2-20-16992/33 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-16992

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2021. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-16992

Hagihind

36 927,49 eurot

Tsiviilasi

H. J. hagi I. V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: H. J. (isikukood: XXX; elukoht: XXX; e-post:

XXX).

Hageja lepinguline esindaja: T. R. (Themis Õigusbüroo OÜ,

Narva mnt 5, Kesklinna linnaosa, Tallinn, 10117, Harju

maakond, e-post: menetlus@themis.ee).

Kostja: I. V. (isikukood: XXX; elukoht: XXX, e-post: XXX).

Kostja

lepinguline

esindaja:

vandeadvokaat

K.

P. (Advokaadibüroo Lindeberg, Ülikooli tn 2a, Tartu linn, Tartu

linn,

51003,

Tartu

maakond,

e-post:

menetlus@lindeberg.legal).

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada H. J. hagi I. V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.

2. Välja mõista I. V. lt H. J. kasuks võlgnevus summas 22 554,49 eurot.

3. Välja mõista I. V. lt H. J. kasuks viivis arvestatuna 348 eurolt alates 02.12.2020. a

ja arvestatuna 12 500 eurolt alates 18.11.2020. a kuni põhivõlgade täieliku

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta menetluskulud 67% ulatuses I. V. kanda ja 33% ulatuses H. J. kanda.

5. Välja mõista I. V. lt H. J. kasuks menetluskulud summas 3896,45 eurot ja H. J. lt

I. V. kasuks menetluskulud summas 1004,45 eurot.

6. Tasaarvestada resolutsiooni p-s 5 hageja ja kostja menetluskulude nõuded selliselt,

et välja mõista I. V. lt H. J. kasuks menetluskulude katteks 2892 eurot.

7. Välja mõista I. V. lt H. J. kasuks menetluskuludelt viivis alates otsuse jõustumisest

kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud

määras.

8. Jätta tõendina vastu võtmata H. J. 27.09.2021. a esitatud XXXendise

raamatupidaja 24.09.2021. a e-kirjavahetus.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et

ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (I kd, tl 1-9)

1. H. J. (hageja) ja I. V. (kostja) sõlmisid augustis 2015 suulise laenulepingu (edaspidi

laenuleping I), mille alusel andis hageja kostjale laenu 4000 eurot. Laenusumma andis

hageja kostja kasutusse sularahana ning laenuleping sõlmiti tähtajatuna. Vastavalt

pooltevahelisele kokkuleppele kohustus kostja tasuma hagejale intressi 5% laenujäägilt

kuus kuni laenu põhisumma tagastamiseni.

2. Kostja teostas perioodil september 2015 kuni detsember 2016 Ostupunkt OÜ

arvelduskontolt hagejale ülekandeid kokku 3652 eurot, millest 3126,96 eurot arvestas

hageja intresside katteks ning 525,04 eurot laenu põhiosa katteks. Seega on laenulepingu I

järgne põhinõude jääk 3474,96 eurot. 02.12.2019. a esitas hageja kostjale laenusumma

tagastamise ning tasumata intresside tasumise nõude. Laenuleping I muutus sissenõutavaks

02.01.2020. a. Hageja nõuab kostjalt lisaks põhinõude jäägile ka sissenõutavaks muutunud

intresside tasumist perioodi 01.01.2017. a kuni 31.12.2019. a eest kogusummas 6255 eurot.

3. 03.06.2016. a sõlmisid pooled notariaalse laenulepingu (edaspidi laenuleping II), mille

alusel andis hageja kostjale laenu 14 500 eurot, millest 12 500 eurot andis hageja kostja

kasutusse lepingu sõlmimisele järgneval päeval (s.o 04.06.2016. a) sularahana ja ülejäänud

osa 2000 eurot on poolte ühise ettevõtmisega (pubi ost) kaasnenud kulu, mille hageja

kandis kostja eest ja kostja hüvanguks. Laenusumma tagastamise tähtaeg oli 03.12.2017.

a. Hagiavalduse esitamise seisuga on laenulepingu II alusel antud laenusumma tervikuna

tagastamata. Vastavalt laenulepingu II p-s 1.3.1 sätestatule kohustus kostja tasuma hagejale

intressi 3% kalendrikuus tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud kalendrikuu eest.

Kuivõrd kostja ei tasunud laenusummat tähtaegselt nõuab hageja intresside tasumist

perioodi 03.06.2016. a kuni 03.12.2017. a kohta kogusummas 7830 eurot.

4. Laenulepingu II p 1.5.1 järgi kohustub kostja tasuma hagejale seadusjärgseid viiviseid

nõuetekohaselt tagastatud summalt päevas. Hageja on arvestanud viiviseid perioodi

04.12.2017. a kuni 17.11.2020. a kohta summas 3429,53 eurot.

5. Hageja palub mõista kostjalt välja laenulepingu I alusel põhinõue summas 3474,96

eurot ja tasumata intressid summas 6255 eurot ning laenulepingu II alusel põhinõue

summas 14 500 eurot, tasumata intressid summas 7830 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised 3429,53 eurot ning viivised mõlema laenulepingu põhinõuete

summadelt VÕS § 113 lg 1 kehtivas määras alates 18.11.2020. a kuni põhinõuete

täieliku tasumiseni.

KOSTJA VASTUS (I kd, tl 36-38, 73-76, 93-95, 111-114, 172-175; II kd, tl 1-3)

6. Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata.

7. Kostja ei nõustu lepingu I järgi intressi tasuma, tagasimaksed 3652 eurot on kostja tasunud

põhikohustuse katteks. Tasuda on veel 348 eurot, mis ei ole sissenõutavaks muutunud.

Intressis ega laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. Kokkulepet osamaksete suuruse

kohta ei olnud, kostja tegi osamakseid vahel suuremas ja vahel väiksemas määras. Kostja

ei ole aktsepteerinud hageja intressinõuet. Hageja ei ole kunagi avaldanud, et nõuab intressi

5% kuus.

8. Kostja ei tunnista ka laenulepingust II tulenevat nõuet, kuna hageja ei ole kostjale laenu

üle andnud vaid tegemist oli kostjale langeva osaga nö pubi ostmiseks vajalikust rahast.

9. Kostja ei vaidle vastu, et pooltel oli ühine ettevõtmine, pubi XXX nö ostmine ning lepiti

kokku, et pooled soetavad ühiselt kõnealuse pubi rendilepingu ning majandavad seda koos

läbi XXX (praeguse ärinimega XXX). Olenemata sellest, et XXX osanikuks äriregistrist

nähtuvalt oli üksnes hageja, oli kokkulepe, et tegemist on poolte ühise ettevõttega ning

ühiselt asutakse pubi pidama. Pooled tasusid XXX kinnistu rendileandjale rendiõiguse

saamiseks (üleminekuks XXX) 29 000 eurot ning majandasid pubi ühiselt (läbi XXX) ja

hoolimata sellest, et kolmandatele isikutele kostja osalus ettevõttes ei nähtunud, kohustus

hageja kostjaga kooskõlastama kõik ettevõtte käekäiguga seotud asjaolud.

10. 14.08.2017. a võõrandas hageja (samal päeval asutatud XXX läbi) ettevõtte XXX. Tehingu

eesmärgiks oli pubi rendilepingu üleminek ning müügihinnaks 43 000 eurot, millest pool

pidanuks saama kostja. Hageja kostjale raha üle ei andnud ja kostja sai aru, et pooled

teostavad sellega sisulise tasaarvestuse, st rendilepingu soetamise ja müümise kulud olid

sisuliselt samaväärsed ja keegi kellelegi enam midagi hüvitama ei pea.

11. Hageja sai vastavalt 23.10.2018. a kohtuotsusele, millega mõisteti ostjalt müüja kasuks

välja 23 451,51 eurot ning eelnevalt 5000 eurot oli juba saadud broneerimislepingu alusel,

kokku 28 451,51 eurot. Pooltevaheline sisesuhe nägi ette, et ka kostja on XXX osanik,

seega on kostjal osanikule kuuluvad varalised õigused mh osa võõrandamisest saadud

ostuhinna väljaandmise nõue. Hageja kinnitas, et mistahes pubi pidamisest tekkinud kasum

jagatakse poolte vahel ning osalusest tekkivad õigused kuuluvad ka kostjale. Sellest

kinnitusest lähtuvalt nõustus kostja allkirjastama laenulepingu ja raha üleandmise akti.

Tegelikkuses ei ole kostja saanud mistahes rahalisi vahendeid hagejalt.

12. Kostja esitab alternatiivselt TsÜS § 94 lg 1 alusel tühistamise avalduse 03.06.2016. a

sõlmitud tehingu suhtes, kuna hageja on loonud kostjale pooltevahelistest suhetest väära

ettekujutuse, eesmärgiga tekitada kostjale rahaline kohustus. Kui kostja oleks teadud, et

tegelikult kasutab hageja teda üksnes ära XXX nimel rendilepingu omandamiseks ja

mistahes tulu (sh rendilepingu võõrandamisest saadavat) ta kostjaga jagada ei kavatsegi, ei

oleks kostja ühelgi juhul 03.06.2016. a tehingut sõlminud ega 04.06.2016. a akti

allkirjastanud. Kostja rõhutab, et raha ei antud hageja poolt üle kostjale, vaid tegelikkuses

hageja poolt XXX rendileandjale.

13. Kui hageja eitab asjaolu, et pooltel oli kokkulepe ühise tegutsemise osas XXX osanikena,

ei ole hageja andnud ka kostjale laenulepingus II märgitud laenu, kuivõrd kostjal puudus

mistahes kohustus tasuda XXX rendileandjale XXX üleantud rendilepingu eest. Hageja

täitis mitte laenulepingust II tulenevat laenu üleandmise kohustust, vaid enda kohustust

tasuda rendilepingu omandamise õiguse eest. Seega puudub hagejal nõudeõigus kostja

vastu ja laenulepingust II tulenev väidetav nõue tuleb jätta rahuldamata.

14. Juhul, kui kohus peab hageja nõuet põhjendatuks, esitab kostja tasaarvestuse poolte

kattuvate nõuete vahel.

15. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue (XXX osa müügist tulenev osanikule

kuuluv varaline õigus, mis tugineb pooltevahelisele kokkuleppele kostjale osast tulenevate

varaliste õiguste andmise osas) vähemalt summas 14 225,75 eurot (kostjale langev osa

XXX osaluse müügist saadud rahast). Tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet, mis

tähendab muuhulgas, et tasaarvestuse olukorra tekkimise hetke seisuga lõpevad ka intressi-

ja viivisearvestus. Laenulepingust II tulenev nõue muutus sissenõutavaks 04.12.2017. a ja

laenuleping II p 1.3.1. kohaselt kohustus laenusaaja intressi tasuma üksnes juhul, kui ta ei

tagasta kogu laenusummat hiljemalt 03.12.2017. a. Kuivõrd kostja nõue muutus

sissenõutavaks 14.08.2017. a (kui hageja võõrandas XXX osaluse), st enne laenulepingust

II tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist, võis kostja nõudeid tasaarvestada alates

03.12.2017. a ja kõnealused nõuded lõpevad alates nimetatud kuupäevast. Tasaarvestuse

nõue ei ole aegunud.

16. Kostja leiab, et pooltevaheline võlasuhe on käsitletav käsunduslepinguna, kuna tal oli

kokkuleppe kohaselt õigus saada XXX osalus. Hageja võõrandas ettevõtte müügihinnaga

43 000 eurot, seega on kostja nõude suurus 21 000 eurot ehk osaluse väärtus, mille hageja

kohustus kostjale üle andma. Kui hageja sellele vastu vaidleb, tuleb hüvitada kostja nõue

mõistliku tasu ulatuses ning aluseks on võimalik võtta ühe kuu töötasu sarnasel ametikohal.

Ärikonsultandi, arendusjuhi jmt ametikohal on keskmine töötasu 1953 eurot. Kostja alustas

2016 augustis ning augustis 2017 hageja pubi võõrandas ja lõppes kostja teenuse osutamine

hagejale. Seega on kostja nõue 23 436 eurot. Juhul kui hageja vaidleb sellele vastu tuleb

tasunõuet hinnata töölepingu seaduse järgi ja kostjat käsitleda töötajana ning pidada

töötasuks 1953 eurot ja sel juhul on nõue samuti 23 436 eurot.

17. Lisaks saab kostjal olla hageja vastu nõue ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest kostja pidi

saama osaluse, kuid hageja selle võõrandas kolmandale, isikule jättes kostja tasust ilma, on

tekitanud kostjale kahju.

18. Kostja leiab, et alternatiivselt on tal nõue seltsingule tuginedes. Kostja hinnangul tegutsesid

pooled seltsinguna ja planeerisid ühiselt äritegevust nö pubi ostu näol. Investeerimise all

pidas hageja silmas seda, et hageja tasus 29 000 eurot rendilepingu soetamisega kaasnenud

kulu. Seega oli pooltel ühise tegutsemise eesmärk, milleks oli läbi XXX pubi pidamine

(XXX äriruumides) ja ettevõtluse läbi kasumi teenimine. Kostja panus seltsingusse seisnes

pubi tegevuse juhtimises ja nö käimatõmbamises (edasiarendamises). Hageja panus seisnes

selles, et andis seltsingule üle enda omandis oleva ettevõtte XXX , läbi mille toimus alates

august 2016 pubi majandamine ja ettevõtlus. Kostjale teadaolevalt soetas rendilepingu

XXX (mitte hageja isiklikult). Pooled tagasid rahalised vahendid XXX selle tehingu

tegemiseks, mille eest soetati üürileping seltsingule, kumbki 14 500 euro ulatuses. Kostja

kulutas kõnealuse laenusumma ühise ettevõtmise kasuks, st rendilepingu soetamiseks.

Kuivõrd kostja ei pidanud enam võimalikuks sellisel viisil jätkamist (kus panustab üksnes

kostja oma aega ja energiat ühise eesmärgi saavutamiseks) ja ka hageja ei soovinud enam

pubipidamisega jätkata, lõppes seltsing poolte kokkuleppel augustis 2017. Juhul, kui

hageja ei nõustu sellega, et seltsinglaste ühisomandisse läks XXX (kui hageja poolne

panus), omandati seltsinglaste ühisomandisse Rüütli tn 1, Tartu äriruumide rendiõigus, mis

võimaldas pubi pidamise. Müügitehing sõlmiti 38 000 eurole, millele lisandus

broneerimislepingu alusel saadud 5000 eurot. Seega on kostjal hageja vastu nõue seltsingu

likvideerimisel tulemi väljamaksmiseks temale langevas (1/2) osas, st 21 500 eurot ning

poolte nõuded tuleb kattuvas ulatuses tasaarvestada.

19. Kostjal on igal juhul õigus saada tema panusele vastavat osa kasumist. Seega muutub kostja

nõue sissenõutavaks vaikiva seltsingu lõppemisest kahe kuu jooksul. Antud juhul lõppes

vaikiv seltsing ettevõtte müügiga 14.08.2017. a ja seega muutus kostja nõue (tema osale

vastav XXX kasum) sissenõutavaks 14.10.2017. a. XXX 2016. a jaotamata kasum oli 14

584,49 eurot ja 2017 a kasum (kuni vaikiva seltsingu lõppemiseni) oli 2654,46 eurot.

Arvestades, et kostja üksi tegeles pubi majandamisega ja XXX puudus muu

majandustegevus, on ettevõttel tekkinud kasum 100%-liselt kostja panuse arvelt. Seega

tuleb kostjale hüvitada 100% ulatuses XXX kasum, st 17 238,95 eurot. Kuivõrd kostja

nõue muutus sissenõutavaks enne laenulepingust II tuleneva nõude sissenõutavaks

tekkimist, saab poolte nõuded kattuvas ulatuses tasaarvestada 03.12.2017. a.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE (I kd, tl 57-60, 138-142, 168-175, 194-196)

20. Poolte vahel oli intressikokkulepe, mis seisnes igakuises intressi tasumise kohustuses kuni

laenu põhiosa tagastamiseni s.o tähtajatul kujul. Ajal, mil kostja täitis laenulepingut

kohaselt, teostas kostja hageja arvelduskontole ülekandeid summas 200 eurot kuus, millele

vastab 5% laenusummalt kuus. Kostja ei esitanud intresside tasumisele ega põhiosa jäägile

vastuväiteid isegi mitte peale 02.12.2019. a, järelikult teostas kostja hagejale ülekanded

teadmise juures, et need arvestatakse intresside katteks. Pooled pole kunagi kokku

leppinud, et tegemist olnuks tasuta laenuga. Hageja esitas kostjale rahasumma tagastamise

nõude 13.11.2017. a, 23.01.2019. a ning 02.12.2019. a. Seega tuleb laenuleping I lugeda

sissenõutavaks muutunuks hilisemalt 02.01.2020. a. Kostja on omakäeliselt kinnitanud

laenusumma osalist saamist sularahas s.o 12 500 euro ulatuses.

21. Poolte vahel oli lühiajaline ärialane koostöö, mis sai ootamatu lõpu. Kostja lahkus ühisest

ettevõtmisest vabatahtlikult ning ilma rahaliste nõueteta hageja vastu. Kostja

tegevuse/tegevusetuse tulemusena tekkis ühises ettevõtmises majanduslik kaos. Hetkel,

mil kostja ühisettevõtmisest lahkus jäid hagejale üksnes kohustused. Müügitehing, mille

tulule kostja viitab oli vajalik, et vabaneda tekkinud kohustustest. Kostja ei ole

müügitehingust raha saanud ega pidanud ka saama. Kostjal ei eksisteeri tasaarvestuse

võimalust ning tal puuduvad mistahes rahalised pretensioonid hagejale ühiseettevõtmise

pinnalt. Isegi kui kohus peaks asuma teistsugusele seisukohale, leiab hageja, et kostja

tasaarvestuslik nõue on aegunud 04.12.2020. a seisuga.

22. XXX ainuosanik ja juhatuse liige perioodil 21.01.2016. a kuni 14.08.2017. a oli hageja.

Kostja osaniku staatus olemuselt oli tingimuslik kokkulepe, mis pidi realiseeruma üksnes

eduka äritegevuse tulemusena. Laenuleping II sõlmiti 03.06.2016. a, s.o enne reaalset

ühistegevuse algust ning laenulepingus sisalduv avaldus põhines eeldusel, et ühistegevus

hakkab toimima plaanipäraselt ning saavutatakse ootuspärane resultaat (toimiv pubi).

Kuivõrd eeldus ei realiseerunud, kostja äriühingu XXX osanikuks ka ei saanud. Isegi kui

kostja oleks saanud XXX osanikuks, oleks säilinud kostja kohustus laenulepingust II

tulenev kohustus hageja ees täita. Laenuleping II ei olnud näiline tehing ning laenulepingu

II alusel väljamakstud summa tagasimakset ei saa siduda osaniku staatusega.

23. 05.08.2016. a sõlmisid hageja ja A. S. kirjaliku lepingu, millega lepiti kokku renditud

ruumide asukohaga XXX/XXX üleandmine XXX ja kogu ruumides oleva inventari

üleandmine hagejale. Lepingu maksumuseks oli 25 000 eurot, mis on hageja poolt

tervikuna tasutud. 10.08.2016. a sõlmisid XXX ja XXX XXX s asuvate ruumide äriruumi

üürilepingu. Lisaks sõlmiti käendusleping, millega hageja kohustus füüsilise isikuna

vastutama lepingu täitmise eest 15 000 euro ulatuses. Nimetatud leping ja käendusleping

lõpetati 22.09.2017. a koos 5000 euro tasumise kohustusega hageja poolt.

24. Hageja selgitab, et 05.08.2016. a seisuga tegutses hageja poolt renditud ruumides pubi

nimega Pool Kuus. Kuni majandusaasta lõpuni jätkas pubi toimimist sama nime all,

olemasolevate töötajate, sissetöötatud klientuuri ning tegevuskavaga. Kostja roll oli üksnes

hoida pubi töös, kuna hageja viibis ise valdavalt Soomes. Veebruaris 2017 alustas tegevust

uus pubi nimega XXX, mida asus ühisettevõtmise korras nn käivitama ja juhtima kostja.

Seda tingimusel, et pubi peab saama toimivaks ning kasumlikuks. Kostja kanda oli pubi

juhtimine töökorralduslikus mõttes ning seeläbi heade majandustulemuste saavutamine.

Töölepingut ega käsunduslepingut kostjaga ei sõlmitud. Kostja tasuks pidi saama osalus,

kuid seda tingimuslikult. Äriühingu kasum kahanes kostja juhtimise all, kostja töö ei olnud

tulemuslik ega osaluse kui tasu vääriline. Kostjal puudub õigus osalusele või alternatiivselt

saada XXX müügitulu arvelt hüvitist ja/või nõuda tasaarveldust.

25. Hageja vaidleb kostja nõude alustele vastu. Tõendatud ei ole kostja osalus, õigus osalusele

ega selle proportsioon. Kokkulepitud müügihind jäi hagejal reaalselt saamata. 23.10.2018.

a Tartu Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-17-13905 mõisteti tehingu põhinõudena

hageja kasuks välja 23 451,51 eurot. Seega on rendiõiguse väärtuseks kokkuvõttes

maksimaalselt 28 451,51 eurot, s.o kohtuotsuse nr 2-17-13905 järgne põhivõlgnevus koos

broneerimistasuga 5000 eurot.

26. Kostja esitletud tasunõue on paisutatud ega ole kooskõlas kostja oskuste ja panusega.

Kuivõrd hageja ja kostja vahel puudus tööleping, alternatiivselt käsundusleping on

mõistliku tasu küsimus hageja hinnangul põhjendamatu. Juhul kui kohus leiab, et poolte

vahel eksisteeris töösuhe, mis tuleks esitada XXX , mitte hageja kui eraisiku vastu, tuleb

töötasu nõude puhul arvestada TLS § 29 lg 9 sätestatuga. Kostja võimalikud töötasu

nõuded on TLS § 29 lg 9 tulenevalt igal juhul tänaseks aegunud.

27. Osaluse saamise eeltingimus jäi täitmata. Seega ei saa äriühingu võõrandamisega seoses

rääkida ka kahju tekitamisest kostjale. Kostjal ei saanud tekkida ka eeldust peale ühisest

ettevõtmisest lahkumisega, et ta oleks n-ö vaikiv osanik edasi. Isegi juhul kui kohus

tuvastab võimaliku kahju tekitamisest, siis on nõue aegunud.

28. Hageja ja kostja ei ole seltsingulepingut sõlminud. Poolte ühine eesmärk oli pubi

soetamine, millega ühine eesmärk piirdus. Kostja tegutses iseseisvalt ennekõike oma

parimatest huvidest, mitte ühistest, lähtuvalt. Juhul kui kohus asub seisukohale, et

pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerub seltsinguks, tugineb hageja aegumisele. Kostja on

oma toonud esile, et seltsing lõppes poolte kokkuleppel augustis 2017. Seega muutus kostja

potentsiaalne nõue hageja kui seltsinglase vastu sissenõutavaks 15.08.2017. a ning on

aegunud 15.08.2020. a seisuga.

29. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostjal on nõudeõigus hageja vastu

ühisettevõtmisest ning esineb potentsiaalne alus menetluslikuks tasaarvestuseks VÕS §

197 lg 1 tähenduses esitab hageja kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks kostja

tasaarvestus nõude osas. Seega hilisemalt 04.12.2020. a seisuga oli kostja hüpoteetiline

nõudeõigus igal juhul aegunud.

30. Kui kohus peaks lugema tuvastatuks kostja võimalikud nõuded, siis palub hageja jätta need

rahuldamata TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § lg 1 alusel seoses kostja käitumisega ühises äris.

KOHTU PÕHJENDUSED

31. Kohus, arvestades hagi aluseks olevaid asjaolusid ja hinnates esitatud tõendeid kogumis,

on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

32. Kostja on esitanud hagile järgmised vastuväited:

-

pooled ei leppinud kokku suulise laenulepingu puhul intressi tasumises;

-

suulisest laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue ei ole muutunud

sissenõutavaks;

-

poolte vahel 03.06.2016. a sõlmitud notariaalne laenuleping on näilik tulenevalt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-st 1, kuna see ei kajasta seda, mida

tegelikult sõlmiti;

-

kostja ei ole notariaalse laenulepingu alusel raha saanud;

-

kostja tühistab tulenevalt TsÜS § 94 lg-st 1 tema ja hageja vahel 03.06.2016. a sõlmitud

notariaalse laenulepingu, kuna hageja on loonud kostjale pooltevahelistest suhetest

väära ettekujutuse eesmärgiga tekitada kostjale rahaline kohustus;

-

juhul kui kohus leiab, et kostja võlgneb hagejale laenulepingute alusel nõutud summad

on kostjal hageja vastu ühisest ettevõtmisest tulenev tasaarvestuslik nõue.

33. Kohus võtab esmalt seisukoha suulise laenulepingu intressi kokkuleppe ja sissenõutavuse

osas (I), seejärel notariaalse laenulepingu tühisuse ja tühistamise avalduse osas (II), edasi

kostja tasaarvestuslike nõuete ning nende aegumise kohta (III) ning viimaks

menetluskulude osas (IV).

I

34. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga.

35. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai hagejalt 2015 aasta augustis sularahas tähtajatult laenu

4000 eurot ja on tasunud laenu katteks kokku 3652 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle,

kas oli kokkulepe intressi tasumiseks või mitte. VÕS § 397 lg 1 teine lause näeb ette, et

muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

36. Hageja väitel oli poolte vahel kokkulepe, et kostja tasub intressi 5% kuus ning kostja

tasutud igakuised osamaksed vastavad kokkulepitud intressi määrale. Kostja vastuväidete

kohaselt intressis kokku ei lepitud ning osamaksed on ta tasunud saadud laenu katteks.

37. SEB pank väljavõttest (I kd, tl 11-13) nähtuvalt on Ostupunkt OÜ arveldusarvelt hagejale

perioodil 30.09.2015. a kuni 19.12.2016. a tehtud ülekandeid erinevatel kuupäevadel

(enamjaolt siiski igakuiselt) ja erinevas summas (20 eurot kuni 700 eurot kuus) selgitusega

„leping“. Hageja on saatnud kostjale 20.05.2017. a (I kd tl 67) sõnumi, „millal maksad

laenu protsendi viimane kanne oli detsembris“, mille peale kostja on vastanud, et „ütleb

esmaspäeval kui liigub teave finantside kohta“ ja 13.11.2017. a sõnumi (I kd, tl 17-22)

sisuga „oled mulle endiselt raha võlgu. Millal plaanid ära maksta? Intressi pole ka 11 kuud

maksnud“, mille peale kostja on vastanud, et soovib kohtuda ja XXX (ilmselt XXX , mille

kaudu pubi majandati) osas suhelda. 02.12.2019. a sõnumis (I kd, tl 19) on hageja teatanud

kostjale, et kostja on selle aja jooksul 1200 eurot intresse maksnud ning võlg on 4000 eurot

+ 52 kuu eest intressid, samas, kui kostja on tegelikkuses tasunud hagejale 3652 eurot.

Kuigi hageja on sõnumivahetuses intressi maininud ning kostja on pärast laenu saamist

asunud hagejale ebakorrapärases suuruses ja tähtajal ülekandeid tegema, ei saa sellest veel

järeldada pooltevahelise intressikokkulepe olemasolu. Kohtule esitatud tõenditest ega ka

poolte selgitustest ei nähtu, et kostjal oleks olnud kohustus saadud laen korraga tagasi

maksta. Seega võis ta seda tasuda ka osade kaupa. Lähtudes VÕS § 397 lg-st 1 ja hinnates

esitatud tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole leidnud tõendamist,

et pooled leppisid kokku intressi tasumises.

38. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas ja millal on suuline laenuleping üles öeldud. VÕS §

398 lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja

nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja

võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

39. VÕS § 195 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Hageja on seisukohal, et lepingu saab lugeda ülesöelduks hiljemalt

02.01.2020. a, kostja hinnangul ei ole hageja lepingut ülesöelnud. Kohus leiab, et hageja

02.12.2019. a sõnumi teel (I kd, tl 19) kostjale edastatud teadet võla kohta ja ettepanekut

kokkuleppe sõlmimiseks ei saa käsitleda ülesütlemiseavaldusena VÕS § 195 lg 1 mõttes,

kuna sealt ei selgu üheselt hageja soovi lepingu lõpetamiseks ning samuti ei ole märgitud,

mis ajast alates loetakse leping ülesöelduks. Seega ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, kas

ja millal on hageja suulise laenulepingu üles öelnud. Kohus leiab, et hagiavaldust saab

TsÜS § 68 lg 3 järgi käsitleda laenulepingu ülesütlemisavaldusena ning tuleb lugeda, et

kostja on hagiavalduse kättesaamisega s.o 01.12.2020. a ülesütlemisavalduse kätte saanud.

VÕS § 87 lg 5 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjal 4000 eurosest laenust

tagastamata 348 eurot, mille kostja on võtnud ka omaks. Seega võlgneb kostja hagejale

suulise laenulepingu alusel põhivõlana 348 eurot.

II

40. Kostja vastuväidete kohaselt on notariaalse laenulepingu puhul tegemist näiliku tehinguga

(I kd, tl 107 pöördel), kuna see ei kajasta seda, mida tegelikult sõlmiti. TsÜS § 89 lg 1 järgi

on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Näiliku tehingu puhul on määrava

tähendusega poolte tahe, seega tuleb näilikkuse tuvastamisel hinnata, kas 03.06.2016. a

sõlmitud notariaalses laenulepingus avaldatud poolte tahe vastab sellele, milliseid

õiguslikke tagajärgi soovisid pooled lepingu sõlmimisega kaasa tuua. TsÜS § 89 lg 1

kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist

hindamist.

41. Poolte vahel 03.06.2016. a sõlmitud laenulepingu (I kd, tl 14-15) punkti 1.1 kohaselt sai

kostja hagejalt laenu summas 14 500 eurot, mille kohustus tagastama hiljemalt 03.12.2017.

a. Laenulepingust p-st 1.1.2 nähtuvalt anti laen üle sularahas. Pooled on lepingu p-s 1.3.1

ja 1.5.1 kokku leppinud, et kostja tasub hagejale intressi 3% kuus tagasi maksmata

laenusummalt ning viivist seaduses sätestatud määras nõuetekohaselt tasumata summalt

päevas. Kostja on kinnitanud oma allkirjaga, et on 04.06.2016. a laenu summas 12 500

eurot sularahas kätte saanud (I kd tl 16). Kuigi kostja on seadnud kahtluse alla laenusuhte

olemasolu usutavuse ja väitnud, et ta ei ole raha saanud kui ka seda, et raha anti üle hoopis

kolmandale isikule, ei ole kostja oma väiteid tõendanud ning kostja poolt esitatud asjaolud

tehingu näilikkust ei kinnita. Asjaolu, et pooltel oli ühine ettevõtmine ja muud kokkulepped

ühise ettevõtmise majandamise osas, ei tähenda veel seda, et laenutehing oleks näilik.

42. Alternatiivselt on kostja esitanud 03.06.2016. a laenulepingu (I kd, tl 14-15) tühistamise

avalduse TsÜS § 94 lg 1 alusel, kuna hageja on loonud kostjale pooltevahelistest suhetest

väära ettekujutuse eesmärgiga tekitada kostjale rahaline kohustus ning kostjat ära

kasutanud XXX nimel rendilepingu sõlmimiseks ja tulu omandamiseks kavatsusega tulu

kostjaga mitte jagada. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või

eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik

tehingut tegema. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühistamiseks peavad lisaks

formaalsetele tingimustele (esmajoones avalduse tegemine teisele poolele) olema täidetud

ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks (vt Riigikohtu 8. mai

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 21). Riigikohus on rõhutanud, et pettus eeldab

alati tahtlust teist isikut eksitada ning tahtlus võib seisneda ka isiku teadmises, et ta avaldab

valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema (vt Riigikohtu

25. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-01 ja 14. jaanuari 1999. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-5-99). TsÜS § 94 lg 3 annab õiguse tehingu tühistada siis, kui leping sõlmiti

nende asjaolude mõjul.

43. Lepingu järgi sai kostja laenu juunis 2016. Rendileping (I kd, tl 144-146), mille pinnal

ühist ettevõtmist teostama hakati sõlmiti hageja ja temale kuuluva ettevõtte (XXX ) poolt

augustis 2016. Hagejale kuuluv ettevõte võõrandati augustis 2017 (II kd, tl 39-42).

Jaanuaris 2019 (I kd, tl 21) on kostja võlgnevust tunnistanud ning samuti nähtub

sõnumivahetusest, et poolte ühise ettevõtmise mittetoimimine ei ole seotud võla

mitteteenindamisega. Seega ei nähtu kohtule esitatud tõenditest ega ka kostja ei ole

täpsemalt esile toonud neid asjaolusid, milles tema arvates pettus seisnes. Asjaolu, et kostja

ei saanud XXX osanikuks, kuigi lepingu punktis 1.4.2 viidatust võiks järeldada, et pooltel

võis olla kokkulepe kostja osanikuks saamise kohta, ei tähenda veel seda, et kostjale oleks

laenulepingut sõlmides avaldatud ebaõigeid asjaolusid. Samuti pole esitatud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et laenu võtmise ajendiks oli ettevõttes osaluse saamine.

44. Kostja on esitanud tühistamise avalduse 23.12.2020. a. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi on

võimalik tehingut tühistada vaid kuue kuu jooksul arvates pettuse alustest teadasaamisest,

millele tuginetakse. Hoolimata TsÜS § 99 lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui

tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat (TsÜS § 99 lg 2). Isegi kui esineksid alused

tehingu tühistamiseks, on tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 2 järgi möödunud ja

tühistamisõigus lõppenud.

45. Hageja väitel sai kostja laenusummast 12 500 eurot kätte sularahas ja 2000 eurot on poolte

ühise ettevõtmisega (pubi ost) kaasnenud kulu, mille hageja kandis kostja eest ja kostja

hüvanguks. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta raha saanud. Samas on ta allkirjastanud

04.06.2016. a sularaha üleandmise akti (I kd, tl 16), millest nähtuvalt kinnitab, et on

hagejalt 03.06.2016. a sõlmitud laenulepingu alusel sularahas kätte saanud 12 500 eurot.

Ülejäänud laenusumma s.o 2000 euro osas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et see oleks kostjale väljamakstud või et kostja oleks andnud nõusoleku kasutada

laenusummat pubi ostmiseks. Kostja väitel andis hageja laenusummast 12 500 üle isikule,

kellega pubi ühiseks majandamiseks üürileping soetati. Samas ei ole kohtule esitatud

ühtegi tõendit selle kohta, millest nähtuks, et poolte vahel oli kokkulepe, et laenusumma

makstakse välja kolmandale isikule (VÕS § 79 lg 1) ja, et seda kasutatakse pubi

majandamiseks rendilepingu ostmise finantseerimiseks. Tähtsust ei oma see, milleks kostja

seda raha vajas või kasutas. Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud tõenditega on

leidnud kinnitust, et poolte tahteks oli sõlmida laenuleping ning et kostja sai hagejalt

laenuna sularahas 12 500 eurot. Lepingu p 1.2.1 järgi on laenu tagastamise tähtaeg

03.12.2017. a Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on laenu tagasi maksnud võlgneb ta

hagejale laenulepingu alusel põhivõlana 12 500 eurot.

46. Pooled on lepingu punktis 1.3.1 kokku leppinud, et kohustus intressi tasuda on siis, kui

laenu ei tagastata hiljemalt 03.12.2017. a ning intressimäär on 3% kuus tähtajaks tasumata

summalt iga viivitatud kuu eest. Hageja on arvestanud intressi perioodi 03.06.2016. a kuni

03.12.2017. a eest ning arvutatuna laenusummalt 12 500 eurot võlgneb kostja hagejale

eelnimetatud perioodi eest intressina 6750 eurot.

III

47. Kostja on esitanud 23.12.2020. a protsessuaalse tasaarvestuse avalduse (I kd, tl 37-38),

milles tasaarvestab enda nõuded kattuvas ulatuses. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks

isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma

muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestada saab vastastikuseid nõudeid. VÕS §

198 esimese lause kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

48. Kohus lähtub esitatud nõuete ning nende aluste kontrollimisel kostja poolt esitatud nõuete

järjestusest, mille kohaselt on kostjal hageja vastu

-

kahju hüvitamise nõue (XXX osa müügist tulenev osanikule kuuluv varaline õigus) (I

kd tl 38) summas vähemalt 14 225,75 eurot.

-

käsunduslepingust tulenev nõue (I kd, tl 111 pöördel) summas 21 000 eurot (XXX

osaluse väärtus) või 23 436 eurot (s.o 12 kuu eest ametikoha töötasu).

-

töölepinguseaduse (TLS § 29 lg 2) alusel tasunõue (I kd tl 112) summas 23 436 eurot

(s.o 12 kuu eest sarnasel ametikohal makstav töötasu).

-

kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue (VÕS § 1045 lg 1 p 8) summas 21 500

eurot (XXX turuväärtus selle võõrandamise ajal), kuna hageja võõrandas osaluse

kolmandale isikule jättes kostja tasust ilma.

alternatiivselt

-

seltsingust tulenev nõue summas 21 500 eurot.

49. Hageja on esitanud tasaarvestuse avaldusele kõikide nõuete osas aegumise vastuväite.

VÕS § 200 lg 2 kohaselt tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet

tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.

50. Kuivõrd kostja on viidanud erinevatele nõude alustele kontrollib kohus enne aegumise

vastuväite lahendamist, kas poolte vahel oli kostja viidatud alustel võlasuhteid, mida saaks

tasaarvestada.

51. Kostja leiab, et temal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille sisuks on XXX osa

müügist tulenev osanikule kuuluv varaline õigus. Vaidlust ei ole selles ja ka äriregistri

väljatrükist (I kd, tl 115-116) nähtuvalt oli perioodil 21.01.2016. a kuni 14.08.2017. a XXX

(uue nimega XXX) ainus osanik ja juhatuse liige hageja. Osanikuks saamisel tuleb

äriseadustiku (ÄS) kohaselt omandada äriühingu osa ning tehing peab ÄS § 149 lg 4

kohaselt olema notariaalselt tõestatud. Kostja oma osalust tõendanud ei ole. Seega ei saa

kostjal olla ka hageja (kui osaniku) vastu ÄS § 188 lg 1 ja VÕS § 115 lg 1 tulenevat kahju

nõuet, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada.

52. Kostja hinnangul on pooltevaheline võlasuhe käsitletav käsunduslepinguna VÕS § 619

tähenduses ning kostja pidi tasuna saama XXX osaluse, mille väärtuse hüvitamist hagejalt

nõuab. Hageja selgituste kohaselt oli kostja kohustuseks saavutada töötav ettevõtte, mis

võiks pigem viidata töövõtulaadsele suhtele. Käsunduslepingu mõistele vastab leping,

mille sisuks on teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine.

Vaidlust ei ole selles, et ühine ettevõtmine (mille pooled on nimetanud pubi ostmiseks)

pooltel oli, kuid samas ei ole tõendatud ega ka asja materjalidest ega poolte selgitustest ei

tulene, et kostja pidi oma tegevuse korraldamisel järgima hageja juhiseid. Seega ei nähtu

asjaoludest ega tõenditest, et poolte vahel oleks olnud käsundilaadne suhe, millest

tulenevat tasunõuet saaks kostja hageja nõudega tasaarvestada.

53. Kostja viide töölepingu seadusest tulenevale töötasu nõudele ei ole antud juhul asjakohane,

kuna tegemist on kahe füüsilise isikuga ning juhul kui kostja osutas XXX teenust või oli

ettevõttega töösuhtes, siis tulnuks need nõuded esitada ettevõtte, mitte selle endise osaniku

ja juhatuse liikme vastu isiklikult.

54. Kostja on tuginenud ka VÕS § 1045 lg 1 p 8, mille kohaselt on hageja tekitanud talle

ettevõtte võõrandamisega kahju. Hageja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS §

1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et talle saaks ette heita tahtlikku heade kommete vastast

käitumist ja tahtlust sellise käitumise suhtes. Asjaolu, et hageja võõrandas talle kuulunud

ettevõtte kolmandale isikule, ei tähenda veel seda, kostjale on tekitatud kahju. Kohtule

esitatud tõenditest ei nähtu, kas üldse, millistel tingimustel ja kui suures ulatuses pidi kostja

ettevõtte osaluse saama. Samuti ei ole tõendatud, et hageja soovis kostjale kahju tekitada.

55. Alternatiivselt leiab kostja, et pooltevahelist suhet saab käsitleda seltsinguna VÕS § 580

lg 1 mõistes, mille kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema

ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige

panuste tegemisega.

56. Seltsingulepingu minimaalseks eelduseks on seltsinglastel ühise eesmärgi olemasolu ja

kaasaaitamiskohustus ning liikmete ühise tegutsemise teel teatud ühiste eesmärkide

saavutamine ja sellega seotud koostöökohustus sh eesmärgi saavutamist toetavate

spetsiifiliste tegude ja toimingute tegemine. Riigikohus on selgitanud, et seltsinglased ei

kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi

saavutamisele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-52-10, p 15).

57. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu

esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes

sellele tugineb.

58. Kohtu tuvastatud asjaoludel soovisid pooled osta pubi (rendilepingu), mida majandada

hagejale kuuluva äriühingu (XXX ) kaudu ning kostja pidi (tingimustel, mille kokkuleppe

sisu osas on pooled eri meelel) saama hagejale kuuluva ettevõtte osanikuks. Hageja on

sõlminud pubi ruumide rendilepingu tagamiseks 05.08.2016. a lepingu (I kd, tlk 144) ning

XXX juhatuse liikmena 10.08.2016. a üürilepingu (I kd, tl 145-147), millest tulenevate

kohustuste tagamiseks andnud ka isikliku käenduse (I kd tl 146) summas 15 000 eurot.

Kuigi kostja väitel läks laenuna saadud raha pubi ostmisse, ei ole ta esitanud ühtegi tõendit

oma väidete kinnitamiseks. Pooltevahelisest sõnumivahetusest mais 2017 (I kd tl 160-161)

nähtuvalt on hageja kostjalt pärinud aru poolaasta sularaha kasutuse kohta ning öelnud, et

„hetkel vastutan mina võlgade eest“. Samuti nähtub kohtule esitatud sõnumivahetustest

pubi raamatupidaja ja töötajaga (I kd tl 148, 150-159), et kostja tellis pubisse kaupa, tegeles

arvetega, maksis töötajatele palka jne. Detsembris 2016 ilmunud ajalehe artiklis (I kd tl

133) on kostja end nimetanud pubi juhatajaks.

59. Kohus on seisukohal, et eeltoodud asjaolud ja tõendid kogumis annavad aluse järeldada, et

kuigi eesmärgiks oli pubi ost, ei tegutsenud pooled seltsinglastena ning kohtus ei leidnud

tuvastamist pooltevaheline seltsingulepingu olemasolu VÕS § 580 lg 1 mõistes. Pigem

saab poolte selgituste, käitumise ja esitatud tõendite pinnalt teha järelduse, et kostja asus

hagejale kuuluvas ettevõttes tööülesandeid täitma.

60. Seega ei ole leidnud tõendamist, et kostjal eksisteeriks hageja kui eraisiku vastu nõue, mida

saaks VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada.

61. VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb

vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette

nähtud teisiti.

62. Hageja nõuab kostjalt viiviseid mõlema laenulepingu alusel seaduses sätetatud määras. Kuna

kohus tuvastas, et suulisest laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks hagi

kättesaamisega, tuleb viivist arvestada põhivõlalt s.o 348 eurolt alates 02.12.2020. a.

Notariaalsest laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks

04.12.2017. a ning perioodi 04.12.2017. a kuni 17.11.2020. a viivis on 2956,49 eurot. Kostja

viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole.

63. Kohus on seisukohal, et hageja lisanduva viivise nõue TsMS § 367 alusel alates 18.11.2021.

a on põhjendatud. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seisuga 17.11.2020. a summas

2956,49 eurot ning täiendavalt mõlema laenulepingu põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras selliselt, et suulise laenulepingu alusel alates 02.12.2020. a kuni

põhinõude täitmiseni ja notariaalse laenulepingu alusel alates 18.11.2020. a kuni põhinõude

täitmiseni.

64. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

22 554,49 eurot (tasumata laenusumma 12 848 eurot, intress 6750 eurot ja viivis 2956,49

eurot) ning viivise arvestatuna 348 eurolt alates 02.12.2020. a ja viivise arvestatuna 12 500

eurolt alates 18.11.2020. a ja VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõuete täitmiseni.

65. Hageja on 27.09.2021. a esitanud kohtule tõendina XXX endise raamatupidaja 24.09.2021.

a e-kirjavahetuse (I kd, tl 201), mille kohus jätab TsMS § 331 lg 1 alusel asja juurde vastu

võtmata, kuna see on esitatud hilinenult.

IV

66. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 173 lg 1, 4 ja § 163 lg 1 ja rahalise

suuruse kindlaks määramisel TsMS § 174 lg-st 1.

67. Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 67%

ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.

68. Hageja menetluskulude nimekirja (I kd, tl 168-170) kohaselt on hageja kantud

menetluskuludeks tasutud riigilõiv 1000 eurot ja lepingulise esindaja kulud 4815,60 eurot

(3879,60 eurot + 936 eurot (I kd, tl 199)) koos käibemaksuga kokku 5815,60 eurot, mille

hageja palub kostjalt välja mõista.

69. Kostja menetluskulude nimekirja (I kd, tl 189) kohaselt on kostja kantud menetluskuluks

lepingulise esindaja kulud kokku 4119,19 eurot (3957,70 eurot + 161,49 (II kd, tl 2)) (koos

käibemaksuga), mille kostja palub hagejalt välja mõista.

70. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa

1 kohaselt tuleb hagilt hinnaga 36 927,49 eurot tasuda riigilõivu 1000 eurot, mille hageja

on tasunud ja mis on põhjendatud kulu.

71. TsMS § 144 p 1 ja 2 järgi on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud, mis

on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab

menetluskulude

jaotust

kindlaksmäärava

kohtulahendi

kohaselt

kandma

teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses

esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

72. Kohus, arvestades vaidluse sisu, kostja vastuväidete ja tasaarvestuslike nõuete mahukust

ja paljusust ning hageja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoimingute vajalikkust

(sh vajadust kõigile kostja poolt esile toodud vastuväidetele õiguslikult põhjendatud

seisukoha esitamist) ja sisu võrrelduna menetluskulude nimekirjas märgitud ajakuluga,

leiab, et hageja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingud 32 tunni ja 50 minuti

ulatuses on põhjendatud. Arvestades hageja esindaja poolt osutatud õigusabi teenuse

tunnihinda (115-120 eurot, millele lisandub käibemaks) ja menetlustoimingute ajakulu on

seega põhjendatud lepingulise esindaja kulud kokku summas 4815,60 eurot (koos

käibemaksuga).

73. Tulenevalt eeltoodust peab kohus hageja menetluskulude põhjendatuks suuruseks 5815,60

eurot (riigilõiv 1000 eurot + lepingulise esindaja kulud 4815,60 eurot).

74. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulud on osaliselt ülepaisutatud. Kohus ei loe

põhjendatuks nõupidamist kliendiga 1 tunni ja 18 minuti ulatuses, kuna seda ei ole

võimalik kontrollida ning on hõlmatud kostja vastuse koostamisega. Samuti ei pea kohus

põhjendatuks tervikuna 13.09.2021. a toimingule (kostja vastuse täiendav koostamine ja

menetluskulude nimekirja koostamine) ja 01.06.2021 a toimingule (hageja seisukohaga

tutvumine, kostja 13.09.2021. a vastuse esmase projekti koostamine) kulunud aega, kuna

vastus sisaldab enamjaolt juba varem kirjutatut. Seega peab kohus eelnimetatud kahe

toimingu põhjendatud ajakuluks koos menetluskulude nimekirja koostamisega mitte

rohkem kui 3 tunni ulatuses. Tulenevalt eeltoodust peab kohus kostja lepingulise esindaja

kulusid vajalikuks ja põhjendatuks kokku 26 tunni ja 42 minuti (tunnihinnaga 95 eurot,

millele lisandub käibemaks) ulatuses summas 3043,80 eurot koos käibemaksuga.

75. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud summas 3896,45 eurot (5815,60 eurost 67%) ja hagejalt kostja kasuks välja

mõista menetluskulud summas 1004,45 eurot (3043,80 eurost 33%).

76. Kohus tasaarvestab poolte menetluskulude nõuded ning tasaarvestuse tulemusena tuleb

mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 2892 eurot.

77. Kuna hageja palub menetluskuludelt viivise väljamõistmist tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4

alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Jõgeva

kohtunik