2-20-12859/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-12859

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

If

P&C

Insurance

AS-i

hagi

A.A.

vastu

16 039 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik If P&C Insurance AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 757 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) If P&C Insurance AS (registrikood

10100168), lepinguline esindaja Krista Raudsepp

Kostja (vastustaja) A.A. (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Harland Paas

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus ning saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2(10)

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. If P&C Insurance AS (hageja) esitas 4. septembril 2020 Viru Maakohtule hagi A.A.

(kostja) vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 16 039 eurot,

sellelt summalt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 435 eurot 55 senti ning viivise

põhivõlalt alates hagi kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle 14. septembri 2020. a täpsustuse kohaselt toimus 5. aprillil 2020

XXXXXXXXXX asuva kinnisasja kõrvalhoones tulekahju, mille tulemusena süttis ka

aadressil XXXXXXXXXX asuval naaberkinnisasjal (XXXXXXXXXX kinnistu) paiknev

kõrvalhoone, samuti said kahjustusi elamumaja ja kõrvalhoones asunud vara.

XXXXXXXXXX asuval kinnistul paiknevad hooned ja nendes asuv vara olid

kahjujuhtumi ajal kindlustatud hageja kindlustuslepinguga (kahjukindlustus). Kahju

põhjustanud kinnisasja (XXXXXXXXXXa) omanik on kostja.

Hageja pöördus järgmisel päeval pärast õnnetust Päästeameti poole, et selgitada välja

tulekahju tekkepõhjus. Päästeamet vastas hagejale 7. aprilli 2020. a kirjaga, et

XXXXXXXXXXa kinnistul aset leidnud tulekahju sai alguse hooletust suitsetamisest,

millega seoses on rikutud tuleohutuse seaduse (TuOS) § 5 lg-t 4.

Hageja on hüvitanud kannatanule (kindlustusvõtjale) kahju kokku 16 093 euro ulatuses, sh

elamu taastamise kulu 2693 eurot (vastavalt remondikalkulatsiooni hinnapakkumisele),

hüvitis kõrvalhoones olnud vara eest 2000 eurot (10% koduse vara kindlustussummast) ja

hüvitis kõrvalhoone eest 11 400 eurot (vastavalt poliisis märgitud kindlustussummale).

Hageja poolt hüvitatud kahju ulatuses läks kannatanu kahju hüvitamise nõue VÕS § 492

lg 1 alusel hagejale üle.

Kuna kahju põhjustamise eest vastutab kostja, saatis hageja kostjale 22. aprillil 2020

tagasinõude kahju (16 093 euro) hüvitamiseks tasumise tähtajaga 10 päeva. Kostja on

nimetatud nõudekirja kätte saanud, kuna 8. mail 2020 pöördus kostja nimel hageja poole

3(10)

kostja esindaja. Kostja ei ole kahju hagejale hüvitanud. Hageja hinnangul on tõendatud ka

kostja poolt kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos.

Hageja arvestab viiviseid alates 22. aprilli 2020. a nõudekirjas märgitud tasumise tähtajale

järgnevast päevast, s.o 3. maist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni (4. september 2020)

seadusejärgse viivisemääraga (8% aastas).

Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib hageja, et kohaldamisele kuulub VÕS § 1045

lg 1 p 5. Kostja kui kinnistu omanik vastutab tema kinnisasjal paiknevatelt hoonetelt tule

levimise eest teisel kinnisasjal paiknevatele hoonetele, hoolimata sellest, kas tulekahju

põhjustas vahetult kostja enda tegevus või oli tulekahju tekkimise põhjus muu. Oluline on

asjaolu, et tuli sai alguse kostja kinnistult. Kostja vastutab kinnistu omanikuna, et tuli ei

leviks tema kinnistult naaberkinnistutele ega põhjustaks teistele isikutele kahju. Eeltoodu

tähendab, et kinnistule tuleb ehitada hooned viisil, mis ei võimaldaks tule levikut. Sellised

kohustused ehitise omanikule tulenevad ehitusseadustiku (EhS) §-st 8 ja TuOS § 3 lg 1 p-

dest 1–4. Samuti vastutab ehitise omanik selle eest, et tuleohtlike tegevuste puhul (sh

ehitises suitsetamisel) välditaks tulekahju tekitamist (TuOS § 5 lg 4).

Lisaks ei ole hagejale teada, kes on Päästeameti kirjas märgitud suitsetaja ning kostja

väide, et suitsetas keegi kolmas isik, on tõendamata.

Juhul kui kohus leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada,

palub hageja nõude rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna kostja on rikkunud EhS §-

st 8 tulenevat kohustust, TuOS §-st 3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel, samuti

§-s 5 sätestatud tuleohutusnõudeid.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Kostja ei vaidlusta, et 5. aprillil 2020 toimus temale kuuluva XXXXXXXXXXa kinnistu

kõrvalhoones

tulekahju,

mille

tulemusena

said

tulekahjustusi

naaberkinnistul

(XXXXXXXXXX) asuvad hooned. Samuti ei vaidle kostja vastu asjaolule, et hageja

hüvitas 22. aprillil 2020 naaberkinnistu omanikust kannatanule kahju summas 16 093

eurot.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et kahju naaberkinnistule põhjustas tema kui

XXXXXXXXXXa kinnistu omanik. Päästeameti 7. aprilli 2020 kirjas viidatud hooletu

suitsetaja ei olnud kostja. Teada on ka konkreetne isik, kelle süülise tegevuse tagajärjel

leidis aset tulekahju, millega põhjustati varaline kahju kindlustusvõtjast isikule.

Hageja viidatud VÕS §-d 1043 ja 1045 on kahju õigusvastast tekitamist reguleerivad

üldsätted (VÕS 53. ptk 1. jagu). Hagi ei ole võimalik VÕS §-de 1043 ja 1045 alusel

rahuldada, kuna kostja ei ole kahju põhjustamises süüdi. Kostjale ei saa mõistlikult ette

heita, et ta oleks mingil moel pidanud kolmanda isiku süül tulekahju põhjustamise

võimalusega arvestama või oleks saanud tulekahju vältimiseks midagi ette võtta. Samuti

peab kahju tekitaja VÕS § 127 lõigete 1 ja 4 järgi hüvitama tema rikkumisest tulenevad

kahjulikud tagajärjed, st need tagajärjed, mis on rikkumisega põhjuslikus seoses. Hageja

ei ole millegagi tõendanud kostja tegevuse või tegevusetuse põhjuslikku seost tulekahju

tagajärjel tekkinud kahjuga.

Hageja saab kahju hüvitamist nõuda tulekahju põhjustamises süüdi olevalt isikult.

4(10)

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2021. a otsusega rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 363 eurot.

Otsuse põhjenduste kohaselt tugineb hageja hooletu suitsetamise tagajärjel kahju

tekitamisele. Samas ei ole hageja väitnud, et suitsetamisega tekitas kahju kostja. Samuti ei

ole hageja väitnud, et isikut, kelle hooletust suitsetamisest kahju alguse sai, ei ole võimalik

tuvastada. Hageja leiab, et kostja kui kinnisasja omanik ei ole täitnud seadustest tulenevaid

kohustusi ja peab kas VÕS § 1045 lg 1 p 5 või alternatiivselt p 7 alusel vastutama kolmanda

isiku poolt tekitatud kahju eest.

VÕS § 1043 alusel teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel on kahju tekitamine

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse

või valduse rikkumisega. Kannatanu omandiõiguse või valduse rikkumine kujutab ennast

delikti. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kostja tegevus või tegevusetus oli suunatud

XXXXXXXXXX kinnistu omaniku omandi kahjustamisele ehk kostja rikkus kolmanda

isiku kaitsmisele suunatud käibekohustust. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus nõustus kostaga,

et kostja ei ole kolmanda isiku vara suhtes õigusvastselt käitunud. Kahju ei ole tekkinud

kostja tegevuse tagajärjel. Samuti ei ole hageja väitnud, et kostja oli kahju tekitamise ajal

tegevusetuses ehk oleks saanud kahju tekitamist vältida või kahju osaliselt ära hoida.

Järelikult ei saa VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel hagi rahuldada.

Samuti ei pidanud maakohus võimalikuks rahuldada hagi VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna

kostjale pole võimalik ette heita deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest. Kahju tekitati

õigusvastaselt kolmanda isiku poolt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 7. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 1 ja 4), samuti on maakohus jaotanud

ebaõigesti tõendamiskoormise.

Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. VÕS § 1045 lg 1 p-des 1–5

nimetatud absoluutsete õigushüvede kahjustamine loob iseenesest õigusvastasuse eelduse

ning üldjuhul ei ole vajalik ega ka asjakohane kontrollida õigusvastasuse tuvastamiseks

täiendavaid asjaolusid, nt tuvastada mingi kaitsenormi rikkumist või muid asjaolusid, mis

viitaksid kahju tekitaja tegevuse õigusvastasusele. Käesoleval juhul on kannatanu omandit

rikutud, seega selline tegu on n-ö automaatselt õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 5

kohaldamisel ei tule kontrollida, milliseid ehitusseadustikus ja tuleohutuse seaduses

toodud sätteid on kostja lisaks rikkunud.

5(10)

VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi eristatakse välist ja sisemist hooletust. VÕS § 1050 lg 1

kohaselt eeldatakse välise hooletuse järgimata jätmist ning kuna kostja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et tulekahju põhjuseks oli midagi muud peale tema objektiivse

hooletuse, on kostja kannatanule kahju tekitamises objektiivselt süüdi. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, millest võiks järeldada, et ta ei suutnud konkreetses situatsioonis ära

tunda, missuguseid pingutusi õiguskord temalt ohu vältimiseks nõudis või et ta ei saanud

hoolsuskohustust järgida subjektiivsetel põhjustel.

Eelmärgitut arvestades on väär maakohtu seisukoht, et kinnistu omanik ei vastuta

kolmanda isiku hooletu suitsetamise tagajärjel tekkinud kahju eest. Kahju tekkimise ja

kostja kui kinnistu omaniku poolt kohustuse, mille kohaselt ta pidi tagama, et tema hoonelt

ei leviks tuli teistele hoonetele, täitmata jätmise vahel põhjuslik seos. Maakohtu

vastupidised järeldused ei ole kooskõlas ka senise kohtpraktika, sh kohtute seisukohtadega

tsiviilasjas nr 2-05-15519 (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-11-11).

Taganemata eelmärgitust, ei ole hageja hinnangul õige maakohtu seisukoht, nagu oleks

asjas tuvastatud, et suitsetaja (ehk kahju põhjustaja) oli kostja omandil viibiv kolmas isik.

Samuti on väär maakohtu käsitlus, nagu lasuks hagejal kohustus tõendada, et kes kostja

kinnisasjal suitsetas. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et temale ei ole teada,

kes kostja kinnisasjal suitsetas – kas kostja ise või keegi kolmas isik. Kostja väide, et

suitsetajaks oli keegi teine, ei ole ka tõendatud. Maakohtu järeldus, et kahju põhjustas

kolmas isik, põhineb kostja tõendamata väidetel, on üllatuslik ja kostjat põhjendamatult

soosiv.

Isegi kui leiaks tõendamist, et hooletu suitsetaja ei olnud kostja, vastutaks omanik VÕS §

1045 lg 1 p 5 alusel sellele vaatamata ega vabaneks kahju hüvitamisest. Kostja ja kolmas

isik vastutaksid hageja ees solidaarselt.

VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab,

et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kõnealuse paragrahvi teise lõike kohaselt arvestatakse

VÕS 53. ptk tähenduses isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust,

teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Hageja hinnangul ei ole kostja tõendanud

süü puudumist kahju tekitamisel.

Hageja on alternatiivselt esitanud nõude VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja on hageja

hinnangul rikkunud EhS §-st 8 ja § 19 lg 1 p-st 4 tulenevaid kohustusi, samuti TuOS §-st

3 tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel ning TuOS §-s 5 sätestatud

tuleohutusnõudeid. Tuleohutuse seadusest tulenevad nõuded on kehtestatud mh ehitise

omanikule, kes peab kontrollima tema valduses oleva kinnisasja, ehitise vm ruumi ja nende

kasutamise ohutust ja nõuetekohasust (TuOS § 3 lg 1 p-d 1–4). Ehitise omanik vastutab

selle eest, et ehitises suitsetamisel, lahtise leegi, seadmete ja paigaldiste kasutamisel ning

muude tuleohtlike tegevuste tegemisel välditaks tulekahju tekitamist (TuOS § 5 lg 4).

Seega oli kostja kinnisasja ja sellel asuvate ehitiste omanikuna kohustatud jälgima, et

ehitises suitsetamine ei tekitaks tulekahju.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

6(10)

Hageja käsitlus, et naaberkinnistu omanik vastutab tule levimise eest teisele kinnistule alati

ja igal juhul, sõltumata tulekahju tekkepõhjusest, on õiguslikult põhjendamatu. Maakohus

märkis õigesti, et hageja ei ole asjas väitnud ega tõendatud, et XXXXXXXXXXa

kinnistule püstitatud elumaja ja kõrvalhoone ei vastanud EhS § 3 nõuetele. Päästeameti 7.

aprillil 2020. a vastuse kohaselt tekkis kahju mitte XXXXXXXXXXa kinnistule ehitatud

kõrvalhoone ehitusseadustiku nõuetele mittevastavuse tõttu, vaid selle tõttu, et

kõrvalhoones viibinud isik oli suitsetamisel hooletu.

Samuti on õiguslikult põhjendamatu hageja käsitlus tulekahju otsese põhjustaja ja

kinnistuomaniku solidaarse vastutuse kohta. Kostja ei saa mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ette heita, et ta oleks mingil moel pidanud kolmanda isiku süül tulekahju

põhjustamise võimalusega arvestama või oleks saanud tulekahju vältimiseks midagi ette

võtta.

Hageja ei ole millegagi tõendanud kostja süüd ega tema tegevuse või tegevusetuse

põhjuslikku seost tulekahju tagajärjel tekkinud kahjuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormide

olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ja saata asi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, samuti

on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, §

351 lg 1). Nimetatud minetused tingivad maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

8. Hageja on esitanud VÕS § 492 lg-le 1 tuginedes kahju hüvitamise ja sellelt

arvestatud viivise saamise nõuded. Ringkonnakohus nõustub senises menetluses esitatu

põhjal hageja ja maakohtu käsitlusega, et hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 alusel nende koosmõjus. Kostja võib olla tekitanud

õigusvastaselt kahju VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning alternatiivselt võiks õigusvastasuse

kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule

(kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on

kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045

lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu

omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (p 5) või seadusest tulenevat

kohustust rikkuva käitumisega (p 7).

Maakohtu otsuses tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

▪ 5. aprillil 2020 kell 15:42 toimus tulekahju XXXXXXXXXXa kinnistul asuvas

kõrvalhoones (garaaž/saun/kuur), mille tõttu süttis ka naabrite majandushoone

XXXXXXXXXX kinnistul;

▪ XXXXXXXXXXa kinnistu omanik on kostja;

▪ Päästeameti 7. aprilli 2020. a kirjas märgitu kohaselt oli tulekahju tekkepõhjuseks

hooletus suitsetamisel;

7(10)

▪ XXXXXXXXXX kinnistu omaniku ja hageja vahel oli 5. mail 2019 sõlmitud

kodukindlustusleping ning hageja on hüvitanud kannatanu K.N. kahju 16 093

eurot.

Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Nõustudes maakohtu

poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga, märgib ringkonnakohus siiski, et VÕS § 1045

lg 1 p-s 5 on sätestatud iseseisev kahju tekitamise õigusvastasuse alus – omandiõiguse

rikkumine – ning sellisel juhul on üleliigne ja eksitav viidata samal ajal EhS ning TuOS

sätete väidetavatele rikkumistele. Sellised rikkumised võiksid olla asjassepuutuvad juhul,

kui pidada kahju tekitamist õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi (vt ka

Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-11, p 15).

Pooled on seni vaielnud menetluses eelkõige selle üle, kas kostja tegevus või tegevusetus

on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga (VÕS § 127 lg-d 1 ja 4) ning kas kostja on

kahju tekkimises süüdi (VÕS § 1050).

9. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

TsMS § 442 lg 8 teise ja kolmanda lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks

ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid

analüüsima.

Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kahju tekkinud kostja tegevuse tagajärjel. Hageja ei

ole VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 tuginemisel tõendanud, et kostja tegevus või tegevusetus oli

suunatud XXXXXXXXXX kinnistu omaniku omandi kahjustamisele ehk kostja rikkus

kolmanda isiku kaitsmisele suunatud käibekohustust. Sarnaselt on maakohus VÕS § 1045

lg 1 p 7 osas leidnud, et kostjale pole võimalik ette heita deliktiõigusliku kaitsenormi

rikkumisest. Ringkonnakohus leiab, et need maakohtu järeldused on nõuetekohaselt

põhjendamata. Lisaks ei tähelda ringkonnakohus, et hageja oleks senises menetluses üldse

tuginenud väitele, et kostja tegevus oli suunatud XXXXXXXXXX kinnistu omaniku

omandi kahjustamisele. Samuti ei ole tsiviilasja toimikust nähtuvaga kooskõlas maakohtu

järeldused, nagu tugineks hageja kahju tekitamisele (ainult) hooletu suitsetamise tagajärjel

ning nagu poleks hageja väitnud, et kostja oli kahju tekitamise ajal tegevusetuses. Osutatud

minetused võisid mõjutada maakohtu otsuse lõppjäreldusi.

10. Asja materjalidest nähtuvalt vastutab kostja hageja käsitluse järgi kinnistu

omanikuna tema kinnisasjalt paiknevatelt hoonetelt tule levimise eest teisel kinnisasjal

paiknevatele hoonetele. Seejuures ei ole hageja hinnangul tähtsust tulekahju tekkimise

põhjusel, oluline on see, et tuli sai alguse kostja kinnistult. Hageja etteheide kostjale

seisneb selles, et kostja kinnistu omanikuna ei hoidnud ära tule levikut tema kinnistult

naaberkinnistutele (st kahju tekkimist) (vt nt hageja 6. novembri 2020. a seisukoht (tl-

d 113–116) ja 27. veebruari 2021. a vastus kohtu nõudele (tl-d 141–144)).

11. Hageja märgib iseenesest õigesti, et teise isiku omandi kui VÕS § 1045 lg 1 p-s 5

nimetatud õigushüve kahjustamise korral kellegi teo või tegevusetuse tagajärjel tuleb

VÕS § 1045 lg 1 kohaselt eeldada, et vastav tegu või tegevusetus on õigusvastane

(tagajärje õigusvastasuse teooria). Siiski tuleb kahju tekitaja teo õigusvastasuse

kindlakstegemiseks lisaks kaitstud õigushüve kahjustamisele kontrollida, kas on tuvastatav

kahju tekitaja tegu, mis oli vahetult suunatud kannatanu õigushüve kahjustamisele või kas

kahju tekitaja rikkus oma teo või tegevusetusega käibekohustust. Senises menetluses ei ole

8(10)

hageja välja toonud kostja sellist tegu või tegusid, mis olnuks vahetult suunatud kannatanu

õigushüve kahjustamisele. Pigem on hageja kostjale ette heitnud tegevusetust või

ebapiisavat tegutsemist. Seetõttu ei saa ka nõustuda hageja väitega, et kostja käitumine on

"automaatselt" õigusvastane. Õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb VÕS § 1045 lg 1 p

5 järgi hinnata käesoleval juhul eelkõige seda, kas kostja on rikkunud üldist käibekohustust

(vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10).

12. Käibekohustus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138 sätestatud hea usu

põhimõttest ning sellest tulenevalt peab isik õigusi teostades ja kohustusi täites tegema

üldise käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju.

Käibekohustuse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitamise nõude lahendamiseks peab kohus

esmalt tuvastama, kas kahju tekitajal lasus käibekohustus ning milline oli selle

käibekohustuse sisu ja ulatus.

Kõige üldisemalt tähendab käibekohustus ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva

isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja

sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu

realiseerumise eest. Seega tuleb kohtul iga üksikjuhtumi puhul selgitada, kas kahju

tekitajal oli juhtumi asjaolusid arvestades käibekohustus kannatanule kahju tekitamise

ärahoidmiseks. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest

käitumisstandardist realiseerunud ohuolukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja

pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi

spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste osas iga kord tähtsus ähvardava

kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on

vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet

saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise

tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus,

et eksisteerib käibekohustus (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

48-15, p 24).

13. Kahju tekitaja vastutusele võtmiseks üldise käibekohustuse tõttu delikti

üldkoosseisu alusel jaguneb asjaolude tõendamise koormis selliselt, et hageja peab

tõendama kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ning kostjal kui kahju tekitajal

tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine (et ta

tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks) või et esinevad

vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Samas, kuna üldine

käibekohustus tähendab hoolsuskohustust, hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks

vormiks ning VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd,

siis peab kostja tõendama, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Kostja sellise

tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja

loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi

asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. Kahju tekitaja võib vabaneda vastutusest, kui

ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust

(vt nt Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10; 29. novembri

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641, p 18.1 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

9(10)

14. Seega peab hageja praeguses asjas VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi tõendama, et kostja

lõi talle kuuluva kinnisasja kasutamisel kannatanu (XXXXXXXXXX kinnistu omaniku)

jaoks ohtliku olukorra, et kannatanu omand sai sellisest olukorrast lähtunud riski

realiseerumise tagajärjel kahjustada ning et kannatanu süü hageja omandi kahjustamisel ei

ole ilmselgelt välistatud. Kostjal on VÕS § 1050 lg 1 järgi koormus tõendada, et ta tegi

kõik mõistlikult vajaliku selleks, et tema kinnisasjal suitsetamisest lähtuv oht ei

realiseeruks.

Poolte poolt senises menetluses esitatud asjaolude järgi lõi ohtliku (tuleohtliku) olukorra

suitsetamine kostja kuuluval kinnistul. Ringkonnakohus märgib, et kostja kui kinnistu

omanik pidi tegema kõik mõistliku selleks, et suitsetamisest kui tuleohtlikust tegevusest

lähtuv oht teistele isikutele ei realiseeruks. See, milliseid abinõusid oleks kostja pidanud

ohu realiseerumise ärahoidmiseks mõistlikult kasutama, sõltub tulekahju tekkimise

täpsematest põhjustest, mis tuleb välja selgitada edasise menetluse käigus.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eespoolt märgitut, et kostjal lasub koormus tõendada,

et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma seejuures

tähtsust, kas (hooletuks) suitsetajaks oli kostja ise või mõni muu kinnistul õiguspäraselt (st

kostja loal või teadmisel) viibinud isik.

15. Ringkonnakohus märgib, et juhul kui leiaks tõendamist kostja poolt mõne seaduses

sätestatud kohustuse rikkumine, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumine (VÕS § 1045

lg 1 p 7), poleks üldist käibekohustust ega selle rikkumist vaja hageja nõude rahuldamise

(ühe) eeldusena tuvastada. Hageja väidete kohaselt on kostja rikkunud mh TuOS §-st 3

tulenevaid kohustusi tuleohutuse tagamisel ning sama seaduse §-s 5 sätestatud

tuleohutusnõudeid. Kahju tekitaja süü tuvastamisel (VÕS § 1050) tuleb VÕS § 1045 lg 1

p 5 järgi kvalifitseeritava delikti korral hinnata seda, kas kostja oli väliselt ja sisemiselt

hooletu hageja omandi kahjustamise suhtes ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi

kvalifitseeritava delikti korral mõne kostjat kohustava ja hagejat kaitsva sätte rikkumise

suhtes (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-11-11, p 15). Hageja on

senises menetluses tuginenud kostja käitumise õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi

siiski alternatiivselt.

16. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt

lahendada. Maakohus ei ole selgitanud välja poolte seisukohti eespool märgitud asjaolude

kohta, mis on vaidluse õigeks lahendamiseks olulised, ning on valesti jaganud

tõendamiskoormise. Apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste

faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise

tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse

peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu

põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

17. Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse

kohaldamist puudutavatest seisukohtadest lähtudes.

Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel viima läbi sisulise eelmenetluse (TsMS § 392 lg-

d 1 ja 3), vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid menetlusosalistega arutama ning võimaldama

esitada asjasse puutuvate asjaolude kohta seisukoha (TsMS § 351 lg-d 1 ja 2). Pooltele

tuleb selgitada mh asjaolude tõendamiskoormise jaotust. Kuigi pooltel ei ole olnud vaidlust

10(10)

õigussuhte kvalifikatsiooni üle ning sellega on (põhjendatult) nõustunud ka maakohus, on

kostja asja materjalidest nähtuvalt olnud senises menetluses tõendamiskoormise osades

küsimuses selgelt ekslikel seisukohtadel. Samuti tuleb pooletele anda võimalus esitada asja

uuel läbivaatamisel lisatõendeid (TsMS § 237 lg 1).

Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud

ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis,

kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse

õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamise

18. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest