2-20-3691/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.10.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-3691

Kohtuasi

UAB „ADAMA Northern Europe“ hagi AS-i Oilseeds

Trade vastu võlgnevuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AS

Oilseeds

Trade

apellatsioonkaebus,

hind

547 951,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja UAB „ADAMA Northern Europe“ (Leedu

Vabariigi registrikood 303055396), esindaja Igor Sumarok

Kostja AS Oilseeds Trade (registrikood 11141531),

esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas

Põder

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbivaatamata kostja apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 14.05.2021 otsuse

peale osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja edasiulatuva viivise alates

03.03.2020 kuni kostja poolt põhivõlgnevuse tasumiseni.

2. Jätta Harju Maakohtu 14.05.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. UAB „ADAMA Northern Europe“ (hageja/müüja) esitas 06.03.2020 Harju Maakohtule hagi

AS-i Oilseeds Trade (kostja/ostja) vastu, millega nõudis kostjalt võla 457 110,80 eurot, viivise

54 232,14 euro ja sissenõudmiskulu 40 eurot väljamõistmist. Hageja palus kohustada kostjat

tasuma põhinõudelt edasiulatuvat viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 03.03.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt oli müüja Leedu äriühing, mis tegeles taimekaitsevahendite tootmise

ja turustamisega. Kostja tellimuste alusel müüs hageja ostjale ja tarnis Eestisse perioodil

detsember 2017 – juuli 2018 üheksa kaubatarnet erinevate agrokeemia toodetega kokku

475 835,12 eurot. Kostja kohustus tarnitud kauba eest tasuma kokkulepitud ostuhinda. Kostja

sai kauba Eestis kätte. Pärast kauba vastuvõtmist ei saanud hageja ostjalt mingeid pretensioone

ei kauba kvaliteedi ega koguse kohta. Müüdud kaupade eest esitas müüja ostjale arved nr

1701776, 1701803, 1701811, 1701892, 1701921, 1701922, 1701923, 1701924, 1701982 ja

1701994. Kostja jättis arved tasumata, millega rikkus oma kohustusi.

Kostjal sai müüjalt soodustust 229,20 eurot. Seetõttu tegi hageja 07.03.2018 kreeditarve

nr 1781299 summas 229,20 eurot, mille võrra vähenes kostja võlgnevus. Lisaks sellele

07.09.2018 tasus ostja hagejale 18 495,12 eurot, mis arvati maha koos soodustusega 01.12.2017

arvest nr 1701776, mille tulemusel vähenes arve summa 139 770,80 euroni. Seega oli ostja

võlgnevus müüja ees ostuhinna osas 457 110,80 eurot.

Müüja esindaja pidas 2019 alguses ostjaga läbirääkimisi, mille käigus tunnistas kostja

võlgnevuse olemasolu ja lubas seda osamaksetega kustutada. Kostja juhataja kinnitas suuliselt

võlgnevuse olemasolu, kuid viidates finantsraskustele vastas, et ostjal puudub võimalus

võlgnevuse kustutamiseks.

Kostja väited talle tekkinud võimaliku kahju osas olid otsitud ja paljasõnalised. Poolte vahel

kehtis boonussüsteem. Boonussüsteemi rakendamise eelduseks oli lepingujärgsete kohustuste

nõuetekohane täitmine, s.o arvete õigeaegne tasumine. Seda ostja ei teinud. Seega ei pidanud

müüja arvestama tarnitud kaupade koguste pealt ostja kasuks boonust.

Hageja selgitas arve nr 1701776 esitamise asjaolusid järgmiselt. Seisuga 04.10.2017 kujunes

kostjal hageja ees võlgnevus 305 680 eurot tarnitud kaupade eest, millest teavitati ostjat.

10.10.2017 edastas kostja hagejale kirja palvega pikendada tasumise tähtaega toodete Bumper,

Sultan, Orius, Optimus eest. Müüja tuli ostjale vastu ja pikendas tasumise tähtaja nimetatud

kaupade suhtes kogusummas 158 495,12 eurot 180 päeva võrra. Selleks vormistati ostjale

01.12.2017 kreeditarve nr 1781252 summas 158 495,12 eurot ja koos sellega esitati uue arve

nr 1701776 samaks summaks maksetähtpäevaga 30.05.2018. Kostja polnud kunagi antud arvet,

mis tahes viisil vaidlustanud ja kirjavahetuses oli summaga nõus.

3. Hagi allus Harju Maakohtule, kuna hagi võis esitada kostja asukoha järgi. Käesolevas asjas

kohaldus Leedu õigus. Hageja leidis, et tema nõude maksmapanek oli tagatud ÜRO 1980

konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) poolt. Leedu õiguse

kohaldamise puhul CISG-s reguleerimata osas laienesid müügilepingule eelkõige Leedu

Vabariigi Tsiviilkoodeks (TsK) ning Leedu Vabariigi seadus, mis käsitles maksete hilinemise

vältimist ärilepingutes.

Kostja vastuväited hagile

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas üheksa

kaubatarne kohta kümme arvet, kuid jättis arvestamata pooltevahelise boonusearvestuse

kokkulepped. Poolte vahel kokku lepitud tellimustes kajastusid väiksemad toote kogused

võrreldes arvetel esitatuga. Müüjal polnud õigust nõuda suuremat summat ostjalt kui algselt

kokku lepitud. Hageja ei esitanud kõigi tarnete kohaletoimetamist tõendavaid kauba üleandmise

akte/saatelehti. Samuti ei esitanud müüja pooltevahelist lepingut. Müüja ei tarninud kaupa

õigeaegselt kohale. Müüja rikkus korduvalt vastavat kokkulepet, mistõttu pidi ostja kandma

täiendavaid kulusid ja ostjale tekkis kahju.

MAAKOHTU OTSUS

5. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

457 110,80 eurot, viivise 54 232,14 eurot ning edasiulatuva viivise Leedu Vabariigi seaduse

alusel, mis käsitles maksete hilinemise vältimist ärilepingutes § 2 lg-s 5 sätestatud määras

tasumata jäetud põhivõlgnevusest iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 03.03.2020 kuni

kostja poolt põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata sissenõudmiskulu 40

euro nõude. Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Pooled ei vaielnud, et perioodil 2017 detsember – 2018 juuli müüs ja tarnis hageja Eestisse

kostja tellimuste alusel erinevaid agrokeemia tooteid ja esitas vastavad arved. Tähtajaks arveid

ei tasutud. Arved olid täies ulatuses tasumata.

6. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I määrus)

art 4 lg 1 p a järgi kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3,

reguleeritakse kauba müümise leping selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht.

Müüja harilik viibimiskoht oli Leedus ja seega kohaldus poolte vaidlustele Leedu õigus. Rooma

I määruse art 3 lg 2 ls 1 kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes

hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel

tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Sama artikli lg 1 ls 2 järgi võivad

pooled omal valikul valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava

õiguse. Pooled polnud leppinud kokku muu õiguse kohaldamises. Rahvusvaheliste

müügilepingute puhul tuli kohaldada CISG-i sõltumata sellest, kas pooled sellele lepingus

viitasid või selles kokku leppisid. Leedu õiguse kohaldamise puhul CISG-s reguleerimata osas

laienesid müügilepingule eelkõige Leedu Vabariigi Tsiviilkoodeks (edaspidi TsK, ametlik tõlge

https://e-seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/TAIS.404614?jfwid=1v568wuad,

02.11.2020)

ning Leedu Vabariigi seadus, mis käsitles maksete hilinemise vältimist ärilepingutes (https://e-

seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/TAIS.224224/asr, 02.11.2020).

7. Vastavalt CISG artikli 9 lg-le 1 on pooled seotud igasuguse omavahel kokku lepitud tavaga

ning omavahelistes suhetes kehtestatud praktikaga. Sama artikli lg 2 kohaselt kui teisiti pole

kokku lepitud, siis arvestatakse, et pooled mõtlesid oma lepingus või selle sõlmimisel tava,

mida nad teadsid või pidid teadma ja mis on rahvusvahelises kaubanduses laialdaselt tuntud

ning millest pooled vastaval kaubandusalal antud liiki lepingutes alati kinni peavad. CISG art

30 järgi on müüja kohustatud tarnima kauba, üle andma selle juurde kuuluvad dokumendid ning

kauba omandiõiguse kooskõlas lepingu nõuete ja käesoleva konventsiooniga.

Hageja täitis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt ja andis kauba üle vedajale. Kaubad

olid edukalt Eestisse saabunud ja ostja poolt vastu võetud, mida kinnitas ostja allkirjadega

rahvusvahelistel saatelehtedel. Kuna ostja võttis kaubad vastu ega esitanud müüjale

pretensioone kauba lepingule mittevastavuse kohta, eeldatakse, et müüja kohustus oli

nõuetekohaselt täidetud.

CISG artikli 53 kohaselt on ostja kohustatud tasuma kauba hinna ja võtma kaubatarne vastu

kooskõlas lepingu ja käesoleva konventsiooni nõuetega. CISG artikli 59 kohaselt on ostja

kohustatud tasuma hinna päeval, mis on kehtestatud või mille saab kindlaks määrata lepingu ja

käesoleva konventsiooni järgi, ilma et oleks vaja oodata mingit ostja päringut või tema poolt

mingite formaalsuste täitmist.

Esitatud arvete kohaselt pidi kostja tasuma ostuhinna 180 päeva jooksul arvates arve

kuupäevast. Seega muutus ostuhinna maksmise nõue sissenõutavaks arvetel näidatud

maksetähtaja möödumisega. Kostja jättis oma põhikohustuse (ostuhinna tasumise) täitmata,

millega rikkus müügilepingut.

CISG artikli 62 kohaselt võib müüja ostjalt nõuda hinna tasumist. TsK artikli 6.154 lg 1 kohaselt

leping on kokkulepe kahe või enama isiku vahel, millega luuakse, muudetakse või lõpetatakse

õigussuhteid, millega üks või mitu isikut kohustuvad ühe või mitme isiku ees tegema teatud

toiminguid (või hoiduda teatud toimingutest), viimased aga saavad nõudeõiguse. TsK artikli

6.158 lg 1 järgi iga lepinguosaline on kohustatud oma lepingulistes suhetes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. TsK artikli 6.159 järgi lepingu kehtivaks muutmiseks piisab järgmistest

elementidest: teovõimeliste poolte kokkulepe ja lepingu vorm, kui seadus seda ette näeb. TsK

artikli 6.162 lg 1 järgi leping sõlmitakse kas pakkumuse (ofert) ja nõustumuse (aktsept) kaudu

või poolte mis tahes muu tegevusega, mis on piisav, et näidata oma kokkulepet. TsK artikli

6.189 lg 1 ls 1 järgi leping, mis on sõlmitud vastavalt seaduse sätetele ja on kehtiv, omab

lepingupooltele sama jõudu kui seadus. Sellest tulenevalt on sõlmitud leping lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik. TsK § 6.192 lg 3 järgi leping võib sõlmida tellimuse täitmisele

vastuvõtmisega. Vastavalt TsK § 6.200 lg-le 1 leping tuleb pooltel täita nõuetekohaselt ja heas

usus. TsK artikli 6.38 lg 1 kohaselt kohustused tuleb täita heas usus, kohaselt ja viivituseta,

vastavalt seaduses või lepingus sätestatud nõuetele, ja vastavate nõuete puudumisel, kohustused

tuleb täita kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega.

Kohtu hinnangul olid kostja vastuväited tasumise välistamiseks otsitud ja paljasõnalised.

Hageja poolt kohtule esitatud kirjavahetusest ostjaga nähtus, et ostja ei tasunud mitte seepärast,

et tal oleks olnud pretensioone tarnete osas, vaid makseraskuste tõttu.

Kostja leidis, et pooltevaheliste tellimuslehtede kohaselt arvestas müüja teatud koguste pealt

kostja kasuks boonust. Boonuseid arvestatakse tagant järele toodete gruppide järgi ning

vastavalt käibe suurusele kindlal perioodil. Hageja boonust ei arvestanud ja seetõttu polnud

müüja nõue sellisel kujul põhjendatud. Kohus leidis, et kostja ei toonud välja ega tõendanud,

mis summas polnud hageja nõuded põhjendatud.

Kostja avaldas, et valel ajal tarnitud kauba ladustamisest tekkist talle kahju. Kostja ei toonud

välja kahjunõude kujunemise asjaolusid ega tõendanud oma väiteid. Kahju hüvitamise nõude

korral tuli tõendada kohustuse rikkumist, süüd, kahju tekkimist, selle suurust ja põhjuslikku

seost rikkumise ja kahju vahel. Kostja seda ei teinud.

Kostja väitis, et puudu oli arve nr 1701776 aluseks olevad tarnedokumendid. Hageja selgitas

arve aluseks olevaid asjaolusid ja esitas väidete tõendamiseks vastava kirjavahetuse. Kostja

polnud hageja selgitusele vastu vaielnud. Seega puudus kohtul alus kahelda arve nr 1701776

kujunemise alustes.

Tulenevalt eelpoolöeldust tuvastas kohus, et müüja oli müügilepingu täitnud nõuetekohaselt ja

ostja jättis saadud kauba eest tasumata alusetult. Kostjal tuli hagejale tasuda põhivõlgnevus

457 110,80 eurot.

8. Kuivõrd hageja põhinõue oli põhjendatud ja kuulus rahuldamisele, siis oli ostja raha

tasumisega viivituses ja sissenõutavaks muutunud viivisenõue oli põhjendatud. Kostja ei

esitanud viivisearvestusele vastuväiteid.

TsK artikli 6.63 lg 1 p 1 järgi võlgnik loetakse kohustust rikkunuks lepingu tingimuste täitmata

jätmisel või mittekohasel täitmisel. Vastavalt TsK artiklile 6.205 lepingu rikkumine on

lepingust tuleneva mis tahes kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas mittekohane täitmine ja

täitmisega viivitamine. TsK artikli 6.256 lg 1 kohaselt peab iga isik täitma tema lepingulised

kohustused nõuetekohaselt ja viivituseta. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui isik on jätnud oma

lepingulise kohustuse täitmata või täitnud mittenõuetekohaselt, lasub temal kohustus hüvitada

teise lepingupoolele tekitatud kahju ja/või tasuda leppetrahvi (intress, viivis). TsK artikli 6.37

kohaselt võidakse viivis kindlaks määrata seadusega või pooltevahelise lepinguga vastavalt

võetud kohustustele. Võlgnik peab tasuma võlgnetavalt summalt viivist seaduses kehtestatud

määras alates asja esitamisest kohtusse kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni.

Leedu Vabariigi seaduse, mis käsitleb maksete hilinemise vältimist ärilepingutes, eesmärk on

sätestada ärilepingu alusel müüdud kaupade, osutatud teenuste ja tehtud tööde eest tasumise

tähtaega, makstava viivise summa tasumisega hilinemise korral, selle arvutamine ja

võlausaldajate õigused tasumisega hilinemise korral kohaldatakse kõikide majandusüksuste

vahel või majandusüksuste ja avalik-õiguslike üksuste vahel sõlmitud ärilepingute suhtes, mille

alusel tarnitakse tasu eest kaupu, osutatakse teenuseid või tehakse töid. Seaduse kohaselt on

viivisemäär 8 protsendipunkti võrra suurem fikseeritud intressimäärast, mida Euroopa

Keskpank kohaldab oma põhiliste refinantseerimistehingute puhul, kui tehing tehti fikseeritud

intressimääraga pakkumismenetluse kohaselt, või intressi piirmäärast, kui tehing tehti muutuva

intressimääraga pakkumismenetluse kohaselt (§ 2 lg 5).

Kuna intressimäär Leedus oli sama, mis Eestis, ei teinud hageja viivise ümberarvestust. Pooled

ei leppinud kokku kõrgemas intressimääras kui seadusjärgne viivisemäär. Seega tuli lähtuda

seadusjärgsest viivisemäärast. Arvestades arvete maksetähtaegade algust ning seadusest

tulenevat viivisemäära, oli viivise kogusumma hagi esitamise hetkeks 54 232,14 eurot.

Hageja

taotles

viivist

ka

hagi

esitamisest

kuni

kohustuse

täieliku

täitmiseni.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega

esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Viivise protsent tulenes Leedu Vabariigi seadusest, mis käsitleb maksete

hilinemise vältimist ärilepingutes (§ 2 lg 5).

9. Hageja nõudis sissenõudekulude hüvitamist 40 eurot (VÕS § 1131 lg 1). Praegusel juhul ei

saanud lähtuda Eesti siseriiklikust õigusest ning hageja ei tõendanud, et Leedu õigusest või

CISG-st tulenevalt oli tal õigus nimetatud hüvitisele. Samuti hageja ei toonud välja ega

tõendanud, et tal olid sissenõude menetlemisega tekkinud sellised kulud. Hageja nõue

kahjuhüvitisena sissenõudekulud 40 euro saamiseks polnud põhjendatud.

Kostja apellatsioonkaebus

10. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse 457 110,80 eurot ja viivise 54 232,14 eurot. Kaebaja palus saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja täpsustas hilisemalt kaebuse nõuet ja palus

tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

457 110,80 eurot, viivise 54 232,14 eurot ja edasiulatuva viivise ning palus saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Kohus jagas poolte tõendamiskoormuse ebaõigesti. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, et

müüja nõue ei arvesta poolte vahel kokkulepitud käibelt arvestavaid boonuseid. Hageja jaatas

boonussüsteemi kokkuleppe olemasolu. Hageja väide, et boonussüsteemi rakendamise

eelduseks oli kostja poolt arvete nõuetekohane tasumine, oli paljasõnaline. Tellimuslehtedel

täheldatav boonussüsteemi kirjeldus sellist eeldust ette ei näinud. Pooled leppisid kokku, et

boonust kohaldatakse käibe alusel, mitte arvete nõuetekohase tasumise alusel. Hageja pidi

tõendama enda nõude alust ja ulatust, st ka nõude ulatust mõjutavaid asjaolusid, mitte kostja.

Kostja viitas hagivastuses, et talle tekkis hageja tegevuse tõttu kahju. Kostjale tekkis hageja

kauba tarnimise ajaliste hälvete tõttu kahju kokku 385,28 eurot. Kostja tasaarvestas nimetatud

nõudega hageja poolt hagiga nõutud viivisenõuet 385,28 euro ulatuses. Tasaarvestus oli

menetluses uus asjaolu, mis tekkis kaebuse esitamisega. Hageja rikkus enda kohustusi, tarnides

kostjale tema tellitud kauba kokkulepitust erinevatel aegadel:

− tellimus, mille eest väljastati arve nr 1701922, tuli ostjale tarnida hooaja 20. nädalal,

aga see tarniti 18. nädalal. Arve alusel tarniti ostjale ca 12 euroalust kaupa, mille

hoiustamiseks pidi ostja tegema 2 nädala ulatuses ladustamisele lisakulutusi. Ühe

euroaluse ladustamise turuhind 0,32 eurot ööpäevas. Sel puhul tekkis ostjale tarne

varasemast saabumisest tingitult lisakulutusi 53,76 eurot;

− tellimus, mille eest väljastati arve nr 1701923, tuli ostjale tarnida hooaja 14. nädalal,

kuid tarniti 18. nädalal. Neli nädalat hiljem saabunud tarne tõttu jäi kaup lattu seisma ja

järgmist hooaega, ootama. Kõnealuse tarne hoiustamiseks pidi ostja tegema 48 nädala

ulatuses lisakulutusi ehk 161,28 eurot;

− tellimus, mille kohta väljastati arve nr 1701982, tuli ostjale tarnida hooaja 11. nädalal,

kuid tarniti lõplikult 25. nädalal, mis kujutas endast 14 nädala pikkust viivitust. Hiljem

saabunud tarne tõttu jäi kaup lattu seisma ja järgmist hooaega, ootama. Kõnealuse tarne

hoiustamiseks pidi ostja tegema 38 nädala ulatuses lisakulutusi ehk 170,24 eurot.

Vastustaja seisukoht

11. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda. Maakohtus rikkumisi ei esinenud. Kostja polnud oma vastuväiteid

põhjendanud ega tõendanud. Kostja kaebus tuli jätta läbivaatamata, kuna ta tahtlikult ja

pahauskselt viivitas otsuse vastuvõtmisega. Kohtul tuli kontrollida, kas otsus võidi kostjale

kättetoimetada e-kirja teel. Kostja vaidlustas maakohtu otsust edasiulatuva viivise osas

hilinenult ja seega esines alus kaebuse läbivaatamata jätmiseks selles osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes ulatuses, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustas maakohtu otsuse temalt põhinõude 457 110,80 euro ja viivise 54 232,14 euro

väljamõistmise osas. Hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu

otsusele vastuväiteid sissenõudmiskulu 40 euro rahuldamata jätmise kohta ning selles osas on

maakohtu otsus jõustunud.

13. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja taotlused apellatsioonkaebuse läbivaatamata

jätmiseks.

Hageja taotleb jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kuna kostja viivitas kohtuotsuse

vastuvõtmisega. Selline taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kohus lähtub asja menetlemisel TsMS-

st ja TsMS ei näe ette sellist alust kaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kohus selgitab, et kui pool

või tema esindaja ei kinnita dokumentide kättesaamist, siis teatud juhtudel on kohtul õigus

menetlusosalist või esindajat trahvida (vt nt TsMS § 3111 lg 5). Trahvimist saab kohus vajadusel

otsustada kaalutlusõiguse alusel (TsMS § 46).

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kontrollis ringkonnakohus kaebuse tähtaegsust.

Kostja sai 14.05.2021 kohtuotsuse kätte 03.06.2021 avaliku e-toimiku kaudu ja toimikus

puuduvad tõendid, et kostja oleks saanud lõpplahendi kätte muul ajal.

Hageja palus jätta kaebus läbivaatamata edasiulatuva viivise osas, kuna see oli esitatud

hilinemisega.

Kostjal oli õigus esitada apellatsioonkaebust kuni 05.07.2021. Apellant esitas kaebuse selle

esitamise tähtaja viimasel päeval ja vaidlustas põhinõude ja sissenõutavaks muutunud viivise

väljamõistmise. Kostja täpsustas 16.07.2021 kaebust ja lisas sellele uue nõude, et ta vaidlustab

otsuses ka edasiulatuva viivise väljamõistmise.

TsMS § 634 lg 1 esimene lause näeb ette, et apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni

kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille

peale esialgselt ei kaevatud. Apellatsioonitähtaeg on 30 päeva (TsMS § 632 lg 1). Seega

vaidlustas kostja kohtuotsust edasiulatuva viivise osas hilinenult ja kaebus tuleb selles ulatuses

jätta läbi vaatamata TsMS § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p 2 alusel.

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks vaidlustatud osas. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, rahuldades

osaliselt hagi. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata

(TsMS § 657 lg 1 p 1).

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja väitis maakohtus, et hageja jättis arvestamata boonustega. Kostja tõi apellatsioonis esile,

et tema vastuväide seisnes selles, et pooled leppisid kokku boonussüsteemis, mistõttu ei saanud

hagis nõutu peegeldada müüja nõude tegelikku ulatust, kuivõrd see ei arvestanud

boonussüsteemiga – ostja vastuväide ei seisnenudki müüja nõude konkreetses ulatuses

vähendamises, ega pidanudki, kuivõrd nõude ulatuse korrektsus oli boonussüsteemi

kokkuleppimise fakti tuvastamisega juba ümber lükatud. Hageja ei tõendanud kostja väitel

nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohtadega. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud

peavad esile tooma pooled. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited (TsMS § 230 lg 1). Hageja

tõi oma nõude aluseks olevad asjaolud esile ja kostjal oli võimalik hageja nõudest saada aru

ning kohtul lahendada. Hageja esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda oli kostja ülesanne.

Kuigi hageja ei vaielnud vastu, et pooltel oli kokkuleppe boonussüsteemi kasutamises, siis

seisnes hageja väide sisuliselt selles, et boonussüsteem ei mõjutanud haginõude kujunemist ja

suurust. Hagi rahuldamata jätmise aluseks olevad asjaolud olid ostja tõendada, st kas ja kuidas

kasutuselevõetud boonussüsteem välistas müüja nõude rahuldamise. Kostja esitatud väited ja

tõendid pole praegusel juhul piisavad hagi rahuldamata jätmiseks.

15. Kostja esitas ringkonnakohtus tasaarvestusavalduse. Kostjal oli hageja vastu kahju

hüvitamise nõue, kuna müüja viivitas kauba tarnimisega. Kostja avaldas, et tegemist oli uue

asjaoluga, mis tekkis apellatsioonkaebuse esitamisega, mistõttu polnud sellele võimalik eelneva

kohtumenetluse käigus osundada.

TsMS § 652 lg 1 p 2 näeb ette, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende

esitamine on lubatud. Arvestades kostja põhjendusi leiab ringkonnakohus, et tasaarvestuse

avaldus on esitatud hilinemisega ja kostjal puudub alus selle esitamiseks ringkonnakohtus.

Kostja saab kahju hüvitamist nõuda vastuhagiga või esitades kohtumenetluse ajal tasaarvestuse

avalduse (Riigikohtu 27.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kostja väitis juba

hagivastuses, et hageja jättis kauba õigeaegselt tarnimata ja kostjale tekkis kahju – kostja

reserveeris endale vastuhagi esitamise õiguse. Apellatsioonkaebuses märkis kaebaja, et

väidetavad tarneprobleemid olid 2020. Seega nähtub asjaoludest, et ostjal oli võimalik

tasaarvestusavaldus esitada juba maakohtus ja ostja oli seda võimalust kaalunud juba

maakohtus. Kostja ei toonud esile ühtegi sellist asjaolu, mis võiks TsMS § 652 lg 3 p 2 mõttes

anda aluse tasaarvestuse tegemiseks apellatsiooniastmes.

Isegi kui lugeda maakohtus esitatud ostja vastuväide kahju tekkimise kohta piisavaks

tasaarvestuse tegemiseks, siis leidis maakohus, et ostja ei toonud välja kahjunõude kujunemise

asjaolusid. Kahju hüvitamise eelduseks oli selle olemasolu ja tõendatus ning sellise nõude

korral tuli kostjal tõendada kohustuse rikkumist, süüd, kahju tekkimist, selle suurust ja

põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Kostja seda maakohtus ei teinud. Kostja ei toonud

kaebuses esile ühtegi asjaolu, miks ta ei saanud kahju aluseks olevaid asjaolusid tuua esile ja

tõendada juba maakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2).

Ringkonnakohus jätab tasaarvestuse vastuväite ja uued asjaolud kahju tekkimise kohta TsMS

§ 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Menetluskulud

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Kuivõrd kohus jättis apellatsioonkaebuse osaliselt läbivaatamata (edasiulatuva viivise osas) ja

ülejäänud osas rahuldamata, siis jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel kõik

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)