1-21-1714/50 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.oktoober 2021, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-1714

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

Kriminaalasi

Kristjan Linkmann süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 7. septembri 2021 otsus

Apellatsiooni esitaja

ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, kannatanu

esindaja adv. Sandra Sepp

Süüdistatav

Kristjan Linkmann (ankeetandmed Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Leelo Viil

Prokurör

Toomas Tomberg

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 7. septembri 2021 otsus Kristjan

Linkmanni suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Kannatanu apellatsioonimenetluse kulud jätta tema

enda kanda.

Määrata

Vanalinna

Advokaadibüroole

advokaat

Leelo

Viili

poolt

Kristjan

Linkmannile

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks

tasuks

194,40

(ükssada

üheksakümmend neli eurot ja 40 senti) eurot, millised

jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude

peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 7. septembri 2021 otsusega mõisteti Kristjan Linkmann õigeks KarS

§ 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises.

Kristjan Linkmann mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemises (pisargaasi laskmise episood kannatanule näkku) ja talle mõisteti

karistuseks rahaline karistus 220 päevamäära (miinimumpäevamäär 10 eurot), s.o

2200 eurot.

KarS § 65 lg 2 järgi suurendati K. Linkmannile mõistetud karistust eelmise, s.o Harju

Maakohtu otsusega 18. novembri 2019 nr 1-19-6833 mõistetud ning ärakandmata

karistuse- 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahaline karistus 2000 eurot

võrra- ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva

ning rahaline karistus 4400 eurot, millest arvati maha eelmise kohtuotsusega

mõistetud rahalise karistuse ära kantud osa. KarS § 64 lg 2 alusel määrati, et Harju

Maakohtu 18. novembri 2019 otsusega mõistetud vangistus tuleb jätta muutmata, s.o

täitmisele pööramata ning see kuulub täitmisele iseseisvalt Harju Maakohtu 18.

novembri 2019 otsuses toodud tingimustel.

Kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati osaliselt ja K.

Linkmannilt mõisteti välja 1000 eurot. K. Linkmannilt mõisteti alates otsuse

jõustumisest kuni kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise kohase täitmiseni välja

viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 1000 eurot. KrMS §

310 lg 2 alusel jäeti tsiviilhagi ülejäänud osas läbi vaatamata.

KrMS § 180 lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p-de 4, 9 ja 10 ning § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti K.

Linkmannilt välja riigituludesse menetluskuludena: määratud kaitsjale makstud tasu

osaliselt, summas 628,40 eurot, sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest

summas 876 eurot, s.t kokku 1504,40 eurot. Menetluskulu võimaldati K. Linkmannil

tasuda 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti menetluskulud osaliselt, s.o määratud kaitsjale makstud

tasu summas 1000 eurot ja ekspertiisi tegemise kulu 84 eurot, riigi kanda. KrMS § 182

lg 3 alusel mõisteti kannatanu X menetluskulud osaliselt, see on lepingulise esindaja

tasu summas 1092,60 eurot välja K. Linkmannilt kannatanu kasuks. KrMS § 182 lg 5

alusel mõisteti kannatanu X menetluskulud osaliselt, see on lepingulise esindaja tasu

summas 3277,80 eurot välja Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks.

K. Linkmannile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 118 lg 1 p 2 järgi

selles, et tema 15. detsembril 2019 ajavahemikul kella 06:30–07:00 paiku Tallinnas

XXX asuva X baari ees lasi kannatanule X näkku gaasi, lõi kaks korda X vastu seina,

väänas X käed selja taha ja paigutas talle käerauad ning pani X asfaldile pikali, ise

samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla

piirkonda nii, et X-l olid hingamisraskused. K. Linkmann põhjustas oma tegevusega X-

le valu ja tervisekahjustusi - vasaku õlaliigese nihestuse koos tagumise liigesõõnsuse

moka ärarebimisega ning õlaliigese ebastabiilsusega, mille paranemise kestus ületab

4 kuud, samuti nahamarrastused vasakul pool laubal, sarna piirkonnas ja vasakul

labakäel, verevalumi vasakul õlavarrel ja nahapunetuse mõlemal randmel.

MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus leidis, et enamus süüdistatavale etteheidetud vägivallaaktidest, sh raske

tervisekahjustuse põhjustanud väänamine oli tekitatud hädakaitseseisundis, mistõttu

mõistis süüdistatava raske tervisekahjustuse tekitamise eest õigeks. Kohus välistas

seejuures ka hädakaitseprovokatsiooni. Küll tegutses süüdistatav maakohtu hinnangul

õigusvastaselt kannatanule pisargaasi näkku lastes ja sellega kannatanu tervist

kahjustades, mille eest mõisteti K. Linkmann süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, sest K.

Linkmann on isik, keda on karistatud varasemalt vägivallaga seotud kuriteo eest.

Õigeksmõistmist põhjendas maakohus järgnevalt. Ka kohtus avaldatud ja uuritud

videosalvestiselt 001.AVI nähtub, et kannatanu X oli ründav, äge ning kuulda on ka

ebatsensuursete väljendite kasutamist. Samuti on näha, et esimese löögitaolise

liigutuse teeb just kannatanu X. Järgnevate sündmuste osas kattuvad tunnistaja D

ütlused suures osas salvestiselt nähtuga.

Erinevalt süüdistuses esitatust nõustus kohus tunnistaja D ütlustega ja kannatanu

esindaja seisukohaga, et Kristjan Linkmann kasutas pisargaasi siis, kui X oli juba

asfaldil maas.

Lisaks eeltoodule heidetakse K. Linkmannile ette seda, et ta kinnipidamise ajal lõi

kannatanut kaks korda vastu seina ning pani kannatanu asfaldile pikali, ise samal ajal

põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda

nii, et X-l olid hingamisraskused. Asjaolu, et K. Linkmann kuni politsei saabumiseni

kannatanut kinni hoides jõudu rakendas, oli tingitud X agressiivsest käitumisest.

Kinnipidamise ajal ei olnud kannatanu rahulikult, et oodata ära politsei saabumine.

Samuti tuleb arvesta, et tegemist oli X poolse teistkordse ründega. Esimesel korral,

kui kannatanu süüdistava poole tuli, tõukas K. Linkmann X eemale ja sellega oli

süüdistatava jaoks konflikt lõppenud. Siiski tuli X tagasi ja alustas konflikti uuesti.

Seega oli vaja K. Linkmannil rakendada suuremat jõudu, et kannatanu rünne lõpetada

ja oodata politsei saabumist.

Süüdistatava süüdmõistmist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi vaidlustatud ei ole.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava

õigeksmõistmises KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja süüdimõistmises KarS § 121 lg 1 p 3

järgi ning mõistetud karistuse osas. Uue otsusega taotleb prokurör K. Linkmanni

süüdimõistmist KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja karistamist selle paragrahvi järgi 5aastase

vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel taotleb prokurör suurendada mõistetud

karistust Harju Maakohtu 18. novembri 2019 otsuse järgi mõistetud ärakandmata

karistuse 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahalise karistuse 2000 eurot

võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 8 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust ja rahalise

karistuse 2000 eurot. Veel taotleb prokurör mõista K. Linkmannilt välja kaitsjatasu

1628,40 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi teostamise tasu 84 eurot, 1 astme kuriteo

sundrahad 1460 eurot ja kannatanu esindajale makstud tasu 4370,40 eurot, kannatanu

tsiviilhagi rahuldamist, K. Linkmannilt täies ulatuses otsese varalise kahju hüvitise

643,09 eurot, saamata jäänud töötasu 2 577,80 eurot, mittevaralise kahju hüvitise 7

000 eurot ning viivise väljamõistmist.

Prokurör leiab, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, mis viis materiaalõiguse

ebaõige kohaldamiseni süüdistuses toodud kuriteos õigusvastasuse välistamisel, mis

omakorda tõi kaasa süüdistatava käitumisele ebaõige juriidilise hinnangu andmise.

Prokuratuur ei nõustu kohtuga, et K. Linkmann tegutses hädakaitseseisundis. Oma

seisukohta põhjendab ta järgmiselt.

Kohus pööras tähelepanu asjaolule, et süüdistus ei hõlma kannatanu tõukamist, mida

prokurör pidas konflikti alguseks, käsitledes tõukamist vaid osas, milles see omas

tähtsust andmaks hinnangut sündmuste käigule. Tõukamine iseenesest mingeid

karistusõiguslikult olulisi tagajärgi kannatanu tervisele ei põhjustanud, mistõttu

tõukamine ei ole süüdistuses eraldi välja toodud. Prokurör on nõus tõukamise

olulisusest sündmuste käigule, sealhulgas hädakaitse olemasolule hinnangu

andmisel, leides jätkuvalt, et konflikti alguseks oligi Linkmanni poolt X tõukamine.

Maakohus ei ole Linkmanni poolt X tõukamisega arvestanud hädakaitse seisukoha

kujundamisel.

Tõepoolest algasid sündmused X baari juures sellest, et tuvastamata meesterahvas

visati baarist välja. Süüdistatava ütluste kohaselt üritas kannatanu teda esimese

konflikti sattunud meesterahva pealt ära tõmmata ning pärast seda, kui süüdistatav ta

eemale tõukas, tuli kannatanu tagasi ning oli „märkimisväärselt agressiivsem“. Samas

puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kannatanu X oleks eelnevalt käitunud süüdistatava

või teiste isikute suhtes agressiivselt. Ka sel hetkel, kui süüdistatav oli baari ees tänaval

füüsilises kontaktis baarist välja visatud tuvastamata meesterahvaga, ei käitunud

kannatanu agressiivselt. Ta läks käed taskutes süüdistatava juurde, et aru pärida teise

isikuga käitumise kohta, mis kannatanule tundus ebaõiglane. Käed taskutes liginemine

ei viita sellele, et kannatanu oleks kavatsenud süüdistatavat rünnata või teda teise

meesterahva pealt ära tõmmata. Videos on seejuures selgelt näha, et Linkmanni

tuvastamata meesterahva pealt ära tõmbamist või sellist katset ei toimunud, kuivõrd

Linkmann seisab sel hetkel tuvastamata meesterahva kõrval püsti ja ka kannatanu X

seisab püsti ega kummarda. Vaatamata sellele, et video kohaselt puuduvad

igasugused märgid vajadusest kasutada kannatanu X suhtes jõudu, tõukab

süüdistatav teda niipea, kui X on tema juurde jõudnud ja seejuures jõuga, mis

põhjustab kannatanule tasakaalu kaotamise ja kukkumise. Seejärel läheneb

kannatanu uuesti, seejuures aeglaselt Linkmannile, on näha nii süüdistatava kui ka

kannatanu kätega žestikuleerimist ja videos on kuulda põhjendatult kannatanule

omistatud lauset „türa, mind tuled ründama või“. Nimetatud lausest tuleneb otseselt,

kuidas kannatanu X tajus kirjeldatud sündmuse ajal olukorda, ta tajus end rünnatuna

ning videosalvestus kinnitab seda – süüdistatav Linkmann oli esimene, kes kasutas

kannatanut tõugates füüsilist vägivalda, pannes sellega kannatanu kaitseseisundisse.

Eelnevalt märgitud žestikuleerimine algab peale 07:09:42 toimunud tõukamist sellega,

et Linkmann püüab 07:09:53 kannatanust haarata, millele järgneb lühike vastastikune

rüselus, mille käigus kannatanu 07:09:56 teeb ka löögiliigutuse Linkmanni suunas.

Videost on selgelt näha, et Linkmann on ründaja ja X püüab teda tõrjuda, aga juba

07:09:58 haarab Linkmann ta võttesse ja paneb tänavale maha, millele järgneb

käeraudade ja gaasi kasutamine kannatanu suhtes.

Vaidluses on oluline asjaolu, et K. Linkmann ei olnud turvaseaduse mõttes

turvatöötaja, tema volitused piirnesid baari ruumides korra tagamisega. Vaatamata K.

Linkmanni vastupidistele väidetele pole ta Turvaettevõtete Liidu kinnitusel kunagi

turvatöötaja olnud, tal pole turvatöötaja kutsetunnistust. Linkmann pole ka ise esitanud

mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid turvatöötaja kvalifikatsiooni

omandamisest ja töösuhetest turvaettevõtetega. Ka see tekitab tõsise kahtluse

Linkmanni väidete tõelevastavuses. Mingit seadusest tulenevat alust kasutada

kannatanu X suhtes käeraudu või teda avalikus ruumis kinni pidada Linkmannil ei

olnud – konflikt X-ga toimus ja ka algas avalikus ruumis, baari ees tänaval, kus

Linkmannil puudusid igasugused volitused nõuda kõrvalistelt isikutelt temale sobival

viisil käitumist. Teisisõnu saab seda konflikti vaadelda üksnes kui kahe seaduse

mõttes võrdses positsioonis oleva inimese vahelist konflikti, kus õigusvastasust

reguleerivad üksnes KarS-i õigusvastasuse välistamise reeglid ja antud asjas ongi

keskne vaidlus hädakaitse esinemises.

Prokurör on seetõttu seisukohal, et süüdistatav Linkmann ei tegutsenud

hädakaitseseisundis, kannatanu X ei rünnanud süüdistatavat ja puudus alus oodata

sellise ründe vahetult eesseisvat toimumist. Füüsiline konflikt kannatanuga oli tingitud

üksnes süüdistatava enda käitumisest, tema poolt kannatanu ründamisest.

Süüdistatava poolt kannatanu X suhtes kasutatud ja KarS § 118 lg 1 p 2 märgitud

tagajärje kaasa toonud vägivald ei olnud seetõttu põhjendatud ja ei ole ka põhjendatud

K. Linkmanni KarS § 118 lg 1 p 2 järgi õigeks mõistmine ja tema tegude käsitlemine

üksnes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

Kannatanu esindaja adv. Sandra Sepp märgib oma apellatsioonis, et toetab

prokuröri taotluseid uue kohtuotsuse tegemisel. Täiendavalt kannatanu enda

seisukohta prokuröri apellatsioonkaebusele ei esita. Kannatanu esindaja poolt

ringkonnakohtule tehtud taotlused maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse

tegemise osas ühtivad prokuröri apellatsioonis esitatutega.

Kannatanu nõustub maakohtuga selles, et süüdistatav pidi raske tervisekahjustuse

tekkimist võimalikuks pidama. Seega, on tuvastatud ka süüdistatava poolt KarS § 118

lg 1 punkti 2 subjektiivse koosseisu täitmine – süüdistatav tegutses vähemasti kaudse

tahtlusega. Küll aga ei nõustu kannatanu, et süüdistatava süüdi tunnistamine KarS §

118 lg 1 punkti 2 järgi on välistatud hädakaitseseisundi tõttu. Samuti ei nõustu

kannatanu, et süüdistatava edasine tegevust pärast pipragaasi kasutamist oli

õigustatud. Maakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel ning kohtuotsus on

kesksetes

vaidlusküsimustes

nõuetekohaselt

põhjendamata,

milline

on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. Kannatanu

põhjendab täpsemalt alljärgnevalt.

Üheks olulisemaks tõendiks on videosalvestis 001.AVI. Kannatanu hinnangul on

maakohus kuni salvestise 07:09:52 minutini, salvestisel nähtuvat otsuses kajastanud

õigesti. Videosalvestisel näha oleva sündmuste järgneva käigu tuvastamisel ja

hindamisel on maakohus aga oluliselt eksinud. Maakohus on tuvastanud, et salvestise

07:09:54 minutil, kui meesterahvas kaamera vaatevälja eest ära liigub, on „näha nii

süüdistatava kui kannatanu kätega žestikuleerimist, seejärel X paneb parema käe

rusikasse ja 07:09:56 teeb löögiliigutuse K. Linkmanni suunas“. Maakohus on

nimetatud asjaolud ebaõigesti tuvastanud. Esiteks ei ole salvestisel enne 07:09:56

minutit nähtuv „kätega žestikuleerimine“, nagu seda on kirjeldanud maakohus.

Salvestiselt nähtub selgelt, et süüdistatav alustab uuesti ja esimesena füüsilist kontakti

kannatanuga, haarates kannatanu rinnaesisest kinni. Seejuures rõhutab kannatanu, et

selliselt käitus süüdistatav eelnevalt ka tuvastamata mehega - haaras tuvastamata

mehelt rinnust kinni ning heitis ta seejärel koheselt maha asfaltile. Seega on tegu

süüdistatava poolt vahetult õigusvastase ründe alustamisega. Salvestiselt on näha, et

kannatanu osutab süüdistatavale vastupanu, st proovib süüdistatava haardest

vabaneda. Teiseks ei nõustu kannatanu sellega, et salvestise 07:09:56 minutil paneb

kannatanu käe rusikasse ja teeb löögiliigutuse süüdistatava suunas.

Süüdistatav haaras kannatanu rinnaesisest, mille peale kannatanu proovis tema

haardest vabaneda. Süüdistatava haardest vabanemiseks keerab kannatanu

kõigepealt enda paremat külge ja õlga taha ning seejärel vasakut külge ja õlga. On

näha, et parema külje ja õla taha keeramisel liigub kaasa ka kannatanu parem käsi,

mis vasaku külje ja õla taha liigutamisel liigub uuesti ette. Kannatanu kehaliigutused

on selgelt suunatud süüdistatava haardest vabanemiseks. Keha liigutamisel haardest

vabanemiseks liikusid kaasa kannatanu. Nähtub üheselt, et tegemist ei olnud

rusikalöögiga. Vastupidiselt maakohtu tuvastatule ei olnud kannatanu ründav ega äge

ega alustanud füüsilist konflikti süüdistatavaga. Füüsilist konflikti alustas kõigil

kordadel süüdistatav.

Kohus leidis, et kannatanu poolt ründe alustamine ja süüdistatava suunas

löögiliigutuse tegemine on lisaks tõendatud süüdistatava ütlustega. Kannatanu

maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kannatanu on juba selgitanud, et videosalvestisel

001.AVI nähtuv käe liikumine ei ole kannatanu poolt ründe alustamine ega

löögiliigutuse tegemine. Konflikti alustas taaskord süüdistatav ning kannatanu proovis

lihtsalt süüdistatava haardest vabaneda. Seega ei ole süüdistatava ütlused kooskõlas

videosalvestisel nähtuvaga. Lisaks on süüdistatava ütlused ebajärjepidavad ning

vastuolus teiste tõenditega.

Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline, et süüdistatav ei ole

eeluurimises kordagi väitnud, et kannatanu oleks teda lüüa proovinud, rünnanud.

Süüdistatav esitas sellise versiooni alles kohtuistungil, kui kaitsja oli videosalvestise

uurimisel teinud märkuse väidetava löögiliigutuse osas. Süüdistatav ei suutnud

kohtuistungil veenvalt põhjendada, miks ta väidetavast ründest või löögiliigutusest

eeluurimises sõnagi ei maininud. Seejuures kuulati süüdistatav kahtlustatavana üle 2

korral. Teisel korral oli süüdistatav ka juba toimiku materjalidega tutvunud. Ka siis ei

väitnud süüdistatav, et kannatanu oleks teda ründama asunud. Maakohus ei ole

sellisele asjaolule süüdistatava ütluste hindamisel tähelepanu pööranud.

Teiseks on süüdistatav kohtuistungil ütluste andmisel olnud ebajärjepidev ning läinud

vastuollu mitme teises asjas uuritud tõendiga. Süüdistatav väitis kaitsja küsimustele

vastates, et esimesel korral esitati talle kahtlustus ning ta kuulati üle KarS § 121 järgi.

Alles teisel ülekuulamisel esitati kahtlustus KarS § 118 järgi. Ilmselt soovis süüdistatav

esitada põhjendust, miks ta soovis ise teist korda ütluseid anda ning miks ta enda

esialgseid ütluseid muutis. Selline asjaolu ei vasta aga tõele. Kannatanu esindaja tõi

välja, et juba esimesel ülekuulamisel esitati süüdistatavale kahtlustus KarS § 118 järgi

ning süüdistatav kinnitas, et ülekuulamise protokollil on tema allkiri.

Süüdistatav väitis, et talutas tuvastamata meesterahva koos Q-ga välja, tehes seda

viisakalt ja rahulikult, kindlasti mitte meest lükates, vaid mees komistas ise. Q enda

osalemist tuvastamata meesterahva välja talutamisel ei kinnita. Ka videosalvestisel

001.AVI on näha üksnes süüdistatav. Seejuures nähtub videosalvestiselt selgelt, et

vastupidiselt süüdistatava väidetele on arusaadav, et mees lükati/visati jõuliselt, selg

ees baarist välja, mille peale meesterahvas maha kukkus. Sellise vastuolu on tegelikult

ka maakohus otsuses välja toonud.

Süüdistatav väitis korduvalt, et pärast „komistamist“ lähenes

tuvastamata

meesterahvas süüdistatavale käed rusikas ja sooviga süüdistatavat lüüa, st ka tol

korral tegutses ta hädakaitses. Videosalvestiselt 001.AVI nähtub vastupidiselt

süüdistatava ütlustele, et tuvastamata meesterahvas lähenes süüdistatavale

rahulikult, käed küljel. Mitte miski tuvastamata mehe olekus ega kehakeeles ei

viidanud võimalikule ründele. Süüdistatava jaoks piisas juba sellest, et tuvastamata

meesterahvas talle lihtsalt lähenes, mille peale süüdistatav haaras mehel koheselt

rinnust kinni, lõi tal jalad alt ning viskas ta asfaltile maha. Seejuures on

videosalvestiselt näha, et süüdistatav paneb pärast seda käe enda puusa peale – seal

hoidis süüdistatav enda sõnade kohaselt pipragaasi ja käeraudasid. Seega kavatses

süüdistatav ka tuvastamata mehe peal kumbagi neist kasutada. Süüdistatav väitis, et

kannatanu üritas teda tuvastamata mehe pealt ära tõmmata, kuid videosalvestiselt

001.AVI on näha, et see ei vasta tõele. Ka maakohus ei ole salvestiselt sellist asjaolu

tuvastanud.

Süüdistatav väitis, et kannatanu ei kukkunud tema lükkamise peale, vaid tuvastamata

mees kukkus või jooksis talle otsa. Videosalvestis 001.AVI lükkab selle väite selgelt

ümber. Kannatanu kukkus pärast seda, kui süüdistatav oli teda jõuliselt lükanud.

Süüdistatav väitis, et kannatanu oli sõnavahetuse järgselt esimene, kes nö käed käiku

lasi. Videosalvestiselt 001.AVI on näha, et süüdistatav on esimene, kes füüsilist

kontakti alustab, haarates kannatanul rinnust kinni. Süüdistatav väitis, et lasi

kannatanule gaasi näkku nö automaatselt peale rusikalööki ja ajal, mil kannatanu püsti

oli. Videosalvestiselt 001.AVI on näha ja tunnistaja D kinnitas, et gaasi laskmine toimus

ajal, mil kannatanu oli juba maas ning süüdistatava kontrolli all. Ka maakohus on

eelneva asjaolu just selliselt tuvastanud. Süüdistatav väitis, et ta töötas turvafirmas

ning tal on/oli olemas turvatöötaja kvalifikatsioon. Nende väidete kontrollimisel ei

saanud need kinnitust. Süüdistatava ütlused on olnud nii vastuolulised, et kannatanule

jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sai maakohus neid kasvõi osaliselt usaldusväärseks

pidada. On selge, et süüdistatav on proovinud olukorda nii tuvastamata mehe kui

kannatanuga kirjeldada moonutatult. Eelneva tõttu on süüdistatava ütlused tervikuna

ebausaldusväärsed ning kohus pidanuks need tervikuna kõrvale jätma. Kannatanu

rõhutab, et süüdistataval ei olnud õigust anda kannatanule korraldusi, nõuda temalt

korralduste täitmist ega tema suhtes jõudu kasutada. Kannatanu hinnangul nähtub

maakohtus uuritud tõenditest üheselt, et pooltevahelist füüsilist konflikti ei alustanud

kannatanu, vaid seda tegi süüdistatav.

Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et kannatanu käeliigutust võib pidada ründeks

süüdistatava vastu, ei ole süüdistatava vastutus automaatselt välistatud. Sellisel juhul

on süüdistatav ise enda süülise käitumisega temavastase ründe provotseerinud.

Sellisel juhul on süüdistatava hädakaitseõigus selgelt piiratud. Nimelt on Riigikohus

selgitanud, et hädakaitseõiguse teostamist võib piirata see, kui isik on enda eelneva

sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava või agressiivse käitumisega temavastase ründe

provotseerinud ehk esile kutsunud. Kannatanu on seisukohal, et maakohus ei ole

sellist kannatanu väidet kohtuotsuses nõuetekohaselt analüüsinud. Maakohus on

asunud seisukohale, et kuivõrd kriminaalasjas on tuvastamata ja üle kuulamata baarist

välja visatud meesterahvas, kellega süüdistataval oli esimene konflikt, millesse

kannatanu nö sekkus, ei saa kohus hinnata esialgse konflikti asjaolusid ega

põhjendatust ja ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et süüdistatav oma

käitumisega võis ise hädakaitseolukorra esile kutsuda (kohtuotsuse p 27). Kannatanu

sellega ei nõustu ja on arvamusel, et maakohtus uuritud tõendid on piisavad, et

hinnata, kas süüdistatav võis hädakaitseolukorra esile kutsuda või mitte.

Tuvastamata meesterahva ja süüdistatava vahelise konflikti asjaolud on tuvastatavad

maakohtus uuritud videosalvestise 001.AVI ja kannatanu ning tunnistajate ütluste

alusel. Konfliktis osalenud meesterahva tuvastamine ja üle kuulamine ei ole vältimatult

vajalik.

Süüdistatav

on

käitunud

ise

õigusvastaselt

ja

sotsiaaleetiliselt

hukkamõistetavalt ning kannatanul oli õigus olukorda nö sekkuda.

Teiseks on ebaõige maakohtu järeldus, justkui saaks süülise provokatsiooni olukorda

hinnata üksnes tuvastamata meesterahva ja süüdistatava vahelisest konfliktist

lähtudes. Isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et meesterahva tuvastamata ning üle

kuulamata jätmine ei võimalda kohtul hinnata, kas süüdistatav provotseeris olukorda

tuvastamata mehega, on seda siiski võimalik hinnata süüdistatava ja kannatanu

vahelist konflikti tervikuna hinnates. Maakohus on sellise asjaolu täiesti tähelepanuta

jätnud. Nimelt alustas kannatanu ja süüdistatava vahelist konflikti selgelt süüdistatav.

Kannatanu lihtsalt kõndis tema suunas, mistõttu puudus süüdistataval mistahes

põhjus, vajadus või õigustus kannatanu jõuliseks äralükkamiseks.

Süüdistataval oli võimalus ja kohustus konfliktolukorrast kannatanuga taanduda, kuid

ta ei teinud seda. Samuti oli süüdistataval võimalik pöörduda abi saamiseks G4S

turvatöötajate poole. G4S oli selleks hetkeks sündmuskohale jõudnud ning neil oleks

olnud õigus kannatanu kinni pidada, erivahendeid kasutada. Süüdistatav seda ei

teinud. Juhul kui kannatanu tõepoolest süüdistatava suunas löögiliigutuse tegi, oli

süüdistataval võimalik kasutada nn passiivset kaitset. Alles siis, kui sellest ei oleks

piisanud, oleks süüdistataval olnud õigus enda aktiivseks kaitsmiseks. Kuid ka sellisel

juhul ei ole kannatanu maha heitmine, tema käte selja taha väänamine ja talle

käeraudade paigutamine kohane kaitsevahend. Süüdistataval oli olemas pipragaas,

mis

oleks

olnud

kaitsevahenditest

säästvaim.

Tegemist

on

tõhusa

enesekaitsevahendiga, mis aitab ohu kõrvaldada või ohtu vähendada ilma isikule

tõsiselt viga tegemata. Selliselt on süüdistatav selgelt ja teadvalt hädakaitsepiire

ületanud ning vastutab kannatanule tekitatud tervisekahjustuse tekitamise eest KarS

§ 118 lg 1 punkti 2 järgi.

Lisaks on süüdistatavale ette heidetud ka seda, et ta kinnipidamise ajal lõi kannatanut

kaks korda vastu seina ning pani kannatanu asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega

ja oma keharaskusega surudes kannatanu selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et

kannatanul olid hingamisraskused. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale,

et süüdistatava eelnimetatud käitumine oli põhjendatud, kuivõrd kannatanu käitus

agressiivselt, ning suuremat jõudu oli vaja rakendada selleks, et kannatanu rünne

lõpetada ja oodata politsei saabumist. Kannatanu sellega ei nõustu. Taaskord võtab

apellant ette kogu konfliktsituatsiooni algusest peale ja kordab juba varemõeldud

seisukohti konflikti algataja ja hädakaitseseisundi osas. Apellant on seisukohal, et

tõenditest nähtub, et ka sel korral alustas konflikti süüdistatav. Kui süüdistatav oli

kannatanu maha heitnud, tuli ka G4S turvatöötaja. Sellises olukorras pidanuks

süüdistatav ilmselgelt andma kannatanu üle turvatöötajale. Seetõttu on maakohus

tõendite ebaõige hindamise tulemusena asjaolude tuvastamisel oluliselt eksinud.

Süüdistatav ületas hädakaitse piire.

Kuivõrd maakohus on eksinud süüdistatava KarS § 118 lg 1 punkti 2 järgi õigeks

mõistmisel, on kohus ebaõigesti jätnud kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude

tervikuna ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt läbi vaatamata. Tsiilhagi

tuleb tervikuna rahuldada. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka

süüdistatavalt kannatanu kasukstasumisele kuuluvalt kahjuhüvitiselt (kohtuotsuse

kohaselt 1 000 eurot) viivise väljamõistmisel.

Kohus on õigesti märkinud, et kannatanu esitas hagiavalduse prokuratuurile 27.

augustil 2020. Seejärel on kohus toonud välja, et kriminaalasi jõudis kohtusse aga 7

kuud hiljem ning seetõttu on põhjendatud mõista viivis välja hoopis kohtuotsuse

jõustumisest. Kriminaalasjades esitataksegi hagiavaldus kohtueelse uurimise etapis

ning prokuratuurile. Seega on VÕS § 113 lõikes 2 sätestatud „hagiavalduse esitamine“

tsiviilhagi prokuratuurile esitamise aeg ehk 27. august 2020.a ning viivis tuleb

haginõuetelt välja mõista sellest ajast alates. Kriminaalasja kohtusse jõudmise aega ei

saa kannatanu mitte kuidagi mõjutada, sh kiirendada – see on prokuratuuri otsustus.

Samas pole kriminaalasja kohtusse jõudmise aeg isegi oluline, kuivõrd VÕS § 113 lg

2 kohaselt on õigus nõuda viivist mitte kriminaalasja kohtusse jõudmisest, vaid

hagiavalduse esitamisest alates. Seega on kohus ilmselgelt eksinud.

Apellant

taotleb

hüvitada

X-le

seoses

apellatsioonimenetlusega

tekkinud

menetluskulud.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2021 määrusega määrati esitatud apellatsioonid

läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja anti menetlusosalistele aega seisukohtade

esitamiseks kuni 15. oktoobrini 2021.

Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil,

kes palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata

Kaitsja leiab, et apellatsioonide alusel ei saa tuvastada vigu, mis annaks põhjust

maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha

samadele tõendtele tuginedes süüdimõistev otsus, vastukaaluks maakohtu

õigeksmõistvale

otsusele).

Kaitsja

nõustub

maakohtu

otsuses

esitatud

sekisukohtadega. Kohus on peamise tõendina käsitlenud asitõendi vaatlusprotokolli ja

selles 17.01.2020.a vaadeldud taksojuhi Z sõiduki pardakaamera kolme

videosalvestise faili 001.AVI, 002.AVI ja 003.AVI (tl 82 - 94). Samuti on maakohus

osundanud asitõendi vaatlusprotokollile 17.01.2021.a, milles on vaadeldud kolme

videosalvestise faili. Asitõendi vaatlusprotokollide ja videosalvestise failde analüüs on

otsuses äärmiselt põhjalik ja nende tõendite käsitlemiseks maakohtust erinevalt ei ole

alust. Prokurör ei ole apellatsioonis vaidlustanud kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et

kannatanu X lähenes kahel korral ise K. Linkmannile ja tegi tema suunas löögiliigutuse.

Seejuures ei ole aga apellant nõustunud maakohtu hinnanguga tuvastatud asjaoludele

eelkõige selles, et tegemist oli hädakaitsega. Maakohus on õigesti märkinud, et

hindamaks, kas K. Linkmann oli hädakaitseseisundis, tuleb arvesse võtta kogu

sündmust tervikuna. Kannatanu esindaja on apellatsioonis asunud seisukohale, et

süüdistatava K. Linkmanni ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed ja osundas

seejuures väidetavatele vastuoludele kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste

vahel. Leian, et käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtul ja ei olnud ka maakohtul

võimalik anda hinnangut nimetatud vastuoludele, kuna K. Linkmanni kohtueelses

menetluses antud ütlusi ei ole mingiski osas maakohtu istungil avaldatud.

Nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja esitasid määratud tähtajaks ka õigusabi kulude

hüvitamise taotluse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega

ja süüdistatava kaitsja adv. L. Viili seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et ei ole vaidlustatud asjaolu, et süüdistatav lasi

pisargaasi kannatanule näkku viimase vägivallaaktina, mis on temale süüdistuses ette

heidetud ja kohtu poolt tuvastatud. Nimelt leidis maakohus erinevalt süüdistusest, et

pisargaasi näkku laskmine toimus juba siis, kui kannatanupoolne rünne oli tõrjutud, oht

kõrvaldatud ja süüdistatav ei olnud enam hädakaitseseisundis, mistõttu vastutab ta

selle eest KarS § 121 lg 1 p 3 järgi. Olenemata sellest, et süüdistatav väitis, et

pisargaasi lasi ta temale etteheidetud füüsilise konflikti alguses, ei ole süüdistatav

süüdimõistmise osas kohtuotsust vaidlustanud. Maakohtu otsuse kohaselt toimusid

vägivallateod järgmises järjekorras: esmalt pani K. Linkmann X asfaldile pikali, väänas

käed seljataha, seejärel lasi pisargaasi näkku ja paigutas käerauad. Järgnevalt kui

kannatanu oli püsti tõstetud lõi K. Linkmann X kaks korda vastu seina, seejärel pani X

asfaldile pikali, ise samal ajal põlvedega ja oma keharaskusega surudes kannatanu

selja keskosa ja kukla piirkonda nii, et X-l olid hingamisraskused.

Vaidlustatud ei ole ka seda, et just süüdistatav tekitas oma tegevusega e käte seljataha

väänamisega kannatanule raske tervisekahjustuse. Kuna süüdistatav ei ole maakohtu

otsust vaidlustanud, siis on ta sellega omaks võtnud ka maakohtu poolt väljamõistetud

mittevaralise kahju suuruse ning sellega kaasnevad viivised. Mittevaralise kahju

omaksvõtt on oluline seetõttu, et Riigikohus on otsuses 1-19-4422 p-s 21.3 pidanud

võimalikuks jätta mittevaralise kahju nõue rahuldamata arvestades ründe vähest

intensiivsust ja tekitatud vigastuse ulatust aga ka kannatanu enda käitumist.

Veel on oluline rõhutada, et ei prokurör ega ka kannatanu esindaja ei ole oma

apellatsioonides peatunud sõnagi karistusel e prokurör on jäänud seega maakohtus

taotletud karistustaotluse juurde ja kannatanu seda toetanud. Vaidlustatud ei ole

maakohtu otsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristust ega ka liitkaristust

mh eelmise kohtuotsusega tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramise osas.

Miks viimati nimetatud asjaolu on oluline, põhjendab kohtukolleegium allpool.

Prokurör ei ole menetluslikult teinud ka midagi selleks, et süüdistuse piirid

võimaldanuks kasvõi kaaluda KarS § 118 lg 1 p 2 ära langemisel ja KarS § 121

tunnuste tuvastamisel kohtu poolt seda, kas tegu võib olla kvalifitseeritav avaliku korra

raske rikkumisena. Vaidlust ei ole selles, et sündmused toimusid avalikus kohas, kuid

just tervisekahjustuse raskusaste on see, mis olukorras, kui oli rikutud ka kõrvaliste

isikute õigusrahu, mõjutab vastutust KarS § 263 järgi. Praegusel juhul ei ole

süüdistuses

ette

heidetud

kuriteo

toimepanemist

avalikus

kohas

viitega

Korrakaitseseadusele, samuti ei ole lahti kirjutatud muid olulisi KarS § 263 ettenähtud

kuriteo tunnuseid (et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse

mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu ) ja ei ole nendest asjaoludest ka juttu olnud

maakohtus. Seega KrMS §-s 268 reguleeritud kohtuliku arutamise piirid võtavad

apellatsioonikohtult ka võimaluse selles osas kaasa rääkida.

Kohtukolleegiumi hinnangul on ainetu apelleerida maakohtu otsuses esitatud

seisukohti sellega, et süüdistatav ei olnud turvatöötaja turvaseaduse § 21 mõttes.

Maakohus on selles osas süüdistatava väiteid kontrollinud ning otsusega tuvastanud,

et süüdistatav ei olnud kvalifitseeritud turvatöötaja. Temale ei kehtinud turvatöötajale

seadusega antud õigused ja kohustused. Samas ei saa see asjaolu kuidagi olla antud

juhul hädakaitseseisundit välistav. Vaidlust ei ole selles, et kõik sündmused toimusid

kvalifitseeritud turvatöötaja Q silma all, seda esiteks. Teiseks, vaidlust ei ole ka selles,

et konkreetsel juhul oli K. Linkmann baaritöötaja ja ka tunnistaja Q sõnade kohaselt,

sisuliselt täitis turvamehe tööülesandeid. Tunnistaja W ütluste kohaselt valvas ta korda

e kontrollis dokumente ja ennetas konflikte kuna G4S ei jõua alati kiiresti kohale. Ka

baaris viibivad ning sealt väljuvad külastajad ilmselgelt pidasid teda baari töötajaks.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud konflikti selles valguses, et K.

Linkmann ei oma turvatöötaja õigusi, on tavaline kodanik, kellel on õigus hädakaitsele

aga ka kinnipidamisõigusele, mis on igameheõigus ja välistab samuti õigusvastasuse,

kuid seda teatud tingimustel e sel juhul kui kinnipeetav on toime pannud

kuriteotunnustega

teo.

Siinjuures

viitab

kohtukolleegium

esmalt

Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse 1-08-1794 p-le 9. Otsuse aluseks on sarnane kaasus, sest

sealgi on tegu baari ees toimunud sündmuste rägastikuga. Samas on viidatud otsus

pungil tarkust, mida võiks teada selliste konfliktsituatsioonide lahendamisel vähemalt

karistusõigust

kohaldavad

menetlejad.

Pikalt

on

otsuses

lahti

seletatud

kinnipidamisõiguse olemus, süüvivalt selgitatud hädakaitseõigust ja pikalt selgitatud

ka teoprovokatsiooni sisu, sh tahtliku ja lihtsalt süülise teoprovokatsiooni erisusi

(samad seisukohad on koos nimetatud otsuse ühe koostajaga liikunud edasi Riigikohtu

otsusesse 1-20-3535). Kinnipidamisõigust kui igameheõigust on jaatanud ka

Riigikohus oma otsuses 4-19-841. See seadusesäte ehk KrMS § 217 lg 4 on

käesoleval juhul aktuaalne, järgmistel põhjustel.

Maakohtu otsusest on selgelt väljaloetav, et maakohus on hinnanud nii süüdistatava,

kannatanu kui ka tunnistaja D ütluste usaldusväärsust ja uskunud neid sedavõrd,

kuivõrd need ühtivad videosalvestiselt nähtuga. Kohtukolleegiumi hinnangul on selline

tõendite hindamise taktika õigustatud. Tegemist on siiski kahepoolse konfliktiga, kus

kannatanu ütluste ületähtsustamine ei vii tegeliku tõeni. Kriminaalmenetluslik kogemus

lubab väita, et sellistes füüsilistes konfliktides ja eriti baarides ning nendest väljumisel

tänaval ja sh nii külastajate omavahelised kui ka baaritöötajatega, kus vähemalt üks

osapooltest on üldjuhul alkoholijoobes, püüab ka kriminaalmenetluses kannatanuna

esinev osapool oma süüd või lihtsalt oma rolli tekkinud konfliktis pisendada. Sestap ei

saa nõustuda apellantidega, kes suunavad ringkonnakohut jätma täielikult kõrvale

süüdistatava ütlused ja rajama kohtuotsust, mis süüdistatava olukorda raskendab

kannatanu ütlustele ja videosalvestile nende pilgu läbi. Kohtukolleegiumi hinnangul

näevad apellandid videosalvestiselt seda, mida nad näha soovivad. Ka on oluline

rõhutada esiteks, et kohtuistungil ei ole avaldatud K. Linkmanni poolt kohtueelsel

uurimisel antud ütlusi ja seega ei ole ka asjakohane nendega maakohtu otsust

apelleerida. Teiseks, kohtukolleegium ei pea asjakohaseks ka seda, et süüdistatava

ütluste usaldusväärsust püütakse kontrollida selliste faktidega, mis sisuliselt

puudutavad menetluse kulgu – konkreetsed paragrahvid kahtlustuses, millises

järjekorras menetlustoimingud toimusid jne. Kriminaalmenetlusega igapäevalt mitte

kokkupuutev isik, kellel pole ka sellealaseid teoreetilisi teadmini, ei pea seda mitte, et

mäletama, aga isegi ei pööra tähelepanu sellistele asjaoludele.

Maakohus on erinevalt apellantidest leidnud, et K. Linkmannile esitatud süüdistus ei

hõlma kannatanu tõukamist, mida prokurör peab konflikti alguseks. Kuna kannatanu

tõukamist ei ole K. Linkmannile ette heidetud, väljub see etteheide maakohtu

hinnangul süüdistuse piiridest. Maakohus käsitles tõukamist vaid osas, milles see

omab tähtsust, et anda hinnang sündmuste käigule, kuid ei analüüsi antud tegevust

karistusõiguslikus mõttes.

Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtuga. Hinnates kõiki maakohtu poolt

tuvastatud asjaolusid ning läbi vaadates ka vaidlusaluse salvestise, on oluline märkida,

et selleks, et omistada konkreetsele käitumisaktile (kannatanu tõukamisele) sedavõrd

määravat rolli nagu seda teevad apellandid e prokurör ja kannatanu esindaja ning

kasutada seda tõukamist süüdistatava süüd suurendava asjaoluna e lausa ajendina,

mis andis kannatanule õiguse end rünnatuna tunda, pidanuks see käitumisakt olema

süüdistatavatele mitte ainult omistatud süüdistuses selle kirjeldamisega, vaid

kohtukolleegiumi hinnangul olnuks oluline tuvastada ka need tehiolud, mis eelnesid

olukorrale, kui süüdistatav oli füüsilises kontaktis ja ilmselgelt konfliktsituatsioonis

isikuga, kes ei figureeri käesolevas menetluses ei kannatanuna ega ka tunnistajana,

mitte vaid tuvastamata isikuna. Väitmaks, et süüdistatava käitumine oli ka selle isiku

suhtes süüline, tuleb enne välistada, et tegemist ei olnud varem juba nimetatud

olukordadega e kas tegemist ei olnud osapoolte kokkuleppel toimunud kaklusega, kus

kummalgi poolel ei teki hädakaitseõigust (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-60-10 p 17.2) või

kinnipidamisõigusega (Riigikohtu otsus 4-19-841; Tallinna Ringkonnakohtu otsus 1-

08-1794). Lihtsalt minna nagu läks kannatanu konflikti osapoolte juurde olukorda

selgitama või konflikti sekkuma pole loomulikult ka keelatud, kuid sel juhul tuleb

arvestada võimalusega, et sind tõugataksegi eemale. Ehk siis, kohtukolleegiumi

hinnangul ei saa praeguse süüdistuse ja tuvastatud tehiolude pinnalt väita, et K.

Linkmanni poolt kannatanu eemale tõukamine on vaadeldav ründena kannatanu

vastu, mis andis talle õiguse minna vasturündele. Kriminaalmenetlusliku kogemuse

pinnalt saab väita, et isikutevahelised väiksemad füüsilised konfliktid on vägagi

sagedased baarides või baari sulgemise järgselt baari ees ja saavad alguse, kas

verbaalsest konfliktist või kellegi soovist midagi kellelegi teisele tõestada, ennast

kehtestada jne. Seega ei kriminaliseeru sellistes olukordades iga tõuge, lüke või

rüseluse

käigus

saadud

kriips

või

plekk.

Alkohoolsest

joobest

tekkinud

tasakaaluraskused põhjustavad ka kergemagi puudutuse järgselt kukkumise. Küll on

aga purjus inimeste poolt sõnavahetuse või rüseluse käigus tehtud bagatellründed

vägagi kerged üle kasvama peksmiseks, tapmiseks, avaliku korra raskeks

rikkumiseks. Sestap on vahel isegi kasuks, kui keegi kaine nn korrahoidja suudab eos

blokeerida selliseid situatsioone, mis võinuks praegusele kannatanule endale lõppeda

hoopis teise rolliga kriminaalmenetluses.

Karistusõiguslikust aspektist olukorrale hinnangu andmise seisukohast on järgmisena

oluline, kuidas hinnata kannatanu edasist tegevust pärast seda, kui süüdistatav oli ta

eemale tõuganud ja kannatanu selle tõuke tagajärjel kukkunud. Vaidlust ei ole selles,

et kannatanu lähenes K. Linkmannile ja tegi tema suunas löögiliigutuse. Seda on

näinud salvestiselt maakohus, seda näeb ringkonnakohus ja nägi ka prokurör, kes oma

apellatsioonis ei eita löögiliigutust süüdistatava suunas. Koos löögiliigutusega ütles

kannatanu K. Linkmannile: „türa, mind tuled ründama“. Löögiliigutus ja selline ütlemine

koos on kohtukolleegiumi arvates piisav, et see isik, kellele need on suunatud,

mõistaks seda selliselt, et talle tullakse kallale e tahetakse lüüa. Riigikohtu praktikat

arvestades on tegemist juba kuriteokatsega e tervisekahjustuse tekitamise katsega

KarS § 121 ja 25 lg 2 mõttes ( Riigikohtu otsused 3-1-60-10; 3-1-1-7-11). Kannatanust

lähtuva vahetult eelseisva ohu tõttu tekkis K. Linkmannil hädakaitseseisund ja õigus

ennast ründe eest kaitsta mahus, mis kõrvaldab ohu lõplikult ja täielikult.

Kohtukolleegiumi

hinnangul

on

maakohus

põhjendatult

leidnud,

et

raske

tervisekahjustus on tekitatud K. Linkmanni poolt kannatanule hädakaitseseisundis ja

kannatanu jätkuv jõuline kinnihoidmine kuni politsei saabumiseni ning vastuhaku

mahasurumine toimus kohtukolleegiumi hinnangul ka kinnipidamisõigust kasutades.

Löögi blokeerimine sellisel viisil, et haaratakse löögivalmis käsi ning üritatakse see

selja taha väänata ja lööjat sellises asendis hoida, ei kujuta kohtukolleegiumi hinnangul

hädakaitse piiride ületamist. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht selles, et

arutataval juhul puudub hädakaitseõiguse nn sotsiaaleetiline piirang e et tegemist ei

olnud K. Linkmanni poolt teoprovokatsiooniga. Selles osas ei ole maakohtu

põhjendustele midagi lisada, sest need on kooskõlas ka maakohtu poolt viidatud

Riigikohtu otsuses esitatud seisukohtadega.

Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud põhjendatult

järeldusele, et süüdistatava poolt on kannatanule tekitatud raske tervisekahjustus

hädakaitseseisundis, mis välistab tema käitumises õigusvastasuse. Selleks, et teha

maakohtust diametraalselt vastupidine otsus e raske tervisekahjustuse tekitamise

osas õigeksmõistva otsuse asemel süüdimõistev otsus, peab ringkonnakohus

põhjendama, milles on maakohus tõendite hindamisel eksinud. Maakohtu järeldus

rajaneb aga kohtu poolt uuritud tõendite põhjalikul analüüsil ning tõendite hindamisel

ei ole maakohtu poolt vigu tehtud. Apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber

maakohtu põhjendusi. Maakohus on tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja

jälgitavalt.

Eeltoodust tulenevalt ei pea kohtukolleegium vajalikuks käsitleda ka apellantide

taotlusi, mis puudutavad maakohtu poolt tehtud menetluskulusid ja tsiviilhagi – varalise

kahju sissenõudmise osas läbi vaatamata jätmine ja mittevaralise kahjunõude osaline

rahuldamine - puudutavaid otsustusi, kuna need aktualiseerunuks vaid sel juhul, kui

süüdistatav oleks süüdi mõistetud kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise

eest. Mis puudutab kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud taotlust viivise

väljamõistmise alguse aja osas, siis kohtukolleegium leiab, et ka selles osas tuleb jätta

maakohtu otsus muutmata. Kannatanu etteheited asjakohatule seaduse tõlgendusele

ja ebaloogilisele lahendusele selles osas on põhjendamatult adresseeritu maakohtule,

sest maakohus on viivise alguse tähtaja osas teinud otsustuse täpselt Riigikohtu

otsusele vastavalt (1-20-2438 p 45).

Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistusel ja just

liitkaristusel ning osas, millega jäi eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus

täitmisele pööramata. Selles osas on kohtukolleegiumi kriitika suunatud nii

maakohtule, prokurörile, kannatanu esindajale.

Esmalt selgitab kohtukolleegium järgmist. Süüdistatav on vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatud kuriteo – kehalise väärkohtlemise – toime pannud eelmise kohtuotsusega

mõistetud katseaja kestel. Maakohus on põhjendanud selle kuriteo eest mõistetud

üksikkaristust ja selles osas maakohtu otsusele etteheiteid kohtukolleegiumi

põhimõtteliselt ei ole. Nii palju võib lisada ja see on adresseeritud ka prokurörile, et

isikuvastaste kuritegude puhul on kohtupraktikas omaks võetud, et süü suurust

iseloomustab muuhulgas ka asjaolu, et kuritegu on toime pandud avalikus kohas. Seda

seisukohta on sisuliselt toetanud ka Riigikohus (1-19-4150 p-d 32,33). Põhjendatud on

ka otsustus, et eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata rahaline karistus ja

vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus kuuluvad liitmisele KarS § 65

lg 2 järgi. Siinjuures jääb kohtule arusaamatuks, miks prokurör taotleb lõpliku

liitkaristuse mõistmist süüdistatavale KarS § 65 lg 1 alusel. Oma sellekohast

seisukohta ei ole prokurör põhjendanud ei oma süüdistuskõnes maakohtus ega ka

apellatsioonis, aga võib kindlalt väita, et prokurör eksib. Maakohus on olenemata

prokuröri ettepanekust kohaldanud liitkaristuse mõistmisel õigesti KarS § 65 lg 2

sätteid, sest arutatav kuritegu on toime pandud pärast eelmise kohtuotsuse

kuulutamist, lisaks oli eelmine otsus jõudnud 10 päeva enne uut kuritegu jõustuda.

Vaidlust ei ole ka selles, et eriliigilised karistused e eelmise kohtuotsusega mõistetud

vangistus ja rahaline liitkaristus kuuluvad iseseisvalt täitmisele. Küll on aga jäänud

täielikult maakohtu poolt põhjendamata, miks ei ole pööratud täitmisele eelmise

kohtuotsusega mõistetud ja ära kandmata vangistust. Maakohus on otsuse

resolutsiooni p-s 4 otsustanud: KarS § 64 lg 2 alusel määrata, et Harju Maakohtu

18.11.2019 otsusega nr 1-19-6833 mõistetud vangistus 3 aastat 11 kuud ja 29 päeva

tuleb jätta muutmata, s.o täitmisele pööramata ning see kuulub täitmisele iseseisvalt

Harju Maakohtu 18.11.2019 otsuses toodud tingimustel. Kohtuotsuse põhjendavas

osas puuduvad absoluutselt igasugused põhjendused, miks jätab maakohus eelmise

kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramata.

Tallinna Ringkonnakohus on oma otsustes korduvalt selgitanud, et olukorras, kui

kohus mõistab isikule katseaja kestel toime pandud uue tahtliku kuriteo eest

karistuseks rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele KarS § 74 lg 6. KarS § 74 lg 6

sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda

karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva

seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest

mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud

rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. KarS § 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on

sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine

reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus

oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja

kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb

eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata, peab olema

kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik

vangistus, selgitatakse ka talle kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata

täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Maakohtu otsuses ei ole esitatud

põhjendusi, miks kohus jättis varasemalt mõistetud tingimusliku vangistuse täitmisele

pööramata. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selliseid mõistlikke põhjendusi

konkreetset isikut ja tema poolt toimepandud uue kuriteo tehiolusid arvestades ka

võimalik leida. Siinjuures viitab kohtukolleegium KarS § 74 lg 5 sätetele. Nimelt on

alates 01.01.2015 võimalik uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest katseajal uuesti

kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades

süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9

sätestatud korras. Nagu selgub uue karistusseadustiku eelnõu seletuskirjast, on

muudatuse eesmärk regulatsiooni paindlikumaks muutmine. Seejuures märgitakse, et

reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks

reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole

otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude

toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Kohtukolleegium leiab, et needsamad

põhimõtted on kohaldatavad ka KarS § 74 lg 6 rakendamisel Kohtukolleegiumi

hinnangul on süüdistatava poolt eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuritegu ja

vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu sarnased selles mõttes, et sisuks on

vägivald e siis ei saa väita, et eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuriteod ja

vaidlustatud kohtuotsusega kuritegu oma olemuselt oleksid erinevat liiki. Vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud vägivallategu on toime pandud kuu aja möödumisel pärast

eelmise kohtuotsuse tegemist, millega kohus mõistis temale tingimusliku vangistuse

jättes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata ja seda tingimusel, kui ta ei pane

toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohtukolleegiumi laual on küll nii prokuröri kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid,

mis seaduse järgi annavad ringkonnakohtule õiguse süüdistatava olukorra

raskendamiseks, kuid siiski eksisteerivad ka piirid. Kas apellatsioonikohtul on õigus

raskendada ainult karistust, kui apellatsioon on esitatud süüdimõistmiseks raskemas

kuriteos ja sellega seoses ka rangemaks karistamiseks? Vastus sellele küsimusele on

jaatav, kuid paraku ei saa seda teha olukorras, kus prokuröri ega kannatanu

apellatsioonid ei sisalda ühtegi väidet karistuse suurendamiseks ja üldse ei ole

apellatsioonide põhjendustes ühtegi sõna karistuse osas. Seega praegusel juhul on

apellandid selle võimaluse apellatsioonikohtult võtnud. Et tegemist ei ole lihtsalt

ringkonnakohtu paljasõnalise seisukohaga, siis viitab kohtukolleegium Riigikohtu

otsusele, kus just sarnane küsimus oli Riigikohtu laual. Ringkonnakohus oli läinud seal

seda teed, et ei mõistnud küll süüdistatavat süüdi raskemas kuriteos, mida taotles

prokurör, kuid karmistas maakohtu poolt mõistetud karistust selle kuriteo eest, milles

oli isiku süüdi mõistnud maakohus. Riigikohus vaagis küsimust, kas ringkonnakohus

on väljunud apellatsiooni piiridest ja leidis, et ringkonnakohus sai sellise otsustuse teha

prokuröri apellatsiooni piiridest väljumata. Miks aga praegusel juhul seda ei saa

ringkonnakohus otsustada, sellele leiab vastuse Riigikohtu vastavast otsusest (3-1-1-

5-08). Riigikohus rõhutas, et apellatsioonis sisalduvat raskema karistuse mõistmise

taotlust on prokurör muuhulgas ka põhjendanud sellega, et „karistuse määramisel

märkis kohus oma otsuses karistust kergendavaks asjaoluks süüdistatavatel

puhtsüdamliku kahetsuse, mis ei vasta aga eeluurimisel kogutud materjalidele ja

kohtus uuritud tõenditele". Sellest põhjendusest ja KrMS § 340 lg 4 p 1 alusel esitatud

taotlusest nähtub, et prokurör on lisaks kuriteo kvalifikatsiooni vaidlustamisele

avaldanud mittenõustumist maakohtu poolt D.J. mõistetud karistusega.

Nagu juba öeldud, siis praegusel juhul on apellandid võtnud ringkonnakohtult

võimlause raskendada süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus ilma kuriteo

kvalifikatsiooni raskendamata. Nende taotlused karistuse raskendamiseks on seotud

ainult taotlusega mõista süüdistatav süüdi raskemas kuriteos ja needki paljasõnalised.

Selsamal põhjusel ja tulenevalt KrMS § 341 lg 6 sätestatud reformatio on peius keelust

põhimõttest ei ole ka mõtet saata kriminaalasja tagasi maakohtule uue otsuse

tegemiseks liitkaristuse osas e nö omapoolsete põhjenduste esitamiseks, sest kui

apellatsioonides ei ole etteheiteid maakohtu poolt tuvastatud kuriteo eest

süüdistatavale mõistetud karistuse osas e sisuliselt ei taotleta karistuse karmistamist

ringkonnakohtult sel juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt süüdistatava

käitumisele antud kergema kvalifikatsiooniga, ei saa ka maakohus teistkordsel asja

arutamisel karmistada mõistetud karistust.

Seega on kogu jutt, mis käesolevas otsuses puudutab mõistetud liitkaristust, suunatud

tulevikule e edaspidi analoogiliste vigade vältimisele.

Kannatanu

esindaja

adv.

S. Sepp

on

esitanud

taotluse

hüvitada

apellatsioonimenetluses kannatanule tekkinud kulud. Kuna kohtukolleegium jätab

maakohtu otsuse muutmata kannab apellatsioonimenetluse kulud isik, kelle huvides

on apellatsioon esitatud e kannatanu (KrMS § 185 lg 2).

Süüdistatava

kaitsja

adv.

L. Viil

on

esitanud

taotluse

hüvitada

temale

apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud. Taotluse kohaselt analüüsis ta tund

aega maakohtu otsust ja apellatsioone ning koostas kaks tundi apellatsioonidele

vastust.

Kohtukolleegium

peab

tasutaotlust

põhjendatuks

ning

mõistab

advokaadibüroo kasuks välja koos käibemaksuga 194 eurot ja 40 senti. Vastavalt

KrMS § 185 lg 2 2. lausele jäävad need kulud riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1

p-st 1, jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse K. Linkmanni suhtes muutmata ja

esitatud apellatsioonid rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)