3-21-2038/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

25.10.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2038

Haldusasi

X ja Y kaebus tühistada Põllumajandus- ja Toiduameti

23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/001-1 tervikuna ja

23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/003-1 osaliselt

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.09.2021 määrus

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y, volitatud esindaja vandeadvokaat

Robert Sarv

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, volitatud

esindaja Hele Hannah Noormaa

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20.09.2021 määruse

resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-21-2038.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.09.2021 määruse

resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) teostas 06.08.2021 X valduses järelkontrolli (protokoll

nr 12-512-21/001) 26.04.2021 kontrolliobjekti hindamise protokollis nr 12-320-21/032

fikseeritu üle.

2. PTA vormistas 23.08.2021 järelkontrolli käigus leitud puuduste kohta ettekirjutuse nr

12-512-21/001-1, millega kohustas X võimaldama kõikidele ketis olevatele koertele liikumise

ketiulatuses vähemalt 40 m2 ning hoiatas ettekirjutuse täitmata jätmisel sunniraha summas kuni

13 000 eurot rakendamisega.

3. PTA vormistas 23.08.2021 kontrolltoimingu käigus avastatud puuduste kohta Y-le

ettekirjutuse nr 12-512-21/003-1, millega kohustas teda kohe tagama, et kõikide küülikute

puuride põrandad oleks kaetud alaliselt sobiva materjaliga ning hiljemalt 06.09.2021 esitama

kolme kassi vaktsineerimist tõendavad dokumendid.

3-21-2038

2(7)

4. X (edaspidi: kaebaja) ja Y esitasid 07.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetes

tühistada PTA 23.08.2021 ettekirjutused nr 12-512-21/001-1 ja 12-512-21/003-1 ning esialgse

õiguskaitse taotluse peatada PTA 23.08.2021 ettekirjutuste nr 12-512-21/001-1 ja nr 12-512-

21/003-1 kehtivus või alternatiivselt täitmine.

Kui kohus ei peata ettekirjutuse täitmist, tekib kaebajal kohustus teha suuremahulisi töid, mis

võivad osutuda ebavajalikeks (nende nõudmine on ebaseaduslik). Kaebaja puhul on juba

eelnevalt samas asjas välja antud vaideotsus, millega vastustaja jõudis seisukohale, et

ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus ei kuulu täitmisele. Õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse huvides tuleks peatada ettekirjutuse kehtivus, et kaebaja ei peaks hakkama sunniraha

määramise hirmus vastavaid töid teostama, kui hiljem võib kohus jõuda samale seisukohale

nagu vaidekomisjon.

5. PTA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses esile toonud, milliseid töid ja millises mahus ta

peab vajalikuks teostada, et tagada ettekirjutuse täitmine või kas selle nõude täitmiseks on üldse

vaja teha suuremahulisi töid. PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-21/001 on välja toodud ja

kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, et ketis peetavate koerte keti pikkus on keskmiselt

2 m. Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses välja toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks,

et tema üle 60 selliselt ketis peetava koera heaolu oleks tagatud. Kuigi koerte näol on tegemist

eraomandiga, on loomade heaolu ja tervise kaitse ka avalikes huvides, mis PTA arvates kaalub

üles loomaomaniku huvi. Praegu saavad koerad liikuda vaid 2 m raadiuses, mis on kõnealustele

loomadele ilmselt vähe. Seega ei saa nõustuda kaebaja arvamusega, et koerte ketis pidamise

tingimuste nõuetekohaseks muutmine põhjustab talle õigusvastast kahju. Samuti on PTA

arvates ettekirjutuse tühistamise perspektiiv olematu.

6. Tallinna Halduskohus võttis 20.09.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja jättis X ja Y

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1).

Kulutuste tegemise vajadus ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, kuivõrd kaebajal

on võimalik nõuda õigusvastase ettekirjutuse alusel tehtud kulutuste hüvitamist. Kokkuvõttes

ei nähtu, et kaebajal oleks selline esialgse õiguskaitse vajadus, mis õigustaks esialgse

õiguskaitse kohaldamist.

Lisaks ei nähtu, et PTA ettekirjutus X-le oleks õigusvastane, kuivõrd põllumajandusministri

24.07.2008 määruse nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ (määrus nr 76) § 10 lg 3 on

imperatiivne säte ehk selles sisalduvat kohustust peab loomapidaja igal juhul täitma, olenemata

sellest, kas ja kui palju tema ketis peetavad loomad lisaks liiguvad. Kuigi PTA on tõepoolest

käesolevas kaebuses vaidlustatud ettekirjutusega nr 12-512-21/001-1 analoogse ettekirjutuse

varem ise 12.03.2021 vaideotsusega nr 1.1-4/134 tühistanud, ei tähenda see, et ettekirjutus nr

12-512-21/001-1 oleks kindlasti õigusvastane ning selle täitmine tuleks peatada. Kaebaja ei ole

vastu vaielnud asjaolule, et koerte ketid olid liiga lühikesed või et tegemist on loomadega, keda

peetakse ketis. 13.08.2021 vastuses PTA-le on kaebaja küll asunud seisukohale, et tegemist

pole loomadega, keda peetakse alaliselt ketis, kuid on põhjendanud seda vaid asjaoluga, et

loomad saavad regulaarselt looduses joosta. See aga ei tähenda, et tegemist pole ketis peetavate

loomadega, kelle puhul määruse nr 76 § 10 lg 3 ei kehtiks. Seega peab kohus kaebuse

perspektiive väheseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 20.09.2021 määrus osas, millega kohus

jättis tema suhtes esialgse õiguskaitse rahuldamata ning teha uus määrus, millega kohaldada

esialgset õiguskaitset ja peatada X suhtes PTA ettekirjutuse nr 12-512-21/001-1 kehtivus,

alternatiivselt täitmine. Määruskaebuse esitaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

3-21-2038

3(7)

Lisaks majanduslikule poolele ja õiguskindluse põhimõttele on asjaga tihedalt seotud koerte

tervis ja heaolu. Esialgse õiguskaitse rakendamata jätmisel on kaebaja jaoks pöördumatud

tagajärjed.

Kaebaja on vastustajale eelmise samasisulise ettekirjutuse ja menetluse raames tõendanud, et

koerte liikumisvajadus on täielikult rahuldatud. Vastustaja andis 11.02.2021 välja vaidlusaluse

kohustusega samasisulise kohustusega ettekirjutuse, mille peale esitatud vaide vaidekomisjon

rahuldas. Kaebaja osas teostati järelkontroll, mille kohta koostati 29.04.2021 protokoll.

Protokollis toodu tõendab, et koerte heaolu on igati tagatud – koerad on heas vormis ja saavad

oma liikumisvajaduse rahuldatud. Vastustaja aktsepteeris täpselt samasugustes õigusruumi

tingimustes, et koerte liikumisvajadus on täielikult täidetud.

Kui kaebaja peaks täitma ettekirjutuse tagamaks veokoertele ketis puhkuse ajal 40 m2 suurune

ala, siis peaks iga keti pikkus olema vähemalt 3,67 meetrit. Mida pikem on kett, seda raskem ta

on ja seda suuremat raskusjõudu ta avaldab koera kaelapiirkonna lülisambale ning kaela- ja

rinnalihastele ning seda suurem on tõenäosus keti takerdumiseks või sõlme minemiseks (ka nt

koera jala ümber). Mõlemad riskid suurendavad oluliselt koerte kaelapiirkonna lülisamba- ja

lihasvigastuste riski, tingides sellisel moel püsivate terviseprobleemide ilmnemist. Samuti on

koerad pikemas ketis olles üksteisest kaugel, mis paratamatult mõjutab ka nende karjasuhteid,

läbisaamist, meeskonnatunnet, sh töötamist rakendis. See ei teeni kuidagi nende kelgukoerte

huve, sotsiaalsust ja läbisaamist. Suurtes gruppides kasvatatavate ja koos rakendit vedavate

veokoerte puhul on ülioluline nende omavaheliste sotsiaalsete sidusstruktuuride toetamine.

Vastava erisusega arvestavad ka nt Norra Kuningriigis, USA Alaska osariigis jm

veokoerandusega

tihedamalt

seotud

õiguslikes

ruumides

kehtestatud

analoogsed

regulatsioonid. Norra Kuningriigi vastava seadusandluse sisu ja eesmärk on sätestatud sellisel

moel, et oluliseks ei ole seatud niivõrd koerte pidamise taristule miinimumpiiride seadmist,

vaid koeraomanikule kohustuste seadmist tagamaks koerale sotsiaalsus, hea füüsiline ja vaimne

tervis, liikumisvajaduse katmine, hoolitsus ja puhtus.

Muu hulgas on loomakaitseseaduse (LoKS) §-s 52 sätestatud lemmikloomale võimalus suhelda.

Nõue lemmikloomade suhtlemisvõimaluse kohta tähendab, et loomal peab olema võimalus

sotsiaalseks suhtlemiseks, st peab olema suhtlemisvõimalus inimese ja võimaluse korral ka

teiste loomadega, et tunda end turvaliselt (määruse nr 76 seletuskiri, lk 16). Kui kaebaja peaks

ettekirjutuse täitma, siis muutuks koerte ala nii palju suuremaks, et tagumised koerad jääksid

majast juba nii kaugele, et puuduks silmside koera ja inimese vahel. Kuna maastik kaebaja

krundil on künklik, siis oleks tagumised koerad vaateväljast väljas, mis omakorda teeb

keeruliseks nii koerte jälgimise kui ka nendega suhtlemise ja heaolu tagamise. Kuna koerad on

harjunud n-ö karjas elama, siis ettekirjutuse täitmine mitte ei tagaks koerte heaolu, vaid

põhjustaks koertele stressi igas mõttes.

Määruse nr 76 seletuskirjas (lk 3) on märgitud, et „alaliselt ketis peetavale koerale tuleb tagada

vähemalt 40 m² suurune liikumisruum“. Ka määruse väljaandja on seega leidnud, et ketis

peetavale koerale tuleb vähemalt 40 m2 suurune liikumisruum tagada ainult juhul, kui teda

peetakse ketis alaliselt ehk kui koeral puudub võimalus oma liikumisvajadust muul moel

rahuldada. Praegusel juhul ei ole koerad alaliselt ketis, vaid saavad regulaarselt suuri distantse

looduses joostes läbida. Lisaks on koertele valminud vastustajaga kooskõlastatud jooksuaedik.

Seega tuleb eelistada eesmärgipärast tõlgendusviisi, sest viimane on enim kooskõlas faktiliste

asjaolude seisukohalt parima lahenduse tagamisega (koerad saavad pidevalt joosta ja liikuda).

Ettekirjutusest nähtuvalt oleks õigusaktidega kooskõlas olukord, kus koeri hoitaks alaliselt

pikema keti otsas, ilma et nad saaksid üldse looduses joosta. Kaebaja hinnangul ei ole taoline

seisukoht mõistlik, kuna määruse eesmärgiks peaks olema eelkõige looma liikumisvajaduse

rahuldamine. Regulaarselt looduses jooksmine täidab seda eesmärki selgelt paremini kui

ükskõik kui suure pikkusega keti otsas elamine.

3-21-2038

4(7)

Kaebuses on tuginetud asjaolule, et vastustajal puudus mistahes õiguslik alus valdusesse

sisenemiseks ja selle läbivaatuseks, ning teiseks on pooled eriarvamusel määruse § 10 lg 3

tõlgendamise osas (sh ka põhiseaduspärasuse osas). Kui määruse seletuskirja kohaselt kohaldub

tingimus alaliselt ketis olevatele loomadele, siis ei saa asuda seisukohale, et kõikidele ajutiselt

ketis olevatele loomadele rakenduks sama reegel, kuigi nende liikumisvajadus on muul viisil

rahuldatud. Kuna vastustaja on ka ise tunnistanud vaideotsusega samasisulise ettekirjutuse

kehtetuks, siis kõigest kuus kuud hiljem uuesti sama ettekirjutuse tegemine ei taga kuidagi

loomade heaolu. Samuti on see vastuolus hea halduse tavaga ja õiguspärase ootuse

põhimõttega.

Peale vaideotsust rajati kord juba jootmissüsteemid ja valgustussüsteem, uus imav pinnastäide,

uus sadevee ärajuhtimine, uued kuutide vundamendid ning uued ketialused koos

ketisüsteemidega. Rajamisel on ka uued piirdeaiad. Lihtsalt ketile pikenduse tegemine ei tule

kõne alla, kuna koerad läheksid oma naaberkoertega kohe sõlme ja tekiks poomise ja vigastuste

oht.

Selleks, et võimaldada kõikidele koertele (62 koera) vähemalt 3,57 meetri pikkune kett,

tähendaks, et praeguse ca 1000 m2 suuruse koerte ala asemel oleks vajalik vähemalt 2400 m2

suurune ala. Selleks tuleb astuda muu hulgas läbirääkimistesse PRIA-ga ja Keskkonnaametiga

(Männimäe kinnistu asub Haanja Looduspargis Natura 2000 erinevate piirangute vööndis) et

välja selgitada, kas, kui kiiresti ja mil viisil oleks võimalik suurendada elamumaad rohumaa

arvelt (keset mahekohustust). Edasi peab Keskkonnaamet menetlema elamumaa suurendamist.

Lisaks kaasneksid nii ajalised kui ka rahalised kulutused seoses uue koeraala pinnase koorimise

ja sobiva imava pinnase tagasitäitega, kuutide vundamentide mõõdistamise ning ehitusega,

ketialuste mõõdistamise ja ehitusega, sadevee ärajuhtimise, jootmis- ja valgustussüsteemide ja

piirdeaedade taasrajamisega, kuudipaigutuse, mõõdistamise, täiesti uute ketisüsteemide

loomise ja nende katsetustega. Vastustajaga kooskõlastatult ehitatud 600 m2 suurune

jooksuaedik (valminud 31.07.2021) tuleks uue ettekirjutuse täitmiseks nüüd lammutada ning

uue koha peale uuesti ehitada, kuna praegu jääks jooksuaedik suurendatava koeraala sisse.

Tegemist ei oleks pelgalt pikemate kettide paigaldamisega, vaid sellega kaasneksid (taas kord)

suured ümberkorraldused kaebajale (sh tema loomadele).

8. PTA palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Koeraomanikuna oli kaebajal vabadus otsustada, mil viisil ta oma kelgukoeri peab, kuid

seejuures peab koeraomanik täitma määrusest nr 76 tulenevaid nõudeid. Vaidlust ei ole asjaolu

üle, et X otsustas oma kelgukoeri pidada ketistatult. PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-

21/001 on esile toodud ja kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, et ketis peetavate koerte keti

pikkus on keskmiselt 2 m. Eesti Vabariigis ei ole kehtestatud erireegleid kelgukoerte pidamisele

– nagu öeldud, nende koerte pidamisel tuleb täita samu nõudeid, mis ükskõik millise teise koera

pidamisel. Seega on kaebaja viited teistes õigusruumides sätestatule asjakohatud. LoKS § 3 lg 2

p-des 3 ja 4 loomapidamisele kehtestatud nõuetest tulenevalt võib teha järelduse, et

koeraomanikuna peab X valima oma kelgukoerte pidamiseks sellise viisi, millega on tagatud

kehtivates õigusaktides sätestatud loomapidamisele kehtestatud nõuded, sh kelgukoerte

eripärast tulenevad vajadused. Kui kaebaja leiab, et kelgukoerte nõuetekohaselt ketistatult

pidamine seab ohtu tema koerte heaolu ja tervise, siis võib põhjus olla selles, et koerte

pidamiseks on valitud vale meetod (ketistatult pidamine).

Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et tema valitud pidamisviisiga on tema kelgukoerte

heaolu ja tervis tagatud ning tema ketis peetavate kelgukoerte puhul ei peaks loomadele olema

tagatud määruses nr 76 sätestatud liikumisruum. Määruse 76 §-st 10 sõnastusest ei tulene

erisust, kas koer on ketistatult alaliselt või mitte. Kelgukoerte pidajate sõnul ei ole Eesti kliimast

tulenevalt suveperioodil, kui ööpäevane temperatuur on üle 10 ⁰C (mis tavaliselt on umbes mai

algusest kuni septembri keskpaigani) kelgukoertega ülekuumenemise ohu tõttu suure

3-21-2038

5(7)

koormusega trenni võimalik teha. Neil suvepäevadel või -öödel, kui temperatuur langeb alla 15

⁰C, on võimalik teha lühemaid ja kergemaid sõite. Seega saab järeldada, et ka kaebaja

kelgukoerad saavad suveperioodil ööpäevas heal juhul mõne tunni kõndida (viidatud

protokollist nähtub, et koerte omaniku sõnul korraldatakse suvel lastelaagreid, kus lapsed

saavad tegeleda koerte jooksutamisega; laager kestab keskmiselt 3 päeva ja suve jooksul on

lastele korraldatud kokku isegi 10 laagrit). Lihtne arvutus näitab, et kaebaja kelgukoerad

veedavad 2 m keti otsas keskmiselt 11/12 osa oma ööpäevast – suveperioodil võib-olla isegi

terve ööpäeva. Kaebaja viidatud jooksuaedikusse mahub korraga 15 koera – võttes arvesse

ööpäeva pikkust ja koerte koguarvu, peab järeldama, et koerad veedavad siiski peaaegu kogu

ööpäeva ketistatult.

Ainuüksi asjaolu, et kelgukoertele vajalike ja nõuetekohaste pidamistingimuste tagamine on

aja-, töö- ja rahamahukas, ei ole aluseks, miks kaebaja ei peaks neid tingimusi täitma. Kaebaja

väited on ka vastuolulised. Kaebaja saatis 22.09.2021 PTA-le e-kirja, milles palub pikendada

ettekirjutuse täitmise tähtaega vähemalt 30 päeva võrra. Seega on kaebaja pidanud reaalseks, et

30.10.2021 saaks ta täita ettekirjutusega pandud kohustuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse

§ 22 lg 1 p 9).

10. Kaebaja on määruskaebusega esitanud PTA 29.04.2021 protokolli nr 12-320-21/032.

Kaebaja soovib sellega tõendada, et pärast seda, kui PTA vaideotsusega vaidlusaluse

kohustusega samasisulise kohustuse kehtetuks tunnistamist, oli PTA hinnangul koerte heaolu

tagatud. Vastustaja on 06.10.2021 vastusega esitanud X 22.09.2021 e-kirja, kus ta on palunud

vaidlusaluse ettekirjutuse tähtaega vähemalt 30 päeva võrra pikendada. Vastustaja väitel näitab

see, et kaebaja on pidanud reaalseks 30.10.2021 ettekirjutusega pandud kohustus täita.

Ringkonnakohus võtab kaebaja ja vastustaja esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja

juurde.

11. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud

mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva

kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks

võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi.

12. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on määruskaebuses selgitanud, et kettide

pikendamisega tuleb oluliselt suurendada ka koerte pidamise ala ning on täpsustanud, millised

tööd ja kulutused koerte kettide pikendamisega kaasnevad. Ringkonnakohtu jaoks on usutav, et

62 kelgukoera keti pikendamise tõttu oleks kaebajal vaja teha märkimisväärseid kulutusi ja

ümberkorraldusi, mille hilisem kompenseerimine võib olla raskendatud. Sealjuures ei ole

põhjust kahelda kaebaja selgituses, et lihtsalt ketile pikenduse tegemine ei oleks võimalik, sest

koerte ketid läheksid naaberkoerte kettidega sõlme ning tekiks poomise ja vigastuste oht.

13. Vaidlustatava ettekirjutusega on kaebajale pandud kohustus võimaldada kõikidele ketis

olevatele koertele liikumine ketiulatuses vähemalt 40 m2. Vastav nõue tuleneb määruse nr 76 §

10 lg-st 3. Määruse nr 76 § 10 sätestab nõuded koera ketis pidamisele ning selle paragrahvi lg

3 kohaselt peab juhul, kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, koer saama liikuda

vähemalt 40 m2 ulatuses. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et määruse nr

76 § 10 sõnastusest ei tulene, et sätestatud nõuded ei kehtiks juhul, kui ketis peetavale koerale

3-21-2038

6(7)

liikumine muul viisil tagatakse või kui teda kogu ööpäeva ketis ei peeta. Sel viisil on määruses

§ 76 ettenähtud nõudeid tõlgendanud ka Maaeluministeerium (dtl 78–79). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole määruse nr 76 eesmärgipärasel (vt määruse nr 76 § 9, LoKS § 3 lg 2 p 3) ja

süstemaatilisel tõlgendamisel siiski välistatud ka teistsugusele järeldusele jõudmine. Määruse

nr 76 seletuskirjast (lk-d 9, 23) lähtuvalt kehtestati koera ketis pidamise nõuded arvestusega, et

ka keti pikkus iseenesest tagab loomale liikumisvajaduse rahuldamise, mistõttu ei peetud

vajalikuks kehtestada ka eraldi nt jalutama viimise nõuet (vrd määruse nr 76 § 13 lg 4). Seda,

et määruses kehtestatud ketis pidamise nõuete tõlgendamisel on olnud eriarvamusi, kinnitab ka

asjaolu, et PTA on vaidlustatud ettekirjutusega analoogse kaebajale tehtud ettekirjutuse

vaideotsusega varem tühistanud (dtl 56–58). Seega ei saa X kaebust pidada perspektiivituks.

Lõpliku hinnangu kaebuse põhjendatusele saab anda asja sisulise läbivaatamise käigus.

Ringkonnakohus märgib samas, et kui peaks ka selguma, et määruse nr 76 § 10 lg-st 3 on

lubatud erandeid teha, ei tähenda see, et kaebaja koerte praegune ketipikkus vastaks tingimata

koerte vajadustele. Mis puudutab kaebuse väiteid selle kohta, et ettekirjutus on õigusvastane,

sest PTA-l puudus õiguslik alus valdusse sisenemiseks, siis ringkonnakohtu esialgsel hinnangul

need põhjendatud ei ole (vt LoKS § 601 ja KorS § 50 lg 1 p 3 ja § 51 lg 1 p 3). Sealjuures ei

pruugi praeguses asjas menetlusnõuete rikkumise tagajärjeks olla haldusakti kehtetuks

tunnistamine (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).

14. Esialgse õiguskaitse kohaldamise võib välistada ülekaalukas avalik huvi. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et loomade tervis ja heaolu on avalikes huvides. Loomadele on vaja

tagada turvaline ning nende tervise ja heaolu nõuetele vastav keskkond (LoKS § 1 lg 1 ja § 3

lg 2, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2021 määrus asjas nr 3-21-2054, p 16). Kaebaja on

määruskaebuses selgitanud, et PTA 29.04.2021 protokoll tõendab, et koerte heaolu on igati

tagatud ja nende liikumisvajadus rahuldatud. Samas selgub vaidlustatud 23.08.2021

ettekirjutusest, et 28.07.2021 kontrollkäigu ajal poldud varem lubatud jooksuaedikut veel

ehitama hakatud. Samuti ei suutnud ettekirjutuse kohaselt loomapidaja näidata ühtegi

dokumenti, kust oleks võinud näha, kui palju koerad iga päev ilma ketita liikuda saavad. Ka

määruskaebuses on kaebaja vaid üldsõnaliselt väitnud, et koerad saavad regulaarselt looduses

joostes suuri distantse läbida ja valminud on jooksuaedik. Samas ei ole täpsemalt selgitatud,

kui tihti ja pikalt koerad reaalselt liikuda saavad. Arvestades kaebaja koerte hulka, ei ole

ringkonnakohtu jaoks ilmselge, et tegelikkuses on kõigi koerte liikumisvajadus tagatud. Isegi

kui PTA jõudis varasemas menetluses järeldusele, et koerad saavad ka ettenähtust lühemas ketis

olles oma liikumisvajaduse rahuldatud, ei ole vastustaja oma seisukohaga seotud, kui ilmneb,

et loomade heaolu ei ole tegelikult tagatud.

15. Kaebaja on määruskaebuses selgitanud, et arvestades kelgukoerte eripära, võib

nõuetekohane kett suurendada koertel püsivate terviseprobleemide tekke riski. Samuti mõjuks

pikem kett halvasti koerte suhtlemisvajadusele, sest nad asuksid kaugemal nii üksteisest kui ka

inimestest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need väited siiski alust pidada vaidlustatud

ettekirjutust põhjendamatuks. Nagu vastustaja on märkinud, saab koerapidaja ise valida,

millisel viisil ta oma koeri peab. Määruskaebusest ei nähtu, et kaebaja koeri ei oleks võimalik

nt väliaedikus pidada (vt määruse nr 76 § 11). Samuti saab koerapidaja ise otsustada, kui suurt

hulka koeri ta on võimeline pidama nii, et nende heaolu tagatud oleks. Kaebajal oli juba enne

koerte omandamist võimalik kindlaks teha, kas nende pidamine ka kehtivas õigusaktis (määrus

nr 76 ja selle § 10 jõustusid 01.01.2009) sätestatud nõuetele vastaks.

16. Kokkuvõttes ei ole kaebaja huvid ning kaebuse eduväljavaated sellised, mis kaaluks üles

avaliku huvi ja õigustaks esialgse õiguskaitse rakendamist. Määruskaebus jääb rahuldamata.

17. HKMS § 109 lg 2 järgi esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja

mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna praegune

määrus ei lõpeta haldusasja menetlust, ei jaota kohus menetluskulusid.

3-21-2038

7(7)

(allkirjastatud digitaalselt)