2-19-1004/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-1004

Kohtuasi

AS-i Finora Capital hagi X vastu laenulepingust

tuleneva

võla,

intressi,

viivise

ja

tagatisvara

kindlustamise kulude väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i Finora Capital apellatsioonkaebus

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

AS-i Finora Capital apellatsioonkaebuse hind 13 466 eurot

75 senti

X apellatsioonkaebuse hind 93 474 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

AS

Finora

Capital

(registrikood

12324050), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek

Kukk

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. veebruari 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis

kostjalt välja mõistmata intressi 8514 eurot 92 senti ületavas osas ja 23. jaanuari

2020. a istungil osalemise kulu 212 eurot 33 senti. Teha uus otsus, millega rahuldada

nimetatud osas hagi.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Mõista X-lt AS-i Finora Capital kasuks välja 20.11.2014 laenulepingust nr

201411150149 tulenev põhivõlg 91 000 eurot, intress 8514 eurot 92 senti, viivis

23 099 eurot 1 sent (perioodi 21.11.2015–16.01.2019 eest) ja tagatisvara

kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.

2-19-1004

2.2. Jätta AS Finora Capital menetluskulud maakohtus 93% ulatuses X kanda ja X

menetluskulud maakohtus 7% ulatuses AS-i Finora Capital kanda.

2.3. Mõista X-lt AS-i Finora Capital kasuks välja maakohtu menetluskulud 5124

eurot 59 senti.

2.4. Mõista AS-ilt Finora Capital X kasuks välja maakohtu menetluskulud 164

eurot 25 senti.

2.5. Apellatsioonimenetluse kulu jätta poolte endi kanda.

3. Rahuldada AS-i Finora Capital apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Finora Capital (hageja) esitas 21. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja) vastu,

paludes kostjalt välja mõista laenulepingust nr 201411150149 tuleneva võla 198 533 eurot 36

senti, millest põhivõlg on 91 000 eurot, intress 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks muutunud

viivis 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.

1.1. Pärnu Maakohus võttis hagi menetlusse ning palus kostjal sellele vastuse esitada. Kostja

palus vastuses hagile muuta tsiviilasja kohtualluvust ning anda asja üle Harju Maakohtule, kuna

kostja alaline elukoht on XXX, Tallinn. Pärnu Maakohus edastas 19. veebruari 2019. a

määrusega asja lahendamiseks Harju Maakohtule.

1.2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. novembril 2014 laenulepingu nr

201411150149, mille alusel hageja laenas kostjale 91 000 eurot, intressiga 20,5 % aastas. Kostja

pidi laenu tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 20. novembriks 2015. Kostja ei tagastanud

laenu. Hagejal on õigus nõuda intressi 15 940 eurot 86 senti ajavahemiku 21.11.2014–

20.11.2015 eest. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist 0,114% päevas. Hageja on arvestanud

viivist ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest 119 392 eurot, kuid ei nõua viivist rohkem kui

põhivõla ulatuses. Lisaks tuleb kostjal hüvitada tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50

senti. Laenu tagatiseks on seatud Y OÜ-le (registrikood XXXXXXX) kuuluvale kinnistule

asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXX) hageja kasuks hüpoteek. Kostja ega Y OÜ ei ole

kinnistul asuvaid hooneid kindlustanud, mistõttu hageja kindlustas need tagatisvara säilimise

huvides ise. Kostja võttis laenu seoses majandustegevusega Y OÜ-s. Laenu kasutati peamiselt

2-19-1004

Nordic Hypo AS-ilt (varasem nimi Nordic Hypo OÜ) saadud laenu refinantseerimiseks. Laenu

oli seotud Y OÜ võlaga. Kostja on Y OÜ omanikuna otsinud võimalusi laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmisest kõrvale hoidmiseks. Täitemenetluses ei ole õnnestunud

kinnistut võõrandada. Kostja on kinnistu müüki takistanud.

1.3. Harju Maakohus rahuldas 15. märtsi 2019. a tagaselja otsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 91 000 eurot, intressi 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.

1.4. Kostja esitas 22. aprillil 2019 maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja. Maakohus jättis 8. mai

2019. a määrusega kaja rahuldamata. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse,

mille Tallinna Ringkonnakohus 10. oktoobri 2019. a määrusega rahuldas ning taastas tsiviilasja

menetluse ja saatis asja uueks lahendamiseks Harju Maakohtule.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväited hagile on järgmised:

1) Kostja ei vaidlusta põhinõuet ja tagatisvara kindlustamise kulu hüvitamise nõuet. Kostja ei

nõustu intressi- ja viivisenõudega. Pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Laenulepingut ei

muuda ettevõtlusega seotud laenuks asjaolu, et sellega refinantseeriti Nordic Hypo AS-ilt

Y OÜ-le antud laenu. Kostja käendas eraisikuna Nordic Hypo AS-ilt võetud laenu. Seetõttu

võttis kostja hagejalt laenu, et vältida enda kui eraisiku vastutust Y OÜ võlgade eest.

2) Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, lähtus üksnes oma hinnangust

tagatisvara väärtusele ega tundnud selle tõttu mingit huvi kostja sissetulekute ning tema

võime kohta laenu teenindada: tasuda aasta jooksul intressi 1500–1600 eurot kuus ning

tagastada 20. novembriks 2015 laenusumma 91 000 eurot. Hageja ei nõudnud kostjalt

tööandja palgatõendit ega kostja kui laenusaaja pangakonto väljavõtet laenulepingu

sõlmimisele eelnenud ajavahemiku kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eiramine

kajastub laenulepingu p-s 6.2, kus on märgitud, et W on laenu kaastaotleja ja vastutab laenu

tasumise eest võrselt laenusaajaga. Laenuandja jättis seejuures tähelepanuta, et W suhtes on

välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot. Kostja ja W teavitasid laenuandjat W pankrotist,

kuid W kaastaotlejana lisati sellest hoolimata lepingusse. Eelnevast järeldub, et hageja

panustas laenu andmisel ainult tagatisele, mitte aga kostja võimele laenu igakuiselt

teenindada.

3) Hagi kõrvalnõuete rahuldamine toob kaasa kostja maksejõuetuse. Kostja majanduslikku

seisundit hinnates on ilmne, et hageja ei oleks pidanud kostjale laenu andma, hoides sellega

ära nõuete kasvu.

4) Kostja vaidlustas hageja viivisearvestuse. Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt viivist 41%

aastas. Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb viivise kokkulepe lugeda tühiseks ja jätta

kohaldamata. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 415 lg 1 esimese lausekohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Intressimäära avaldamise teate kohaselt oli VÕS § 94 lg 1 intressimääraks 2015. aasta II

poolaastal ja 2016. aasta I poolaastal 0,05% ja VÕS § 113 lg 1 viivisemääraks seega 8,05%

aastas ehk 0,0220% päevas. Alates 1. juulist 2016 kuni hagi esitamiseni (ja ka käesoleva

ajani) oli VÕS § 94 lg 1 intressimääraks 0,00% ja VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks

2-19-1004

8% aastas ehk 0,0219% päevas. Hageja viivisenõue saab ajavahemiku 21.11.2015–

21.01.2019 eest olla maksimaalselt 23 099 eurot 1 sent. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole

tarbijakrediidilepinguga, taotleb kostja viiviste vähendamist, kuna viivis on põhivõlga

arvestades ebamõistlikult suur (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Laenulepingu p-i 3 kohaselt

oli intress 20,5% aastas, seega ületab viivis intressi kahekordselt. Selline viivis on

ebamõistlikult suur.

5) Kostja ei ole takistanud hüpoteegiga koormatud Y kinnistu müüki.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 201411150149 tuleneva põhivõla 91 000 eurot,

intressi 15 940 eurot 86 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 77 533 eurot 25 senti

(ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest) ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.

Menetluskulud jättis maakohus 93% ulatuses kostja kanda ning 7% ulatuses hageja kanda.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4912 eurot 26 senti ning hagejalt

kostja kasuks menetluskulu 164 eurot 25 senti.

3.1. Maakohus tuvastas järgmist:

-

pooled sõlmisid 20. novembril 2014 laenulepingu nr 201411150149, millega kostja sai

hagejalt 91 000 eurot laenu;

-

kostja jättis kokkulepitud tähtajaks s.o 20. novembriks 2015 laenu tagastamata;

-

pooltel ei ole vaidlust laenu põhiosa suuruse osas;

-

pooled ei vaidle ka tagatisvara kindlustamise kulude hüvitamise üle.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas sõlmitud leping on

tarbijakrediidileping või on kostja sõlminud laenulepingu seoses oma majandus- ja

kutsetegevusega. Seetõttu on pooltel vaidlus ka selle üle, kas hageja viivise- ja intressinõue on

õiguslikult põhjendatud s. t kas hageja viivise- ja intressinõue on ülemäära kõrged.

3.3. Maakohtu hinnangul sõlmisid pooled tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõttes. Tõendatud

ei ole, et kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Laenulepingus

on laenu saajaks märgitud kostja kui füüsiline isik. Ka laenutaotluse on esitanud hagejale kostja

kui füüsiline isik. Laenulepingule on lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht.

Maakohus küsis hagejalt selgitust, miks on nimetatud teabeleht laenulepingule lisatud, kui

hageja käsitles laenu majandus- ja kutsetegevuses antud laenuna mitte tarbijakrediidina. Hageja

selgitustel lisatakse alati, kui laenusaajaks on füüsiline isik, lepingule tarbijakrediidiinfo.

Maakohtu hinnangul olukorras, kus hageja kui professionaalne laenuandja on käitunud selliselt,

et on selged viiteid tarbijalaenule, tuleb asuda seisukohale, et pooled on sõlminud

tarbijakrediidilepingu. Isegi, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mida pooled lepingu

sõlmimisel silmas pidasid, aga on viited (Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht), et

tegemist võib olla tarbijale antud laenuga, tuleb lepingut tõlgendada kostja kasuks ja lugeda, et

kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Hageja ei oleks pidanud lisama laenulepingule

tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, kui ta ei käsitlenud kostjat tarbijana. Avaldus raha

kandmiseks notari kontole on samuti tehtud seoses hageja ja kostja vahelise laenulepinguga. Y

OÜ andis garantiikirja kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks.

Tõenditest ei tulene viiteid kostjale kui mittetarbijale.

3.4. Laenulepingule märgitud laenu kasutamise eesmärgist ei saa tõsikindlalt järeldada, et

kostja võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Laenulepingu kohaselt oli laenu

2-19-1004

kasutamise eesmärgiks refinantseerida Nordic Hypo AS-i laenu. Laenulepingus märgitud laenu

kasutamise eesmärk ei viita sellele, et kostja soovis refinantseerida oma majandus- või

kutsetegevuses võetud laenu või et laenu võeti selleks, et kostja saaks refinantseerida Nordic

Hypo AS-i kohustusi kolmanda isiku ees või enda kohustusi Nordic Hypo AS-i ees. Ei ole

välistatud olukord, kus eelmise laenuandja majandus- või kutsetegevuses antud laen muutus

tarbijakrediidiks. W 03.12.2014 e-kiri puudutab laenu küsimist Y OÜ-le ja sellest ei saa teha

järeldusi kostja laenulepingu kohta. Kohtule esitatud dokumentidest tuleneb, et samal ajal

taotleti laenu ka Y OÜ-le Paldiski Teemaja avamiseks, kuid esitatud tõenditest ei saa järeldada,

et 20. novembri 2014.a laenulepingu nr 201411150149 puhul ei ole tegemist tarbijakrediidiga.

Y OÜ saneerimiskavas on küll hageja laen kajastatud, kuid põhjusel, et Y OÜ andis kostja

laenule garantii. Saneerimiskavast ei saa järeldada, et kostja ei võtnud laenu tarbijana.

3.5. Y OÜ, Nordic Hypo AS ja AS Finora Capital vahel 21. novembril 2014 sõlmitud

notariaalse lepingu p-s 2.5 on lepingupooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik

hüpoteegipidaja (AS-i Finora Capital) nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja (AS-i Finora

Capital) ja omaniku (Y OÜ) vahel 21. novembril 2014 sõlmitud laenulepingust nr

201411150149 ning p-s 3.1.1. on ülekande selgitusena märgitud Y OÜ nõude tasumine.

Notariaalse lepinguga on hageja kasuks seatud hüpoteek Y OÜ-le kuuluvale kinnistule Y.

Notariaalses lepingus on vaidlusaluse laenulepingu poolena märgitud Y OÜ. Kohus nõustub

kostjaga, et hüpoteegi seadmisest Y OÜ kinnistule ei saa teha järeldusi tagatava kohutuse kohta.

Hüpoteegiga saab tagada ka kolmanda isiku kohustust. Ka ülekande selgitusest ei saa järeldada,

et kostja võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Asjaolu, et notariaalses

lepingus on vaidlusaluse laenulepingu pooleks märgitud kostja asemel Y OÜ, näitab, et hageja

on professionaalse laenuandjana olnud hooletu ja jätnud märkimata õigesti isiku, kellega ta

laenulepingu sõlmis.

3.6. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja kui laenuandja ei pidanud kontrollima seda, kuidas

on eelnevalt laenu saadud ja refinantseeritud ning menetluses esitatud vastavad tõendid ei oma

asja lahendamisel tähtsust. Hageja kui professionaalse laenuandja kohustus on kanda

laenulepingu sõlmimisel hoolt selle eest, et sõlmitav laenuleping oleks üheselt mõistetav ja et

oleks aru saada, kes on lepingu pooleks ning kas laenusaamise tingimused on täidetud.

3.7. Vastutustundliku laenamise põhimõtte osas leidis maakohus, et tarbijakrediidi osas on

vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt sätestatud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS

§-s 403². Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et

laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust

või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Professionaalsel laenuandjal on

VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja

krediidivõimekust. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale laenu andes kostja

krediidivõimekust hinnanud ja on seega vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

Hageja ei arvestanud kostjale laenu andes tema tegelikke sissetulekuid ja võimalusi laenu tagasi

maksta. Hageja ei küsinud andmeid kostja sissetulekute kohta. Hageja kinnitas 13.novembri

2019.a kohtuistungil, et ei hinnanud kostja maksevõimet. Maakohtule esitatud tõenditest saab

järeldada, et kostja, tema abikaasa W ja Y OÜ ei oleks tegelikkuses suutnud laenu teenindada:

laen 91 000 eurot tuli tagasi maksta ühe aasta jooksul ning igakuine intress oli ca 1500-1600

eurot. Laenulepingu punktis 6.2 oli laenu kaastaotlejaks W. Pärnu Maakohtu 2. mai 2011. a

määrusega kuulutati välja W pankrot. Y OÜ suhtes on algatati saneerimismenetlus, kuid

jõustunud kohtumäärusega saneerimiskava tühistati, sest saneerimiskava ei õnnestunud ellu

viia. Y OÜ kolmveerand aasta kasum oli 220 eurot ja võimekus laenu tagastada ebatõenäoline.

Hageja pidas laenutaotluse rahuldamiseks piisavaks üksnes Y OÜ-le kuuluvat kinnistut.

Alusetud on hageja etteheited kostjale kohustuste täitmisest kõrvale hoidmise kohta samuti selle

2-19-1004

kohta, et kostja on takistanud tagatisvara realiseerimist. Täitemenetlus viidi läbi, kuid kinnistut

ei suudetud täitemenetluses realiseerida.

3.8. Kostja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet või tasaarvestusavaldust.

3.9. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et kostja on jätnud võetud laenukohustuse täitmata ning

seega tuleb temalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 91 000 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja

mõista tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti.

3.10. Hageja

viivisenõude

osas

leidis

maakohus,

et

kui

pooled

on

kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides seadusjärgsest viivisemäärast

kõrgemas intressimääras kokku leppinud, peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Praegusel

juhul nõudis hageja kostjalt viivist 0,114% päevas, s.o 41,61% aastas (0,114% × 365 päeva =

41,61%). VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär oli 2015. a 2. poolaastal ja 2016.

1. poolaastal 8,05% ja alates 01.07.2016 8%. Seega viivisenõue, mille aluseks on viivisemäär

41,61% aastas, ei ole osaliselt põhjendatud. Kostjal tuleb tasuda viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi 20,5% aastas. Kohaldamisele kuuluv intressimäär 20,5% aastas ei ületa

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole seetõttu kostja suhtes ebamõistlik. Perioodi

21.11.2014–16.01.2019 eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 77 533 eurot 25

senti.

3.11. Pooled leppisid laenulepingus kokku ka intressi raha kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1).

Kostja on lepingut sõlmides intressi suurusega nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud

kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud

nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning

kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 15 940 eurot 86 senti. Kostja intressi vähendamise

taotluse jättis maakohus rahuldamata, kuna seadus sellist võimalust ette ei näe.

3.12. Maakohus jättis hageja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-

st 1 lähtudes hagi osalise rahuldamise tõttu 93% ulatuses kostja kanda ning kostja

menetluskulud 7% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kostjalt hageja kasuks

väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 4912 eurot 26 senti. Maakohus leidis, et hagejale

osutatut õigusabiteenuste tunnihind on põhjendatud 130 euro ulatuses (lisandub käibemaks).

Maakohus leidis, et 36,4 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenuste ajakulu on põhjendatud, kuid

23,9 tunni eest tuleb välja mõista tasu tunnihinnaga 130 eurot ning 12,5 tunni eest arvestusega

30 eurot tund (ilma käibemaksuta). Kostjale osutati õigusteenuseid tunnihinnaga 108 eurot,

mida maakohus pidas põhjendatuks. Kostja palus mõista menetluskulud välja koos

käibemaksuga. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud olid 50 eurot riigilõiv

määruskaebuselt ning lepingulise esindaja õigusteenuste kulu 2296 eurot 40 senti. Maakohus

mõistis kostja menetluskulud hagejalt välja 75 ulatuses, s.t, et hagejal tuleb kostjale hüvitada

menetluskulud 164 eurot 25 senti.

Apellatsioonkaebused

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus asendada tema ärinime

kohtulahendis tähemärkidega ning mitte avalikustada hageja registrikoodi ja aadressi. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse 13 466 euro 75 sendi ulatuses, s.o ulatuses, milles maakohus jättis

hageja viivisenõude rahuldamata.

Hageja apellatsioonkaebuse väited on järgmised:

2-19-1004

1) Maakohus on ekslikult järeldanud, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu.

Laenulepingu sõlmimist vahendas laenumaaklerina Ideaalne Teenus OÜ, kelle

seadusliku esindaja Z-lt tuli algatus sõlmida laenuleping hageja ja kostja vahel. Z esitas

hagejale laenutaotluse menetlemiseks vajalikku teabe: Arco Vara ekspertarvamuse Y

kinnistu võimaliku ostu-müügi hinna kohta; Y OÜ bilansi seisuga 15.09.2014; Y OÜ

kasumiaruande seisuga 15.09.2014; Rae 23 Paldiski kinnistu 04.11.2014 üürilepingu;

Paldiski teemaja tulude-kulude prognoosi. Lepingueelsetel läbirääkimistel lepiti kokku

laenu kasutamise sihtotstarve, milleks oli Y OÜ Nordic Hypo AS-st võetud laenu

refinantseerimine. Eelnev viitab üheselt, et kostja ei taotlenud laenu tarbijana, vaid

majandustegevuseks – Y OÜ majandustegevuse finantseerimiseks.

2) Kostja hilisem käitumine ei viita sellele, et kostja oleks käsitlenud laenu

tarbijakrediidina. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks kasutanud saadud laenu muuks

otstarbeks kui Y OÜ poolt võetud laenu refinantseerimiseks. Kostja esitas

tarbijakrediidi vastuväite esmakordselt alles kohtumenetluses, s.o enam kui neli aastat

pärast laenulepingu sõlmimist. Enne kohtumenetlust kostja sellele ei tuginenud.

3) Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe lisamine lepingule oli hageja

majandustegevuses tavapärane protseduur. Hageja tegevuse algusaastatel koostas

süsteem teabelehe laenulepingu põhjal automaatselt ning see lisati kõikidele

laenulepingutele sõltumata sellest, kas laenusaajaks oli füüsiline isik või juriidiline isik.

See oli üldine praktika enamike krediidiandjate puhul, sest võimaldas maandada

võimalikke regulatiivseid ja järelevalve riske, s.h juhuks kui peaks muutuma regulaatori

käsitlus sellest, millist teavet tuleb laenusaajale lepingueelselt avaldada. Krediidiandjate

tegevus reguleeriti seaduse tasandil põhjalikumalt alles 2015. a, mistõttu esines palju

õiguslikku ebakindlust. Eeltoodud käsitlust kinnitab see, et ka Nordic Hypo AS

laenulepingule, milles laenusaajaks oli juriidilise isikuna Y OÜ, on lisatud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Hageja juhtis sellele kohtuistungil maakohtu

tähelepanu, kuid kohus ei ole seda asja lahendamisel arvetanud ega ka põhjendanud,

miks kohus hageja põhjendusega ei nõustu. Seega oli maakohtu poolt järelduste

tegemisel põhjendamatu tugineda Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele.

Lepingu tõlgendamisel ei saa olla aluseks ebaõige tähistus (VÕS § 29 lg 2).

Lepingueelsetest läbirääkimistest ja kostja tegevusest pärast lepingu sõlmimist ning

tegevusala praktikast järeldub, et poolte tahe ei olnud sõlmida tarbijakrediidilepingut,

hageja ei ole kostjat kunagi tarbijana käsitlenud ning tarbijana ei saanud kostjat

asjaolusid arvestades käsitleda ka hagejaga sarnane mõistlik isik.

4) Maakohus leidis otsuses, et laenulepingust ei tulenenud, et refinantseeritavaks

kohustuseks on Nordic Hypo OÜ kohustus kolmanda isiku ees. Maakohus on ajanud

segamini, et praegusel juhul oli refinantseeritavaks Y OÜ kohustus Nordic Hypo AS-i

ees, mitte Nordic Hypo AS-i kohustus kolmanda isiku ees. Olukorras, kus

refinantseeritavas laenusuhtes oli laenusaajaks Y OÜ, ei saanud olla tegemist

tarbijakrediidiga. Ebaselgeks jääb ka see, kuidas sai äriühingule antud laen muutuda

ühtäkki tarbijakrediidiks, sest tarbijakrediidi eeltingimuseks on see, laenusaaja on

tarbija, s.o füüsiline isik.

5) Hagiavalduses tõi hageja esile, et kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandus-

või kutsetegevusega ning tugines seejuures järgmistele tõenditele:

- 21.01.2019 hagiavalduse lisa 1 – laenuleping. Laenulepingu p-i 2.1. kohaselt on laenu

kasutamise sihtotstarbeks Nordic Hypo AS-i laenu refinantseerimine. Laenulepingu p-i

6.1. kohaselt oli laenu tagatiseks Y kinnistu, s.o Y OÜ-le kuuluv kinnistu. Laenulepingu

2-19-1004

p-i 6.3. kohaselt tagas laenu Y OÜ garantiikiri. Laenulepingu üldtingimuste p-is 9.1.

lepiti kokku laenu sihtotstarbelise kasutamise kohustuses.

- 21.01.2019 hagiavalduse lisa 4 – hüpoteegileping. Hüpoteegilepingu p-i 2.2. kohaselt

on refinantseeritavaks võlasuhteks Nordic Hypo AS-i ja Y OÜ vaheline laenuleping (s.o

hüpoteegilepinguga loovutati loovutaja (Nordic Hypo AS) nõuded omaniku (Y OÜ)

vastu hüpoteegipidajale (hagejale). Hüpoteegilepingu p-i 3.1.1. toimub laenu

väljamaksmine Nordic Hypo AS arvele selgitusega: „Y OÜ nõude tasumine.

- 05.11.2019 menetlusdokumendi lisad 1-2 – äriregistri väljavõte Y OÜ kohta, väljavõte

Sõru puhkeküla veebilehelt. Hüpoteegiga koormatud Y kinnistu on sihtotstarbelt ärimaa

ning seal asub Sõru puhkeküla, mille pidajaks on Y OÜ ning mille juhtorgani liikmeks

ja ainuosanikuks on ühtlasi kostja.

- 11.12.2019 hageja menetlusdokumendi lisa 2 – Z 14.10.2014 e-kiri. E-kirjale on lisatud

Arco Vara – Pärnu esinduse ekspertarvamus „Hiiumaal Emmaste vallas Pärna külas

asuva Y nimelise kinnistu võimaliku ostu-müügihinna kohta“. Ekspertarvamuse

tellijaks on Y OÜ (vt ekspertarvamuse p 1). E-kiri tõendab, et kostja või tema abikaasa

on esitanud OÜ-le Ideaalne Teenus informatsiooni tagatisvara kohta, et see edastada

laenu taotlemiseks hagejale. Tagatisvara kuulub Y OÜ-le. Samuti on ekspertarvamuse

tellija Y OÜ, mis kinnitab, et laen on võetud seoses majandustegevusega, s.o Y OÜ

huvides.

- 11.12.2019 hageja menetlusdokumendi lisa 3 – Z 18.11.2014 e-kiri, millega on

edastatud kostja abikaasa W sama kuupäeva kandev e-kiri teemareaga „Y“ ning mille

manusena on lisatud: a. Y OÜ bilanss seisuga 15.09.2014;

- b. Y OÜ poolt tellitud ekspertarvamus; c. Y OÜ kasumiaruanne seisuga 15.09.2014; d.

Rae 23 Paldiski kinnistu 04.11.2014 üürileping; e. Paldiski Teemaja tulude kulude

prognoos. E-kiri tõendab, et kostja abikaasa on laenu kaastaotlejana esitanud hagejale

edastamiseks informatsiooni seoses Y OÜ majandustegevusega, sh seoses uue ettevõtte

käivitamisega Paldiskis. See kinnitab, et laen on võetud seoses Y OÜ

majandustegevusega ehk Y OÜ huvides.

Kui laenulepingu näol oleks olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga, ei oleks olnud

vajadust esitada Y OÜ majandustegevust puudutavaid dokumente.

6) Maakohus on väljunud vaidluse esemest leides, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja tugines vastutustundliku laenamise

põhimõtte

väidetavale

rikkumisele

kohtumenetluses

üksnes

vastuväitena

intressinõudele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine võib

teoreetiliselt olla aluseks kahju nõude esitamisel, kuid selle kohustuse rikkumisele

tuginevalt ei ole võimalik nõuda vastuväitena intressi- või muude kõrvalnõuete

vähendamist. Sellele juhtis tähelepanu ka maakohus, viitega asjakohasele Riigikohtu

praktikale. Samas aga asus maakohus kostja sellekohast vastuväidet lahendama. Kostja

ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele tuginevalt vastuhagi ega ka

tasaarvestusavaldust esitanud, mistõttu väljus maakohus asja lahendamisel vaidluse

esemest. Praegusel juhul ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

küsimust tekkida, kuna kostja sõlmis laenulepingu seoses oma majandus- ja

kutsetegevusega, mitte tarbijana.

7) Hageja ei nõustu ka maakohtu poolt menetluskulude kindlaksmääramisega osas, milles

maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja tunnihind 190 eurot ei ole põhjendatud.

Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja ajakulu hulka

arvanud kohtuistungil osalemise ajakulu. Ka lepingulise esindaja tunnitasu on

2-19-1004

maakohus vähendanud põhjendamatult suures ulatuses. Maakohtu viidatud Riigikohtu

praktika pärineb viie aasta tagusest ajast. Hilisema Riigikohtu praktika kohaselt on

lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks peetud ka 200 eurot (ilma käibemaksuta).

Esindaja tegelik tunnihind oli keskmiselt 259 eurot 70 senti. Hagejat esindanud

advokaadi tunnihind oli 190 eurot 12 tunni osas, 160 eurot 13,5 tunni osas, s.o

keskmiselt oli advokaadi tunnihind 170 eurot. Maakohus on leidnud, et hagejat

esindanud lepinguliste esindajate keskmiseks kohtu poolt põhjendatuks peetud

tunnihinnaks on kujunenud 95,65 eurot, mis on pea kaks korda väiksem kui

kohtupraktikas põhjendatuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu. Maakohtul puudus

õiguslik alus tunnitasu vähendamiseks, seega tuleb kostjalt välja mõista kogu

lepingulise esindaja menetluskulu. Samuti riigilõiv 1800 eurot. Seega kokku 6615 eurot.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada maakohtu otsuse

resolutsiooni p-i e osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja intressi ja viivise, samuti

menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Kostja palus teha tühistatud osas uue

otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja intress 136 eurot 50 senti ning viivis 23 099

eurot ajavahemiku 21.11.2015–16.01.2019 eest. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi

kanda või alternatiivselt jagada menetluskulud vastavalt rahuldatud nõuete proportsioonile.

Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja menetlusabi taotluse, paludes vabastada teda

apellatsioonkaebuselt 1200 euro suuruse riigilõivu tasumisest.

Kostja apellatsioonkaebuse väited on järgmised:

1) Kostja ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega maakohus on hageja intressinõude

tervikuna rahuldanud ning mõistnud kostjalt välja intressi 15 940 eurot 86 senti, mis on

arvestatud laenu põhisummalt 91 000 eurolt ajavahemiku 21.11.2014–30.11.2015 eest.

Maakohus on seda tehes jätnud kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud

põhimõtte. Laenuandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijakrediidilepingu

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise tulemusena veendunud, et tarbija

on krediidivõimeline. Kui laenuandja seda kohustust rikub, kuulub kohaldamisele VÕS

§ 4034 lg 7. Sellisel juhul tuleb tarbijakrediidilepingu intressimääraks lugeda VÕS § 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled sõlmisid

tarbijakrediidilepingu ning laenuandja rikkus VÕS § 4034 lg-t 6, kuid jättis VÕS § 4034

lg 7 kohaldamata.

2) Maakohus leidis, et kostja ei ole esitanud vastuhagi ega tasaarvestusavaldust ning

seadus ei võimalda intressi vähendada. VÕS § 4034 lg 7 kohaldamiseks ei ole vaja

vastuhagi ega kahjunõuet esitada. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui krediidiandja

rikub VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, siis on krediidileping juhul, kui selles

kokkulepitud intress ületab VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäära, intressikokkulepe

seaduses sätestatud määra ületavas osas tühine. VÕS § 94 lg.1 intressimäär oli laenu

andmise ajal 21.11.2014.a. 0,15% ja 1-aastase laenuperioodi eest tasumisele kuuluv

intress on seega 136 eurot 50 senti. Maakohtu välja mõistetud intress ületab seda 15804

euro 36 sendi võrra.

3) Maakohus rikkus viivisenõuet lahendades ja viivist vähendades ning viivist välja 20,5%

aastas välja mõistes jätnud tähelepanuta ja lahendamata kostja 10. detsembri 2019. a

menetlusdokumendis esitatud väited laenulepingu p-s 4 sisalduva viivisekokkuleppe kui

tühise

tüüptingimuse

kohta.

Kostja

taotles

lepingu

punktis

sisalduva

viivisekokkuleppe lugemist tühiseks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p-i 5 alusel ning selle

kohaldamata jätmist. Riigikohus on selgitanud, et viivisekokkulepe tarbijaga, mis ületab

2-19-1004

seadusjärgset viivisemäära (lepingu sõlmimise ajal 20.11.2014 8,15% aastas) enam kui

kolmekordselt (24,45%), toob kaasa viivisekokkuleppe eeldusliku tühisuse ja

võlausaldajal on sel juhul õigus nõuda kostjalt viivist seadusjärgses määras. Vastavalt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viiviste seadusjärgsele määrale võis hageja

nõuda kostjalt ajavahemiku 21.11.2015-16.01.2019 eest viivist 23 099 eurot 1 senti.

Seega on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivist välja 54434 eurot 24

senti rohkem, kui seda lubab VÕS § 113 lg 1 teine lause. Kohus ei saa kohaldada VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud intressimäära ja lugeda viivised võrdseks

intressiga, kui kohus kohaldab § 4034 lg 7 esimest lauset, leides sellega, et

intressikokkulepe on tühine § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu. Kui

intressikokkulepe on tühine, siis ei saa selle alusel määrata ka viivist.

4) Kui ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsiooni, siis on kohtud rahuldanud hagis

esitatud nõuded 114 828 euro 1 sendi ulatuses, mis on 57,84% hagis esitatud nõuete

summast. Seega tuleb sel juhul muuta ka menetluskulude jaotust, jättes 58% hageja

menetluskuludest kostja kanda ning 42% kostja menetluskuludest hageja kanda.

5) Arvestades menetluskulude suhtarvu suhtelist võrdsust oleks õiglane jagada

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi kohaselt, jättes need poolte endi

kanda.

Vastustajate seisukohad

6. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta

selle rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda.

7. Kostja esitas koos lõplike seisukohtadega uued tõendid, milleks on 25. juuni 2021. a

enampakkumise akt ja vara müügist saadud tulemi jaotuskava (09.07.2021) ning 9. augusti

2021. a täitemenetluse lõpetamise otsus. Esitatud dokumendid tõendavad, et hageja põhinõue

ning ka apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad kõrvalnõuded on tsiviilasja menetluse ajal

tagatise arvelt osaliselt täidetud ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaid kõrvalnõudeid tuleb

vähendada mitte ainult kostja apellatsioonikaebuses vaidlustatud ulatuses, vaid ka summa

võrra, milles need on nüüd tagatise arvelt täidetud.

25.06.2021.a. lõppenud enampakkumisel müüdi sissenõudja (hageja) nõude täitmiseks

algatatud täiteasjas 176/2015/1990 toimunud enampakkumisel hüpoteegiga koormatud kinnistu

Y hinnaga 103900 eurot. Sissenõude aluseks ehk täitedokumendiks oli Tallinna notar Jaan

Hargi poolt 21.11.2014 koostatud ja tõestatud notariaalakt „Hüpoteekide loovutamise-,

hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise- ja asjaõigusleping, notarikonto kasutamise

avaldus“ nr 3071. Seega müüdi vara hüpoteegiga tagatud, laenulepingust nr 201411150149

tulenevate kostja kohustuste täitmiseks. Täitemenetlusega oli liitunud ka teisi sissenõudjaid,

kuid kuna nende nõuded ei olnud tagatud hüpoteegiga ja selle tõttu nad vastavalt vara

jaotuskavale lõpuks müügitulemusest midagi ei saanud, siis nendel nõuetel pole asja

lahendamise seisukohalt tähtsust. Täitemenetluse tulemusena rahuldati osaliselt hageja samad

rahalised nõuded, mis olid esitatud kostja vastu tsiviilasjas 2-19-1004. Hageja sai neid

paralleelselt tsiviilasjaga nõuda 21.11.2014.a. hüpoteekide loovutamise kokkuleppe alusel talle

üleantudhüpoteekide sundtäitmisel, kuna lepingus oli kokku lepitud allumine kohesele

sundtäitmisele.

2-19-1004

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja

põhinõude 91 000 eurot ja tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti, intressi 136 eurot

50 senti ja viivise 23 099 eurot 1 sent. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise 54 434 eurot 24

senti ja intressi 15 804 eurot 36 senti. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis välja mõistmata viivise 67 900 eurot 99 senti. Hageja apellatsioonkaebus tuleb selles osas

jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostja vaidlustas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja intressi 15 804 eurot 36 senti.

Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu

otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis intressi välja 8514 eurot 92 senti ületavas

osas. Menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb jätta poolte endi kanda.

9. Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka

apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel.

-

20.11.2014 allkirjastasid pooled laenulepingu nr 201411150149 ja kostja sai hagejalt

laenu 91 000 eurot (I kd lk 6-23).

-

Laenulepingu kohaselt oli laenu kasutamise eesmärgiks refinantseerida Nordic Hypo

OÜ laenu Y OÜ-le.

-

Y OÜ, Nordic Hypo OÜ ja OÜ Finora Capital vahel 21.11.2014 sõlmitud

hüpoteegilepingu p-i 3.1.1. alusel toimus laenu väljamaksmine Nordic Hypo OÜ arvele

selgitusega: „Y OÜ nõude tasumine.“ Hageja maksis vastavalt sellele laenusumma

Nordic Hypo OÜ-le.

-

Kostja on alates osaühingu asutamisest 1998. aastal olnud osaühingu ainuosanik ja

juhatuse liige.

-

Laenu tagatiseks on seatud Y OÜ-le kuuluvale kinnistule asukohaga XXX (registriosa

nr XXXXXX) hüpoteek hageja kasuks. Y OÜ on andnud garantiikirja kostja

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks.

-

Kostja laenu kokkulepitud ajaks, s.o 20.11.2015 ei tagastanud. Ei kostja ega Y OÜ ole

kinnistul asuvaid hooneid kindlustanud, mistõttu on tagatisvara säilimise huvides hageja

need ise kindlustanud.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja sõlmis 2014. a novembris laenulepingu tarbijana.

VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu

(20.11.2014 seisuga kehtinud redaktsioonis). Tarbija aga on VÕS § 1 lg 5 järgi füüsiline isik,

kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Alates

13. juunist 2014 kehtiva VÕS § 1 lg 6 redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse

tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Kui

füüsiline isik teeb tehingu äriühingu huvides, mille juhatuse liige ja põhiline osanik ta on,

seondub tehing füüsilise isiku majandus- ja kutsetegevusega ning teda ei saa pidada tarbijaks

(Riigikohtu 1. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 13).

10.1. Vastustaja on kostjana kohtu ette toonud asjaolud, et Nordic Hypo OÜ laen ei olnud

seotud Y OÜ majandustegevusega, vaid see oli võetud X kui eraisiku võlakohustuse täitmiseks

sõlmitud krediidilepingute jadas. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja vastuväide asjakohane.

Sisuliselt väidab kostja, et Y OÜ kohustus oli tegelikult „kostja kohustus“ ning samastab sellega

osaühingu ja tema omaniku. Äriseadustiku (ÄS) § 135 lg 2 järgi ei vastuta osanik osaühingu

kohustuste eest ega vastupidi. Y OÜ kohustus Nordic Hypo OÜ ees oli osaühingu bilansis ning

selle eest vastutas üksnes osaühing. Isegi kui Y OÜ ja kostja vahel oli kokkulepe, et kui kostja

2-19-1004

tasub osaühingul lasuva kohustuse, loobub osaühing omakorda nõudest kostja vastu, ei

tähendaks see, et kostja ei kasutanud hagejalt saadavat laenu osaühingu huvides.

10.2. Et kostja kasutas hageja antud laenu täielikult Y OÜ huvides, laen maksti välja Y OÜ

kohustuse täitmiseks kolmandale isikule Nordic Hypo OÜ ning kostja oli osaühingu ainuosanik

ja ainus juhatuse liige, on krediidileping sõlmitud kostja majandus- ja kutsetegevuses ning

kostjat ei saa pidada tarbijaks VÕS § 1 lg 5 mõttes.

10.3. Et kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, ei kuulu kohaldamisele VÕS § 415 lg 1

sätestatud piirang tarbijakrediidilepingute viivisemäärale. Hageja nõuab kostjalt viivist perioodi

21.11.2014 – 16.01.2019 eest. Hageja on arvestanud viivist lepingust tuleneva viivisemääraga

0,114% päevas ja arvestuslik viivis kokku on 119 392 eurot, millest hageja soovib saada

sissenõutavaks muutunud viivist üksnes põhivõla ulatuses. VÕS § 113 lg 1 alusel on hageja

viivisenõue põhjendatud ning hageja oleks kohustatud tasuma viivist kokku 91 000 eurot.

11. Et kostja ei sõlminud laenulepingut tarbijana, ei ole asjakohased kostja etteheited, et

maakohus on seda tehes jätnud kohaldamata VÕS § 4034 lg 7 esimeses lauses sätestatud

põhimõtte. Asjakohane ei ole ka maakohtu analüüs, milles maakohus tuvastas vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise hageja tegevuses. Et tarbijakrediidisätted ei kohaldu, ei kohaldu

ka VÕS § 403², mis sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte tarbijakrediidilepingutes.

Vaidluse lahendamisel ei olnud kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

kohta asjassepuutuvad.

12. Kostja tõi 29. septembril 2021 esitatud menetlusdokumendis apellatsioonimenetluses uue

asjaoluna esile, et hageja laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks on täitemenetluses

müüdud Y OÜ-le kuuluv kinnistu ning tulemist on hagejale üle antud 99 018 eurot 44 senti,

mille arvel on rahuldatud täies ulatuses hageja põhinõue 91 000 eurot ning 8018 euro 44 sendi

ulatuses kõrvalnõudeid. Väite tõendamiseks esitas kostja 25.06.2021 enampakkumise akti,

09.07.2021 vara müügist saadud tulemi jaotuskava ning 09.08.2021 täitemenetluse lõpetamise

otsuse. Hageja võttis TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks, et ta sai tagatise müügist 99 018 eurot 44

senti, kuid hagist ta ei loobunud, sest ebaselge oli rahalise kohustuse täitmise järjekord (VÕS §

88).

12.1. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et täitemenetluse tulemi arvel on rahuldatud

täies ulatuses hageja põhinõue 91 000 eurot ning 8018 eurot 44 sendi ulatuses kõrvalnõudeid.

VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja

intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks

muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või

võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks erinevat järjekorda. Et kostja

ei ole esile toonud, et hageja oleks andnud nõusoleku üldreeglist erineva järjekorra

määramiseks, ei ole täitmine toimunud esmalt põhikohustuse katteks. Võla tasumisega seotud

kulud VÕS § 88 lg 8 mõttes olid tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti ja viivis

91 000 eurot. Tulemi müügist saadust ülejäänud 7425 eurot 94 senti tuleb arvestada intressi

(15 940 eurot 86 senti) katteks, seega on tasumata intressi osa 7425 eurot 94 senti. Kohustused,

mille katteks täitemenetluses üle antud raha on arvestatud, on lõppenud täitmisega VÕS § 186

p 1 järgi.

12.2. Et hageja viivisenõue on täitemenetluses täies ulatuses rahuldatud, on see lõppenud

kohase täitmisega. Hageja apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata ja kostja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kostja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt

rahuldamisele intressi nõude osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus

mõistis kostjalt välja intressi 15 804 eurot 36 senti. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

2-19-1004

maakohus mõistis intressi välja 8514 eurot 92 senti ületavas osas. Ülejäänud osas on intressi

nõu lõppenud kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 järgi.

12.3. Kohase täitmisega VÕS § 186 p 1 järgi lõppesid muuhulgas nõuded, mille osas maakohtu

otsust ei vaidlustatud – tagatisvara kindlustamise kulu 592 eurot 50 senti ja viivis 23 099 eurot

1 sent. Et need kohustused täideti pärast maakohtu otsuse jõustumist, saab kostja maakohtu

otsuse täitmisel vastavas osas esitada sundtäitmise lubamatuse vastuväite täitemenetluse

seaduse § 221 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p

10).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kolleegium jätab TsMS § 163 lg 1 koosmõjus § 162 lg 4 apellatsioonimenetluse kulu poolte

endi kanda. Kolleegium jättis küll hageja apellatsioonikaebuse täielikult rahuldamata ja

rahuldas kostja apellatsioonikaebuse osaliselt, kuid seda seetõttu, et kostja võla katteks

realiseeriti apellatsioonimenetluse ajal kostja ainuomandis oleva ettevõtte kinnistut koormav

hüpoteek. Seetõttu oleks TsMS § 162 lg 4 mõttega vastuolus jätta osa kostja

apellatsioonimenetluse kulusid hageja kanda. Menetluskulude jaotus maakohtus tuleb jätta

muutmata.

13.1. Põhjendatud on hageja väide, et kohus on jätnud arvestamata lepingulise esindaja kulu

seoses kohtuistungil osalemisega. Hageja on istungil osalemise kulu palunud välja mõista 23.

jaanuari 2020. a kohtuistungil. Kohtuistungi kestus oli 1 tund ja 38 minutit ehk 1,63 tundi.

Seega tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista hageja menetluskulu 1,63 × 130 = 212 eurot 33

senti. Kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele maakohtu menetluskulu 5124 eurot 59 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt