3-21-1409/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1409

Haldusasi

M.R. kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 18.05.2021 korralduse nr

2-3/756 (allkirjastatud 24.05.2021) tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.R., volitatud esindaja Jüri Reede

Vastustaja – Saaremaa vald, esindaja Liina Sepp

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.12.2021 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.R. (kaebaja) on M.I. tütar. M.I. viibib alates 15.03.2021 Kuressaare Haigla SA hooldekodu

üldhooldusteenusel. Lepingu on hooldekoduga sõlminud M.I..

2. M.I. esitas 03.03.2021 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse üldhooldekodu teenuse ja kohatasu

maksmiseks puudu olevas summas Saaremaa valla eelarvest. 04.03.2021 informeeriti esitatud

avaldusest kaebajat. 06.04.2021 esitas M.I. Saaremaa Vallavalitsusele taotluse Kuressaare Haigla

SA hooldekoduteenuse ja ravimite hüvitamiseks alates 16.03.2021.

3. Küsimus oli arutusel sotsiaalkomisjoni 13.04.2021 koosolekul, kus otsustati tasuda M.I. arved

väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse (418,06 eurot) ja ravimite (12,29 eurot) eest

perioodil 15.03-31.03.2021 ning 384,39 eurot perioodil 01.04-30.04.2021 eest (lisaks aprillis

ostetud ravimite hüvitamine vajadusel) erakorralise toetusena, kuna ülalpidamiskohustuse täitjal

puudub soov võtta seadusest tulenevat kohustust ja selleks, et leevendada isiku majanduslikult

keerulist olukorda. Samuti otsustati pikendada kaebaja täiendavate dokumentide esitamise

tähtaega. Otsuses märgiti, et lisadokumentide mitte esitamisel eeldab vastustaja, et kaebaja on

maksevõimeline tasuma oma ema, M.I., väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse ning

ravimite eest puudujäävas summas. 19.04.2021 on vastava sisuga teade edastatud kaebajale ning

kohustatud kaebajat esitama lisadokumendid hiljemalt 23.04.2021. Sotsiaalkomisjoni 27.04.2021

koosoleku protokollilise otsusega otsustati pikendada kaebaja dokumentide esitamise tähtaega

2(9)

kuni 03.05.2021. Kaebaja esitas 03.05.2021 omapoolse seisukoha, milles keeldus täiendavate

tõendite esitamisest, kuna vallal ei saa tekkida tema vastu ühtegi võlanõuet ei lepingulisel ega ka

lepinguvälisel alusel seonduvalt M.I. kulude hüvitamisega vastustaja poolt.

4. Sotsiaalkomisjoni 04.05.2021 protokollilise otsusega otsustati, et kuivõrd M.I. tervislik seisund

ei võimalda tal üldhooldusteenuseta hakkama saada, asub Saaremaa vald (vastustaja), tasudes M.I.

üldhooldusteenuse

puudujääva

osa

eest

perioodil

01.05.2021-31.12.2021,

ajama

M.I.

ülalpidamiskohustusega isikute eest käsundita asja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 tähenduses.

Vallavalitsus esitab M.R.le kui M.I. ülalpidamiskohustusega isikule perioodil 01.05.2021-31-12-

2021 arve M.I. üldhooldusteenuse eest tasumiseks puudujääva osa kohta ning ravimitele kuluva

osa kohta. Otsuses märgiti muu hulgas, et M.I.l on rahvastikuregistri andmetel kaks

ülalpidamiskohustsuega isikut: kaebaja ja T. I. T. I. osas on tuvastatud, et tema majanduslik

olukord ei võimalda tal tagada M.I. ülalpidamist. M.I. sissetulekuks on vanaduspension 486,02

eurot ja riiklik sotsiaaltoetus summas 40,91 eurot. Vanaduspensionist peetakse kohtutäiturile kinni

30 eurot ning kätte saab M.I. vanaduspensionist 456,02 ja kokku kätte 496,03 eurot. Hooldekodu

maksumus ühes kuus on 810 eurot, millele lisanduvad kulutused ravimitele. Hooldekodu juhataja

ja M.I. kokkuleppel on jäänud talle endale isiklikuks kasutamiseks 26 eurot. Seega on hooldekodu

tasust puudujääv osa 339,07 eurot, millele lisandub ravimitele kuluv summa, mis on igas kuus

erinev.

5. Saaremaa Vallavalitsuse 18.05.2021 korraldusega nr 2-3/756 (allkirjastatud 24.05.2021)

otsustati tasuda perioodil 1.mai-31.detsember 2021 M.I.le väljaspool kodu osutatava

üldhooldusteenuse osutaja Kuressaare Haigla SA hooldekodu poolt üldhooldusteenuse ja Saare

Apteegid OÜ poolt esitatud ravimiarvete eest, mis jääb tasumata M.I. sissetulekust

(vanaduspension ja riiklik sotsiaaltoetus), arvestades seejuures maha isiku enda otstarbeks

kasutatava 26 eurot (p 1) ja esitada perioodil 1.mai 2021-31.detsember 2021 M.I.

ülalpidamiskohustusega isikule M.R.le arved M.I. üldhooldusteenusest puudujäävas osas ja

ravimite eest tasumiseks (p 2).

6. Kaebaja esitas 25.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 01.07.2021

määrusega menetlusse nõudes tühistada Saaremaa Vallavalitsuse 18.05.2021 korraldus nr 2-3/756

(allkirjastatud 24.05.2021).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

7. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1 Vastustaja on korraldusega hakanud õigusvastaselt (ebapädevalt) reguleerima isikutevahelisi

tsiviilõigussuhteid. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud võlaõigusseaduse (VÕS) 51. peatüki

(käsundita asjaajamine) norme (§ 1018 jj). Kaebaja on vastustajale juba 03.05.2021 avalduses

selgitanud, et vastustajal ei saa tema vastu olla käsundita asjaajamise sätete alusel nõudeõigust,

kuna perekonnaseaduse (PKS) sätted vabastavad ta kahekordsel õiguslikul alusel kohustustest

M.I.t ülal pidada. Kaebaja ei pea vajalikuks hakata tõendama PKS § 102 lg-s 1 nimetatud tema

kohustust välistavate asjaolude esinemist, ega § 103 lg-s 1 nimetatud koosseisuliste asjaolude

esinemist.

7.2 Vastustajal puudub PS §-s 146 nimetatud õigusemõistja pädevus.

7.3 Eelkõige rikub korraldus tema põhiseaduse (PS) §- s 32 sätestatud omandipõhiõigust, kui

subjektiivset õigust koostoimes teiste põhiõigustega. Lisaks on see vastustaja poolt PS § 3

rikkumine ning eiratud on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) art 6 p 1 esimest lauset. Saaremaa Vallavalitsus kohaliku omavalitsuse

ametiasutusena ei ole kohus PS XIII peatüki (sh § 146) tähenduses ega ka sõltumatu ja erapooletu

seaduse alusel moodustatud õigusmõistmise volitustega institutsioon konventsiooni art 6 esimese

lause tähenduses. Ei ole kahtlust, et vastustaja tegevus ja toimingud vaidlustatud korralduse

3(9)

andmisel on riigivõimu teostamine. Vastustajal oli kohustus käituda kaebajaga vastavalt seadusele

ning ta ei saanud endale võtta kohtu pädevust. Kuna vastustaja andis korralduse välja pädevust

eirates, siis rikkus ta ka ühtlasi õiguskindluse põhimõtet.

7.4 Kaebaja on seisukohal, et nii nagu kohtuotsuse resolutsioon, peab ka haldusakti resolutsioon

olema selge ja üheselt mõistetav. Korralduse resolutsiooni p-s 1 ei ole nimetatud adressaati, kes

peaks täitma impersonaalselt antud korralduse „tasuda“ ja korralduse resolutsiooni p-s 2 on

nimetatud kaebajat, kellele korralduse kohaselt esitatakse arved tasumiseks, siis jääb mulje nagu

ka p 1 oleks antud personaalselt kaebajale. Seega resolutsiooni p-st 1 ei selgu adressaat.

Korralduse p 1 ja 2 koostoimes on vastustaja mõistnud kaebajalt M.I. kasuks välja elatise, mis

kuulub kohtuvõimu pädevusse.

7.5 Kaebaja leiab, et korraldus ei ole õiguspärane, kuna see ei ole antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja ei ole sellega kooskõlas. Saaremaa Vallavolikogu

26.04.2019 määrus nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ reguleerib õigussuhteid

abivajaja, ehk M.I. ja kohaliku omavalitsuse vahel. See määrus ei ole ega saagi olla võimalike

eraõigussuhete reguleerimise aluseks kaebaja ja vastustaja vahel. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt

talle alusetute arvete väljastamine rikub lisaks tema omandipõhiõigusele ka tema põhiõigust aule

ja heale nimele. Alusetute arvete väljastamisega avaldab vastustaja tema kohta õigusvastaselt

ebaõigeid andmeid, mis teotavad tema au ja head nime, näidates teda võlglasena olukorras, kus ta

seda tegelikult ei ole.

7.6 Vastustaja poolt on kaebajale juba väljastatud arve nr 19017, mis kajastab ebaõigeid andmeid,

nagu oleks vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud müügileping. Kaebaja ei ole vastustajaga sõlminud

ühtegi lepingut, mistõttu on talle väljastatud arve alusetu ning ühtlasi on sellega avaldatud

ebaõigeid andmeid. Ebaõiged andmed ei pea olema avaldatud otsesõnu faktiväitena, vaid võivad

järelduda ka avaliku teabekandja sisust.

Vastustaja seisukoht

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu järgmistel põhjendustel.

8.1 Eestis jaguneb vastutus sotsiaalse heaolu tagamise eest inimese enda, perekonna ning avaliku

võimu vahel. Esmalt vastutab enda toimetuleku eest igaüks ise sotsiaalseadustiku üldosa seadus

(SÜS) § 5 lg1), seejärel abivajaja perekond (PS § 27 lg 5). Tulenevalt SÜS § 11 on

sotsiaalkaitsesüsteemi esimeseks osaks isiku ja perekonna omavastutus ning seejärel alles riigi ja

kohaliku omavalitsuse korraldatud ja antavad hüvitised. PKS § 96 kohaselt on põlvnemisest

tuleneva ülalpidamiskohustuse korral ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise

astme ülenejad ja alanejad sugulased. Kuivõrd kaebaja on M.I. tütar, siis on ta seega tema alaneja

sugulane. Ülalpidamissuhte poolteks saavad olla isikud, kes on omavahel otsejoones sugulased.

8.2 Vallavalitsus osutab abi üldjuhul taotluse alusel või abivajaduse ilmnemisel. Abi määramisel

arvestatakse mh abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ning üldist

majanduslikku olukorda. Abi andmisest on alus keelduda, kui isiku seadusjärgsete ülalpidajate

sissetulekud on piisavad, et tagada abivajava isiku eest tasumine. Võimatus oma

perekonnaliikmele seadusjärgset ülalpidamist anda peab olema tõendatud ning ei piisa pelgalt

isiku soovist oma kohustusi mitte täita või sellest, et isikute suhted on aja jooksul muutunud.

Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tasuda abivajava isiku sotsiaalteenuse eest, kui seda on

võimelised tegema ülalpidamiskohustuslased.

8.3 Kuivõrd M.I. esitas 03.03.2021 vastustajale taotluse väljaspool kodu osutatava

üldhooldusteenuse saamiseks, siis on sotsiaalkomisjon palunud tema alanejatelt sugulastelt

lisadokumente nende maksesuutmatuse tõendamiseks. Vastustaja on kaebajaga korduvalt suhelnud

e- posti teel ning väljastanud talle teateid. 03.05.2021 edastas kaebaja vastustajale vastuse, milles

keeldus vallavalitsusega koostöö tegemisest ja jäi seisukoha juurde, et tal ei ole võimalik emale

ülalpidamist anda. Ühtegi tõendit kaebaja ei esitanud ning vastustaja ei saanud PKS § 102 lg-s 1

4(9)

toodud asjaolude esinemist hinnata. Kohus saab praeguses vaidluses kontrollida haldusakti

õiguspärasust, kuid mitte seda, kas kohalikul omavalitsusel on õigus isiku ülalpidajatelt VÕS

alusel nõuda tehtud kulude hüvitamist.

8.4 Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, nagu oleks vastustaja võtnud endale korralduse

andmisega õigusemõistja rolli. Kaebaja pole endale selgeks teinud, milline on seadusest tulenev ja

põlvnemisest lähtuv ülalpidamiskohustuse sisu. Kohalik omavalitsus peab vajadusel osalema

sotsiaalteenuste kulude katmisel. Tulenevalt SHS § 16 lõikest 2 võib kohalik omavalitsus teenuse

eest tasu võtta. Abi andmisest on alus keelduda, kui isiku seadusjärgsete ülalpidajate sissetulekud

on piisavad, et tagada abivajava isiku eest tasumine. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud

teenuse saamise õigust seada sõltuvusse abivajaja varalisest olukorrast või seadusjärgsete

ülalpidajate olemasolust. Ulatuses, milles teenuse saajalt või tema ülalpidamiskohustusega

isikutelt tasu võtta ei saa, läheb teenusega seotud kulude kandmise kohustus üle kohalikule

omavalitsusele. Vastustaja on taganud M.I.le tema abivajadusest lähtuva abi ning seeläbi täitnud

oma seadusest tuleneva kohustuse ning tal on õigus nõuda ülalpidajatelt sotsiaalteenuste eest

tasumist. Sellise olukorraga praegu tegemist ongi ja vastustaja on toiminud õiguspäraselt. Elatist

vastustaja välja mõistnud ei ole.

8.5 Vastustaja ei ole korraldusega reguleerinud kaebaja ja tema ema vahelisi õigussuhteid, vaid

lähtunud talle seadusega antud võimalusest tagada isikule vajalik sotsiaalteenus ning selle eest

tasumine. Sotsiaalteenuste eest tasumise ja elatise nõuded on oma olemuselt erinevad. Kohaliku

omavalitsuse kohustus anda sotsiaaltoetust tõusetub üksnes siis, kui on tõendatud, et isik ise ega

tema perekond ei suuda isikule ülalpidamist tagada, st hooldusteenuse eest tasuda. Vastustajal on

õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaksid teenuse

osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud ning isikutel on seejuures õigus tõendada enda

suutmatust ülalpidamiskohustust täita. Vastustaja on kohaselt sisustanud võlaõigusseaduse sätteid.

8.6 Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, milles seisneb tema PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse

rikkumine. Vastustaja on menetluse käigus andnud kaebajale korduvalt võimaluse esitad oma

selgitused ja tõendid, st talle on tagatud ärakuulamise õigus.

8.7 Vastustaja ei ole andnud korraldust pädevust eirates. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 7 lõikest 2 on vallavalitsusel õigus üksikaktidena anda korraldusi. Tulenevalt

Saaremaa Vallavolikogu 26.04.2019 määruse nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 14

lõikest 2 otsustab väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eest tasu maksmise kohustuse

ülevõtmise

vallavalitsus

oma

korraldusega,

tuginedes

hoolekandekomisjoni

otsusele.

Sotsiaalkomisjoni 04.05.2021 koosolekul võeti vastu korralduse aluseks olev otsus. Seega on

korralduse andnud selleks pädev organ kehtiva õiguse alusel. Õiguskindlus saab olla selles, et

vastustaja oma õiguste kaitseks seadusest tulenevaid võimalusi kasutab.

8.8 Vastustaja nõustub, et korralduse resolutsioon peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kohalik

omavalitsuse peab seaduses sätestatud sotsiaalkaitse põhimõtteid arvestades haldusaktiga

otsustama, kas konkreetsele inimesele on vaja abi anda ja millist abi ning mil määral konkreetne

abivajaja abi vajab. Sõltumata sellest et korralduse punktis 1 ei ole konkreetselt kaebajale viidatud,

on vastustaja hinnangul üheselt selge, et M.I. üldhooldusteenuse ja ravimiarvete tasumiseks

puudujäävas osas on endale kohustuse võtnud vastustaja, kes on omakorda võtnud kohustuse

edastada arved tasumiseks kaebajale. Kaebaja kohustus arved tasuda tuleneb võlaõigusseadusest.

Seega selgub korraldusest selle adressaat. Korraldus on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas.

8.9 M. I.le tema seadusjärgse ülalpidamiskohustuse selgitamine ja meelde tuletamine ning tema

eest kohustuste täitmine eesmärgiga, et abivajav isik ei satuks abitusse olukorda, ei saa olla

käsitatav isiku au ja hea nime teotamisena. Käesoleval juhul ei ole kaebaja au ja head nime

teotatud, vaid vastustaja on menetluses tuvastanud, et kaebaja on abivajava isiku

ülalpidamiskohustusega isik, kellele kohalduvad PKS § 96 ja 97 sätestatud ülalpidamiskohustuse

5(9)

sätted. Asjaolu, et kaebaja ei ole ülalpidamiskohustuse sisu tahtnud või suutnud mõista, millest

tulenevalt on kohalik omavalitsus võtnud üle isiku ülalpidamiskohustuse ja nõuab sellest

tulenevalt isikult käsundita asjaajamise eest kulutuste hüvitamist, ei ole isiku au ja hea nime

teotamine. Kaebaja ei ole vastustajaga koostööle asunud. Arvete aluseks ei ole lepinguline suhe,

vaid käsundita asjaajamisest tulenev suhe. Käsundita asjaajamisele asumine oli vajalik, kuna

muidu oleks ülalpidamiskohustus jäänud täitmata ning kohustuse täitmine on oluline ka avalikes

huvides.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et M.I. vajab väljaspool kodu osutatavat üldhooldusteenust

ning et ta viibib alates 15.03.2021 Kuressaare Haigla SA hooldekodu üldhooldusteenusel. Puudub

vaidlus ka selles, et kaebaja on M.I. tütar. Kaebaja ei ole vaielnud vastu ka vastustaja poolt

menetluses tuvastatule, mille kohaselt on M.I. sissetulekuks tema vanaduspension 486,02 eurot ja

riiklik sotsiaaltoetus summas 40,91 eurot. Vanaduspensionist peetakse kohtutäiturile kinni 30

eurot ning kätte saab M.I. vanaduspensionist 456,02 ja kokku kätte 496,03 eurot. Hooldekodu

maksumus ühes kuus on 810 eurot, millele lisanduvad kulutused ravimitele. Hooldekodu juhataja

ja M.I. kokkuleppel on jäänud talle endale isiklikuks kasutamiseks 26 eurot kuus. Seega on

hooldekodu tasust puudujääv osa 339,07 eurot, millele lisandub ravimitele kuluv summa, mis on

igas kuus erinev. Kaebaja ei vaidlusta sisulistel põhjendustel ka 18.05.2021 korralduse punktis 1

sisalduvat vastustaja otsustust tasuda M.I.le väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutaja

poolt tasumiseks esitatud arved ja apteegi poolt esitatavad ravimiarved osas, mis jääb tasumata

M.I. sissetulekutest. Poolte vahel on vaidlus korralduses sisalduvate otsuste olemuse ja vastustaja

pädevuse osas. Kaebaja leiab, et vastustaja ületanud oma pädevust ning asunud õigusemõistja

rolli. Samuti leiab kaebaja, et rikutud on tema omandipõhiõigust ning kahjustatud tema õigust aule

ja heale nimele.

11. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on vastustaja võtnud endale korralduse

andmisega õigusemõistja rolli.

11.1 SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne

kohaliku omavalitsuse üksus. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -

toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SÜS § 5 lg 1 kohaselt

tuleb sotsiaaltoetuse määramisel arvestada esmajoones isiku enda võimekust ja vastutust talle

vajalike sotsiaalteenuste tagamisel. SÜS § 11 kohaselt on sotsiaalkaitsesüsteemi esimeseks osaks

isiku ja perekonna omavastutus ning seejärel alles riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ja

antavad hüvitised. Abi määramisel võetakse arvesse mh abivajava isiku ja tema perekonnaliikmete

sissetulekuid ja ning üldist majanduslikku olukorda. Kohalik omavalitsus peab vajadusel osalema

sotsiaalteenuste kulude katmisel. Kohalikul omavalitsusel on kohustus osutada isikule

sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei

suuda seda teha. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-15 selgitanud, et tasulise sotsiaalteenuse

puhul võibki olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku

ülalpidamiseks kolmanda isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita

asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue isiku ülalpidamiskohustuslase vastu.

11.2 PKS § 96 kohaselt on põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse korral ülalpidamist

kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 80 lg 1

järgi on alanejad sugulased lapsed ja nende järglased. Kuivõrd kaebaja on M.I. tütar, siis on ta

tema alaneja sugulane. PKS § 97 lõikest 3 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama abivajav

üleneja või alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega on täisealiseks

saanud lapse seadusest tulenev kohustus oma vanemat ülal pidada.

6(9)

11.3 Puudub vaidlus selles, et M.I. on eakas ning üldhooldusteenus on talle hädavajalik. Kuivõrd

ta esitas 03.03.2021 vastustajale avalduse väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse saamiseks

(vastustaja 16.07.2021 vastuse lisa 2), siis oli vastustajal kohustus avaldust menetleda. Avalduse

menetlemine hõlmab muu hulgas vastustaja kohustust võtta abi määramisel arvesse abivajava

isiku ja tema perekonnaliikmete sissetulekuid ning üldist majanduslikku olukorda. Täites SHS §

45 lg-st 1 tulenevat kohustust kontrollida, kas abivajavalt isikult on põhjendatud võtta

sotsiaalteenuse eest tasu, on kohalikul omavalitsusel pädevus hinnata isiku ja tema

perekonnaliikmete majanduslikku suutlikkust oma kohustusi täita. Vastustaja on õigesti mõistnud,

et abi andmise kohustus M.I.le tekib tal vaid siis, kui M.I. enda ja tema perekonna võimalused

toimetulekuks ei ole piisavad.

11.4 Seda vastustaja praegusel juhul teinud ongi. Vastustaja on kohtule selgitanud, et M.I.l on

kaks alanejat sugulast- poeg T. I. ja tütar –kaebaja. Seega on vastustaja lähtunud õigest eeldusest,

et PKS järgi on M.I.le ülalpidamist andma kohustatud isikud tema lapsed, st kaebaja ja T. I.

Vastustaja on kohtule oma 09.09.2021 menetlusdokumendis selgitanud ning sellele lisatud

dokumentidega tõendanud, et T. I. majanduslik olukord ei võimalda tal tagada ema ülalpidamist.

Kaebaja on aga keeldunud igasugusest koostööst vastustajaga ning on seda oma 03.05.2021

vastuses selgelt ka väljendanud. Kohus loeb vastustaja poolt esitatu põhjal usutavaks, et T. I. ei ole

oma majanduslikust olukorrast tulenevalt suuteline tagama M.I. ülalpidamist, mistõttu on

põhjendatud pöördumine kaebaja poole. Vastustaja on püüdnud selgitada välja kaebaja

majanduslikku suutlikkust kohustusi kanda osas, milles M.I. sissetulekust kohustuste kandmiseks

ei piisa. Vastustaja on oma 16.03.2021 ja 13.04.2021 koosolekul (vastustaja 16.07.2021 vastuse

lisad 3, 3.1 ja 3.2) palunud taotluse lahendamisel kaebajalt lisadokumente oma maksesuutlikkuse

tõendamiseks. Vastustaja on kaebajaga suhelnud ka e- kirja teel (16.07.2021 menetlusdokumendi

lisad 4, 4.1, 4.2, 5, 6, 7, 8). Samuti edastas vastustaja kaebajale teateid ning selgitusi tekkinud

õigusliku olukorra kohta (vt samas lisa 11). Kaebaja on keeldunud igasugusest koostööst

vastustajaga ning on seda oma 03.05.2021 vastuses selgelt ka väljendanud. Asjaolu, et ta ei ole

suuteline oma emale ülalpidamist andma, kaebaja ei tõendanud, ega ole seda teinud ka käesolevas

kohtumenetluses. Kaebaja väited on olnud üksnes õiguslikku laadi. Kohus nõustub vastustajaga, et

olukorras, kus kaebaja jättis oma majandusliku olukorra kohta tõendid esitamata, on põhjendatud

lähtud eeldusest, et vastavad tõendid kaebajal puudusid ning põhjendatud on lähtuda eeldusest, et

kaebaja majanduslik olukord võimaldab kulutusi kanda ning on otsustanud edastada arved

kaebajale. Sellest tulenevalt on vastustaja põhjendatult leidnud, et kohalikul omavalitsusel puudub

kohustus osutada M.I.le sotsiaalteenuseid, kuivõrd tema tütar, st kaebaja suudab oma

majandusliku seisundi tõttu kohustusi kanda. Nimetatud asjaolu tuvastamine on kohaliku

omavalitsuse pädevuses, kuivõrd sotsiaaltoetuse määramise otsustamine on kohaliku omavalitsuse

pädevuses. Nimetatud menetluse raames on vastustajal pädevus tuvastada, kes tema arvates on

kohustatud isikule ülalpidamist andma. M.I. abivajaduse määramisel ei astu vastustaja mitte

õigusemõistja rolli, vaid täidab oma seadusest tulenevat kohustust sotsiaaltoetuste andmise

otsustamisel.

12. Eelmises alapunktis toodust järelduvalt on kohus on seisukohal, et tasudes üldhooldusteenuse

kulutusi vastavalt korralduse punktis 1 toodule ei täida vastustaja praegusel juhul mitte enda

kohustust, vaid M.I. ülalpidamist andma kohustatud isikute kohustust. Korralduses toodu kohaselt

loeb vastustaja kohustatud isikuks kaebaja ning teavitab kaebajat asjaolust, et käsitleb korraldust

M.I. ülalpidajate teavitamisena käsundita asjaajamisele asumisest. Korralduse andmine on tingitud

põhjusest, et kaebaja ei ole soostunud osalema kulutuste kandmisel, mistõttu ongi vastustaja

otsustanud käsundita asjaajamisele asuda. Vastustaja märgib õigesti, et asjaajamisele mitte

asumisel jääks M.I. ülalpidamisest ilma, kuivõrd kaebaja ei ole soovinud oma kohustusi täita.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 sätestab, et kui teine isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi

teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õigust seda teha, või

kohustanud teda seda tegema, on käsundita asjaajajal sama seaduse §-des 1019-1023 sätestatud

õigused ja kohustused mh siis kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks (p 1). VÕS § 1020 lg 1

7(9)

sätestab, et enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele

asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja

arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik. Seega ei ole vastustaja asunud korraldusega

reguleerima poolte vahel eksisteerivaid tsiviilõiguslikke suhteid, vaid on teavitanud kaebajat, et

tasub M.I. üldhooldusteenuse maksmisest puudu jääva osa tema ülalpidamiskohustusega isikute

eest ning astub selles osas kaebajaga eraõiguslikesse suhetesse. Vastustaja ei sekku selliselt

käitudes kaebaja ja tema ema vahelistesse õigussuhetesse, vaid täidab oma seadusest tulenevat

kohustust sotsiaalteenuste osutamise valdkinnas. Tegemist ei ole lepingulise suhtega, vaid

lepinguvälise õigussuhtega. Vastustaja ei ole korralduse alusel pannud kaebaja vastu maksma

käsundita asjaajamisest tekkivaid nõudeid ega nõudnud nende täitmist. Tegemist ei ole kaebajalt

M.I. kasuks elatise välja mõistmisega, vaid kaebaja kohustuste täitmisest tekkiva tagasinõudega

kaebaja vastu. Ehkki nõude tekkimise alused on toodud välja haldusaktis, tekib nõue eraõiguslikus

suhtes, mille tekkimisest vastustaja kaebajat praegusel juhul teavitanud ongi.

13. Kohus märgib, et vastustaja käitumine vastab välja kujunenud kohtupraktikale. Riigikohus on

oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15 selgitanud kuidas saab kohalik omavalitsus ülalpidamist

andma kohustatud isikult raha sisse nõuda. Kolmas isik (antud juhul kohalik omavalitsus) võib

täita ülalpidamiseks kohustatud isiku eest tema kohustuse, mille tõttu tekib kolmandal isikul, st

vastustajal, tagasinõudeõigus ning ta saab nõuda kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

mh käsundita asjaajamise sätete alusel. Riigikohus selgitas, et kuigi sotsiaalhoolekande

ülesanneteks on SHS § 3 lg 2 järgi isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks,

kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele

turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine, tuleb neid ülesandeid täites

arvestada, et SHS § 3 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi vastutab eelkõige isik ise enda ja oma

perekonnaliikmete toimetuleku eest ning abi andmise kohustus tekib siis, kui isiku ja perekonna

võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

on asunud seisukohale, et kuigi PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi

abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korra, tuleb riigi kohustuste üle

otsustamisel sotsiaalabi valdkonnas arvestada ka PS § 27 lg-ga 5, mis kohustab perekonda

hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Seega tuleneb põhiseadusest, et puudustkannatava isiku

nõudeõigus riigi vastu PS § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on

perekonnaliikmed, kes on võimelised oma puudustkannatava perekonnaliikme eest hoolitsema (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. mai 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-67-

13, p-d 31–32; 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, p 18). Ülalmärgitut

arvestades on ka kohalik omavalitsus kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd,

kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi

tõttu seda ise teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib aga olla tegemist olukorraga, kus kohalik

omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib ka

kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue

abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kolleegiumi arvates ei välista kohaliku

omavalitsuse käsundita asjaajamisest tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 1023 alusel ka

see, et SHS § 46 lg 1 järgi on sotsiaalhoolekandeasutusel õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku

elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude

hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus

ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. Kohalikul omavalitsusel on küll viidatud sätte järgi

kohustus tasuda sotsiaalteenuse vahetule osutajale teenuse eest, kuid sellest ei tulene, et kohaliku

omavalitsuse seadusest tulenev nõue ülal pidama kohustatud või ka ülalpidamist saama

õigustatud isiku vastu oleks välistatud. Kolleegiumi hinnangul on SHS § 46 lg 1 mõtte kohaselt

kohalikul omavalitsusel kohustus tagada sotsiaalhoolekandeasutuste kaudu jätkusuutlik

sotsiaalteenuste pakkumine, mistõttu on ta kohustatud ka sotsiaalteenuse kulud igal juhul

hoolekandeasutusele hüvitama. See aga ei tähenda, et tasulise hoolekandeteenuse kulud jäävadki

kohaliku omavalitsuse kanda, kui isik ise või tema perekonnaliikmed suudavad neid ise kanda.

8(9)

Kolleegium on ka varem asunud seisukohale, et kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel

rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud

isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud,

arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et

ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab

seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada

PKS §-s 102 sätestatut (vt Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 10).

Kohtu hinnangul on nimetatud printsiibid kohaldatavad ka praeguses olukorras ning vastustaja on

nendest lähtunud. Seega ei ole vastustaja võtnud praegusel juhul endale õigusemõistja rolli ega

sekkunud tsiviilõiguslikesse suhetesse, vaid on otsustanud edastada kaebajale, kui M.I.

ülalpidamiseks kohustatud isikule tasumiseks arved M.I. üldhooldusteenuse puudujäävas osas ja

ravimite eest tasumiseks. Vastustaja ei ole korraldusega aga alustanud nimetatud summade sisse

nõudmist ega kohustanud vahetult haldusaktiga kaebajat tasu maksma. Vaidluse tekkimisel arvete

tasumise osas lahendab sellekohase vaidluse maakohus. Nimetatud põhjusel on alusetud ka

kaebaja etteheited, mille kohaselt on vaidlustatud korraldusega rikutud kaebaja omandipõhiõigust.

14. Vastustaja ei ole korraldust andes rikkunud ka õiguskindluse põhimõtet ega andnud korraldust

pädevust eirates. SHS § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -

toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Tulenevalt Saaremaa

Vallavolikogu 26.04.2019 määrusest nr 7 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 14 lõikest

2 otsustab väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eest tasu maksmise kohustuse

vallavalitsus oma korraldusega, tuginedes sotsiaalkomisjoni otsusele. Sotsiaalkomisjoni

04.05.2021 koosolekul (vastustaja 16.07.2021 vastuse lisa 13) võeti vastu korralduse aluseks olev

otsustus. Korralduse punktiga 1 on aga otsustatud tasu maksmise kohustuse üle võtmine kohaliku

omavalitsuse poolt. Kuivõrd kohus tuvastas eelmistes alapunktides, et korralduse punktiga 2 ei

kohustatud vahetult kaebajat arveid tasuma, siis ei ole vastustaja ka nimetatud osas andnud

korraldust oma pädevust ületades.

15. Kohtu arvates on vaidlustatud korralduse resolutsioon selge ja üheselt mõistetav. Korralduse

punktist 1 selgub üheselt, et M.I. üldhooldusteenuse ja ravimite tasumiseks puudu jääva osa eest

on endale teenuse osutaja ja ravimite müüja ees võtnud kohustuse vastustaja. Korralduse punktis 2

on otsustatud edastada sellekohased arved tasumiseks kaebajale, kuna vastustaja on leidnud, et

kulutused ei pea jääma tema kanda, kuivõrd M.I. perekonna majanduslik seisund võimaldab

nimetatud kulutuste kandmist. Seega selgub korraldusest üheselt, et vastustaja hinnangul on

kaebaja vallaga tekkinud õigussuhtes kohustatud isikuks. Seega selgub korraldusest, et arved

edastatakse kaebajale, st vastustaja arvates on arvete tasumiseks kohustatud isikuks kaebaja.

Samas ei tulene kaebaja kohustus arved tasuda mitte korraldusest, vaid võlaõigusseadusest.

Vastustaja saab oma võimalikud tsiviilõiguslikud nõuded kaebaja vastu reaalselt maksma panna

võlaõigusseaduses sätestatud korras. Võimalikus vaidluses saab kaebaja soovi korral tuua välja

argumendid, miks ta ei ole suuteline kohustusi kandma.

16. Kaebaja leiab lisaks, et vastustaja poolt talle alusetute arvete väljastamine rikub ka tema

põhiõigust aule ja heale nimele. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Arvete väljastamisega

kaebajale ei ole vastustaja avaldanud ebaõigeid andmeid ega faktiväiteid. Asjaolu, et kaebaja

arvetest tulenevat kohustust ei tunnista, ei muuda korralduse punktis 2 toodut kuidagi kaebaja au

ja head nime teotavaks. Korralduses on kaebajale selgitatud ülalpidamiskohustuse olemust ning

vastustaja rolli tekkinud õigussuhtes. Sotsiaalteenusete osutamise aluste kontrollimisel, sh isiku

abivajaduse tuvastamisel ei kahjusta kohalik omavalitsus kellegi õigust aule ja heale nimele, vaid

täidab oma seadusest tulenevat kohustust.

17. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et Saaremaa Vallavalitsuse 18.05.2021 korraldus nr 2-3/756

vastab seadusele ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus jääb rahuldamata.

MENETLUSKULUD

9(9)

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse

kaebaja

kahjuks,

mistõttu

jäävad

menetluskulud

kaebaja

kanda.

Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu menetluskulude jaotamise küsimust ei

tõusetu. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm

kohtunik