2-20-6325/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6325

Kohtuasi

Front Finance Oy hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

300 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Front Finance Oy (Soome registrikood 2802257-8,

asukoht Pohjoisesplanadi 35 A, 00100 Helsingi, Soome

Vabariik), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andreas

Veeret

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Martin

Tamme

ja

vandeadvokaadi abi Eva Arumets

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 12. oktoobri 2021. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-6325 osas,

millega maakohus mõistis X-lt Front Finance Oy kasuks välja maakohtus kantud

menetluskulud 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Front Finance Oy menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus rahuldamata ja menetluskulud Xlt Front Finance Oy

kasuks välja mõistmata 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti jätta rahuldamata

sellelt viivise väljamõistmise nõue. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi.

3.2. Välja mõista X-lt Front Finance Oy kasuks 300 000 eurot.

3.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda, v.a

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad

kummagi poole enda kanda.

3.4. Määrata kindlaks Front Finance Oy maakohtus kantud menetluskulude

rahaline suurus ja mõista X-lt välja Front Finance Oy kasuks menetluskulud

21 201,71 eurot.

3.5. Määrata kindlaks Front Finance Oy ringkonnakohtus kantud menetluskulude

rahaline suurus ja mõista X-lt välja Front Finance Oy kasuks menetluskulud

2214 eurot.

3.6. Kohustada X tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Front Finance Oy-le

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Front Finance Oy (hageja) esitas 29. aprillil 2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 300 000 eurot ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Rootsi äriühing Nortimo AB

15. veebruaril 2019 rahastamislepingu (rahastamisleping), mille kohaselt andis hageja Nortimo

AB-le laenu limiidiga kuni 2 miljonit eurot, millele lisanduvad arveldustasud määras 1,5% ja

intress määras 12% aastas. Laenu andmise eesmärk oli finantseerida moodulelementide ostmist

ja paigaldamist. Nortimo AB pidi elemendid ostma TIMO Houses OÜ-lt (pankrotis).

Rahastamislepingust tuleneva kohustuse pidi Nortimo AB täitma hiljemalt 15. augustil 2019

(rahastamislepingu p-d 2 ja 4). TIMO Houses OÜ (pankrotis) ja kostja andsid 15. veebruaril

2019 hagejale käenduse (absoluutne isiklik käendus), tagamaks rahastamislepingust tulenevate

kohustuste täitmist, kusjuures kostja pidi vastutama Nortimo AB kohustuste eest 300 000 euro

ulatuses. Rahastamislepingu p-s 6 lepiti kokku, et rahastamislepingule ühes lisadega (sh lisas 3

sisalduv käendus) kohaldub Soome õigus. Absoluutne isiklik käendus on Soome õiguse

kohaselt kehtiv. Hageja, Nortimo AB, TIMO Houses OÜ (pankrotis) ja kostja sõlmisid 3. mail

2019 rahastamislepingu lisa, millega suurendati laenulimiiti 250 000 euro võrra ning lepiti

kokku, et käendused tagavad ka sellest tulenevaid kohustusi.

Kostja allkirjastas rahastamislepingu oma nimel ning Nortimo AB ja TIMO Houses OÜ

(pankrotis) nimel juhatuse liikmena. Perioodil 15. veebruar 2019. a kuni 5. juuli 2019. a andis

hageja rahastamislepingu alusel laenu 4 750 000 eurot. Nortimo AB ei täitnud kohustusi

nõuetekohaselt, mistõttu esitas hageja 1. oktoobril ja 27. novembril 2019 Nortimo AB-le

nõudekirjad. Viimases nõudis hageja võlgnevuse tasumist hiljemalt 9. detsembriks 2019 ning

selgitas, et 9. detsembri 2019. a seisuga on Nortimo AB sissenõutavaks muutunud võlgnevus

2 418 998,75 eurot. 1. oktoobri 2019. a teate edastamine andis hagejale õiguse nõuda Nortimo

AB-lt kõigi rahastamislepingust tulenevate kohustuste täitmist rahastamislepingu lisa 1

(üldtingimused) p 2.1 alusel. 13. ja 17. detsembril 2019 esitas hageja nõudekirjad TIMO Houses

OÜ-le (pankrotis) ja kostjale. TIMO Houses OÜ (pankrotis), kostja ega Nortimo AB ei ole

kohustust täitnud. Kuivõrd Harju Maakohus kuulutas 31. detsembril 2019 välja TIMO Houses

OÜ pankroti ja Rootsi kohus kuulutas 13. jaanuaril 2020 välja Nortimo AB pankroti, siis on

hageja nõue Nortimo AB vastu sissenõutav ka üldtingimuste p-de 2.2 (d) ja (e) alusel.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt kohaldub absoluutsele isiklikule käendusele Eesti õigus. See on

rahastamislepingust eraldiseisev ühepoolne tahteavaldus, mis on allkirjastatud vaid kostja

poolt, kes on füüsiline isik, Eesti kodanik, elab Eestis ja viib oma majandustegevust ellu Eestis.

Samuti on absoluutse isikliku käenduse sõlmimise kohaks märgitud Eesti ning kostja ei

tegutsenud selle sõlmimisel majandus- ja kutsetegevuses. Seega on kostja käsitatav tarbijana

ning tarbija väljastatud garantii on tühine. Kui lepingut käsitada käendusena, siis oleks tegemist

tarbijakäenduslepinguga. See omakorda välistab Soome õiguse kohaldamise, sest Soome õigus

on Eesti õigusega võrreldes tarbijast käendajale ebasoodsam ning tüüptingimustega lepinguga

ei saa tarbijat läbi kohalduva õiguse panna ebasoodsamasse olukorda.

Hageja nõue ei ole sissenõutav, sest rahastamislepingus kokku lepitud kohustuse täitmise

tähtaeg ei ole saabunud. Absoluutse isikliku käenduse järgi on hagejal õigus nõuda kohustuse

täitmist juhul, kui rahastamislepingus kokku lepitud rahasummade maksmise kohustuse

täitmisega on viivitatud vähemalt 45 päeva. Rahastamislepinguga finantseeriti Fysiken

Fastigheter AB ja Nortimo AB vahelisest lepingust tulenevat Nortimo AB kohustust ehitada

moodulmajad Rootsis Kronoparken, Karlstadis. Rahastamislepingu kohaselt sõltub laenu tagasi

maksmine Fysiken Fastigheter AB ja Nortimo AB vahelisest lepingust tulenevate Fysiken

Fastigheter AB osamaksete tasumisest, mis on omakorda seotud Kronoparkeni projekti

valmimisega. Fysiken Fastigheter AB ja Nortimo AB on pikendanud osamaksete tasumise

kohustuse tähtpäevi, millega hageja nõustus. Seega on hageja teadlik ja aktsepteerinud asjaolu,

et muutunud on ka rahastamislepingust tulenev maksetähtaeg. Hageja on teadlik, et Fysiken

Fastigheter AB ei ole tasunud täielikult võlgnevust.

Nortimo AB pankrot ei too automaatselt kaasa absoluutsest isiklikust käendusest tuleneva

kohustuse sissenõutavaks muutumist. See on rahastamislepingust eraldiseisev leping ja selles

on endas sätestatud kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg. Kostja ei ole rahastamislepingu

osapool ja seega ei ole kokku leppinud tingimust, mille kohaselt muutub Nortimo AB pankroti

välja kuulutamise tõttu kohustus sissenõutavaks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et nõue on

muutunud sissenõutavaks Nortimo AB pankrotimenetluse ja selle tagajärgede suhtes kohalduva

Rootsi õiguse järgi. Lisaks on laenulepingu järgi hageja kasuks panditud Nortimo AB nõuded

Fysiken Fastigheter AB vastu. Kui hageja viivitab või hoidub pandi realiseerimisest, tekitab see

kostjale kahju, mille hüvitamist on kostjal õigus nõuda ning peatada oma kohustuse täitmine

või tasaarvestada oma nõue hageja vastu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 300 000 eurot, jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks

hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja aktsepteerinud Soome õiguse kohaldumist nii

rahastamislepingule kui ka absoluutsele isiklikule käendusele (Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrus (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse

kohta (Rooma I määrus) art 3 lg 1). Absoluutne isiklik käendus on rahastamislepingu lisa 3.

Rahastamislepingu, mille on kostja allkirjastanud enda nimel ning Nortimo AB ja TIMO

Houses OÜ (pankrotis) esindajana, kohaselt reguleerib lepingut ja selle lisasid Soome õigus.

Ka laenulimiiti suurendavale rahastamislepingu lisale, milles märgiti mh, et kehtivad

rahastamislepingu tingimused, andis kostja kolm allkirja. Rahastamislepingu p 5 viitab selgelt

lisale 3 ja asjaolule, et kostja annab tagatise ettevõtjana. Samuti nähtub absoluutsest isiklikust

käendusest, et käendaja võtab võlausaldaja ees solidaarvastutuse kõikide võlgniku kohustuste

eest absoluutse käenduse eesmärgil ning kostja on nii Nortimo AB kui ka TIMO Houses OÜ

(pankrotis) juhatuse liige. Seega andis kostja tagatise enda majandustegevusega seoses ning ei

ole tarbija Rooma I määruse art 6 lg 1 ega Soome käendus- ja kolmanda isiku kasuks pantimise

seaduse § 2 lg 6 tähenduses.

Rahastamislepingu p-de 2 ja 4 järgi kohustus Nortimo AB kohustuse täitma hiljemalt

15. augustil 2019, mistõttu on Nortimo AB kohustus muutunud sissenõutavaks. Tõendamata on

maksetähtaja pikendamine. Rahastamislepingust ei nähtu ka, et kohustus oleks sõltunud

kolmandalt isikult maksete laekumisest. Seda kinnitab ka see, et hageja on korduvalt nõudnud

kostjalt kohustuse täitmist. Samuti, kuna Nortimo AB kohustus on muutunud sissenõutavaks ja

välja on kuulutatud Nortimo AB pankrot, siis on nõue muutunud Soome käendus- ja kolmanda

isiku kasuks pantimise seaduse § 22 ja § 24 lg 2 järgi sissenõutavaks. Nortimo AB pankroti

välja kuulutamise tõttu on hageja nõue muutunud sissenõutavaks ka üldtingimuste p 2.2 (d)

alusel. Hageja nõudeid on Nortimo AB pankrotimenetluses täies ulatuses tunnustatud ja

nõuetele ei esitatud vastuväiteid. Kuivõrd käesoleva tsiviilasja esemeks ei ole Rootsis toimuv

pankrotimenetlus, siis ei oma Rootsi pankrotiõigus tähtsust. Lisaks, kuivõrd välja on kuulutatud

TIMO Houses OÜ kui käendaja pankrot, siis on kohustus muutunud sissenõutavaks ka

üldtingimuste p 2.2 (e) alusel. Hageja esitas TIMO Houses OÜ pankrotimenetluses

nõudeavalduse, mida haldur ei vaidlustanud ja kajastas pankrotivara nimekirjas.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus eiras asjaolu, et kostja ei ole rahastamislepingu pool ning kuna kostja ei ole Soome

õigusele allumise kokkulepet sõlminud, siis ei saa Soome õigust kohaldada. Kohus ei

arvestanud ka rahastamislepingu ja absoluutse isikliku käenduse eraldiseisvust. Viimane on

oma olemuselt ühepoolne tahteavaldus, milles ei ole viidet Soome õiguse kohaldamisele ega

rahastamislepingu tingimuste kohaldamisele. Samuti tuvastas kohus ekslikult absoluutse

isikliku käenduse andmise majandus- ja kutsetegevuses. Piisav ei ole asjaolu, et kostja on

juhatuse liige. Kuna kostja on tarbija, tuleb absoluutsele isikliku käendusele kohaldada Eesti

õigust (Rooma I määruse art 6 lg 1). Isegi kui pooled oleksid valinud Soome õiguse

kohaldamise, ei tohi kohaldatava õiguse valik põhjustada kostja ilmajäämist kaitsest, mis talle

on ette nähtud Eesti õigusega (art 6 lg 2). Tarbija väljastatud garantii on tühine

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1).

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Rahastamislepingust

tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg on määratud Fysiken Fastigheter AB-lt maksete saamisega.

Kohus jättis tähelepanuta, et seosele Fysiken Fastigheter AB lepinguga on viidatud ka

rahastamislepingu p-s 1. Samuti ei ole kohus absoluutse isikliku käenduse sissenõutavuse

tingimuste tuvastamisel võtnud arvesse selle eraldiseisvust. Kostja ei ole rahastamislepingu

pool ja seega ei ole kokku leppinud tingimust, mille kohaselt Nortimo AB pankroti välja

kuulutamisega muutub nõue sissenõutavaks. Kostja suhtes ei ole täidetud ka tingimus, mille

kohaselt muutub nõue sissenõutavaks käendaja suhtes pankroti algatamisega. Lisaks jättis

kohus arvestamata kostja vastuväidetega hageja menetluskuludele. Õigusarvamuse koostamine

ei olnud põhjendatud, sest vaidlus puudub Soome õiguse sätete sisu osas ning lisaks on selle

kulu ebamõistlikult suur. Samuti ei ole põhjendatud hageja esindaja ajakulu ega tunnihind.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja maakohtus kantud menetluskulud 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise

väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja menetluskulud kostjalt hageja

kasuks välja mõistmata 21 201,71 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldamata sellelt viivise

väljamõistmise nõude. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, millist õigust tuleb kohaldada

absoluutsele isiklikule käendusele ning kas hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.

Maakohus leidis, et absoluutsele isiklikule käendusele kohaldub Soome õigus ning hageja nõue

kostja vastu on muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega

ning leiab, et maakohus on õigesti hagi rahuldanud ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja

300 000 eurot. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

8. Kostja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et absoluutsele isiklikule käendusele on

kohaldatav Eesti õigus. Kolleegium sellega ei nõustu.

8.1. Maakohus on kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel juhindunud õigesti Rooma I

määrusest, mille art 3 lg 1 järgi kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Valik

tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest.

Maakohus tuvastas, et rahastamislepingu p 6 kohaselt reguleerib lepingut ja selle lisasid Soome

õigus (tl 11 pöördel) ning rahastamislepingu lisas, millega suurendati limiiti, lepiti kokku, et

kehtivad algse rahastamislepingu tingimused (tl 26).

8.2. Kuigi kostja on õigesti märkinud, et dokumendis pealkirjastatuna absoluutne isiklik

käendus puudub eraldi kohaldatava õiguse kokkulepe ja viide rahastamislepingu tingimuste

kohaldamisele, ei välista see kolleegiumi hinnangul absoluutsele isiklikule käendusele Soome

õiguse kohaldamist.

Maakohus tuvastas, et absoluutne isiklik käendus on rahastamislepingu lisa 3 (tl 11 pöördel),

mistõttu on tegemist põhilepingu osaga. Samuti viitab rahastamislepingu p 5 selgelt sellele, et

kostja annab tagatisena absoluutse isikliku käenduse (lisa 3) (tl 11). Seega ei nõustu kolleegium

kostja käsitlusega rahastamislepingu ja absoluutse isikliku käenduse eraldatusest. Kolleegium

märgib, et vaatamata sellele, et kostjat ei ole rahastamislepingu p-s 1 märgitud poolena, tuvastas

maakohus, et kostja on rahastamislepingu ja selle lisa, milles lepiti kokku laenulimiidi

suurendamises, ning absoluutse isikliku käenduse allkirjastanud mitte üksnes Nortimo AB ja

TIMO Houses OÜ (pankrotis) nimel, vaid ka oma nimel (tl 12, 19, 15, 22, 26 pöördel ja 27).

Samuti kinnitas kostja maakohtus vande all antud seletustes, et rahastamislepingul ja

absoluutsel isiklikul käendusel on tema allkiri ja ta tutvus lepingutega enne allkirjastamist (tl

153). Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et kostja on väljendanud nõustumust

absoluutsele isiklikule käendusele, mis on rahastamislepingu lisa 3, Soome õiguse

kohaldamiseks.

8.3. Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et kohaldatav on tarbijalepinguid reguleeriv

Rooma I määruse art 6. Nimetatud artikli lõike 1 järgi on leping, mille füüsiline isik on

sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija”) teise isikuga, kes

tegutseb oma tegevus- või kutsealal, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik

viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja teostab oma majandus- või kutsetegevust või

suunab sellised tegevused tarbija hariliku viibimiskoha riiki. Kohaldatava õiguse valiku korral

tuleb arvestada art 6 lg-s 2 tarbija kaitseks ette nähtud piiranguga. Kolleegium selgitab, et

tarbija mõistet tuleb tõlgendada autonoomselt (vt nt Euroopa Kohtu 5. detsembri 2013. a otsus

kohtuasjas nr C-508/12 Vapenik, p-d 23–24), st Eesti seadused ei oma selle sisustamisel

tähendust. Seetõttu on asjakohatu kostja viide Riigikohtu võlaõigusseaduse kontekstis

väljendatud seisukohtadele.

Euroopa Kohus on vähemalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 art-

te 17 ja 18 (kohtualluvus tarbijalepingute puhul) tähenduses leidnud, et mõistet „tarbija“ tuleb

tõlgendada kitsalt, lähtudes asjaomase isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades

lepingu olemust ja eesmärki, mitte isiku subjektiivset olukorda. Ainult need lepingud, mis on

sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest

sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke

vajadusi, kuuluvad tarbijat puudutavate erinormide kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu

3. oktoobri 2019. a otsus kohtuasjas nr C-208/18 Petruchová, p-d 41–42 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kolleegiumi arvates kohaldub see tõlgendus ka Rooma I määruse tõlgendamise

puhul. Euroopa Kohus on rõhutanud, et tagamaks Euroopa seadusandja eesmärkide järgimine

tarbijalepingute valdkonnas ja samuti liidu õiguse ühtsus, tuleb mõiste „tarbija” tähenduse ja

ulatuse kindlaks tegemisel võtta arvesse liidu õiguse muudes eeskirjades kasutatud mõistet

„tarbija” (Euroopa Kohtu 5. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr C-508/12 Vapenik, p 25).

Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostjat ei saa praeguses asjas pidada tarbijaks

Rooma I määruse art 6 lg 1 tähenduses. Selleks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kostja on füüsiline

isik. Absoluutne isiklik käendus on antud Nortimo AB rahastamislepingust tulenevate

kohustuste tagamiseks ning vaidlustamata asjaoludel oli kostja Nortimo AB juhatuse liikmeks

lepingu sõlmimise ajal. Seega olid kostjal tihedad kutsealased sidemed Nortimo AB-ga. Samuti

ei ole kolleegiumi arvates kohtu ette toodud asjaolusid arvestades tegemist tegevuse

suunamisega art 6 lg 1 mõttes. Kuivõrd art 6 lg 1 tähenduses tarbija olemasolu tingimus ei ole

täidetud, siis ei ole kohaldatav ka Rooma I määruse art 6 lg-s 2 ette nähtud piirang.

8.4. Täiendavalt on kostja tuginenud sellele, et absoluutsel isiklikul käendusel puudub

piiriülene element. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Praeguses asjas ei kohaldu

Rooma I määruse art 3 lg 3. Viidatud sätte järgi, kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise

ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks

valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa

kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega ei ole lg 3 kohaldatav, kui olukorras on üks asjakohane

välismaine element. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kõik muud elemendid, mis

on olukorraga seotud, asuksid teises riigis, s.o Eestis. Nii näiteks on kostja andnud tagatise

hagejale, kelle asukoht on Soomes.

8.5. Eelnevat arvestades on asjakohatu kostja seisukoht, et absoluutne isiklik käendus on

VÕS § 155 lg 1 keelu tõttu – mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või

kutsetegevust – tühine. Maakohus leidis tuvastatud asjaolude põhjal õigesti, et absoluutne

isiklik käendus on Soome õiguse kohaselt kehtiv. Kolleegium neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6

järgi ei korda.

9. Järgmisena käsitleb kolleegium kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja leiab, et hageja

nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Kolleegium sellega ei nõustu.

9.1. Maakohus tuvastas, et hageja tegi rahastamislepingu alusel väljamakseid kokku summas

4 750 000 eurot ning rahastamislepingu p-de 2 ja 4 järgi kohustus põhivõlgnik Nortimo AB

rahastamislepingu alusel võlgnetavad rahasummad tasuma hiljemalt 15. augustil 2019 (tl 10 ja

pöördel), kuid jättis kohustuse täitmata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja

ei ole tõendanud, et rahastamislepingus kokku lepitud Nortimo AB kohustuse täitmise tähtaeg

on muutunud seoses Fysiken Fastigheter AB maksete väidetava viibimisega.

Kolleegium leiab, et asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja seisukohta, et Nortimo AB

kohustuse täitmise tähtaeg on seotud Fysiken Fastigheter AB-lt maksete saamisega. Sellist

järeldust ei saa teha ka rahastamislepingu p-st 1. Kuigi rahastamislepingu p-st 1 nähtuvalt oli

lepingu eesmärgiks rahastada moodulelementide ostmist ja paigaldamist, milliseid Nortimo AB

vajas oma kohustuste täitmiseks Fysiken Fastigheter AB ees ning viimane pidi tasuma

etapiviisil (tl 10), siis ei seotud laenu tagastamise kohustuse täitmist Fysiken Fastigheter AB

osamaksete tasumisega, vaid Nortimo AB-l tuli rahastamislepingu järgi maksed teha kindlaks

kokku lepitud kuupäevaks.

Samuti ei ole kostja tõendanud oma väidet, mille kohaselt pikenes kohustuse täitmise tähtaeg

Fysiken Fastigheter AB-ga sõlmitud lepingu muutmise tõttu. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtu

istungil, et tõendeid rahastamislepingus kokku lepitud maksetähtaja muutmise kohta asjas

esitatud ei ole (vt ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a istungi protokoll, lk 4). Eeltoodust

tulenevalt on põhivõlgniku Nortimo AB kohustus hageja ees muutunud sissenõutavaks,

mistõttu on kostjal tekkinud kohustus täita Nortimo AB kohustus absoluutse isikliku käenduse

(tl 15) ning Soome käendus- ja kolmanda isiku kasuks pantimise seaduse § 22 järgi (tl 84

pöördel).

9.2. Maakohus leidis, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks ka teistel rahastamislepingus

ning Soome käendus- ja kolmanda isiku kasuks pantimise seaduses sätestatud alustel. Kuna

kolleegium nõustub maakohtu tuvastatuga, mille kohaselt on põhivõlgniku ja sellest tulenevalt

ka kostja kohustus muutunud sissenõutavaks rahastamislepingus kokku lepitud tähtajaks

rahasumma maksmata jätmise tõttu, siis puudub vajadus ülejäänud aluste hindamiseks ning

sellekohased põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegium ei pea vajalikuks

vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad maakohtu otsusest välja jäetud

põhjendusi.

10. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud menetluskulude

jaotust muuta. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele maakohtus kantud

menetluskulude kindlaksmääramise kohta märgib kolleegium järgmist.

10.1. Kostja väidete kohaselt ei olnud Q Soome õiguse kohta esitatud arvamuse saamise kulu

põhjendatud, sest vaidlus puudub Soome õiguse sätete sisu osas. Kolleegium märgib esmalt, et

tegemist on dokumentaalse tõendi saamise kuluga TsMS § 143 p 2 mõttes, mitte sama

paragrahvi p 1 tähenduses eksperdikuluga, nagu leidis ekslikult maakohus. Eksperdikuludega

on tegemist juhul, kui kohus on tsiviilasjas määranud ekspertiisi kooskõlas TsMS § 293 lg-ga 1.

Hageja pöördus Q poole õigusliku arvamuse saamiseks omal algatusel, seega on arvamus TsMS

tähenduses dokumentaalne tõend.

Eelnevale vaatamata on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et arvamuse

hankimine oli vajalik ja mõistlik. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus TsMS § 234

järgi muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4, mille teise lõike esimese

lause kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu

kindlakstegemiseks. Seejuures REÕS § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse

kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis. Kuigi

maakohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja ka

kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine on kohtu

kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi, siis jagab REÕS § 4 ja

TsMS § 234 välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel (vt nt Riigikohtu

29. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03, p 24; 9. detsembri 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21). See tähendab, et pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi

õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. Eeltoodust

tulenevalt ei saa hagejale ette heita, et ta esitas oma väidete tõendamiseks õigusliku arvamuse

välisriigi õiguse tõlgendamise kohta. Ainuüksi menetlusdokumendis seaduse tekstile viitamine

poleks vaidluse asjaolusid arvestades olnud piisav, sest andnuks kostjale võimaluse

vastuväidete esitamiseks (vt nt kostja 9. novembri 2020. a menetlusdokument, milles kostja

heidab hagejale ette nii Rootsi õiguse sisu kui ka selle, kuidas toimub Soome õiguse kohaselt

pankrotimenetluse raames nõuete sissenõutavaks muutumine, tõendamata jätmist (tl 106

pöördel)).

Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud

ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates mh võimalikke

alternatiive kulu kandmiseks (vt dokumentaalsete tõendite saamise kulude hüvitamise kohta nt

Riigikohtu 3. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kolleegiumi hinnangul,

arvestades mh VÕS § 128 lg 3 üldreeglit, ei ole ka alust asuda seisukohale, et maakohus ei ole

õigusliku arvamuse kulu mõistnud välja mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. Kuigi kostja

arvates on arvamuse saamise kulu ebamõistlikult suur, ei ole kostja oma väidet TsMS § 230

lg 1 järgi tõendanud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millised on õigusliku arvamuse

saamise mõistlikud kulud, kinnitades ka ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole esitada tõendit

selle kohta, kas sellist arvamust oleks saanud väiksema kuluga (vt ringkonnakohtu 12. oktoobri

2021. a istungi protokoll, lk-d 3-4).

10.2. Lisaks on apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt kostja arvates maakohus hageja

esindajakulude kontrollimisel rikkunud TsMS § 175 lg-t 1. Kolleegium selgitab, et kohus saab

ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse

kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu

kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16,

p 56). Seega jääb ilmselgete eksimuste puudumisel kohtulik kontroll menetluskulude

hüvitamise otsustele piiratuks.

Kolleegium leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire hageja õigusabikulude suuremas

summas kui 10 152 eurot kostjalt välja mõistmisel. Hageja maakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja järgi teostas esindaja mh järgmised toimingud: 14. augustil 2020 tagaseljaotsusega

tutvumine ja tegevuskava analüüs 1,75 tundi ning 5. oktoobril 2020 järgmiste sammude analüüs

ja täitemenetluse algatamine 0,25 tundi (tl 162). Kolleegiumi arvates kuulub nimetatud

toimingute tegemise kuludest hüvitamisele üksnes tagaseljaotsusega tutvumise kulu, mille

põhjendatud ajakuluks saab pidada 0,25 tundi. Tegevuskava ja edasiste sammude

analüüsimisega ning täitemenetluse algatamisega seotud õigusabikulud ei ole kolleegiumi

arvates menetluskuludena hüvitatavad, sest need on kohtumenetluse väliselt kantud

õigusabikulud.

Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud olid kolleegiumi hinnangul

kantud kohtumenetluses ning maakohtu põhjendatuks peetud ajakulu ei ole menetluse käiku

ning menetlusdokumentide ja -toimingute sisu ja mahtu arvestades ülemäärane.

Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja

kulu pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulub nendeks toiminguteks vähem aega (vt

Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Samuti on kolleegium

seisukohal, et maakohus ei ületanud diskretsioonipiire, leides, et 180 eurot (käibemaksuta) on

praeguses asjas põhjendatud tunnitasumäär arvestades esindaja kvalifikatsiooni, senist praktikat

ning asja sisu ja keerukust, mh võttes arvesse, et asjas tuli kohaldada Euroopa Liidu ja välisriigi

õigust. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja lepingulise esindaja kulu vähendada 1,75 tunni

suuruse ajakulu ehk hageja tunnihinda arvestades koos käibemaksuga 378 euro võrra. Seega

kuulub kostjalt väljamõistmisele lepingulise esindaja kulu 10 152 eurot (= 10 530 – 378).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 ja § 178 lg-st 4 tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta kostja

kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad

kummagi poole enda kanda.

12. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hageja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

12.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

2268 eurot, millele lisandub istungil osalemise kulu vastavalt istungi pikkusele.

Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 10,5 tundi tunnihinnaga 180

eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

12.2. Arvestades, et pooled vaidlesid samade küsimuste üle alates menetluse algusest ning sama

vandeadvokaat on hagejat esindanud kogu menetluse käigus, siis on kolleegiumi hinnangul

kohtuistungiks ettevalmistamise, menetluskulude nimekirja koostamise ja istungil osalemise

(istungi kestus 45 minutit) põhjendatud ajakulu kokku 2,25 tundi. Maakohtu otsusega ja

apellatsioonkaebusega tutvumise ning vastuse koostamise ajakulu 8,5 tundi on asja keerukust

ning menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik, kuid kuna

vastus apellatsioonkaebusele sisaldab vastuväiteid ka menetluskulude kindlaksmääramise osas

ning ringkonnakohus jätab menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud

kummagi poole enda kanda, siis tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 0,5

tunni ulatuses hageja enda kanda. Esindaja tunnihinda 180 eurot (käibemaksuta) peab

kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses

kantud kulud koos käibemaksuga 2214 eurot (= 10,25 tundi × 180 eurot + 20% käibemaks).

12.3. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

13. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)