2-19-18294/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18294

Kohtuasi

Riigi Kinnisvara AS-i hagi X ja Y vastu eluruumi

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Riigi Kinnisvara apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Riigi Kinnisvara AS (registrikood

10788733), esindaja Kaido Tori

Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II (vastustaja II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja Hannes Kink

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 19.03.2021 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Riigi Kinnisvara AS-i kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-19-18294

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Riigi Kinnisvara AS (hageja) esitas 21.11.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse X

(kostja I), Y (kostja II) ja C vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

2. Harju Maakohtu 11.02.2020 määrusega jäeti hagi C vastu läbi vaatamata.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Politseiamet (üürileandja) ja kostja I (üürnik)

02.07.2002 tööandja eluruumi üürilepingu Tallinnas, Järve 31-12 asuva eluruumi

kasutamiseks. Hageja kanti eluruumi omanikuna kinnisturegistrisse 26.01.2011,

mistõttu läksid hagejale üle üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused.

Kostja I teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA) lõppes 31.01.2014. Kuna

üürileping kehtis kuni üürniku ja üürileandja vahelise töösuhte lõppemiseni, siis muutus

üürileping pärast kostja I ja PPA vahelise teenistussuhte lõppemist tähtajatuks.

4. Hageja edastas 21.08.2014 kostjale I üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse, milles

luges üürilepingu üles öelduks alates 01.12.2014 ning palus eluruumi tähtajaks

vabastada ja hagejale üle anda. Kostja I keeldus eluruumi vabastamisest.

5. Hageja soovib, et kohus mõistaks eluruumi välja kostjate valdusest hageja valdusse ja

palub eluruumi vabatahtlikul mittetagastamisel määrata otsuse täitmise viisiks kostjate

väljatõstmine eluruumist teist eluruumi vastu andmata koos neile kuuluva varaga

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui kostjad ei täida eluruumi valduse

üleandmise kohustust järgmisel päeval arvates kohtuotsuse jõustumisest.

6. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja I suhtes on täitmata

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 15 lg-s 4 ja elamuseaduse (ES) § 60 lg-s 4 nimetatud

eeldused ning hagejal puudus kohustus kostjaga I üürilepingut lõpetades teise eluruumi

vastu andmiseks. Kostja I ei kasutanud kõnealust eluruumi enne 01.07.2002. Kostja I ei

olnud seisuga 01.07.2002 töötanud/olnud teenistuses talle eluruumi andnud tööandja

PPA juures 10 aastat. Kostja I poolt miilitsaorganites töötatud aega ei saa käsitleda sama

tööandja ehk PPA-s töötamise või teenistuses olemisena, kuivõrd PPA ei ole ENSV

miilitsa õigusjärglane. VÕSRS § 15 lg 4 kontekstis omab tähtsust ES § 60 lg 4

kriteeriumite täitumine 01.07.2002 seisuga, mitte pärast 01.07.2002. Riigikohtu

lahendis nr 3-2-1-105-11 viidatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad,

kuivõrd antud kaasuse õiguslik raamistik ning asjaolud erinevad käesolevast kaasusest.

7. Üürilepingu punktid 2.5, 7.1.6, 10.7.1, 10.7.3 ja 10.7.5 viitavad eksitavalt alates

01.07.2002 kehtetuks tunnistatud ES-i regulatsioonile. Üürilepingu sõlmimisel,

täitmisel ja tõlgendamisel ei saa aluseks võtta juba üürilepingu sõlmimise hetkel

kehtetuid õigusakte ja nendes sisalduvaid põhimõtteid, millele eksitavalt on viidatud

(kasutati alates 01.07.2002 aegunud lepingupõhja) ning üürilepingus viidatud

kehtetutest õigusaktidest ja sellel baseeruvast ekslikust loetelust ei saa mõistlikkuse

ning hea usu põhimõtet arvestades tuletada pooltele mistahes õigusi või kohustusi.

Poolte tahteks ei olnud kostjaga I sõlmida nn eksklusiivset eranditele tuginevat lepingut,

vaid ES-i sätteid käsitleti ekslikult.

2-19-18294

Kostjate vastuväited

8. Kostjad ei tunnista hagi ning vaidlevad sellele täies ulatuses vastu. Menetlus tuleb

lõpetada kostja II osas, kuivõrd kostja II ei ole üürilepingu pool ning ei oma automaatset

kasutusõigust vaidlusaluse korteri suhtes.

9. Kostja I puhul on tegemist VÕSRS § 15 lg-le 4 vastava õigustatud isikuga, mistõttu on

hagejal üürilepingut lõpetades teise eluruumi vastu andmise kohustus. Kostja I kasutas

PPA (tööandja) eluruumi enne 1. juulit 2002 (VÕSRS § 15 lg 4) ning tal on staaž

politseiasutuses üle 10 aasta (üürilepingu p. 10.7.1 ja ES § 60 lg 4 p 1) ning samuti on

ta koondatud (üürilepingu p. 10.7.5 ja ES § 60 lg 4 p 5).

10. Kostja I kasutas PPA eluruumi perioodil 10.03.1998 kuni 30.06.2002, s.o ajal, mil ta

töötas Paikuse politseikoolis kuigi tegemist ei olnud vaidlusealuse eluruumiga. Kostja I

vabastati Politsei peadirektori 19.06.2002 käskkirjaga 30.06.2002 Politseikooli

õppeainete talituse komissari ametikohalt Paikuse Politseikoolis ja nimetati sama

käskkirjaga alates 01.07.2002 Politseiameti kriminaalosakonna jälitustalituse komissari

ametikohale. Muuhulgas määras Politseipeadirektor sama käskkirjaga kostjale I teises

paikkonnas ametikohale nimetamisega hüvitust ühe kuu ametipalga ulatuses. Seega ei

olnud tegemist tavapärase poolte kokkuleppega, vaid teenistussuhte sisese

ümberpaigutamisega. Üürilepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja I töötanud

politseiametniku ametikohtadel kokku 13 aastat ja 22 päeva. Kostja I vabastati politsei

teenistusest koondamise tõttu.

11. Üürilepingu tingimuste puhul ei ole tegemist viitega seadusesättele, vaid lepingu teksti

integreeritud tingimustega, mis kehtivad lepingu osana iseseisvalt just sellises

sõnastuses nagu nad kirja pandud on. Üürilepingu p 10.7 on erinorm, mis sätestab

erisuse p-s 10.6 toodud regulatsiooni suhtes. Lepingu sõlmimise hetkel 02.07.2002 ES

§ 60 enam ei kehtinud, mistõttu kõnealune säte ei muutunud kehtetuks mitte üürilepingu

kehtivuse ajal, vaid lepingus osutati juba kehtivuse kaotanud seadusesättele. VÕS § 24

kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv.

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Harju Maakohtu 19.03.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus jättis rahuldamata kostja II taotluse tema suhtes menetluse

lõpetamiseks.

13. Kostja II taotlus tema suhtes menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja II

ei ole esile toonud, et ta ei valda vaidlusalust eluruumi, seega on hagi õigesti suunatud

kostja II vastu ning ta on käesolevas asjas menetlusosaline (RKTKo nr 3-2-1-34-10).

14. Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle:

• 02.07.2002 sõlmisid Politseiamet ja kostja I üürilepingu ametikorteri aadressiga

Järve 31-12, Tallinn kasutamiseks (tl 11-13);

• alates 26.01.2011 on viidatud korter hageja omandis (tl 16);

• kostja I töötas 10.03.1998 - 30.06.2002 Politseikoolis politseiametnikuna ja

01.07.2002 - 31.01.2014 Politseiametis ja erinevates politseiprefektuurides

ametniku ja politseiametnikuna;

• kostja I teenistussuhe PPA-ga lõppes 31.01.2014 koondamise tõttu;

• 21.08.2014 esitas hageja kostjale I üürilepingu ülesütlemise avalduse (tl 18-19);

• kostja I hageja ülesütlemisavaldust üürivaidlusi lahendavas organis ei vaidlustanud.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt eluruumi tagastamist.

16. VÕSRS § 15 lg 4 järgi ei või isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud

eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest

eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg-s 4 on sätestatud,

2-19-18294

et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu

andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures

vähemalt kümme aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või

organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude

koondamisega.

17. Kuivõrd kostja I kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002, on täidetud üks VÕSRS §

15 lg-s 4 märgitud eeldustest. Kostja asus 10.03.1998 Politseikooli kui Politseiameti

haldusalas olevasse õppeasutusse tööle politseiametnikuna ja üüris politseiameti

haldusalas olevalt tööandjalt tööandja eluruumi 30.03.1998 - 30.06.2002 (tl 74). Kuna

Politsei peadirektor vabastas 19.06.2002 käskkirjaga kostja I seniselt ametikohalt ja

nimetas sama käskkirjaga uuele ametikohale (tl 76), oli kostja I tööandjaks ka enne

01.07.2002 Politseiamet. Uus üürileping sõlmiti Politseiameti ja kostja I vahel

02.07.2002 ametikorteri, aadressiga Järve 31-12, Tallinn kasutamiseks. Seega oli kostja

I üürisuhtes politseiameti haldusalas oleva tööandjaga ning Politseiametiga nii enne kui

pärast 01.07.2002. VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks ei ole oluline, et tegemist oleks ühe

ja sama eluruumiga, vaid oluline on sama tööandja antud eluruumi kasutamise kestvus

(RKTKo nr 3-2-1-105-11). Kostja I on isikuks, kes kasutas enne 01.07.2002 sama

tööandja eluruumi. Kaitseväe tegevteenistus ning politseiteenistus on piisavalt sarnased,

et kohaldada Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-105-11 väljendatud seisukohti.

18. Kontrollides kostja I töötamise aega, tuleb arvestada ka aega, mil kostja I töötas Rapla

linnas miilitsana. Kuna kostja I töötas miilitsana alates 18.09.1978, siis vastab kostja I

ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud nõuetele (tl 17, 101, RKTKo nr 3-2-1-34-10 toodud

seisukohad).

19. Igal juhul on kostja I väljatõstmine tööandja eluruumist teist eluruumi vastu andmata

välistatud üürilepingu punktidest 10.7.1 ja 10.7.5 tulenevalt. Üürilepingu p-i 10.7

kohaselt ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas

isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või

isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni

likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude koondamisega (tl 13).

20. Kostja I vabastati PPA-st 31.01.2014 koondamise tõttu, tema politseiteenistuses oldud

aeg oli 31.01.2014 seisuga 13 aastat ja 22 päeva (tl 101). Seega vastab kostja I

üürilepingu punktide 10.7.1 ja 10.7.5 tingimustele. Üürilepingu p-s 10.7 ei ole viidet

kehtivale seadusesättele, vaid konkreetsed ja selged lepingutingimused, mis kehtivad

sellises sõnastuses, nagu nad sinna kirja on pandud. Lepingut tuleb vastavalt VÕS § 29

lg-le 4 tõlgendada selliselt, et iseseisva punktina on p 10.7 erinorm, mis sätestab erisuse

p-s 10.6 toodud regulatsiooni suhtes, st kui p-s 10.6 on antud üldnorm, milles sätestatud

eeldustel üürnikule teist elamispinda anda ei tule, siis p-s 10.7 antakse välistavad

asjaolud, mille esinemisel eelmist punkti ei kohaldata.

21. Kostja I kasutas tööandja eluruumi ja oli selle kasutusõiguse saamisel teadlik, et kui ta

töötab politseiametnikuna vähemalt kümme aastat, on talle tagatud eluruumi kasutamise

õigus seni, kuni ta seda vajab, ja teda ei saa üürileandja algatusel välja tõsta ilma teist

eluruumi vastu andmata (vt ka RKTKo nr 3-2-1-34-10, p 10).

22. Hageja võib kostjaga I sõlmitud üürilepingu korraliselt üles öelda ja kostjaid saab

tööandja eluruumist välja tõsta, kuid üksnes teist eluruumi vastu andes. Teise eluruumi

vastu andmine ei tähenda eluruumi omandisse andmist vaid selle hariliku hinnaga

üürimise võimaldamist kostjale.

2-19-18294

Apellatsioonkaebus

23. Hageja esitas 15.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse

osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada

ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

24. VÕS § 15 lg 4 ja ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud eeldusi kostja I puhul ei esine.

25. VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamiseks on tähtis, et tegemist oleks ühe ja sama eluruumiga.

Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-1-105-11 ei ole VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamisel

käesolevas asjas asjakohased, kuna Riigikohtu lahendis käsitletud kaasuse õiguslik

raamistik ja asjaolud erinevad oluliselt käesolevast kaasusest.

26. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja poolt miilitsaorganites töötatud aega tuleks

arvestada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud aja hulka. Pelgalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-

34-10 sisalduvate asjaolude põhjal ei saa teha põhjendatud järeldusi käesolevas

kohtuasjas. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-84-11 p-s 13 viidanud, et VÕSRS § 15 lg-

s 4 ja ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud ajaline kriteerium peab olema täidetud (ehk siis sama

tööandaja juures töötatud aeg tuleb tuvastada) seisuga 01.07.2002, 10 aastane reaalne

töötamise aeg peab olema isikul täitunud talle eluruumi andnud tööandja juures.

27. Kohus tõlgendas üürilepingut ebaõigesti ning jõudis väärale järeldusele, et kostja I

väljatõstmise ilma teist eluruumi vastu andmata, välistab lepingu punktides 10.7.1 ja

10.7.5 kokkulepitu. Poolte tahe oli suunatud üürilepingu lõpetamist puudutava osas

õigusaktides sätestatud regulatsiooni järgimisele, mitte erikokkuleppe sõlmimisele.

Enne VÕS-i jõustumist koostatud lepinguvorm ei lähtunud seaduse dispositiivsuse

põhimõttest, vaid seaduses sätestatud regulatsiooni imperatiivsusest. Üürilepingu p 10.7

ei kehti erinormina p-i 10.6 suhtes. Lepingu punkt p 10.7 ja selle alapunktid tsiteerivad

sõna-sõnalt enne 01.07.2002 kehtinud ES §-s 60 sisalduvaid aluseid (st üürilepingu p

10.6 mõistes n-ö ainsaid erandeid), mis kohustasid üürileandjat lepingu lõppemisel

üürnikule teist eluruumi vastu andma. Järelikult oli erisättena vaadeldav lepingu p 10.6

(mis sätestas seadusel põhineva nn aisa erandi kriteeriumi), mitte aga lepingu 10.7, mis

taolise erandi sisu täpsemalt avas.

Vastustaja seisukoht

28. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg

1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

30. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud, see on osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Osas, milles maakohus jättis kostja II suhtes menetluse

lõpetamata, ei ole edasi kaevatud ja selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.

31. Käesolevas asjas pole vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle ja

ringkonnakohus saab neist alusel lähtuda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

tuvastatud asjaolude alusel andnud hageja nõudele kohase õigusliku hinnangu.

Ringkonnakohtul pole põhjust jõuda teistsugusele järeldusele.

2-19-18294

32. VÕSRS § 15 lg 4 järgi ei või isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud

eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest

eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. ES § 60 lg-s 4 on sätestatud,

et üürilepingu lõppemisel ei saa tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu

andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud neile eluruumi andnud tööandja juures

vähemalt kümme aastat ja/või isikuid, kes on vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või

organisatsiooni likvideerimisega või töötajate arvu vähendamise või koosseisude

koondamisega.

33. Maakohus jõudis põhjendatud järeldusele, et kostja I kasutas tööandja eluruumi enne

01.07.2002, ning täidetud oli ka üks ES § 60 lg-s 4 sätestatud tingimus.

34. Maakohus on õigesti tuginenud VÕSRS § 15 lg 4 kohaldamisel Riigikohtu lahendile

nr 3-2-1-105-11, milles Riigikohus on selgitanud järgmist: „VÕSRS § 15 lg 4

rakendumiseks ei pidanud 1. juuli 2002 seisuga olema pooltel kehtivat tööandja

eluruumi üürilepingut. Üürileandja ülesütlemisõiguse piiramiseks piisab, kui isik

kasutas enne viidatud kuupäeva tööandja eluruumi. Samuti ei pidanud pooltel olema

vahetult enne 1. juulit 2002 või sel kuupäeval ja/või pärast seda kuupäeva kehtivat

töösuhet, vaid piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ühele ES § 60 lg-s 4

sätestatud tingimustest.“

35. Maakohus ei ole asunud seisukohale, et politseiametnikku ei või erinevalt

kaadrikaitseväelasest üle viia teisele alatisele teenistuskohale ilma tema nõusolekuta.

Vastupidi, maakohus on sõnaselgelt märkinud, et mõlemas institutsioonis on võimalik

teenistujat ilma nõusolekuta ümber paigutada ning et kaitseväe tegevteenistus ning

politseiteenistus on piisavalt sarnased, et kohaldada lahendis nr 3-2-1-105-11

väljendatud seisukohti ka käesolevas asjas.

36. Maakohus leidis ka põhjendatult, et hageja poolt miilitsaorganites töötatud aega tuleks

arvestada ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud aja hulka tuginedes seejuures Riigikohtu lahendis

nr 3-2-1-34-10 väljendatud põhimõtetele.

37. Asjakohane ei ole hageja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-84-11 p-le 13. Nimetatud

lahendis andis Riigikohus hinnangu üksnes sellele, kas ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel

tuleb lähtuda arvestuslikust teenistusstaažist või tegelikult tööandja juures töötatud

ajast. Käesolevas asjas selle üle vaidlust ei ole. Maakohus ei ole arvestanud kostja I

teenistusstaaži pikkust, vaid lähtus tegelikult antud tööandja juures töötatud ajast.

38. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu alternatiivse põhjendusega hagi rahuldamata

jätmiseks, et kostja I väljatõstmise ilma teist eluruumi vastu andmata välistab ka lepingu

punktides 10.7.1 ja 10.7.5 kokkulepitu. Üürilepingu p 10.7 kohaselt ei saa tööandja

eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata muuhulgas isikuid, kes on töötanud

neile eluruumi andnud tööandja juures vähemalt 10 aastat ja/või isikuid, kes on

vallandatud seoses ettevõtte, asutuse või organisatsiooni likvideerimisega või töötajate

arvu vähendamise või koosseisude koondamisega. Üürilepingu p 10.7 ei ole seotud

võlaõigusseaduse jõustumise ajaga ega ka mõne muu kindla kuupäevaga, seega tuleb

nende tingimuste kontrollimisel lähtuda teenistussuhte lõppemise ajast. Üürilepingu p

10.7 ei ole ka viide kehtivale seadusesättele Tegemist on konkreetse ja selge

lepingutingimusega, mis kehtib sellises sõnastuses, nagu see on kirja pandud. Asjaolu,

et leping sõlmiti enne võlaõigusseaduse jõustumist koostatud lepinguvormi blanketil, ei

muuda poolte sõnaselget kokkulepet. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe lepingut

sõlmides oleks olnud see, et punktides 10.7.1 ja 10.7.5 kokkulepitu ei kehti. Kostja I

vabastati PPA-st 31.01.2014 koondamise tõttu, tema politseiteenistuses oldud aeg oli

2-19-18294

31.01.2014 seisuga 13 aastat ja 22 päeva. Seega vastab kostja I üürilepingu punktide

10.7.1 ja 10.7.5 tingimustele ning teda ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

39. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus

jättis

menetluskulud

hageja kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja

kanda.

40. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)