2-13-42516/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-42516

Kohtuasi

X

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 01.12.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10060701),

volitatud esindaja Triin Uukkivi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 01.12.2020 määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta

rahuldamata X 07.09.2020 taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks.

2. Pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra, s.t kuni

12.08.2022.

3. Saata tsiviilasi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi

Pärnu Maakohtule.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

2-13-42516

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

06.11.2013 määrusega on kuulutatud välja X pankrot. Pankrotimenetlus lõppes 12.08.2015

määrusega ning samas algatati menetlus võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgnik määrati

iseenda usaldusisikuks. 12.08.2020 möödus viis aastat menetluse algusest. Pankrotimenetluses

jäi täitmata kokku võlausaldajate ees 520 653,25 euro ulatuses nõudeid (kokku 4 võlausaldajat).

Võlgnik on kohtu nõudel esitanud menetluse käigus aruanded oma kohustuste täitmise ja

varalise seisundi kohta ning lisaks 07.09.2020 eraldi usaldusisiku aruande. Aruande kohaselt

olid kohustused menetluse alguses AS-i SEB Pank ees 451 577,12 eurot, Swedbank AS-i ees

68 438,80 eurot, Maksu- ja Tolliameti ees 574.93 eurot ning Eesti Energia AS-i ees 62,40 eurot.

Tänaseks on Maksu- ja Tolliameti (kes pidas summa kinni tagastatavast tulumaksust) ning Eesti

Energia AS-i kogu võlgnevus tasutud. AS-i SEB Pank võlgnevusest on tasutud 2937,52 eurot

ning lisaks viimase aruande järgi (aruanne 01.01.2020 kuni 12.09.2020) 808,24 eurot.

Swedbank AS-i nõudest tasutud kokku 445,17 eurot ning lisaks veel viimase aruande järgi

(aruanne 01.01.2020 kuni 12.09.2020) 122,48 eurot. Kokku on seega tasutud kogu võlgadest

vabastamise perioodi vältel 4020,02 eurot, tasumisele kuulus veel 930,72 eurot viimase

aruandeperioodi eest. Võlgnik on 09.11.2020 esitanud konto väljavõtte, mille kohaselt on ka

nimetatud summa võlausaldajatele üle kantud.

Võlgnik märgib, et on kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel töötanud ja otsinud

võimalusi võlgnevusi vähendada. Töölepingus on märgitud kindel kuupalk. Võlgnik on otsinud

ka muud tööd, kuid selliseid tingimusi nagu Q OÜ-s, ei ole pakutud (ametiauto ja eluaseme

tasuta kasutus). Q OÜ-s on tema tööülesanneteks müügiarvete koostamine, hinnapakkumiste

tegemine klientidele ehk sisuliselt tegeleb ta paberimajanduse korrashoiuga. Võlgnikul on

keskharidus. Selle perioodi esimesed aastad sattusid perioodi, kus tal oli veel kaks alaealist last,

kes olid gümnaasiumiklassides. Kui töötada keskmise Eesti palgaga, siis kuluks 2020. a suvise

seisuga veel 345 kuud, et kogu võlgnevus saaks tasutud. Ilmselgelt on selline ülesanne

ebareaalne ja saavutamatu. Seetõttu palub võlgnik end allesjäänud võlgnevustest vabastada.

Võlausaldaja palub lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja mitte vabastada

võlgnikku täitmata jäänud kohustustest. Võlgnik ei ole teinud kogu menetluse aja jooksul

piisavalt pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning selle arvel kustutada

võlgnevust. Kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnikult AS SEB Pangale

laekunud summasid võlgnevuse kustutamiseks kokku 1782 eurot. Võlgniku poolt tasumata

nõuete suurus kokku on 449 795,12 eurot.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Kuigi väljamaksete summa ei ole protsentuaalselt märkimisväärne (kokku 4498,91 eurot ehk

0,865%), leidis kohus, et võlgnik on täitnud pankrotiseaduse (PankrS) §-st 173 tulenevaid

kohustusi. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse aja töötanud OÜ-s Q ning

alates juulist 2017 (rahvastikuregistri andmetel sai noorem laps C 18-aastaseks XX.XX.2017)

2-13-42516

on ta regulaarselt pidanud oma sissetulekust kinni ja teinud väljamakseid osast, mis ületas

mittearestitavat sissetulekut. Võlgniku sissetuleku suurus on jälgitav ja kokkulangev nii

pangakonto väljavõtetelt kui esitatud tuludeklaratsioonidelt, see on alates 2018. aastast olnud

800 eurot kuus (millest tulumaksuvabastuse tõttu on väljamakseid tehtud igakuiselt 716,96

eurot). Omades küll vabariigi keskmisele palgale alla jäävat, kuid stabiilset sissetulekut, ja

saavutades töötingimused, mille puhul tasuta ametiauto ja elamispinna kõrval on olnud

võimalik ka võlausaldajatele väljamakseid teha, on võlgnik kohtu hinnangul käitunud

mõistlikult ja väärib kohustustest vabastamist. Kohus ei tuvastanud aluseid kohustustest

vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik ei ole kahjustanud võlausaldajate huve ja ta on oma

käitumisega kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud, et tal on soovi ja tahet

oma kohustusi täita.

Kohus nõustus võlgnikuga selles, et ebamõistlik oleks tema käitumist ja pankrotimenetluse

algatamise aluseks olnud võlgnevuste asjaolusid arvestades (võlgnik jäi võlgu mitme

kinnisvaraarenduse nurjumise tõttu majanduslanguse tingimustes, samas ta ei eitanud ühtki

võlgadest ega hoidnud nende tunnistamisest kõrvale) jätta ta kohustustest vabastamata ning

tema õlule panna jätkuvalt enam kui poole miljoni euro suurused kohustused. Nende täitmine

oleks ilmselt isegi kogu võlgniku eluajal mõeldamatu, seda isegi siis, kui ta maksaks nõuete

rahuldamiseks kogu kättesaadava töötasu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

AS SEB Pank esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud

ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

Võlgnik ei ole andnud oma sissetulekute kohta piisavaid selgitusi. Võlgniku töötasu laekus

2015-2016 poja kontole, kuid konto väljavõtet pole kohus nõudnud. Samuti kanti võlgniku

kontole 05.05.2017 1500 eurot, mille ta kohe edasi pojale kandis. Selgitus, et see on vanaema

kink pojale, on ebapiisav. Võlgnik sai tööandjalt tasuta elamispinna ja ametiauto. See on hüve,

mis tuleks arvata sissetuleku hulka ja sellelt arvestada välja võlausaldajatele kantav osa.

Eeltoodust tulenevalt on võlgnik varjanud enda sissetulekuid. Samuti ei ole võlgnik otsinud

tasuvamat tööd.

Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Võlgnik

selgitab, et on kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel töötanud ühes ettevõttes seetõttu, et

oli võimalik kasutada tööandja ametiautot ja elamispinda lisaboonusena. Kui tal oleks see

boonus arvestatud palgalisana, siis ei oleks kuidagi olnud tal võimalik seda tarbida, kuna oleks

pidanud maksma selle võlausaldajatele, mitte üürileandjale. Paljude kohtade peale

kandideerides oli takistuseks krediidiinfo seis, kuna olid lõpetamata maksehäired

pangandussektori vastu.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab

ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha ise uue määruse, millega

jätab võlgniku 07.09.2020 taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks

2-13-42516

rahuldamata. Samas tuleb pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 173 lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult

teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud

tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle

otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga,

et võlgnik ei ole nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Samas ei nõustu ringkonnakohus,

et võlgnik tuleks käesoleval hetkel jätta üldse võlgadest vabastamata, vaid võimalik on

pikendada võlgadest vabastamise tähtaega.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et võlgniku poja arvelduskonto

väljavõtte esitamata jätmine ja võlgniku kontole kantud 1500 euro edasikandmine võlgniku

pojale annaks alust järelduseks, et võlgnik on oma võlgadest vabastamise kohustusi rikkunud.

Nendest asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks vara varjanud. Võlgnik on saanud töötasu ühelt

tööandjalt ja see on tuluna deklareeritud. Esile toodud asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks

lisaks sellele mingit sissetulekut saanud. Kuid tähelepanu väärib võlgniku käitumine seoses

olemasolevalt tööandjalt mitterahaliste hüvede saamisega ja võlgniku passiivsus tasuvama

töökoha otsimisel. Võlgnik on omanud kogu võlgadest vabastamise menetluse aja töökohta

OÜ-s Q töötasuga 800 eurot kuus (millest võlgnikule on tehtud väljamakseid 716,96 eurot

kuus). Kogu selle perioodi on võlgnik tema enda kinnitusel saanud tasuta elamispinna ja tasuta

auto kasutamise võimaluse. Võlgnik selgitas ringkonnakohtule, et „tegelikult sai ta kõvasti üle

Eesti keskmise palga (tasuta 3-toaline korter, tasuta kommunaalmaksud, auto kasutamise

võimalus, tasuta telefon), sest need hüved kokku on vähemalt 1000 eurot.“ (III kd tl 44-45).

Samuti kinnitas võlgnik vastuses määruskaebusele, et kui ta oleks need hüved saanud rahas,

oleks pidanud need võlausaldajatele tasuma. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus võlgnik

täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest

saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt

ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud

määrale (25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt

Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Seejuures võib kohus

PankrS § 173 lg 4 teise lause kohaselt asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

Lähtudes võlgnikule töötasu laekumisest väiksemas ulatuses seetõttu, et talle on antud osaliselt

töötasuna elamispinna ja sõiduki kasutamise võimalus, tulnuks ringkonnakohtu hinnangul

maakohtul määrata võlgnikule suuremas ulatuses kui 25% pangakontole laekuvast tulust üle

andmise kohustus ning täpsema määra kindlaks tegemiseks seda võlgnikule selgitama ja

nõudma täpsemaid andmeid tegelikult töötasuna käsitletava summa kindlaks tegemiseks.

Seadusandja mõte selle osa määratlemisel, mille võlgnik võib võlgadest vabastamise menetluse

ajal endale jätta on selles, et võlgnikule oleks tagatud vahendid igapäevaseks toimetulekuks,

sealhulgas võimalus tasuda elamispinna eest. Olukorras, kus võlgnik saab väiksemat töötasu

tulenevalt sellest, et osa töötasust saab ta mitterahaliste hüvedena, on võlgnikule sisuliselt

võimaldatud täiendavat hüve lisaks seaduses sätestatud määrale. Riigikohus on leidnud, et

võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid

põhjendamatult vähendab (Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19).

Põhjendamatu sissetuleku vähendamisena on ringkonnakohtu hinnangul käsitletav see, kui

võlgnik jätab töötasuna saadavad mitterahalised hüved sissetulekuna arvesse võtmata.

Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes

on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui

2-13-42516

kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud

usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega

esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast

peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka

usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka

menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (vt

Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohus loetles 12.08.2015

määruses üksnes võlgniku ja usaldusisiku kohustused, nõudis menetluse kestel korduvalt

tõendeid tulutoovama töökoha otsimise kohta, kuid sisuliselt võlgnikule tema kohustusi

menetluse kestel ei selgitanud.

Olukorras, kus maakohus ei selgitanud võlgnikule suuremas ulatuses võlgade tasumise

kohustust olemasolevalt tööandjalt saadavalt töötasult, oleks ringkonnakohtu hinnangul võlgnik

pidanud ise hoolitsema selle eest, et tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses võlgnevust,

otsides endale seda võimaldavat tööd. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks

on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab

endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Endast parima andmine tähendab ka võimalikult suures

ulatuses võlausaldajate nõudeid rahuldava töökoha otsimist. Seejuures on Riigikohus

selgitanud, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini

tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski

olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures

võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad

isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-

24696, p 19). Ehkki võlgnikul on olnud olemas töökoht OÜ-s Q, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul antud juhul see võlausaldajate huve arvestav, kuna võimaldab jätta endale suurema

osa tulust, mida seaduse järgi tulnuks tasuda võlausaldajatele. Tegemist ei ole võlgniku poolt

heas usus tegutsemisega. Maakohus on võlgnikult nõudnud tõendeid tulutoovama töökoha

otsimise kohta. Võlgnik neid maakohtule ei esitanud, vaid piirdus paljasõnalise väitega, et ta

on tööd otsinud, selgitades, et takistuseks tuli tema krediidiinfo. Ka ringkonnakohtu päringule

võlgnik ei vastanud ega tõendeid töökoha otsimise kohta ei esitanud, vaid esitas sisuliselt

põhjendused selle kohta, et olemasolev töökoht on võlgnikule väga kasulik. Seega ei ole

võlgnik tõendanud, et võlausaldajatele võimalikult suures ulatuses tasuvama töö leidmiseks

esinesid tal objektiivsed takistused.

Võlgnik on võlgadest vabastamise menetluse kestel tasunud võlausaldajatele kokku

4498,91 eurot ehk 0,865% võlgnevusest. Arusaadavalt ei ole võlgnikul võimalik võlgadest

vabastamise ajal tasuda kogu üle poole miljoni euro suurust võlgnevust, kuid oleks saanud

tasuda rohkem, kui 0,865%. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole

võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt

Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole käesoleval juhul olnud võlgnikul ebarealistlik tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses,

kui võlgnik seda on teinud.

Eelnevast tulenevalt rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda

mõistlikult tulutoova tegevusega. PankrS § 175 lõiked 2 ja 4 sätestavad absoluutsed

keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu

20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku

käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise

2-13-42516

käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise

menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-

13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda siiski järeldusele, et võlgnik oleks

võlausaldajate huve raskelt süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks üldse võlgniku

kohustustest vabastamise. Osaliselt on võlgniku käitumine olnud tingitud vähesest maakohtu

selgitusest ja arvesse tuleb võtta ka seda, et võlgnik on regulaarselt menetluse perioodi vältel

teinud võlausaldajatele makseid. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest

vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks

lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue

võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et võlgnik

vääriks sellist võimalust käesoleval hetkel ning ennatlik oli maakohtu poolt tema vabastamine

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Samas võimaldab võlgniku käitumine

võlausaldajatele maksete tegemisel 0,865% ulatuses siiski anda talle täiendav võimalus näidata

kohtule ja võlausaldajatele, et ta väärib kohustustest vabastamist.

PankrS § 175 lg 5¹ võimaldab kohtul menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava

tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi.

Viidatud sätte teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui seitse aastat menetluse

algatamisest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati maakohtu 12.08.2015

määrusega. Menetlust on võimalik pikendada maksimaalselt kuni 12.08.2022, mis on

käesoleval juhul põhjendatud. Maakohus peab menetluse kestel selgitama võlgnikule

võlausaldajate kohustuste täitmise olulisust, töötasule lisaks saadavate hüvede arvesse võtmise

ning sellest tulenevalt suuremas ulatuses võlgade tasumise vajadust. Peale nimetatud kuupäeva

möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine.

Kuna ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt

asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult

jaotamata, sest tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga.

PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm