3-19-1949/71 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1949

Haldusasi

X

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

ning

Justiitsministeeriumi vastu 4671,52 euro nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Margit Maidla

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Eneli Kivi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 27.12.2017

käskkirjaga nr 1.1-1/165 kinnitatud kinnipidamiskeskuse kodukord.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus

haldusasjas nr 3-19-1949 muutmata.

3. Jätta X apellatsiooniastme menetlusabiga seotud menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Tõlkida kohtuotsus vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-19-1949

2(9)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X peeti 04.03.2019 kinni, kuna ta ületas ebaseaduslikult Peipsi järvel ajutist kontrolljoont

suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel taotles kaebaja

rahvusvahelist kaitset.

2. Tartu Halduskohus andis 06.03.2019 määrusega nr 3-19-415 loa paigutada X

kinnipidamiskeskusesse, kuid mitte kauemaks kui 21.03.2019.

3. Tallinna Halduskohus pikendas 14.03.2019 määrusega taotleja kinnipidamist kuni

kinnipidamise tähtaja äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.07.2019.

4. X vaidlustas halduskohtu määruse. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et esineb

kinnipidamise alus ja jättis määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus rahuldas 19.06.2019 X

määruskaebuse ning tegi asjas nr 3-19-415 uue kohtumääruse, millega tühistas nii Tallinna

Halduskohtu 14.03.2019 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2019 määruse ning kohustas

Politsei- ja Piirivalveametit vabastama kaebaja viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

5. X esitas 17.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA)

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4671,52

eurot.

Kaebajat on alusetult kinni peetud 14.03–19.06.2019 ehk 97 päeva. Riigikohus tühistas

halduskohtu 14.03.2019 määruse, mis oli kaebaja kinnipidamise aluseks. Riigikohus leidis, et

kaebaja puhul ei esinenud põgenemisohtu, mis oleks kinnipidamist õigustanud. See tähendab,

et kaebaja vabastamise aluseks ei olnud muutunud asjaolud, vaid tema kinnipidamine oli

algusest peale õigusvastane.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) sätestab alusetult vabaduse

võtmisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise määrad. Kuna varjupaigataotlejate

kinnipidamiskeskus on oma olemuselt sarnane vanglaga, on kaebajale tekitatud mittevaraline

kahju võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Seega on

kaebajale tekitatud mittevaralist kahju summas 4671,52 eurot.

Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid asju, mis on seal praegu olemas.

Kaebaja kinnipidamise ajal ei saanud ta kasutada arvutit, e-posti, jõutrenažööre, telefoni. Ka

telefoniühendus oli tol ajal piiratud ja väga kallis. Oli pidevaid tehnilisi probleeme

telefonidega. Keskusse paigaldatud arvutist sai kirjutada ainult kaebuse politseisse või

õiguskantsleri kantseleisse. Kolmandatele isikutele meilisõnumit saata ei saanud.

Kinnipidamiskeskuses toimus jalutamine aiakeses, mis oli niisama suur kui vangla oma.

Samuti oli jalutuskäik ajaliselt piiratud. Toiduaineid oli võimalus osta, aga ainult piiratud

valikus samasugusest nimekirjast nagu Eesti vanglates. Toodete hinnad olid tavalisest

kõrgemad. Võimalusi ise süüa teha ei olnud. Kaebajal ei olnud arvelduskontot Eesti pangas,

mida saanuks kasutada kaupade ostmiseks vangla kauplusest, ega ka Eesti sularaha, vaid

ainult Vene rublad. Kaebaja ei saanud seepärast kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kordagi

toidukaupu osta. Kinnipidamiskeskuses viibides otsiti kaebaja mitu korda läbi vanglas

3-19-1949

3(9)

keelatud asjade leidmiseks ja see oli alandav. Selliseid toiminguid tehakse vanglas.

Kinnipidamiskeskuses puudub võimalus valida arsti ja külastada spetsialiste. Väljaspool

keskust

transporditakse

isikuid

vanglaautodel

relvastatud

saatjate

valve

all.

Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal paigutati kaebaja samasse kambrisse koos ühiskondlikult

ohtlike inimestega. Nendest üks ründas kaebajat, aga kinnipidamiskeskuse korrakaitsjad teda

ei takistanud. Kaebajat süüdistati alusetult ja ta veetis seetõttu kaks nädalat isolatsioonis.

Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal koges kaebaja tugevat psühholoogilist ja moraalset

vapustust.

6. PPA palus jätta kaebus osaliselt rahuldamata.

PPA ei nõustu kaebaja käsitusega, et kuna varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on

olemuselt sarnane vanglaga, on talle tekitatud mittevaraline kahju võrdsustatav SKHS-s

sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Vanglas ja kinnipidamisekeskuses on

tingimused väga erinevad. Kinnipidamiskeskuses on isikutel alates äratusest kuni öörahuni

liikumisvabadus

oluliselt

vähem

piiratud

(võimalus

õues

tegelda

piiramatu

aja

huvitegevustega või jalutada aiaga piiratud territooriumil). Isikud võivad äratusest kuni

öörahuni ühiskasutatavates vaba aja veetmise ruumides piiramatult aega veeta, kokkusaamiste

sagedus on piiramatu, telefoniga helistamine on samuti piiramatu, toiduainete soetamise ja

hoidmise võimalus on koguseliselt ja kauba valikult suurem. Vanglas on kambri uks lukus,

kinnipidamiskeskuses on toa uks lukus vaid vajaduse korral. PPA hinnangul ei olnud kaebaja

olukord kinnipidamiskeskuses halb, talle olid tagatud elamistingimused, toitlustamine,

tervishoiuteenus jms. Seega ei saa SKHS-s sätestatud hüvitise arvutamise põhimõtteid

vaidluse lahendamisel rakendada.

7. Justiitsministeerium palus jätta kaebus osaliselt rahuldamata.

Justiitsministeerium on koos PPA-ga pidanud kaebajaga kompromissläbirääkimisi.

31.08.2020 teatas kaebaja, et vastustajate viimane kompromissettepanek ei ole tema jaoks

sobilik.

Kaebaja nõue 4671,52 eurot ei ole proportsionaalne rikkumise raskusega. SKHS ei kuulu asja

lahendamisel tervikuna kohaldamisele. Siseriiklikult tagab õiguse nõuda kahju hüvitamist PS

§ 25, mis sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei ole

võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega.

Tingimused vanglas ja kinnipidamiskeskuses on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole

isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Kinnipidamiskeskuse

sisekorraeeskirjast ning kodukorrast tulenevalt on välismaalasel kinnipidamiskeskuses tagatud

elementaarsed elutingimused, vaba aja veetmise võimalus, toitlustus ning tervishoiuteenused.

Isegi kui SKHS kuuluks kohaldamisele, on väär kaebuse esitaja arvutuskäik tulenevalt SKHS

§ 11 lg-st 4. Nimelt hüvitatakse süüteomenetluses vabaduse võtmise korral mittevaraline

kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule

eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud

30-ga. Kaebus on esitatud oktoobris 2019. Nõude esitamise kuule eelnenud viimane

Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk ehk 2019. aasta III kvartali (juuli-

september) kuupalk oli 1379 eurot, päevamääraga 45,97 eurot. Kaebuse esitaja on juhindunud

kahju summa 4671,52 euro arvestamisel 2019. aasta juuni brutopalgast (päevamäär 48,16

eurot) ning leiab, et teda on alusetult kinni peetud 97 päeva, s.o 14.03.2019 kuni 19.06.2019.

Tartu Halduskohtu lahendi järgi oli põhjendatud isiku kinnipidamine kuni 21.03.2019, seega

ei saa nõustuda, et isikut on alusetult kinni peetud 97 päeva. Isiku kinnipidamiseks kuni

21.03.2019 oli õiguslik alus Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määruse näol ning Tartu

Halduskohtu 06.03.2019 kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) §

3-19-1949

4(9)

9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust.

8. Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2020 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse

kohtuistungi korraldamiseks ja riigi õigusabi saamiseks; rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

PPA-lt ja Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju

hüvitise summas 3000 eurot.

Vaidlust ei ole enam selles, et kaebaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oli teataval

ajavahemikul õigusvastane. Taolistel juhtudel eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist.

Kinnipidamise õigusvastasus tuvastati Riigikohtu 19.06.2019 määrusega kohtuasjas nr 3-19-

415.

Avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS. Kaebaja on tuginenud

mh

ka

SKHS-le,

mis

ei

kohaldu

põhjendamatutele

kinnipidamise

juhtudele

kinnipidamiskeskuses. Sellest ei pea siiski järeldama, et SKHS teatavatest põhimõtetest ei

võiks üldse juhinduda. Enne SKHS jõustumist kehtis riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS), milles sätestati hüvitise õigus

üksnes seoses vabaduse võtmisega kriminaalmenetluse käigus või selle tagajärjel. Samas on

kohtupraktikas peetud võimalikuks AVVKHS §-s 5 toodud hüvitise suurusest vähemalt

teataval määral analoogia korras lähtuda. See nähtub nt haldusasjast nr 3-13-1505, mille

raames taotleti alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist seoses õigusvastase

viibimisega kinnises asutuses (erihooldekodu) ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega.

Tuleb nõustuda vastustajatega, et kaebaja taotletud ulatuses ei ole hüvitise väljamõistmine

põhjendatud. Kokkuvõttes ei ole päevamäära erinev arvestamine siinse vaidluse puhul

olemuslik, sest kohus arvestab küll SKHS-s sätestatud kahju hüvitamise ulatuse suurusjärku,

kuid eelnimetatud seadusest otseselt siiski ei lähtu. Samuti ei ole põhjust lähtuda

kinnipidamiskeskuses alusetult viibitud päevade konkreetsest arvust, vaid asjaomase perioodi

suurusjärgust. Hüvitise päevamäära või hüvitise üldise suurusjärgu tasandil menetlusosaliste

vahel põhimõttelisi erimeelsusi ei ole. Oluline on hinnata menetlusosaliste väiteid selle kohta,

kas ja kuivõrd on olukord kinnipidamiskeskuses võrreldav kinnipidamisega vanglas.

Tingimused

vanglas

ja

kinnipidamisekeskuses

on

siiski

küllalt

erinevad

ning

kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud. Kaebaja on kaebuse

täienduses küll selgitanud, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid

selliseid asju, mis seal praegu olemas on ja toonud välja erinevaid näiteid selle kohta, mida ta

kinnipidamiskeskuses teha ei saanud. See ei lükka siiski ümber vastustajate seisukohta, et

kinnipidamiskeskuses ei ole isikute õigused sedavõrd piiratud kui vanglates. Piirangutega

peabki taolistes situatsioonides arvestama ja kui isiku kinnipidamine ning sellest tulenev

piirangute kohaldumine oli õigusvastane, siis on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist

taotleda, mida kaebaja ongi teinud. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju

tekitamise eest jääb taolistes situatsioonides alati hinnanguliseks, kuid SKSH § 11 lg-s 4

sätestatud võimaliku hüvitise suurusjärgu kujunemise põhimõtteid ning ka haldusasjas nr 3-

13-1505 kompromisslahendusena välja mõistetud hüvitise suurusjärku arvestades on

põhjendatud mõista PPA-lt ja Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud

mittevaralise kahju eest 3000 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

mõista talle välja mittevaralise kahju hüvitis summas 4671,52 eurot.

Kaebaja palus Eestis rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel, s.t kohe pärast ajutise

kontrolljoone ületamist. Riigikohus on määruses asjas nr 3-19-415 õigesti märkinud, et ta

3-19-1949

5(9)

palus rahvusvahelist kaitset õigeaegselt. Asjaolus, et kaebaja sai selle taotluse kirjalikult

vormistada alles järgmisel päeval, ei ole süüdi kaebaja. Tartu Halduskohus põhjendas kaebaja

kinnipidamist samade abstraktsete põhjendustega, nagu hiljem Tallinna Halduskohus ja

Tallinna Ringkonnakohus seda tegid. Kaebaja ei saanud selle määruse peale edasi kaevata,

sest talle ei olnud määratud esindajat, tal puudusid teadmised Eesti õigussüsteemi kohta ning

ta ei osanud Eesti riigikeelt. Kaebaja ei saanud tutvuda kohtuasja materjalidega pärast otsuse

tegemist, sest asja vaadati läbi halduskohtu Pärnu kohtumajas ja kaebaja ei saanud sinna Vao

keskuses kehtestatud karantiini pärast minna.

Halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust osaleda kohtuistungil, mis tuleneb PS §-st 24.

Ilma kaebaja osavõtuta asja läbivaatamine on ebaseaduslik. Kaebaja jäeti ka ilma võimalusest

tutvuda kohtuasja materjalidega, sest kaebajaga kooskõlastamata viidi asja läbivaatamine üle

Pärnusse. Rikutud on ka poolte võrdsuse põhimõtet, sest otsuses on märgitud, et halduskohus

küsis mõlema vastustaja arvamust, aga kaebaja oma mitte.

Kaebaja kirjeldas üksikasjalikult, et tema kinnipidamise ajal olid kinnipidamiskeskuses

vanglaga samaväärsed tingimused, aga kohus jättis selle tähelepanuta. Ainus erinevus oli see,

et vanglas suletakse kambriuks kell 17.00 ja kinnipidamiskeskuses kell 21.00. See aeg, mille

kinnipeetavad saavad väidetavalt õues veeta, on tegelikult lühem. Kaebaja on viibinud

kinnipidamiskeskuses ebaseaduslikult 106, mitte 97 päeva, nagu väidab halduskohus. Selle

eksituse põhjustas kaebaja algne esindaja P, kes enne kaebuse kohtusse esitamist ei

tutvustanud kaebajale selle tõlget. Aga isegi kui see osa välja arvata, ei saa mittevaralise kahju

hüvitise summa olla oluliselt alla 4671,52 euro. Põhjendatud on rahuldada kaebus täies

ulatuses.

10. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ega halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et kinnipidamiskeskuse

tingimused on võrreldavad vangla tingimustega. Need erinevad juba ruumide sisustuse,

liikumisvabaduse ja toiduainete ostmise võimaluse poolest. Kohtu määratud mittevaralise

kahju hüvitis summas 3000 eurot on asjaolusid arvestades igati mõistlik.

11. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

apellandi kanda.

Asjasse

puutuvad

ei

ole

apellatsioonkaebuses

esitatud

asjaolud

(kinnipidamine,

rahvusvahelise kaitse taotlemise õigeaegsus jm), mille osas on kohus juba varasemas

menetluses haldusasjas nr 3-19-415 seisukoha võtnud. Asjas 3-19-1949 ei ole poolte vahel

vaidlust enam selles, et kaebaja viibis teatud perioodi kinnipidamiskeskuses alusetult.

Arusaamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja on ebaseaduslikult viibinud

kinnipidamiskeskuses 106 päeva. Kaebaja on 17.10.2019 kaebuse p-s 2.19 varem leidnud, et

teda on alusetult kinni peetud 14.03–19.06.2019 ehk 97 päeva. Justiitsministeerium asus

halduskohtule 3.09.2020 esitatud vastuses seisukohale, et isikut on alusetult kinni peetud 90

päeva, s.o 21.03–19.06.2019, kuna Riigikohus tühistas Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 isiku

kinnipidamise määruse, kuid ei tühistanud Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määrust, mille

kohaselt oli alus isiku kinnipidamiseks kuni 21.03.2019. Samas asus halduskohus

kohtuotsuses seisukohale, et kokkuvõttes ei olegi päevamäära erinev arvestamine käesoleva

vaidluse puhul olemuslik.

Vangla ja kinnipidamisekeskuse tingimused on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole

isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas.

Halduskohus määras kohtuasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses vastavalt kaebaja

esialgsele soovile. Kaebaja tõlgendab PS § 24 liiga kitsalt ning kohus ei ole rikkunud isiku

3-19-1949

6(9)

õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures. Tallinna Halduskohus oli pädev lahendama X

kaebust ning kahju hüvitamise nõuet ning seetõttu jääb arusaamatuks kaebaja vastuväide

kohtualluvuse osas. Halduskohus on 17.09.2020 kohtumäärusega andnud kõikidele

menetlusosalistele,

sh

kaebajale

võimaluse

esitada

täiendavaid

taotlusi

või

menetlusdokumente.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohus on otsuses käsitlenud kinnipidamiskeskuse ja vangla tingimuste erinevusi

ning osutanud sellega seoses Justiitsministeeriumi seisukohale. Justiitsministeerium on oma

seisukohas mh viidanud ka kinnipidamiskeskuse kodukorrale. Samas asja materjalide juurde

kinnipidamiskeskuse kodukorda esitatud ei ole, samuti ei ole see avalikult kättesaadav.

Ringkonnakohus nõudis vastava dokumendi vastustajalt välja ning võtab HKMS § 198 lg 2 p

1 alusel asja materjalide juurde PPA peadirektori 27.12.2017 käskkirjaga nr 1.1-1/165

kinnitatud kinnipidamiskeskuse kodukorra (tunnistatud kehtetuks PPA peadirektori

08.07.2020 käskkirja nr 1.1-1/75 alusel).

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Apellandi väited ei anna alust halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitise

suurendamiseks.

14. RVastS § 15 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et haldusasja

nr 3-19-415 menetlenud kohtunikud oleks pannud toime kuriteo. Halduskohtul pole pädevust

kuritegu tuvastada. Et kehtiv seadus välistab nõude rahuldamise, siis on vaja otsustada, kas

asjaomane normistik on põhiseaduspärane, ning vajadusel tuleb algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus (Riigikohtu 22.12.2014 määrus nr 3-3-1-21-14, p 23). Kuna normi

põhiseadusevastaseks tunnistamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, s.t

asjaolu, et halduskohus mõistis välja hüvitise väiksemas määras kui nõuab põhiseaduse § 25,

kontrollib ringkonnakohus järgmiseks poolte väiteid õiglase hüvitise suuruse kohta. Kui

hüvitist poleks nagunii alust suurendada, siis jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

RVastS § 15 põhiseadusevastasus pole apellatsioonimenetluses enam otsustava tähtsusega

ehk asjassepuutuv. Et vastustajad halduskohtu otsust ei vaidlustanud ja halduskohtu otsus on

HKMS § 176 lõike 2 kohaselt nõude osalist rahuldamist puudutavas osas nüüdseks jõustunud,

ei saa ringkonnakohus kontrollida, kas halduskohtul oli võimalik hüvitis välja mõista

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi avaliku võimu kandja tekitatud kahju

hüvitamist reguleerib RVastS ning SKHS kinnipidamiskeskuses alusetult kinnipidamise tõttu

tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ei kohaldu, on praeguses asjas põhjendatud arvestada

orientiirina ka SKHS-s sätestatut, mis reguleerib mõneti sarnaseid olukordi, s.o isikult

võetakse vabadus avalike huvide kaitseks.

16. Kaebaja leiab, et teda on kinnipidamiskeskuses alusetult kinni peetud 106 päeva, s.t, et ka

Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määrusega antud loa alusel oli tema kinnipidamine alusetu.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus otsuse p-s 18 õigesti, et kaebajat peeti

õigusvastaselt kinni ajavahemikus 14.03–19.06.2019, s.t 97 päeva jooksul. Tallinna

Halduskohus pikendas PPA taotluse alusel 14.03.2019 määrusega kaebaja kinnipidamise

tähtaega neljaks kuuks, s.t kinnipidamine oli lubatud selle alusel alates 14.03.2019. Tallinna

Ringkonnakohus 05.04.2019 määrusega seda tähtaega ei muutnud. Riigikohus tühistas

Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse, s.t

Riigikohus tühistas nende määruste alusel antud loa kaebaja kinnipidamiseks. Kuna Tartu

3-19-1949

7(9)

Halduskohtu 06.03.2019 määrust tühistatud ei ole ja see on praeguseks jõustunud, on kehtiv

ka selle alusel antud luba kaebaja kinnipidamiseks kuni selle ajani, mil Tallinna Halduskohus

andis kinnipidamiseks uue loa. Asjaolu, et kaebaja ei saanud enda väitel Tartu Halduskohtu

määrust esindaja ja õigusteadmiste puudumise tõttu vaidlustada, ei muuda jõustunud määruse

alusel antud luba kehtetuks.

Kaebaja arvates tuleks talle SKHS § 11 lg-st 4 tulenevalt mõista välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 4671,52 eurot. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral

mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus

võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane

Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kuna kaebus

esitati oktoobris 2019, tuleks lähtuda selle esitamise kuule eelnenud viimasest Statistikaameti

avaldatud kvartali keskmisest brutokuupalgast ehk 2019. aasta III kvartali (juuli–september)

kuupalgast, mis oli 1379 eurot1 (vt ka Riigikohtu 22.12.2017 otsus asjas nr 1-16-2675, p 20).

Päevamääraks teeb see 45,97 eurot, mida on otsuse p-s 19 sedastanud ka halduskohus.

Sealjuures tuleb SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitada kahju iga alanud kalendripäeva kohta, s.t

praegusel juhul 98 kalendripäeva kohta. Seega, isegi kui lähtuda SKHS § 11 lg-s 4 alusetult

vabaduse võtmisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise määrast, oleks selleks praegusel

juhul 4505,06 eurot, mitte kaebaja väidetud 4671,52 eurot. Samas on Riigikohus selgitanud,

et ka SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena

tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16;

22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). SKHS § 9 lg 1 ja RVastS § 13 lg 1 alusel on lisaks

SKHS § 9 lg-ga 2 antud võimalus SKHS § 11 lg-s 4 fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui

see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve.

Käesolevas asjas, kus kaebajalt ei võetud vabadust süüteomenetluse käigus, tuleb seda enam

arvestada üksikjuhtumi asjaolusid.

17. Halduskohus leidis, et SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise määra tuleb vähendada, sest

vanglas ja kinnipidamiskeskuses on tingimused küllalt erinevad ja kinnipidamiskeskuses ei

ole isiku õigused samal määral piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on hüvitise määramisel

nimetatud asjaolude arvesse võtmine põhjendatud. Kinnipidamiskeskuses on välismaalasel

selle territooriumi piires mõnevõrra suurem liikumisvabadus kui kinnipeetaval vanglas.

Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja 2019. a kehtinud kodukorra p-st 29

tulenevalt oli välismaalasel lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga

päev kell 8.30 kuni 22.00. Kodukorra p 54 kohaselt võis ka kinnipidamiskeskuse

jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 8.50–9.00, 10.00–

13.00, 14.00–18.00, 19.00–21.30 (vt 2019. a-l kehtinud kodukorra p 29) tingimusel, et see ei

ohusta väljasaatmise täideviimist, sisekorraeeskirja täitmist, kinnipidamiskeskuse turvalisust,

välismaalase tervist, teisi välismaalasi või kinnipidamiskeskuse ametnikku. Samas vanglas on

üldjuhul kinnipeetavale lubatud vähem vaba aega ning jalutuskäigule lubatakse graafiku

alusel (vt nt Tallinna Vangla kodukorra2 lisa 1). Lisaks on vanglas kinnipeetavate liikumisele

ja tegevusele seatud muid piiranguid, mida kinnipidamiskeskuses ei ole. Nt on kinnipeetav

kohustatud vanglahoonete vahel liikudes hoidma käed selja taga ja selline liikumine on

lubatud vaid vanglateenistujast saatjaga, samuti tuleb kinnipeetaval väljaspool kambrit kanda

vangla riietust ning jalutuskäigule võib kaasa võtta vaid kodukorras loetletud esemed (vt

Tallinna Vangla kodukorra p 4). Kinnipeetavaid toitlustatakse kambrites (Tallinna Vangla

kodukorra p 9.4), samas kui kinnipidamiskeskuses toimub see söögi- ja puhkeruumis, s.t

1 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk

https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tallinna_vangla_kodukord_terviktekst_al

_01.07.2021.pdf

3-19-1949

8(9)

selleks ajaks keskuses viibivaid välismaalasi üksteisest ei eraldata (2019. a kehtinud

kinnipidamiskeskuse kodukorra p 96). Kinnipidamiskeskuses on oluliselt vähem piiratud ka

nt telefoni kasutamine (vrd kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 24 ja vangla

sisekorraeeskirja § 51 lg 2 ning Tallinna Vangla kodukorra p 12.3). Kokkuvõttes on

kinnipidamiskeskuses välismaalaste liikumine ja tegevus vähem reguleeritud ja piiratud kui

vanglas kinnipeetutel. Seda erinevust ei muuda olematuks ka kaebaja väited selle kohta, et

tema kinnipidamiskeskuses viibimise ajal olid selles olmetingimused praeguse ajaga võrreldes

kasinamad või tal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik lisaks kinnipidamiskeskuses

tagatud toitlustamisele toiduaineid osta. Kaebaja kirjeldatud kohtlemine ei ole selline, mille

alusel tuleks halduskohtu välja mõistetud hüvitist pidada põhjendamatult väikeseks.

18. Riigikohtu

seisukoha

järgi

tuleks

mittevaralise

kahju

hüvitise

suuruse

kindlaksmääramisel võtta arvesse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Samas ei

ole kohtul keelatud EIK praktikas väljamõistetud hüvitise suurustest kõrvale kalduda, sest

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse

(Riigikohtu 05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Ehkki hüvitis ei pea olema sama

suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see olla ka ebamõistlikult väike (vt Riigikohtu

15.04.2020 otsus asjas nr 3-18-360, p 16). EIK hinnangul peavad riigisisesed otsused olema

sealjuures kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega (EIK 07.05.2013 otsus asjas nr

38967/10, Mets vs. Estonia, p 31). Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane arvestada EIK

määratud hüvitisi kohtuasjades, kus on tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art 5 lg 1 rikkumine seoses selles lõike punktis f sätestatud

kinnipidamise eesmärgiga (seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et vältida isiku loata

sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks). Nii on EIK nt

perspektiivitu väljasaatmise puhul välismaalasele vahemikus 2014. a augustist kuni 2016.

veebruarini alusetu kinnipidamise eest mõistnud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 9000

eurot (EIK 25.06.2019 otsus asja nr 10112/16, AH vs. Bosnia ja Hertsegoviina).

Rahvusvahelise kaitse menetluse tulemusel täiendava kaitse saanud varjupaigataotleja alusetu

kinnipidamise eest vahemikus 05.07–21.12.2013, s.t 5 ja poole kuu jooksul on EIK

mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistnud 7500 eurot (EIK 09.06.2020 otsus asjas nr

46783/14, M.K. vs. Ungari). Ka praeguses asjas peeti kaebajat kinnipidamiskeskuses kinni

rahvusvahelise kaitse taotlejana. Kuigi halduskohus mõistis kaebajale välja proportsionaalselt

ligikaudu kolmandiku võrra väiksema hüvitise kui EIK asjas M.K. vs. Ungari, ei saa

halduskohtu väljamõistetud hüvitist 3000 eurot pidada ebamõistlikult väikeseks, arvestades

mh ka kinnipidamise perioodide erinevusi.

19. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju

ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise

asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013

otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24 ). Kokkuvõttes ei

nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks hüvitise väljamõistmisel teinud kaalumisel vea,

mis tingiks selle muutmise vajaduse kõrgema astme kohtus.

20. Apellandi sõnul rikkus halduskohus kaebaja menetlusõigusi, kui keeldus istungi

korraldamisest. Samuti heidab apellant ette seda, et tema loata viidi asja arutamine üle Pärnu

kohtumajja, mistõttu ei olnud tal võimalik asja materjalidega tutvuda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus kaebaja menetluslikke õigusi rikkunud. HKMS

§ 131 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kõik pooled ja

kolmandad

isikud

on

nõustunud

asja

arutamisega

kirjalikus

menetluses

või

menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades

kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on

vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohtule 17.10.2019 esitatud kaebuses oli

3-19-1949

9(9)

märgitud, et kaebaja soovib asja arutamist kirjalikus menetluses, seega oli HKMS § 131 lg-s 1

sätestatud kaebaja nõusolek olemas. Kuigi kaebaja muutis hiljem menetlusviisi osas meelt,

leidis halduskohus õigesti, et vaidluse iseloomu arvestades ei olnud kaebajal istungi

korraldamise nõudmiseks põhjust. Kuna siinses asjas ei olnud vaidluse all enam kahju

tekkimise küsimus, oli tegemist eelkõige õigusliku vaidlusega kohase hüvitise suuruse üle.

Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et kaebaja ei oleks saanud kirjalikus menetluses oma

seisukohti esitada. Halduskohus on kohtuotsuses (p-d 7–9) neid kajastanud ja otsuse tegemisel

arvesse võtnud. Seega ei ole halduskohus rikkunud kaebaja PS §-s 24 sätestatud õigust olla

oma kohtuasja arutamise juures.

Kaebaja õigusi ei ole ka rikutud ka sellega, et kohtuasja vaatas läbi Tallinna Halduskohtu

kohtunik, kelle teenistuskoht on Pärnu kohtumajas. Kohtute seaduse § 18 lg 21 kohaselt võib

halduskohtul olla mitu kohtumaja ning lg 3 kohaselt on iga kohtumaja asukoht ka halduskohtu

asukoht. Kohtumaja on hoone, mitte eraldiseisev asutus oma alluvusega. Seega ei ole asja

arutamisega Pärnu kohtumajas rikutud PS §-s 24 sätestatud kohtualluvuse muutmise keeldu.

Hoolimata sellest, et kohtuasja pabertoimik asus Pärnu kohtumajas, on menetlusosalisel

võimalik taotleda sellega tutvumist ka Tallinna kohtumajas vähemalt digitaalsel kujul (vt

maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukorra § 29). Seega on kaebaja väited, et ta ei

saanud kohtutoimikuga tutvuda, sest see asus Pärnus, paljasõnalised. Pealegi nähtub kohtuasja

pabertoimiku teadete lehelt, et kaebaja on käinud sellega 16.02.2021 tutvumas. Ka toimikuga

tutvumata oli kaebajal juurdepääs kohtuasja materjalidele olemas. Kohtute infosüsteemist

nähtub, et halduskohus on kaebajale Vao varjupaigataotlejate keskusesse kohtu koostatud

dokumendid ja vastustajate vastused tähtsaadetisena kätte toimetanud (vt 17.09.2020,

22.10.2020 ja 11.12.2020 saadetised).

21. Eelnevast tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

22. Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud,

jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja

on saanud menetlusabi riigilõivu ja tõlkekulude tasumiseks ning need kulud jäävad riigi kanda

(HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3).

23. Kohtuotsus tuleb kaebajale tõlkida vene keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)