3-21-811/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Janar Jäätma

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.10.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-811

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2021 otsuse

nr 7002110016-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete

Raidma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 otsus

haldusasjas nr 3-21-811 muutmata.

2. Jätta kaebajale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulud riigi

kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja päritoluriik tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.11.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-811

2(5)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Itaalia väljastas XXX kodanikule X-le (kaebaja) viisa kehtivusega 28.12.2018–28.03.2019.

Kaebaja reisis 21.03.2019 XXX-st Hispaania kaudu Soome. Kaebaja saabus 08.10.2020

Eestisse ja soovis lennata edasi Itaaliasse, kuid Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud

pidasid ta Tallinna Lennujaamas kinni. Kaebajale tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning

kohaldati sissesõidukeeld kolmeks aastaks. Halduskohtu loal paigutati kaebaja 09.10.2020

kinnipidamiskeskusesse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel.

2. Kaebaja avaldas 01.03.2021 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. PPA luges 30.03.2021

otsusega nr 7002110016-1 taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA

hinnangul oli taotlus VRKS § 201 p-des 2, 6 ja 7 sätestatud alustel selgelt põhjendamatu.

1) Taotluse kohaselt kardab kaebaja XXX-sse tagasi pöörduda, sest ta müüs seal oma ettevõtte,

kuid selle ostja sattus võlgadesse ja nõuab nüüd kaebajalt võla tasumiseks raha. Taotluse järgi

ei ole tagakiusu põhjus seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, mistõttu ei ole alust

tunnustada kaebajat pagulasena. Kaebajale ei ole alust anda ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg

3). XXX-s ei toimu sellist relvakonflikti, mis seaks tagasipöördumise korral kaebaja elu ohtu

ainuüksi päritoluriigi territooriumil viibimise tõttu. Kaebaja isiklik olukord ei ole selline, mis

annaks aluse saada täiendavat kaitset. XXX-sse tagasipöördumine on võimalik.

2) Taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks ja eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitada. Kaebaja viibis Soomes ebaseaduslikult ja tema tegelik sihtkoht oli Itaalia, kust ta

plaanis minna tagasi XXX-sse või otsida tööd mujal Euroopas. Kaebaja paigutati 09.10.2020

kinnipidamiskeskusesse ja enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist suhtles ta seal

korduvalt XXX ametiasutustega, et kiirendada päritoluriiki naasmist. Tema tagasivõtmine

viibis COVID-19 pandeemia tõttu. Kaebaja selgitas 11.03.2021 vestlusel, et lahkus XXX-st

majanduslikel põhjustel ja riigivõimuga ei ole tal probleeme. Kaebaja müüs oma ettevõtte juba

2019. a-l ja pole usutav, et teda hakatakse ähvardama ja temalt ettevõtte müügi tõttu raha

nõudma alles 2021. a-l, kui kaebaja viibis Eestis kinnipidamiskeskuses. Kaebaja ei väida, et ta

müüs võlgadega ettevõtte, vaid väidetavalt tekkisid äriühingul võlad hiljem. Kaebajal endal

puudub kokkupuude väidetava ähvardajaga ning ähvarduse sisu ja sellest teadasaamise aega

puudutavad seletused on vastuolulised. Sellistel asjaoludel ei ole usutav, et kaebajat ähvardab

XXX-sse tagasipöördumisel suur oht. Kinnipidamise loa pikendamise menetluses ja

rahvusvahelise kaitse menetluses antud seletused on vastuolulised. Tõenäoliselt on kaebaja

andnud teadvalt ebaõigeid seletusi oma kaitsevajaduse kohta.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.03.2021 otsuse tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

1) Kaebajale oleks pidanud andma täiendava kaitse. Kaebaja tunneb surmahirmu päritoluriiki

naasmise ees, kuna temalt nõutakse suurt rahasummat tema müüdud ettevõttel tekkinud võlgade

tõttu. Tagakiusaja on mitteriiklik osapool, kuid kaebajal ei ole võimalik saada riigilt kaitset,

kuna politsei ja kohus on korrumpeerunud.

3-21-811

3(5)

2) Kaebaja ei soovinud vältida tagasisaatmist XXX-sse enne, kui ilmnes rahvusvahelise kaitse

taotlemise aluseks olev asjaolu. Vastupidiselt PPA väidetule proovis kaebaja protsessi

kiirendada. Kaebaja esitas taotluse kohe, kui sai temale suunatud ähvardusest teada.

3) PPA hinnang taotluse aluseks olevatele asjaoludele ja sellest tehtud järeldused on ekslikud.

Kaebaja müüdud äriühing on sattunud majanduslikesse raskustesse ja ostja nõuab kaebajalt

raha, kuigi kaebaja pole makseraskustes süüdi. Selline käitumine võib tunduda ebaloogiline,

aga kaebaja ei oska teise inimese peas toimuvat selgitada. Tegemist on ohtliku ja kergemeelse

inimesega, kes nõuab kaebaja käest tapmise ähvardusel raha.

4) PPA pole kaebaja väiteid kontrollinud ega täpsustanud küsitavusi tekitanud asjaolusid. PPA

küsitluse kvaliteet on äärmiselt halb. Nii puuduliku menetluse vigu ei saa kõrvaldada

kohtumenetluses.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 30.03.2021 otsuse põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 05.07.2021 otsusega rahuldamata ning menetluskulud

riigi kanda osas, milles kaebajale oli antud menetlusabi. Muud menetluskulud jättis

halduskohus poolte endi kanda. Kohus nõustus haldusakti põhjendustega neid kordamata

(HKMS § 165 lg 2) ja lisas järgmist.

1) Vaidlus käib üksnes täiendava kaitse üle. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse

saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse

andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või

väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas

surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või

üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise

rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk

tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt otsused C-465/07, C-285/12, C-542/13).

2) Kaebaja väljatoodud asjaolud ei anna ilmselgelt alust saada täiendavat kaitset, mistõttu

puudub põhjus teha PPA-le etteheiteid uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Kui taotluse

põhjendamatus on ilmselge, ei ole vaja teha tarbetuid menetlustoiminguid. Ka rahvusvahelise

kaitse menetluses saab ja tuleb arvestada menetlusökonoomia põhimõtet (VRKS § 1 lg 3;

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). VRKS § 20² võimaldab läbi viia kiirmenetluse.

Vastustaja on järginud VRKS § 18 lg-t 4 (vestluse läbiviimine) ning andnud kaebajale

võimaluse esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid (HMS § 40 lg 1). Haldusmenetluses ei

olnud selliseid puudusi, mida kohus peaks hakkama kohtumenetluses kõrvaldama.

3) Puudub vaidlus, et kaebaja saabus Euroopa Liitu sooviga parandada oma majanduslikku

olukorda ja leida tööd (09.10.2020 protokoll; 11.03.2021 intervjuu, p 6). Samuti oli kaebajal

elamisloa saamise eesmärgil plaan abielluda (11.03.2021 intervjuu, p-d 11 ja 12). Ka ei

meeldinud kaebajale enam XXXlaste mentaliteet (11.03.2021 intervjuu, p 26). Soomes viibides

lõppes kaebaja viisa kehtivus ja ta oli teadlik, et tal ei ole põhjust rahvusvahelise kaitse

taotlemiseks (11.03.2021 intervjuu, p 6). Kaebaja otsustas sõbra kutsel suunduda Itaaliasse ja

ta arvas, et Eestit transiitriigina läbides tema dokumente ei kontrollita (11.03.2021 intervjuu, p

6). Seega asjaolu, et kaebaja ei taotlenud varjupaika Soomes, ei viita sellele, et taotlemise alus

tekkis alles Eestis viibides. Kaebaja seletustest võib järeldada, et ta lootis pääseda Itaaliasse,

vaatamata viibimisaluse puudumisele, ning saada seal viibimisaluse. On usutav, et kaebaja

soovis aidata kaasa enda Itaaliasse saatmisele, mitte päritoluriiki naasmisele. Ka kohtuistungil

väljendas kaebaja soovi olla Dublini menetluse kaudu tagasisaadetud Itaaliasse, kui Eesti ei

anna talle varjupaika. Samuti ilmneb kaebaja seletustest (11.03.2021 intervjuu, p 6), et tal tekkis

kinnipidamiskeskuses hirm, et ta jääbki sinna ning tal tekkis depressioon ja stress, mh põhjusel,

et seal viibisid kriminaali moodi käituvad venelased, kes kaebajat provotseerisid.

3-21-811

4(5)

4) PPA põhjendused on asjakohased osas, mis puudutab kaebaja seletuste elulist usutavust.

Kaebaja loo usutavust vähendab mh kohtuistungil uute detailide väljatoomine selle kohta, et

väidetava ähvardaja vennad on kurjategijad, kes on kuulunud Itaalia maffiasse ja Itaaliast välja

saadetud. Haldusmenetluses väitis kaebaja seevastu, et ei tea ähvardajast suurt midagi. Kohtu

küsimusele, miks pole väidetav ähvardaja, kes soovis kaebajalt raha võlgade tasumiseks,

võtnud võlgade katteks kaebaja lähedastelt maja, vastas kaebaja, et ähvardaja soovib üksnes

teda. See seletus pole loogiline ja viitab, et taotluse alus on välja mõeldud.

5) Kuna on usutav, et kaebaja pole tegelikult soovinud naasta oma päritoluriiki, on põhjendatud

PPA järeldus, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga vältida päritoluriiki

tagasisaatmist (VRKS § 20¹ p 6) ja vabaneda kinnipidamiskeskusest. PPA on taotluse

rahuldamata jätmise alusena õigesti tuginenud ka VRKS § 20¹ p-le 2, mis käsitleb teadvalt

valeandmete esitamist ja ebaõigete seletuste andmist. Lisaks saabus kaebaja Eestisse

ebaseaduslikult ja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse hilinenult (VRKS § 20¹ p 7) ning väited

ohust teadasaamisest kinnipidamiskeskuses viibimise ajal pole usutavad. Isegi kui kõnealust

asjaolu (venna telefonikõne kaudu võlgade pärast ähvardamisest teadasaamine) saaks pidada

usutavaks, ei annaks see välja reaalse ja tõsise ohu mõõdet.

6) PPA on asjakohaselt käsitlenud päritolumaa teavet. Kaebuses toodud viide üldiselt kõrgele

korruptsioonitasemele riigis ei anna alust järeldada, et riik ei suuda pakkuda oma kodanikele

eraisikute ähvarduste korral mingit kaitset (VRKS § 19 lg 6).

7) PPA on asjakohaselt põhjendanud päritoluriiki naasmise piisavat ohutust.

8) PPA ei ole otsuse tegemisel rikkunud põhjendamiskohustust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

1) Kaebaja jääb seisukohale, et XXX-sse naastes ähvardab teda surm. Temalt nõutakse suurt

summat raha, mida tal pole võimalik maksta. Kui kaebaja raha ei maksa, siis ta tapetakse. Kohus

on põhjendamatult eeldanud, et kaebaja valetab. Kaebaja küsitlemise viletsale kvaliteedile ei

ole kohus üldse tähelepanu pööranud.

2) Kaebaja tegi esialgu kõik, et kiirendada enda XXX-sse tagasisaatmist, kuid esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse kohe, kui sai teada, et teda ähvardab XXX-s surm. Seda ei saa

käsitada rahvusvahelise kaitse menetluse kuritarvitamisena. Poleks ju loogiline, et kaebaja teeb

PPA-ga koostööd ja siis mõjuva põhjuseta asub tegutsema vastupidiselt. Pole usutav, et taotlus

esitati kinnipidamiskeskusest vabanemiseks, kuna taotluse esitamisega ei kaasne automaatselt

vabanemist.

7. PPA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebaja ütlused on vastuolulised ja kaebaja ei

ole andnud vastuolude kohta mõistlikku selgitust. Isik vabastati rahvusvahelise kaitse

menetluse käigus kinnipidamiskeskusest, kuid ta lahkus Eestist 24.06.2021. See kinnitab

tegeliku kaitsevajaduse puudumist ja seda, et taotlus esitati varjupaigasüsteemi kuritarvitamise

eesmärgil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1).

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4 lg

3) ning tema taotlus on VRKS § 201 p-de 2, 6 ja 7 alusel ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja on

3-21-811

5(5)

esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitada. On usutav, et ta on teadvalt esitanud ebaõigeid seletusi oma täiendava kaitse

vajaduse kohta ning tema rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud hilinenult ja eeskätt selleks,

et vabaneda kinnipidamiskeskusest, kuid vältida seejuures enda päritoluriiki väljasaatmist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja ütlused täiendava kaitse vajaduse kohta on vastuolulised ja ebajärjekindlad.

Kaebaja ei ole andnud apellatsioonimenetluses PPA 30.03.2021 otsuses ja halduskohtu otsuses

välja toodud vastuolude kohta mõistlikke selgitusi, vaid on üksnes korranud oma varasemaid

üldsõnalisi väiteid. Muu hulgas ei ole kaebaja täpsustanud, milliseid konkreetseid asjaolusid

oleks PPA pidanud haldusmenetluses põhjalikumalt uurima ja kuidas põhjalikuma menetluse

tulemusel oleks saanud jõuda kaebaja taotluse lahendamisel teistsuguse tulemuseni. Asjaolusid

arvestades on usutav, et kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset kinnipidamiskeskusest kiiremaks

vabanemiseks ja päritoluriiki tagasisaatmise vältimiseks, mitte talle kinnipidamiskeskuses

viibides teatavaks saanud tapmisähvarduse tõttu. Seda järeldust kinnitab kaudselt mh asjaolu,

et kaebaja lahkus pärast kinnipidamiskeskusest vabanemist Eestist, ootamata ära isegi

halduskohtu otsust, ning tema praegune asukoht on teadmata.

11. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

12. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus (riigilõiv 15

eurot) tema enda kanda. Kaebajale on antud menetlusabi kohtuistungi tõlkimise kulude

kandmiseks, kuid poolte nõusolekul lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses.

Kaebajale on antud riigi õigusabi, millega seotud kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist,

jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

13. Kaebaja eraelu kaitseks ja tema identifitseerimise vältimiseks asendab ringkonnakohus

kaebaja nime ja päritoluriigi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)