus

kostjatel ei ole enam juurdepääsu hageja dokumentidele ja andmetele, ei ole kostjatel

võimalik neid asjaolusid tõendada. Kostjad on täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja

hoolsusega.

2-20-3645

Juhul, kui hageja kahju hüvitamise nõuded peaksid olema põhjendatud, tuleb kahjuhüvitist

vähendada nullini, sest hageja endised aktsionärid ja nõukogu on kiitnud tehingud heaks ning

hageja praegune omanik teadis aktsiaid omandades tehtud tehingutest ja väljamaksetest (tegi

eelnevalt hoolsusauditi).

Hageja esitab valikuliselt nõudeid üksnes kostjate vastu, kuigi hagejal ja tema tütarettevõttel

oli veel juhatuse ja nõukogu liikmeid. Hageja esitab otsitud nõudeid kostjate vastu üksnes

seetõttu, et kostjad pöördusid hageja vastu kohtusse kompensatsiooni saamiseks.

2.2. Hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest vaheliste tehingutega seotud kahjunõue

(1 865 000 eurot) ei ole põhjendatud.

Hageja ostis alates 2011 OÜ-lt RVTest rongikoosseisude kontrollteenust, mis oli hageja

tütarettevõtte enda ja tema klientide veoprotsessi lahutamatu osa ja elutähtis teenus. Enne seda

oli hageja tütarettevõte sunnitud seda ostma oma konkurendilt (AS EVR Cargo). 2010–2011

langetas hageja otsuse olla riiklikest monopolidest sõltumatu ja iseseisev oma veotegevuse

korraldamisel. Hageja eelmised aktsionärid ja nõukogu olid teadlikud tehtud tehingutest ega

esitanud pretensioone ning kinnitavad ka täna, et kostjad tegutsesid nõuetekohaselt. Hageja

tütarettevõtte ja OÜ RVTest koostöö toimis põhimõttel, et OÜ RVTest ei teeni olulist

kasumimarginaali, kuid perioodidel, mil teenuse maht oli väike, tuli tagada tema

jätkusuutlikkus ja valmidus osutada teenuseid. Iga aasta lepiti kokku teenuse maksumus,

arvestades oletatavaid teenusemahte. Suurte mahtude tingimustes lepiti kokku vagunipõhistes

tasudes. Mahtude kõikudes ja vähenedes maksis aga hageja tütarettevõte lisatasu, mis ei olnud

vagunite arvuga seotud. Selleks, et OÜ RVTest oleks valmis hageja tütarettevõttele teenust

osutama, tuli katta tema püsikulud, st tuli katta tema kulud seoses valmisolekuga teenust

osutada kõikuvate või vähenenud mahtude juures. Selleks lepiti kokku teenuse kättesaadavuse

eest makstav piirsumma ning tasuti väikeste mahtude korral OÜ-le RVTest lisatasu

selgitusega „ettemaks“, pidades silmas seda, et makstud summad ei ületaks oluliselt

kokkulepitud summat. Lepingu pooled mõistsid kokkulepet ühtemoodi, mida kinnitab

aastatepikkune praktika.

Koostööleping ei lõppenud 31. detsembril 2016, sest lepingupooled pikendasid seda suuliselt,

mida kinnitab asjaolu, et teenust osutati edasi. Asjaolu, et kirjalikult vormistati pikendamise

kokkulepped hiljem tagasiulatuva kuupäevaga, ei muuda lepingupoolte tahet.

Selline koostöö oli vajalik, kuna saadav teenus oli hageja tütarettevõtte klientidele veoteenuse

osutamiseks hädavajalik. Ühtlasi olid hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest AS-iga Eesti

Raudtee sõlmitud piiriteenuse lepingus koos täitjateks kuni 2018. aasta lõpuni. Piiriteenuse

lepingu nõuetekohane täitmine oli hageja tütarettevõttele oluline, kuna selle rikkumise korral

oleks ta võinud mh jääda ilma vajalikust tegevusloast. Seega oli hageja tütarettevõttel otsene

vältimatu huvi selle vastu, et RVTest ei lõpetaks enne 2018. aasta lõppu oma tegevust ning

suudaks teenust ka oluliselt vähenenud mahtude juures täita. Seejuures tegeles hageja

tütarettevõte pidevalt sellega, et leida uusi kliente ja suurendada mahte.

Hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest tehingud ja teenuste kulud olid osaks hageja ja tema

tütarettevõtte igapäevasest majandustegevusest. Hageja toonaste aktsionäride esindajad on

kinnitanud,

et

hageja

nõukogu

ja

aktsionäre

informeeriti

regulaarselt

hageja

majandustegevusest, kõiki majandusaasta aruandeid analüüsiti ja need on heaks kiidetud ning

kellelgi ei ole etteheiteid kostjate tegevuse kohta.

2-20-3645

Kostjad ei ole kunagi olnud OÜ RVTest osanikud ega kasusaajad ning kostjatele teadaolevalt

ei ole kasu saanud ka OÜ RVTest osanikud, sest kasumit ei ole jaotatud. Ühing asutati

riiklikule vedajale konkurentsi osutamiseks. Selle asutas Eesti Raudtee endine juhatuse

esimees P. Juchnevitsch.

2.3. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad rikkusid Advokaadibüroole Laus & Partnerid raha

(60 000 euro) ülekandmisega oma kohustusi ja tekitasid hagejale kahju. Hageja endine

nõukogu on kuni 2018. aastani majandusaasta aruanded heaks kiitnud ning hageja ostis

aktsiad sellise bilansiga, kus oli see kulu kajastatud.

Isegi kui kostjad oleksid kahju tekitanud, oleks hageja nõue kostjate vastu aegunud, kuna raha

kanti üle 13. augustil 2014. Enne kohtu poole pöördumist ei ole hageja kordagi kostjatelt

kahju hüvitamist nõudnud.

2.4. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad on rikkunud oma kohustusi kostja I reisikulu

(650 euro) hageja eest kandes. Hageja ei ole enne kostjale I esitatud ülesütlemisavaldust

nõudnud kostjalt I reisikulu hüvitamist. Hageja esitab tõendeid valikuliselt ja tõlgendab

e-kirjavahetust meelevaldselt. Kostja I on alati kandnud oma erareiside kulud ise ning hageja

on hüvitanud tööreiside kulud. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse kulu põhjustanud reis

oli täielikult kostja I erareis. Asjaolu, et reis ei olnud seotud aktsiate müügiga, ei tähenda seda,

et tegemist ei olnud ärireisiga. Sel ajal käis kostja I tööalaselt Belgias ka LNG projekti tõttu.

Juhul, kui kostjatel peaks olema kohustus hüvitada hagejale reisikulu, on kostjatel õigus

keelduda selle tasumisest, sest hageja ei ole täitnud oma kohustust maksta kostjatele

teenistuslepingu alusel ja teises kohtuasjas (tsiviilasjas nr 2-19-17224) nõutud võlgnetavaid

hüvitisi.

2.5. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt I tervisekindlustuslepingu kulu (15 428 eurot

98 senti) hüvitamist.

Kostjaga I sõlmitud teenistusleping ei näinud ette, et juhatuse liige peab hüvitama

kindlustuspoliisi maksumuse. Hageja otsustas ise, millistel tingimustel ta kindlustuslepingu

sõlmib, ning kostja I ei vastuta selle eest, kui hageja sõlmis sellise kindlustuslepingu, mida ei

saanud ennetähtaegselt lõpetada. Hageja ei ole midagi kostjale I ette tasunud, kindlustuse eest

maksti kindlustusandjale.

Hageja ei ole kordagi enne kohtu poole pöördumist nõudnud kostjalt kindlustuse hüvitamist.

Hageja ei käitunud heas usus, kui lasi poliisil kehtida kuni 31. detsembrini 2019 ja esitas

kostjale I alles pärast seda nõude.

Juhul, kui kostjal I peaks olema kohustus hüvitada hagejale kindlustuse kulu, on kostjal I

õigus keelduda selle tasumisest, sest hageja ei ole täitnud oma kohustusi.

Kolmanda isiku seisukoht

3. Kostjate taotlusel kolmanda isikuna menetlusse kaasatud hageja juhatuse liikmete vastutuse

kindlustanud Argo Global SE teatas kohtule, et ei ta avalda seisukohta, kuna talle teadaolev

informatsioon on piiratud.

2-20-3645

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2021. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi

tagamise abinõud ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I

kasuks välja menetluskulude hüvitise 20 033, 375 eurot, kostja II kasuks 20 033, 375 eurot ja

kolmanda isiku kasuks 1050 eurot koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt

seaduses sätestatud määras viivist.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjad hageja tütarettevõtte juhtorganite

liikmetena 2017–2018 OÜ RVTest pangakontole 1 865 000 eurot üle kandes oma kohustusi

rikkunud. Kostja I ei rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena ja seetõttu ei saa ka kostjale

II ette heita nõukogu liikmena juhatuse liikme üle järelevalve teostamata jätmist ega kostjatele

oma kohustuste rikkumist hageja juhatuse liikmena või finantsjuhina. Kuna hageja

tütarettevõttel ei ole nõuet kostjate vastu, ei saanud hageja omandada selliseid nõudeid oma

tütarettevõttelt loovutamise teel ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

4.1.1. Juhatuse liikme vastutuse eeldused on ÄS § 315 lg 2 järgi järgmised: juhatuse liige on

rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 35); aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma

kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315

lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et

aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma

kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on

juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja

hoolsusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).

Eelviidatud tõendamiskoormise põhimõtted kehtivad ka aktsiaseltsi nõukogu liikme vastutuse

puhul ÄS § 327 alusel. Seega peab hageja tõendama, et kostjad rikkusid oma kohustusi.

4.1.2. Ekslik on hageja arusaam, et kostjad kandsid hageja tütarettevõtte arveldusarvelt OÜ-le

RVTest 2017–2018 kokku 1 865 000 eurot ilma õigusliku aluseta. Ülekannete aluseks oli

koostöölepingu pikendamise kokkulepe. Hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest pikendasid

koostöölepingut aastateks 2017–2018 ning mõistsid nendevahelist kokkulepet ja selle

tingimusi ühtemoodi.

Isegi kui leping allkirjastatakse varasema kuupäevaga, ei tähenda see, et sellest õiguslikke

tagajärgi ei tekiks, vaid oluline on poolte tegelik tahe. Riigikohus on 23. oktoobri 2013. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13 selgitanud, et ainuüksi lepingu allkirjastamisest varasema

kuupäevaga ei saa järeldada õiguslike tagajärgede puudumist ning lähtuda tuleb poolte ühisest

tahtest. Praegusel juhul kajastasid allkirjastatud kokkulepped vastavalt poolte ühisele tahtele

nii VÕS § 29 lg 1 kui ka TsÜS § 75 lg 1 tähenduses tegelikkuses sõlmitud kokkuleppeid ja

tegelikku majandustegevust. Kokkulepe seisnes selles, et minimaalselt kaetakse teenustasuga

OÜ RVTest tegevuskulud ning pooled leppisid kokku vastava aasta n-ö miinimumeelarve ehk

piirmäära. Koostöölepingu pikendamist 2017–2018 kinnitavad alljärgnevad kostjate poolt

viidatud asjaolud ja tõendid: 1) ettemaksu arved, mille makseselgitus “ettemaks teenuste eest

vastavalt kokkuleppele" viitab otseselt kokkuleppe olemasolule (I kd, tl 85–103); 2)

lepingupoolte faktiline käitumine aastate jooksul ettemaksuarvete esitamise ja tasumise näol;

3) lepingupoolte e-kirjavahetus 2017–2018 kulude katmise ja optimeerimise kohta (II kd, tl

68-69; V kd, tl 3–8); 4) 13. juuni 2018 e-kirjavahetus, mis näitab, et hageja kalkuleeris oma

klientidelt küsitava teenustasu suurust OÜ RVTest kulude suuruse järgi (IV kd, tl 127–128);

5) 10. septembri 2018. a ettekanne hageja aktsionäridele ja 8. oktoobri 2018. a ettekanne

2-20-3645

hageja nõukogule, millest nähtuvad sisseostetavate teenuste kulud poolte vahel kirjalikult

vormistatud kokkuleppega samas suurusjärgus ja asjaolu, et neid kulusid ei jätkata 2019. a

algusest (IV kd, tl 179–204); 6) 31. detsembril 2018 sõlmitud koostöölepingu lõpetamise

kokkulepe, mille kohaselt pooled teostasid vastastikuste arvelduste kontrolli ning kinnitasid,

et 31. detsembri 2018. a seisuga on hageja tütarettevõte tasunud OÜ-le RVTest teenuste eest

täismahus ja nõudeid tellija vastu ei ole (VI kd, tl 187); 8) OÜ RVTest 2017. a ja 2018. a

majandusaasta aruanded, mis kajastavad saadud summasid müügituluna, mitte saadud

ettemaksetena ehk võlgnevusena (IV kd, tl 110–124); 9) hageja 2018. a majandusaasta

aruanne, mis kajastab kogu OÜ-le RVTest tasutud summasid kantud kuluna, mitte

ettemaksetena (VI kd, tl 114-137, vt ka IX kd, tl 116–117); 10) hageja tütarettevõtte 2018. a

majandusaasta aruanne, mis kajastab samuti OÜ-le RVTest tasutud summasid kantud kuluna,

mitte ettemaksetena (V kd, tl 29-46); 11) PwC 30. oktoobril 2017 koostatud finantsauditi

raport, mille lk-del 21 ja 28 on fikseeritud muutuvale majandusolukorrale ja muutuvale

teenuste mahule vastavate kokkulepete olemasolu OÜ RVTest ja hageja tütarettevõtte vahel,

mis tõendab, et pooled tegutsesid reaalselt hilisemalt kirjalikult vormistatud kokkulepete

alusel (IV kd, tl 129–177); 12) hageja aktsiate müügiprotsessis läbi viidud hoolsusauditite

raportid, mille juriidilise hoolsusauditi raporti kohaselt oli 2018. aastal hageja tütarettevõtte

peamiseks tarnijaks käibe järgi RVTest OÜ, kellega on 10. veebruaril 2011 sõlmitud

koostööleping kaubavagunite tehniliseks hoolduseks ja jooksvateks remonditeenusteks (VI

kd, tl 195), ning mille maksualase hoolsusauditi kohaselt on OÜ RVTest hageja tütarettevõtte

kõige olulisem tarnija ning tema 2018. aasta kümne kuu käive ületab 800 000 eurot (VI kd, tl

202). Lisaks kajastusid RVTest teenustega seotud kulud ka Ernst & Young Baltic AS

finantsalase auditi raportis (VII kd, tl 1–20).

Lisaks on hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest vormistanud kirjalikult koostöölepingu

muudatuskokkulepped. Nende kokkulepete sõnastus väljendab poolte tahet ja seda, milliseid

põhimõtteid arvestades ning millises suuruses teenustasus kokku lepiti. Koostöölepingute

pikendamise kokkulepped on kooskõlas ülal viidatud tõenditega, need kajastavad

lepingupoolte tegelikku tahet ja majandustegevust ega ole sisult võltsitud või näilikud. Hageja

ei ole tõendanud, et lepingupooled ei oleks kirjalikul kujul vormistatud lepinguid tegelikult

sõlminud või et need oleksid sõlmitud teistsugustel tingimustel võrreldes kostjate poolt

osundatuga. Lepingute sõlmimist ja täitmist ei mõjuta asjaolu, kas ja millal oli lepingute

kirjalik versioon sisestatud lepingupoolte dokumendiarhiivi. Hageja väited koostöölepingu

pikendamata jätmise kohta on vastuolulised. Hageja möönab, et 2017–2018 osutas

OÜ RVTest hageja tütarettevõttele tegelikult teenuseid ja seda kinnitavad ka hageja esitatud

arved (I kd, tl 66–84). Kohtu poolt tuvastatud RVTest-i ja E.R.S-i. vahelise lepingu olemasolu

aastateks 2017–2018 ei mõjuta see, et osaliselt esitati ettemaksuarveid. Ka ettemaksuarvetel

viidati teenustele vastavalt kokkuleppele (I kd, tl 85–103) ning majandusaasta aruannetes

kajastati OÜ-le RVTest tasutud summasid reaalse kuluna, mitte ettemaksetena. Seega

lepingupooled ei mõistnud ettemaksu kui tasu tulevikus saadavate teenuste eest, vaid tegemist

oli tasuga kokkulepitud teenuse eest ja see vastas mõlema lepingupoole ühisele tahtele.

Paljasõnalised ja oletuslikud on hageja väited selle kohta, et tasutud summad jõudsid lõpuks

kostjani I ja et kostjad kontrollisid (kaudselt) OÜ-d RVTest. Hageja pole oma väiteid

tõendanud ega ümber lükanud kostjate selgitust, et kostjad ei ole kunagi olnud RVTest

osanikud või kasusaajad ning et kostjad pole isiklikult RVTest-st mingit kasu saanud.

4.1.3. Kuigi hageja heidab kostjatele ette seda, et nad on käitunud majanduslikult

ebaotstarbekalt, ei ole hageja tõendanud, et kostjad oleksid rikkunud oma kohustusi hageja

tütarettevõtte juhtorganite liikmetena.

2-20-3645

Kostjate tegevuse majandusliku otstarbekuse hindamisel puudub kohtul pädevus võtta endale

ettevõtte juhi roll ja asuda tagantjärele hüpoteetiliselt hindama, milline äriline toimimisviis

oleks võinud tuua hagejale või tema tütarettevõttele suuremat kasu. Kohus saab hinnata

üksnes seda, kas esitatud tõendite alusel täitsid kostjad oma kohustusi korraliku ettevõtja

hoolsusega (ÄS § 315 lg 1 kostja I osas ja ÄS § 327 lg 1 kostja II osas). Kuna juhatuse liikme

ametisuhe on käsundilaadne lepingusarnane suhe, siis ei ole juhatuse liige kohustatud

saavutama konkreetset tulemust. Seega ei ole võimalik hinnata juhatuse ega nõukogu liikme

kohustuste täitmist mitte äriühingule tekkinud tulemi või tagajärgede kaudu, vaid hoolsuse ja

lojaalsuse määra kaudu, mida ta on rakendanud oma kohustuste täitmisel. Praegusel juhul

tegutsesid kostjad juhtorgani liikmetelt tavaliselt oodatava hoolega. Kostjad võisid

ratsionaalselt uskuda, et nende tegevus on äriühingu parimates huvides. Asjas esitatud

tõenditest ei nähtu, et kostjad poleks tegutsenud hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises

ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Ettevõtte juhtimine ei käi tagantjärgi tarkusena, vaid

seda saab hinnata tolles ajas ja ruumis, milles oldi, kui tehti vastavaid otsuseid. Hageja uus

aktsionär ei saa kostjate varasemas tegevuses ümber hinnata neid majanduslikke otsuseid ja

majandustegevust, mis on toimunud eelmiste aktsionäride ja nõukogu ajal ning on nende poolt

heaks kiidetud. Ärilised kaalutlused ja eelistused, ettevõtte omanike soovid, riskitaluvus jne

võivad olla niivõrd erinevad, et tegelikkuses ei eksisteeri ühte ja ainuõiget ärimudelit ega

ainuõiget toimimisviisi äriühingu juhtorganite liikmete jaoks. Tänaseid majandusotsuseid ja

arusaamu ettevõtte juhtimisest ei saa kanda minevikku. Alati on olemas äririskid ja nendest

tulenevalt võib mingi projekt realiseeruda osaliselt, osutuda kahjumlikuks või mitte

realiseeruda. On normaalne, et ettevõte teeb investeeringuid ja/või kannab kulusid eesmärgiga

saavutada mingit tulemust tulevikus (mis ei pruugi realiseeruda). See aga ei tähenda, et

äriühingu juhtorganite liikmed oleksid vastutavad selle eest, kui osad riskid realiseeruvad või

kui äritegevus ei kulge loodetud ideaalstsenaariumi järgi. Äririskide puhul saab hinnata

üksnes seda, et ühingule ei tohi võtta põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 19; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14).

Riigikohus rõhutas tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14 4. märtsil 2015 tehtud otsuse p-s 21, et

majandusliku tegutsemisega, sh lepingute sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast

riski kannab juriidiline isik, mitte tema juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks

võib pidada vaid selgelt ülemäärase riski võtmist. Lepingu sõlmimine nõuetekohast pädevust

omava tegutseva ettevõtjaga ja lepingu täitmine, arvestades juriidilise isiku vajadusi ja

võimalusi, ei ole selline risk. Sõlmides ja täites hageja tütarettevõtte juhtorganite liikmena

koostöölepingut, lähtusid kostjad asjakohastest ärilistest kaalutlustest ega võtnud selgelt

ülemääraseid riske. Arvestades eeltoodut tuleb kostjate tegevus lugeda põhjendatuks

sõltumata sellest, milline oli tegelik tagajärg (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).

Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17 19. juunil 2017 tehtud otsuse p-s 13.1, et

TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast

tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Äriühingute osas

täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Äriühingu juhatuse liikme

hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab

tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt

informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 19; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14).

Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel

tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks (vt nt Riigikohtu 11. mai

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31). Riigikohus rõhutas, et üksnes ühingu jaoks

negatiivse tagajärje saabumisest ei saa rikkumist veel järeldada (vt Riigikohtu 24. novembri

2-20-3645

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 15). Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17

19. juunil 2017 tehtud otsuse p-s 13.3 on selgitatud, et juhatuse liige tuleb lugeda korraliku

ettevõtja hoolsuskohustust järginuks eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli

nõudeid. Neid nõudeid saab Riigikohtu praktika järgi lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige

ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt

asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige

võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui

eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda põhjendatuks

sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg (vt Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).

4.1.4. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad rikkusid juhtorganite liikmetena oma kohustusi.

2017–2018 OÜ-le RVTest tehtud ülekannete aluseks oli olemas õiguslik alus

(koostöökokkulepe).

Eksitav on hageja väide, et hageja tütarettevõte ei saanud ülekantud raha eest teenuseid.

Koostöökokkulepe seisnes selles, et minimaalselt kaetakse teenustasuga OÜ RVTest

tegevuskulud, ning lepiti kokku vastav minimaalne aasta n-ö eelarve ehk piirmäär. Kostjad on

kohtu hinnangul piisavalt selgitanud ja tõendanud neid majanduslikke kaalutlusi, millest

lähtuvalt toimus alates 2011. aastast koostöö. Koostöö põhimõtteid täpsustati ja uuendati igal

aastal (vt I kd, tl 54–62; tl 119 ja tl 119 pöördel). Tehingu majandusliku otstarbekuse juures

tuleb arvestada kõiki ärilisi aspekte, sh konkurentsiolukorda, konfidentsiaalse teabe

konkurendi eest salajas hoidmise vajadust, otsust olla sõltumatu teenuseosutaja ja mitte

sõltuda konkurendi tegevusest, hindu jm. Kostjad on välja toonud, et majanduslike kaalutluste

hulgas olid 2018. a teisel poolaastal nii potentsiaalsed uued transpordiprojektid, muutuvad

olud transporditeenuse osutamises, jätkuv soov säilitada transporditegevuse sõltumatus

otsesest konkurendist, hageja tütarettevõtte osaluse võõrandamise läbirääkimised kui ka

kohustus täita riigihanke tulemusena aastal 2013 sõlmitud kolmepoolset piiriteenuse

osutamise lepingut AS-ga Eesti Raudtee. Samuti on kostjad selgitanud, millistest põhimõtetest

lähtuvalt OÜ RVTest tegevuse eripära arvestades oli võimalik teenustasu kokku leppida.

Kostjad on põhistanud, et hageja ja tema tütarettevõte soovisid jätkata maksimaalses ulatuses

iseseisva raudteevedajana ka aastatel 2017–2018 ning oluliste teenuste sisseost AS-ilt EVR

Cargo ehk oma otseselt konkurendilt oleks olnud vastuolus selle tegevusideoloogiaga. Hageja

ja tema tütarettevõte sõltusid OÜ RVTest võimest pakkuda omapoolset teenust ning teisalt

sõltus OÜ RVTest n-ö eluspüsimine otseselt hageja tütarettevõttest ja tema makstavatest

tasudest, kuna vastasel juhul ei oleks tal olnud vahendeid, et oma äritegevust elus hoida, sh

maksta töötajatele ja teistele teenusepakkujatele tasusid jms. Seejuures oli OÜ RVTest teenus

püsikulude põhine, kuna tal kaasnesid teenuse osutamisega olulised püsikulud sõltumata

sellest, kas ja kui palju vaguneid teenindatakse. Eeltoodut arvestades oli kostjate kinnitusel

koostöö lahutamatuks osaks see, et ühest küljest pidi OÜ RVTest tegutsema ilma olulise

kasumimarginaalita, kuid teisest küljest, neil perioodidel, kui raudteetransporditeenuse maht

oli madalam, oli oluline tagada tema jätkuv teenuse osutamise valmidus. Vastavatest

põhimõtetest lähtuvalt lepitigi igaks uueks aastaks kokku osutatava teenuse maksumus,

arvestades oodatud transpordimahte (ja neist tulenevalt vagunite arvu). Transpordimahte oli

kostjate kinnitusel tihti keeruline või lausa võimatu ette prognoosida, eriti viimastel aastatel.

Seetõttu oli keeruline ette kokku leppida ka sellist õiglast vagunipõhist teenustasu, mis oleks

olnud OÜ RVTest jaoks piisav. Transpordimahtude vähenedes lepiti kokku, et madalate

transpordimahtude perioodidel maksab hageja tütarettevõte OÜ-le RVTest lisatasu, mis ei ole

vagunite arvuga seotud. Kostjate eelviidatud põhjendusi kinnitavad mh alljärgnevad kostjate

poolt esitatud tõendid: 1) konkurentsiolukorda puudutav e-kirjavahetus ja hageja nõukogule

esitletud 2019. a eelarve (IV kd, tl 38–39; IX kd, tl 143–162; tl 169–170). Sõltumatuse

2-20-3645

saavutamine konkurendist oli antud juhul majanduslikult mõistlik eesmärk; 2) OÜ RVTest

majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt on tema kasumlikkus kõigi oma tegutsemisaastate

peale (sh 2017–2018) olnud marginaalne ning kasumit ei ole kunagi jaotatud (IV kd, tl 40–

124); 3) OÜ RVTest kreeditarved 2014. ja 2015. aastate kohta, millest nähtub veomahtude

kõikumine ja kasumimarginaali vähenemine (IV kd, tl 125–126); 4) OÜ RVTest 2017–2018

e-kirjad Y-le, milles põhjendatakse kulude katteks ettemaksu tasumise vajadust (V kd, tl 3–8);

5) 2018. aastat puudutav e-kirjavahetus, mis kinnitab kokkulepet, et teenuse eest maksmisel

lähtutakse eelkõige mitte vagunipõhisest tasust, vaid OÜ RVTest kuludest (IV kd, tl 127–

128); 6) Y ja Q 2018. a e-kirjavahetus, millest nähtuvalt otsiti võimalusi kulude

vähendamiseks ja optimeerimiseks (V kd, tl 26).

Kostjad on õigustatult viidanud ka OÜ RVTest, hageja tütarettevõtte ja AS Eesti Raudtee

kolmepoolse piiriteenuse osutamise lepingu (II kd, tl 97–103) olulisusele koostöökokkuleppe

kontekstis. Piiriteenuse lepingu täitmiseks oli vajalik, et OÜ RVTest suudaks tasuda oma

töötajatele ning muude kulude ja teenuste eest, hoida oma tegevust käigus ja täita oma

lepingulisi kohustusi. Kostjate väitel võinuks piiriteenuse lepingu rikkumine kaasa tuua ka

hageja tütarettevõtte tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja sellega kaasnevad kõikvõimalikud

kahjulikud tagajärjed, st sisuliselt ei oleks hageja tütarettevõte enam saanud oma teenust

pakkuda ja oleks kaotanud oma väärtuse. Pooltevaheline vaidlus piiriteenuse lepingu

rikkumise majanduslike tagajärgede üle on asjakohatu. Kohtu hinnangul ei ole ainuüksi hea

usu ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades (VÕS § 6 ja § 7) võimalik sisustada kostjate

hoolsuskohustust selliselt, et kostjad pidanuks kaaluma piiriteenuse osutamise lepingu

rikkumise majanduslikku otstarbekust. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juriidilise isiku juhtorgani liikmetele ei saa olla

etteheidetav, et nad ei otsi võimalusi lepingute rikkumiseks võimaliku majandusliku

otstarbekuse kaalutlusel. Kohus nõustub kostjatega, et juriidilise isiku juhtorgani liikme

hoolsuskohustuse sisu on vastupidine – kohustus mitte rikkuda tahtlikult lepinguid ja mitte

riskida lepingute rikkumisest tulenevate tagajärgedega.

Lisaks eeltoodule on kostjad esitanud asjakohased tõendid selle kohta, et kuigi kaubamahud

langesid 2018. aastal väga palju, käis pidev töö selle nimel, et leida kliente ja kaubamahte

juurde (V kd, tl 17–26). Seega oli lisaks piirilepingu täitmisele OÜ RVTest pidev valmisolek

teenuse osutamiseks 2018. aasta lõpuni vajalik ka selleks, et hageja tütarettevõte üldse

saanuks pakkuda teenust enda ja hageja klientidele. Seda arvestades oli hageja tütarettevõttel

põhjendatud huvi, et OÜ RVTest oleks tegutsev ettevõte koos oma vajalike töötajatega ega

lõpetaks tegevust vähemalt kuni 2018. a lõpuni. Samal ajal säilitas see ka hagejale võimaluse

müüa tütarettevõtte osalust.

OÜ RVTest teenus seisnes mh teenuse osutamiseks valmisolekus ning valmisoleku teenuse

eest tasumine ei ole ebatavaline. Riiklikul tasandil on valmisoleku teenuseks nt päästeteenus.

Koostöökokkulepe seisnes mh selles, et OÜ RVTest oli valmis osutama katkematut,

õigeaegset ja tõrgeteta teenust ning hoidma selleks vajalikke seadmeid, vahendeid ja

tööjõudu, mille eest hageja tütarettevõte tasus kulude katteks vajalikku tasu sõltumata

osutatavate teenuste mahust. Kui 8. detsembril 2018 lõppes AS-iga Eesti Raudtee sõlmitud

kolmepoolne piiriteenuse osutamise leping ning ilmnes, et loodetud uusi transpordiprojekte

siiski ei ole olnud võimalik käivitada ega lähitulevikus saada, siis lõpetati ka koostööleping

(VI kd, tl 187). Kuna koostööleping kehtis pikendatud kujul kuni 2018. a lõpuni, siis tuli seda

ka kuni 31. detsembrini 2018 täita. Kostjad märgivad õigesti, et kokkulepet ei saanud n-ö

poolitada, makstes OÜ-le RVTest ainult vagunipõhist tasu ja jättes maksmata poolte vahel

kokkulepitud nn valmisoleku tasu. Kuna kokkulepe 1 200 000 euro maksmiseks kehtis

2018. a lõpuni, siis ei ole tähtsust sellel, kuidas selle summa tasumine täpselt 2018. aasta

2-20-3645

kestel jagunes. Lepingupoolte vastastikused kohustused ei piirdunud üksnes piiriteenuse

osutamise lepinguga ega lõppenud seega piiriteenuste lepingu lõppemisel 8. detsembril 2018,

vaid poolte vahel kokkulepitud tähtajal 31. detsembril 2018, mil lepingupooled tegi ka

vastastikuste arvelduste kontrolli ning kinnitasid, et hageja tütarettevõte on tasunud teenuste

eest täismahus ja nõudeid tema vastu ei ole (VI kd, tl 187).

Aastatel 2017–2018 OÜ-le RVTest tasutud summa oli hageja tütarettevõtte teadlik otsus ja

aktsepteeritav kulutase. OÜ-le RVTest valmisoleku teenuse eest tasumine oli teada hageja

eelmistele aktsionäridele ja nõukogule, mida kinnitab mh 10. septembri 2018. a ettekanne

hageja aktsionäridele ja 8.oktoobri 2018. a ettekanne hageja nõukogule, millest nähtuvad

poolte vahel kirjalikult vormistatud kokkuleppega samas suurusjärgus sisseostetavate teenuste

kulud (IV kd, tl 179–204). Hageja aktsionärid ja nõukogu, vaatamata kulude kokkuhoiu

võimaluste otsimisele, ei esitanud kostjate tegevuse suhtes pretensioone ega andnud

juhatusele korraldust, et hageja tütarettevõtte transporditegevus tuleks enne 2019. aasta algust

sulgeda ja vastavad lisateenuste sisseostmise kulud lõpetada. Hageja eelmiste aktsionäride ja

nõukogu informeeritus koostöökokkuleppest ja kuludest nähtub ka ülal viidatud

majandusaasta aruannetest ning juriidilise- ja finantsauditi raportitest.

Samuti on oluline, et enne aktsiate müügitehingut hageja nõukogu esimeheks ja eelmise

aktsionäri Intercross Investments B.V. omanikfirma Global Ports Investments Plc esindajaks

olnud H väljastas 3. märtsil 2020 kostjatele kinnituse, et nii hageja nõukogu kui aktsionäre

informeeriti regulaarselt hageja majandustegevusest ja finantsidest igakuiste raportite,

konverentskõnede ja kohtumiste kaudu, et kõiki hageja majandusaasta aruandeid analüüsiti

põhjalikult ja kiideti need heaks ning et ei aktsionäridel ega nõukogul ei olnud kostjate kui

juhatuse liikmete tegevusele mistahes etteheiteid (III kd, tl 77, tõlge tl 94). Sama on

kinnitanud 6. märtsil 2020 ka teise eelmise hageja aktsionäri Tankmaatschappij Dipping B.V.

omanikfirma Koninklijke Vopak N.V. esindaja ja hageja toonane nõukogu liige B (III kd, tl

78, tõlge tl 97). Kohtul puudub alus nimetatud kinnituskirjade usaldusvääruses kahelda.

Kohus ei pea kirjade usaldusväärsust ja tõendusjõudu madalamaks võrreldes kohtus

ülekuulatud tunnistaja ütlustega. Kostjad pakkusid hagejale võimalust H’i ja B’i

tunnistajatena ülekuulamisel neile küsimuste esitamiseks ning kirjade koostamise asjaolude

selgitamiseks, kuid hageja ei soovinud seda võimalust kasutada ja vaidles nimetatud isikute

tunnistajatena ülekuulamise vastu. Seega on tõendatud, et hageja eelmisel nõukogul ja

aktsionäridel ei olnud kostjatele hagis etteheidetava tegevuse osas ühtegi pretensiooni. Hageja

ei ole vastupidist tõendanud.

4.1.5. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleksid ÄS § 306 lg 2 või § 317 lg 1 tähenduses

eiranud nõukogu korraldusi. Samuti olid hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest vahel tehtud

tehingud ja teenustega seotud kulud alates 2011. aastast osaks hageja tütarettevõtte

igapäevasest majandustegevusest ega vajanud hageja tütarettevõtte ega muu kõrgema

juhtimistasandi

nõusolekut.

Hageja

tütarettevõtte

igapäevaseks

peamiseks

majandustegevuseks oli raudteelogistika- ja raudteetransporditeenuste pakkumine Eesti

Vabariigi territooriumil ning kauba vedamiseks Eesti Raudtee infrastruktuuril kasutas ta nii

oma magistraalvedureid kui ka rentis vedureid vajadusel kolmandatelt osapooltelt (vt nt

2018. aasta majandusaasta aruanne, tegevusaruanne V kd, tl 35). Pooled ei vaidle selle üle, et

hagejal ei oleks olnud võimalik oma igapäevast majandustegevust läbi viia ilma, et keegi

oleks osutanud talle selleks vajalikke rongide tehnilise ja kommertsülevaatuse teenuseid.

Hageja ega tema tütarettevõtte põhikirjast ei tulenenud, et koostöölepinguks ja selle täitmiseks

oleks olnud vaja nõukogu heakskiitu. Samas ka siis, kui kokkulepete täitmiseks ja raha

ülekandmiseks olnuks vaja hageja ja/või tema tütarettevõtte nõukogu formaalset heakskiitu,

2-20-3645

ei oleks see mõjutanud kokkulepete ja nende alusel tehtud ülekannete kehtivust. Samuti ei

saaks ainuüksi nõukogu nõusoleku puudumisest järeldada kostjate poolt oma kohustuste

rikkumist ja hagejale kahju tekitamist. Kostjad ei ole oma kohustusi rikkunud sõltumata

sellest, kas aktsiaseltsi sisesuhtes olnuks vajalik tehingute formaalne heakskiitmine. Seejuures

oli OÜ-le RVTest valmisoleku teenuse eest tasumine hageja eelmistele aktsionäridele ja

nõukogule teada ning hageja eelmisel nõukogul ja aktsionäridel ei olnud kostjate vastu

pretensioone.

4.2. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleksid Advokaadibüroo Laus & Partnerid arve

nr 1/17/VOPAK tasumisega tekitanud hagejale kahju. Hageja väide, et kostjad rikkusid

hoolsuskohustust hageja varade kasutamisel ja käsutamisel, kui andsid advokaadibüroole ilma

õigusliku aluseta ja majandusliku põhjenduseta üle hageja vara, on paljasõnaline. Seetõttu

tuleb hageja nõue 60 000 euro hüvitamiseks jätta rahuldamata.

4.2.1. Hageja ei ole tõendanud kostjate kui juhatuse liikmete kohustuste rikkumist seoses

advokaadibüroole 60 000 euro tasumisega. Hageja pole esitanud maksekorraldust nimetatud

summa tasumise kohta. Advokaadibüroo 19. detsembri 2017. a arve kohaselt tuli tasuda

0 eurot (vt II kd, tl 11). Kostjad on väitnud, et advokaadibüroole tehti makse juba 13. augustil

2014. Ainuüksi makse tegemisest ei saa järeldada, et tegemist oli alusetu arvega. Arvel on

märgitud õigusabi kirjeldusena „Õigusabi vastavalt lisatud aruandele, periood 2014 august

kuni detsember 2017“ (II kd, tl 11). Samuti on hageja ise kohtule esitanud arve lisaks oleva

tegevusaruande, kus on kuude ja tegevuste kaupa kirjas perioodil august 2014 kuni detsember

2017 osutatud õigusabiteenuste spetsifikatsioon (II kd, tl 119). Täiendavaid andmeid arvel

märgitud õigusabi kohta ei ole õnnestunud saada, sest nii hageja kui kostjad kinnitavad, et

advokaadibüroo ei ole neile küsitavaid andmeid väljastanud, viidates mh serveris oleva

informatsiooni kahjustumisele ja/või kadumisele (vt II kd, tl 12).

Ekslik on hageja arusaam, et kostjad pole suutnud esile tuua, mille eest arve esitati ning tasuti.

ÄS § 315 lg 2 järgi peab hageja nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on

rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud

kahju. Kostjatel ei ole endiste juhatuse liikmetena enam juurdepääsu hageja andmetele.

Samuti ei vastuta kostjad selle eest, et advokaadibüroo ei ole hagejale küsitud andmeid

väljastanud, viidates mh serveris oleva informatsiooni kahjustumisele ja/või kadumisele.

Teisalt nähtub arvest ja selle lisast (II kd, tl 11 ja tl 119) osutatud õigusabiteenuste

spetsifikatsioon, mille alusel puudub põhjus arvata, et tegemist oli alusetu arvega olematute

teenuste eest. Kui hageja soovis tõendada vastupidist, tulnuks hagejal esitada ka vastavad

tõendid, mida hageja aga teha ei suutnud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjate

rikkumise tagajärjel tekkis hagejale kahju.

4.2.2. Isegi kui hagejale oleks kostjate tegevuse tagajärjel kahju tekkinud, oleks selline nõue

ÄS § 315 lg 3 järgi aegunud, kuna vaidlusalune 60 000 eurot tasuti juba 13. augustil 2014.

4.2.3. Kuna hageja ei suutnud tõendada, et kostjad tegid advokaadibüroole alusetu makse, ei

ole põhjendatud ka hageja käsitus selle kohta, et kostjate rikkumine seisnes mh alusetu

ettemaksu tagasi nõudmata jätmises.

4.3. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud kostjate väidetavat rikkumist, mis põhjusliku

seose kaudu oleks tekitanud hagejale 650 euro suuruse kahju seoses sellega, et kostja I reisis

7. veebruaril 2019 Brüsselisse.

2-20-3645

4.3.1. Hageja on küll tõendanud, et hageja tasus seoses selle reisiga Mainor Meelis OÜ-le

652 euro 26 sendi suuruse arve, kuid ainuüksi sellest ei järeldu kostjate kui hageja juhatuse

liikmete kohustuste rikkumine.

Hageja ei ole tõendanud, et reisiarve esitati ja tasuti hageja arvelt kostjate tegevuse tõttu.

Vastupidi, kostja I avaldas 2. mai 2019. a e-kirjavahetuses kostjale II, et kui tegemist oleks

erareisiga, siis ta ei soovi, et selle eest maksaks äriühing. Samuti ei nähtu kostjate

kirjavahetusest, nagu oleks kostja II kihutanud kostjat I väidetavat rikkumist toime panema

(VIII kd, tl 162). Kuigi kostja I plaanis 7. veebruaril 2019 kell 14.00 külastada Grimbergenis

notarit pärandvara lepingu allkirjastamiseks (II kd, tl 6) ja avaldas hiljem kahtlust, kas 7.

veebruari 2019. a Brüsseli reis oli tehinguga seotud (VIII kd, tl 162), siis ka sellest ei järeldu,

et kostjad oleks oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Sõltumata sama reisi kestel notari

juures käimisest võis tegemist olla ka tööreisiga. Igal juhul ei nähtu esitatud tõenditest, et

kostja I või kostja II oleks andnud korralduse reisi kulude hüvitamiseks hageja arvelt.

Kostjad on põhistanud, et kostja I on reisinud hageja juhatuse liikmeks oleku ajal nii

tööalaselt kui isiklikel põhjustel väga tihti ja valdav osa kostja I reisidest korraldati Mainor

Meelis OÜ reisibüroo kaudu hageja assistendi abiga (vt ka VII kd, tl 89–92). Paljasõnaline on

hageja väide, justkui tõendaks kostja I tegevus hüvitise maksmisest keeldumisel, et hageja

arvel rikastumine oli tema plaan ja eesmärk. Arvestades kostja I juhatuse liikme positsiooni,

sh igakuist ligi 40 000 euro suurust juhatuse liikme hüvitist (vt I kd, tl 22) ja reisimise

tihedust, peab kohus eluliselt ebausutavaks, et kostjad oleks n-ö kooskõlastatult otsustanud

äriühingut petta suhteliselt tagasihoidliku 650 euro suuruse reisiarvega. Olukorras, kus hageja

väidetud kostja I rikkumise ja kostja II rikkumisele kihutamise osas muud tõendid puuduvad,

nõustub kohus kostjatega, et hageja on kostjate e-kirjavahetusele andnud enda poolt välja

mõeldud tõlgenduse, mis ei kajasta vastava kirjavahetuse tegelikku sisu.

Hageja ei saa panna oma tõendamiskoormust kostjatele etteheidetavate juhatuse liikme

kohustuste rikkumiste osas kostjatele, sest ÄS § 315 järgi peab hageja tõendama kostjate

rikkumise. Kostjad ei ole ka enam hageja juhatuse liikmed, mistõttu puudub neil ligipääs

hageja dokumentatsioonile. Seega oli hagejal endal võimalik tõendada kostjatele

etteheidetavaid rikkumisi. Hageja saanuks tõendada, et kostjal I ei olnud Belgias mingeid

tööasju ajada, sest hageja valduses on kogu kostja I tööalane e-kirjavahetus ja

dokumentatsioon, samuti kostja I kalender seal märgitud kohtumistega. Hagejal olnuks

võimalik tõendada, kuidas ja kellele toimus Mainor Meelis OÜ poolt vaidlusaluse arve

saatmine ning kas seda assistendiga, raamatupidamisega või kellegi teisega äriühingu siseselt

arutati, kes tegi makse, kes andis selleks korralduse jne. Eelnevat hageja ei teinud ehk jättis

oma nõude tõendamata.

4.3.2. Hageja nõuet kostjate vastu 650 euro reisikulu hüvitamiseks ei saa rahuldada

alternatiivselt ka alusetu rikastumise sätete alusel.

VÕS §-s 1027 sätestatud alusetu rikastumise mõistest ja sellele järgnevatest normidest

järeldub, et alusetu rikastumise sätete kohaldamine tuleb kõne alla siis, kui üks isik on teiselt

isikult midagi saanud õigusliku aluseta. Hageja pole esile toonud selliseid asjaolusid ja

tõendeid, mille põhjal oleks põhjust kaaluda alusetu rikastumise sätete kohaldamist.

4.4. Hageja nõue kostja I vastu tervisekindlustuspoliisi maksumusest osa (15 428 eurot

98 senti) hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Hagejal ei ole õiguslikku alust nõuda seda summat.

2-20-3645

4.4.1. Hageja nõuab kostjalt I juhatuse liikme teenistuslepingu ülesütlemise järel talle ette

üleantu hüvitamist. Hageja on juhatuse liikme teenistuslepingust tulenevalt sõlminud kostja I,

tema elukaaslase ja laste kasuks tervisekindlustuslepingu Bupa Global DAC-iga, mis maksis

26 833 eurot ja kehtis 1. jaanuarist kuni 31 detsembrini 2019 (vt II kd, tl 15–17). Hageja palus

9. juulil 2019 kindlustusseltsil antud poliisi seoses juhatuse liikme ametiseisundi lõppemisega

ennetähtaegselt lõpetada, kuid kuna tervisekindlustuse poliis on kostja I omandis, pöördus

kindlustusandja kostja I poole (vt II kd, tl 18–19).

4.4.2. Hageja on kostja I vastu tervisekindlustuspoliisi hüvitamise nõuet esitades ajanud

segamini kaks erinevat õigussuhet: hageja ja kostja I vahel sõlmitud teenistuslepingu ning

hageja ja kindlustusseltsi vahel sõlmitud kindlustuslepingu.

Kostja I ei saa hageja ees vastutada n-ö kolmnurksuhte alusel, kus hageja soovib kostjalt I

hüvitist hageja enda poolt kindlustusfirmale makstud rahasummade eest seetõttu, et hageja

lõpetas kostjaga I sõlmitud juhatuse liikme teenistuslepingu. Kostja I teenistusleping ei näinud

ette, et selle lõppemisel peaks juhatuse liige täielikult või osaliselt hüvitama kindlustuspoliisi

maksumuse. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu kindlustuspoliisi hüvitamise nõuet

tulenevalt kostjaga I sõlmitud teenistuslepingust ega selle lõpetamisest.

Samuti ei saa hagejal olla kostja I vastu nõuet lepingu alusel üleantu tagastamiseks tulenevalt

hageja ja kindlustusseltsi vahelisest lepingust. Kindlustuslepingu sõlmis ja kindlustusseltsile

tasus raha hageja, mitte kostja I (II vt tl 15–19). Hageja ei ole tõendanud, millised olid hageja

ja kindlustusseltsi vahelise kindlustuslepingu tingimused ning kas neile üldse kohaldus Eesti

õigus. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et ta oleks kindlustuslepingu

ennetähtaegselt üles öelnud, sellest taganenud või oleks kindlustusleping muul põhjusel

ennetähtaegselt lõppenud. Ainuüksi hageja sooviavaldus kindlustuspoliisi ennetähtaegseks

lõpetamiseks, millele kindlustusselts vastas, et see ei ole võimalik (II kd, tl 18), ei saa

tõendada lepingu lõpetamist. Kohus märgib, et olemata hageja ja kindlustusseltsi vahelise

lepingu pooleks, ei saa kostja vastutada antud lepingu täitmise ning lepinguga seotud hageja

võimalike rahaliste nõuete eest. Kohus nõustub kostjaga I, et kostja I ei vastuta hageja poolt

sellise kindlustuslepingu sõlmimise eest, mida hageja pole suutnud ennetähtaegselt lõpetada.

Isegi kui kindlustusleping oleks ennetähtaegselt lõppenud, siis pole hageja tõendanud, et

kindlustusseltsilt polnud võimalik raha tagasi saada.

4.4.3. Lisaks ei ole hageja nõudnud kostjalt I kindlustuspoliisi maksumuse hüvitamist enne

kohtu poole pöördumist (vt II kd, tl 20–23; tl 30–35). Seega võib eeldada, et hageja lasi

poliisil kehtida kuni 31. detsembrini 2019 ja esitas alles 6. märtsil 2020 hagiavalduses kostjale

I esmakordselt nõude. Selline käitumine ei ole heauskne, sest pärast kindlustuspoliisi

lõppemist on kostja I pandud n-ö fakti ette, kus hageja esitatud etteheidete kõrvaldamine (nt

kindlustuspoliisi lõpetamiseks nõusoleku andmine) ei olnud enam võimalik. Kohtule ei ole

teada, millisel kujul küsis kindlustusselts ise kostjalt I avaldust kindlustuspoliisi lõpetamiseks

(vt II kd, tl 18) ning kas ja mida kostja I sellele vastas. Kostja I rikkumiseks hageja ees ei saa

olla asjaolu, et kostja I ei esitanud tema lepingupartneriks mitteolevale kindlustusseltsile

avaldust või nõusolekut kindlustuspoliisi ennetähtaegseks lõpetamiseks.

4.5. Kuna hageja põhinõuded ei ole põhjendatud, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõuded.

Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb tühistada Harju

Maakohtu 9. märtsi 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kohus selgitab, et

hagi tagamise abinõu tühistamise rakendamiseks tuleb huvitatud poolel pöörduda käesoleva

kohtulahendi jõustumisel ise kohtutäituri poole.

2-20-3645

4.6. Kohus ei hinda muid asjas esitatud väiteid ja tõendeid, sest neil ei ole asja õigeks

lahendamiseks tähtsust. Kohus lahendab hageja esitatud nõudeid ega anna hinnangut

pooltevaheliste suhete muudele tahkudele, spekulatsioonidele, vastastikustele süüdistustele,

kriminaalasjadele jm asjaoludele, millel ei ole vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust.

4.7. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide põhjal.

4.7.1. Kostjad paluvad mõista hagejalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitisena kokku

251 718 eurot 25 senti (koos käibemaksuga) (kummagi kostja kasuks 125 859 eurot 13 senti),

sh lepingulise esindaja kulud 246 319 eurot 50 senti (sisaldab käibemaksu), tasutud riigilõivud

200 eurot, registripäringud koos käibemaksuga 67 eurot 20 senti ja tõlkekulud koos

käibemaksuga 5131 eurot 55 senti. Kohtu hinnangul on kostjate põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud 40 066 eurot 75 senti (riigilõivud 200 eurot, registripäringute kulu 67 eurot 20

senti, tõlgikulud 4771 eurot 55 senti ja lepinguliste esindajate kulu 35 028 eurot). Kuna

kostjad kandsid menetluskulusid nende väitel võrdselt ja taotlevad menetluskulude

väljamõistmist kostjatele võrdsetes osades, siis tuleb kummagi kostja kasuks hagejalt välja

mõista 20 033,375 eurot.

4.7.1.1. Kohtuistungi suulise tõlke kulu 360 eurot ei olnud vajalik ja kohus hoiatas sellest

kostjate esindajat enne kohtuistungit. Kohus viitas saadetud e-kirjas, et tõlgi kaasamise

vajadus puudub, kuna kostjatel on olemas esindaja ja TsMS § 34 lg 5 kohaselt ei kaasata tõlki

menetlusse menetlusosalise lepingulise esindaja jaoks. Asjaolu, et kostjad vaatamata kohtu

selgitustele siiski kohtuistungile tõlgi kaasa võtsid, oli kostjate enda valik (mis oli asja õige

lahendamise seisukohalt täiesti ebavajalik) ning sellega seotud tõlkekulusid ei saa panna

hageja kanda.

4.7.1.2. Kostjate lepinguliste esindajate tasumäär on põhjendamatult kõrge ning tehtud

toimingute ajakulu põhjendamatult suur ning sellised õigusabikulud ei olnud hagejale

ettenähtavad. Kostjate lepinguliste esindajate mõistlik tunnitasumäär on 168 eurot (sh

käibemaks) ning põhjendatud ajakulu 208,5 tundi. Seega on põhjendatud ja vajalikud esindaja

kulud kokku 35 028 eurot. Menetluskulude hüvitamist kostjatele ei takista TsMS § 174 lg 9 ja

VÕS § 492 lg 1 järgi see, kui need kulud on kostjate asemel kandnud kostjate kindlustusandja.

Kostjad tõid esile, et toimingutele kulus kokku 1131,5 tundi, mis õigusabikulude summat

246 319 eurot 50 senti arvestades tähendab keskmist tunnihinda koos käibemaksuga 217 eurot

70 senti. Kostjate menetluskulude nimekirjas toodud erinevad tunnihinnad on seotud erineva

tasemega juristide-advokaatidega: vandeadvokaat Kristina Schotter’i tunnihind oli algselt

190 eurot ja hiljem 200 eurot, vandeadvokaat Jaanus Mody tunnihind 250 eurot ning muude

Advokaadibüroo Cobalt vandeadvokaatide tunnihind 190 eurot ning juristide tunnihind

145 eurot ja 160 eurot (lisandub käibemaks). Iseenesest ei ole välistatud, et lepingulised

esindajad kaasavad oma töösse ka teisi sama advokaadibüroo advokaate või juriste ning

sellisel juhul on advokaadibüroo teise advokaadi või juristi poolt tehtud töö omistatav

esindajale, kes lõppastmes esindatava nimel vastavad dokumendid kohtule esitas. Kui asja

keerukus ei kinnita mitme lepingulise esindaja kasutamise vajadust, tuleb TsMS § 175 lg 3

järgi üldjuhul jätta menetlusosalise lepingulise esindaja kulud osaliselt hüvitamata. Keerukus

peab tulenema asja olemusest. Praegune tsiviilasi ei ole oma olemuselt ega õiguslikult

keskmisest keerukam. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas

ei olnud vaja määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Hagi õiguslikuks aluseks oli

eelkõige hageja väide kostjate poolt äriühingu juhtorganite liikmete kohustuste rikkumisest,

2-20-3645

mis on kohtupraktikas tavapärane vaidlus. Pooltel ei olnud olulisi erimeelsusi kohalduvate

õigusnormide osas ja poolte vandeadvokaatidest esindajatele on kahtlemata teada analoogsete

vaidlustega seonduv Riigikohtu praktika, milles on käsitletud muuhulgas tõendamiskoormuse

jaotust. Asi oli küll tavapärasest oluliselt mahukam, kuid ainuüksi asja mahust ei saa järeldada

selle keerukust. Selle muutsid põhjendamatult mahukaks pooled ise (seejuures eriti kostjate

lepingulised esindajad), esitades arvukaid ja põhjendamatult pikki menetlusdokumente,

alusetuid taotlusi ning vaieldes ka selliste nüansside üle, mis ei olnud asja õigeks

lahendamiseks olulised. Selgelt asjakohatute väidete, põhjendamatute taotluste ja mõttetute

korduste esitamisel pidi vastavale poolele olema ettenähtav, et sellega seotud õigusabikulud ei

saa olla mõistlikud ega kuulu hüvitamisele. Kohus selgitas juba 30. märtsi 2020. a e-kirjas ja

18. juuni, 10. detsembri ja 30. detsembri 2020. a määruses, et menetlusõiguste heas usus

teostamisel ei saa põhjendamatult mahukatele dokumentidele vastata omapoolsete

põhjendamatult mahukate dokumentide esitamisega. Kohus rõhutas, et tsiviilkohtumenetluses

ei toimu võistlust menetlusdokumentide pikkuses ning kui üks pool otsustab esitada

põhjendamatult pikki menetlusdokumente, siis sellest ei järeldu kuidagi, et teine pool peaks

ebamõistlikult pikkadele menetlusdokumentidele samavõrd ebamõistlikus mahus vastama.

Ühtlasi palus kohus pooltel mitte esitada omal algatusel menetlusdokumente, mida kohus ei

ole

küsinud.

Kohus

juhtis

poolte

tähelepanu,

et

põhjendamatult

mahukate

menetlusdokumentide esitamisel tuleb arvestada ka sellega, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt

mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seda

arvestades on kostjate lepinguliste esindajate keskmine tunnitasu (217 eurot 70 senti)

põhjendamatult kõrge. Seda ei õigusta poolte endi ja eelkõige kostjate lepinguliste esindajate

poolt vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ning hoiatustele kunstlikult ülisuureks aetud

asja maht. Arvestades käesoleva vaidluse keskpärast keerukust ei pea kohus võimalikuks, et

käesolevas tsiviilasjas oleks kostjate lepinguliste esindajate tunnitasu kõrgem kui 140 eurot

(koos käibemaksuga 168 eurot). Seejuures peab kohus mõistlikuks rakendada sellist

tunnitasumäära võrdselt kõikide kostja lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikele

toimingutele, sõltumata sellest, kes (partner, vandeadvokaat või jurist) konkreetse toimingu

tegi. Ka kohtuistungil ei näinud kohus kostjate lepinguliste esindajate kvalifikatsioonil ja n-ö

turuhinnal mingit vahet sõltumata sellest, et esindajate tunnitasud olid erinevalt hinnastatud.

Vaidluse keskpärast keerukust arvestades ei olnud sellesse vaja kaasata erikvalifikatsiooniga

ja tavapärasest kallima hinnaga juristi ning tunnihinnaga 168 eurot olnuks kostjatel võimalik

leida esindaja, kes suutnuks kostjaid menetluses esindada samaväärselt praeguste kostjate

esindajatega. See ei ole etteheide kostjate lepinguliste esindajate kvalifikatsioonile ja

pädevusele, vaid kohus tõdeb, et vastaspool ei pea kinni maksma kostjate lepinguliste

esindajate põhjendamatult suurt tunnitasu määra.

Kostjate väitel on esindajatel kulunud toimingute tegemiseks kokku 1131,5 tundi, mis on

keskmise keerukusega vaidlust arvestades erakordne ja anomaalselt suur (päevadesse

ümberarvestatuna rohkem kui 141 kaheksatunnist tööpäeva, s.o ligi 7 kuud kaheksatunniste

pausideta tööpäevadena). Kostjate taotletav õigusabikulude hüvitis ületab mitmekordselt

senises kohtupraktikas välja mõistetud summasid. Kohtu menetluses on olnud mahult

samaväärseid, kuid vaidluse sisu osas tunduvalt keerukamaid vaidlusi, kus ajakulu on olnud

4,2–5,5 korda väiksem (seejuures vähendas kohus oluliselt lepinguliste esindajate ajakulu ka

nimetatud võrreldavates vaidlustes). Kostjate poolt näidatud mahus õigusabikulusid ei saa

pidada põhjendatuks ega hagejale ettenähtavaks. Hageja lepinguliste esindajate ajakulu oli üle

kolme korra väiksem ning hageja ja kostjate lepinguliste esindajate puhul ei ole sellist

põhimõttelist erinevust, mis õigustaks kostjate oluliselt suuremat ajakulu. Seejuures on kohtu

hinnangul selgelt ülemäärane ka hageja lepinguliste esindajate ajakulu ning sellega on kostjate

esindaja nõustunud. Olulist erinevust poolte menetluskuludes ei saanud tekkida ka asjaolust,

2-20-3645

et kostjate lepingulised esindajad esindasid formaalselt kahte kostjat. Sisuliselt olid kostjad

kaaskostjad, kes kasutasid ühist esindajat, nagu kinnitab ka kostjate esindaja, hageja poolt

kostjatele tehtud etteheited olid sisuliselt samadel alustel ning hagi oli esitatud kostjate vastu

solidaarvastutuse nõudena (välja arvatud nõue kostja I vastu tervisekindlustuspoliisi

maksumuse hüvitamiseks). Hagile vastates kasutasid kostjad ühist esindajat, esitasid

hagivastuse ja kõik menetlusdokumendid ühiselt. Mahupõhine hageja ja kostjate

menetlusdokumentide võrdlus on asjakohatu. Kohus ei lähtu sellest, kes esitas mahukamaid

menetlusdokumente või rohkem taotlusi. Kohus palus pooltel mitte esitada omal algatusel

menetlusdokumente, mida kohus ei ole küsinud, ning käituda menetlusdokumentide

esitamisel vastutustundlikult, samuti hoiatas põhjendamatute kulude hüvitamata jätmisest.

Eirates kohtu selgitusi ja esitades ilmselgelt ülemäärase mahuga menetlusdokumente,

massiivseid seisukohtade kordusi ja põhjendamatuid taotlusi, ei saanud kostjad eeldada ning

see ei olnud ettenähtav ka hagejale, et hageja peaks sellest tuleneva asjatu ülekulu kinni

maksma. Seega ei saa ka kahe kostja olemasolu õigustada kostjate lepinguliste esindajate

pretsedendituid ja ebaadekvaatselt suuri menetluskulusid. Samuti ei tulene tsiviilasja keerukus

asjaolust, et kahe füüsilise isiku vastu on esitatud ligikaudu 2 miljoni euro suurune kahjunõue.

Nõude suurus on kostjate jaoks kahtlemata ebameeldiv, kuid sellest ei järeldu, et kostjad

oleksid pidanud nõudele vastamiseks tegema ilmselgelt ülemääraseid õigusabikulutusi.

Kostjate õigusabikulusid ei saanud märkimisväärselt kasvatada ka asjaolu, et kahe kostja

puhul võis klientide poolset n-ö sisendit rohkem olla ja kostja I suhtles inglise keeles. Kui

kostjate lepingulised esindajad võtsid endale inglise keelt kõneleva kliendi, siis on nad ka

võimelised temaga inglise keeles suhtlema. Analoogselt on Eestis palju vene keelt kõnelevaid

inimesi, kuid sellest ei järeldu, et nendele õigusabi osutamisel peaks vastaspool hüvitama

suuremaid õigusabikulusid ainuüksi venekeelse kliendisuhtluse tõttu. Kui kostjate

lepingulistel esindajatel oli vaja tõlketeenust kasutada, siis sellega seotud kulu mõistab kohus

välja eraldi vastavalt kostjate taotlusele, mitte õigusabiteenuse osana. Kostjate õigusabikulude

nimekirjas näidatud tõlkimisega seotud kulud (sh tõlgete kontroll ja parandused) ei ole

põhjendatud. Tõlkekulu ei ole hüvitatav samadel alusetel advokaadikuludega ning tõlkekulu

ei saa käsitada lepingulise esindaja kuluna (vt TsMS § 143 ja 144). Kostjate lepinguliste

esindajate ajakulu muudele toimingutele on piisavalt suur, et nende hulka tuleb arvata ka

tõlkekulud (eeldusel, et vastavad toimingud ise üldse vajalikud olid). Hinnates kostjate

lepinguliste esindajate õigusabikulude nimekirja, on kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel oluline

hinnata, millised olid asjas reaalselt vajalikud kostjate lepinguliste esindajate toimingud.

Vastaspool ei pea hüvitama kostjate põhjendamatuid ja ebavajalikke õigusabikulusid.

Kostjatel peab küll olema õigus end kaitsta vajalikuks peetud mahus ja viisil ning kohus ei

sekku isikute vabal tahtel sõlmitavatesse lepingutesse ega saa keelata või ette heita suurte

kulude kandmist. Isikute lepinguvabadusest ei järeldu aga seda, et kui kostjad on teinud

õigusabile ilmselgelt ülemääraseid kulusid, siis peaks selle kinni maksma tsiviilprotsessi teine

pool. Tsiviilkohtumenetluses ei hinnata menetluskulude põhjendatust menetlusosalise

subjektiivselt vajalikuks peetud mahust lähtudes. Kohus hindab kostjate lepinguliste

esindajate õigusabiks kulunud ajamahu põhjendatust ja vajalikkust objektiivselt positsioonilt

ehk lähtudes eelkõige sellest, milliseid menetlusdokumente on kostjate esindajad käesolevas

menetluses esitanud ja kuidas on esindajad kohtule nähtavalt menetluses osalenud.

Esmalt annab kohus hinnangu kostjate lepinguliste esindajate õigusabikulude põhjendatusele

seoses hagiga tutvumise ja hagivastuse koostamisega (mis hõlmab ka kohtumisi, analüüsi,

kõnesid jm). Hageja leiab, et nimetatud toiminguteks kulunud ajakulu 148 tundi ei ole

põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagiga tutvumiseks ja analüüsiks, tõendite kogumiseks,

kliendisuhtluseks, kostjate hagivastuse koostamiseks ja sellega seotud kõikideks muudeks

toiminguteks kulunud vajalik aeg kokku ei ületa käesolevas asjas 130 tundi. Tegemist on küll

2-20-3645

väga suure ajalise mahuga, kuid kohus võtab arvesse ka kostjate hagivastuse põhjalikkust ning

sellele lisatud tõendite hulka. Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et hagile lisatud tõendite

maht võis tingida kostjate lepinguliste esindajate jaoks tavapärasest suuremat ajakulu. Samuti

on just menetluse algne faas see, kus pooled peavad esitama kõik oma peamised argumendid

ja neid kinnitavad tõendid. Kuigi on kaheldav, kas kostjate hagivastuse maht (62 lk) oli

tervikuna mõistlik, oli hagivastus siiski esitatud kohtu nõudmisel, menetluslikult õigel ajal ja

asjakohase põhjalikkusega.

Hagi tagamise määruse vaidlustamisega seotud kostjate lepinguliste esindajate ajakulu on

kõikide toimingute peale kokku (sh arvestades mitte ainult määruskaebuse koostamist, vaid ka

kõiki sellega seonduvaid tegevusi) põhjendatud maksimaalselt 5 tunni ulatuses. Kokkuvõttes

oli kostjate määruskaebus edutu ja kostjad hagi tagamise abinõude tühistamist ei saavutanud.

Kostjate lepingulised esindajad tegid hagi tagamise määruse edutu vaidlustamisega seotud

määruskaebemenetluses suures ulatuses asjatuid kulutusi, mida ei pea kinni maksma hageja.

Kostjate poolt kolmanda isiku kaasamata jätmise vaidlustamine oli iseenesest põhjendatud.

Samas oli kolmanda isiku kaasamine menetluse üksikküsimus, mis ei puudutanud vaidluse

sisu ja millest ei sõltunud asja lahendamise tulemus. Selle määruskaebemenetlusega seotud

kostjate lepinguliste esindajate põhjendatud ajakulu ei ületanud kõikide toimingute peale

kokku (sh määruskaebuse koostamine, sellega seotud analüüs, täiendava seisukoha

koostamine, kliendisuhtlus jm) 15 tundi. Määruskaebuse sisuline maht oli ligikaudu 7 lk.

Kostjate lepingulised esindajad kulutasid kõikvõimalikeks määruskaebusega seotud

kõrvaltegevusteks ebaadekvaatselt palju aega, mida ei pea hageja kinni maksma.

2. detsembril 2020 esitasid kostjate lepingulised esindajad ootamatult ja täiesti ebaadekvaatses

mahus vastuseisukoha hageja 11. juuni 2020 menetlusdokumendile (menetlusdokumendi

maht 66 lk, koos lisadega ligikaudu 200 lk). Kohus ei olnud kostjatelt seisukohta küsinud ja

oli varem palunud omal algatusel ja ebamõistlikus mahus menetlusdokumente mitte esitada.

Esitades omal algatusel erakordselt suuremahulise menetlusdokumendi koos arvukate

taotlustega, eirasid kostjate esindajad nii kohtu korraldusi kui ka kostjatele seadusest

tulenevaid kohustusi. Kostjate lepingulised esindajad ei kasutanud oma menetlusõigusi

heauskselt (TsMS § 200 lg 1). Kuigi kostjatel oli õigus esitada seisukoht kuni kohtu määratud

eelmenetluse viimase päevani, pidid nad esitama oma seisukohad, taotlused ja tõendid nii

vara, kui menetluse seisund seda võimaldas. Kui kohtule jäi midagi selles menetlusfaasis

selgusetuks, sai kohus seda menetlusosalistelt küsida. Praegusel juhul palus kohus pooltel

sõnaselgelt mitte esitada omal algatusel menetlusdokumente, mida kohus ei ole küsinud.

Lisaks oli esitatud dokument sisult ja mahult mittevajalik ega sisaldanud midagi uut, korrates

eelkõige hagivastuse seisukohti ning sisaldades asjakohatuid teemakäsitusi ja põhjendamatuid

taotlusi. Kohus jättis 30. detsembri 2020. a määrusega kõik taotlused rahuldamata ning

menetlusdokument ei mõjutanud asja lahendamist. Samas oli kostjatel siiski õigus tutvuda

hageja 11. juuni 2020. a menetlusdokumendiga ja esitada sellele soovi korral oma vastuväited

ja täiendavad tõendid, milleks olnuks põhjendatud ja vajalik aeg kõikide toimingute peale

kokku (sh dokumentidega tutvumine, analüüs, kliendisuhtlus, tõendite kogumine, dokumendi

koostamine jm) 15 tundi.

Kohus määras 30. detsembri 2020. a määrusega menetlusosalistele tähtaja soovi korral lõplike

seisukohtade esitamiseks hiljemalt 18. jaanuaril 2021 ning palus kasutada seda õigust

vastutustundlikult ja hoiatas põhjendamatute menetluskulude hüvitamata jätmise eest.

Vaatamata sellele esitasid kostjate esindajad 18. jaanuaril 2021 taas kaks pikka

menetlusdokumenti, millest esimeses korrati rahuldamata jäetud taotlusi ning teises juba

esitatud seisukohti. Kohus jättis 21. jaanuari 2021. määrusega kostjate vastuväite ja taotlused

2-20-3645

rahuldamata, mistõttu ei ole selle dokumendiga seotud menetluskulud põhjendatud. Seoses

kostjate vastuseisukohaga hageja 28. detsembri 2020. a seisukohale on põhjendatud ajakulu

kõikide toimingute peale kokku (sh arvestades mitte ainult dokumendi koostamist, vaid ka

kõiki

sellega

seonduvaid

tegevusi)

maksimaalselt

tunni

ulatuses.

Nimetatud

menetlusdokument kujutab endast senises menetluses juba esitatud käsitluste kordust, see ei

andnud käesoleva asja lahendamiseks midagi sisulist juurde ega mõjutanud asja lahendamise

tulemust.

Arvestades kostjate varem esitatud ülipikki menetlusdokumente ja seisukohtade kordusi, ei

ole eraldiseisvana põhjendatud ka kohtukõne teeside koostamisega seotud ajakulu

(sh analüüsid, suhtlus jm). Kohus võttis arvesse kostjate samalaadse 18. jaanuari 2021. a

menetlusdokumendi õigusabikulusid 5 tunni ulatuses (mis omakorda oli valdavalt kostjate

seniste seisukohtade n-ö korduste kordus). Menetlusdokumentide ebanormaalne pikkus ja

oma seisukohtade pidev massiline üle kordamine ei saa olla mõistlik esindajate tegevus ning

see asjaolu pidi olema kostjatele teada nii kehtiva seaduse kui ka kohtu järjepidevate

selgituste alusel.

26. jaanuari 2021. a kohtuistungi ettevalmistamise põhjendatud ja vajalik aeg kostjate

lepinguliste esindajate jaoks ei ületa 8 tundi, mis sisaldab mh kohtuistungi teeside koostamise

ajakulu ja muid abistavaid tegevusi. Kohtuistungil ei kuulatud üle tunnistajaid, valdavalt

kordasid pooled üle oma niigi liialt mahukaid kirjalikke seisukohti. Ainuüksi käesoleva asja

materjalide mahukus (millesse omakorda suure panuse andsid kostjate esindajad ise

põhjendamatult pikkade ja korduvate menetlusdokumentide esitamisega) ei saa tingida

vajadust pikaajaliselt kohtuistungiks valmistuda. Eelnevat ei muuda ka kostjate isiklik

osalemine kohtuistungil, mis oli kostjate subjektiivne otsus. Kostjate isiklik osalemine

kohtuistungil ei olnud vajalik ega andnud asja lahendamisele midagi juurde. Kostjatel olid

lepingulised esindajad ja kohtu jaoks ei olnud ebaselgusi, mida olnuks vajalik täpsustada

vahetult kostjatelt endilt. Kohtuistungil kulus esindajatel vastavalt kohtuistungi kestusele

3,5 tundi. Seejuures on nii kohtuistungi ettevalmistuse kui ka kohtuistungil osalemise ajakulu

põhjendatud üksnes ühe lepingulise esindaja osas. Kostjad kasutasid kaaskostjatena sisuliselt

ühist esindajat, nagu kinnitab ka kostjate esindaja. Seetõttu ei olnud vaja, et kostjaid esindaks

kohtuistungil kaks lepingulist esindajat. Kuna tsiviilasi ei ole oma olemuselt ega õiguslikult

keskmisest keerukam, ei ole TsMS § 175 lg 3 järgi põhjendatud kahe esindaja kulu.

Kostjate lepinguliste esindajate menetluskulude hüvitamise taotluse ning menetluskulude

nimekirja koostamise ja täiendamise ajakulu koos sellega seotud toimingutega on põhjendatud

3 tunni ulatuses. Osaliselt on kostjad ka menetluskulude nimekirja koostamisega seotud

suurenenud ajakulu ise põhjustanud, sest ilmselgelt põhjendamatus mahus menetluskulude

nimekirja koostamine ja selle õigustamine võtab ka kauem aega.

Lisaks eespool nimetatud ajakulule, mis pidi sisaldama ka suhtlust, dokumentidega tutvumist,

analüüsi, tõendite kogumist jm, on kostjate lepinguliste esindajate täiendav põhjendatud

ajakulu 24 tundi, s.o 3 tööpäeva, mis hõlmab mh kliendisuhtlust, dokumentidega tutvumist ja

analüüsi ning muud menetlust toetavat tegevust, nt tõlgete esitamist jms.

Kõikide muude kostjate poolt näidatud menetluskulude kirjete (sh rahuldamata jäänud

vastuväited kohtu tegevusele ja arvukad muud taotlused) osas on kostjate lepinguliste

esindajate ajakulu täies ulatuses põhjendamatu ja ebavajalik. Kostjad on hea usu põhimõtet ja

kohtu korraldusi eirava menetlustaktikaga tekitanud endile ise enam kui 200 000 euro suuruse

ülekulu. Lisaks on kostjad taotlenud sisuliselt sekretäri või assistendi töövaldkonda kuuluva

tehnilise asjaajamise ajakulu hüvitamist õigusabikuluna, nimekiri sisaldab arvukalt sisuliselt

2-20-3645

täpsustamata „analüüsi“, samuti muud ilmselgelt ebamõistlikku ja eraldi hüvitamisele

mittekuuluvat analüüsi. Lepingulise esindaja tegevus peab lähtuma kliendi parimatest

huvidest ega tohi muutuda asjaks iseeneses, mis teenib üksnes esindajate endi rahalisi huve.

Lepinguliste esindajate tegevus ja töö peab vormuma objektiivselt vajalikus ja nähtavas

tulemuses, eelkõige menetlusdokumentides. Kui klient soovib advokaadile maksta ka asja

lahendamise seisukohalt ebavajalike kulude (näiteks ilmselgelt ülemäärase analüüsi) eest, on

see kliendi vaba valik, kuid sellist ülekulu ei saa kohus välja mõista menetluse vastaspoolelt.

4.7.2. Iseseisva nõudeta kolmas isik palub mõista enda kasuks välja menetluskulude hüvitise

13 277 eurot 50 senti (käibemaksuta), s.o tasu 56 tunni 30 minuti eest tasumääraga 235 eurot

(lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul on iseseisva nõudeta kolmanda isiku lepingulise

esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabi osutamise ajakulu kokku 7 tundi 30 minutit ja

mõistlik tunnitasu 140 eurot ilma käibemaksuta, s.o kokku 1050 eurot. Kuna kolmas isik ei

ole esitanud TsMS § 174 lg-s 10 ettenähtud kinnitust, siis kuuluvad menetluskulud

kolmandale isikule hüvitamisele ilma käibemaksuta.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse (v.a osas millega

maakohus jättis kolmanda isiku ja kostjate menetluskulud hagejalt välja mõistmata) ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostjate kanda ja mõista neilt enda kasuks välja

menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda sellest seadusjärgses määras viivist.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjad ei ole

rikkunud OÜ-le RVTest 1 865 000 eurot tasudes oma kohustusi. Kostjad tegid alusetuid

ettemakseid varjatud omandistruktuuriga äriühingule olematute teenuste eest ja võltsisid

tagantjärele lepinguid, püüdes makseid sellega legitimeerida.

Maksete tegemiseks ei olnud õiguslikku alust. Maakohus jättis lepingute sõlmimist tuvastades

käsitlemata hageja esitatud tõendid ja arvestamata kostja tõendite vastuolud ning tuvastas

üksnes kaudsete tõendite alusel, et hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest vahel oli sõlmitud

tuvastamata ajal, tuvastamata isikute vahel tuvastamata tingimustel leping, mille alusel

kohustus hageja tütarettevõte tasuma kokku 2 700 000 eurot. Maakohus jättis arvestamata, et

väidetav suuline kokkulepe erines senisest praktikast (seni ei olnud suuliseid lepinguid, ei

olnud minimaalseid tellimuse mahte ja makstavat tasu, ettemaksuarvetel ei olnud viidet

osutatud teenusele ja saatelehele ega pitsatit „arve õige“ ega vastuvõtja allkirja), hageja

tütarettevõte oli sel ajal kahjumis äriühing, kelle pankrotti õnnestus vältida tänu 80 töötaja

koondamisele, ning makstud tasu ei arvatud kohe kuludesse. Maksete tegemise ajal ei olnud

nende tegemiseks õiguslikku alust, sest kokkulepped vormistati hiljem. Lisaks nägid

kirjalikud kokkulepped ette kulutuste ülempiiri, s.o maksimum-, mitte miinimumsumma.

Maakohus jättis tähelepanuta, et tehtud maksed ületasid kokkulepitud piirmäärasid, st

vähemalt piirmäärasid ületavas osas on maksed tehtud õigusliku aluseta. Maakohus jättis

lahendamata küsimuse, kas 2018. aastal lepingu sõlmimine oli juhatuse liikme kohustuste

rikkumine.

Maksete tegemine oli vastuolus kostjate hoolsuskohustusega. Lepingud vormistati 2018. a

lõpus, mil teati, et teenust ei ole enam alates 2019. aastast vaja, ning lepingute vormistamine

tagasiulatuva kuupäevaga on täiendav rikkumine.

2-20-3645

Isegi kui eeldada, et maksete tegemise ajal oli olemas kokkulepe, ei olnud valmisoleku teenus

majanduslikult otstarbekas. Kostjad ei ole tõendanud, et AS EVR Cargo kasutas ära

monopoolset seisundit ning et temalt teenuse ostmisest hoidumine oli ühingu strateegia.

Hageja tütarettevõte on ostnud AS-ilt EVR Cargo teenuseid ja oleks saanud seda teha

OÜ RVTest asemel. Maksete tegemist ei õigustanud piiriteenuste leping, sest sellega kaasnev

risk piirdus 50 000 euroga ning OÜ RVTest asemel oleks saanud teenust osutada AS EVR

Cargo. Valmisoleku teenus oli üleliigne. Maakohus jättis seda puudutavad hageja väited

tähelepanuta. Maksete tegemist ei õigustanud ka lootus saada uusi tellimusi.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et lepingute sõlmimiseks ei olnud vaja hageja ega tema

tütarettevõtte nõukogu heakskiitu. Samuti järeldas maakohus vääralt, et nõukogu heakskiitu

küsimata jättes lepingut sõlmides ei ole juhatuse liige oma kohustusi rikkunud. Asjas ei ole

esitatud tõendeid, mis kinnitaksid nõukogu selget heakskiitu. Endised nõukogu liikmed ja

aktsionärid ei saa anda tagasiulatuvalt heakskiitu.

5.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostjate rikkumist seoses

advokaadibüroole tehtud 60 000 suuruse ülekandega.

Hageja arvelt on 13. augustil 2014 tasutud ettemaks 60 000 eurot, mis on 1. detsembril 2018

tervikuna ühe kandega kuludesse arvatud, kuigi tegelike teenuste korral oleks seda tehtud

järk-järgult. Kuna advokaadibüroo tütarettevõte hoidis oma nimel OÜ RVTest osalust, siis

tasuti ilmselt selle eest.

Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormise. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu,

s.o teenuse mittesaamist. Hagejal tõendite puudumine kinnitab, et teenust ei saadud. Kostjad

saavad tõendada, milliseid teenuseid osutati.

Osas, milles hageja heidab ette advokaadibüroolt 60 000 suuruse ettemaksu tagasi nõudmata

jätmist, ei ole hageja nõue aegunud ja tuleb rahuldada.

5.3. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kostjate rikkumist seoses

650 euro suuruse reisikuluga.

Maakohtu järeldus on üllatuslik ega kattu kostjate vastuväidetega. Sõltumata sellest, kes

korraldas reisi eest tasumise, vastutab juhatuse liige selle eest. Reisibüroo arvest nähtub, et

selle kiitis heaks kostja II. Kostja I pidi märkama, et talle kanti alusetult reisihüvitist, ning

rikkus sellega lojaalsuskohustust. Kohus jättis hagejale selgitamata tõendamiskoormise ja

pööratud tõendamiskoormis ei ole õige.

Maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, miks ei saa hageja nõuet rahuldada alusetu

rikastumise sätete alusel.

5.4. Maakohus järeldas vääralt, et hageja nõue kindlustuspoliisi maksumuse hüvitamiseks on

põhjendamatu. Maakohus jättis analüüsimata hageja viidatud nõude aluseks olevad sätted

ning asjaolu, et kindlustusandja kinnitusel oli vaja lepingu lõpetamiseks kostja I nõusolekut.

6. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

2-20-3645

Kostjate apellatsioonkaebus

7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas,

millega

maakohus

jättis

rahuldamata

kostjate

taotluse

menetluskulude

suuruse

kindlaksmääramiseks, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega taotlus rahuldada.

7.1. Kostjate apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hälbis maakohus TsMS § 162 lg-st 1

tulenevast põhimõttest jätta kulud kaotaja kanda, kui vähendas hüvitatavate menetluskulude

suurust 15,9%-ni, ega hinnanud esitatud menetluskulude nimekirja põhjal kõigi kulude

vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 174 lg 1 järgi. Maakohus väljus kulusid vähendades

TsMS § 175 lg 1¹ piirest, kui vähendas kulusid alla selle, mida hageja põhjendatuks pidas.

Maakohus jättis tähelepanuta, et menetluse muutis mahukaks hageja valitud menetlustaktika,

mitte kostja tegevus. Menetluse muutsid mahukaks hageja sisulised argumendid, pahatahtlik

menetlustaktika ja tõendite hulk. Advokatuuriseaduses sätestatud nõuetele vastava

õigusteenuse osutamine sellistes mahukates majandusvaidlustes nõuab advokaadilt suurt

hulka tööd. Taotluste rahuldamata jätmine ei anna alust jätta taotlustega seotud kulud

hüvitamata.

7.2. Maakohus vähendas põhjendamatult kostja esindajate tunnitasu määra 168 euroni

(sh käibemaks). Selline tasu ei ole kooskõlas turuolukorraga ega kohtupraktikas seni

põhjendatuks peetud tunnihindadega, kohtuasja mahukuse ja keerukusega ega hageja poolt

põhjendatuks peetud hinnaga. Maakohtu määratud tunnihind vastab 2012–2013. a

turuolukorrale.

Riigikohus

on

pidanud

põhjendatud

tunnihinnaks

ka

eurot

(käibemaksuta). Praegusel juhul oli esindajate keskmine tunnihind 181 eurot 40 senti (koos

käibemaksuga 217 eurot 70 senti). Kohtuvaidlus oli esitatud nõudeid arvestades keskmisest

mahukam ja puudutas erinevaid valdkondi. Kohtuvaidlus oli keskmisest keerukam, sest

puudutas valdkonnaspetsiifilisi küsimusi ning tõusetusid tõendamiskoormise küsimused.

Samuti muutis asja maht selle keerukaks. Hageja pidas enda tunnitasumäära (200 eurot)

põhjendatuks.

7.3. Maakohus leidis vääralt, et mitme esindaja kasutamine ei olnud põhjendatud, kuigi

tegelikult esindajad toiminguid ei dubleerinud ja hageja möönis, et tegemist on õiguslikult ja

faktiliselt keeruka vaidlusega, mistõttu pidas ta enda puhul kahe esindaja kasutamist

põhjendatuks ega esitanud ka kostjate kulude osas sellele vastuväidet.

7.4. Maakohus vähendas põhjendamatult järgmistele toimingutele kulunud aega:

-

kostjate 4. mai 2021. a vastusega seotud toimingud (148 tunni asemel 130 tundi);

-

hagi tagamisega ja selle vaidlustamise toimingud (45 tunni asemel 5 tundi);

-

kolmanda isiku kaasamisega seotud toiminguid (87,5 tunni asemel 15 tundi);

-

kostjate 2. detsembri 2020. a vastuseisukoha ja tõendite esitamisega seotud

toiminguid (318 tunni asemel 15 tundi);

-

kostjate 18. jaanuari 2021. a vastuseisukohaga ja vastuväitega seotud toimingud

(132 tunni asemel 5 tundi);

-

26. jaanuari 2021. a kohtuistungiks kahe esindaja valmistumine (55 tunni asemel 8

tundi) ja kahe esindaja osalemine;

-

menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamisega seotud toimingud (24,75 tunni

asemel 3 tundi).

7.5. Maakohus jättis kõigi toimingute puhul arvestamata kahe kliendiga suhtlemise tegeliku

ajakulu ning asjaolu, et kostjaga I tuli kõneleda inglise keeles. Maakohus jättis

põhjendamatult arvestamata, et esindajal kulus aega tõlketeenusega seoses. Samuti jättis

2-20-3645

maakohus arvestamata aja, mis on kulunud kohtumäärustega tutvumiseks ja kohtuga

suhtlemiseks.

8. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostjate kanda.

9. Kostjad esitasid 27. septembril 2021 ringkonnakohtule taotluse, milles palusid hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral tühistada Harju Maakohtu 9. märtsi 2020. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ja tunnistada abinõude tühistamine alates

ringkonnakohtu lahendi tegemisest viivitamata täidetavaks, sest hagi rahuldamine ei ole

perspektiivne ning abinõud on kostjate jaoks äärmiselt koormavad.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii hageja apellatsioonkaebus kui ka kostjate apellatsioonkaebus

tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, sest apellatsioonkaebuste väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Iseseisva

nõudeta kolmas isik ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis tema

kasuks menetluskulude hüvitise välja mõistmata. Muus osas on hageja ja kostjad maakohtu

otsuse vaidlustanud.

Kolleegium käsitleb esmalt hageja apellatsioonkaebuse alusel hageja esitatud nõuete

rahuldamata jätmise põhjendatust (I), seejärel kostjate apellatsioonkaebuse alusel kostjate

kasuks välja mõistetud maakohtus kantud menetluskulude hüvitise suuruse põhjendatust (II)

ning teeb viimaks menetluslikud otsustused, sh lahendab kostja esitatud hagi tagamise

tühistamise

viivitamata

täidetavaks

tunnistamise

taotluse

ja

määrab

kindlaks

apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude suuruse (III).

I

11. Ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamata jätmise osas TsMS § 654 lg 6 kohaselt

maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on kõiki hageja

nõudeid asjatundlikult ja piisava põhjalikkusega käsitlenud ning asunud asjas esitatud

asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

12. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostjad ei ole hageja tütarettevõtte juhtorgani

liikmetena rikkunud OÜ-le RVTest 1 865 000 eurot tasumist võimaldades juhtorgani liikme

kohustusi, sh ei ole kostja I rikkunud hageja tütarettevõtte juhatuse liikme kohustusi ning

kuna kostjale I ei saa kohustuste rikkumist ette heita, et saa ka kostjale II ette heita kostja I üle

hageja tütarettevõtte nõukogu liikmena järelevalve teostamata jätmist.

12.1. Maakohus juhtis kohtumenetluses õigesti tähelepanu sellele, et olukorras, kus hageja

nõuab kostjatelt hageja juhtorgani liikme kohustuste rikkumise tõttu kahju hüvitamist, peab

hageja hagi rahuldamiseks tõendama hagi aluseks olevad asjaolud, sh kostjate väidetavat

rikkumist kinnitavad asjaolud.

2-20-3645

Seega pidi hageja tooma esmalt esile, milliste tegudega milliseid juhtorgani liikme kohustusi

kostjad rikkusid, ning esile toodud asjaolusid ka tõendama. Kuigi hageja kahtlustab, et kostjad

tegid isikliku kasu saamise eesmärgil OÜ-le RVTest 1 865 000 euro ulatuses õigusliku aluseta

makseid, s.o viisid raha hageja tütarettevõttest 2017–2018 ebaseaduslikult välja, ei ole hageja

suutnud tõendada asjaolusid, mis hageja kahtlust kinnitaks. Samas on kostjad selgitanud ja

põhistanud 2017–2018 OÜ-le RVTest maksete tegemise aluseks olnud asjaolusid ja

majanduslikke kaalutlusi ning neid tõendanud niivõrd, kuivõrd see oli kostjatel võimalik,

arvestades asjaolu, et kostjatel ei ole enam juurdepääsu hageja tütarettevõtte dokumentidele

jm andmetele.

12.2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tütarettevõte tegi 2017–2018 OÜ-le RVTest makseid

suuremas ulatuses, kui on hageja nõue kostjate vastu, st hageja heidab kostjatele ette üksnes

osade OÜ-le RVTest tehtud maksete tegemist. Seega ei vaidle pooled sisuliselt selle üle, et

hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest jätkasid 2011. aastal alustatud koostööd ka 2017. ja 2018.

aastal. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et koostöö jätkamiseks 2017–2018 ei sõlminud

pooled koostöö jätkumise eel kummakski aastaks kirjalikku kokkulepet 2011. a

koostöökokkuleppe pikendamiseks, nagu oli varem tehtud. Koostöölepingu pikendamise

kokkulepped vormistati kirjalikult alles 2018. aasta lõpus ja neile märgiti lepingu sõlmimise

ajana varasem kuupäev (vastavalt 2. jaanuar 2017 ja 2. jaanuar 2018).

12.3. Arvestades koostöölepingu pikendamise kokkulepete hilisemat vormistamist, mõistab

kolleegium hageja kahtlust, et raha võib olla liikunud hageja tütarettevõttest välja ilma

õigusliku aluseta. Ainuüksi kokkulepete hilisem vormistamine ja tagasiulatuva kuupäevaga

allkirjastamine ei anna aga alust järeldada, et hageja ja OÜ RVT vahel ei olnud vastavaid

suulisi kokkuleppeid sõlmitud juba maksete tegemise ajal, nagu tuvastas maakohus. Ka

asjaolu, et varem pikendasid hageja tütarettevõte ja OÜ RVTest koostöökokkulepet kirjalikult

ja varem ei sisaldunud kokkulepetes n-ö valmisoleku tasu, ei tähenda tingimata seda, et hageja

tütarettevõte ja OÜ RVTest ei võinud varasemast erinevalt kokku leppida.

Seejuures võis kostja I juhatuse liikmena rikkuda hoolsuskohustust, kui jättis koostöölepingu

pikendamise ja muutmise õigel ajal kirjalikult vormistamata, kuid ainuüksi lepingute hilisem

vormistamine ei saanud tekitada hagejale kahju. Kahju saanuks hagis esitatud asjaoludel

tekkida hagejale eelkõige sellest, kui kostja I vormistas hageja tütarettevõtte nimel 2018. aasta

lõpus kokkulepped selleks, et tekitada õiguslik alus varem hageja tütarettevõtte huvide

vastaselt ülekantud summadele. Selliselt käitudes oleks kostja I kahtlemata rikkunud juhatuse

liikme kohustusi, kuid praegusel juhul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust

arvata, et kostja I vormistas 2018. aasta lõpus kokkulepped tagantjärele sel põhjusel.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et asjas esitatud tõendid kinnitavad seda, et

tegelikult jätkus hageja tütarettevõtte ja OÜ RVTest koostöö 2017. ja 2018. aastal, kuid

muudetud tingimustel, sest teenuse olulisust arvestades oli hageja tütarettevõttel oma

kohustuste täitmiseks vaja tagada teenuse saamine ka vähenenud mahtude tingimustes. Seega

olid maksete tegemise aluseks muudetud kokkulepped, mis vormistati mingil põhjusel

tagantjärgi.

Kuigi hageja väitel on kostja I rikkunud juhatuse liikme kohustusi igal juhul sellega, et tasus

hageja tütarettevõtte kontolt OÜ-le RVTest kokku vastavates kokkulepetes sisalduvast

piirmäärast suurema summa, ei ole hageja väide põhjendatud. Kolleegium möönab, et

kokkulepete kohaselt pidi hageja tütarettevõte tasuma 2017. aasta eest kuni 1 500 000 eurot ja

2018. aasta eest kuni 1 200 000 eurot (kui ei ole kokku lepitud teisiti) (I kd, tl 119–119

pöördel), kuid kokkuleppe p 2 järgi leppisid pooled sellises tasus kokku selleks, et vaatamata

tellitavate tööde ja/või teenuste mahule ning võttes arvesse töövõtja valmidust osutada

2-20-3645

järjepidevalt katkematut, õigeaegset ja tõrgeteta teenust ja tööd koostöölepingu alusel ning

hoida selleks vajalikke seadmeid, vahendeid ja tööjõudu, tasub tellija lepingus märgitud

summa. Kostjate selgituste kohaselt mõistsid lepingupooled seda vähenenud mahtude puhuks

kokkulepitud miinimumtasuna, et tagada OÜ RVTest võimekus osutada teenust. Kostjate

tõlgendus on kooskõlas lepingupunkti mõttega sõltumata sellest, et tasu suurus on määratletud

selliselt, et sellest saab grammatiliselt järeldada, nagu oleks tegemist maksimumtasuga. Seda

arvestades ei ole põhjendatud hageja arusaam, et kokku lepiti 2017. ja 2018. a tasude

maksimummäär. Hageja esile toodud tõlgenduse korral jääks arvestamata lepingus märgitud

tasu maksmise eesmärk, milleks oli tagada OÜ RVTest võimekus teenust osutada.

Maksimumtasu puhul jääks selline eesmärk saavutamata.

12.4. Samuti mõistab kolleegium hageja arusaamatust, miks oli vaja hageja tütarettevõttel

võtta OÜ RVTest ees sellises mahus kohustusi otseselt teenust vastu saamata olukorras, kus

hageja tütarettevõtte majanduslik olukord ei olnud kiita ja tuli oma töötajaid koondada.

Hageja kahtlused 2017–2018 toimunud koostöö majanduslikus mõttekuses ei anna aga alust

järeldada, et kostja I on vastavatel tingimustel koostöölepinguid sõlmides rikkunud oma

kohustusi.

Maakohus juhindus õigesti sellest, et juhatuse liikme kohustuste täitmisele tagasiulatuvalt

hinnangut andes ei saa lähtuda sellest, milline oleks olnud toona hageja tütarettevõtte

seisukohast tänaseks teada olevate asjaolude valguses kõige kasulikum lahendus. Kostja I

otsustust sõlmida muudetud tingimustega kokkulepped 2017–2018 aastatel teenuse saamiseks

tuleb hinnata toonaste asjaolude valguses. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis

tingisid kokkulepete sõlmimise, ning hinnata, kas sarnases olukorras oleks mõistlikul juhatuse

liikmel kostja I asemel olnud alust ratsionaalselt arvata, et sellistel tingimustel kokkulepete

sõlmimine on hageja tütarettevõtte parimates huvides.

Hageja väitel ei olnud muudetud tingimustel pikendatud kokkulepped hageja tütarettevõtte

huvides, sest kokkulepete alusel makstud raha eest ei saanud hageja tütarettevõte midagi

vastu, st kokkulepete sõlmimine ei olnud vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna

makstud tasu eest ei saadud vastusooritust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus asus

asjas esitatud tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et tasu maksmine oli vajalik selleks,

et tagada konkurendist sõltumatuna jätkuvalt teenuse saamine oluliselt langenud mahtude

tingimustes. See, et kostja I oleks võinud juhatuse liikmena kaaluda alternatiive, sh teenuse

ostmist konkurendilt (AS-ilt EVR Cargo) või piiriteenuselepingu täitmata jätmist, ei anna

alust järeldada, et otsustades jätkata senist koostööd, tegutses kostja I hageja tütarettevõtte

huvide vastaselt või kellegi teise huvides. Arvestades seda, et hageja tütarettevõte oli võtnud

piiriteenuselepinguga koos OÜ-ga RVTest teenuse osutamise kohustuse kuni 2018. a

detsembrini, on mõistetav, et kostja I tegutses selle nimel, et tagada hageja tütarettevõtte poolt

piiriteenuselepingu nõuetekohane täitmine ja teha seda oma konkurendist sõltumatuna.

Kostjale I ei saa juhatuse liikmena ette heita seda, et ta oleks pidanud piirilepingu täitmise

asemel valima tegutsemisviisi, mis oleks viinud selle lepingu rikkumiseni. Ka juhul, kui

piiriteenuselepingu rikkumise korral kaasnenud leppetrahv oleks olnud väiksem kui

piiriteenuse osutamise jätkamiseks tehtud kulutused, ei saa ainuüksi sellest järeldada, et

mõistlik juhatuse liige oleks pidanud mõistma, et koostööd lepingu täitmiseks jätkates ei

tegutse ta äriühingu huvides. Olukorda ei saa hinnata üksnes selle põhjal, milline oleks hageja

tütarettevõttele olnud piiriteenuse lepingust tulenev otsene varaline kahju. Oluline on hinnata

koostöö muudetud tingimustel pikendamise kokkulepete laiemat mõju nii piiriteenuselepingu

kui ka hageja tütarettevõtte muude kohustuste kontekstis. Koostöö jätkamine OÜ-ga RVTest

oli mh vajalik ka hageja ja hageja tütarettevõtte klientidele teenuse osutamise jätkamiseks,

kuna otsiti uusi kliente.

2-20-3645

12.5. Õige on hageja arusaam, et olukorras, kus seaduse või põhikirja järgi vajab juhatuse

liige tehingu tegemiseks nõukogu nõusolekut, kuid teeb tehingu vastava nõusoleku või

hilisema heakskiiduta, rikub juhatuse liige oma kohustusi. Selles osas muudab

ringkonnakohus

kohtuotsuse

põhjendusi,

jättes

vastavad

põhjendused

kohtuotsuse

põhjendustest välja. Eeltoodu ei anna aga alust järeldada, et maakohus järeldas vääralt, et

kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Maakohus asus kolleegiumi hinnangul põhjendatult

seisukohale, et 2011. a koostöökokkuleppe muutmiseks ja pikendamiseks ei olnud ÄS § 306

lg 2 II lause tähenduses vaja nõukogu nõusolekut, sest need kokkulepped ei väljunud hageja

tütarettevõtte igapäevase majandustegevuse raamest. Hoolimata sellest, et koostöökokkulepet

pikendades muudeti ühtlasi ka lepingu tingimusi, oli OÜ-lt RVTest teenuse saamine jätkuvalt

hageja tütarettevõtte igapäevase majandustegevuse, s.o raudteetranspordi korraldamise osa

ning hageja toonaste aktsionäride esindajad ja nõukogu liikmed on kinnitanud, et neil ei olnud

ega ole kostja I tegevusele etteheiteid.

13. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kuigi hageja heidab kostjatele ette hageja juhatuse

liikmetena advokaadibüroole alusetu makse tegemist, ei ole hageja tõendanud, et kostjad

rikkusid juhatuse liikme kohustusi, kui tasusid advokaadibüroole 13. augustil 2014

60 000 suuruse ettemaksu, või jätsid oma kohustusi rikkudes alusetult tasutud ettemaksu

aegumistähtaja jooksul tagasi nõudmata.

13.1. Arvestades seda, et hageja pangakontolt kanti nimetatud summa ettemaksuna üle

13. augustil 2014, kuid õigusteenuse osutamise eest esitas advokaadibüroo arve alles

19. detsembril 2017 ning advokaadibüroo tütarettevõte AA Laus & Partnerid OÜ oli kuni

19. detsembrini 2018 OÜ RVTest ainuosanik, mõistab kolleegium hageja kahtlust, et hageja

tasutud ettemaks võis olla mõeldud muude teenuste eest tasumiseks kui need, mis sisaldusid

arve lisas. Siiski ei anna pelgalt hageja kahtlus neil asjaoludel alust järeldada, et kostjad on

hageja juhatuse liikmetena tasunud advokaadibüroole selle summa õigusliku aluseta ja hageja

huvide vastaselt.

Olukorras, kus advokaadibüroo esindaja on kinnitanud teenuse osutamist ja esitanud koos

arvega lisa osutatud teenuste kohta (kuigi üldsõnalise), ei ole kohtul alust järeldada, et

advokaadibüroo ei ole tegelikult teenust osutanud. Asjaolu, et advokaadibürool ei ole säilinud

teenuse osutamisega seotud dokumente, ei tähenda seda, et hagejale ei oleks teenust osutatud.

Selles küsimuses on hageja mh esitanud advokatuuri aukohtule kaebuse, vandeadvokaat

Raivo Laus on selle raames esitanud aukohtule oma selgitused dokumentide hoidmise ja

teenuse osutamise kohta ning aukohus on jätnud 16. juuli 2020. a otsusega aukohtumenetluse

algatamata (IX kd, tl 229jj). Sellises olukorras eeldab ringkonnakohus, et vandeadvokaadi

kinnitus teenuse osutamise kohta on õige.

Lisaks ei ole hageja tõendanud oma kahtluse aluseks olnud asjaolusid, sh seda, et kostjad

korraldasid advokaadibüroole ettemaksu tasumise isiklikes, mitte äriühingu huvides, ega seda,

et advokaadibüroo väidetud õigusteenuse asemel osutas advokaadibüroo kostjatele teenuseid.

Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui advokaadibüroo oleks tegelikult osutanud

OÜ RVTest osaluse enda nimel hoidmise teenust, ei ole hageja tõendanud, et seda tehti

kostjate huvides. Hageja on küll väitnud, et kostjad olid OÜ RVTest tegelikud kasusaajad ja

neile maksti OÜ RVTest kaudu hüvitist, kuid hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Seevastu

on kostjad tõendanud, et kostjatele ega nendega seotud isikutele ei ole laekunud OÜ-lt

RVTest mingeid summasid (XII kd, tl 14–20).

2-20-3645

13.2. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema arvel tasuti advokaadibüroole ettemaks alusetult,

ei saa hageja kostjatele ette heita ka seda, et kostjad jätsid oma kohustusi rikkudes ettemaksu

advokaadibüroolt aegumistähtaja jooksul tagasi nõudmata.

14. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja ei ole suutnud tõendada, et kostjad

rikkusid hageja juhatuse liikme kohustusi, kui lasid kostjale I hüvitada hageja arvel reisikulu

650 eurot, ning et nimetatud summat ei saa välja mõista ka alusetu rikastumise sätete alusel.

14.1. Kuigi hageja väitel oli vaidlusalune reis kostja I erareis, ei saa seda hageja esitatud

tõenditest üheselt järeldada ning maakohus asus põhjendatult seisukohale, et see võis olla ka

osaliselt tööreis.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I reisis 7. veebruaril 2019 Brüsselisse ning hageja kandis

selle reisi kulud (650 eurot). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja I märkis 6. veebruari

2019. a e-kirjas, et ta külastab 7. veebruaril 2019 kell 14 Brüsseli lähedal Grimbergenis notarit

seoses oma isa pärandiasjaga. Eeltoodu alusel võis hagejal tekkida põhjendatult kahtlus, et

hageja arvelt on hüvitatud kostja I erareis. Sama ei saa neist asjaoludest üheselt järeldada, et

kostja I reisis Brüsselisse üksnes notari külastamiseks ega täitnud seal samal ajal ka muid

tööülesandeid. Seejuures ei saanud maakohtu selline järeldus olla hagejale üllatuslik. Kostjad

esitasid hagivastuses vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et reis oli täielikult kostja I

erareis. Kostjad tõid esile, et see reis võis olla seotud kostja I tööülesannete täitmisega, kuid

arvestades kostja I erinevate töö- ja erareiside hulka, ei suutnud kostja I ilma elektrooniliste

andmekandjateta (arvuti ja telefon) ning sellest tulenevalt juurdepääsuta oma toonasele

e-postile ja kalendrile veenduda, milline oli reisi otstarve. Seda, et tegemist oli erareisiga, ei

saa üheselt järeldada ka kostjate e-kirjavahetusest (VIII kd, tl 162). Kirjavahetusest nähtub

selgelt, et kostja I ei soovinud reisi hüvitamist, kui see peaks olema erareis, kuid e-kirjast ei

saa järeldada, et kostja I pidas seda erareisiks. Arvestades seda, et kostja I oli alati tasunud

sama reisibüroo korraldatud erareiside eest ise ning jätnud hageja kanda üksnes tööreiside

kulu, ei ole eluliselt usutav, et kostja I lasi hagejal 7. veebruari 2019. a reisi tööreisina

hüvitada, kuigi see oli tegelikult tema erareis.

14.2. Kuna eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et ta hüvitas kostjale I viimase

erareisi kulud, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt I nimetatud summat tagasi ka alusetu

rikastumise sätete alusel. Kostja I oleks saanud reisihüvitise õigusliku aluseta, kui hagejal ei

oleks olnud kohustust kostjale I reisikulusid hüvitada, s.o juhul, kui tegemist oleks olnud

erareisiga.

15. Viimaks asus maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti seisukohale, et hageja nõue kostja I

vastu kindlustuspoliisi maksumuse hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Maakohus leidis õigesti,

et hagejal ei ole kostja I vastu kindlustuspoliisi maksumuse osalise hüvitamise nõuet

kostjaga I sõlmitud teenistuslepingu järgi ega tulenevalt selle lõpetamisest.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I teenistusleping ei näinud ette, et selle lõppemisel peaks

juhatuse liige täielikult või osaliselt hüvitama hageja poolt kindlustusandjale tasutud kostja I

ja tema pereliikmete kasuks sõlmitud kindlustuspoliisi maksumuse. Kuigi maakohus ei

analüüsinud hageja väiteid selle kohta, et kostja I peab kindlustuspoliisi maksumuse hüvitama

seaduse alusel, ei anna see alust asuda lõppjäreldusena maakohtust erinevale seisukohale.

Lepingu ülesütlemise korral võib kumbki pool nõuda VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi

koosmõjus VÕS § 195 lg-ga 5 tema poolt lepingu alusel lõpetamisele järgneva aja kohta juba

ette üleantu tagastamist või selle väärtuse hüvitamist. Praegusel juhul oli hagejal kostjaga I

2-20-3645

sõlmitud teenistuslepingu järgi kohustus sõlmida kostja I ja tema pereliikmete kasuks

tervisekindlustusleping ning hageja on sõlminud lepingu, mis tagas kindlustuskaitse alates

1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019. Hageja ütles 4. juunil 2019 kostjaga I sõlmitud

teenistuslepingu üles. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I teenistuslepingu alusel ette

üleantu tagastamist või selle võimatuse korral selle hüvitamist.

Tervisekindlustuse tagamise kohustuse kontekstis tähendas teenistuslepingu ülesütlemine

eelkõige seda, et hagejal oli õigus alates 4. juunist 2019 jätta kostjale I ja tema pereliikmetele

kindlustuskaitse

tagamata

ning

lõpetada

kindlustusandjaga

selleks

sõlmitud

tervisekindlustusleping. Kuigi hageja väitel ei saanud ta kindlustuslepingut lõpetada, sest

selleks oli vaja kostja I nõusolekut, mille kostja jättis andmata, ei ole hageja toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, mis seda kinnitaksid. Hageja ei ole tõendanud kohtule, et hageja ja

kindlustusandja vahel sõlmitud lepingu järgi sai lepingu lõpetada üksnes kostja I kui

soodustatud isiku nõusolekul, ega seda, et hageja küsis kostjalt I nõusolekut ja kostja I

keeldus sellest. Ainuüksi kindlustusandja kiri selle kohta, et kindlustusandja küsis kostja I

nõusolekut, ei ole piisav. Kuna kostja I väitel ei ole ta kindlustusandjalt vastavat päringut

saanud ja kindlustusandja kirjast ei nähtu, kas kostja I on päringu kätte saanud, ei saa kostjale

I ette heita seda, et ta jättis kindlustuslepingu lõpetamiseks 2019. a juulis nõusoleku andmata.

Kui hageja soovis kindlustuslepingu lõpetada, oleks hageja pidanud teenistuslepingu

ülesütlemisel või esimesel võimalusel pärast seda nõudma kostjalt I väidetavalt vajalikku

nõusolekut selleks.

Olukorras, kus kindlustusleping jäi lõpetamata, võiks hagejal olla õigus nõuda kostjalt I

tagantjärele VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel üleantu tagastamise asemel kindlustuspoliisi

väärtuse osalist hüvitamist üksnes siis, kui kostja oleks takistanud kindlustuslepingu

lõpetamist (hageja esitatud asjaoludel keeldunud kindlustuslepingu lõpetamiseks nõusolekut

andmast). Seda ei ole aga hageja ülaltoodu kohaselt tõendanud. Olukorras, kus hageja ei ole

võtnud tarvitusele kõiki vajalikke abinõusid kindlustuslepingu lõpetamiseks alates 4. juunist

2019 ega teavitanud kostjat I oma soovist kindlustusleping lõpetada, oleks kostjalt I

tagasiulatuvalt hüvitise nõudmine ka VÕS § 6 lg 2 tähenduses hea usu põhimõttest tulenevalt

vastuvõetamatu.

16. Eeltoodud põhjendustel jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas lõppjäreldustes muutmata.

II

17. Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

maakohus

ületanud

kostjatele

hüvitatavate

menetluskulude

suurust

määrates

diskretsiooni

piire,

mistõttu

ei

anna

kostjate

apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust hüvitamata jäänud esindaja kulude osas

tühistada. Maakohus on vastavalt toimiku materjalidele kõiki kostjate esindajate tehtud

toiminguid

siseveendumuse kohaselt

hinnanud ja oma seisukohti

nõuetekohaselt

põhjendanud. Maakohtu järelduste kujunemine on loogiline ja arusaadav. Kolleegium nõustub

TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega, neid kordamata. Vastuseks kostjate

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

18. Esmalt selgitab ringkonnakohtus, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse

kindlaks hagita menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja

§ 477 lg 5 ja 7). Seega peab kohus igal juhul kontrollima esindajakulude põhjendatust ja

vajalikkust, sõltumata sellest, kas vastaspool vaidleb menetluskulude suurusele vastu või

mitte. Lisaks ei saa õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks olla üksnes

2-20-3645

menetlusosalise arvamus. Kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud

kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus

talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid,

samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool

peab hüvitama vaid need kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava

õiguste kaitseks vajalikeks ja põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad

tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või

menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1

esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja

vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-134-16, p 56).

19. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul kostjate apellatsioonkaebuse väidete alusel põhjust

arvata, et maakohus oleks kostjatele hüvitatavate menetluskulude suurust määrates ületanud

kaalumise piire. Maakohus on õigesti hinnanud kostjate esindajate tehtud toiminguid vastavalt

toimikust nähtuvatele menetlustoimingutele, arvestades mh iga esitatud menetlusdokumendi

puhul ka sellega seotud toiminguid (sh vajadust klientidega suhelda). Asjaolu, et maakohus

luges kostjate esindajate taotluses märgitud kuludest põhjendatuks üksnes 15,9%, ei tähenda

tingimata seda, et maakohus väljus kaalumispiiridest. Maakohus põhjendas, miks ta ei pea

sellises mahus kulusid praeguse vaidluse mahtu ja keerukust arvestades põhjendatuks ning

ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohtunikul, kes vaidlust esimeses kohtuastmes

lahendas, kujunes siseveendumus asja keerukuse ning põhjendatud ja vajalike toimingute osas

ekslikult. Seejuures ei saanud maakohus kostjate menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust

hinnates piirduda üksnes hageja esitatud vastuväidetega. Tulenevalt uurimispõhimõttest pidi

maakohus sõltumata hageja vastuväidetest kulusid hindama ning võis vajadusel vähendada

neid enam kui hageja esile tõi. Ka olukorras, kus menetluse muutis mahukaks hageja esitatud

argumentide suur hulk ja väidetav pahatahtlik menetlustaktika, pidi maakohus kostjate

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust hinnates arvestama, kas kostjate toimingud olid

kogu mahus vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium möönab, et kostjate esindajad on täitnud

oma ülesandeid kohtumenetluses hoolikalt ja põhjalikult, kuid maakohus juhindus õigesti

sellest, et vastaspool peab hüvitama üksnes sellised kulud, mis olid kostjate kaitsmiseks

kohtumenetluses vajalikud ning ülemääraseid toiminguid ei pea vastaspool hüvitama.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus ka kostjate esindajate keskmise tunnitasu

suurust määrates. Maakohus tuvastas kostjate esitatud menetluskulude nimekirja alusel, et

kostjatele osutatud õigusabiteenuse keskmine tunnitasu oli 217 eurot 70 senti (koos

käibemaksuga), sh osutasid kostjatele õigusabiteenust faktiliselt erineva kvalifikatsiooniga

juristid, kelle tunnitasu suurus oli erinev. Iseenesest on õige kostjate väide, et vandeadvokaadi

tunnitasumäär 168 eurot (koos käibemaksuga) ei pruugi mahukate ja keerukate vaidluste

puhul vastata täna enam vandeadvokaadi keskmisele tunnitasu määrale. Praegusel juhul

osutasid aga kostjatele õigusabi erineva kvalifikatsiooniga juristid, mistõttu saab keskmist

tunnitasumäära 168 eurot (koos käibemaksuga) pidada põhjendatuks.

21. Maakohus ei leidnud, et kostjate puhul ei olnud mitme esindaja kasutamine põhjendatud.

Vastupidi, maakohus möönis, et õigusabiteenust võivad osutada advokaadibüroo erinevad

advokaadid ja juristid, kelle tegevuse saab omistada kostjaid kohtumenetluses esindavatele

vandeadvokaatidele. Küll aga leidis maakohus, et kohtuistungi ettevalmistamisel ja

kohtuistungil osalemisel ei olnud kahe esindaja kulu põhjendatud, arvestades vaidluse

keskmist keerukust. Kolleegiumil ei ole ka selles osas alust kahelda maakohtu

2-20-3645

siseveendumuses kohtuasja keerukuse hindamisel. Seejuures ei ole tähtsust sellel, mitut

esindajat kasutas vaidluse vastaspool ning kas hageja esitas kostjate kulude kohta vastava

vastuväite. Nagu kolleegium ülal märkis, juhindub kohus hüvitatavate menetluskulude suurust

kindlaks määrates uurimispõhimõttest ning kontrollib kulude põhjendatust ja vajalikkust ka

siis, kui vastuväiteid ei esitata.

22. Kuigi kostjad ei nõustu maakohu hinnanguga menetlustoimingute tegemiseks kulunud

vajaliku ja põhjendatud aja kohta, ei näe kolleegium ka siin alust sekkuda maakohtu

kaalutusotsustusse. Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ta peab kostjate tehtud

toiminguid ja neile kulunud aega ülemääraseks. Asjaolu, et kostja I suhtles inglise keeles, ei

tähenda tingimata tema kohtumenetluses esindamisel suuremat ajakulu. Kuigi maakohus ei

toonud eraldi esile kostjate esindajate ajakulu kohtumäärustega tutvumiseks ja kohtuga

suhtlemiseks, on see ajakulu maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hõlmatud vastavate

menetlusdokumentide esitamisega seotud toimingute ajakuluga.

23. Eelnevat arvestades ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust

menetluskulude kindlaksmääramise osas muuta ega mõista hagejalt kostjate kasuks välja

suuremat menetluskulude hüvitist.

III

24. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium nii hageja kui ka kostjate apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

25. Kuigi kostjad taotlesid hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral tühistada

Harju Maakohtu 9. märtsi 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud ja tunnistada

abinõude tühistamine alates ringkonnakohtu lahendi tegemisest viivitamata täidetavaks, ei ole

kostjate taotlus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Kolleegium märgib, et maakohus on juba vaidlustatud kohtuotsuses hagi tagamise abinõu

TsMS § 386 lg 4 alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistanud, kuid apellatsioonkaebuse

esitamise tõttu ei ole maakohtu otsus jõustunud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul

alust hagi tagamise abinõud täiendavalt tühistada. Ühtlasi ei ole kostjad toonud taotluses esile

asjaolusid, mis kinnitaksid, et võrreldes hagi tagamise aja seisuga on asjaolud TsMS § 386

lg 2 tähenduses muutunud või hagi tagamise alus ära langenud. Asjaolu, et maa- ja

ringkonnakohus on jätnud hagi rahuldamata, annaks mõlemale kohtule alust tühistada hagi

tagamise abinõu TsMS § 386 lg 4 alusel, mitte TsMS § 386 lg 2 alusel ega tunnistada selles

osas kohtuotsust viivitamata täidetavaks.

26. Kuna nii hageja kui ka kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab kolleegium

poolte apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte enda kanda (vt ka

Riigikohtu 1. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p 16). Kohtumenetluses

kostjate poolel osalenud kolmanda isiku apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta TsMS § 171

lg 1 alusel hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

27. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

27.1. Kolmanda

isiku

esitatud

menetlusekulude

nimekirjade

järgi

on

tema

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1233 eurot 75

2-20-3645

senti (käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt kulus kolmanda isiku lepingulisel esindajal

apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 5 tundi 15 minutit, sh maakohtu otsusega

tutvumiseks ja kliendiga suhtluseks 2 tundi, hageja apellatsioonkaebuse ja 7. septembri 2021.

a seisukohaga tutvumiseks 3 tundi ning kohtule seisukoha koostamiseks 15 minutit.

Kuigi hageja vaidleb kolmanda isiku menetluskuludele vastu ja palub jätta need hüvitamata,

sest kolmanda isiku esindaja ei ole menetluses toiminguid teinud, ei vasta see toimiku

materjalidele. Kuigi kolmanda isiku esindaja ei esitanud hageja apellatsioonkaebusele vastust,

esitas ta ringkonnakohtu nõudmisel seisukoha hageja esitatud uue tõendi vastuvõtmise

taotluse kohta. Hageja ja kostja esitatud hilisemate menetlusdokumentide kohta ei ole kolmas

isik seisukohta avaldanud. Samuti ei osalenud kolmanda isiku esindaja ringkonnakohtu

istungil. Eeltoodut arvestades on kolmanda isiku esindaja osalemine menetluses olnud

minimaalne ning arvestades seda, et kolmas isik ei ole esitanud ringkonnakohtu menetluses

sisulisi seisukohti, kuid pidi siiski tutvuma ringkonnakohtu menetluses esitatud

menetlusdokumentidega ning suhtlema kliendiga, võis kolleegiumi hinnangul kuluda

kolmanda isiku esindajal apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kokku 3 tundi.

Menetluskulude nimekirja järgi on kolmanda isiku esindaja tunnitasu 235 eurot

(käibemaksuta), mis ületab ringkonnakohtu hinnangul keskmist tasumäära. Sarnaselt

maakohtule loeb kolleegium põhjendatud tunnitasu suuruseks 140 eurot (käibemaksuta).

Kuna kolmas isik ei ole esitanud TsMS § 174 lg-s 10 ettenähtud kinnitust, siis kuuluvad

menetluskulud kolmandale isikule hüvitamisele ilma käibemaksuta.

27.2. Seega on kolmanda isiku apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale

kokku 420 eurot (3 tundi × 140 eurot/tund = 420 eurot), mis tuleb hagejalt kolmanda isiku

kasuks välja mõista. Vastavalt kolmanda isiku taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi

tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik