2-19-14487/65 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-14487

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OÜ Plangi Trans hagi Rainer Eelsoo vastu 32 000 euro

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ Plangi Trans apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

39 813 eurot 26 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): OÜ Plangi Trans (registrikood

10273584), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja

(vastustaja):

Rainer

Eelsoo

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(15)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsuse resolutsioon muutmata,

täpsustades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud OÜ Plangi Trans

kanda.

4. Määrata

OÜ

Plangi

Trans

poolt

Rainer

Eelsoole

hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista

OÜ-lt Plangi Trans Rainer Eelsoo kasuks välja 700 eurot (sh käibemaks).

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb OÜ-l Plangi Trans tasuda Rainer

Eelsoole

viivist

alates

käesoleva

otsuse

jõustumisest

kuni

täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Plangi Trans (hageja) esitas 19. septembril 2019 Tartu Maakohtule hagi, milles

palus Rainer Eelsoolt (kostja) välja mõista põhivõla 32 000 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 5253 eurot 26 senti ning põhivõlalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 20. septembrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja (võlausaldaja) 13. mai 2014. a laenulepingu alusel

Balti Metsamajand OÜ-le (BM) laenu 38 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 3. juuni

2014. BM maksis saadud laenust tagasi 6000 eurot. Lepingupooled pikendasid laenu

tagastamise tähtaega 3. juunini 2017, kuid BM võlgnetavat summat (32 000 eurot) hagejale

ei tagastanud. BM-i esindas suhetes hagejaga kostja kui BM-i juhatuse liige.

Hageja kasutas võla sissenõudmiseks Julianus Inkasso OÜ-d, kellelt saadud info kohaselt

on kostja 8. veebruari 2019 seisuga BM-i osa võõrandanud Ukraina kodanikule Mykola

Kyrychenkole, kes on ilmselt variisik ning kes määrati samal kuupäeval kostja asemel BM-

i juhatuse liikmeks. Samuti selgus, et BM-i kinnisasjad on võõrandatud, mille tulemusena

muutus BM maksejõuetuks.

3(15)

Kostja on BM-i endise juhatuse liikme ja osanikuna teadlikult soovinud vältida BM-ile

võetud kohustuste täitmist. 2018. a lõpus oli BM-il käibevara 77 319 euro ja muud

materiaalset põhivara 16 034 euro ulatuses, kinnisvarainvesteeringute väärtuseks oli

110 000 eurot. Kuivõrd BM-il oli samal ajal kohustusi 122 641 eurot, ületas vara kohustusi

ligikaudu 80 000 euro võrra. Seega oli BM-il 2018. a lõpus piisavalt vara, mille arvelt oleks

saanud kohustusi täita. Veebruaris 2019 BM-il enam vara ei olnud ja reaalne

majandustegevus puudus. BM-il töötajaid ei olnud, käive oli sisuliselt olematu,

maksudeklaratsioonid olid esitamata ning registris märgitud BM-i asukoht fiktiivne.

Seejuures toimus BM-i varatuks muutmine, juhatuse liikme asendamine ja osa

võõrandamine ajal, mil Julianus Inkasso OÜ asus aktiivselt võlga sisse nõudma.

Hageja ei saa välja selgitada, kuidas BM kasutas kinnisasjade müügist saadud raha. Isegi

kui müügist raha saadi, siis BM oma võlga ei tasunud. BM oli muutunud püsivalt

maksejõuetuks, kuna muud likviidset vara ühingul ei olnud.

Juhatuse liige pidanuks maksejõuetuse tekkimisel esitama pankrotiavalduse (äriseadustiku

(ÄS) § 180 lg 51). Kostja oleks pidanud esitama BM-i pankrotiavalduse ajavahemikus

1. veebruarist 2019 kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne kinnisasjade võõrandamist.

Juhatuse liige vastutab osaühingu võlausaldaja ees viimasele õigusvastaselt tekitatud kahju

eest (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7). Kostja õigusvastane tegu seisneb BM-i

pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumises (ÄS § 180 lg 51). Kahju hüvitamise

nõude eelduseks on kostja kohustuste rikkumine, tekkinud kahju ning põhjuslik seos.

Kostja süüd eeldatakse. Seejuures ei ole kahju hüvitamise nõude eelduseks BM-i pankroti

väljakuulutamine. Pankrotiavalduse esitamine varatu BM-i vastu on perspektiivitu.

Kostja on tekitanud hagejale otsese varalise kahju 32 000 eurot (VÕS § 128 lg 3), kuna

selle summa võrra on hageja varaline seisund halvenenud. Kahju ei oleks tekkinud, kui

BM oleks summa õigeaegselt tagastanud või oleks kostja esitanud õigeaegselt

pankrotiavalduse (eeldusel, et äriregistrile esitatud 2018. a majandusaasta aruanne on

õige). Viimasel juhul oleks BM-i vara säilinud ja selle arvelt oleks olnud võimalik hageja

nõue rahuldada tõenäoliselt 100% ulatuses.

Kahju tekkimine hagejale on otseses põhjuslikus seoses kostja tegevuse(tuse)ga. Kostja

tegevus on käsitletav raske hooletusena (kui mitte tahtlusena), kuna ta pidi ette nägema, et

BM-ist vara väljaviimisega ja osa võõrandamisega kaasneb olukord, kus kohustusi ei ole

võimalik täita ja see võib kaasa tuua püsiva maksejõuetuse. Kostja peab vastusest

vabanemiseks tõendama, et BM oli jaanuaris ja veebruaris 2019 maksejõuline. Lisaks on

asjas võimalik tõendamiskoormise ümberpöördumine.

Juhatuse liikme õigusvastane tegu võib seisneda ka heade kommete vastases tahtlikus

käitumises VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kui juhatuse liige võõrandab äriühingu põhilise

vara kolmandale isikule eesmärgiga vältida selle vara arvel osaühingu võlausaldaja nõude

sissenõudmist. Muud mõistlikku selgitust kostja toimingutele ei ole.

Hageja arvestab viiviseid alates 1. septembrist 2017. Hagi esitamise seisuga, s.o

19. septembril 2019 on sissenõutavaks muutunud viivised 5253 eurot 26 senti.

Hageja tegi kostjale ettepaneku omandada hageja nõue BM-i vastu loovutuse teel

32 000 euro eest.

4(15)

2. 27. septembri 2019. a määrusega rahuldas maakohus hageja taotluse hagi

tagamiseks ning seadis hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostjale kuuluvale ½

mõttelisele osale kaasomandist kinnisasjast registriosa numbriga XXXXXXX ning

kostjale kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXX. Maakohtu määrus jõustus

Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2019. a määrusega.

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hageja esitatud võlateatise kohaselt on hageja 17. jaanuaril 2019 nõude loovutatud

Julianus Inkasso OÜ-le. Seega tuleb hagi jätta hagejal nõude puudumise tõttu rahuldamata.

ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 1043 alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik. Juhatuse

liikmelt kahju hüvitamist saab nõuda esmajärjekorras pankrotihaldur. Kahju hüvitamist

saab nõuda teatud juhtudel ka võlausaldaja, kuid võlausaldaja saab nõuda sellise kahju

hüvitamist üksnes osaühingule, mitte võlausaldajale endale (ÄS § 187).

Samuti ei ole nõue põhjendatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 180 lg 51 alusel, sest kahju

hüvitamise nõude eeldused on täitmata. Hageja ei ole tõendanud, mida ta on teinud selleks,

et nõuda väidetavat võlgnevust sisse BM-ilt. On ebaselge, millise hetke seisuga oleks

kostja pidanud esitama BM-i pankrotiavalduse, et hagejale väidetavat kahju tekitamist ära

hoida. Hageja nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada BM-i maksejõuetus 2019. a alguses.

Hageja ei ole seda tõendanud.

Hageja väited on vastuolulised, kui tema arvates oleks enne kinnisasjade võõrandamist

võlausaldajate nõuete rahuldamine 100% tagatud, kuid samas oleks kostja pidanud esitama

pankrotiavalduse, sest BM oli püsivalt maksejõuetu. Olukorras, kus äriühing saab oma

vara arvelt tasuda kõikide võlausaldajate nõuded, ei ole ta maksejõuetu ning

pankrotiavalduse esitamise kohustus puudub.

Osa võõrandamise ajal oli BM maksejõuline ning positiivse omakapitaliga.

5. veebruari 2019. a bilansi kohaselt oli BM-il vara 133 802 eurot 17 senti ja kohustusi

58 242 eurot 9 senti. Samuti vähenesid BM-i kohustused kinnisasjade müügi tulemusena

79 003 euro 81 sendi võrra. Kinnisasjad olid hüpoteekidega koormatud. Kinnisasjade

müük ja pärast seda üksnes vallasasjade omamine ei tähenda, et äriühing on maksejõuetu

ja peab esitama pankrotiavalduse.

Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks summat, mida hageja oleks BM-i

pankrotimenetluses saanud, kui BM-i pankrot oleks varem välja kuulutatud, võrrelda selle

summaga, mida ta saanuks BM-i pankrotimenetluses tegelikult. Senises menetluses hageja

poolt esitatud andmed sellise arvestuse tegemist ei võimalda ning kahju ei ole võimalik

tuvastada.

Püsiva maksejõuetuse ja selle aja saab tuvastada pankrotihaldur. Ilma menetlust läbi

viimata ei ole ka hüpoteetiliselt võimalik kahju suurust välja arvestada ega tuvastada

võimalikku maksejõuetuse tekkimise aega. Pankrotimenetluses vara võõrandamisel ja

menetluse läbi viimisel tuleb mh arvestada nõuete rahuldamise järjekorda (sh pandiga

tagatud nõudeid), menetluskulusid (sh halduri tasu), massikohustusi ning seda, et vara

väärtus on sundmüügi korral madalam.

5(15)

Hagejal on BM-i vastu laenulepingutest tulenev nõue, kuid hagis on esitanud kostja vastu

kahju hüvitamise nõude. Seega tekib hagejal võimalus alusetult rikastuda, kuna hagejal

tekib õigus nõuda sama kohustuse täitmist mõlemalt isikult. Kui ei ole tõendatud, et hageja

nõuet BM-i vastu ei ole võimalik rahuldada, ei saa rahuldada hageja nõuet kostja vastu.

MENETLUSE KÄIK

4. Maakohus jättis 21. veebruari 2020. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1728 eurot. Sama

otsusega tühistas maakohus otsuse jõustumisel 27. septembri 2019. a määrusega

kohaldatud hagi tagamise.

5. Hageja palus 26. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Ringkonnakohus rahuldas 5. juuni 2020. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse,

tühistas maakohtu 21. veebruari 2020. a otsuse ning saatis tsiviilasja samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid ja

selgitamiskohustust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p 3 ja 4, § 348

lg 1, § 351 lg 1). Kuigi maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes õigesti hageja nõude eeldused

ja tõendamiskoormise, ei ole maakohus enne asja sisulise arutamise lõpetamist koos

pooltega tõendeid ja tõendamiskoormist uurinud ega menetluse seisu ja selle lõpetamise

väljavaateid arutanud (TsMS § 401 lg 1). Maakohus ei ole menetluses kordagi hagejale

selgitanud, et hagejal tuleks oma väiteid, sh kahju tekkimist ja suurust, tõendada. Selline

kohustus oli maakohtul sõltumata sellest, et hagejat esindas menetluses vandeadvokaat.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus peab andma hagejale võimaluse oma väiteid, sh

kahju suurust, tõendada. Kuivõrd hageja väidab, et kostja on rikkunud pankrotiavalduse

õigeaegse esitamise kohustust, siis tuleb hagejal selgelt esitada ajahetk, millal kostja oleks

pidanud pankrotiavalduse esitama. Seejuures tuleb arvestada, et kostja kohustused juhatuse

liikmena lõppesid 5. veebruaril 2019. Samuti tuleb maakohtul anda hagejale võimalus

tõendada nõude alternatiivset alust – juhatuse liikme poolt heade kommete vastase tahtliku

käitumisega kahju tekitamist. Kui hageja poolt kostjale etteheidetavaks teoks on BM-i

varatuks tegemine, siis tuleb hagejal seda tõendada.

MAAKOHTU LAHEND

7. Maakohus jättis hagi 12. aprilli 2021. a otsusega rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4068 eurot

koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Sama otsusega tühistas maakohus otsuse jõustumisel 27. septembri 2019. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise.

Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

▪ hageja ja BM sõlmisid laenulepingu ning BM pidi laenu tagastama 3. juunil 2017;

▪ saadud laenust on hagejale tagasi makstud 6000 eurot;

▪ BM võõrandas talle kuuluvad kolm kinnisasja ajavahemikul 4. veebruarist 2019

kuni 5. veebruarini 2019;

6(15)

▪ kostja võõrandas BM-i osa 8. veebruaril 2019, samal päeval muutus BM-i juhatuse

liige.

Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas hagejal on kostja vastu nõue, kas kostja on

rikkunud BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustust, kas hagejal on kohustuse rikkumise

tõttu tekkinud kahju ning kas kostja on käitunud heade kommete vastaselt.

Asjakohane ei ole kostja väide, et hagejal kostja vastu nõue puudub. Hageja on loovutanud

Julianus Inkasso OÜ-le laenulepingust tuleneva nõude BM-i vastu. Praeguses asjas on

hageja esitanud nõude kostja kui BM-i endise juhatuse liikme vastu.

Juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamisel, tuginedes pankrotiavalduse esitamise

kohustuse rikkumisele, peab võlausaldaja tõendama, et juhatuse liige ei täitnud

nõuetekohaselt ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ning selle tagajärjel halvenes

võlausaldaja olukord võrreldes sellega kui juhatuse liige oleks õigeaegselt esitanud

avalduse äriühingu pankroti väljakuulutamiseks. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel

juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamiseks tuleb lisaks kahju tekkimisele tuvastada

põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikme süü.

Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole õigusvastase teo

toimepanemises süüdi või esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1045 lg 2).

ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse

hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning juhatuse

liikmel tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures

ulatuses oleks võlausaldaja nõuet olnud võimalik pankrotimenetluses rahuldada, kui

pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt, võrreldes tegeliku olukorraga. Maksejõuetuse

mõiste tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-test 2 ja 3.

Hageja

arvates

pidanuks

kostja

esitama

BM-i

pankrotiavalduse

vahemikus

1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne kinnisasjade võõrandamist. Maakohus

leidis, et hageja ei ole tõendanud, et BM oli maksejõuetu 2019. a alguses või enne

kinnisasjade võõrandamist.

2018. a majandusaasta aruande järgi oli BM-il 31. detsembri 2018. a seisuga vara

203 353 euro väärtuses (sh käibevara 76 574 eurot, põhivara kinnisvarainvesteeringud

110 000 eurot, materiaalne põhivara 16 034 eurot) ja kohustusi 122 641 euro ulatuses.

Seega ületas vara kohustusi ligikaudu 80 000 euro võrra. BM-ile kuulunud hüpoteekidega

koormatud kinnisasjad on võõrandatud 4. ja 5. veebruaril 2019. Tõendeid selle kohta, et

kinnisasjad müüdi alla turuhinna, esitatud ei ole.

5. veebruari 2019. a bilansi järgi oli BM-i omakapital 75 560 eurot 8 senti (netovara

väärtus) ja kohustusi 58 242 euro 9 ulatuses. Seega ületas netovara kohustusi ning

bilansilist maksejõuetusest ei olnud. Veebruari 2019. a kasumiaruande järgi oli rahavoog

küll negatiivne, aga kuna see on üksnes ühe kuu kohta, ei saa sellest teha järeldust, et

äriühing muutuks tulevikus maksejõuetuks.

Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et bilanss ei ole usaldusväärne tõend. Bilanss

on

raamatupidamisaruanne,

mis

kajastab

sellel

märgitud

kuupäeva

seisuga

raamatupidamiskohustuslase vara, kohustusi ja omakapitali. Kohtule esitatud tõenditest

nähtuvalt oli BM-i omakapital veebruaris 2019. a positiivne ning kinnisasjade

7(15)

võõrandamisega ei kaasnenud püsivat maksejõuetuks muutumist, mistõttu oleks kostjal

tekkinud kohustus esitada pankrotiavaldus. Juhatuse liige ei ole kohustatud esitama

koheselt pankrotiavaldust, kui äriühingu käive väheneb. Selline olukord võib olla ajutine

ega too tingimata kaasa ühingu maksejõuetust. Kostja võõrandas tegutseva äriühingu,

vastupidist tõendatud ei ole.

Samuti ei ole hageja tõendanud, kui suures ulatuses oleks tema nõuded BM-i

pankrotimenetluses rahuldatud. Ei ole teada, kas lisaks hagejale oleks keegi veel

nõudeavalduse esitanud ning millistes suurustes oleks need pankrotimenetluses

tunnustatud.

Üksnes kinnisasjade võõrandamisest ei saa tuletada kostja heade kommete vastast

käitumist (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Hageja väide, et kostja poolt kinnistute võõrandamise

eesmärgiks oli vältida hageja nõude sissenõudmine, ei ole tõendatud. Seejuures oli BM-i

põhitegevusalaks kinnisvaraalane tegevus.

Juhatuse liikmel ei ole kohustust täita enne osade võõrandamist osaühingu kohustused.

ÄS § 135 lg 2 järgi ei vastuta osanik isiklikult osaühingu kohustuste eest. Tal on piiratud

vastutus. Seega ei ole kostja äriühingu ainuosanikuna kohustatud omandama hageja nõuet

osaühingu vastu. Kostja kui äriühingu juhatuse liige ei ole eraldi õigussuhtes äriühingu

võlausaldajaga, v.a juhul, kui ta rikub kohustust, mille eesmärk on võlausaldaja kaitse, nt

pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kostja kohustuse rikkumine tõendamist ei leidnud.

Eeldus nõude väärtusetuse kohta kehtib üksnes põhjendatud ning tõendatud nõude puhul.

Vastasel juhul puuduks kostjal võimalus nõudele vastu vaielda ning nõudele vastuväite

esitamisel tekiks tal automaatselt kohustus nõude ülevõtmiseks.

Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei rahuldanud kohus ka viivisenõuet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Hageja palub 13. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtuga, nagu ei oleks hageja

tõendanud, et kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus. Kohus

sisustas ÄS § 180 lg-t 51 ebaõigesti ning jättis tõendid osaliselt hindamata. Hageja esitatud

tõendid kogumis kinnitavad, et kostja pidanuks esitama pankrotiavalduse enne

kinnisasjade võõrandamist. Sellega oleks olnud tagatud võlausaldajate nõuete

rahuldamine. BM oli sisuliselt muutunud maksejõuetuks.

Vaidlus on selles, mida saab pidada äriühingu maksejõuetuseks ÄS 180 lg 51 tähenduses

ning millist ajahetke saaks lugeda maksejõuetuse ilmnemiseks, kui juhatuse liikmel tekkis

pankrotiavalduse esitamise kohustus. Maakohus leidis, et äriühingu juhatuse liikmel on

seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus siis, kui äriühing on muutunud alaliselt

maksejõuetuks PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses. Seega piisab, kui esineb üks nimetatud

eeldusest. Hageja arvates on praegu vähemalt üks nendest eeldustest täidetud – BM ei

suutnud rahuldada vähemalt ühe võlausaldaja nõuet (ei ole seda käesoleva ajani teinud)

ning see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

8(15)

Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu tulnuks BM-i pankrotimenetlus läbida selleks, et

teada saada, kas kostja on rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Deliktilise kahju

hüvitamise nõude eelduseks ei ole äriühingu eelnev pankrot, vaid juhatuse liikme

kohustuse rikkumine, tekkinud kahju ning põhjuslik seos. Vastasel juhul oleks

ÄS § 180 lg-s 51 sätestatu rakendamine praktikas võimatu ja sisutühi. ÄS § 180 lg-st 51

tulenev kohustus (mida kostja täitnud ei ole) on rakendatav vaid olukorras, kus äriühing

on sisuliselt maksejõuetu, kuid pankrotti veel välja kuulutatud ei ole. Seda, kas äriühing

on sisuliselt maksejõuetu, pidanukski hindama kostja. Praegusel juhul BM hageja ees

olevat kohustust ei täitnud, vaid muudeti sisuliselt ühe päevaga varatuks pärast seda, kui

hageja asus võlgnevust aktiivselt sisse nõudma (23. jaanuarist 2019 kuni 31. jaanuarini

2019). Kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse 2019. a alguses, oleks hageja nõue

tõenäoliselt 100% ulatuses rahuldatud.

Hageja ei nõustu, et ta pidanuks tõendama, kui suures ulatuses oleks sel ajal olemas olnud

nõuet olnud võimalik pankrotimenetluses rahuldada. Sellist tõendamiskoormist ei saa

hagejale seada olukorras, kus on teada, et pankrotimenetlust toimunud ei ole ega saagi olla,

kuna vaidlus ongi selles, kas juhatuse liige oleks ise pidanud pankrotiavalduse esitama.

Samuti ei ole hagejal ega kostjal BM-i raamatupidamisdokumente.

Maakohus jättis tähelepanuta või hindas valesti hageja esitatud tõendeid selle kohta, et

BM-i majandustegevus katkes 2019. a alguses, allesjäänud kinnisasjad võõrandati

4. veebruaril 2019 ja 5. veebruaril 2019, kostja võõrandas kiiresti BM-i osa variisikule,

kelle määras ka juhatusse. Seejuures oli BM-il 2018. a lõpus majandustegevus ja vara

(eeldades 2018. a majandusaasta aruande õigsust), mille arvelt kohustusi täita. Maakohus

rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut. Riigikohus on korduvalt leidnud, et asjas esitatud

tõenditele valikuliselt hinnangu andmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine.

Seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele ei vasta otsus ka siis, kui kohus hindab valikuliselt

asjaolude õigsust ja tõendatust, jättes osa väiteid ja tõendeid kõrvale. Maakohus oleks

pidanud kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudma järelduseni, et kostja rikkus

pankrotiavalduse

esitamise

kohustust.

Kostja

oleks

pidanud

esitama

BM-i

pankrotiavalduse ajavahemikul 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019, s.o enne

kinnisasjade võõrandamist.

Käibe vähenemine ja töötajate arvu kahanemine nullini ei ole ajutine olukord, millele

viitab osa võõrandamine Ukraina kodanikule ja sama isiku juhatuse liikmeks määramine.

Põhjendamatu on ka maakohtu järeldus, et kuigi veebruaris 2019 oli jooksev rahavoog

negatiivne, siis ei saa sellest järeldada püsivat maksejõuetust. BM-il puudub alates

veebruarist 2019 igasugune rahavoog ja vara kuni tänaseni ning see tähendab ilmselgelt

püsivat ja objektiivset maksejõuetust. Kostja peab tõendama, et BM oli jaanuaris ja

veebruaris 2019 maksejõuline. Kostja seda teinud ei ole. 5. veebruari 2019. a bilanss ei ole

usaldusväärne tõend ning lisaks on selles käibevarana märgitud vara väärtusetu. See ei

anna ka objektiivset ülevaadet majanduslikust seisundist tervikuna.

Praeguses vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas kinnisasjad võõrandati alla turuhinna.

Asjas omab määravat tähendust üksnes fakt, et kinnisasjad võõrandati ja sellest saadud

rahast ei täidetud hageja ees olevat kohustust. Isegi kui kinnisasjad võõrandati alla

9(15)

turuhinna, siis see üksnes kinnitab hageja seisukohta, et kinnisasjad oli ainus reaalset

väärtust omav vara, mille võõrandamise tõttu muutus BM maksejõuetuks.

Hageja poolt esitatud tõendeid saab käsitleda kaudsete tõenditena. Iga tegevus

eraldivõetuna ei pruugi olla lubamatu, kuid kõiki toiminguid kinnitavad tõendid kogumis

annavad alust arvata, et kostja käitumine oli hageja suhtes heade kommete vastane. Kogu

tegevusmuster viitab sellele, et BM soovis kohustuse täitmisest keelduda arvestusega, et

vara puudumise tõttu ei ole nõuete realiseerimine ühingu vastu reaalselt võimalik. Selline

käitumine ei saa olla heade kommetega kooskõlas. Lisaks on asjas võimalik

tõendamiskoormise ümberpöördumine.

Hageja tegi kostjale kahel korral ettepaneku omandada nõude loovutuse teel rahaline nõue

BM-i vastu 32 000 euro eest. Kostja pole ettepanekut vastu võtnud. Kui kostja peab hageja

nõuet väärtuslikuks, peab ta nõustuma nõude loovutamisega. Vastasel korral tuleb eeldada,

et nimetatud nõue on väärtusetu ja kostja vastuväited sisutud.

9. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei ole tõendanud kostja pankrotiavalduse esitamise kohustust ega BM-i

maksejõuetust. BM-i omakapital oli 31. detsembril 2018 ja 5. veebruaril 2019 positiivne.

Lisaks vähenesid BM-i kohustused kinnisasjade müügi tulemusena. Kinnisasjad olid

hüpoteekidega koormatud. Hageja ei olnud BM-i ainus võlausaldaja. Seega ei saanud

kostjal olla pankrotiavalduse esitamise kohustust.

Hageja väited on vastuolulised. Olukorras, kus äriühing saab oma vara arvelt tasuda

kõikide võlausaldajate nõuded, ei ole ta maksejõuetu.

Arvestada tuleb ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju

ära hoida või seda vähendada. Hageja pole peale Julianus Inkasso OÜ-le nõude

loovutamist teinud midagi võla sissenõudmiseks ega võimaliku kahju vähendamiseks.

Kuna hageja on nõude loovutatud, puudub käesoleva nõude esitamiseks alus.

Püsiva maksejõuetuse ja selle aja saab tuvastada pankrotihaldur. Ilma menetlust läbi

viimata ei ole isegi hüpoteetiliselt võimalik kahjusummat välja arvestada ega tuvastada

võimalikku maksejõuetuse tekkimise aega.

Kostja ei nõustu tõendamiskoormise ümberpöördumisega. Kui hageja väidab, et BM oli

maksejõuetu ja kostja pidanuks esitama pankrotiavalduse, siis tõendamiskoormus on

hagejal (TsMS § 230 lg 1). Niivõrd olulise ja keskse vaidlusküsimuse tõendamiskoormus

on hagejal.

Hageja väide, et kinnisasjade võõrandamise eesmärgiks oli välistada hageja nõude

sissenõudmine, ei ole tõendatud. Hageja ei ole ka väitnud, et kinnisasjad oleksid

võõrandatud alla turuhinna.

Hageja väide, et kostja oleks pidanud nõustuma nõude omandamisega ning sellest

keeldumine viitab nõude väärtusetusele, on alusetu ja põhjendamatu. Ühtegi isikut ei saa

sundida omandama vara, mida ta ei soovi. Keeldumine ei tähenda, et vara on väärtusetu.

10(15)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või

tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb otsuse põhjendusi täpsustada

(kostja BM-i juhatuse liikme volituste lõppemise aja osas). Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et kostjal olid BM-i

juhatuse liikme volitused kuni 8. veebruarini 2019. Juhatuse liikme kohta registrisse tehtav

kanne (sh juhatuse liikme kustutamine) on deklaratiivse iseloomuga, mitte õigustloov (vt

ka Riigikohtu 10. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-07, p 13). Seega peab

praeguse asja lahendamisel arvestama BM-i 5. veebruari 2019. a osaniku otsusega, mille

alusel kutsuti kostja BM-i juhatuse liikme ametikohalt tagasi (II kd, tl 10 pöördel), mitte

8. veebruariga 2019, kui tehti registrikanne (I kd, tl-d 25–27). Ka ringkonnakohus on juba

asjas 5. juunil 2020 tehtud otsuses märkinud, et kostja volitused BM-i juhatuse liikmena

lõppesid 5. veebruaril 2019. Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täpsustada.

Samas ei ole see maakohtu minetus muutnud ringkonnakohtu arvates ebaõigeks maakohtu

lõppjäreldust, mille kohaselt ei ole hageja poolt kostjale ette heidetud õigusvastased teod

tuvastamist leidnud.

12. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsust muus osas muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka

selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Hageja on kostja vastu esitanud kahju hüvitamise nõude, mis võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel või alternatiivselt VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 8 alusel, nagu on õigesti märkinud ka maakohus.

Hageja arvates rikkus kostja ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, kui jättis BM-i

pankrotiavalduse (ajavahemikul 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019) esitamata, mille

tagajärjel tekkis hagejale kahju 32 000 eurot. Hageja väitel oleks tema nõue BM-i

pankrotimenetluses rahuldatud 100% ulatuses.

Alternatiivselt tugineb hageja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8, leides, et kahju tekkis kostja heade

kommete vastasest tahtlikust käitumisest. Hageja hinnangul käitus kostja heade kommete

vastaselt, kui ta BM-i juhatuse liikmena võõrandas äriühingu vara ja seejärel iseenda

osaluse ning loobus juhatuse liikme staatusest, olles samal ajal teadlik, et äriühingul on

maksmata kohustusi vähemalt 32 000 euro ulatuses.

12.2. Maakohus ei lugenud asjas tõendatuks, et kostjal tekkis kohustus esitada

pankrotiavaldus hageja poolt väidetud ajal. Samuti leidis maakohus, et hageja ei ole

tõendanud, et BM-ile kuulunud kinnisasjade võõrandamise eesmärgiks oli tekitada

hagejale kahju ning vältida hageja ees oleva kohustuse täitmist. Seega leidis maakohus, et

11(15)

kostja õigusvastased teod ei ole tuvastamist leidnud, mistõttu ei saa eeldada kostja süülist

käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad põhjendatud.

12.3. Ringkonnakohus rõhutab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega

tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing (BM)

püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel (kostjal) kohustus esitada

pankrotiavaldus. Seega tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi

kohustus esitada pankrotiavaldus, ning kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus

tekkis ja kas kostja on seda kohustust rikkunud. Alles seejärel saab kohus hinnata, kui

suures ulatuses oleks hageja sel ajal olemas olnud nõuet võimalik rahuldada

pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku

olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõude hüpoteetilise ja tegeliku

rahuldamise määra vahel. Seega tuleb kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tulenevalt

VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 võrrelda osaühingu võlausaldaja varalist olukorda olukorraga,

milles ta oleks olnud juhul, kui juhatuse liige ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud. Seejuures

tuleb võlausaldajal (praegusel juhul hagejal) varalist diferentsi tõendada sõltumata sellest,

kas osaühingu (praegusel juhul BM-i) pankrot on välja kuulutatud või mitte. Vastasel juhul

ei ole kohtul võimalik hinnata hagejale väidetavalt tekkinud kahju suurust.

Tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva

deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle

õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (vt nt Riigikohtu

5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 12). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või süü

puudumise (VÕS § 1050 lg 1). Juhul kui hageja tugineb kostja tahtlikule õigusvastasele

teole, peab ta seda tõendama ning kostja tahtluse korral on ta õigusvastase teo

toimepanemises igal juhul süüdi, st ta ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et praeguses asjas peaks tõendamiskoormis hea usu

põhimõttest tulenevalt ümber pöörduma.

Ringkonnakohus selgitas vaidlusalusele õigussuhtele antavaid võimalikke õiguslikke

hinnanguid (st õigussuhte kvalifitseerimist) ning poolte tõendamiskoormise jaotust juba 5.

juunil 2020 käesolevas asjas tehtud otsuses. TsMS § 658 lg 2 järgi olid need

ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh asjaolude

tõendamise koormise jaotuse osas, maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

Maakohus on ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel järginud. Senise

kohtupraktika järgi on ka ringkonnakohus seotud enda poolt varem samas asjas antud

õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23). Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks

asuda tõendamiskoormise jaotuse osas 5. juunil 2020. a otsuses esitatust erinevale

seisukohale.

Lisaks ei toeta kohtupraktika hageja seisukohta, nagu peaks kostja asuma tõendama, et BM

polnud hageja viidatud ajavahemikul (1.–3. veebruarini 2019) püsivalt maksejõuetu.

Selline tõendamiskoormis võinuks kostjal tekkida juhul, kui leidnuks tuvastamist BM-i

nn bilansiline maksejõuetus hiljemalt 2019. a veebruari alguseks, st olukord, kus võlgniku

kohustuste maht ületab tema vara. Taolisest netovara seisust tulenevat kahtlust äriühingu

12(15)

maksejõulisuses tulnuks ümber lükata andmetega, mis selgelt viitavad äriühingu

majandusliku seisundi paranemisele (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 28. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16,

p 21). Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et 2019. a veebruari alguseks ületas BM-i

kohustuste maht tema vara. Üksnes faktist, et BM hageja väidetavat nõuet ei tasunud, ei

saa püsivat maksejõuetust järeldada.

12.4. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise (õigusvastase teo) tuvastamise

seisukohalt on oluline kindlaks teha BM-i püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja ei ole tõendanud

väiteid, mille kohaselt oli kostjal BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustus enne

kinnisasjade müümist, s.o ajavahemikul alates 1. veebruarist kuni 3. veebruarini 2019.

Asja materjalidest ei nähtu, et BM oli sel hetkel püsivalt maksejõuetu.

12.4.1. Iseenesest on põhjendatud hageja seisukoht, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud

maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea

esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka

püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku

maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (vt nt Riigikohtu

ülalviidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14). Samas ei ole hageja tõendanud

kummagi eelduse esinemist.

12.4.2. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et võlgniku vara ei kata

püsivalt tema kohustusi (PankrS § 1 lg 3). PankrS § 1 lg 2 alusel võib maksejõuetuks

lugeda isiku ka siis, kui tema vastu on ainult üks nõue, mida ta täita ei suuda, kui see nõue

on piisavalt suur. Hageja ei ole aga tõendanud, et BM ei oleks suutnud tema nõuet enne

kinnisasjade võõrandamist täita või et BM muutus kinnisasjade võõrandamise tõttu

püsivalt maksejõuetuks. Kuigi hageja on esitanud tõendid selle kohta, mida on ta teinud

BM-ilt võla sissenõudmiseks (II kd, tl 22), siis BM-i poolt lepingujärgse kohustuse

täitmata jätmine (vaatamata nendele toimingutele) ei tõenda, et BM ei suutnud hageja ees

olevat kohustust täita. Seejuures on hageja ise märkinud, et 31. detsembri 2018. a seisuga

oli mh BM-i kinnisvarainvesteeringute väärtuseks 110 000 eurot ning juhul kui kostja

oleks pankrotiavalduse enne kinnisasjade võõrandamist esitanud, oleks hageja nõue 100%

ulatuses rahuldatud. Kinnisasjade müümine iseenesest ei saanud BM-i majanduslikku

olukorda kokkuvõttes halvendada, kui kinnisasjad müüdi nende turuhinnaga ning BM sai

samaväärse rahalise vastusoorituse. Hageja ei ole väitnud, et BM-ile kuulunud

kinnisasjade väärtusest ei oleks tema nõude rahuldamiseks piisanud või et kinnisasjad

võõrandati alla turuhinna või et kinnistute eest tasumise viis olnuks hagejat kui

võlausaldajat kahjustav. 15. märtsi 2021. a maakohtu istungil on hageja esindaja hoopis

kinnitanud, et BM sai kinnistute müügist raha (II kd, tl 98). Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et isik ei saa olla püsivalt maksejõuetu, kui ta suudaks võlausaldaja (hageja)

nõude täies ulatuses rahuldada.

12.4.3. Ringkonnakohus rõhutab, et kostja vastu esitatud nõude osas omab tähtsust, kas

BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustus tekkis enne 5. veebruari 2019. Hilisemaid

sündmusi ei saa kostja väidetava rikkumise tuvastamisel arvestada. Juhul kui BM-i püsiv

13(15)

maksejõuetus tekkis pärast 5. veebruari 2019 (millele võib mh viidata majandustegevuse

lõppemine), ei saa kostjale ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumist ette heita.

12.4.4. Samuti nähtub BM-i 5. veebruari 2019. a bilansist, et BM-il oli vara ka pärast

kinnisasjade võõrandamist. Selle tõendi järgi oli BM-il 5. veebruari 2019. a seisuga vara

133 802 euro 17 sendi väärtuses (sh raha 19 428 eurot 6 senti, aktsiad ja muid väärtpaberid

60 eurot, ostjatelt laekumata arved 1466 eurot 24 senti, muud nõuded 75 047 eurot 87 senti,

müügiks ostetud kaubad 37 800 eurot) ning kohustusi 58 242 euro 9 sendi ulatuses,

omakapital oli 75 560 eurot 8 senti (I kd, tl-d 113–115). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna

apellatsioonkaebuses esitatud väited alust kahelda BM-i 5. veebruari 2019. a bilansi

usaldusväärsuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et

puudub alus jätta selle tõendiga asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5).

12.4.5. Seega ei olnud BM hageja väidetud ajal (s.o enne kinnisasjade võõrandamist)

maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses.

12.4.6. Eelmärgitust tulenevalt ei ole hageja tõendanud kostjale etteheidetud õigusvastase

teo toimepanemist (pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumist), mis annaks alust

hagi rahuldamiseks. Õigusvastase teo tõendamatuse korral puudub vajadus analüüsida

kostja tegevuse põhjuslikku seost hagejal väidetud kahju tekkimisega.

12.5. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja ei ole toonud välja

asjaolusid ega asjakohaseid tõendeid, millest tulenevalt oleks võimalik kohtul VÕS § 127

lg-test 1 ja 4 tulenevalt võrrelda hageja varalist olukorda selle olukorraga, milles ta oleks

olnud juhul, kui kostja ei oleks BM-i pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud.

Ringkonnakohus jääb 5. juuni 2020. a otsuses väljendatud seisukoha juurde, et hageja peab

kõnealust varalist diferentsi tõendama sõltumata sellest, kas äriühingu (BM-i) pankrot on

välja kuulutatud või mitte.

12.6. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust

rahuldada hageja nõuet ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kostja käitumise

õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi eeldab, et kostjale saab ette heita

tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui

teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal

oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja

möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16).

Hageja on pidanud heade kommete vastaseks kostja käitumist, kus ta BM-i juhatuse

liikmena võõrandas äriühingu vara ja seejärel iseenda osaluse ning loobus juhatuse liikme

staatusest, olles samal ajal teadlik, et äriühingul on maksmata kohustusi vähemalt 32 000

euro ulatuses. Teod eraldi võetuna ei pruugi olla eriskummalised või lubamatud, kuid

hageja arvates annavad kõik kostja toiminguid kinnitavad tõendid kogumis alust arvata, et

kostja käitumine oli hageja suhtes siiski heade kommete vastane.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas veenvaid tõendeid selle kohta, et

nimetatud tegude eesmärk või üks eesmärkidest olnuks hageja tahtlik kahjustamine.

Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul peab kostja tahtlust tõendama

14(15)

hageja (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17). Üksnes

hagejale lepingujärgse kohustuse tasumata jätmisest pärast kinnisasjade võõrandamist ei

saa järeldada tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Ringkonnakohus rõhutab ka

eelmärgitut, et kui BM muutuski pärast kinnisasjade võõrandamist mingil ajahetkel

püsivalt maksejõuetus, ei saa seda kostjale ette heita, kuna kostja oli BM-i juhatuse liige

kuni 5. veebruarini 2019.

12.7. Lisaks ei ole hageja tõendatud, et kinnisasjade ja osaluse võõrandamise ning

juhatuse liikme kohast loobumise tõttu hagejal ka tegelikult kahju tekkis (TsMS § 127 lg-

d 1 ja 4). Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole hageja väitnud ega kohtud tuvastanud, et BM

müünuks talle kuulunud kinnistud alla nende turuhinna või et kinnistute eest tasumise viis

olnuks hagejat kui võlausaldajat kahjustav. Samuti ei võimalda esitatud ja kogutud tõendid

järeldada, et BM muutus maksejõuetuks kinnisasjade võõrandamise tagajärjel. Olukorras,

kus kinnisasjad võõrandati turuhinnaga, ei saanud nende müük iseenesest BM-i varatuks

muuta, kuna ta sai kinnisasjade eest vastu nende turuväärtusele vastava rahasumma. BM-i

osaniku ning juhatuse koosseisu vahetumine äriühingu maksevõimet mõjutada ei saanud.

Juriidilise isiku vara kuulub juriidilisele isikule endale, mitte selle osanikele

(asjaõigusseaduse § 6 lg 2). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on väheveenvad hageja väited,

et 2019. a veebruari seisuga polnuks hagejal võimalik oma nõuet BM-i vastu hagi- või

pankrotimenetluse kaudu (koos vastavate avalduste tagamise taotlemisega) maksma

panna.

12.8. Hageja heidab apellatsioonkaebuses kostjale ette BM-i vastu oleva nõude

omandamata jätmist loovutuse teel, tuginedes analoogia korras Riigikohtu 30. mai 2007. a

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07. Ringkonnakohus märgib, et sellele hageja väitele on

ringkonnakohus juba 5. juuni 2020. a otsuses vastanud, leides, et viidatud Riigikohtu

seisukoht ei ole praegusel juhul asjakohane. Kuna juhtumid pole sarnased, on

põhjendamatud ka hageja viited analoogiale. Muus osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks

hageja väitele nõude kostjale loovutamise kohta käesolevas otsuses veelkord vastata.

12.9. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses

väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid

hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks väidetele veelkord vastata.

Hageja leiab, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt ning jättis osa hageja väiteid ja

tõendeid kõrvale. Maakohus ei hinnangud hageja arvates tõendeid ja asjaolusid nende

kogumis ning koostoimes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid

hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436

ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ühtegi olulist tõendit ei ole maakohus

tähelepanuta jätnud. Hageja mittenõustumisest maakohtu poolt tõenditele antud

hinnanguga ei saa iseenesest järeldada TsMS § 442 lg 8 nõuete rikkumist. Ringkonnakohus

ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

13. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

15(15)

14. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

14.1. Kostja esindaja esitas 13. septembril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid 980 eurot (koos

käibemaksuga). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja

K. Kaasik on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 50 minuti ulatuses

tunnitasuga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ei ole käibemaksukohustuslane

(TsMS § 174 lg 10).

14.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja

kohta seisukohta esitanud.

14.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Taotluse

kohaselt

on

kostja

esindaja

teinud

järgmised

toimingud:

tutvus

apellatsioonkaebusega ja koostas seisukoha (5 tundi 30 minutit) ning koostas

menetluskulude nimekirja ja edastas selle kohtule (20 minutit). Ringkonnakohus leiab, et

apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu

arvestades on kostja esindaja taotluses toodud õigusabile kulunud aeg 5 tundi 50 minutit

põhjendatud ja vajalik.

Samas on kostja esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ringkonnakohtu hinnangul

põhjendamatult kõrge, kuna see ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu. Hageja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktika põhjal on

mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasu üldjuhul 60–100 eurot, millele vajadusel

lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad mitteadvokaadist esindaja tunnitasud on pigem

erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu arvates

hageja esindaja põhjendatud tunnitasu 100 eurot, koos käibemaksuga 120 eurot.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks 700 eurot (sh käibemaks) (120 eurot × 5 tundi 50 minutit)

ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

14.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest